Homöopaatia: legend ja faktid

lahjendatud lahjendusVaatamata sellele, et tänapäeva teadus on teinud suuri edusamme inimorganismi toimimise ning haiguste põhjuste ja ravi uurimisel, pole iidne idee müstilisest elujõust kuhugi kadunud ja elab siiani edasi nii Hiina, India traditsioonilises ravis kui homöopaatias ja antroposoofilises meditsiinis ning omab määravat osa pea kõikides nö alternatiivravi võtetes ja New Age praktikates.

Homöopaatia (ingl homeopathy, homoeopathy, sks Homöopathie) alusepanijaks on Saksa arst Samuel Hahnemann (1755-1843), kes 18. sajandi lõpus puutus tänu vabamüürlastest looživendadele kokku alkeemia, okultismi, spiritismi ja müstitsismiga ning alustas oma tervisealaste printsiipide vormistamist.

Tolle aja põhilised ravivõtted olid aadrilaskmine, kaanide kasutamine, lahtistid, kehavedelike tasakaalustamine, oksenduse esilekutsumine, mis sugugi ei ravinud, vaid pigem nõrgestasid haigusest juba niigi vaevatud organismi. Sellel taustal oli Hahnemanni lähenemine palju sümpaatsem ja ei põhjustanud patsientidele lisavaevusi.

Hahnemann katsetas enda, oma pere ja õpilaste peal eri ainete poolt põhjustatavaid sümptoome, kõrvutas need tähelepanekud konkreetsete haiguste sümptomitega ja tegi järelduse, et aine, mis põhjustab terves inimeses teatud sümptomid, on väikeses koguses ravivahendiks tõelise haiguse korral. Siit tuntud põhimõte – sarnane ravib sarnast (ld similia similibus curentur).

Teine oluline Hahnemanni seadus on ravimi võimendamine – alkeemiline lahjendamise ja loksutamise protsess, mille käigus 1 osa toimeainet lahjendatakse näiteks 99 osas vees või alkoholis, sellest omakorda võetakse 1 osa ja lahjendatakse 99 osas vees või alkoholis ja nii kuni mitusada korda. Mida enam on seda protseduuri korratud, seda võimsam selle ravimi toime on.

Mida ütleb tänapäeva teadus homöopaatia kohta?

  • Hahnemanni ajast on keemias tuntuks saanud Avogadro arv, mis määrab molekulide arvu ja massi suhte. Suurte lahjenduste korral ei ole lahuses enam ühtegi toimeaine molekuli. Näiteks on ühe tuntud külmetushaiguse homöopaatilise ravimi Oscillococcinum, mis valmistatakse pardi maksast, lahjenduseks 200C, ehk algset ühte tilka ainet on 99 tilgas vees järjepanu lahjendatud ja loksutatud 200 korda, mis annab meile lahjendusastmeks üks toimeaine molekul 10 astmes 400 (1 ja 400 nulli) vee molekuli kohta. Kui kogu universumis on aatomeid hinnanguliselt 10 astmes 80 (1 ja 80 nulli), siis läheks meil vaja 10 astmes 320 (1 ja 320 nulli) universumit, et ühele homöopaatilise ravimi toimemolekulile pihta saada.

    Hahnemann ise ei olnud Avogadro arvust teadlik, kuid tänapäeva homöopaatia teadlikumad pooldajad omistavad ravitoime “informatsioonile”, mis kuidagi vee struktuuris või elektronide võnkumises talletub. Selline aine omadus oleks aga sensatsiooniline ja sunniks meid ümber vaatama kogu senise keemia ja füüsika alustalad. Paraku pole ükski eksperiment sellise hüpoteesi paikapidavust näidanud.

  • Kui homöopaatia võimalikes toimemehhanismides valitseb üldine segadus, siis tihti väidetakse, et polegi oluline, kuidas see toimib, vaid tähtis on, et aitab. Praegusel ajal uuritakse ravimite toimet topeltpimeda platseebokontrolliga kliiniliste uuringutega, kus inimesed jagatakse kahte rühma – ühed saavad ravimit, teised ilma toimeaineta platseebot, kusjuures ei ravimi saaja ega ka arst või õde, kes patsiendile ravimi annab, ei tea, kumba gruppi ta kuulub. Tsiteerin ajakirjas The Lancet 1998. aastal ilmunud meta-analüüsi, kus võeti kokku paljude kliiniliste testide tulemused:

    Meie uuring ei oma erilisi järelmeid kliinilisele praktikale, kuna leidsime vähe tõendeid ükskõik millise homöopaatilise lähenemise efektiivsuse kohta ükskõik millise kliinilise seisundi suhtes.
    (The Lancet, vol 351 Number 9099, 31. jaanuar 1998).

  • Ja siin võikski jutu katki jätta ning jätta homöopaatia meditsiiniajaloolastele uurida.

    Miks?

    Kuigi homöopaatial puudub tõestatud efektiivsus ja teoreetiline toimemehhanism, on tegu paljude inimeste sügava usuga, mida toetavad kriitikavabad käsitlused ajakirjanduses, jutud tuttavate tuttavatest, kes väidetavalt on homöopaatiast või muust nö alternatiivmeditsiini meetodist abi saanud. Seega tasub pöörata pilk nendele asjaoludele, miks inimesed arvavad, et homöopaatia toimib.

    Esimene ja olulisim tegur on platseebo-efekt, ehk paranemise põhjustaja pole mitte bioaktiivne ravim, vaid organismi enda võime end parandada.. Kui siia juurde lisada, et enamus meid vaevavatest tervisehädadest on iseparanevad ning mööduvad vaatamata sellele, kas neid ravida või mitte, siis võib ükskõik, millist meedet me antud tervisehäda korral rakendame, pidada positiivse tulemuse põhjustajaks.

    Teiseks on pikaajalistel haigustel oma loomulikud tõusud ja mõõnad ning kui haigusnähtude taandumine satub kokku mingi ravivõttega, siis tõmmatakse otsene põhjus-tagajärg seos.

    Kolmandaks on tihti nii, et homöopaatiat kasutatakse lisaks koolimeditsiinile ja kui toimub paranemine, siis tihti kaldutakse just esimesele tänu osutama.

    Neljandaks on patsient protsessi emotsionaalselt investeerinud, kindlasti on homöopaat sümpaatne inimene, kellel on patsiendi jaoks aega (patsient maksab) ja kes oskab kuulata. Inimene rahuneb ja tunneb end kindlamana, lisaks sisemine kohustus vastata hoolivale suhtumisele samaga. Kuivõrd on tegu usuküsimusega, siis teatud äärmuslikel juhtudel võib tõsine homöopaatiafänn end mähkida illusioonide, luulude, valede, soovunelmate, selektiivse mälu võrkudesse ja sellega ka hauda minna, kui korralikust meditsiinilisest abist keeldutakse.

    Viiendaks ei saa välistada mitut laadi pettusi – mõeldakse välja ja levitatakse imelisi paranemislegende, homöopaatilise ravimi sildi all antakse tegeliku toimeainega ravimit.

    Kas homöopaatia on ohtlik?

    Kuigi homöopaatilised ravimid on iseenesest tavaliselt ohutud ja enamus meie tervisehädad iseparanevad või paranevad paremini, kui üldist stressi maandada saab, tuleb inimesi siiski hoiatada potentsiaalsete ohtude eest.

    Peamised kahjud, mida homöopaatia või ka muu usupõhise raviviisi kasutamine võib tuua, on järgmised:

    • reaalse haiguse korral hoidutakse kõrvale reaalsest ja efektiivsest ravist;
    • inimene peab uskuma irratsionaalseid asju, hülgama tänapäevase teaduspõhise inimesekäsitluse, omaks võtma eelajaloolise maagilise mõtlemise, mis omakorda võib inimese teha sõltuvaks selle usu kandjatest ja kinnitajatest;
    • laste puhul eriti vastutustundetu, sest nemad ei saa ise otsustada ja sõltuvad oma vanemate valikutest;
    • rahaline kahju, panustatakse oma aega ja reaalset raha meetoditele, millel pole reaalset tagapõhja, lisaks peaks patsient end pidevalt “täiendama” vastavate raamatute ostmisega ja tasulistel kursustel osalemistega;
    • otsene kahju tervisele ebaprofessionaalse teenuse tõttu – arstiks õppimise aeg on pikk, paraku pole kõik Eestis tegutsevad homöopaadid litsentseeritud tervishoiutöötajad.

    Lõpetuseks soovitan inimestel enne kaaluka tervisealase otsuse tegemist väga tõsiselt uurida olemasolevat usaldusväärset tõendusmaterjali, hankida infot, harida end või toimida nagu soovitab arst Sven Lindström:

    Kui Teie arst peaks soovitama pöörduda homöopaadi poole, siis kindlam oleks vahetada arsti.

    Kasutatud kirjandus:

    1. Teine maailm, Risto Selin, Kulle Raig jt, K&K 1997
    2. Voodoo Science, Robert L. Park, Oxford University Press 2000
    3. The Lancet, vol 351 Number 9099, 31. jaanuar 1998
    4. A Consumers Guide to “Alternative Medicine”, Kurt Butler, Stephen Barrett, Prometheus Books 1992
    5. Tõenduspõhine meditsiin – kas universaalne ravialgoritm? A.-E. Kaasik, Eesti Arst veebruar 2002
    6. The Scientific Evidence of Homeopathy, David W. Ramey, American Council of Science and Health – www.acsh.org 2000
    7. Homeopathy and Its Founder: Views of a British Researcher, Steven Ransom, American Council of Science and Health 1999
    8. A close look at homeopathy, Hans Egebo, Skeptic Report mai 2004
    9. Homeopathy: The Ultimate Fake, Stephen Barrett, M.D. www.quackwatch.org www.homeowatch.org
    10. Homeopathy, Robert T. Carroll, The Skeptics Dictionary
    11. Wikipedia http://en.wikipedia.org/wiki/Homeopathy

    See lugu ilmus toimetatult 2005. aasta märtsikuu ajakirjas TervisPluss ning leidis kajastamist ja Delfis, kaaskommentaarid on lisanud
    Ain-Elmar Kaasik – neuroloogiaprofessor
    Peeter Mardna – Tervishoiuameti järelevalveosakonna juhataja
    Ingvar Lindström – üldarst
    Ingrid Järv – homöopaatiast abi saanu
    Saima Tišler – perearst-homöopaat

9 Replies to “Homöopaatia: legend ja faktid”

  1. Saima Tishler vassib väites, et “Tuleb ravida haiget, mitte ainult haigust, haiguse põhjusi, mitte tagajärgi – see on homöopaatia põhialus.”
    Homöopaatia põhialus on just sümptomite (teiste sõnadega – tagajärje) alusel ravimine, ehk siis raviks kasutatav “vahend” peab esile kutsuma just täpselt samasuguse sümptomi, nagu on põhjustanud haigus.

  2. Jah, Ann. Aga milles su point on? Kas selles, et puudu on Chrystal Ra Lakshmi, Kryon, Vikerkaaresild, Luule Viilmaa, Jasmuheen, Ülemingel Michael, Sylvia Brown, Uri Geller jne.? Või et puudu on Ann Õun? Küll aga ei saa kuidagi nimetada skeptikute leheküljeks The Lancetit ega American Council of Science and Health-i ega A.-E. Kaasikut. Ja hiljutises uuringus, muide, leiti üllatusega, et Wikipedias ja Briti Entsüklopeedias sisaldub peaaegu ühepalju eksimusi… Well done indeed!

  3. Ohhoo, ah et selgitust on vaja.

    Point on selles, et antud kirjanduse p6hjal ei ootaks mina isiklikult just k6ige objektiivsemat kokkuv6ttet, kuna niipalju kui mina aru sain, on suurem osa informatsiooni v6etud subjektiivsetest allikatest. Antud loetelust peaksin k6ige usaldusv22rsemaks artiklit Eesti Arstist, kuna sealsed artiklid ei ole nii m6jutatud kellegi arvamusest, vaid p6hinevad tegelikult ka teaduslikul kirjandusel (t6estus on 2ra toodud viidetega).
    ACSH on samuti natuke kahtlase v22rtusega, kuna sageli avaldatakse taolistel lehekylgedel ainult seda, mida tahetakse avaldada ja mis sobib organisatsiooni mainega(osa tegelikust olukorrast j2etakse lihtsalt mainimata).
    Wikipedia aga, hmmm… :) Lihtsalt, kui mina millestki midagi ei jaga, l2hen vaatan wikipediast j2rgi:) Seet6ttu on ta saanud kuidagi mulle ignorantsuse v6rdkujuks:) no offence…

    Ega saan aru kyll, et see lehekylg on lihtsalt teil siin v2ikseks hobiks ja seet6ttu ei ootagi midagi liiga t6sist siit.
    Lihtalt…. Nimekiri pani muigama.

    P2ikest!

  4. Tundub uskumatuna, et kõiksugu soolapuhujad ja posijad on inimeste jaoks arvamusliidriteks ja teenäitajateks. Homöopaatia nimelise lolluse võidukäik on vaid üks näide. Mind huvitab, kas keemikud ei ole siis siiamaani neid “tugevatoimeliseks loksutatud ravumeid” analüüsinud. Analüüside tulemused peaksid ju näitama, et toimeainet ei leidu. Või on keemikud seda teinud, aga homöopaadid seletavad toimet “võnkumistega”? Nagu näha, sellise “tühise” avastuse nagu seda on Avogadro arv, mõju on homöopaatidele olematu. Ikka võngub ja loksub… Ja lihtsameelsed on rahul.

  5. Homöopaate ei huvita analüüsid. Selle asemel väidavad nad, et “aga ma ise nägin, et töötab”. Skisoidsemad räägivad mõnikord sinna juurde veel koledast Suure Farmatseudi Vandenõust.

  6. Ja siis kolmandad lihtsameelsed käivad siin mölisemas nende lihtsameelsete üle, kes käivad siin nende lihtsameelsete üle mölisemas…. sest ka neil pole midagi tarka teha? Celtic sõimab katelt, seda ise adumata?

    Nüüd olen mina lihtsameelne, kes möliseb lihtsameelse kallal, kes omakorda möliseb nende lihtsameelstete kallal, kes siin nende lihtsameelsete üle mölisevad? Nii?

  7. Skeptikute lehekyljed ja wikipedia

    Ann, ma loodan, et sa ikka panid tähele Wikipedia artikli all olevat 168 allikast koosnevat kirjandusviidete loetelu, mis sisaldab hulgaliselt teaduslikke ajakirju?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga