Marek Strandberg: külm tuumasüntees köögilaual

Carl Sagan, Deemonitest vaevatud maailmEnergeetika on igal ajal kuum teema. Ja aina kuumemaks läheb, kuna hinnanguliselt ei jätku naftat ega muid fossiilseid energiakandjaid enam kuigi kauaks. Uusi lahendusi otsitakse, mõnikord tundub, et ka leitakse. Mõni leid leiab koha ajaloos kui ilmekas näide eksivast inimlikust meelest, kus soovmõtlemine ja unistused helgest tulevikust põrkuvad karmi reaalsuse ja teaduspõhisusega.

Tähelepanelik lugeja viitas skeptik.ee-le, et Klassikaraadios sai 13. veebruaril kuuldavaks Peeter Liivi juhitud saade Roheline Energia, kus Mart Vihmand, Raivo Pennaste ja Enn Kaljo räägivad mõningase reaalsusseosega moodsaid muinasjutte vabaenergiast (priienergia, free energy, nullpunkti energia või lihtsalt igiliikur). Huvitav saade, mis annab lühida sissevaate energiateemalisse mullimaailma.

Seda põnevam oli mul lugeda Carl Sagani raamatu Deemonitest vaevatud maailm järelsõnas Marek Strandbergi lugu sellest, kuidas Pons-Fleischmann’i kõmuline köögilauatuumasünteesi katse Eestis oma elu elama hakkas.

Heade lugemist!

Lugu on avaldatud autori ja kirjastuse Valgus lahkel loal.

Toimetulemisest teadmatuga

Marek Strandberg

Ebateaduse seeme – erinevalt kahtlevast ja kaalutlevast teaduslikust teadmisest – leiab massikommunikatsiooni viljakas pinnases alati koha, kus absoluutse tõe kuulutajana kosuda. Skandaal müüb, ebateaduse kõikmõeldavad veidrad avaldumisvormid on leidnud väljundi nii riiklikes kui erameediakanaleis. Küllap on osalt põhjuseks seegi, et teadust ühelt poolt heroiseeritakse ja teisalt kiputakse ülemäära lihtsustama. Sellist lihtsustamist tavatsetakse sageli nimetada teaduse populariseerimiseks, kuid teaduse juurde juhatavate õpetlike lugudega on populistlikul teadusülistusel
vähe pistmist.

Carl Sagani raamat “Deemonitest vaevatud maailm” annab teile loodetavasti märke ning juhiseid selle kohta, mida kujutab endast teadus kui meetod ning teadus kui institutsioon. Loodetavasti saab teaduslik meetod teile pärast selle raamatu lugemist üheks võimalikuks teenäitajaks, mis aitab toime tulla nende nappide teadmistega, mis meil olemas on.

Sageli näib teadus absoluutne ja eksimatu. Teaduse viljadena on näidatud küll aatomipomme ja tuumareaktoreid, küll kosmoselaevu ja kes teab veel mida. Kas loodust ja maailma allutav inimene on teaduse toode või ikkagi müüt ja muinaslugu?

Lugudeta on raske elada, lood on kultuuri pärisosa. Kuid enamik muinaslugusid ja müüte ei ole teaduslikud ning neid ei saa teaduslikkuse puudumise tõttu kritiseerida. Poeesia, proosa, muusika – kõik see kasvatab pigem inimese emotsionaalset intelligentsust ning kindlasti ka seoste loomise võimet.

Kas teadus välistab müüdid ja muinasjutud? Kaugel sellest, kuid teadus välistab kindlasti selle, et võtta neid sõna-sõnalt kui muutumatu maailma alustalasid. Nii piiblitekstis kui ka muinasjutus hundist ja seitsmest kitsetallestki on oma moraal, allegooriad ning assotsiatsioonid. See mõjub inimestele, inimesed oskavad hinnata nende lugude mõju. Teaduslikud tekstid seevastu ei ülista absoluutset, vaid neis kaheldakse – igal hetkel, kui mitte kõiges, siis paljuski.

Lisaks nõudele, et teaduslik teooria peab olema nii ennustamis- kui kirjeldamisvõimeline (verifitseeritav), peab selles tekstis sisalduma ka nende piiride, olude ja tingimuste kirjeldus, millistel juhtudel see teooria ei toimi (falsifitseeritavuse põhimõte). Müüdid ja muinaslood on seevastu igavikulised.

Seega on selge, et kõik inimese elus ja toiminguis ei saa ega peagi olema teaduslik. Mis siis on see müstiline “teadus” mille kõikvõimsusest kipuvad sageli rääkima teadusinstitutsioonide esindajad ja poliitolendidki? Ladina keeli tähendab scientia teadmist, seega ongi teadus kui meetod vahendiks, et leida teadmist ja eraldada seda mitteteadmisest.

Teadus on ka aluseks küllaltki vabameelsele ilmavaatele, sest teaduslik tõde on loomult muutlik. Teadus on mõnevõrra erinev muudest lugude loomise meetoditest, kuna pärast mudeli, hüpoteesi või teooria kirjeldamist (mis kõik on ju aukartustäratava auraga mõisted) oodatakse enne tõekuulutamist ka katse või vaatluse tulemust.

Just teooriate ning hüpoteeside kirjeldamis- ning ennustamisvõime annavad neile teadusliku kaalu. Väide jääb paljasõnaliseks, kui need, kel oskusi ja pealehakkamist, ei suuda sellele katselist ja korratavat kinnitust leida. Kuid ka katsest võib saada müüt ja mustkunstitrikk! Minulgi on selles osas isiklik kogemus, mida siinkohal ka jagan.

1989. aastal avaldasid Utah’ Ülikooli teadlased Martin Fleischmann ja Stanley Pons artikli, milles kirjeldasid elektrokeemilist eksperimenti, mille abil neil olla õnnestunud raske vee elektrolüüsil neutroneid tekitada. Jutt oli nn külmast tuumasünteesist.

Tuumasüntees, mis on nii Päikese kui termotuumapommi energeetiliseks aluseks, toimub ülikõrgetel temperatuuridel. Selleks, et kergematest vesinikuaatomi tuumadest tekiksid heeliumi tuumad ning massivahest üle jääv energia vabaneks, on vaja kümnetesse miljonitesse kelvinitesse küündivat temperatuuri. Selline temperatuur on looduses olemas näiteks tähtedel ning Maal vesinikupommis, mille sütikuks on tuumade lagunemisel töötav tuumapomm. Juba ligemale pool sajandit üritatakse luua juhitavat termotuumareaktsiooni, mille korral kõrge temperatuuri allikaks on plasma, mida hoitakse magnetite vahel.

Juhitava termotuumareaktsiooni ja selle tehnilise teostamise peale on kulutatud miljardite kaupa väärtuslikku valuutat ja kulutatakse ka edaspidi.

Pallaadiumi, vesiniku ja heeliumi eksperimentaalne sidumine pole aga teaduses sugugi uus. Juba 1926. aastal teatasid sakslased Paneth ja Peters, et neil on õnnestunud peentele pallaadiumiosakestele vesinikku juhtides heeliumi saada. Hiljem nad loobusid oma väiteist, kuna nad olevat siiski määranud heeliumi õhust, mitte seda ise loonud. Tõde muutus (nagu teaduses ikka kombeks), kuid müüt sellest jäi ja toimis ilmselt ka edaspidi.

1927. aastal patenteeris rootslane Tandberg elektrokeemilise meetodi vesinikust heeliumi saamiseks, nagu ka kasutatava reaktsioonienergia saamiseks. Seoses Panethi ning Petersi taandumisega oma avastusest lükati tagasi ka Tandbergi patenditaotlus.

Sellest aspektist on igati mõistetav suur tähelepanu, mida Ponsi ja Fleischmanni avaldatu tekitas. Toatemperatuur ja lihtne seade ning energiat tuleb mis mühin! Vürtsi lisas asjale ka artiklis kirjeldatud plahvatus, mis pidi olema eriti märkimisväärse energiahulga vabanemise tunnus. Plahvatuses olevat elektroodina kasutatud sentimeetrise servapikkusega palladiumkuupi.

Mina olin toona poole aasta eest Tartu Ülikooli keemikuna lõpetanud ja töötasin sealsamas õppejõu ja teadurina ning mu hea tuttav Priit Truusalu töötas Tartu Füüsikainstituudi teadurina. Mood mõjutab inimest ja ka teadustegevuses näikse olevat omad moed. Et teema oli “kuum”, siis tundus see meilegi huvitav. Truusalu oli hea pea ja osavate kätega eksperimentaator ja nii saigi kokku lepitud, et üritame samalaadse reaktori ka ise valmis ehitada. Samal ajal, vaid mõne kuu jooksul pärast Ponsi-Fleischmanni artiklit, tuli aina uusi teateid õnnestunud “külmafusioonidest”. Ega meiegi polnud Eestis ainsad, keda sedalaadi uurimistöö oli ahvatlenud. Ühes Tallinnagi uurimisasutuses süveneti külmsünteesi temaatikasse ja sealsete inimestega suheldes kuulsime neiltki salapära ja eufemismidega vürtsitatud jutte õnnestumistest.

Koguni õhtune Moskva uudistesaade “Vremja” esitas toona kord uudislõigu Nõukogude akadeemikust, taustaks mulisev kaadervärk ja saateks akadeemiku jutt, kuidas neil on juba ammu enne Lääne teadlasi õnnestunud läbi viia külmtuumasüntees.

Meie ehitatud reaktorist ei tulnud aga ainsatki oodatud neutronit. Ainult ühel korral märkasime teatud perioodi tagant neutronite jälgi, kuid nende põhjustajaks olid ilmselt üle instituudi lendavad Nõukogude pommilennukid Tartu lennuväljalt. Eredaimaks isiklikuks mälestuseks on berülliumimürgitus, mille sain neutronidetektori tööks vajaliku vahetüki meisterdamisel. Kasutasin küll hingamisteede kaitseks äsja kilepakendist võetud respiraatorit, kuid hilisemal lahtivõtmisel selgus, et sellesse on filtri asemel paigaldatud kokku murtud kasutusjuhend.

Igal juhul meil Truusaluga see katse välja ei tulnud, kuid kavala näoga teadmamehed mujalt aina leelotasid oma mantraid, et neil on see siiski õnnestunud. Enamgi – puudu ei tulnud ka neist, kes juba tulid ennast viisakal moel kaasautoriks pakkuma, kirjeldades oma rolli kas või sedakaudu, et neil oleks mitmeid administratiivseid vahendeid meie uurimistegevuse pärssimiseks. Ja kõik need isikud on ju formaalselt teadlasteks nimetatud.

Me ei osanud oma kogemusega muud peale hakata kui minna ajalehe Edasi (Postimehe eellane) toimetusse, kus Raimu Hanson pärast asja selgitamist nõustus sellest katsest tegema keemikute päevale pühendatud esilehe. 27. mail 1989 ilmuski ajalehes Edasi Friedrich Rannamäe varjunime all laupäevareportaaž “Homme on alkeemikute päev”. Eesliide “al” oli trükitult väikeses kirjas, kuid siiski nähtavalt, et hoolsal lugejal ei tekiks kahtlust, millega on tegu.

Toimunut oli kirjeldatud naljana ning teemat utreeritud sel moel, et jutt käis juba vaat et tootmises olevatest termotuumareaktoritest, millega igaüks võib oma kodus soojust ja elektrit toota. Et needki lugejad maa peale tagasi tuua, kes juttu ehk tõe pähe olid võtnud, lõppes artikkel kirjeldusega, kuidas pärast tuumasünteesi lõppu tekib reaktori põhja ka mõningane kogus kulda!

Juhtus aga see, mida kõige vähem eeldasime: vaatamata huumorimeelsemate kolleegide veenmisele ja selgitustele, et ajaleheartikkel on pigem peen nali kui tõsiselt võetav teadustekst, erutusid mõned Füüsikainstituudi akadeemikud. Ka Tartu Riikliku Ülikooli keemiateaduskonna juhte tabas teatav joovastus. Juhtiv füüsikateoreetik ja toonane Füüsikainstituudi kommunistliku parteirakukese juht nõudis, et Truusalu ebateadlasliku käitumise pärast teadlaste kollektiivist välja heidetaks, ehkki kolleegid olid talle korduvalt selgitanud, et tegemist on naljaga ja lõpuks sai juhtiv teoreetik ka ise aru, et on end tüssata lasknud.

Mida me saame sellest järeldada? Seda, et meil katse ei õnnestunud ja me ei suutnud seda piiratud aja ja võimaluste tõttu korrata, nii nagu Pons ja Fleischmann seda nende endi väitel tegid. Samas saame järeldada seda, et teatud huvidest lähtuvalt kipuvad ka teadlased ja teadusinstitutsioonid deklareerima tulemusi, mida pole saavutatud. Kuigi esmakatsele järgneval perioodil teatasid paljud oma külmsünteesi-alastest õnnestumistest, on enamik tegijatest sel teemal tagasihoidlikult vaikinud.

Kas vandenõu tõttu? Ei, pigem vast ikka seetõttu, et neil puudub häbi- ja autunne – seesama autunne, mis sundis Panethit ja Petersit kolmveerandi sajandi eest oma viga tunnistama. Kas sellise autuse põhjuseks võivad olla ahnus, rahavõim või mis tahes muud asjaolud, on raske öelda, kuid teadus raha pärast on muutunud ühiskonnaelu paratamatuks osaks.

Aga on siis teaduse meetod seetõttu vale? Ja inimene, ka teadlane, pole lõpuni vankumatu oma tõeleidmise tahtes?

Ja kas me saame öelda, et külmtuumasüntees on võimatu, kuna meil Truusaluga see ei õnnestunud? Kaugel sellest! Meil lihtsalt pole tänaseni täit selgust neist asjust ja olude muutumisel võib tõde ilmneda peaaegu samas kohas, kus ta kunagi kaotsi läks.

Ja kas me saame kindlad olla, et kõik, kes ametikoha järgi teadusega kokku puutuvad, loovad teadust? Me ei saa selles kindlad olla. Samas võime väita, et teaduslik teadmine võib pärineda ka isikutelt, kes seisavad teadusest kui institutsioonist väljaspool.

Õnnetul moel on ka ebateaduse mootoriks needsamad faktid ja sündmused, mis teadustki toimimas hoiavad. Kuid neist luuakse müüt, mis hakkab elama omaenda elu. Selles ebateaduslikus masinavärgis leidub alati inimesi, kellel pole piisavalt autunnet, et oma vigu tunnistada ja nii võibki juhtuda, et hakatakse oletama “valitsuste ja mõjukate organisatsioonide vandenõu tõe varjamisel”. Ameerika ajaloolase Antony Suttoni hinnangul on vandenõud loomulikult olemas ja saavad olema ka edaspidi, kuni püsib inimkond. Kuid enamasti ei tule neist eriti midagi välja, inimliku rumaluse ning eksimisvõime tõttu saab vandenõust lõpuks ikka vaid äparduste ning lolluste pundar. Vandenõu on oma ideaalkujus keeruline toimingutekogum, mis sujub ideaalselt vaid meie kujutluses või seiklusjuttudes ja filmides. Igapäevaelu veidruste lahenduseks sobivad maalähedasemad ja inimlikumad (ning lihtsamad) selgitused palju paremini.

Kas frantsiskaani munk William Ockhamist (1295–1349) oli kõikide vandenõude isa, kui ta sõnastas reduktsionistliku põhimõtte entia non sunt multiplicanda praeter necessitatem – mõisteid (selgitusi) ei pea olema rohkem kui otstarbekas. Teooria on seda õigem, mida napimate väidetega ta nähtusi (eksperimente) kirjeldab – nii kõlab põhimõte, mida tänapäeval tuntakse Ockhami habemenoa nime all, kuigi esmakordselt võttis selle 1852. aastal kasutusele alles Inglise matemaatik William Rowan Hamilton (1805–1865). Ka enamik kirjeldatud vandenõudest seletab juhtumeid võimalikult keerukalt, mitte kui pelgalt juhuseid, eksimusi või rumalusi.

Teadus aitab meil võimalikult hästi toime tulla meie paratamatult puudulike teadmiste ja oskuste raames, toimida oma parima arusaamise järgi ning oma oskuste piiril, kusjuures toimida teadmisega, et homme või isegi juba täna õhtupoolikul võib see arusaam muutuda. Teadus on eksliku ja kahtleva olendi – inimese – üks sotsiaalsetest omadustest. Ehk on see inimese loomupärasele kahtlemisele koguni ainus tugi, mis suudab kestvalt toimida. Nagu demokraatia pole mitte halli massi määramatus, vaid inimkogumi võime aeg-ajalt ka üht-teist säravat ja olulist tähele panna ning korda saata. Teadus on hetkel teada olevatest parim meetod, kuidas puudulike ja pidevalt muutumises olevate teadmistega toime tulla ning kõigist kogutud väidetest tõesemaid teadmisi välja sõeluda.

Be Sociable, Share!

16 Replies to “Marek Strandberg: külm tuumasüntees köögilaual”

  1. Mis asi on ebateadus? Kas see, kui keegi väidab, et tema avastused ja muu sarnane on teaduslik, kuigi pole hetkel kehtivate normide järgi teaduslikuks tunnistatud?

    Kui nii, siis on skeptikute tööpõli väga ahtake, sest enamus posijatest, nõidadest, selgeltnägijatest, shamaanidest, paravendadest jne. ei väidagi oma jutu teaduslik olevat. Kuna aga skeptisism on puhtalt “terve mõistuse” ja teaduslikkusele üles ehitatud maailmavaade, siis saabki vaid teadusest välispidise vastu võidelda või üldse loobuda võitlemisest. Kas teadus oskab näiteks seletada, miks kukub võileib alati või poolega põrandale? Tõenäosusprintsiip siin ei tööta.

  2. “Kas teadus oskab näiteks seletada, miks kukub võileib alati või poolega põrandale?”
    Väga halva näite tõid, Celtic! See on väegagi teadusliku meetodiga uurimise jaoks sobiv väide. Teadusel on äraütlemata lihtne kõigepealt kindlaks teha KAS võileib kukub alati või poolega põrandale ja alles siis kui see väide tõeseks osutub, siis on alles kord uurida MIKS see nii on. Ja katse selleks on ülilihtne ja selle viisid, muide, läbi mehed saatest Mythbusters – määrisid kolossaalsele hulgale leivaviiludele peale võid, kukutasid erinevates tingimustes ja erinevatest kõrgustest neid põrandale ja uurisid, kas statistiliselt maandub leibu võipoolega põrandale rohkem kui teistpidi. Tulemus oli selge ja ühene 50-50, ehk siis – busted! Seetõttu langes ära ka vajadus teaduslikeks uuringuteks MIKS see nii on…

  3. Ma arvan et ikka saab teaduslikult põhjendada seda võileivanähtust..

    …suure tõenäosusega on põhjus kõrguses, kust võileib kukub ja selles, et algul on võileib ju võipoolega ülespidi. Hakake teistmoodi võileba süüma või kolige põrandast kõrgemale sööma ja ilmselt ka asjalood muutuvad.

    Tehke proovi ja andke teada kuidas läks.

  4. Ja mina loll arvasin, et või on lihtsalt tihkem ja raskem… täpselt samamoodi nagu erinevate raskusastetega poi merevees end ümber pöörab.

  5. Jah, see näide on sellepärast tegelikult hästi hea, et see on tüüpiline “on ju teada” asi, mis tegelikkuses on müüt ja ainsa pildi tegelikkusest annab statistiline uurimine. Samuti nagu “täiskuu ajal on rohkem mõrvu/avariisid/hullumisi jne.”, “inimeste surmakuupäev on väga tihti nende sünnikuupäeva lähedal”, aga ka “vitsamehed leiavad veesooni” ja teatud mõttes isegi teises threadis lahatav “homöopaatilised preparaadid mõjuvad”. Müüdid, mida tuleb uurida ja abiks statistika :)

  6. kui juba, siis juba …

    Celtic, merevees ujuv poi *ujub*. Talle mõjub vee üleslükkejõud. Üleslükkejõu ja kaalu tulemusena moodustub jõupaar, mis ühest otsast ballastitud poi tolle otsa allapoole pöörab.

    Kukkumisega ametis olev võileib on vabas langemises, seega kaalutu. Sellepärast ei ole tal põhjust ei “kergemat” ega “raskemat” külge allapoole keerata.

    Edasi, kui poi oleks võileivakujuline, siis ei keeraks ka tema “raskemat” külge allapoole: ülalmainitud jõupaari kese oleks liiga massikeskme lähedal.

    Niipalju siis teooriast. Praktikuile on juba viidatud.

  7. Näh, ma just hiljuti ise tegin selle katse kogemata ära ja keerasin taldrikutäie võileibu ümber. OK, hulk ei olnud just päris statistiline (6), aga peaaegu. Tulemus ? 4 võileiba võipoolega üles ja 2 alla. Busted ? :P

  8. Olen katsetanud külma tuumasünteesi garaazhis (mitte köögilaual)… võibolla sellest mõningased teistsugused arusaamad. :)

    Hr Strandberg. Nagu ma kuluaarides olen kuulnud, et mõõtsite neutroneid ja selle piik langes kokku radioaktiivse lennuki ülelendamisega, mistõttu külma sünteesi reaalselt ei toimunud. See on OK.

    Ma olen oma uurimistega järeldanud, et instruktsioon on veidi teine. Seda table-top süsteemi kutsutakse ekslikult cold-fusion CF reaktoriks ja seepärast jõutakse neutroni katsele, mis on läbikukkumine.

    Aga seevastu on olemas hoopis teine katse, MAHG:
    http://jlnlabs.online.fr/mahg/index.htm
    COP>21.

    Nähtus johtub kui vesiniku keskkonnas on säde. Siis tekib anomaalne kuumus (ma ei hakka siin seletama miks jne, irwin langmuir võib seda seletada oma h2 keevitusaparaadiga, aga viitan, et nii on tehtud).

    CF reaktor, millest jutt käib kasutab wolfram elektroode, kus – juures eraldub vesinik (tavalüüs). Kui elektroodid on vee all, siis on efektiivsus suht “madal”, sest energia läheb lüüsiks. Ma leian, et kui vesinik koguda vee alla mingisse tsooni ja säde seda puudutab (miinus klemm), siis tekib parem MAHG efekt. Tavalüüsiefekt jääb väiksemaks ja plasma/säde eraldab elektroodi veest.

    Kokkuvõtteks, külm tuumasüntees on vale nimi antud katsel, mistõttu valed töötavahendid ja valed järeldused (vale info).

    Ja meil on võimalik valida 2 teed, kas tõestada mingi asja võimatust (neutronite puudumine) või võimalikkust (cop>1)… tikutulega otsitakse mehi, kes suudaksid midagi ära teha (uut luua).

  9. Neutronite tagaajamine mõttetu! CF ja LENR katsetes otsitakse harjumuslikult neutrone nagu kuuma fusiooni puhul. See on väär. Fakt on see, et toimub anomaalne kuumus (puhas lisaenergia), seda on kinnitanud sajad laborid üle maailma.
    —-
    Citations from five scientific papers which report correlation between excess energy
    and the nuclear by-product helium-4, a key finding which verifies the claims of low-
    temperature nuclear reactions. Historically, critics of cold fusion erroneously
    assumed that “cold fusion” should emit the same nuclear products as “hot fusion.”
    Later research demonstrated that the hunt for the “missing neutrons” was
    misdirected and that the dominant product of cold fusion, instead, is helium-4.

    Src:
    http://www.zpenergy.com/module.....38;sid=680
    (ma ei leidnud originaal PDFi, kus see selgemalt kirjas)

  10. Risustan siin seda loba veel ühe katsega. Kui teades, et võileib kukub võiga allapoole ja kass kukub käppadele, siis siit saab tuletada uue katse: kassile tuleb siduda võileib seljale – sellisel juhul jääb komplekt õhku hõljuma ja oma telje ümber pöörlema.

  11. Delfi Forte vahendab ajakirja Tarkade Klubi lugu:

    Külm tuumasüntees – pettus või sajandi läbimurre?

    Kui kaks keemikut lubasid 20 aasta eest maailmale piiramatut energiaallikat, näis see sajandi suurima läbimurdena. Innustunud järeleproovijate katsetused aga jooksid kõik tühja ja imerohi – nõndanimetatud külmfusioon – langes põlu alla. Ent nüüd on tekkinud uus lootus.

    Nii originaalkatse kui ka õnnestumist väitvate korduste puhul leiti puudusi eksperimendi juures kasutatud tehnika või mõõtmiste osas. Suur osa juhtivatest füüsikutest leidis, et väide külmfusioonist on alusetu.

    Sestsaadik on kõik külma tuumasünteesiga seonduv olnud teadusilmas tundlik teema, kõikudes parateaduse piiril. Ühelt poolt levivad vandenõuteooriad, nagu oleks külmfusiooni kui piiramatu ja odava energiaallika «tapmine» olnud termotuumafüüsikaga tegelevate teadlaste või naftafirmade või mõningate valitsuste huvides (või keda iganes parasjagu maailmavalitsemise kavades vaja süüdistada on), teisalt on kartus kolleegide kõõrdpilkude ees hoidnud tõsiseid teadlasi eemal edasiste uuringute läbiviimisest.

  12. Kaks Itaalia teadlast on enda väitel külma tuumasünteesi demonstreerinud. Tõsiasi, et nad tegid seda pressikonverentsil, ning avaldasid vastava töö iseenda asutatud eelretsenseerimata ajakirjas, ning ei oska öelda, kuidas asi töötab, süvendab kahtluseid, et Ponsi ja Fleishmanni fiasko võib korduda, vahendab PhysOrg.com.

    Michael Brooksi raamatu “13 Things That Don’t Make Sense” ühes peatükis on külmfusiooni idee ja ajalugu ka ladusalt kokku võetud, lisaks jutuajamine Fleishmanni endaga (kes on endiselt veendunud, et omaaegne töö rajanes õigetel alustel).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga