Kaksikutest vend ja õde abiellusid ja pidid lahutama. Mis värk on?

Tema tegi! Tema tegi!Ka meie meediakanalitest käis läbi uudis kirevast maailmast ja selle kurioosumitest, kus kuulsime südantlõhestava loo, et varases lapsepõlves teineteisest eraldatud kaksikutest õde ja vend said täiskasvanuna kokku, tundsid vastupandamatut tõmmet, armusid, abiellusid, said teada tõe oma ühise päritolu kohta ja pidid lahutama. Kes poetas pisara, et üks armastus sellise bürokraatliku saamatuse tõttu lörri pidi minema või üldse alguse saama; kes lennutas fantaasiat ja võdistas õlgu, et kas õde ja vend omavahel … (verepilastuse tabu istub meis sügaval sees, ilmselt põhjusega).

Nojah, elu on õpetanud, et meediasse paisatud lugude taga on tihti hoopis teine lugu.

Esiteks – detailipuudus.
Lugu, mis üle ilma kulutulena levis, põhines üksnes lordi ühes kõnes esitatud (ilukirjanduslikul) kujundil:

I was recently in conversation with a High Court judge who was telling me of a case he had dealt with. This did not involve in vitro fertilisation; it involved the normal birth of twins who were separated at birth and adopted by separate parents. They were never told that they were twins. They met later in life and felt an inevitable attraction, and the judge had to deal with the consequences of the marriage that they entered into and all the issues of their separation. I suspect that it will be a matter of litigation in the future if we do not make information of this kind available to children who have been donor conceived.

Mitte ühtegi lisadetaili, mitte ühtegi muud allikat. Üksnes oma asja ajamiseks tehtud poliitilises kõnes edastatud anekdoot, saunajutt. Ei tea me sedagi, kas see väidetav ülemkohtu kohtunik oli ise selle looga seotud või rääkis omakorda kellegi käest kuuldud lugu oma sõnadega edasi. Igal elualal on omad legendid, mida isekeskis elus hoitakse.

Briti ajakirjandus haaras sõnasabast kinni ja iga ümberjutustamisega sai lugu detaile juurde, küsiti arvamusi psühholoogidelt, kes kinnitasid, et kaksikutevaheline emotsionaalne side on midagi ülierilist ja vaatet püsib ka surmajärgselt. Loost sa müüt, linnalegend, miskit, mida seltkonnas taas jutujätkuks edasi rääkida.

Teiseks – poliitika.
Nagu öeldud, kasutas lord seda kujundit illustreerimaks oma poliitilisi (usulisi) nõudmisi. Ta ajab taga adopteeritud laste õigusi, et nad teaksid oma bioloogilist päritolu. Tänapäeva praktika vähemalt Suurbritannias hoiab neid asju silmas niiehknaa.

Kolmandaks – rääkija usaldusväärsus.
Selle loo jutustas lord David Alton, lordide koja liige, aktiivne katoliiklane, kelle varasemad seisukohavõtud rituaalsete satanistlike ahistamise kohta on enam kui kriitikavabad. Seega on tal lugude tõekspidamise künnis kriitiliselt madal.

Neljandaks – loo võimalikkus.
Kohtuvad kaks inimest – mees ja naine. Ilmselt enne abiellumist nad ikka tutvuvad teineteisega sedapalju, et on teadlikud teineteise sünnipäevast, sünniaastast, sünnikohast. Küllap teatakse sedagi, et mõlemad on lapsendatud. Briti tava viimase 40 aasta jooksul on, et kaksikuid ei eraldata lapsendamise käigus teineteisest.

Kokkuvõtteks: kui selle loo kohta ei ilmu välja teisi allikaid, siis on lugu kaksikute abiellumisest suure tõenäosusega liba.

Allikad:
BBC
Hereetiku nurgake, lugu 1
Hereetiku nurgake, lugu 2

Be Sociable, Share!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga