Koolileiva õnnistamine, söögipalve, usuõpetus, nelipühilased…
Pidage mind paranoiliseks, kui tahate, aga see koolileiva õnnistamise (vt ETV videot) asi on lihtsalt üks järjekordne üritus tagaukse kaudu üht kristluse versiooni meie lastele sisse sööta. Otseses mõttes sööta.
Võib ju olla, et rukkimaarjapäev, mille päritolu on sügavalt põllumajanduslik ja eelkristlik, kuid ristikiriku poolt osavalt usurpeeritud nagu jõuludki ja muud kalendaariumiga seotud tähtpäevad, sobis kenasti koolileiva avalikkusele tutvustamiseks, kuid kes küll tuli sellele mõttele, et ilmalike koolide, kus õpib lapsi väga igasugustest peredest, toitu peaks õnnistama vaid ühe konfessiooni (riigikiriku??) esindaja. Oleksid siis juba kõik kohal olnud ja oikumeeniat aetud.
Või miks üldse mingit sellist eelajaloolist ja eelteaduslikku maagilist toimingut vaja oli? Kas leib muutus sellest kuidagi paremaks? Kas ateistil üldse sobib seda leiba süüa? Äkki peaks koolisööklas ikka söögipalve ka sisse seadma? Ja koolipäeva alguse palve. Rajaks koolidesse väikesed altarid. Kindlasti tuleksid paljud vabakogudused omakasupüüdmatult appi. Ja et õpilased kõigest sellest heast ikka õigesti aru saaksid, peaks loomulikult usuõpetus kooliprogrammis olema.
Kuidas see lauluke omal ajal oli:
Me lapsed Lenini,
me lapsed Stalini…
Ideoloogiline kasvatustöö jätkub täie hooga. Leninist ja Stalinist on taaskord saanud jumal ja Jeesus.
Me lapsed jumala,
me lapsed Jeesuse…
Corumi foorum vahendas Nelipühilaste uudist, et oktoobris tuleb Eestisse pastor-evangelist Steve Hill, endine narkomaan ja alkohoolik, kes väidetavalt usu kaudu pahedest vabaks sai.
Koos Steve Hilliga tuleb Eestisse ka kümneliikmeline piiblikooli meeskond, kes nädal enne krusaadiõhtuid kuulutavad evangeeliumi koolides, tänavatel, kohvikutes ja mujal.
Koolides!? Kava kodulehel Stevehillinestonia.com küll ühtki kooli ei näita, aga lapsevanemad võiksid tähele panna, milliseid infolehti nende lastele koolides jagatakse ja kooli juhtkonnale usukuulutuse kohta teada anda. Ja ega tänavatel ja kohvikuteski rahu lubata. Lastele tuleks taas öelda, et võõrastega tänaval eriti juttu ei tehta ja kaasa ei minda.
Haridusministeerium leiab, et toidu pühitsemine on religioosne akt.
Ent kummastav on see, mis tuleb edasi: “usuvabaduse põhimõttega on näiteks vastuolus ka see, kui kirikuõpetajal keelataks leiba pühitseda, kuna selline keeld kujutaks endast vastuolu Põhiseaduse § 40 3. lõikes sätestatud igaühe vabadusega täita usutalitusi”
Seega, kui papi usk peab midagi õiges, siis Põhiseaduse § 19 ei maksa midagi: “Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.”
Pühitsetud toidu söömine on religioosne akt. Siinjuures ei oma vahet, kas pühitsetakse iga päts eraldi või retsepti järgi valmistatav toode.
Oluline on siinjuures asjaolu, et leiva pühitsemine ei leidnud aset lihtsalt kirikus vaid oli osa toote esitamise tseremooniast.
Seega ei oleks õigust takistada koolileiba kirikumõpetajatel oma koguduses õnnistada, see aga mis toimus Ülenurmes on lubamatu, kuna Koolileiva projektis pole ainsaks osalejaks mitte Leivaliit vaid riiklik institutsioon – Põllumajandusminiteerium!!!
Koolileiva pakkumine koolides aga rikub igaühe vabadust ja õigust mitte osaleda religiosses aktis!!
Kirjamees Andrus Kivirähk kommenteeris Eesti Päevalehes lisaks Vabadussambale ka koolileiva asja:
Kuivõrd eraldi religiooniõpetuse lugu siinkandis veel ei ole, siis pistan nupukese siia.
Teaduste akadeemia on vastu võtnud sellise pöördumise:
Pöördumise taga on ka akadeemia presidendi Richard Villemsi kõne, millest mõned tsitaadid.
On ju olemas nii muusikaajalugu, kunsitajalugu kui maailmakirjandus kui eraldi õppeained. Kõik need on samas ajalooga väga tihedalt seotud.
Kriku ütles:
Mis on see oluline teave islamist, budismist, kristlusest jne, et seda peaks eraldi kohustusliku ainena õpetama?
Esiteks sellepärast, et maailmas meie ümber toimub väga palju väga olulisi sündmusi, mis on ajendatud religioossetest kontseptsioonidest. Teiseks sellepärast, et erinevate religioonide esindajate mõistmise ja tolereerimise eelduseks on mingigi teadmine nende religioonide kohta.
@Kriku –
Kas pole piisavalt adekvaatne põhjendus? Miks?
Vabandust mu rumalust, kuid mida ateismis üldse õpetada oleks, peale väite et jumalat ja mingeid mittemateriaalseid nähtusi ei eksisteeri? Selle võiks ju kõik ühte koolitundi kokku võtta.
salvey küsis:
Näiteks tolle väite ajaloolist kujunemislugu, klassikalisi vastuväiteid ning väidete ja vastuväidete vahelisi suhteid objektiivse reaalsusega.
Juunõu — todasama, mida iga teise ideoloogia juures.
Erinevaid maailmavaateid, mis on loomult ateistlikud, on ju tohutult palju. Igal ateistil oma. Ilmselt saab leida ühiseid nimetajaid, kuid sobivam nimi loodavale ainele on sel juhul filosoofia.
Olen aru saanud et siin kirjutavate ateistide teadmised erinevate religioonide vallas on päris põhjalikud. Miks peaks õppiva noorsoo nendest teadmistest ilma jätma. Niiöelda tunne vaenlast.
@salvey – mis mõttes ilma jätma? Keegi ei taha lapsi olulistest teadmistest ilma jätta, küsimus on nende teadmiste edastamise vormis ja osakaalus.
minu arust hangib Vällik religiooni teemal urisedes lihtsalt odavat populaarsust. ei ole siin ilmselt ühelgi kaasurisejal isiklikku religioosset kogemust. üks õige skeptik teeb väga lollisti kui maavälise absoluudi olemasolu välistab. usk teatavasti on ebaratsionaalne, kuid äärmiselt abiks kui kõik ratsionaalsed vahendid on läbi kukkunud. ei ole üldsegi ebatõenäoline et mõne aja pärast meil kõigil leiva õnnistamise oskust tarvis läheb kui asjad ühel hetkel nii sitasti on et viimane leib käes on. miks seda lastele keelata, isegi kui nad praegu sellest aru ei saa?
Missugused teaduslikud uurimistulemused tõendavad, et õnnistatud leib nälga eemal hoiab?
@teet – minumeelest on organiseeritud religioonid juba liiga kaua inimeste kergeusklikkust ära kasutades hankinud teenimatut populaarsust.
Ehk defineerid selle “religioosse kogemuse”, siis teame öelda, kas oleme sellist kogenud või mitte.
@dig –
ei tõendagi. ei täissöönu näljast mõista. rumal ning ülbe on pidada end (inimeste teadust siis) lõpuni targaks sest inimese arusaam maailmast/universumist ju alles areneb. vaata kasvõi..
http://www.newscientist.com/ar.....tml?page=1 või http://www.crystalinks.com/holographic.html
nojah aga mida me siin universumist, inimene ei tea ju iseendastki õieti midagi. ja ega saagi lõpuni teada. mismoodi on võimalik et inimese aju suudab inimese aju lõpuni mõista?
Martin Vällik
definitsioon ei ole hea tee. mõistan, et inimene teadust teisiti teha ei oska, kuid definitsioon oma olemuselt on äärmiselt piirav. ehk kirjeldab jällegi inimese piiratust..
religioosse kogemuse puudumisele viitabki aga siin valitsev välistav skepsis. mina ei oleks mitte radikaalne skeptik vaid pragmaatik. lihtsalt enne otsustamist tuleks vastata lihtsale küsimusele- mida mulle leiva õnnistamine annab (võib anda) ning mida leiva õnnistamisest hoidumine mulle võib anda (mitte anda).
teet ütles:
Rääkida empiiriliselt kättesaamute objektide olemasolust on absurd.
Nõustun. Selle asemel, et lünki oma teadmistes üleloomulikuga täita, tuleks lihtsalt tunnistada oma teadmiste piiratust.
@teet – oma tarbeks võid leiba õnnistada palju soovid, antud juhul oli küsimus selles, et koolid riigiasutusena ei peaks üht või teist religiooni eelistama.
/Teet, palun ära muuda neid kommentaarikasti ilmuvaid imelikke märke, parandasin praegu käsitsi lahtised tagid, et vormindus korrektseks tagasi saada/
Kriku ütles:
Millistest sündmustest käib jutt ja miks on selleks eraldi õppeainet vaja? Toimub ka palju sündmusi mis on ajendatud nn. New Age’i mõjudest. Kas need teemad peaks samuti usundiõpetusse kaasama?
Teise punkti kohta: kool ei pea olema koht mis inimest tolerantseks kasvatab. See ei saa olla eesmärgiks kasvõi juba sellepärast, et koduse kasvatusega võrreldes on kooli mõju ja sealt saadud teadmiste hulk köömes.
.
Loomulikult on usundiõpetus vajalik. Kasvõi kultuuri ja ajaloo mõistmiseks, aga religioonist ei saa sel otstarbel rääkida eraldi nähtusena vaid ikka kontekstis.
teet ütles:
Keegi ei väidagi siin, et teadusel on vastused kõikidele küsimustele. Otse vastupidi — teaduse avastused toovad meile vastuseta küsimusi veel juurdegi. Aga… vale on väita ka seda, et teadus meile midagi ei anna. Tänu teadusele teame me kui suur ja lõpmatult imetabane meie maailm on. See “pisku”, mida me teame, on just tänu teadusele ja seda pole sugugi nii vähe. Ülbus on öelda, et religioon on teadusega võrreldes parem või vähemalt võrdväärne vahend maailma mõistmiseks ja uurimiseks. Ilma teaduseta istuks me senimaani koopa ees ja kardaks kõuemürinat.
See, et religioon (rasketel aegadel) inimestele lohutust pakub või õnnelikuks teeb, ei ole samuti mingi argument. Samahästi võiks inimesi pidevalt narkolaksu all hoida nagu Huxley düstoopias.
Sellepärast, et Eesti Põhiseadus ei keela koolis õpilastele erinevate religioonide kohta informatsiooni anda.
Sündmustest on kõige labasem näide 9/11, aga suur osa AK välisuudistest nähtavast on ilma sellise teadmiseta raskesti mõistetavad.
Süsteemsuse huvides – teema on piisavalt spetsiifiline. Igatahes mitte vähem spetsiifiline kui kunstiajalugu näiteks.
New Age peaks kindlasti olema üks religiooniõpetuse teemasid.
Kool peab olema koht, mis annab inimesele teadmisi, mis on niiöelda heaks kodanikuks olemise eelduseks.
Sellisel juhul peaks õppeaine nimi olema (päeva)poliitika ja religioon. Vaevalt et pelgalt protestantismi mõistmine Põhja-Iirimaa konfliktist arusaamist võimaldab või islami tundmine 11. septembri terrorirünnakuid selgitab.
Vaat’ võib-olla olekski mõistlik niimoodi, et poliitiline pool on ajaloo tunnis ja erinevate religioonide käsitlus usundiõpetuse tunnis.
Kas Ristisõjad on siis ajaloo või usundiõpetuse teema?
Kriku ütles:
Vaata aga vaata. Kujutad sa ette, mis sõnumi see saadaks, kui 12 aastasele lapsele õpetada, kuidas koraanis on öledud, et moslemid on mittemoslemitega (uskujatega) lakkamatus sõjas, mistõttu nad kaaperdatud lennukeid USA kõrghoonetesse lennutavad? Kas 12-aastane on võimeline nüansse mõistma?
Samuti on absurdne rääkida, et just religiooniõpetus avab uksed maailmamõistmiseks. Otsitava aine sisu peegeldaks paremini nimed “maailma kultuuride õpetus”, “kultuuriajalugu”, “maailma kommete õpetus” vms.
Mõlema.
Selliste väärarvamuste leviku tõkestamiseks ongi nimetatud ainet vaja.
Kooliharidus tervikuna peaks avama uksed maailma mõistmiseks, mitte mõni üksik aine. Ning inimkultuuriga erinevate nurkade alt tegeleb terve humaniora.
Tahtmata öeda midagi paha religiooniõpetuse kohta…
Kui mina omal ajal keskkoolis käisin, siis ma õppisin:
ajalugu,
muusikaajalugu,
kunstiajalugu,
filosoofia ajalugu,
kirjandust, mis oli sisuliselt ka kirjandusajalugu,
geograafiat, mis näiteks majandusgeograafia osas kajastas ka üsna kõvasti ajalugu,
peale selle õppisin ma üsna vanu aluseid, et mitte öelda ajalugu
füüsikas,
keemias,
matemaatikas,
bioloogias,
astronoomias.
Ja kogu see kraam oli omavahel peaaegu täielikult seostamata. Keegi ei hoolitsenud, et näiteks 18. sajandi sõjad, sama aja kunst, muusika ja teadus moodustaksid mingisuguse ühtse pildi.
Võibolla oleks targem veel ühe ajalooaine, nimelt religiooniajaloo, mida religiooniõpetus vähemalt osaliselt nimelt oleks, lisamise asemel ühendada olemasolevad ajalooained mingiks veidi sidusamaks tervikuks, mis annaks sellele ainele siis hea hulga tunde õppekavas (oli ju kõiki neid ajalugusid vähemalt üks tund nädalas, mõnda aga ka hoopis rohkem), mis võimaldaks ehk natuke terviklikumat pilti luua ja tajuda?
Mina jälle käisin koolis, kus üritati ajalugu ja kunstiajalugu ühendada ja tulemus polnud ka meeltülendav. Ainet õpetas üks tädi, kes väitis muuhulgas, et tänapäeval pole töölisklassi enam olemas.
Aga probleem on vaieldamatult olemas. Mina tunnetasin seda muide ka niipidi, et eri perioodidel õpitakse eri riike eraldi. Näiteks 18. sajandil Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, siis 19. sajandil jälle Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa jne. Aga kindlasti ei ole mina pädev mingit paremat metoodikat välja pakkuma.
Kriku ütles:
Parandan:
On absurdne rääkida, et just religiooniõpetus avab uksed väärtuste ja tavade mõistmiseks maailmas. Kohustusliku religiooniõpetuse järele puudub vajadus.
Usuvabadus keelab ühe religiooni eelistamist teisele. Vastuolu on ilmne.
volli ütles:
Probleem võib tekkida ehk neil usklikel, kes ei taha, et nende lastele võõraste religioonide kohta õpetatakse, aga siin ei ole vastuolu kui õppeaine hõlmab kõiki suuremaid religioone ja annab ülevaate väikestest.
Vastuolu võiks tulla pigem sellest, et usuvabadus tähendab ka vabadust usust, kuigi ka see on kahtlasevõitu argument.
Religioonid on kahtlemata vajalik ja vältimatu osa sellest mida peab õpetama ja seda tuleks just teha kontekstipõhiselt, ehk teiste õppeainete raames.
Selline väide on absurdne mistahes õppeaine kohta üksikult võttes, mistõttu on loogiliselt väär kasutada sinu argumenti mistahes üksiku aine kontekstis.
Mulle näiteks ei ole ilmne. Äkki selgitad lähemalt?
Täpselt sama probleem on ka nende usklikega, kes ei taha, et nende lastele evolutsiooniteooria kohta õpetatakse.
Teen kiirelt märkuse RÕ vabatahtlikkuse/kohustuslikkuse kohta. Mulle tundub, et Villemsi kõnes mainitud võimalik vastuolu põhiseadusega ei pea paika. Vähemalt endine õiguskantsler Allar Jõks kirjutas selle kohta nõnda:
“Samas ei ole mittekonfessionaalse usuõpetuse vabatahtlikkus põhiseadusest tulenev nõue, vaid selle kasuks on otsustanud seadusandja (Riigikogu) seadustega. /../ Põhiseadus annab seadusandjale tegutsemiseks raamid, mille siseselt on seadusandjal vaba otsustusruum. Sellise otsustusruumi piires on seadusandja kehtestanud mittekonfessionaalse usuõpetuse vabatahtlikkuse nõude. Kui seadusandja otsustaks vabatahtlikkuse nõude kaotada, oleks ka see otsus põhiseadusega antud otsustusruumi piires. Selleks peaks muudetama või tühistatama HaS §4 lg4 ning PGS §3 lg4.”
Jah, tuleb vahet teha usukuulutamisel ja religiooniõpetusel. Mulle tundub, et paljudele oponentidele on see vahe segane. Täpselt samamoodi tuleb vahet teha erakondade värbamisüritustel ja poliitiliste ideoloogiate käsitlemisel ajaloo või kodanikuõpetuse tunnis.
Olemasolev või arendatav RÕ ainekava paraku ei suuda hajutada neid kahtlusi usukuulutuse ja religiooniõpetuse osas. Tea, kas see tuleneb ainenõukogu koosseisust, kuhu kuuluvad vaieldamatult suurepärased inimesed ja kes kindlasti soovivad parimat, kuid ma pole saanud vastust, kas sellesse peale teoloogide, kirikute juhtfiguuride ja koguduste liikmete ka teistsuguseid inimesi kuulub.
Noja mida arvata sellest:
allikas
Mulle tundub, et sellisest lähenemisest üht korralikku ja objektiivset ainekava ei saa põhimõtteliseltki tulla.
Sellisel juhul on loogiline argumenteerida ainekava ja selle koostamise põhimõtete vastu, mitte aine kui sellise vastu.
Kriku: ainekava määrab tegelikult õppeaine sisu. Argumenteerida religiooniõpetuse kui õppeaine poolt või vastu ilma ainekavata on paraku täiesti sisutu argumenteerimine.
Ma ei ole nõus. Arutlejad võivad nõustuda sellega, et erinevaid religioone – nii nende kujunemislugu kui praegust seisu ja tõekspidamisi – on vaja eraldi õppeainena koolis tutvustada, kuid samas olla erinevatel arvamustel õppekava mahu osas, mõne õppekava detaili osas või eelistada üht õppekava projekti teisele.
Kommentaaridega ainekava võib leida siit:
Ainekava
Veel on olemas koduleht religiooniopetus.ee.
Ilmselt võiks selle arutelu alustada küsimusest, kas punktis 2 toodud eesmärgid vastavad vajadustele ning usuvabaduse põhimõttele.
Lugesin ka läbi, minu meelest tundub ju vähemalt teoreetiliselt üsna mõistlik. Iseasi, et koolilapsed ühe juurdetuleva aine üle kindlasti ei rõõmusta. Kuigi see võib ju ka päris põnev olla.
Kriku ütles:
Argumenti “ise oled absurdne” pole vast mõistlik kasutuada ükskõik mis kontekstis. : )
Seega usud, et just religiooniõpetus on see aine, mis peaks Eesti lastele väärtuste ja kommete ja traditsioonide mõistmist õpetama? Selline seisukoht on absurdne. Samuti on kohustuslik kõlbluse ja eetika õpetamine (õppekava praegusel kujul) religiooniõpetuse nime all ilmne riiklik usupropaganda.
Religiooniõpetus saab piirduda suuremate religioonidega kaasneva mütoloogia, selle mütoloogia abil õigustatavate seisukohtade ning selle mütoloogia kujunemishüpoteeside tutvustamisega. Miks sellist ainet kohustuslikus korras vaja peaks minema ning mille arvelt ja kes seda õpetama hakataks?
Pigem tuleks edendada ühiskonna- ja inimeseõpetust ning religiooniõpetuse asemel kuluks gümnaasiumile ära vabatahtlik filosoofiatund.
Ma leian, et Eesti lastele peaks erinevate religioonide mõistmist õpetama. Sealhulgas ka nendega seotud väärtuste, kommete ja traditsioonide mõistmist.
Ise oled absurdne :)
Ausõna, muud ei oska öelda.
Oled sa loobunud oma avaldusi argumenteerimast? Mis osa õppekavast sa usupropagandaks pead?
Kõlblus ja eetika muide on religiooniti erinevad.
Sellele olen ma üleval juba vastanud.
See on juba järgmine küsimus.
Koolis õpetavad minu teada ikka kooliõpetajad. Matemaatikat õpetab matemaatikaõpetaja, ajalugu õpetab ajalooõpetaja ja usundiõpetust hakkaks õpetama usundiõpetuse õpetaja. On sul muid ettepanekuid?
Mulle tundub, et siin on tegemist sõnamaagiaga… St. sul on allergia sõnade “religioon” ja “usund” vastu ning sa tõused barrikaadile puhtalt selle pärast…
Minul muide oli gümnaasiumis kohustuslik filosoofiatund.
Starker kirjutas:
Vabadus usust on äärmiselt oluline usuvabaduse komponent. Mis usuvabadus see moslemitel oleks, kui riik võiks käskida neil viikingite jumalatesse uskuda?
dig ütles:
Loomulikult on vabadus usust oluline, aga kahtlane on see argument sellepärast, et on võimalik (ja vajalik) koostada selline ainekava, mis seda õigust võimalikult vähe riivab. Just sellepärast olen ma ka arvamusel, et religiooniõpetus peaks olema vabatahtlik.
Antud ainekava puhul tundub kummaline see, et religiooniõpetust seostatakse eetikaga, justkui usk teeks inimese moraalse(ma)ks ja usuta eetikat poleks. Näiteks kristlus lähtub suures osas just tänapäeva sekulaarse ühiskonna moraalinormidest, mitte vastupidi.
Kriku ütles:
Seda osa, kus religiooniõpetuse pähe religioosset eetikat õpetatakse (soovitatavalt 5. kalssis) või kus (soovitatavalt 2. klassis) head ja halba eristama õpetatakse.
Parema maailmamõistmiseni selline õppekava kohe kindlasti ei vii, kui parema maailmamõistmise asemel ei mõisteta just religioosset maailmamõistmist.
Mitte sõnamaagiaga, vaid asjaoluga, et see, mida religiooniõpetuses õpetada üritatakse, on juba teiste ainetega kaetud.
Religiooniõpetus saab piirduda suuremate religioonidega kaasneva mütoloogia, selle mütoloogia abil õigustatavate seisukohtade ning selle mütoloogia kujunemishüpoteeside tutvustamisega. Taoline aine on omajagu abstraktne ning alg või põhikoolis pole selle õpetamisel mõtet.
Meeldis? Ka minul oli filosoofiatund, mis oleks võinud olla ülevaatlikum ent vähem põhjalik.