Tallinn Pride – midagi enamat kui lihtsalt ‘homovärk’

PrideInim- ja võrdsete õiguste eest võitlejad plaanivad 11. augustil korraldada taaskordse ürituse nime all Tallinn Pride. Meedias on juttu korraldajate suhtlemisest politsei ja linnavalitsusega, kelle käes on võim anda või mitte anda luba rongkäigu toimumise kohta. Praegune seis tundub lootustandev – politsei on loa andnud.

Taaskord on see teema üles puhunud hulga tundeküllast, asjatundmatut ja tihti lausa vihkamist õhutavat ja õigustavat sõnavahtu. Millegipärast leiavad osad inimesed, kes end muidu vägagi tolerantseteks peavad, et homoseksuaalseid inimesi võib vabalt ja pidurdamatult solvata ning neisse ei peagi suhtuma inimlikult nagu teistesse kaaskodanikesse. Tundub, et osade meelest on homoseksuaalsed inimesed lindpriid, kelle suhtes ei kehti ükski viisaka käitumise reegel. Seda enam on plaanitaval-korraldataval üritusel mõtet oma täies hiilguses teoks saada.

Muidugi pole võimalik kellelgi oma tundeid peita, aga paralleelselt on siiski võimalik teema kohta midagi uut õppida, et vähemalt üritada vältida asjatundmatuid kommentaare, märkusi, arvamusi ja seisukohavõtte. Oma tunnete tulvas võiks anda ruumi ka mõistuslikule arutelule ning uurida fakte, kas väljapaisatud hirmudel, kartustel, eelarvamustel ka mingit tõepõhja all on. Muidu jääb selline mulje nagu kreatsionistidega, kes võitlevad omaarust moraalsete argumentidega evolutsiooniteooria vastu, aga kasutavad selleks kõiki ebamoraalseid võtteid, sest eesmärk pühendavat abinõu ja jumal andestab küll su rumaluse, kui vaid tema nime kiidad, aga kahtlejat, küsijat, uurijat ootab põrgu eeskoda.

Millised on siis need minumeelest enamlevinud väärarusaamad, mis korduvad, mida on korduvalt ümber lükatud, aga millest omaarust ‘normaalsed’ aru ei kipu saama?

“Homoseksuaalsus on pedofiilia. Või vähemalt on homosuhete legaliseerimine libe tee, mille otsas ootab pedofiilia ehk laste seksuaalse väärkohtlemise legaliseerimine.”
Esiteks sisaldab see väide puhtterminoloogililist segadikku, sest pedofiil on see, kes rahuldab oma seksuaalseid vajadusi alaealiste peal, hoolimata soost; homoseksuaal aga see, kes tunneb tõmmet samasoolise suhtes, kusjuures seks ei pruugi üldsegi asjasse puutuda.

Teiseks näitavad vastavasisulised uuringud, et homode seas ei ole rohkem pedofiile kui rahvastikus tervikuna.

Kolmandaks üllatab mind see, kuidas paljud suured inimesed ei suuda vahet teha kahe täiskavanud inimese omavahelisel vabatahtlikul kokkuleppel ja nõusolekul ning täiskasvanud ja alaealise, kellel ei ole veel täit otsustusõigust enda üle, suhtel. Arutlevale inimesele peaks ju selge olema, et viimane juhtumi korral kasutab täiskasvanu ära oma jõupositsiooni ning lapse loomupärast usaldust täiskasvanu suhtes.

Selle ‘argumendi’ lähtepositsioon on läbi ja lõhki vale või teadlik hirmutamistaktika, sest laste suhtes on meie tähelepanu õigustatult palju teravam kui muidu. Samas aga meenutagem Toomas Liivi juhtumit, kus lapsevanemad andsid ise oma lapse pedofiili hooldada. Seega on libekeelsel intellektuaalil võimalik ära kasutada ka täiskasvanute usaldust, et oma perverssed fantaasiad ellu viia.

Pedofiilia on õigustatult karistatav kuritegu, pedofiil mida tõenäolisemalt vaimse häirega inimene, kuid selle diagnoosimise ja võimaliku ravimise poole jätan siiski vastavate spetsialistide hooleks.

Lisalugemist: http://psychology.ucdavis.edu/rainbow/html/facts_molestation.html

“Täna homod, homme pedofiilid, zoofiilid, nekrofiilid.”
Ütleja proovib kõik koledused ühte ritta seada, ise aru saamata, milles erinevus seisneb. Homoseksuaalne suhe toimib kahe elusa vastutusvõimelise täiskasvanu omavahelisel vabatahtlikul kokkuleppel. Enam ei ole see karistatav.

Kui mõni kommentaator mängib nt zoofiili rollimängu ja nõuab endale õigust oma Paukaga abiellu astuda, siis algatagu ise vastav ettevõtmine – tehku MTÜ, kogugu poolehoidjaid, tehku oma paraad ja seadusettepanekud.

“Kuna homoseksuaalsus on kultuuriline nähtus, siis homoseksuaalsuse lubamine ja homosuhete legaliseerimine suurendab homode hulka ühiskonnas ning viib lõpuks Eesti rahva (kogu inimkonna) väljasuremiseni.”
Homoseksuaalsuse põhjuseid on uuritud, kuid ühest ja kindlat teooriat tekkepõhjuste kohta veel ei ole. Küllap on oma koht ka kultuuril ja keskkonnal, kuid pigem kaldub vaade siiski sinna, et nii geneetika kui üsasisene kasvuaeg annavad oma märkimisväärse panuse homoseksuaalsuse kujunemisel. Viidet sinna suunas pakuvad nii ühemunakaksikute uurimine kui ka hiljutine tõdemus, et mehe homoseksuaalsus on tõenäoliselt seda suurem, mida rohkem on tal vanemaid vendasid.

Selle väite raames tuuakse mõnikord näiteks Vana-Kreeka ja Rooma ning järeldatakse, et homoseksuaalsus oligi nende kultuuride hävimise põhjuseks. Ilmselt siiski ei ole nii, et kultuuride tõusu ja langust saaks taandada ühele-kahele põhjusele. Ja pole need Vana-Kreeka ja Rooma mõjud meie kultuurist ja elukorraldusest kuhugi kadunud.

Ja eelmisega seotud väide:
“Homopartnerite kooselus kasvanud lastest saavad homoseksualistid.”
Seda räägitakse eriti siis, kui tuleb jutuks laste kasvatamine homovanematega peredes, mida kuuldavasti ka tegelikult Eestis juba tehakse. Aga see hirm on põhjendamatu. Paljudes riikides on homovanematega peredes kasvanud laste seksuaalset suundumust uuritud ning on tõdetud, et ei erine see hetero- või üksikvanematega peredes kasvanud laste suundumusest.

Sellele seisukohale on peale tõendusmaterjali tähelepanelikku uurimist jõudnud Ameerika lastearstide ühendused kui ka psühholoogide liit (APA).

Lisalugemist:
* Ameeria Psühholoogide Liit (APA)

Veel samasse rubriiku kuulub väide
“Homoseksuaalseks saab kasvatada, homoseksuaalseks saab propagandaga pöörata.”
Ei saa.

“Homoseksuaalne käitumine ei ole loomupärane, on looduse (jumala) vastane tegu.”
Selle väitega pretendeerib ütleja sellele, et ta teab, mis on looduslik-loomupärane või mida jumal on öelnud. Kui jumala ütlemisi otsida Vanast Testamendist, siis on seal kirjas palju muudki, aga mille täitmist millegipärast nii valjuhäälselt ei nõuta. Näiteks abielurikkujate kividega surnukspildumist. Loodusuurijad on homoseksuaalset käitumist märganud vähemalt 1500 loomaliigi juures, sealhulgas mitmed ahviliigid, vaalad, delfiinid, lõvid, pingviinid, kaelkirjakud, luiged… Ja pole kuulda olnud, et heteroseksuaalsed liigikaaslased neid munade või kividega loopimas käiksid.

Kui loomad ei käitu ‘looduslikult’, siis kes veel?

Lisavaatamist:
* National Geographic
* Live Science
* Live Science pildigalerii

“Homoseksuaalsust saab ravida.”
Ei saa, sest see pole haigus.
Mõned kristlastest homoseksuaalid on küll loobunud ‘teraapia’ toel aktiivsest suguelust, kuid homoseksuaalsuse ‘ravimisest’ on see asi päris kaugel.

“Suguorganid on mõeldud soo jätkamiseks.”
Eks see ole igaühe enda asi, milleks ta oma organeid kasutab, kuid lisaks soo jätkamisele on seksuaalelu ka naudingu, poolehoiu, kokkukuuluvustunde, läheduse, armastuse ja paljude muudegi asjade väljenduseks. Ei saa öelda, et heteropaarid või üksikisendid oma suguorganeid väitja mõttes sihipäraselt kasutaksid.

“Homod nõuavad eriõigusi.”
Ei nõua. Vähemalt mulle pole silma jäänud, et nad nõuaksid midagi sellist, mille täitumisel minu õigused oma elu elada kuidagi piiratud saaksid. Vastupidi. Väidan hoopis seda, et vähendades ühiskonnas igasugust diskrimineerimist, suurenevad kõigi inimeste õigused ja vabadused, edeneb kodanikuühiskond. Aga piirates praegu LGBT (Lesbian-Gay-Bi-Trans) emantsipatsiooni, loome edaspidiseks võimaluse hoopis mingil muul alusel inimeste õigusi piirama hakata.

“Olgu nagu on, aga olgu omaette. Miks nad peavad tänavale tulema. Või kui tulevad, olgu nii- või naasugused.”
Üks viis püüda sündmuste käiku suunata on pakkuda mitmesuguseid ettepanekuid, millega korraldajad arvestama peaksid, et teenida välja ‘korralike’ kodanike väiksemat pahameelt. Pahandatakse ürituse provokatiivsuse üle.

Pole põhjust kahelda osade inimeste siiruses ja mõnede ettepanekute mõistlikuses, kuid paraku on sellise positsiooni võtmine ettehooldav. Paljud soovitajad justkui eeldavad, et korraldajad ei ole piisavalt vastutusvõimelised oma asju ise ajama ja peavad vajalikuks teha ettepanekuid, mille eesmärk ei tundu tihtipeale olevat mitte üritusele kaasaaitamine, vaid püüd iseenese mugavustunnet kindlustada.

Eelviimaseks – inimese seksuaalsus on vaid üks ja üldjuhul sugugi mitte peamine osa tema isiksusest.

Ja lõpuks. Me elame (arenevas) demokraatlikus kodanikuühiskonnas, kus igal huvigrupil on õigus oma meelsust väljendada. Ja kui keegi tunneb, et tema õigusi on mingil moel piiratud, siis on õigus ka seda väljendada. Pride’i korraldajad ei pea end kellelegi õigustama, sest nad täidavad oma seaduslikku võimalust end väljendada.

————————
Kui Sulle on silma jäänud veel mõni enamlevinud argument Pride’i ja homoseksuaalsuse vastu, siis anna teada ja arutleme selle üle.

Be Sociable, Share!

426 Replies to “Tallinn Pride – midagi enamat kui lihtsalt ‘homovärk’”

  1. Seda argumenti sa küll juba käsitlesid, aga ma tooksin pedofiilia ohu pärast muretsejate poole pealt selle video välja, mis ma just cnn-ist nägin:
    http://www.cnn.com/video/#/vid......blog.affl

    Mees, kes on avalik pedofiil, käib üritustel väikseid lapsi pildistamas ning pilte oma kodulehele ülesse riputamas. Kuna ta lastega ei maga ja ka pildid pole sisult pornograafilised, ta seadusega vastuollu ei lähe, samas saan ma ümbruskonna lapsevanemate murest selle mehe pärast väga hästi aru.
    Loogline mõttekäik on selline, et kui homod naudivad avalikku tähelepanu ja võitlevad välja vabameelsema ja avatuma ühiskonna tulevad välja ka sarnased süütud pedofiilid, kes võivad oma allasurutud huvi seaduslikult rahuldades kas “murduda” või uutes ja mitte enam nii süütutes isikutes asja vastu huvi tekitada.

    Ma ei ütle, et seetõttu peaks homosid ahistama hakata, aga “süütute” ja kuritegelike perversuste vaheline piir võib teinekord üsna õhuke olla ja see McClellan ei kasuta ju ka praegu alaealisi ära ning ei tee midagi kuritegelikku, aga õigeks asjaks on mul seda ikka raske pidada.

  2. “pedofiil on see, kes rahuldab oma seksuaalseid vajadusi alaealiste peal, hoolimata soost”

    Teeksin siinkohal väikse täpsustse. Inimene, kelle käitumist võiks lugeda pedofiiliaks ning kelle tegusid tavaliselt kriminaalselt karistatakse või kelle suhtes muid sanktsioone ette võetakse, otsib seksuaalseid suhteid inimestega, kes on nooremad kui enamik lääneriikide lubatud vanus.

    Ehk siis keskealine mees/naine, kes eelistab oma partneritena 16-17aastaseid noori ei ole pedofiil. Ning tõsistele pedofiilidele enamik 16-17aastaseid noori ei läheks üldse enam peale. Nende sihtgrupp on enamasti seal “noorem kui 12” kandis.

    Seega sinu pakutud definitisoon on veidi eksitav.

    ““Täna homod, homme pedofiilid, zoofiilid, nekrofiilid.”
    Ütleja proovib kõik koledused ühte ritta seada, ise aru saamata, milles erinevus seisneb.”

    Kas homoseksuaalsus on siis sinu arvates koledus? Kui sa oma mõtet nii väljendad siis jääb tõesti selline mulje.

    Mis puutub argumenti endasse, siis tavaliselt on seal ikka juures see, et homoseksualism on libeda nõlva tipp ning kui me sellele kõik võimalikud vabadused anname, siis hakkame mööda libedat nõlva alla libisema ning lõpptulemuseks on järjest kõigi eelnimetatud seksuaalhälvete legaliseerimine.

    See mis homoseksualism iseenesest on (“Homoseksuaalne suhe toimib kahe elusa vastutusvõimelise täiskasvanu omavahelisel vabatahtlikul kokkuleppel”) ei oma mingit tähtsust, kui pedofiilid kasutavad edukalt ära argumenti “aga homodele te ju lubate kõike” et endale õigusi saada.

  3. Minu jaoks isiklikult tekitavad homoseksuaalsus ja selle promomine vastikuse ja eemaletõukavuse tunnet. Sellepärast mulle ei meeldigi, et seda avalikult näidatakse. Ma tahan, et tänaval saaks käia ja TVd vaadata-lehti lugeda ilma, et peaks kartma, et seal saab näha midagi sellist, mis minus ebameedivat refleksi tekitab.

    Moraali lugeda kellelegi ei taha ja leian, et täiskasvanud inimesed võivad vabatahtlikult tegeleda millega iganes, kuid palun ärgu tulgu seda mulle avalikus ruumis demoma.

  4. Ivar,
    jah, igasuguseid ‘imelikke’ inimesi on. Aga ehk tead ju isegi, et üksikjuhtumite põhjal ei saa teha üldistusi. See konkreetne mees vajab professionaalset abi.
    .
    Kuid võitlus pedofiiliaga, millest me meediakanalitest seoses lapsporno, inimkaubanduse ja konkreetsete kommionudega kuuleme, kus eesmärgiks on laste kaitsmine, ning võitlus võrdsete õiguste eest, mida LGBT ajab, on kaks täiesti ise asja. Vähemalt mina ei oska siin seost näha.
    .
    Samuti ei usu ma, et homod avalikku tähelepanu naudiksid. Vähemalt pole avalikkuse tähelepanu nautimine kuidagi kellegi seksuaalse orientatsiooniga seotud. Kuuldavasti ei esinda Pride sugugi kogu Eesti LGBT kogukonda, kui seda sõna siin kasutada võib, ning väga paljud hoiavad end kogu üritusest teadlikult kõrvale.
    .
    Ühiskonna avatus võib tõesti välja tuua täiesti uusi probleemiasetusi, kuid sedasi need ühiskonnad arenevad. Mis oleks alternatiiv avatud ühiskonnale ja kas sina sooviksid sellises ühiskonnas elada?
    Aga ma ei usu, et kellelgi tekiks tõsine kavatsus legaliseerida alaealise ärakasutamist täiskasvanu poolt. Nõrgemaid tuleb kaitsta ja see põhimõte pole võõras vist ühelegi ühiskonnakorraldusele.
    .
    Ikkagi – homoseksuaalsus ja pedofiilia on täiesti erinevad asjad. Üks ei õigusta teist ja üks ei vii teiseni.

  5. mcv
    tänan täpsustuste eest, ma pole eriline spets pedofiilia asjus, kuid vaatasin nüüd inglise- ja soomekeelsest Wikipediast:

    * Inglisekeelne määratleb pedofiilia kui psühhiaatrilise kõrvalekalde olla seksuaalselt kiindunud puberteedieelsesse või alaealisse isikusse. Alaealisus on juriidiline mõiste ja võib riigiti erineda.

    * Soomekeelne ütleb, et pedofiilia on seksuaalne huvi seksuaalselt arenemata lapse suhtes.

    Iga pedofiil ei ole kurjategija ehk isik, kes oma huvi ja kalduvuse teoks teeb.

    Seega ma päris täpselt ei saanud aru, milles mu algne ‘definitsioon’ eksitav oli, kuigi täpsustamist see ehk vajas.
    ——————————-

    Küsid:
    “Kas homoseksuaalsus on siis sinu arvates koledus?”
    Hea inimene, palun vabandust, kui see mõte kogu loo konteksti arvestades üheselt arusaadav ei olnud. Ei, mina ei arva, et homoseksuaalsus koledus oleks. Mulle tundub (olles lugenud mõne teemaga seotud netikommentaatori üllitisi), et inimene, kes väljendab jutumärkide vahele jäänud mõtet, peab homoseksuaalsust üheks koleduseks teiste seas.
    .
    Ja sealt edasi jõuame taas seostamatute asjade sidumiseni, mis minumeelest ei ole õige, vaid väljendab pigem väitja teadmatust. Kahe elusa vastutusvõimelise täiskasvanu suhe pole ju mitte kusagilt otsast võrreldav nende teistega. Muidugi, kui võtta vaikimisi eelduseks, et homoseksuaalsus on perverssus, siis muidugi. Aga see eeldus ei päde.
    .
    Veelkord – homoseksuaalsus ja pedofiilia on täiesti erinevad asjad. Üks ei õigusta teist ja üks ei vii teiseni.

  6. kah-argument,
    sinu tunded on sinu pärisosa ja neid ei saa keegi sinult ära võtta, kuid oled sa mõelnud, miks see teema sind niiväga ärritab?
    .
    Minumeelest ei tegeleta homoseksuaalsuse promomisega küll mitte kusagilt otsast. Sel pole ka ju mingit mõtet – ega inimestest seepärast rohkem homod saa kui enne. Kord aastas rongkäiku teha – no on ikka asi, mille üle ärrituda. Küllap siis on…

  7. Täpsustus oli selles, et kuigi 17aastane on ka alaealine, siis 17aastane pole pedofiili huviorbiidis. Seega on “alaealine” tiba liiga lai.

    See milline on minu seisukoht homoseksualismi pole praegu üldse oluline. Jutt käib praegu sellest, mida sina kirjutasid selle kohta, mida teised inimesed internetikommentaariumites on öelnud.

    Sina tood välja lihtsustatud kujul “nende” väite: “Täna homod, homme pedofiilid, zoofiilid, nekrofiilid.”

    Sina kommenteerid toda väljatoodud väidet: “Ütleja proovib kõik koledused ühte ritta seada”

    Kui sa viitad esimeses lauses nimetatud tegevustele kasutades selleks teises lauses sõna “koledus” ning üks neist tegevustest on pederastia, siis on ju õigustatud minu küsimus “Kas sa pead homoseksualismi koleduseks?”

    Teiseks ma püüan korra uuesti seletada seda argumenti, mida konkreetse väitega on püütud edasi anda.

    Sa paistad olevat selline inimene, kes teab ühtteist ning vaevub tiba lugema kui vaja. Wikipedia asukohta tead ka. Siis sul ei ole ilmselt raske minna ja end harida teemal “Mis asi on libeda nõlva argument?” http://en.wikipedia.org/wiki/Slippery_slope

    Keegi ei ütle et homoseksualism on otseselt seotud zoofiiliaga või et ta on vähemalt sama kole kui zoofiilia.

    Täpselt nagu keegi ei ütle, et 2nädalase loote abortimine(sai õige sõna?) ei ole sama kole kui 30nädalase loote abortimine. Küll aga võib libe nõlv teoreetiliselt viia ükshetk selleni, et kui praegu on Eesti seaduste kohaselt viimane abordi nädal 21. (va. erijuhtumid) siis üks aeg tõstetakse seda 22. nädala peale, sest mis see üks nädal ikka loeb? Ja sealt edasi kuni viimaks oleme seal kus me alguses kindlasti olla ei tahtnud.

    Seega mida nood inimesed väljendavad on see, et kui homoseksualism on libeda nõlva tipus (seal kus kõik on veel ühiskonna praeguste nõrmidele vastav) siis kui astume selle sammu siis lõpetame ühel hetkel libeda nõlva põhjas, kus on kõik juba nii nagu me kunagi ei tahtnud.

    See kas libeda nõlva argument on minu arvates üldse adekvaatne või kas ta on piisavalt põhjendatud antud juhul, on hoopis teine teema. Sest praegu tundub mulle, et sa pole veel täpselt aru saanud, mida need inimesed mõtlevad kui nad sellist argumenti esitavad.

  8. “Tundub, et osade meelest on homoseksuaalsed inimesed lindpriid, kelle suhtes ei kehti ükski viisaka käitumise reegel.”

    et nendega viisakalt käitutaks peaks kõigepealt vast ise viisakalt käituma. nendel nn paraadidel pole seda aga veel näha olnud.

  9. mcv,
    tänan täpsustuse eest. Kas sobib tõdemus, et pedofiilia meditsiinilises mõttes on veidi erinev sellest, mida seadus silmas peab?
    .
    Elektroonilise Riigi Teataja otsing leidis otsisõnaga ‘pedof’ ühe seaduse:
    ÜLEMAAILMSE POSTILIIDU KONGRESSIDE LÕPPAKTIDE RATIFITSEERIMISE SEADUS
    .
    Eesti Karistusseadustik räägib suguühendusest ja sugulise kire rahuldamisest lapseealisega (145, 146). Lapseealine on selle seaduse järgi noorem kui 14-aastane.
    .
    Aga ma arvan, et antud loo raames on see juuksekarva lõhkiajamine. Me ju võime arutada, et paljud 14-aastased on ka juba päris küpse väljanägemisega, aga mis selle mõte oleks?
    .
    mcv ütles:

    Keegi ei ütle et homoseksualism on otseselt seotud zoofiiliaga või et ta on vähemalt sama kole kui zoofiilia.

    Minumeelest paljud just seda ütlevadki. Et homoseksualism on sama suur koledus, jälkus, patt jne kui zoofiilia. Väitja püüab oma kõrvutamatute ja võrreldamatute asjade kõrvutamise ja võrdlusega luua tuleviku kohta kolepilti, kus inimesed võivad vabalt lapsi, loomi ja laipu oma kirgede rahuldamiseks kasutada ja hüüab siis võidukalt, et kas me sellist maailma tahtsimegi – homod kappi!
    .
    Nõus, et olemas mõõdukamaid inimesi, kes ei näe homoseksuaalsuses otsest ohtu praegu, kuid arvavad selle olevat allakäigutee alguseks – lubades praegu seda, peame tulevikus lubama ka palju kahtlasema väärtusega asju.
    .
    Esiteks sisaldab see arutluskäik eeldust, et homoseksuaalsus on midagi taunimisväärset iseenesest, olgugi et väiksem pahe kui muud. Teiseks pole selge, kas ja kuidas üks vältimatult teiseni peaks viima, et seda esimest sammu igak juhuks piirama peaks.
    .
    Slippery slope argument on mulle tuttav küll, see on üks võimalikest arutlusvigadest, mille eest väitlusõpetajad hoiatavad. See, et üks asi võib tasapisi teiseni viia, on pädev, aga selle seose olemasolu kohta peaks saama sõltumatut kinnitust.
    .
    Loomulikult ei saa ma väita, et ma inimeste mõttekäikusid alati adekvaatselt tabaksin. Kindlasti on nüansse sama palju kui inimesigi, kuid mina oma loos esitasin need sellistena nagu need mulle silma paistsid. Kui sul on sellest libeda kaldtee argumendist teine mulje jäänud, siis olgu. Sa ju võiksid oma versiooni esitada ja püüda see ka ümber lükata või kinnitada, sellest oleks rohkem kasu kui mõistete peenmehaanikaga mängida.

  10. Natukene huumorit ka siis äkki?

    Koolis peetakse loengut seksuaalvähemuste teemadel. Lektor küsib:
    “Lapsed, kas te teate, kes on geid?”
    Juku: “Teame, need on peded!”
    “Hmm, nii pole ilus öelda…”
    “Aga kas perse panna on ilus vää?”

  11. Nali naljaks, aga olles siin enamvähem vist ikka täiskasvanud inimesed, teame, et anaalseks kuulub ka heterosuhete repertuaari.

  12. ma arvan, et mul pole siia hetkel midagi rohkem lisada.

    mulle tundub, et minu mõte jõudis sinuni just selisel kujul nagu ma ta välja saatsin.

    kuna eesmärk ei olnud veenmine vaid mõistmine võin lugeda eesmärgi saavutatuks

  13. “Libeda nõlva” argument ei ole ses vaidluses just väga arvestatav, sest reaalne elu näitab suisa vastandlikke suundumusi. Kui näiteks veel möödunud sajandi viimasel veerandil toodeti ja turustati siinsamas Euroopas täiesti legaalselt pedofiilset pornograafiat, siis tänaseks päevaks on see kõikjal keelustatud ning jõustruktuurid tegelevad selle teemaga aktiivselt. Samal ajal on meil olemas konkreetne kogemus Lääne-Euroopast (sealhulgas neistsamadest pornot tootnud riikidest), kuidas LGBT-seltskonna õigustele varem seatud piiranguid on vähendatud ja ideaalis ka lõplikult kaotatud (nt. Hispaanias) ning kõik õigused ja kohustused on nn. heteroseltskonna õiguste ja kohustustega igakülgselt võrdsustatud. Kõik see ei ole ometigi kuidagimoodi märku andnud mõne inimese poolt nii kardetava “libeda nõlva”, “lumepalliefekti” või mingi muu sarnase teooria vettpidavusele antud küsimustes. Mõistlik suhtumine LGBT-rahva probleemidesse ei ole kusagil maailmas toonud kaasa leebemat suhtumist ülalmainitud -fiiliatesse, pigem vastupidi.

  14. Homoseksuaalsus ei ole asi mille eksponeerimine oleks tarvilik. Nagu ka homoseksuaalsel ei ole iseenda mina olemasolu kinnitamiseks vajalik ennast eksponeerida. Homoseksuaalse ja heteroseksuaalse võrdsuse hindamiseks kasutame ikka inimese enda püüdluste tulemust, arvestamata sealjuures tema seksielu.
    Kui erandjuhud välja arvata näiteks seksitööstus jne.
    Küll aga on vale homoseksuaalse eksponeerimine. Inimkonna eluvõime säilimise koha pealt ei ole tegu otseselt seda soosiva ettevõtmisega seega arvestades, et suur osa inimesi ei ole võimelised ise oma arvamusi kujundama, tuleb teatud asju hoida vaka alla, ehk siis nii-öelda on nii nagu on. Kes leiab tee selleni, las otsib ise kui tahab, pole vaja ei takistada ega takka lükata.
    See ongi normaalne ja võrdne maailm. Olemusvõitlus ise paneb asjad paika ning see kui vägivaldne või vallatu see protsess on, täpselt selline on parasjagu ühiskond ning ühe asja äkilise muutmisega seda muuta ei saa. Pigem vastupidi. Probleemidele tuleks otsida lahendust mujalt, mis pole antud jutu teema.
    Homoparaad lühidalt on lihtsalt kas süüdlase otsimine või tema puhtakspesemise üritus. Kasu pole kummastki.

  15. Martin Vällik:
    “Homoseksuaalsuse põhjuseid on uuritud, kuid ühest ja kindlat teooriat tekkepõhjuste kohta veel ei ole. Küllap on oma koht ka kultuuril ja keskkonnal, kuid pigem kaldub vaade siiski sinna, et nii geneetika kui üsasisene kasvuaeg annavad oma märkimisväärse panuse homoseksuaalsuse kujunemisel.”

    Põhimõtteliselt nõus. See tähendab sellega, et oma panuse võivad anda: “…nii geneetika kui üsasisene kasvuaeg…”. St. VÕIVAD anda.

    Aga siiski. See on ainult pool juttu. Sest on ka selline rida: “…ühest ja kindlat teooriat tekkepõhjuste kohta veel ei ole.”

    Mis täehendab siis seda, et hüpoteetiliselt on kogunisti KAKS võimalust – geneetiline/bioloogiline ja MITTE-geneetiline. Ehk siis kultuuriline. Näiteks. Aga miks mitte ka näiteks psühholoogiline?

    Nõnna. Ja siis läheb asi muidugi keerukamaks. Ja seega pole enam päris kindel, kui tõene on ikka järgime lause:

    Maritn Vällik:
    ““Homoseksuaalsust saab ravida.”
    Ei saa, sest see pole haigus.”

    Hea küll. Ärgem kasutagem siinkohal sõna “ravi”. (Ja sõna “haigus” muidugi samuti mitte.) Aga kui selle asemel öelda “teraapia”? Kas homod alluvad teraapiale?

    Hüva. Geneetilise hüpoteesi puhul ilmselt mitte. (

    (Ja ma ei seaks praeguse informatsiooni valguses seda geneetilise/bioloogilise versiooni võimalikkust kahtluse alla. Sest nagu ma suht hiljuti lugesin, pidi tõepoolest olema nii, et teatud hormonaalsed häired (ema organismis siis ilmselt, täpselt ei mäleta) loote teatud arenguetapil võivad tõepoolest loote soo kujunemisel rolli mängida. See tähendab, et rolli mängivad nad (st. hormoonid) kindlasti, a mõnikord läheb asi nigu sassi pisut. Kuni sinnamaani välja, et suguelundite väljaarenemine võib jääda puudulikuks või väärastuda mingil moel.

    Nii. Ja seda asja muuseas ravitakse just. St. kui avastatakse, et tüdruku loode on sattunud kuidagi androgeensete hormoonide (vib-olla oli ka mingi teine sõne, ei mäleta) mõju alla, siis seda kompenseeritakse kohe pärast, aga mõnikord ka juba enne, sündi. A siis pidi ikka olema nii, et need tüdrukud on nigu poiss-tüdrukud pisut.)

    Hüva. Nüüd hakkasin pikalt jutustama, aga ühesõnaga: On tõenäoline, et osa homosid on geneetilised/bioloogilised. Ja nemad siis tõenäoliset teraapiale ei allu. St. päris teraapiale, mitte mingile “ümberõpetamisele” nii öelda.

    Aga mis saab siis selle “teise osaga” – nendega, kelle puhul geneetilisi/bioloogilisi muutusi ei ole toimunud. Ja kelle homoseksuaalsus on niisiis kultuuriline/psühholoogiline.

    A vot ma olen lugenud Sellist raamatut nagu Arthur Janov’i “Primal Scream”. Ja seal oli siis küll üsna veenvalt kirjeldatud seda, kuidas homoseksuaalid pärast õnnestunud teraapiat heteroteks said.

    (Ma rõhutan siinkohal veel kord, et nende puhul ei olenud siis ülimalt tõenäoliselt tegemist mingi muutunud geneetilise/bioloogilise kompaundiga: Ja see rõhutamine oleks siis sellepärast, et ma olen juba kusagilt, vist Delfist, lugenud mingit ebamäärast kriitikat Janov’i kohta.)

    Yeah!
    Ega ma siis muud tegelikult öelda ei tahtnudki. Tõepoolest – kui ON geneetiline/bioloogiline muutus, siis on. Aga kui ei ole? Ja kui põhjus on mingis psühhotraumas või muus psüühilises jamas – siis on seda PÕHIMÕTTELISELT võimalik muuta. Nagu Arthur Janov’i praktika on näidanud. OK! Võib-olla see alati ei õnnestu ja võib-olla on kombinatsioon muul moel ebasoodne teraapia tulemuslikuks kulgemiseks, aga vähemalt teoreetiliselt on see võimalik. Sest teisest küljest – KUI see oleks ALATI gen./biol. taustaga, siis me õünnestunud teraapiajuhtumitest jälle rääkida ei saaks.

    Aga jah, eks sama jama on ka igasuguste muude psüühiliste probleemidega – et näiteks depressioon on geneetiline jne & etc. No seal on sama käik – et kui oleks gen./biol., siis ju teraapia ei aitaks. Sest seal sageli mingit tablettidega või muul moel sekkumist ju ei toimu. Aga nagu teada – teraapia toimib. Ja ma võin kinnitada, et teatud juhtudel ikka täiesti uskumatul moel.

  16. Heteroseksuaalide jaoks on homoseksuaalsus vaieldamatult ebaloomulik nähtus. Milline hetero suudaks kujutada end ette kirglikus seksuaalühtes oma sookaaslasega? Hetero jaoks on selline käitumine täiesti välistatud, küsimus pole maitseelistuses või maailmavaates vaid milleski palju sügavamas. Asi on meie olemuses ning homoseksuaalse käitumise ette kujutamine enda puhul tekitab enamuses füüsilise vastikustunde. Järelikult heterote jaoks on selline käitumine sügavalt ebaloomulik ning inimesed, kes nii käituvad pole nende vaatenurgast normaalsed. Ja kuna homosid on vaid 5% (või natuke rohkem) inimkonnast siis võib ka jumalaks pretendeerimata üldistada, et homoseksuaalsus on meie liigi jaoks ebanormaalne nähtus.

    Ebanormaalset on ka palju muud meie ümber, mõnel on ebanormaalselt suur pea, mõni on ebanormaalselt tark. Me oleme õppinud ebanormaalsust tolereerima – mõne koha pealt ka taluvuspiirini. Ja õieti teeme kah sest inimese olemust ei saa vaid ühe mõõdu järgi paika panna olgu tegemist siis suure peaga, väga targa või homoseksuaalse inimesega.

    Kuid pole õige minna ka teise äärmusesse ning teha nägu justkui ebanormaalsust polegi olemas. See on tänapäeva ühiskonna nõrk koht. Me nii väga üritame olla tolerantsed ja mitte diskrimineerivad vähemuste või minevikus diskrimineeritud ühiskonnagruppide suhtes, et kohati diskrimineerime iseendaid ning kammitseme end uute reeglitega sedavõrd, et ei suuda ühiskonnas toimuva suhtes enam üldse seisukohti võtta. Näiteid on ju palju – soolisest diskrimineerimisest usuvabaduse, rassismi ja seksuaalvähemuste õiguste kaitseni välja. Kas keegi arvab, et Euroopas pole nendes valdkondades vähemalt aeg-ajalt vinti tublisti üle keeratud?

    Tagasi homoparaadi juurde.
    Mind isiklikult absoluutselt ei huvita mida täiskasvanud inimesed omavahel teevad. Ma leian, et mul pole õigust kedagi sellepärast hukka mõista. Mu heade tuttavate seas on vähemalt kolm homoseksuaali, saan nendega suurepäraselt läbi ning nende seksuaalkäitumine pole kunagi vähimalgi määral probleemiks olnud. Ilmselt üks põhjuseid on ka see, et minu tutvusringkonnas lihtsalt seksist liiga detailselt ei räägita. Mitte, et keegi meist seksi häbeneks või muidu puritaanid oleks, vaid lihtsalt väga intiimseid eraelulisi asju me omavahel ei aruta.

    Ja nii nagu mulle ei meeldi Sextravaganza jms üritused, ei meeldi mulle ka geiparaad. Seda enam, et see on ebanormaalse seksuaalkäitumise rõhutamine – osalejate ainus ühine nimetaja ju homoseksuaalsus on. Olgu inimestel õigus käia pornomessidel, harrastada partnerite vahetust, sadomaso-, heteroseksuaalset või homoseksuaalset seksi jms kuid tänavale kõigi ette sellega praalima tulek on tülgastav. Geiparaadi homode õiguste eest võitlemisena näitamine on lihtsalt hale üritus, vaevalt, et see ühiskonda nende suhtes tolerantsemaks muudab ja miks peakski. Eputajaid ja liputajaid on nii heterote kui homode seas ning suurem osa inimestest paraadis osalejatesse ka nii suhtub. Kuna sündmuse nimi on “Geiparaad” siis luuakse loomulikult selle baasil kujund geist kui liputajast kuid mis teha kui korraldajad rongkäiku sellise nime all läbi viivad.

    Lihtsalt öeldes – ei saa tõmmata paralleeli suhtumise vahel homoseksuaalsusesse ja geiparaadi. Need on kaks ise asja. Teisalt jälle on paratamatu, et kui ühte liialt palju teisega seostatakse siis kandub ka suhtumine geiparaadi geidele üle. Kuidas peakski üks lihtne inimene homoseksuaale ette kujutama kui ainus kord, mil ta neid avalikult näeb on tänaval poolpaljalt frivoolse meigi all talle õhusuudlusi saatmas?

  17. Mart kirjutas:

    Ja kuna homosid on vaid 5% (või natuke rohkem) inimkonnast siis võib ka jumalaks pretendeerimata üldistada, et homoseksuaalsus on meie liigi jaoks ebanormaalne nähtus.

    Tartu Ülikoolis töötas 1998. aastal 123 professorit. EPMÜ professorite arv ei ole lihtsalt leitav; oletame suuremeelselt, et professoreid oli Tartus kokku 250.

    Samal ajal elas Tartus peaaegu 100 000 inimest. Professoreid oli tartlastest seega maksimaalselt 0,25%.

    Järeldused on ilmsed: 20. sajandi lõpus oli professuur tartlaste jaoks sügavalt ebanormaalne nähtus.

  18. Mart, mis su jutu point on? Sellist keskmise eestlase seisukohta siia postitada, eriti veel ajal, kui eelmisest ja järgmisest Tallinn Pride’ist lahutab meid enam-vähem täpselt pool aastat… mõttetu.

    Pealegi ajad sa ju demagoogiat – Tallinn Pride’il ei vaheta keegi partnereid ja ei tee avalikult sugu, nii et midagi amoraalset ega taunitavat selles kahtlemata pole. Jah, võib-olla pole see ka päris demonstratsioon või meeleavaldus – lihtsalt karneval. Mis selles halba on, kui inimesed end huvitavates värvilistes riietes, ka meigitult, hästi tunnevad? Kuidas sinu, minu ja ülejäänud 95% “normaalsete” inimeste õigused sellest rikutud saavad?

  19. Ma polegi öelnud, et gaypridel tehakse avalikult sugu või et selle paraadiga rikutakse kellegi õigusi. Kirjutan täpselt seda mida tahan öelda, palun mitte lugeda mu kirjast välja mõtteid, mida seal pole.

    Point on selles, et tauniv suhtumine gayparaadi, mis on suures osas frivoolne ja nihestatud oma homoseksuaalsuse demonstreerimine, ei tähenda automaatselt gayde diskrimineerimist. Demagoogia on hoopis see, kui keegi tõmbab võrdusmärgi suhtumises geiparaadi ja suhtumises homoseksuaalsusesse laiemalt vahele.

    Teine point oli see, et homoseksuaalsus kui selline ON ebanormaalne nähtus. Normaalsus on tavapärane, enamusele omane käitumine, väljanägemine jne. See kui keegi või miski on ebanormaalne ükskõik mis suhtes, ei tähenda, et see peaks saama automaatselt hukkamõistu osaliseks. Kuid samuti ei tähenda see ka seda, et ebanormaalsusesse peaks suhtuma samuti kui normaasusesse.

    Mina ei pea end normaalseks inimeseks. Mida rohkem ebanormaalseid meie seas on seda huvitavam leian ma. Kuid ma ei arva, et ebanormaalsuse – või kui soovid pehmemat väljendust siis oma isikupära pidev rõhutamine ning sellele tähelepanu juhtimine õige on.

    Võtame näite, mida üks kommenteerijatest tõi – professorid Tartus.
    Professorid on tõepoolest Tartu linna elanikkonna seas ebatavaline nähtus. See, et Tartu on ülikoolilinn ning, et seetõttu on loomulik nende sealviibimine on teine asi. Professorid on (reeglina) ebanormaalselt intelligentsed, erudeeritud, laia silmaringiga ning isikupärase mõttemaailmaga tegelased. Me ei suhtu neisse kui traktorist Vellosse ju, me ootame neilt teistsugust käitumist, kõrgemat moraalsust ning adekvaatsemat suhtumist ümbritsevasse. Kui Vello end seaks joob ja keset tänavat käies kuseb siis see on ootamatu, vastik kuid mitte väga üllatav. Kui mõni professor seda teeb siis on see skandaalne, me oleme shokeeritud, “kuidas ta ometi võis”.
    Kuid mis juhtuks kui professor hakkaks igal pool oma professoriks olemist rõhutama, nõudma, et temasse suhtutaks mingites asjades samuti kui Vellosse? See oleks ju absurdne, parimal juhul ei võtaks keegi teda tõsiselt, halvimal juhul hakataks temasse halvasti suhtuma.

    See, et ebanormaalsusesse ei suhtuta samuti kui normaalsusess on normaalne. Ning seetõttu on ka paratamatu, et homodesse suhtutakse alati teisiti kui heterodesse. See, et geipaarid näiteks nõuavad samu õigusi ja ühiskonna poolt sama suhtumist neisse kui heteroseksuaalsetesse paaridesse on minu arust jabur. Miks peavad neil olema samad õigused, miks peab geiabielu olema võrdne tavalise abieluga? Pärimisküsimusi, adopteerimisküsimusi jms saab ju ka teisiti lahendada. Nende õigused võivad olla mitte halvemad ka olemata täpselt samasugused.

    P.S. see, et ma üldse nii vana jutu peale kommentaari kirjutasin on puhas juhus. Jõudsin mingi lingi kaudu siia ja ei märganud, et see teema nii vana on. Eks kellaaeg oli hiline ka juba, sorry :-)

  20. Ma polegi öelnud, et gaypridel tehakse avalikult sugu või et selle paraadiga rikutakse kellegi õigusi. Kirjutan täpselt seda mida tahan öelda, palun mitte lugeda mu kirjast välja mõtteid, mida seal pole.

    Tõsi või? Oma esimeses kommentaaris sa kirjutasid:

    Ja nii nagu mulle ei meeldi Sextravaganza jms üritused, ei meeldi mulle ka geiparaad. Seda enam, et see on ebanormaalse seksuaalkäitumise rõhutamine – osalejate ainus ühine nimetaja ju homoseksuaalsus on. Olgu inimestel õigus käia pornomessidel, harrastada partnerite vahetust, sadomaso-, heteroseksuaalset või homoseksuaalset seksi jms kuid tänavale kõigi ette sellega praalima tulek on tülgastav.

    Väike vastuolu, kas pole? Ma ikkagi ei saa aru, mis sul karnevalide vastu on? Toovad liiga palju (vikerkaare)värvi sinu igapäevasesse halli argiellu?

    See, et geipaarid näiteks nõuavad samu õigusi ja ühiskonna poolt sama suhtumist neisse kui heteroseksuaalsetesse paaridesse on minu arust jabur. Miks peavad neil olema samad õigused, miks peab geiabielu olema võrdne tavalise abieluga? Pärimisküsimusi, adopteerimisküsimusi jms saab ju ka teisiti lahendada. Nende õigused võivad olla mitte halvemad ka olemata täpselt samasugused.

    Miks ei või kõigil inimestel olla ühesuguseid õigusi? Olenemata nende soost, nahavärvist või seksuaalkäitumisest? Miks see jabur on? Btw, kui sul on mõni hea mõte, kuidas geipaarid saaksid adopteerimisküsimusi lahendada, siis anna teada. Ma usun, et nad oleksid väga tänulikud sinu juriidiliste näpunäidete eest. Näiteks üks probleem on ka sellega, et kui inimene on raskelt haige (või saab näiteks liiklusõnnetuses vigastada), siis lastakse teda haiglasse vaatama vaid lähisugulasi. Gei elukaaslane saadetakse lihtsalt ukse taha, kuna ta on juriidiliselt eikeegi. Ning ma ei tea mingit võimalust selle olukorra “teisiti lahendamiseks”.

    Ja lõpuks veelkord, miks sa ikkagi nii selle vastu oled? Kas see riivab kuidagi sinu õigusi?

  21. Mr Costello.
    Sul on tõsiseid probleeme lugemisega.
    Loe palun mu kirjutised uuesti läbi. Tee seda seekord eelarvamustevabalt. Ühtegi neist asjust, mida sa mulle ette heidad ei ole ma öelnud ega mõelnud. Alustada võid kasvõi mu jutus koha leidmisest, kus ma ütlen, et geiparaadil sugu tehakse.

  22. Mart,
    olen Sinuga paljuski nõus, aga minus on selline hetkel raskesti seletatav ebalus, mis veidi ettevaatlikuks teeb.

    Aga püüan tsitaadi abil oma tunnet lahti rääkida.

    Heteroseksuaalide jaoks on homoseksuaalsus vaieldamatult ebaloomulik nähtus. Milline hetero suudaks kujutada end ette kirglikus seksuaalühtes oma sookaaslasega? Hetero jaoks on selline käitumine täiesti välistatud, küsimus pole maitseelistuses või maailmavaates vaid milleski palju sügavamas.

    Mina vaidleks ikka küll. Selles tsitaadis ei püüa Sa mitte üksnes homosid üheselt paika panna, vaid ka heteroseksuaalseid inimesi. Saan aru, et räägid vaid enda eest, seepärast selline üldistamine ja pretendeerimine kõiki heteroseksuaale esindada tekitab võõristust.

    Kusjuures inimese seksuaalsus ei ole sugugi polaarne nagu elementaarosakeste laeng, vaid pigem sujuvate üleminekutega vikerkaar, kus end täitsa nö normaalseks pidav hetero võib teatud puhkudel veidi homoseksuaalsemalt käituda. Seega ei ole selline käitumine sugugi välistatud, nagu Sa üritad väita.

    Ja pole homoseksuaalsus loomariigis laiemalt mingi tundmatu nähtus. Mulle teadaolevalt on vaid inimesed mingitel sotsiaalsetel, ajaloolistel või religioossetel põhjustel omandanud homovaenuliku suhtumise ja käitumise ning arvanud endal olevat õiguse liigitada kaaskodanikke normaalseteks ja ebanormaalseteks. See ei ole normaalne.

    Tundub veel, et normi järgi inimesi hinnata on üldse selline totalitaristlik lähenemine, mis on suure potentsiaaliga palju kurja teha.

    Normaalsus on minumeelest ajutõkend, mitte niivõrd looduses või ühiskonnas esinev omadus. Statistiliselt me küll võime saada nö normaaljaotuse ja selle hälbeid mõõta-arvutada, kuid statisiline analüüs on kvantitatiivne tegevus ja ei sisalda hinnanguid.

    Me nii väga üritame olla tolerantsed ja mitte diskrimineerivad vähemuste või minevikus diskrimineeritud ühiskonnagruppide suhtes, et kohati diskrimineerime iseendaid ning kammitseme end uute reeglitega sedavõrd, et ei suuda ühiskonnas toimuva suhtes enam üldse seisukohti võtta.

    Tolerantsus, olgu esialgu või sunnitud, kui loomupäraselt välja ei tule, on mumeelest pigem tore asi, sest vaen võõrapärase suhtes on minumeelest õpitud käitumine. Kui meile nüüd antakse mõista, et ei ole “normaalne” olla ebatolerantne subjektiivsete omaduste pärast, siis järgmine põlvkond võtab sellist hoiakut ehk juba “normaalsena”.

    Kultuur ongi üks iseenda piiramine, aga me saame vastutasuks turvalisema äraelamise. Minumeelest on see väärt kaup.

    Paraadi koha pealt pole mul muud öelda, kui see on vaba ja demokraatliku ühiskonna üks kodanikuaktiivsuse väljendusi. Miks keegi seda teeb ja miks see mõnele ei meeldi, on asjaosaliste endi asi.

    Gay Pride pole minu arusaamise järgi sugugi mitte seksiüritus, kuigi mõni kodanik seda sellisena näha tahab, vaid võiks püüda seda võtta sellisena nagu korraldajad seda välja pakuvad. Milleks kahelda nende siiruses? Küllap on oma usus siirad ka kristlastest vastuprotestijad.

    Õiguste koha pealt arvan endiselt, et ei ole õige neid piirata seksuaalse suundumuse pärast. Abielu olgu kahe täisealise (või kui tulevikus mitmekaasapidajate huvigrupp end piisavalt mõistetaval moel väljendama hakkab, siis ka mitme) inimese vaheline asi ilma sooliste piiranguteta koos kõige sellest tulenevaga, sh lapsendamisõigusega.

    Võrdlus professoritega lõpeb minuarust seal, et professoreid praegusel ajal vist ei diskrimineerita. Neil on õigus abielluda, lahutada, lapsi lapsendada, pärandada jne. Võiks isegi öelda, et me suhtume inimesse vist veidi lugupidavamalt, kui selgub, et ta professor on. Muidugi ei hakka viisakas inimene ka homoseksuaalsele inimesele oma negatiivset arvamust otse näkku ütlema, aga ma pole kindel, et sellise asjaolu ilmsikstulek üldjuhul kuigi positiivselt vastu võetakse. Loodan väga, et eksin.

    Alguse juurde tagasi tulles, Mart, mõned Su arutlused on minumeelest täitsa hea lugemine, aga miskit jääb minu jaoks justnagu poolikuks. Mis see täpselt on, ei saanudki veel teada. Võibolla see, et iga inimene on tervik ja oma ainsa eluga täisväärtuslik just sellisena nagu ta on ja seetõttu “olen tolerantne, aga…” suhtumine minus liigapalju usaldust ei ärata.

  23. Martin, ära lase end otsekohesest ja sirgjoonelisest sõnastusest segada. Möönan, et kasutasin seda teadlikult selleks, et mõte ilustamata kohale jõuaks. Kui oleksin kasutanud sõnade “normaalne” ja “ebanormaalne” asemel näiteks “tavaline” ja “isikupärane” siis oleksid mu jutu suhtes ilmselt palju vähem tõrges kuigi mu jutu mõte jääks samaks.

    Muidugi pole maailm mustvalge. Ning nii nagu teatud tingimustel võivad meist ka kannibalid saada (kuigi tavaelus on see välistatud) võime me ka äärmuslikes tingimustes homoseksuaalseid akte korda saata. Vanglad ja sõjavägi on siin hea näide. Samuti on lisaks hetero- ja homoseksuaalidele ka biseksuaalid. Et loomariigis homoseksuaalsust esineb on mulle samuti teada.

    Peale inimese loomaliku seksuaalsuse seondub selle valdkonnaga veel üks aspekt ning sellepärast ma ka sõna “kirglik” oma esimeses kirjas kasutasin. Kui tavaelus heteroseksuaalne inimene on võimeline äärmuslikes tingimustes oma seksuaalse pinge maandamiseks homoseksuaalset akti sooritama, siis tunded reeglina sellega ei kaasne – see on sisuliselt sama kui prostituudi juures käimine või ühe öö suhe. Homoseksuaalid aga tunnevad samu tundeid oma püsipartnerite vastu kui heteroseksuaalidki. Nende jaoks on samavõrd välistatud suhe vastassugupoolega kui heteroseksuaalide jaoks vastupidine. Seega on homoseksuaalsus siiski midagi muud kui oludest tingitud sotsiaalne käitumine.

    Ma saan inimlikul tasandil väga hästi aru miks homoseksuaalidele nende erilisus haiget teeb. Suurema osa nö normist (panid tähele, seekord ütlesin “nii öelda normist”?) ühel või teisel kujul kõrvale kaldunud inimeste jaoks on see valus teema. Kuid midagi pole parata – ratastoolis inimene ei ole tavaline inimene ja homoseksuaal pole seda samuti. Me ei peaks võitlema selle eest, et normist erinevaid inimesi normaalseteks peetaks sest nad pole seda, neil on oma erilisusest tingitud spetsiifilised vajadused, eelised ja puudujäägid. Me peaksime hoopis võitlema selle eest, et normist erinevatesse inimestesse halvustavalt ei suhtutaks. Olen nõus, et homoseksuaalsus ei ole haigus ja seetõttu ei saagi sellesse suhtuda kui millessegi, mis on ravitav. Kuid ma pole nõus näiteks homoseksuaalsete paaride võrdsustamisega heteroseksuaalsete paaridega.

    Näiteks usun ma, et laps peaks kasvama heteroseksuaalses keskkonnas – peres, kus isa on mees ja ema on naine. Kuid samuti arvan, et homoseksuaalne paar on lapsele palju parem kasvukeskkond kui lastekodu. Kuna viimased on paratamatus siis ma toetan homoseksuaalsete paaride õigust lapsendamisele. Samas jälle surrogaatemasid ja katseklaasilaste “tootmist” homoperedesse ma mingil juhul ei poolda. Seetõttu ma ei ole nõus sellega, et homoabielud peaksid olema võrdsed heteroabieludega. Abielu on institutsioon, üksikidiviidide õigused ei sõltu ka praegu indiviidi seksuaalsest orientatsioonist. Kokkuvõttes siis ma arvan, et homoseksuaalide kooselu peaks olema teatud osas seaduse ees võrdsete õigustega kui heteroseksuaalide oma kuid siiski teatud mööndustega. Need mööndused puudutavad aga kolmandaid pereliikmeid – ka nende huvidega tuleb arvestada.

    Natuke palju veini ja natuke hiline kellaaeg jälle, vabandan ette segase teemakäsitluse pärast.

    Kokkuvõttes ma tahan öelda, et ma ei poolda:
    a) homoseksuaalsuse käsitlemist normaalse nähtusena
    b) homoseksuaalsuse taunimist ning halvustamist
    c) homoseksuaalsete perekondade võrdsustamist heteroseksuaalsete perekondadega
    d) geiparaadi :-)
    c) geiparaadi suhtumise võrdsustamist homoseksuaalsusesse suhtumisega

    Möönan, et geipaaradi negatiivne suhtumine on puhtisiklik küsimus. Ma pole kusagil väitnud, et geiparaadi korraldamine rikuks kellegi õigusi, ka Vabaduse väljakul laval etendatav pornograafiline näitemäng ei teeks seda. Küll aga väidan, et negatiivne imago, mis geiparaadiga kaasneb teeb kahju eelkõige homoseksuaalidele endile.

  24. “Täna homod, homme pedofiilid, zoofiilid, nekrofiilid.”
    Ütleja proovib kõik koledused ühte ritta seada, ise aru saamata, milles erinevus seisneb.

    See jäi mind veidi häirima. Hollandis on asi juba nii kaugele jõudnud, et homode organisatsioonid deklareerivad, et ei pea oma võitlust lõppenuks enne, kui legaliseeritakse zoofiilia. Seega ei maksa piiride tõmbamisel ülearu rangeks minna.

    Mis puutub teemasse laiemalt, siis meeleavaldus on propaganda üks vormidest ja mina pean õigustatuks, kui piiratakse propagandat, mis käib vastu riigi olemasolu eesmärgile – rahvuse säilitamisele. Suur, tugev perekond on ainus rahvuse kestmise tagatis. Rahvastikupüramiid näitab selgelt, et perekonnainstitutsioon vajab drastilist positiivset diskrimineerimist, vastasel juhul rahvusena hävime.

    PS. Soovitan siia kõrvale Oskar Looritsat lugeda.

  25. Paavo natsionalistlik mõtteavaldus (õigustada mingit tegevust rahvuse säilitamise vajadusega! :shock: ) võttis minult igasuguse tahtmise arutelu jätkata – hakkab skeptik.ee teemast liialt kõrvale kalduma. Seega minu poolt punkt.

  26. See printsiip on Eesti riigi üks alustest. Kui sa veel põhiseadust pole lugenud, siis vihjan ette – sissejuhatus määratleb Eesti natsionaalsotsialistliku riigina. Antud teema puhul tuleb seda silmas pidada, sest see moodustab raamistiku, mille piires kõike muud vaadelda.

  27. Ei mõista, kuidas võrdsete õiguste eest seismine eesti rahva säilimist peaks ohustama. Kelleltki ju ei võetaks ära õigust elada senist pereelu. Pereelu elamise vorme saaks hoopis juurde. Ja mida enamatel inimestel on võimalik end ka läbi pereelu teostada, seda turvalisem ja harmoonilisem ühiskond, mis peaks isegi sellele eesti rahvale hoopis kasuks tulema.

  28. Suur, tugev perekond on ainus rahvuse kestmise tagatis.

    Mõistus on igasugune kestmise tagatis – kui mõistust pole ja elatakse lihtsalt elamise pärast, siis võiks lihtsalt välja surra ja teistele ruumi teha.

    Kui ma oma positsioonilt vaatan, siis ma õnneks eelistan hoopis rahvusena mahasuremist sellisele värdkonstruktile nagu “drastilime perekonnainstitutsiooni positiivsene diskrimineerimine“. No johhaidii!

  29. Paavo: Midagi keelama peaks vaid siis kui see kahjustab kedagi teist. Homod ei kahjusta, pedofiilia, zoofiilia ja nekrofiilia kõik kahjustavad. Nii lihtne see ongi, siin polegi midagi rohkem vaielda.

  30. Ma üldiselt ei harrasta vanade teemade üles sonkimist, aga kuna see on aktiivne tegevus siin, siis mul on ka paar küsimust. Peamiselt siin Paavole ja teistele aktiivsetele homovastastele.

    1. Miks teid häirib, kui kaks täiskasvanud inimest armastavad teineteist? Olenemata soost…

    2. Kas üksikvanemaga pere on parem, kui kahe ühest soost vanemaga? Ise olen kasvanud ilma isata ja leian, et tänu vanaema olemasolule oli perekond ikkagi laiem ja andis rohkem silmaringi-eluks vajalikku, kui ainult emaga. Lisaks siia veel sellise levinud argumendi, aga midagi, mis mulle meeldib: homopaaride lapsed on eranditult alati tahetud. Nad ei saa “kogemata” lapsi.

    Kommenteeriks veel seda põhiseaduse küsimust. Meil on kirjas, et Eesti on riik, mis põhineb eesti rahvusel ning kus kõik on võrdsed. Seega jah, natsionaalne ja sotsialistlik (kuigi sõnal natsionaalsotsialistlik on teatavasti see väga rõve alamaik). Nüüd aga rõhutaks, et PÕHINEB ehk siis tuleneb sellest, aga ei ptähenda, et me peaks kõik eestlased olema ja VÕRDSED VÕIMALUSED ehk siis isegi kui sa oled mitte-eestlane, mitte-hetero, mitte-valge või hoidku jumal selle eest, täiesti ebanormaalne mõnede arvates, on sul ikka võrdne õigus eksisteerida ja oma eksistentsi ka tutvustada (geiparaad).

  31. catlyn,

    2. Kas jalgpallimeeskond (11 homomeest) oleks parem pere, kui 3 lesbot? Ehk siis, kui lapsele ema on naine ja isa on mees, siis kas tõesti muutub olukord paremaks, kui ühte sugu on mitu?

  32. Peeter,
    Homod on olemas, meeldib see meile või mitte.
    Lastekodud ning vanemateta lapsed on olemas, meeldib see meile või mitte.
    Mis muutub rahvuse püsimajäämise seisukohast kui lubada juba niigi eksisteerivatel homopaaridel lapsendada olemasolevaid lastekodulapsi?

    Selles, et lastele on parem üles kasvada teda armastavas ning tema eest hoolitsevas homoperes kui lastekodus pole mingit kahtlust. Ma ei usu ka, et kellestki homo tuleb kui ta homoperekonnas üles kasvab. Raskusi tulevikus sotsiaalses suhtlemises võib tekkida küll, vaid meeste (või naiste) seas üles kasvanud poiss/tüdruk ei oska teise sugupoole omapäradega kindlasti nii hästi arvestada ja neid mõista kui normaalses perekonnas üles kasvanud. Kuid sama probleem on ka üksivanematega. Ka lahutatud perekondade lastel on probleeme. Lastekodulastest, kel üldse perekond kui selline puudub, rääkimata.

  33. Samasugused inimsed kipuvad elama koos omasugustega. Üksikvanemlus ei ole õnneks selline tunnus. Küll ei saa välistada gaygetode tekkimist. Kas sa, Mart, oled ikka täiesti kindel, et 5000-pealises gaygetos üleskasvanud poisslapsed, kes elu sees pole naissoost isikut näinud on 95% ulatuses paadunud heterod?

    Jah, hea oleks, kui heterod kasvaksid koos heterotega ja homod koos homodega, aga seda ei saa kuidagi seadusega tagada. Samas on olemas selline tore asi nagu tõenäosus. Suure, liigagi suure, tõenäosusega kasvab homoperes heterolaps, ehk valdav enamus homoperede lapsi vegeteerib ebameeldivas keskkonnas. Huvitav oleks teada, kas heterolaps saaks kohtu abil keelata oma homovanemate füüsilised lähedusavaldused, väites, et see ajab teda oksele. Või sunnitaks selline laps ravile. Mis ravi see selline oleks?

  34. Aga paistab, et ka Eesti riik hakkab tasapisi vahet kinni võtma:

    Ministeerium analüüsib samasooliste suhete reguleerimist
    30.03.2008 18:06
    BNS

    Justiitsministeerium analüüsib samasooliste inimeste partnerlussuhete reguleerimist, praeguseks on valmis teiste riikide regulatsioonide võrdlus.

    Justiitsministeeriumi pressiesindaja Mart Siilivask ütles, et analüüs samasooliste inimeste partnerlussuhete õigusliku regulatsiooni vajaduse ja mahu kohta ning õigusliku lahenduse kontseptsioon peaksid valmima 1. juuliks.

    Siilivaski sõnul on kevadel plaanis kohtuda ka huvigruppidega, et saada parem ülevaade enim probleeme tekitavatest valdkondadest. «Reguleerimise vajadus ja selle võimalik ulatus selguvad analüüsi valmides,» lisas ta.

  35. Kui homopaaridel tulevad eranditult homolapsed, siis kuidas kõikidel heteropaaridel ei ole heterolapsed tulnud? Ja kui üksikvanemate lapsed oskavad vastassooga suhelda, siis oskavad seda ka homopaaride lapsed.

    11 meest või 3 naist (Mis imeasi see “lesbo” on? Ma tean lesbisid ja Lesbose saart…) on tõenäoliselt lapse jaoks enam väärtuslik pere, kui üksikvanem või lastekodu. Ja olgem ausad, armastav perekond, olenemata sellest, mis soost ja kui palju neid vanemaid on või mis nende omavahelised suhted on, on alati tunduvalt parem sellest, kui sul on emme ja issi, kes ei suuda laste eest hoolitseda või neid korralikult armastada. Pere on kogum inimesi, kes sind armastavad..kuidas sellest nüüd järsku nii raske on aru saada?

    Seda geigetode juttu ei oskagi kommenteerida. Ühinen Martiniga.

  36. Nõustun catlyniga.
    Pealegi, millest eeldus, et homod on nii suures eralduses, et vastassoo esindajaga kohtumine pole võimalik? Isiklikud vähesed kontaktid homodega lubavad vastupidi eeldada, et neil on üsna laiad tutvusringkonnad, kus ka vastassoo esindajaid. Ning oma sünniperekondadesse kuuluvad nemadki, sealt ka võimalikud tädid-onud, vanaemad-vanaisad.

  37. Ma arvan, et Peetri kirjeldatud homogetod oleks väga sheff nähtus. No nii samm või paar Gattacast edasi. Vähemalt sama romantiline nagu kaevikusõda.
    Seniks kuni need tekivad jään aga oma seisukohtadele kindlaks.

  38. Paraad jääb sel aastal väidetavalt ära, aga ega see täenda, et teema iseenesest vaiki oleks.

    Hea uudis on see, et Californias saavad samasoolised abiellu astuda.

    Aga ega pseudoteadlastest homofoobidki maga. Nimelt teatavad tuntud seksuaalsuse uurijad Cameronid asutusest Family Research Institute, et homoseksuaalsus on ohtlikum kui suitsetamine:

    According to the Cameron research, married gays and lesbians lived 24 fewer years than their conventionally married counterparts.

    Asi on tõsine, järelikult peab midagi ette võtma:

    “The consistency of reduced lifespan for those engaging in homosexuality is significant,” said Dr. Cameron. “The same pattern of early death turned up whether we looked at obituaries in the U.S. or deaths in marriage. Given the greatly reduced lifespan for homosexuals, school children should be strongly and consistently warned about the dangers of homosexuality even more so than smoking. Those school districts which are introducing pro-gay curricula need to rethink their priorities.”

    Ei midagi vähemat kui vastav õpetus kooliprogrammi!

  39. FRI (Family Research Institute) on ilmselt päris õiglaselt homofoobseks organiks nimetatud. Siukest rassistlikku, või kuidas seda nimetadagi, räigust, mida ühe osa inimkonna kohta seal kirjutatakse, annab ikka otsida.

    Aga näevad nemadki, et kristlik hirmutamine kõikvõimsa ja kõikenägeva jumalaga enam ei toimi, piibel pole kahjuks enam see autoriteet, mis varem. Isegi haiguste nimekirjast on homoseksuaalsus maha võetud. Järelikult tuleb tänapäeval toota sellist teadust, mis homodele ikkagi vastu molli annaks. Teadusel on tänapäeva industriaalses ühiskonnas autoriteeti ja selle autoriteedi turjal saab ka kristlike juurtega homofoobiat veel mõnda aega harrastada, enne kui oma usaldusväärsus veelgi põhjalikumalt täis lastakse.

    Selleks sobib suvaline “uurimus”, kus mingeid numbreid on kõrvuti pandud, et veenda lihtsameelset lugejat selles, kui koledad, õnnetud, halvad, moraalitud, kriminaalsed, väärastunud jne homoseksuaalsed inimesed on. Selleks sobib viitamine poliitilisele vandenõule, mille faabulaks on homode võimuhaaramine ja homosõbraliku seadusandluse juurutamine, kristlike põlisväärtuste õõnestamine. Selleks sobib sõnamäng – homofoobia ümbernimetamine pro-family liikumiseks (tuttavaks paralleeliks pro-life, kas pole?).

    Üks ütlemata inimsõbralik programmiline lugemine:
    Stop Gay Rights.

    Huh!

    Elukultuur ja perepäästekomitee, ühinege!

  40. Hea sõnum jutsiitsministeeriumist:
    Homopaarid saavad peagi kooselu seadustada

    Oleme lubanud võtta partnerlusseaduse eelnõu 2009. aasta tööplaani,” ütles minister Lang

    Kui paarisuhte registreerimise osas ollakse kidakeelselt peaaegu justnagu isegi vist ehk nõus, siis lapsendamisõiguse andmise osas on poliitikutel veel pikk arengutee käia:

    Reinsalu möönis, et lapsendamisõiguse ettepanekut pole neile mõtet esitadagi.

    Miks mitte?
    Lapsendamist on kahesugust. Esiteks peresisene, kus ühe abikaasa laps lapsendatakse teise abikaasa poolt. Teiseks olukord, kus lastetu paar nt lastekodust lapse lapsendavad.

  41. Minu jaoks isiklikult tekitavad homoseksuaalsus ja selle promomine vastikuse ja eemaletõukavuse tunnet. Sellepärast mulle ei meeldigi, et seda avalikult näidatakse. Ma tahan, et tänaval saaks käia ja TVd vaadata-lehti lugeda ilma, et peaks kartma, et seal saab näha midagi sellist, mis minus ebameedivat refleksi tekitab.

    Oletame, et minus tekib linnaliinibusside nägemine vastikuse ja eemaletõukavuse tunnet. Ma ei taha, et neid avalikult näidatakse. Ma tahan, et ma saaksin vabalt ringi käia, ilma et peaksin kartma, et mõni vastik linnaliinibuss jälle kuskilt välja ilmub ja minus ebameeldivaid reflekse tekitab.

    Mis siis nüüd teha? :D

  42. Homosuhteid nagu vabaabielupaaride kooselu reguleerib praegu VÕS ühise tegutsemise leping (vormivaba). Ma olen püüdnud realt homodelt küsida, et mis neil praegu siis ikkagi puudu on, mis õigusi nad teostada ei saa ning arutelu lõppes sellega, et nad kuulutasid, et neile on oluline see, et neid kuskil seaduses ära mainitaks. Mille peale mina kui jurist võin öelda kaht asja: esiteks ei ole lihtseadused deklaratiivsete normide koht ja teiseks ei ole see üleüldse mingi ratsionaalne soov.

    Enne kui keegi selgitab, milleks täpselt siiski seda seadust vaja on, jään skeptiliseks. Näib, et jälle üks kord, kui kisakõridest survegrupp oma tahet riigile peale surub. Mis lihtsalt moodustab ühe osa hinnast, mida demokraatlike vabaduste eest maksta tuleb.

  43. Teadusemees teoretiseeris:

    Oletame, et minus tekib linnaliinibusside nägemine vastikuse ja eemaletõukavuse tunnet. Ma ei taha, et neid avalikult näidatakse. Ma tahan, et ma saaksin vabalt ringi käia, ilma et peaksin kartma, et mõni vastik linnaliinibuss jälle kuskilt välja ilmub ja minus ebameeldivaid reflekse tekitab.

    see polegi väga utoopiline. teadupärast oli tallinnal kord üks mõisamehest linnapea, kes avalikult kuulutas, et tema trolle vihkab kuna need segavad tal sõitmist ning tahtis seepärast lausa trolliliiklust lõpetada.

    paraku korda see tal ei läinud, ehkki ta kahtlemata sugugi ainuke omataoline polnud

  44. Ma kujutan ette et keskmisele homoseksuaali põhiline soov on et kaoks ära pidev mõnitamine ja oht peksa saada. Selleks ongi just oluline ennast nii palju eksponeerida et inimesed nendega lihtsalt ära harjuksid ja eks see seaduses mainimine täidab ju ka seda eesmärki.
    Ma oletan et praegu Eestis on homodel üsna keeruline elada nii et las saavad selle äramärkimise kui see nende elu vähegi lihtsamaks teeb. Isegi kui see muud ei anna kui vaid ära märkimist.
    Muuseas, kas Mõis mitte tramme ära kaotada ei tahtnud? Aga jah, ärme siis igaks juhuks Teadusemeest linnapeaks vali.

  45. Ma kujutan ette et keskmisele homoseksuaali põhiline soov on et kaoks ära pidev mõnitamine ja oht peksa saada.

    Pidev mõnitamine ja peksaandmine on ka praegu õigusvastased ja karistatavad tegevused.

    Ma oletan et praegu Eestis on homodel üsna keeruline elada nii et las saavad selle äramärkimise kui see nende elu vähegi lihtsamaks teeb.

    Mul on raske mõista, kuidas selline äramärkimine võiks nende elu lihtsamaks teha. Pigem provotseerib sallimatuid elemente veel rohkem. Mis võib muidugi ka kampaania eestvedajate üks eesmärk olla, et enda staatust rünnaku alla sattuvas vähemusgrupis kergitada.

  46. Meie seksikad poisid võiksid enne oma õiguste tagaajamist Hollandi kogemust uurida.

    Asi selles, et tolerants ei ole relatiivne, ühiskond kas aktsepteerib teistsuguseid või mitte. Valikuliselt ei ole see mingil põhjusel võimalik, sest tolerants on inimese sisemuses, see on väärtushinnang. Ei saa olla sadist ja humanist üheaegselt vms.

    Holland oli oma tolerantsi üle aastakümneid uhke olnud, see oli üks esimesi riike, kus homoseksuaale enam ebanormaalseteks ei peetud ja neid ei kiusatud. Aga nüüd on Holland üks väheseid Euroopa riike, kui oma homoseksuaalsuse avalik tunnistamine võib lausa eluohtlikuks minna.

    Põhjus on lihtne, logelevad mosleminoored terroriseerivad neid. Ja ühiskond on tolerantne. Islamiusk sellist asja ei luba. Ja tolerantsed hollandlased peavad usuvabadust kõrgelt au sees, eriti veel kui see teise nahavärviga inimesi puudutab.

    Hiljuti laineid löönud filmi “Fitna” autor oli just sealne homoseksuaal, kellel enda ja omasuguste lõppematust terroriseerimisest oli villand saanud.

    Film ise pole suurem asi, ühiskonna reaktsioon aga küll. Valitsus kutsus üles filmi mitte näitama, rahvas protestis vähemuse tunnete solvamise vastu.

    See, et homoseksuaale terroriseeritakse ja mõnikord ka tapetakse, ei läinud kellelegi korda. Vähemuste õigused on seal nii au sees, et igasugune riigis korra loomine on fašimiga võrdsustatud.

    Algas kõik samasugustest pisiasjadest, nagu meie pedeparaad. Rahvas protestis samamoodi, aga harjutati ära. Sealt edasi tuli nn. ” positiivne diskrimineerimine” ( näiteks töövestlusel eelistati kahe võrdse kandidaadi puhul seksuaal- või muud vähemust) , siis hakati teiste kultuuride väärtusi hindama ( näiteks mõrva puhul oli “aumõrv” kohtus kergendav asjaolu ja on siiamaani) ja nüüd on ring täis.

    Ühiskonnal on mingi enesekaitse mehhanism. Teistsugused proovitakse eemal hoida. Mõnikord väljendub see väga rõvedal viisil, näiteks koolikiusamine või Tartu Skinheadid välistudengite kallal.

    Aga selle kaotamine viib vihma käest räästa alla. Hollandi peded said kõigepealt ühiskonna heakskiidu ja eelistused töö saamisel.

    Nüüd peavad nad kapis istuma. Töökohaga on ka nutune, ükski tööandja ei taha süütepudelit kontori aknasse, selle eest, et ta piidreid palkab.

    Vastu hakkamine ei tule kellelegi pähe. Ühiskonna moraal on ära nullitud.

    Tolle paraadi aktsepteerimine on nagu lapsele tikkude andmine. Alguses on kõik kena, tikutops väkeste armsate sõrmede vahel ja säravad silmad. Aga edaspidi võib asi hapuks minna.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga