Miks hakkavad arstid “imearstideks”?

Quack doctor - nurgaarstKui külaravitsejaga on sotid enamvähem selged – ta on teada-tuntud niinimetatud imeravitseja, kelle juurde minnakse kas uudishimust või viimases hädas ja ilmselt temalt ei oodata niiväga südameoperatsiooni või kemoteraapiat, siis õppinud arstide ja õdedega, kes on oma hariduse ja ameti tõttu erilises usalduspositsioonis, on lugu tunduvalt ohtlikum ja eetiliselt äärmiselt küsitav.

Eesti arstieetika koodeksis on selgesõnaliselt kirjas, et “Oma tegevuses peab arst lähtuma teaduslikust meditsiinist ja mitte kasutama teaduslikult põhjendamata diagnoosimis- ja ravimeetodeid.” Kuid sellegipoolest on ka Eestis neid arste, kes sellest asjaolust end sugugi häirida ei lase ja kasutavad julmalt ära seda usalduskrediiti, mida nende kolleegid raske tööga iga päev loovad.

Meditsiinilise erihariduseta inimestel on tihti raske teha vahet teaduslikult põhjendatud ja teaduslikult põhjendamata meetoditel. Üldiselt me kipume usaldama valges kitlis tegelasi ja enamus juhtudel õigusega. Seda kuritegelikum ja eetikavabam on osade arstide ja teiste tervishoiutöötajate salakaval korralike ja teaduspõhisust silmas pidavate artside seljas liugulaskmine oma isiklike paranoiade läbielamiseks.

Kutsun lugejaid üles oma kogemustest teada andma ja nimepidi nimetama arste ja õdesid, kes on arstieetika vastu sellisel moel eksinud.

Teen ise algust:
* Zoja Gabovitšhomöopaat (ametlikult anestesioloog).
* Adik LevinRole toitumisprogramm (ametlikult pediaater).
* Ülle Pechterantroposoofiline arst, homöopaat (ametlikult taastusravi ja füsiaatria).
* Anne Silbaumantroposoofiline arst (ametlikult perearst).
* Saima Tišlerhomöopaat (ametlikult perearst, aga nimestikuta).
* Irina Maaringtervisematriitsi propageerija (ametlikult pediaater).
* Eraldi lugu on aktiivse Ülle Liivamägiga, kes polegi üldse mingi tervishoiutöötaja, vaid isehakanud guru.
* Kadunud Luule Viilma, kes oli naistearst, aga heideti seltsist välja.

Kas inimene on tervishoiutöötaja ja mis erialal ta tegevus on litsentseeritud, saab vaadata Tervsihoiuameti tervishoiutöötajate registrist.

————————–
Edastan ühe artikli Quackwatch kodulehelt, mis heidab veidi valgust pealkirjas esitatud küsimusele.

Miks hakkavad tervishoiutöötajad “imearstideks”?

William T. Jarvis

On eriti kahetsusväärne kui isik, kes on saanud kõrgema hariduse meditsiiniteadustes, hakkab viljelema uskumusmeditsiini. Sõbrad ja kolleegid imestavad tihti selle üle, kuidas selline asi võimalik on. Mõned põhjused tunduvad olevat järgmised:

Igavus.
Igapäevane praktika võib olla üksluine. Pseudoteaduslikud ideed võivad olla põnevad. Lahkunud Carl Sagan uskus, et omadused, mis teevad pseudoteaduse ligitõmbavaks, on samad, mis teevad teadusliku avastusretke põnevaks. Ta ütles: ”Ma teen vahet nendel, kes põlistavad ja edendavad piiripealseid uskumusi, ja neil, kes selliseid uskumusi omaks võtavad. Viimaseid köidab süsteemide uudsus ning pakutav tunne perspektiivsusest ja suursugususest.”

Madal professionaalne enesehinnang.
Mittearstidest professionaalid, kes usuvad, et nende professiooni ei hinnata piisavalt, püüavad seda kompenseerida liialdatud väidetega. Hambaarstidest mässajad on öelnud, et kõik haigused on näha patsiendi suust. Servapealne podiatrist (jalaarst) võib väita, et oskab inimese tervislikku seisundit hinnata ainult jalgade uurimisega. Iridioloog suunab oma tähelepanu silmale, kiropraktikud seljale, auriikuloterapeudid kõrvale, “Registreeritud Õed” väidetavale “inimese energiaväljale” jne. Isegi arstid pole immuunsed esitamaks pretensioone oma isikliku staatuse tõstmisel. Väites, et ravivad inimese terveks vähist või südamerikkest ilma vastava operatsioonita, võivad üldarstid tõsta end kõrgemale suure kogemusega ja kõrgelt koolitatud onkoloogidest ja kardioloogidest. Väites parandavat haigust, mida arstid ei suuda, tõstavad usupõhised parandajad (ravitsejad) oma sotsiaalset staatust arstidest kõrgemale (arstid on tavaliselt sotsiaalses hierarhias kõrgel, samas palvetajate staatus on tänapäeval pidevas languses). Psühholoogid, arstid, näitlejad või teised, kes hakkavad nn tervisegurudeks, saavad tihti ka massimeedia lemmikuteks.

Paranormaalsed kalduvused.
Paljud sellised tervisesüsteemid on tegelikult hügieeni-religioonid koos oma sügavate ja emotsionaalselt köitvate uskumustega reaalsuse olemusest, lunastusest ja õigetest elukommetest. Taimetoitlus, kiropraktika, naturopaatia, homöopaatia, energiaravi, parandav puudutus, kristallravi ja paljud muud sarnased on pärit vitalismist, mis on defineeritud kui “õpetus sellest, et elavad organismid toimivad tänu elujõule, eraldi füüsikalis-keemilistest jõududest” ja “teooria sellest, et bioloogiline aktiivsus on juhitud üleloomuliku väe poolt”. Vitalistid pole lihtsalt ebateaduslikud, vaid teadusevastased, kuna nad jälestavad reduktsionismi, materialismi ja teaduse mehhanitsistlikke põhjuslikke protsesse. Nad eelistavad subjektiivseid kogemusi objektiivsetele katsetele ning asetavad intuitsiooni mõistusest ja loogikast kõrgemale. Vitalism on seotud surematu hinge kontseptsiooniga, mis omakorda on seotud religioossete ideoloogiatega.

Paranoiline meeleseisund.
Mõned inimesed on altid nägema igal pool vandenõusid. Nad on koheselt valmis uskuma, et joogivee fluorimine on vandenõu inimeste mürgitamiseks, et AIDS leiutati ja levitati aafriklaste ja homoseksuaalide hävitamiseks, et organiseerunud ravimitööstus varjab juba leiutatud vähiravi. Samal ajal kui neid, kes kurdavad isiklikult nende vastu suunatud vandenõudest, peetakse vaimsete häiretega inimesteks, siis need, kes näevad vandenõud kogu rahva, kultuuri, elustiili vastu suunatuna, näivad ratsionaalsemad. Tajudes oma poliitilist kirge ebaisekana ja patriootilisena, suurendab see nende õiglusetunnet ja moraalset nördimust. Paljud sellised inimesed kuuluvad fašistlikesse, holokausti-eitajate, maksu-mässajate, äärmuslike militantlike ja muude valitsusvastaste rühmade ridadesse, kes likvideeriksid Maksuameti ja muud ametid, mis kaitsevad tarbijaid tervisealaste pettuste eest. Liberty Lobby ajaleht The Spotlight tegeleb selliste asjadega ja reklaamib nurgataguseid vähiravimeetodeid ning ründab joogivee fluorimist.

Reaalsusšokk.
Igaüks on haavatav surma-ängi ees. Haiglapersonal, kes regulaarselt tegeleb terminaalselt haigete patsientidega, peab läbi tegema psühholoogilise kohanemise. Mõned lihtsalt ei saa sellega hakkama. Uurimised vähihaigete libakliinikutes näitavad, et neis töötavad arstid, õed ja teised, kelle illusioonid on tavameditsiini suhtes purunenud nähes tõestatud ravimeetodite tegelikke piire ja kahjulikke kõrvalmõjusid.

Uskumuste pealetung.
Teadus on piiratud tegelema sellega, mida on võimalik vaadelda, mõõta ja katseliselt korrata. Uskumused, mis väljuvad teaduse piirest, kukuvad filosoofia ja religiooni valdustesse. Mõned inimesed lasevad neil uskumustel oma praktikasse sisse tungida. Iga inimene on vaba harrastama religioosseid ja filosoofilisi väärtusi nagu kaastunne, heldus, halastus ja ausus (mis on tegelikult aluseks teadusliku meetodiga objektiivse tõe otsingutele), aga tervishoiutöötajal ei ole sobiv lubada metafüüsilistel (üleloomulikel) arusaamadel asendada või moonutada teaduslikke diagnostilisi, ettekirjutatud või raviprotseduure. Isikud, kes soovivad töötada religioossete uskumuste valdkonnas, peaksid jätkama teistsuguse karjääriga.

Kasumimotiiv.
Imearstiks hakkamine võib olla väga tulus. Väites endal olevat “parema hiirelõksu”, võib tekitada oma ukse taha rohtumatu teeraja. Ahnus võib motiveerida ettevõtlikke praktiseerijaid eetilised printsiibid kõrvale jätma.

Prohvetlus.
Nagu Vana Testamendi prohvetid kutsuvad inimesi üles usku pöördumisele ja patukahetsusele, nii peavad arstid patsienti “pöörama” ära suitsetamisest, liigsöömisest, stressist, alkoholist ja teistest himudest. Nagu ettekuulutajad, nii ka arstid ennustavad, mis hakkab juhtuma, kui patsient ei muuda oma elustiili. Prohveti roll pakub inimeste üle võimu. Mõned arstid väldivad teadlikult sellist olukorda. Nad innustavad patsiente olema pigem enesekindlad kui sõltuvad, kuid nii tehes võib neil ebaõnnestuda patsiendi emotsionaalsete vajaduste rahuldamine. Imearstid seevastu naudivad, edendavad ja kasutavad seda võimu ära. Imearstide seas on egomaania tavaline nähtus. Nad naudivad ülistamist ja jüngriksolemist, mida nende teeseldud üleolek esile kutsub.

Psühhopaatsed kalduvused.
Uuringud psühhopaatsetest isikutest annavad vihjeid imearstluse psühhodünaamikale. Dr Robert Hare, kes uuris antud teemat üle kahekümne aasta, ütleb: “Te võite psühhopaate leida igal elualal… sahkerdajast advokaat, arst alatises ohus kaotada oma litsents, ärimees oma partnereid alati alt vedamas. Hare kirjeldab psühhopaate kui isikuid, kel puudub võime tunda kaastunnet või südametunnistuspiinu ja neid iseloomustab libekeelsus, teeseldud sarm, suurejoonelisus, patoloogiline valetamine, petturlik/ manipuleeriv käitumine, süütunde puudumine, kalduvus tüdimusele, empaatia puudumine ja teised tunnused. Vastavalt Harele kannatavad need inimesed tunnetusliku defekti all, mis ei lase neil tunda poolehoidu või kahetsust.

Ärapööramise fenomen.
Ajupesu, mida Põhja-Korealased kasutasid Ameerika sõjavangidel, sisaldas stressi tekitamist kuni sellise piirini, mis põhjustas kaitsva seesmise pidurduse ja väärtalitluse. Mõnedel juhtudel võib veenmine panna ohvrit armastama seda, mida ta vihkas ja vastupidi; teistel juhtudel lakkab aju kriitiliselt hindamast vastuvõetavaid ärritusi. Paljud isikud, kes hakkavad imearstideks, on parasjagu keskea kriisis, keset valulikku lahutusprotsessi, eluohtliku haigusega või muus stressirohkes elusituatsioonis. Ärapööramise teooriat toetab uuring põhjustest, miks arstid hakkavad tegelema “holistlike” praktikatega. Suurim põhjus (51,7%) oli “vaimsed või religioossed kogemused”.

Paljud inimesed – sealhulgas liigagi paljud tervishoiutöötajad, politseiametnikud, kohtunikud – väljendavad pooldavat hoiakut uskumusmeditsiini suhtes. Vaatamata sellele, et enamus hülgab idee, et imearstlust oleks mõtet proovida haigete inimeste peal, on siiski vaja tugevdada ja mobiliseerida neid, kes mõistavad uskumusmeditsiini ohtlikku potentsiaali.

Allikas: quackwatch.org
Tõlkinud Martin Vällik.

5 Replies to “Miks hakkavad arstid “imearstideks”?”

  1. Ime on see, kui teadusliku meditsiini poolt surmale määratud haige saab terveks. Koolivend, siit ilmast lahkunud Dr. Toivo Velkre opereeris oma klassivenda, kes oli juhtumisi näitleja. Opratsiooni käigus nägi, et armas klassivend on sedavõrd pahaloomulist kasvajat täis, et pole enam midagi, mida saaks operatsiooniga tervendada. Saatis mehe koju, enda meelest surema, ent too näitleja on veel siiani elus, üle 30 aasta peale Dr Velgre enda surma.

    Peep Vain pani oma kursuslased palja jalu üle süte kõndima ilma, et oleks põletushaavu tekkinud. Seda sai isegi televisioonis näha. Miks ei ole seda arstid sellist “posimist” hr. Vainu poolt suutnud ära leelata?

    Jogale pühendatu suudab oma tahetsi muuta südame tööd, Tiibeti mungad võistelda seljale asetatud märgade linade kuivatamise kiirusega. Kas traditsiooniline meditsiiniteadus suudab midagi taolist eksperimentaalselt kinnitada?

    Keskaegses Euroopas saadeti tuleriidale inimesi, kes oskasid ravimtaimedega inimesi terveks teha. Nüüd siis kutsutakse Eestis inimesi uuele nõiajahile nende vastu, kes on olnud suutelised mobiliseerima haigestunud inimese mentaalset jõudu tervenemise huvides. Seda viimast raamatutarkused ja professorite loengud kahjuks ei jaga.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga