UFO – see on imelihtne!
Ameerika skeptikute ühingu asutaja Michael Shermer on Youtube keskkonnas loonud oma kanali, kus ta käsitleb lihtsal ja arusaadaval moel skeptikute huviorbiidis olevaid asju.
Tänane film räägib sellest, kui lihtne on teha usutavaid ufopilte. Ja lihtne on see tõesti. Koolilapsed meisterdavad ja pildistavad, ranged onud keeruliste aparaatidega ei suuda kindlalt välistada, et need fotod võltsingud on. Pajata juurde usutavana tunduv lugu, kirjuta need raamatuks ning turule!
Lisan juurde ka kohaliku ufoteate Hundioru Nirtilt.
Ja nüüd UFOdest:
http://pilt.delfi.ee/show_original/1174489/
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=1463499&size=lÜhe mu sõbra sõber (ei ole tuttava tuttava lehma lellepoeg, Sander eksisteerib päriselt) käis Jõgeval motoüritusel. Ja sellised asjad jäid kaadrile. Ootan aktiivset arutelu, et millega tegu.
Ilmselgelt ON siiski tegu UFOdega, sest – 2 sõltumatut inimest said ja selle asjanduse asukoht ajas on muutuv. Need pildid on täiesti edastavad, nii et kui keegi Igor Volke emaili teab, siis edastage need pildid talle, palun.
The truth is out there.
Ilmselt ei ole see tamiili otsa riputatud tordikarp, aga millega tegu?
Ufonaudid kui tehnikalembesed ja rännuhimulised olendid käisid hingesugulasi kaemas?
Või käis politseikopter kontrollimas, et kõik korras oleks?
Ja sa arvad, Martin, et ma põhimõtteliselt oleksin sulle võimeline pakkuma kuupäeva millesse ise ka usuksin??? Ma arvan, et kui see aeg on käes, siis sa tead seda juba ise (et see aeg on käes).
Ma soovitan, kellel on aega ja viitsimist, tutvuda Project Camelot-iga ja kuulata youtube-i vahendusel seda mida nt David Wilcockil öelda, nt 2012 Enigma vms.. Aga ma palun, sellel on mõtet ainult siis kui kuulate algusest lõpuni, mitte kiirelt läbi kerides ning siis kontekstiväliseid fraase kuuldes öelda, et jälle seesama vana prantsuse lauluke..
Kasvõi selle pärast tasub kuulata, et võtta seda kui ulmet, mille kohta kehtib väike tõenäosus osutuda kasvõi osaliselt reaalsuseks. Igal juhul parem meelelahutus kui mistahes 100 korda nähtud hollywoodi kräpp praegusel kellaajal.
Ja mis puutub materiaalseid (sry, eelmises kirjutasin valesti) tõendeid, siis ainsaks tõeliseks tõendiks saab olla sinu enda piisavalt veenev kogemus.
Einoh, ma olen valmis ka aastani 2012 ootama :-)
Iseenda kogemuse osas tasub olla eriti kriitiline, sest kui ise seda ei ole, siis on teised ikka ja kordades hullemini. Me üritame ikka sellest nn objektiivsest reaalsusest aimu saada ja teame, millist jama see nn isiklik kogemus on suuteline produtseerima, et seda objektiivset reaalsust teha meeldivamaks kui see tegelikult on.
Reaalsus on siuke karm tegelane, et seda ei huvita mingi isiklik kogemus (küsisin, aga see isegi ei suvatse vastata). Kui oskad reaalsust lugeda, siis loe, aga kui eesmärgiks on kogeda, siis koge, kuid seda pole mõtet sellisena objektiivse reaalsuse pähe pakkuda.
Olen ka isiklikult ufot nö kogenud. Tunne oli muidugi väga kaasahaarav, ei saa salata :-)
Kuidas saab pidada midagi reaalseks mida ei saa kogeda? Mis on reaalsus anyway? Kes ütleb, et see on nüüd reaalne ja see mitte? Kui sa ei usu ennast, siis keda peaksid uskuma? Mis on “Mina” tegelikult?
UFO uskujad ja teised taolised, peavad reaalsust otseselt nende endi sisemaailmast sõltuvaks, st nende reaalsus on nende sisemaailma peegeldus. Nt kui oled emo ja leiad, et maailm on sitt, sellest lähtuvalt ka suhtud vastavalt, siis käituvad kõik inimesed sinu suhtes samuti kui vastikusse vinguvasse emosse, vähesed suudavad naeratada ja jääda heatahtlikuks.
See laienevat kõigele, nt mingid katsed subatomaarsete osakestega sõltuvat vaatlejatest jne. Uskumuste kohaselt on võime reaalsust mõjutada seda tugevam, mida kindlamini oled selles võimalikkuses veendunud, väidetavasti on see isegi treenitav (aga see ei tule kergelt).
Minuarust on selline objektiivsus, millest pajatad, ülimalt subjektiivne. Jah, tõenduspõhine meetod on hiilgav aga sellega ei saa läheneda kõigele, vähemalt praeguse tehnoloogilise arengu ja arusaamade juures mitte.
Pane tähele, paljud nö parategelased püüavad samuti läheneda tõenduspõhiselt, st püüavad leida tingimusi kuidas eksperimendid oleksid korratavad ja stuff, iseküsimus on ainult see, et kas need alused, millel nende eksperimendid põhinevad, on tegelikule teadusele nö söödavad.
Elmo küsis:
Reaalsus on see, mis ei võta vaevaks ära kaduda, kui temasse uskumine katki jätta.
Sa dig proovi mingi igapäevase nähtuse uskumine katki jätta, ma tahaks näha kuidas see sul õnnestub :-P Kui iga su keha rakk usub asja mida on sünnist saati uskunud, siis mingi hetke ajel seda olukorda ei muuda.
Ma pole küll rääkija sellel teemal, aga ma usun, et on osad asjad, mis on nii nagu universaalsed seadused ette näevad, st op-süsteem seab teatud limiidid, samas kus rakendused võivad teha neile limiitidele tuginedes mida iganes.
Mnjah. Proovime siis niimoodi:
Sinine Sokipäkapikk päkapikuks, aga kui Sa Identifitseerimata Tatsava Sokiolevuse (ITS) kirikule kümnist ei maksa, tuleb kuri ITS-fenomen ja tatsab koos laudavälist päritolu lehmakoogiga otse Sinu soki sisse!
Kas kukkus parem välja? Vähemalt salapärasem, kuna asjalised on nüüd tundmatud?
Kas sa võiksid viidata selle väite aluseks olevale kosmilisele tsiviliseerituse indeksile, mis määrab ära mis hetkest alates mingi eluvorm avalikku kontakti väärib? Või mõtlesid sa selle ise välja?
Kvantmüstifikatsioon? See, et kvantfüüsikas mõned nähtused näivad sõltuvat vaatleja olemasolust või puudumisest, ei anna miite kõige pisematki alust väitmiseks, et selles on mingi roll ka vaatleja subjektiivsel arvamusel selle katse kohta, või üldse maailma kohta.
Ja millele lähenemine tõenduspõhise meetodiga siis välistatud on?
Mis ajast keharakud atropomorfsed on?
Elmo küsis: Kuidas saab pidada midagi reaalseks mida ei saa kogeda?
Mina pean näiteks Austraaliat reaalseks, ehkki ma pole seda iialgi kogenud. Švejkis näiteks oli üks vaimulik, kes pühakirjale tuginedes väitis, et Austraaliat pole olemas ja need on kõik saatana vigurid. Ma pean ka prootonit reaalseks, ehkki pole seda kogenud. Ja omaenese surma samuti.
Elmo: Sa dig proovi mingi igapäevase nähtuse uskumine katki jätta, ma tahaks näha kuidas see sul õnnestub
Eelmisel ja üle-eelmisel sajandil jättis suur hulk inimesi katki uskumise, et igapäevane palvetamine on vajalik. Õnnestus küll.
Elmo ütles:
Muude planeetide asukad on kindlasti kõrgemalt arenenud, aga meie maapealsed insenerid on ka üheks – teiseks võimelised.
Viimase 70 aasta lennukite kõige suurem häda ongi see, et nad suudavad rohkem kui nende piloodid.
Sakslased aretasid juba 30date keskel oma JU 87 Štukale autopiloodi peale, sest kui piloot oma masinat sihtotstarbeliselt kasutas , kaotas ta pikeest välja tulles teadvuse.
Võrdle lennukite demoesinemisi UFO videotega. Paremad asjad kaovad Youtube,st ja Liveleak,ist muidugi sama kähku nagu nad sinna tekivad. Lennunduses on rullnoklus kategooriliselt keelatud. Mõnikord muidugi solki tilgub.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=183864
Kurjad inimesed räägivad, et peale seda jama mõne mehe karjäär muutis järsult suunda ja siis haihtus.
Kunagilubatud paar kirjeldust objektidest, mis ei taha minu jaoks üheselt seletuda :D Loodan skeptikutele.
a)
Vaadeldud veebruaris, (aastat ei mäleta, igatahes oli tegu esimese nähtusega, millele seletust ei osanud leida) ca tunnijagu pärast päikeseloojangut. Taevas selge, objekti liikumise suund edelast läände, kõrgus horisondist ca 20-30 nurgakraadi.
Objekt ise ümmargune, näiva läbimõõduga ca neljandik Kuu diameetrist vaadelduna samal kõrgusel horisondist), liikumisviis hüplev,
(mitte püüda seletada atmosfääri turbulentsiga, hüplemise amplituud kordades suurem kui turbulentsi puhul vaadeldud),
värvus ja heledus võrreldav Kuu samade näitajatega.
Oli vaadeldav ca poole minuti jooksul, mil läbis ca 30 kaarekraadi, kadus järsku, nagu oleks inertsita valgusallikas välja lülitatud.
b)
Vaadeldud detsembris 1992, ca kl 21-22 vahel. Taevas täispilves, sademeteta, suund ida-kagu vahel. kõrgus horisondist ca 40-50 kraadi (pimeduse tõttu polnud horisondi asukoht nähtav, õnneks jäi objekti alla tänavavalgustuslatern, mille kaudu sai ligikaudse kõrguse määratleda järgm. päeval)
Objekt klassikaline serviti taldrik, täpsemini tagurpidi panni siluetiga ehk siis trapets, mille pikemate ja lühemate külgede suhe oli ligikaudu ehk 5:1-le, värvus: otstest heledam, keskelt tumedam oranžikas-roosa, horisondi suhtes veidi kaldu.
Objekt ei liikunud mingis kindlas suunas, kuid võnkus samamoodi nagu eelmine kirjeldatud objekt, kadus täpselt samuti, nagu oleks välja lülitatud. Vaadeldud kahekesi, mina vähem, teine vaatleja kauem, ca minutijagu (kutsus mind vaatama) mõlemad nägid sama.
Nähtud ja ka tajutud on rohkem, aga siiakohta esialgu piisab. Küsimus lihtne- kuidas ja millega seletada?
Inimkonnal pole veel midagi, mis sunniks tulnukaid dialoogile või sekkumisele. Aga tõenäoliselt tulemata see ei jää. Millal see juhtub, sõltub sellest, kui mastaabselt on inimesed võimelised asju tuksi keerama. Analoogiline vastasseis on praegu Iraani ja lääne tuumariikide vahel. Elu on Universumis võib olla rohkem levinud, kui me seda tegelikult tahaks. Täpes, nimega Maa, invasiooniobjektina aga, ei pruugi olla üldse ahvatlev, kujutage ette! Küll aga ohtlik. Ainuüksi superaju loomine maalaste poolt võib kellegi arvates olla piisav põhjus sekkumiseks.
valdek ütles:
huvitav on samas aga see, et isegi sipelgatel on midagi, mis sunnib inimesi nendega kontakteeruma. rääkimata kõrgematest eluvormidest. samuti võib arvata, et kui inimesed leiaks marsilt kalmaaride koloonia, mis on oma arengus samal etapil kui näiteks inimene ise kasvõi mõnisada tuhat aastat tagasi, siis kontakteerutaks nendega üsna kindlasti. seega leian ma, et see “tulnukad on inimestest niivõrd arenenumad, et inimesed on nende jaoks vihmaussid ja kuna inimesed ju vihmaussidega ei kontakteeru, siis ei maksa seda ka tulnukatelt oodata” on lihtsalt üks järjekordne erivabandus, püüdmaks seletada, miks väidetavalt pidevalt ringi siblivad ufonaudid meiega juttu puhuda ei taha.
samal ajal on asjal ka teine külg. olen nimelt täheldanud, et julgelt 90% uhvuloogide väidete kohaselt on tulnukad juba ammu inimestega kontakteerunud – olgu selleks siis kontaktid antiikaegadel ja varemgi või kontaktid tänapäevaste valitsustega, mida varjatakse. nii, et keda ma siis uskuma pean? kas salakontaktide või vihmaussiteooria pooldajaid?
Ei pea kumbagi, kui ei soovi, keegi ei sunni ju ?
ei sunni jah, aga eeldusel, et tulnukad siinkandis sibavad, peab ühel neist õigus olema ja mina tahaks lihstalt tõde teada, mitte uskumisega tegeleda.
valdek ütles:
Samas võb seda olla ka näiteks sealiha söömine maalaste poolt või ükskõik milline muu triviaalne tegu, mida taevaolevused ühel või teisel moel eriliseks võiksid pidada. Meie ei tea, mida nad mõtlevad.
Jason eeldas:
Ei pea, mõlemad võivad eksida. Või on mõlemal õigus, omamoodi.
Tõde on kusagil olemas ( Fox Mulder) :D
@volli:
Planeedid- ka maasarnased ehk umbes samal kaugusel meie tähest ja sama raskusjõuga- pole meie galaktikas midagi erakordset, samuti on teatud vahemikus galaktika keskpunktist olemas elemendid, mis on vajalikud elu tekkeks…Meie nähtavas universumis on galaktikaid ca 100 miljardit…. Ma kaldun arvama, et elu teke ei ole selles süsteemis erand…
Jasoni jutt on väga õige. Kui meid avastatakse, küll me siis seda ka märkame varem või hiljem. Isegi kui reservaadina looduskaitse alla peaks võetama, küll mõni seljakotiga turist ikka kohale lipsab.
Jah, neid “mõistusega vendi” võib seal olla miljoneid või miljardeid, aga meie oleme tsivilisatsioonina olemas olnud ainult mõni tuhat aastat ning tugeva raadiokiirguse allikana vaid mõnikümmend aastat. Et nii lühikese ajavahemiku jooksul mõni külaline siia juhtuks, on Universumi mõõtmeid arvestades ikka väga ebatõenäoline ka siis, kui “mõistusega vendi” kokku seitsme-kaheksakohaliste arvudega loendada võib. Vähemalt meie praeguse füüsikalise maailmapildi raames, milles valguse kiirust ületada ei anna.
Kaugelearenend tsivilisatsioonil ei pruugi olla enam huvi meie genoomi, folkloori, või paaritumistavade kohta. Niisama sekkumine on aga kindlasti reguleeritud.
@Kriku: Respect, Kriku! Kui Sa poleks lõppu lisanud klauslit valguse kiiruse ületamise võimalikkuse kohta meie füüsilise maailmapildi raames, näeks te Jasoniga koos välja kui kaks aborigeeni ülemöödunud sajandil, arutlemas raadiolainete olemasolu ja nende võimaliku maitse üle. Mida pole, seda pole, eksole?
Jah ja ei. Muidugi võib väita, et Nemad võivad olla nii kõrgel arengutasemel, et meil ei ole ka selle põhikontseptsioone võimalik ette kujutada (vt. näiteks Sagani “Kontakti”). Samas mulle tundub siiski, et sellisele arengutasemele jõudmise meetod ei saa eriti erineda. Kui me tooks Aristotelese kaasaega, siis loomulikult oleks hulk kontseptsioone, mis oleks talle alguses täiesti arusaamatud ja ta oleks mõnd aega päris rabatud, kuid üldpildile hakkaks ta üsna varsti pihta saama.
Kui me aga loobume valgusbarjäärist, võime loobuda ka ükskõik millisest muust enda meelest teaduslikust kontseptsioonist. St. ei ole mitte mingit põhjust usaldada rohkem tõenäosusarvutust tsivilisatsioonide võimaliku arvu kohta kui füüsikat, mis ütleb, et valguse kiirust ületada ei saa.
@Kriku: Täpsustan siis, et minu jaoks oli valguskiirusele viitamine Su kommentaari lõpus mitte faktilise vaid märgilise olemusega, st et andud juhul ei olnud mulle oluline Su hinnang valgusbarjääri olemuse kohta ning selle paikapidavus lähtuvalt meie praegustest teadmistest, ammugi siis selle suhtestumine tsivilisatsioonide võimaliku arvuga.
Oluline oli Su hinnang võimalikele piirangutele olukorra hindamisel.
See annab lootust. ;)
valdek ütles:
Üksikul teadlasel võib-olla ei ole. Aga mis tsivilisatsioon see sihuke on, kelle miljoni teadlase hulgas ei ole ühte veidrikku, kes hüpermagnetokiirendusluubiga sipelgapesa uurima läheb?
Kriku ütles:
Mäletatavasti ei viska füüsika arenedes vanu kontseptsioone mitte minema, vaid täpsustab nende kehtivuspiire. On väga ebatõenäoline, et me valgusbarjäärist lihtsalt loobuma peaksime; pigem leiutatakse FTL-mootorid — kui leiutatakse — kasutades eeldusi, mis on nii eksootilised, et nende peale pole veel korralikult mõeldud. Klassikaline näide on muidugi mõista Alcubierre’i kontseptsioon, mis parimate Star Trek’i tavade kohaselt vajab oma töötamiseks plebotinumi. Sel nädalal on plebotinumi nimi “eksootiline mateeria”.
Arvestades, et lühend UFO on tegelikult nii neutraalne kui võimalik, ja vaid konstateerib fakti, et mingi lendobjekt on olnud, ja tihti jäänud identifitseerimata, lisan enda kokkupuute millegi taolisega. Toimus kuskil möödunud sajandi kuuekümnendate lõpus. Radariekraanile ilmus objekt umbes 50 km Vilniusest loodes ja liikus pooldiagonaalis Poola poole lõigates rahvusvahelist lennukoridori. Kohe ilmudes oli objekti kiiruseks umbes 11000 km/h, see püsis ekraanilt kadumiseni. Kahjuks kõrgust ei jõudnud määrata. Veidi pärast objekti kadumist ilmus teine, ja selle järel kolmas objekt, mis kordasid sama trajektoori samal kiirusel. Ilmselt ükski praegugi tuntud lennuriist ei suudaks hetkeliselt saavutada horisontaalkiiruseks nimetatud kiirust. Eeldan, et tegemist oli millegagi, mida võiks nimetada UFO-deks.
inz ütles:
Kui vaatlesid radaritsi, võis tegemist olla artefaktiga, mis tegelikult ei lennanudki. Kui kiirusenäit Doppleri efektist tuli, peaks huvitavaid kõrgeid kiirusi saama, kui kiiresti lendavat objekti vaadeldakse peegeldusena teiselt kiiresti lendavalt objektilt. Edasi, olenevalt kasutatavast radaritehnoloogiast võib “ilmus” tähendada mingisuguse kõrguse saavutamist ja “hetkeliselt” kuni mitmeminutilist skännimisperioodi.
Aga minu rehkendust mööda on 11000 km/h ainult Mach 9. Lennukid seda veel kätte ei saa (aga vaata ka seda WP artiklit 2004. aastast), raketid aga küll. Trajektoor, mis algas ja lõppes Nõukogude mõjutsoonis, ühildub hüpoteesiga, et tegemist oli militaarraketi demonstratiivse katsetamisega. (Eksperimentaalseid katsetusi korraldatakse teatavasti sügaval Siberis asuvates nummerdatud linnades ja Space Race jaoks oli Kasahstanis kosmodroom, mida nimetati Baikonuriks sellepärast, et ta oli Baikonuri kaevandusasulast kaugel-kaugel.) Mandritevahelised raketid elasivad Nõukogudemaal mäletatavasti sama tehnoloogia peal, millega orbiidile ja kaugemalegi jõudmise jaoks kosmilisi kiirusi arendati.
Valgusbajääri ületamine pole midagi utoopilist. Pisut analoogiline lahend on purjekate liikumisel vastu tuult, kus kasutatakse keskkondade erinevust. On teada, et elementaarosakeste tasandil käib tühjusest laenamine, et kompenseerida puudujääke. Sellest keskkonnast õpitakse ka suuri kiirusi laenama. Võib olla valmistatakse näiteks teleportatsioonide jada, mis simuleerib pidevat liikumist ja mis nagu muuseas jätab vahele ohtlikud objektid, mida maailmaruum täis on…
dig ütles:
Eks nad ikka lendasid.
Ei tulnud Dopplerist. Tuli antenni pöörlemiskiirusest 6 pööret minutis ja iga märgi igakordsest liikumisest enam-vähem 30 kilomeetri võrra. Märgid ilmusid ja kadusid järjestikku paariminutiliste vahedega – kaks märki ei olnud kordagi samaaegselt ekraanil vaadeldavad.
Skännimisperiood oli ülalöeldust tulenevalt 10 sekundit. Muidugi võis ilmumine tähendada teatud kõrguse saavutamist. Aga kohalike maapealsete objektide vari (vabandust, ei tunne ei eestikeelset ega tänapäevast radariterminoloogiat) kattis ekraani keskel umbes 30 km raadiusega ala. Antenni kõrgus maapinnast võis olla umbes 15 -20 m. Lähikilomeetritel oli ainult mets. Objektid ilmusid nähtavale umbes 40 – 50 km kaugusel radarist. Sel juhul pidid nad väljakujunenud horisontaalkiirusel ca 11000 km/h ilmuma nähtavale kõrgusel tõenäoliselt alla 100 m. Kui kaua ja kui madalal oleks nad pidanud lendama enne sellise kiiruse saavutamist?
Orienteeruvalt aastal 1967 ei teadnud vene õhukaitsevägede raadiotehnilise kooli õppejõududest keegi, kellelt küsisin, ühtki tehnilist objekti, mis oleks siis võinud lennata antud parameetritega. Isegi ainult püsikiiruse põhjal (mis ei välistanud ei kiiremalt ega aeglasemalt lendavaid objekte), rääkimata nende nähtavale ilmumise eripärast.
Trajektoori lõppu mina kahjuks ei tea – kõik kolm objekti lendasid lihtsalt välja radari nägemispiirkonnast (350 km). Väga huvitav olnuks teada vähemalt viimase nähtava punkti kõrgust, veel parem esimese ja viimase, aga esiteks ei tulnud mul see hämmelduses isegi pähe ja teiseks poleks ma seda mingil juhul ettevalmistamatult ka jõudnud.
Ja kolme samal trajektooril Leedust Euroopa suunas välja tulistatud mandritevahelise raketi demonstratiivne katsetus? Või mistahes muu raketi oma? Eriti aga kolme hüpoteetilise, tookord nii enneolematude parameetritega (st. üli-ülisalajase) raketi katsetus?
inz kahtles:
Jah. Miks mitte? Aeg selleks küllaltki kohane: kuus aastat pärast Sigade lahe kriisi (1961), aasta enne Praha kevadet (1968), kolm aastat pärast Hruštšovi kukutamist (1964)… Tehnilise abrakadabra osas ei oska ma spekuleerida, aga poliitiline olukord näib mulle igati sobivana. Mis puudutab neid üli-ülisalajasi katsetusi või raadioluure õppejõudude teadmisi, siis mõlemad võisid olla, st katsetused ja teadmised, aga miks oleksid nad seda teadmist pidanud Sinuga jagama? Teadmised võisid aga ka puududa, sest üli-ülirelvade kohta infot jagada raadioluure õppejõududele puudus vajadus. Selleks, et kindlaks teha, kas midagi sellist võis olemas olla, oleks vaja pääseda arhiividesse, mida ei ole avatud ega avata oletatavasti mitte niipeagi. Ilmselt oleks lihtsam üles otsida nõel heinakuhjast ehk mõni tolleaegne lääne raadioluuraja ja küsida tema mälestusi.
ajeke ütles:
Poliitiliselt on siis kõik korras.
ajeke ütles:
kurat, seda võiks keegi tõesti teha.
inz ütles:
Mis lubab Sul elektroonilised artefaktid välistada?
Kui objektid olid algusest peale nähtavad, pidid nad 10 sekundiga 3000 m/s kiiruse saavutama. See teeb kiirenduseks umbes 30g.
10 sekundiga Kui objektid ühe või kaks skännimishetke nähtamatud suutsid olla, pidi kiirendus üksnes vastavalt 15g või 10g olema.
Konkreetse mudeli kontekstis — Astronautix’i pakutavatest on mul kiusatus näpp UR-100 perekonna peale panna.
Aga mida Sa küsisid? :P
Teisest küljest, on ju ka mittetehnilisi objekte, mis võiksid sedalaadi kirjeldusele vastata. Näiteks meteoorid nendel sekunditel, mille jooksul nad meteoriitideks muutuvad.
Noh, me teame, et tegemist ei olnud raketiga, mis oleks tabanud mõnd Lääne sihtmärki. Muidu oleks sellest ajaloosse jälgi jäänud.
Deterrence.
Mul on kuri kahtlus, et tegelikud parameetrid ei kuku enneolematute lahtrisse — eriti, kui Soyuz-raketid enneolevateks lugeda. (Tõsi küll, nemad nõudsid stardiplatvorme, mida ida-Euroopas minu teada ei olnud.) Aga see, mida saladuses hoitakse, on teatavasti see, *kuidas* üks Suur ja Võimas relv töötab — see, et ta *olemas* on, on MAD-doktriini raamides tingimata avalik. Muidu ei ole tollest relvast kasu enne, kui teda kasutatakse.
Mul tekkis ka küsimus, et kas ei saanud olla tegemist parasjagu kolmeks tükiks lagunenud meteoriidi langemise vaatlusega? Aga muidugi ei ole teema, millest midagi jagaksin.
dig üldistas:
Sinu näpitud perekonnast oleks natuke raiskamine neid nina alla pudistada. Eks nad kuhugi vette sulpsasid. Kaugel-kaugel… Muu tehniline kribu-krabu selle kohta ei ütle mulle midagi, aga mul on kerge ettekujutus igasuguste relvade tabamistäpsusest, eriti vene relvade tabamistäpsusest, mida kompenseeritakse lõhkepea hävitusraadiusega põhimõttel: laastude saamiseks tuleb natuke metsa langetada, ups! laaste ei saanud, aga tühja kah, ega metsa ka enam pole…
Sündmus, mida kirjeldan, toimus kas 80-ndate lõpus või 90-ndate alguses (olemas ülestähendus, kus täpsemalt kirjas, aga asub hetkel mu suhtes teises Eestimaa servas). Aeg võis olla juuni v juuli, kell ca 1 v pool 2 öösel.
Liikusime sõbraga pärast bändiproovi kohalikust rahvamajast koju. Jutlesime veidi mu kodu juurde viivas teeotsas, siis läks ta koju ja mina suundusin oma maja poole, mis asus suuremast teest ainult ca 30m kaugusel.
Enne maja juurde jõudmist peatas mind veider hääl- esmane mulje oli nagu jutleks keegi hästi madalal toonil kõrvalhoone taga. Aga seda muljet jätkus vaid korraks. Tegu oli suht madala ümina v kõminaga. Mis oli eriti imelik- samaaegselt tekkis väga veider hirmutunne, mida ma ei oska kirjeldada, sest ei enne ega pärast pole taolise olemusega hirmu tundnud. Väga intensiivne, piltlikus mõttes kuidagi võõras, kummaline, loomalik, üdini tungiv ohutunne.
Püüdsin määratleda suunda, kust hääl tuli, aga see ei õnnestunud, näis tulevat igalt poolt. Tõusin (end tõsiselt sundides, ohutunne oli väga tugev) tagasi teetammile (mööduv tee oli rekonstrueerimise käigus tõstetud maja suhtes ca 5m kõrgusele tammile), aga ei suutnud suunda ikkagi määratleda. Siis sai ohutunne minust jagu, jooksin maja juurde ja koputasin ennast tuppa, mille üle vanemad olid väga üllatunud (suviti magasin kõrvalhoones) neile ma muidugi ei rääkinud miks ma seekord tuppa magama tulin.
Ok, kirjeldatud öine seiklus oleks mõne nädalaga unustatud kui poleks saanud endale järgmisel päeval ootamatut järge.
Nimelt otsis mind üles sõber ja kirjeldas omi kummalisi tajusid pärast seda kui olime mu teeotsas lahku läinud. Pole vaja lisada, et need olid tal värvikad ja samasuguse olemusega nagu minulgi (imelik madal hääl ning väga intensiivne ja kummaline hirmutunne).
Selle peale tekkis mul loomulikult uudishimu, et kas kellelgi oli bändiproovilt koju minnes veel mingeid kummalisi tajusid. Loomulikult ei küsinud ma kellegiltki otse, see oleks tõenäoliselt mõjutanud vastust. Olin kannatlik, püüdsin jutu suunata märkamatult bändiproovile ja jälgisin, kas tuleb veel mõni kirjeldus või vihje mingile ebatavalisele kogemusele.
Tuligi.
Meie klahvimängijast ja solistidest õdedest noorem läks rahvamajast koju enne oma vanemat õde. Enne koju jõudmist, mil ta jõudis ridagaraaži juurde, kuulis ta kummalist madalat häält ning tekkis imelik, tugev hirmutunne. Mõtles siis, et läheb tagasi ja tuleb koos vanema õega, siis otsustas, et õde naerab ta välja kui ta räägib, miks tagasi tuli. Võttis julguse kokku, jooksis garaažidest mööda, tema maja asus vahetult pärast garaažibokside rida.
Selline kogemus siis. Andke tuld!
http://en.wikipedia.org/wiki/Infrasound
CA-l oli minu teada Luuga polügon, mida sai raketiharjutusteks kasutada. Teised Baltikumi polügonid olid pisemad.
@Kriku:
Tänan viitamast. Loomulikult ei paku mulle pinget infraheli definitsioon ja selle mõjud inimesele, olen kursis ja ammu.
Huvi pakub võimaliku infraheli allika põhjustaja tuvastamine, kui Sa pole veel aru saanud. :D
@uitlane:
ups- oli mõeldud allika ehk põhjustaja..
Vabanda, Uitlane, aga sellessamas Wikipedia artiklis on kirjas:
Nii laia valiku puhul on IMHO takkajärgi võimatu öelda, mis seda tookord põhjustada võis. Mina rahulduksin seletusega, et tõenäoliselt oli tegu infraheliga.
@Kriku:
Tänan. Nõus, et takkajärgi ei saa tõestada milline põhjus oli tookordsel hirmutundel.
Mind huvitab pigem- miks ma “..nii laia valiku puhu..l” pole sellist tunnet enam kordagi kogenud, (ning pole ka kellegi käest juhtunud kuulma) mitte loetelu infraheli tekkimise põhjustest.
Järelikult oli tookordne olukord suht erandlik. Kahjuks ei saa ma midagi täpsemalt väita.
Jah, sellega olen ma muidugi nõus, et juhuslikud inimesed satuvad harva sellisesse olukorda, laiast valikust hoolimata. Kui on öeldud, et näiteks diiselmootor võib süüdi olla, peab ikkagi olema tegu mingil erandlikul viisil korrast ära diiselmootoriga, muidu ei saaks keegi nendega töötada.
Oled sa uurinud, kas tundlikkus infrahelile muutub ja kui jah, siis mis võib põhjustada suuremat tundlikkust?
@Kriku:
Aus vastus on- ei ole uurinud.
Loogiliselt arvan, et suurem tundlikkus on võimalik, seda ntx keskkõrva talitlushäirete puhul või siis skisofreeniaga mõnikord kaasnevate tajumishäirete korral, aga see on minu hetkespekulatsioon, ei enamat.
Mul on küll isiklik kogemus, mis juhtub muude aistingutega, kui ca 30-ks päevaks ellimineerida nägemisaisting, aga puudub kogemus ses osas infraheli vallas, ülejäänud aistingud tõesti teravnevad, justkui püüdes kompenseerida puudujäävat inffi.
Kuigi vahele tuli juba teine teema, üritan vastata osale mulle pakutud vastuargumentidest, neid kellegagi konkreetselt lingitamata. Seejuures – ega mina ka ei tea, mis need olid. Ma olen vaid enam-vähem kindel, et mõned pakutud seletusvariandid olid väga vähe tõenäolised.
– Mis lubab Sul elektroonilised artefaktid välistada?
Ma ei suuda enda jaoks usutavalt kirjeldada nende tekitamiseks või tekkimiseks ühtki tehislikku (1967), looduslikku või rikkepõhist allikat.
– Lagunenud meteoriit.
Kolm jämedal hinnangul ühesuurt kildu (kõigi kolme objekti jäetud märk oli sarnase intensiivsusega ja vastas suure reisilennuki omale, mis meteoriidi puhul oleks ehk küll võinud tekkida ka ioonkehast meteoriidi ümber – ei tea) paariminutiliste vahedega täpselt üksteise jälgedes tundub ebausutavana. Muud kahtlused nõuaksid põhjendamiseks suuremat lisatööd.
– Sojuz.
Kolm tükki järjest? Leedust? Stardib vertikaalselt ja kulutab pika osa stardiajast kõrguse saavutamisele. Lendab atmosfääri hõredates kihtides. Sellise stardi vaatlus konkreetsel radaril (П-35) antud kujul oleks välistatud. Nimelt väljuks rakett radari vertikaalsest nähtavusulatusest antud kaugusel enne teise märgi ilmumist ekraanile. Rakettide jälgimiseks olid spetsiaalsed radarid, eks ka nüüd.
– Objektide kiirus polnudki erakordne.
Tol ajal oli palju kiiremaid ja palju aeglasemaid objekte. Uurisin veidi saamaks kinnitust sellele, mida mäletan. Mandritevaheliste rakettide lennukiirus oli 6000 m/sek ja üle (UR-100-l 7200 m/sek), tollaste tiibrakettide maksimaalne kiirus oli 800 m/sek, lennukitest pole mõtet rääkida. Kahe võimaliku piirkonna keskele paigutuv kiirus oleks rääkinud mingist uuest tehnoloogiast ja oleks kindlasti tekitanud palju ärevust.
– Oli millegi uue katsetus, millest spetsialistidki midagi ei teadnud. Loomulikult ei teadnud isegi erialakooli õppejõud tehnikast, mis polnud relvastusse jõudnud, eriti midagi. Ei tohtinudki teada. Küll aga teadsid nad kõik relvastusse jõudnud tehnikast. Need kolm objekti ei vastanud ühegi sellise kirjeldusele. Kui aga oleks olnud tegemist kolme nii toore raketi katsetusega, et need pärast ei jõudnudki kunagi relvastusse, siis seda ei oleks tehtud vaatamata kõigele hirmutamistaktikale nii varases faasis vaenlase nina all ja päris kindlasti ei oleks seda tehtud tihedalt asustatud alalt ja sarnaste alade kohal.
inz kirjutas:
Ma olen päris kindel, et ca 42 aastat hiljem kellegi mälestusi seletada võib tunduda huvitav. Et aga sellele tegevusele mõningast viljakust peale arvamuste vahetamise külge pookida, tuleks keskenduda mälupiltide faktilise kinnitamise protsessile. Kui selgub, et sündmusel oli rohkem tunnistajaid, siis on tõenäolisem, et midagi toimus. Võibolla juhtub mõni mäletama ka täpsemat aega lisaks suunale, kaugusele ja kõrgusele. Võibolla on võimalik paremini lokaliseerida vaatlejaid ja vaatlusobjekte jne. Niisama spekuleerida etteantud teemal lõpeb tõdemusega: jaa, see kõik on väga huvitav, palju erinevaid arvamusi pakuti välja, aga keegi ikka tegelikult ei tea, mis see oli…
Muide, mäletan otsekui praegu oleks see toimunud: istusin toolis ja ühtäkki kerkisin maast umbes poole meetri kõrgusele. Paistis päike, kõrgelt nagu ikka. Liikusin selles toolis umbes poole kilomeetri jagu, seejärel ida suunas kilomeetri jagu. Keegi pealtnägijaist ei imestanud. (Unenägu seletusena ei tule arvesse, nägin seda küll öösel ja kinnisilmi, aga uurisin veidi seda asja: arvesse tulevad ainult seletused paralleelmaailma või siis äärmisel juhul tundmatu tehnoloogia abil maakera kuklapoolele ja sealt hommikuks sama äkiliselt tagasi transportinud salapärased jõud.) Ah tunnistajaid või? Olen otsinud, aga enamasti salgavad või kuuluvad ise lennusalka.
@Kriku: tjah, infraheli on peetud ka “lendavate hollandlaste” põhjuseks. arvatakse, et mingis olukorras hakkas mast või kogu taglas vibreerima ja infraheli tekitama, põhjustades seeläbi kogu meeskonnas seletamatu paanika, mille tõttu evakueeruti ja laev jäi omapäi.
ajeke ütles:
Kas pole siis spekuleerimise vormis kerge ajugümnastika selliste arutelude eesmärk? Vaevalt taoliste ebamääraste mälestuste najal asjade tegelikku kulgu hinnata on võimalik. Parimaks lõpplahendiks on üksmeele saavutamine võimaliku tegelikkuse ja selle usutavate alternatiivide suhtes. Kui viimast ei juhtu, siis tuleb lõpuks ikkagi tõdeda, et mõned kogemused/mälestused jäävadki selgituseta.
@Volli.
Ei vaidle vastu.
Jason ütles:
Konkreetseks näiteks teadmata põhjustel ootamatult maha jäetud laevast on Mary Celeste.