Kuidas sõber homöopaadi juures käis, osa 2

Edvard Munch: Haige laps, 1907Paari kuu pärast oli kordusvisiit.
Aparaadiga mõõdeti siis taas ‘aurogramme’ ning tõdeti, et efekt oli silmaga näha – tänu graanulitele ja sorbendile ning ka ‘iseseisvale tööle’ oli sakilisus juba tunduvalt ümaramaks läinud.

Iva on muidugi selles, et tegelikult ei võtnud sõber ühtegi graanulit ega tegelenud regulaarse meditatsiooniga, et end minevikuahelaist vabastada. Ilmselt mõjusid siis loetud leheküljed Luule Viilma raamatutest…

Mingil hetkel pidi aga homöopaat toast väljuma ja nii oli aega seda aparaati veidi lähemalt uurida. Näit tundus sõltuvat naha niiskusest ja sellest, kui suur on ihu surve elektroodidele, lisaks sai nuppudest aparaadi tundlikkust kombineerida.

Visiiditasu 400 krooni + mõnisada krooni uute terakeste eest. Ilma kviitungita.

Kahe visiidi vahepeal oli seikleja sõber tuttavatelt uudistanud, et kas kellelgi selle homöopaadiga mingeid kogemusi on. Üks arstist tuttav teadis rääkida konkreetselt üht juhtumit lapsega, kel kahjuks oli krooniline haigus, mida ravimite abil oli küll võimalik kontrolli all hoida, aga mitte täiesti terveks ravida. Lapse ema sellise paratamatusega ei leppinud ja pöördus ‘alternatiivravi’ ehk siis selle homöopaadi poole. Too käskinud ravimid ära visata ja määranud oma graanulid, mille peale laps üsna kiirelt hinge heitis.

jätkub…

Be Sociable, Share!

4 Replies to “Kuidas sõber homöopaadi juures käis, osa 2”

  1. Aga nüüd räägid ise stiilis .. naised saunas rääkisid..
    mitte ühtegi fakti pole mida kontrollida,
    algatuseks võiks selle homöopaadi nime ja tegevuskohagi öelda, muidu ei kõla ükski lugu sul usutavalt.

  2. Zoja Gabovish tegutseb edasi – kõigile täpselt sama jutt. Ei oleks uskunud kui ise seal poleks käinud. Õnneks tulin poole pealt ära, aga värisesin vihast veel tükk aega -kui lolliks võib inimest pidada?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga