Autismi levik – epideemiline kasv või muutused diagnoosimises

Yale’i Ülikooli Meditsiinikooli akadeemiline kliiniline neuroloog Steven Novella kirjutab suurepärases blogis Science-Based Medicine kahest hüpoteesist, miks autismi diagnooside hulk viimastel aastatel kasvanud on.

Ühelt poolt üritatakse autismi diagnooside kasvu siduda vaktsineerimistega või osades vaktsiinides leiduva elavhõbedaühendiga tiomersaal, mis oli vaktsiinides laialdaselt kasutatud säilitusaine. Selle hüpoteesi pooldajad leivad kinnitust asjaolust, et autismi diagnoosimine sai kiireneva hoo sisse 1990. aastatel, mil suurenes ka lastele antavate vaktsiinide hulk. Nad nimetavad seda autismijuhtumite tõusu epideemiliseks ja arvavad, et selline tõus peab olema tingitud välismõjudest, sh vaktsiinidest.

Asjaolu, et autismi diagnoositakse praegu rohkem, on kinnitust leidnud fakt. Kui ajalooliselt on hinnatud 4 autismijuhtumit 10 000 elaniku kohta, siis praegu on see number 15-20 ning kui arvestada juurde ka teised arenguhäired, siis 30-60 juhtumit 10 000 inimese kohta. Küsimus on, et millest selline kasv:
* kas keskkonnamõjudest või
* on tegu parema jälgimise ning autismi laiema definitsiooniga.
Mõlemale teooriale toetudes saab rajada spetsiifilisi ennustusi, et teooriat nende läbi testida.

Ajalooliste andmete võrdlemisel tekkivad segadused on meditsiinis üsna tavalised, kuna muutunud on nii definitsioonid kui praktikad, mis kõik moonutavad andmeid, mille põhjal midagi järeldama peaks. Seepärast ongi teadlased väga konservatiivsed haiguste nimede muutmisel. Teinekord on sellised muutused aga vältimatult vajalikud, kuna meie arusaamad bioloogiast on paranenud.

1990. aastatel muudeti autismi diagnoos autismi spektri häireteks (Autism Spectrum Disorder – ASD), mis hõlmab enda alla laiema sümptoomide spektri ja vähem silmatorkavamad avaldumisvormid. Näiteks Aspergeri sündroom on tänapäeval osa ASD-st. Iga kord, kui kategooriat laiendatakse, mahub sinna alla suurem hulk inimesi.

Autismi uurija Eric Fombonne:

Hiljutised autistlike ning teiste pervasiivsete arenguhäirete epidemioloogilised uuringud on tõstnud teadlikkust ja muret nende häirete laialdase esinemise suhtes; samas on erinevused uurimismeetodites, eriti juhtumite defineerimise muutumine ajas teinud võrdluste tegemise ja tõlgendamise keeruliseks.

Lisaks diagnoosi laienemisele on oluliselt kasvanud ka ühiskondlik ja meditsiiniline tugivõrgustik. Inimesi õpetatakse leidma varjatumaid autismivorme, samuti suhtuvad lapsevanemad autismi spektri häiretesse mõistlikumalt, mis võib osaliselt olla tingitud ka sellest, et mõned osariigid võimaldavad selliste diagnoosidega ligipääsu eriteenustele. Samuti on arstid palju teadlikumad ja oskavad isegi väga raskelt tuvastatavaid juhtumeid märgata.

Kui hüpotees diagnoosimise muutumisest peaks paika, siis peaksid mõnede teiste seni diagnoositud haiguste sagedus vähenema. Ja tõepoolest – häire, mis varasemalt liigitati keelehäirete valda, on tänapäeval autismi real ja seetõttu on mittespetsiifiliste keelehäirete diagnoosimine vähenenud. Samuti on täheldatud, et piirkondades, kus autismi rohkem diagnoositakse, on vähenenud teiste arengupuuete arv.

Steven Novella artiklis viidatud uuringud siiski ei välista, et mingi osa autismi diagnooside kasvust võib olla tingitud ka tegelike juhtumite sagenemisest, kuid see kasv, kui see ka olemas on, peidab end hetkel andmetes.
—————————

Steven Novella artikkel koos lisanäidete ning allikaviidetega:
The Increase in Autism Diagnoses: Two Hypotheses

Eesti Autismiühing: www.autismeesti.ee

Jaga rõõmu või murega!

36 Replies to “Autismi levik – epideemiline kasv või muutused diagnoosimises”

  1. Martin, kas sa oled ka autist natuke?
    Paljud skeptikud on…

    Ma täitsa tõsiselt küsin. Huvitav oleks teada.

  2. enese diagnoosimisega võib täitsa puusse panna, seepärast ma ei riski enda autistlikkuse kohta öelda muu kui seda, et teadaolevalt pole mul autismi spektri häireid diagnoositud

    aga kes teab, mis välja tuleks, kui ma vastavad testid läbiksin

  3. Autismi diagnoosimisega on tegelikult üsna raske “puusse panna”.
    See räägib väga selgelt selle poolt, et A epideemia ei ole mingi vandenõuteoreetikute väljamõeldis ja ei ole mingi geneetiline kurioossum.

  4. Sekeldaja, tahad sa sellest autismi diagnoosimisest lähemalt rääkida? Milline pädevus sul antud teemas on?

  5. No olgu nende vandenõuteoreetikutega kuidas on aga igatahes kui mõni epideemia Euroopa jälle puhtaks teeks, siis on see igal juhul hullem kui autism olgu ta siis vaktsiinist või millestki muust.

    Asjalik hulluarst paneb vajadusel igaühele diagnoosi ja meie autojuhi ja relvaload ei tähenda muud kui et meie “kiiksud”on ühiskonna taluvuse piirides. Psühholoogia ei ole matemaatika, et 2+2=4 ja punkt. Sellist piiri, kus rumalus ja arengupeetus ning kitsas silmaring psüühiliseks probleemiks üle läheb, ei ole olemas ning väga suures osas on see konkreetse ( kannataja ravimise eest pappi saava) arsti otsustada.

    Ma muidugi spetsialist ei ole aga tegemist võib olla Euroopas väga levinud probleemiga, nimelt humanitaaralade haritlaste ületoodanguga. Heaks näiteks on meie psühholoogide ja kaplanite tormijooks kaitseväele, politseile ja üldse jõustruktuuridele. Kuidagi on vaja elatist teenida ja nii ongi kusagil keegi kellegile selgeks teinud, et kõigil on millestki posttraumaatiline šokk ja nüüd vaja aitama hakata, soliidse tasu eest muidugi.

  6. Jürile

    1. Psühholoogia ei ole humanitaarteadus, see on sotsiaalteadus. Seal on vahe. Samamoodi on psühholoog ja psühhiaater kaks täiesti erinevat ametit.

    2. Autism ei ole arengupeetus. Autism oma kergemates vormides on väga levinud, tegemist on aga peamiselt nn mööda-arenguga, autistid on teistes küsimustes andekamad. Näiteks arvatakse, et enamus teadlasi läbi ajaloo on olnud autistid. SEda kinnitab nende sotsiaalne ebakompetentsus ning soovimatus suhelda.

    3. Sõjaväe vajadusest psühholoogide järgi võivad rääkida paljud sõdurid. See, et keegi sind ära kuulab ja mõtetele suuna annab, ei ole mitte “ravimine,” vaid tihti elupäästev abi.

    4. Euroopas pole humanitaarteadlaste ületoodangut, on reaalteadlaste alatoodang. Ka seal on vahe.

  7. autismone.org pealt tasuks võtta ja laadida autismone 2006, või 2007
    konverentsilt Mark Blaxill-i ettekanded, ta on selle probleemiga tegelenud ning ma toetun siin tema ekspertarvamusele selles küsimuses.
    Mark Blaxill esitab sama küsimuse, mida Martin Vällik siin teeb, et kas autismidiagnoosiga inimeste arvu eksponentsiaalne kasv on seletatav parema diagnoosimisega.
    Vaadake see üle, see tasub ajakulu, kuna muudab arutelu objekti määratletumaks.

    A. diagnoosimisel on seniste uuringute põhjal valesid diagnoose olnud vähe, mitte üle 5%.
    Enamuses on need inimesed kõik eluaegse puudega.

    Igal juhul ei selgita see võimalikku mõõtmisviga kuidagi autisminumbrite kasvu, 1-2 juhtu 10000 kohta 80-ndatel versus praegu 1 juhtum 150 lapse kohta.

    Ka geneetiline A. põhjus järelikult ei ole tõsiseltvõetav, jääb järgi keskkonna ja geneetika koosmõju selle haiguse tekkepõhjusena.
    See loogika torkab silma peast igaühel, kes nende numbrite juurde satub.
    Vähemalt minu füüsikuharidus ei anna võimalust võtta parema diagnoosimis hüpoteesi tõsiseltvõetavana.

  8. autismone.org pealt tasuks võtta ja laadida autismone 2006, või 2007 konverentsilt Mark Blaxill-i ettekanded,

    Nüüd ma tahaks küsida, et kes on Mark Blaxill? Millise meditsiinikooli on ta lõpetanud? Ma läksin alguses peaaegu juba “liimile”, kui tegelikult üks vandenõuteoreetik tsiteerib teist vandenõuteoreetikut…..

  9. Ma muidugi spetsialist ei ole aga tegemist võib olla Euroopas väga levinud probleemiga, nimelt humanitaaralade haritlaste ületoodanguga.

    See on ju müüt sarnaselt neile, mida skeptik siin lahti püüab harutada. Säärane ühelt poolt ignorants ja teiselt poolt müütidega pikitud eelarvamuste ja “arusaamade” kompleks sellest, mida endast humanitaar- ja sotsiaalteadused (s.h. majandusteadused) kujutavad, ja mille poolest need erinevad fundamentaal- või laiemalt reaalteadustest, mõjub pehmelt öeldes kahjulikult.

    Umbes nagu astronoom Tõnu Viik (mitte ajada segi samanimelise filosoofiga), kes oma epl-i artiklis kirjutas:

    Olen rääkinud sellest ka keeleteadlastega, kellest aga mõnigi vaatab asjale läbi sõrmede (vaat siin on “läbi” täiesti õigel kohal). Nad ütlevad, et see olevat loomulik keele areng, mida takistada oleks vale. Pealegi ei tõusvat sellisest takistamisest mingit tulu. Mitte ei usu, et see nii on.

    Inimene ei vaevagi sellega, et uurida, miks ometi need keeleteadlased arvavad, et säärane nähtus räägitavas keeles on normaalne. Ühelt poolt heidab implitsiitselt keeleteadlastele ette ideologiseeritust ja teiselt poolt nõuab, et keeleteadlased tõesti muudaksid oma teaduse (taas) rahvusideoloogiast tuletatuks. Absurd? Jah!

    See on lihtsalt üks sümptoom sellest partei-, populismi ja/või vulgaarrahvusluse ideoloogiast, mis ise küll opereerides vulgaartasandil sots- ja maj-teaduslike kontseptidega, on täiesti võimetu haarama seda, et inimteaduste objekti analüüsiprobleemid on palju komplitseeritumad kui nende “kõik on ju ilmselge” loogika uskuda lubab.

    Positivismist, essentsialismist, strukturalismist… tuletada püütav “tõsiteaduslikkus”, suri oma õnnelikku surma juba viiekümnendatel-kuuekümnendatel. Mis selle tähtsaimaks õppetunniks oli – inimene,kultuur ja ühiskond (… defineeri kuidas tahad) on palju keerulisem ja funktsioneerib palju mitmekesisemalt kui meie seda näha sooviksime.

  10. aga ära siis mine sellele liimile, milleks on üldjuhul lugeda läbi või kuulata ära oma vastaskõneleja, dialoogipartner
    aga sel juhul millega sa üldse siin tegeled?
    ei näe mõistlikku alust teema jätkamiseks

  11. Humanitaarharitlaste ületoodang ei ole müüt vaid üle pea kasvanud probleem. See ” 1000 Euro põlvkond ” on Euroliidu üks põhihäda, tööpuudus ja töötajate puudus ühekorraga.
    See muidugi pole enam skeptika vaid poliitika.

    Ja Catlynile:

    3. Sõjaväe vajadusest psühholoogide järgi võivad rääkida paljud sõdurid. See, et keegi sind ära kuulab ja mõtetele suuna annab, ei ole mitte “ravimine,” vaid tihti elupäästev abi.

    Uuri natuke selle asja köögipoolt. Need igasugu “vietnami sündroomid ” ja muud sellised jutukesed stiilis ” iga nädal tapab ennast 1 Falklandi sõja veteran” ei pea lähemal uurimisel vett.

    Igal pool, kus on palju inimesi, tekib mingi statistika , võimalus sellega manipuleerida ja õhumüügiga raha teha. Kui me jagaksime kõigile ajateenistuses käinutele Esmeralda Imesõrmuse, siis 10 aasta pärast on sõrmuse kandjate hulgas nii nii rikkaid ärimehi kui joodikuid, tippsportlasi ja enesetapjaid, teadlasi ja labidamehi. Järgmine asi on vastavalt vajadusele tõestada, et sõrmus toob õnne või õnnetust. Ja õnnetuid tuleb abistada. Maksumaksja raha eest muidugi.

    Jamasid muidugi on, 20 aastaselt sandiks jäämine on šokk igaühele aga mõned üksikud tegelikult abi vajavad tegelased ei õigusta kogu selle õhku müüva tööstusharu eksistentsi.
    “Abi” kvaliteedi kohta räägivad asjaosalised selliseid sõnu, mida kõlbaks heal juhul “Maaja ” kommentaariumisse kirjutada.

  12. Jyriga nõus.
    Humanitaarteadlased ja igat liiki psühholoogid loovad ise endale turgu, leiutades igasuguseid “sündroome”, ja “emotsionaalseid vajadusi”, mida normaalsel täiearulisel inimesel iial ei esine kusagil kui nende psühholoogide kirjutistes.

    Humanitaarteaduste parasiitlik ja kahjulik olemus algab aga juba veelgi varem: kunst ja kirjandus, mida meile “kultuurina” eeskujuks seatakse, annavad inimelust täiesti moonutatud ning vale pildi ning sellise väärpildi kaudu kasvatatakse pidevalt peale üha uusi väärastunud emotsionaalsusega isikuid. Selle asemel, et õpetada inimesi oma emotsioone kontrollima, räägib kunst ja kultuur sageli sellest “kui ilus on ikka” emotsioonidest tingitud väärkujutelmades hõljuda. Igasugu naisteromaanid ja muud “tõelise armastuse” väärkujutelma kandvad teosed tuleks minu arvates lausa keelustada, et see “tõelise armastuse” idee lendaks ometi kord ajaloo prügikasti ning inimese seksuaalsuhted rajataks ratsionaalsele ja mõistuslikule alusele.

    Lisaks teeb pidev psühholoogide nunnutamine inimesed nõrgaks, nad ei õpigi oma emotsioone kontrollima ning kasutama isiksuse loomulikke jõuressursse ning harjuvad vähimagi valutava varba puhul otsima kohe psühholoogi või nõustajat, kes neid lohutaks. Mida rohkem psühholooge ja psühhiaatreid, seda rohkem on meil ka psüühiliselt haigeid ja ebahaigeid, sest neid fabritseeritakse pidevalt juurde.

  13. Kuigi jutt on autismist, siis kunsti kaitseks ütlen seda, et kunst võib olla kordades ausam, tõelisem ning palju adekvaatsemalt tegelikkust kajastada kui teadus (olgu reaal või humanitaar) seda iial suudaks.

    Kalmeri näiteks nimetatud naisteromaanid on muidugi täielik õlgnuku argument ja seda ning paljut muudki kunsti ja kultuuri pähe esitatavat ei pea tõsiseltvõetavaks kunstiks ja kultuuriks ka kunstnikud ise.

    Mis muidugi ei anna õigustust postmodernsele käsitlusele, et tõe kriteeriumiks on meeldivus. Ega ka sellele, et me ilmtingimata peaksime suurendama lõhet humanitaar- ja reaalteaduste vahel sellega, et üht teise arvel tõstame või maha tambime. Mis omakorda ei tähenda, et probleemidele ei peaks silma vaatama ning adekvaatsele kriitikale adekvaatselt reageerima.

  14. Humanitaarteadlased ja igat liiki psühholoogid loovad ise endale turgu, leiutades igasuguseid “sündroome”, ja “emotsionaalseid vajadusi”, mida normaalsel täiearulisel inimesel iial ei esine kusagil kui nende psühholoogide kirjutistes.

    Säärane väljaütlemine kuulub ühte vandenõuteooriatega nagu juutide maailmavalitsemine, ajaloo determineeritus või uhvod….
    Üldistades on tegemist millegi säärasega, mida Karl Popper kutsub conspiracy theory of society – leia omale müütiline vaenlane, defineeri see, ning projitseeri kõik võimalikud negatiivsed aspektid tema peale. Ülelihtsustamine ning üledetermineeritus, aga kõik vandenõuteooria laadsed maailmanägemused just selle peal parasiteerivadki. Sarnaselt ka eesti-kultuuriruumis ringlev müüt punastest sotsiaalteadlastest, kelle idee on eesti riik kukutada ja minna tagasi vene fd õnnelikku koosseisu. Müüt nagu see, mis põhjendas kulakute ja kahjuritest intelligentide tapmist miljonite kaupa

    Aga ma ei hakka sellest otsast pihtagi – näen, et võimetus mõista eristusi ja alasid üldiselt, muudaks selle vaidluse lahmimiseks. Mis on humanitaarteadused, mis on sotsiaalteadused, mis ala nad hõlmavad, mis on nende pretensioonid ja võimalused. Mis neid eraldab, ühendab, funktsioonid…?
    Lihtne on üldistada kõik mingile “humanitaarteadusele nimega psühholoogia (?), mis tegeleb kommentaator Jüri arvates vist statistika, õhu müügi ja hingeabiga. Kuni hetkeni, mis näiteks kommentaator Jüri psühhiaatrit vajab (jah, ma oskan teha vahet psühholoogil ja psühhiaatril).

    Üks klassikalisest sotsioloogiast eraldunud allharusid, antropoloogia, on selles kontekstis kindlasti äramärkimist väärt. Selle ajastu inim- ühiskonnateadustes – 19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus, oli usk ühe kultuurisüsteemi ülimuslikkusesse veel kõigutamatu. Kui sellega kaasnesid ka usk võimesse leida ühiskonnas ja inimeses teatud invariantseid nähtusi ja reeglipärasusi, millega oleks võimalik ehitada üles tõelist inimteadust (science), võis veel hellitada lootust selgusele ja ühemõttelisusele.

    Mida antropoloogia tõi säärasesse mõtlemisse oligi teatud proto-relativism – väga erinevad ühiskonnad on väga erinevatena vägagi edukalt eksisteerinud. Seda siis ajateljel minevikku vaadatuna. Antropoloogia tõi selle šoki kujundlikult öeldes naabrimehe näol otse kõrvalkorterisse. Kultuurid, mida oldi eeldatud primitiivsemateks, vähem komplitseeritumateks, “rumalamateks” osutusid järsku tihti hoopiski sama keeruliseks või keerulisemaks kui lääne-ühiskond. Olgu see siis keel, etikett või mütoloogia.

    Järeldus oli traagiline – “üldkehtivad ja loomulikukspeetavad” universaalid ühiskonnas on muutuvad nii ajas kui ruumis. Ajas olevad vahemaad on võrdluseks palju raskemini ületatavad ja seega ka on lihtsam neid erinevusi (kasvõi arusaamades, kuidas maailm *peaks* töötama) retrospektiivis alavääristada – primitiviseerida, muuta kõrvalekaldeks- patoloogiaks… Kuid järsku kadusid universaalid (teadus-)ajaloo prügikasti koos palju muu sarnasega.

    Lõhe humanitaar-, sotsiaal- ja reaalteaduste vahel ei seisne lihtsalt selles, et üks teisest kuidagi vähem arenenud on.(ma ei väsi korrutamast, et humanitaarial ja sotsiaalial on vahe sees, kuigi need kattuvad – nagu teatud reaalia alad sotsiaaliaga kattuvad: eriti need, mis inimese bio-, neurofüsioloogilise poolega tegelevad jms). Ma väidan, et vahe on pigem analüüsiobjekti enda keerulisuses ja erinevates eesmärkides. Kõik katsed hakata ühiskonnateadustes standardmudelit ehitama on jooksnud erinevatel põhjustel totaalselt võssa – ka eelpool kirjeldatud fenomen antropoloogist on üks neist “segavatest faktoritest”. Hoolimata sellest, kui palju ka mõni inimene arvab ja usub, et näiteks “rahvus on homogeenne, objektiivne ja absoluutne üksus”, ei tooda ajaloolised ja kaasaegsed empiirilised uuringud selle kinnituseks tõendeid (vastupidi).

    Ühiskonnateaduste funktsioon ei ole mitte lihtsalt “uurimine”, vaid ka aktiivne ja võimalikult adekvaatne enesereflektsioon reaalajas (jällegi ebamugav, kuna kipub tihti käibetõdedele vett peale tõmbama). Säärane operatiivne pool mille üheks labaseimaks väljundiks on jällegi igasugused paljukirutud “konjunktuuriinstituudid”. Sealt tuleb ka palju kriitikat ühiskonnateadlaste aadressil, et nad tehku teadust ja ärgu segagu ennast poliitikasse. Kuid ühiskonnateadused on juba juurest alates seotud poliitikaga – kes teeb meile õppekavasid, seaduseid, planeerib linna… kelle poole me pöördume, esteetiliste, ühiskondlike (koolivägivald), kultuuriliste probleemide ja küsimuste korral…

    Ja nii edasi…

    Lisaks teeb pidev psühholoogide nunnutamine inimesed nõrgaks, nad ei õpigi oma emotsioone kontrollima ning kasutama isiksuse loomulikke jõuressursse ning harjuvad vähimagi valutava varba puhul otsima kohe psühholoogi või nõustajat, kes neid lohutaks.

    Kaks sõna – vulgaar-neodarvinism absurdivõrmes. Võiks teaduseteemalistest arutlustest säärased asjad eemale hoida.

    See on kellegi isiklik eelarvamustega vürtsitatud vimm millegi säärase vastu, mille too on enda jaoks juba negatiivselt ka defineerinud – omamata teadmisi / mitte hoolides mida sellel või teisel alal päriselt tehakse . Või valides lihtsalt välja enda eelarvamust kinnitavad atribuudid (praktika, mis on eelkõnelejatest küll taseme võrra komplitseeritum, kuid vaevalt, et produktiivsem). Ma pole eriline (eesti) psühholoogiateaduse fänn, aga lausrumalusi ka ei kannata.

  15. lugesin ja kirjutasin mõni aeg tagasi Terviselehes väga huvitavatest autismi tekke uurimistöödest – väited sealt, et autismi kasvu on põhjustanud sünnitajate/lastetegijate kasvanud iga.
    Näiteks:

  16. Sekeldaja, sinu sõnad:

    Autismi diagnoosimisega on tegelikult üsna raske “puusse panna”.
    See räägib väga selgelt selle poolt, et A epideemia ei ole mingi vandenõuteoreetikute väljamõeldis ja ei ole mingi geneetiline kurioossum.

    Sinu väide on et autismi on imelihtne diagnoosida. Mina uurisin, et kuidas see järsku nii lihtne on, et kindlasti on sul pädevust sellest ka meile rääkida, sina tsiteerid selle juurde ühte tuntud vandenõuteoreetikut, kellel pole ka autismi diagnoosimisel mingit pädevust. Tõttöelda ei oleks sa pidanud selle teema kommenteerimist üldse alustamagi.

  17. Humanitaar-ja sotsiaalteadused on nõmedad ja mõttetud ja müüvad õhku?

    Esiteks, alustame sellest, et need kaks asja on kaks täiesti erinevat teadusdistsipliini, mis juhinduvad erinevatest reeglitest ning tegelevad erinevate asjadega. Humanitaarteadused võib kokku võtta keele- ja kunstiga (kuid mitte ainult) ja sotsiaalteadused käitumisteadustega. Jah, käitumist peab ka uurima.

    Miks neid vaja on? Alustame sellest, et paljud maailma probleemid, mida loodus- ja reaalteadlased (mis on muuseas ka erinevad harud) lahendada püüavad, ei saagi kunagi lahendatud, kui poleks sotsiaalset tausta. Näljahäda maailmas jääb alles ka siis, kui teadus on lahenduse leidnud, kui ei mõisteta majandusteooriaid ning politoloogiat. Kui poleks avalikku haldust, ei oleks meil korralikke riikegi, millega teadust üldse rahastada. Kui poleks psühholooge, oleks terve maailm nagu eestlased – eneses kinni ja suitsidaalsed. Kui puuduks sotsioloogia, siis ei teaks keegi, mida arvavad inimesed. Olen kohanud reaalteadlasi, kes arvavad, et uuringu tegemine on kökimöki. Kahjuks ei tulnud asjast midagi välja, sest selle taga peaks ka olema teaduslik taust.

    Ja sõduritest veel nii palju, et sõda on täis koledusi, mida ei suuda hoomata ja mõista ükski normaalne inimmõistus. Selleks, et pärast sõda edasi minna, peab keegi sind aitama nn tavalisse maailma tagasi. Tore, kui selleks on perekond, aga tihti ei oska perekond seda teha või seda peret polegi. Mitmeid “sündroome” tõestie ei ole olemas, küll on aga USAs miljonid veteranid kodutud, sest nad ei oska enam ühiskonnas elada. Samuti jääksid endised NSVL riigid suitsiidide tipust välja, kui siinsed inimesed oskaksid eneses hoidmise asemel psühholoogi juurde minna. Kes, nagu juba öeldud, ei ole sama asi, mis psühhiaater.

  18. Jüri kirjutab:

    Uuri natuke selle asja köögipoolt. Need igasugu “vietnami sündroomid ” ja muud sellised jutukesed stiilis ” iga nädal tapab ennast 1 Falklandi sõja veteran” ei pea lähemal uurimisel vett.

    Samas Bloombergist saame täna lugeda:

    The number of suicides among veterans of wars in Iraq and Afghanistan may exceed the combat death toll because of inadequate mental health care, the U.S. government’s top psychiatric researcher said.

    Kellel on õigus?

  19. Seda on lihtne teada saada. Usaldusväärsetest andmetest võtta x laipa näiteks 100 000de osalenu kohta. Ja siis kusagilt samad andmed samasuguse sotsiaalse ja ealise ühiskonna grupi kohta . Ja võrrelda.

    Ja andmed peavad olema USALDUSVÄÄRSED. Esiteks on jänki tavaväeosad paraku ühiskonna prügikast. Erinevalt näiteks Euroopa, kaasa arvatud Eesti armee. See tähendab, et suur osa on seal sellised, kes ühiskonnas oma kohta ei leia ja igapäevamurede eest põgenevad. Ja kui seal ka ei leia, siis…. Ja põhjuseks pole mitte sõjakoledused vaid lihtsalt saamatus oma eluga hakkama saada.

    Teine ja põhiline põhjus on, et selles nõustamisäris liiguvad sellised rahad, et kiputakse iga laipa vietnami sündroomi ohvriks pidama. Kui mõni mees 20 aastat peale Falklandi täis peaga bussi ette koperdab ning mõni teine avastab, et tal on ravimatu haigus ning endale ja perele koormaks olla ei taha, siis kirjutatakse nad lahingstressi ohvriteks. Kaks viimast lugu on Briti armeest.

    Kolmas põhjus on, et mõnedes armeedes loetakse psühhotrauma saanu ka sõjainvaliidiks ning makstakse selle eest pensioni, mis on märkimisväärne. Seega siis on sõjameestel omale ja enesetapjate lähedastel kasulik omale mõni tõbi külge pookida. Psühhotraumat on raskem hinnata kui füüsilist ja seletada, et mul jõledad õudusunenäod ja keskendumisraskused suudab igaüks.

    Aga päris udujutt see posttraumaatiline šokk ka ei ole, pidev stress ja hirm teevad oma töö ning vähem või rohkem jamasid on igaühel. Aga sellest kaplanitest ja muudest lobamokkadest pole praktiliselt mingit kasu. Kompetents on neil allpool igasugust arvestust ja neid paari võtet, mida potensiaalse šokisaajaga teha , teab iga ülemus ilma hirmsa rahakuluta.

  20. Ega see ei loe, et kui inimesed mäletavad kuidas kümned aasta tagasi olid enamus lapsed normaalsed ja nüüd on karjade visi autiste igalpool.
    Kui on vaja, siis on autismi definitsioon kohe muutunud ja võib järlduse teha, et inimestel on tervis sama hea. Jestas küll.

  21. Ants kirjutas:

    Ega see ei loe, et kui inimesed mäletavad kuidas kümned aasta tagasi olid enamus lapsed normaalsed ja nüüd on karjade visi autiste igalpool.

    Tõsi, linnalegendid, saunajutud ja suvaliste inimeste arvamused ei loe. Loeb ikka korralik analüüs ja uurimine.

    Muuseas, minu arvates on kõik lapsed normaalsed. Ka autistlikud lapsed, sest normaalsuse definitsioon on lai minu jaoks.

  22. tere, vajaksin natuke teie abi.

    Pean tegema uurimustööd ja mulle oleks väga oluline, kui saaksin rääkida kellegagi kellel on autism või kelle lähedastel on.Tahaks teada,et kuidas saab autist hakkama oma tavapäraste tgemistega,kas tal on koguaeg abi vaja või mitte ja kuidas saab ta koolis hakkama.Internetist olen juba palju infot leidnud, aga kui saaks räkida kellegagi kellel endal kogemusi on, aitaks see palju edasi:), Aitäh.

  23. Autismispektrisse kuuluvad inimesed on väga erinevad, seda ka igapäevaeluga toimetuleku poolest, ühe isiku näitel üldistusi teha ei saa.
    Internetis on autismispektri häirete teemal eri keeltes üsna palju infot, aga ka päris palju desinfot.
    Võib-olla on päris huvitav lugeda autismispektrisse kuuluvate inimeste endi kirjapandut, näiteks seda foorumit (küll inglise keeles) – http://www.wrongplanet.net/forums.html – seal on muuhulgas ka kooli ja tööga seotud alafoorumeid.
    Või seda http://autism.change.org/ (vt ka Featured posts vasemalt ribalt).

  24. Evaluation, Diagnosis, and Treatment of Gastrointestinal Disorders in Individuals With ASDs: A Consensus Report

    Many parents and care providers have observed and reported improvements in problem behaviors with nutritional or medical interventions. Some of these therapies are based on purely observational reports; many are based on studies that may have reached erroneous conclusions because of recruitment bias, lack of validated or standardized outcomes, or inadequate controls.

    Kas autismi saab toitumisega ravida või leevendada? Ei tea, ilmselt siiski mitte.

  25. nojah, tüüpiline eikuhugiviiv teemaarendus, kus käib kätš juba ka humanitaarteaduste ja kultuuri vastu, samas nõuab kriitik:

    väärpildi kaudu kasvatatakse pidevalt peale üha uusi väärastunud emotsionaalsusega isikuid. Selle asemel, et õpetada inimesi oma emotsioone kontrollima

    huvitav, oleks teada, milles kriitiku arvates selline õpetus peaks seisnema? Kas antidepressantidest täitunud biorobotile antavas käsus: suu pidada ja edasi teenida?

  26. Martin Vällik kahtles:

    Ei tea, ilmselt siiski mitte.

    Siiski-siiski. Vaata kasse: kui toit vilets või ei maitse, siis kräunub kõrvad lukku ja vänderdab nii kaua jalus, kuni oma keretäie kätte saab. Pärast seda on kass autistlikus ära- ja rahulolus, lööb vaikselt padja peal nurru ja hiired peavad kõrvalpadjal pidu.

    Ka koera on hea toidupalakesega võimalik kiiresti välja õpetada reageerima häälkäsklustele ja/või käeviibetele. Muul ajal kipub ajama oma koeraasju ja jalga kergitama sügavalt (autistliku) äraoleva pilguga.

    Et ei ole väga autistid või? Muidugi on mõnedel kahtlusi mõistuse olemasolus loomadel, kuid psüühika osas arvatakse üldiselt üksmeelselt, et midagi nagu oleks. Arvestades autismi psüühilist iseloomu, ei välistaks ma sugugi selle võimalikkust ka loomadel. Ma usun küll, et ka kahejalgset autisti on võimalik hea toiduga drillida.

    Samuti on väga tõenäoline, et seederikkega ei kipu isegi mitteautist väga kontaktne olema ja eelistab privaatkambrikeses kergendust oodata. Küllap on ka mõttelend sel ajal suunatud rohkem oma sisemise maailmaga tegelemisele kui millelegi välisele.

    Üldiselt tundub mulle teooria autismi ravitavusest toiduga höpaatilise vuuduuna. Samahästi võiks veel uurida autisti psüühilisi seoseid kellaaja, vanuse, toidu või ruumide värvi ja sissehingatava õhu koostisega või ka autisti kontaktide arvu lähedastega ning selle sõltuvust lähedase kindlate kehaasendite, häälekõrguse, sõnavara ja muu sellise relevantsega. Piirajaks on vaid fantaasia, küll annab heal juhul märgata seoseid naksuva põrandalaua ja seda kuulnud autisti intensiivselt analüüsiva sisemaailma vahel: eks ju sa mõtled sellest naksust ikka veel, nii aastakest poolteist hiljem, eksju onju?
    *
    skeptikuskeptik tüpiseeris:

    nojah, tüüpiline

    Oh, jah… Tüüpiline kiirreaktsionäär: pole veel kahte aastatki täis, kui juba tekkis küsimus ja huvi teada saada. Nõiduslikult ülikiire mõttelend ja laialivalguvalt avar ümbritseva taju. Nüüd jääb oodata veel kuni paar aastat, äkki taipab kriitik siit vastukriitikat otsida ja rahuldada tekkinud uudishimu.

  27. @ajeke:

    Vaata kasse: kui toit vilets või ei maitse, siis kräunub kõrvad lukku ja vänderdab nii kaua jalus, kuni oma keretäie kätte saab. Pärast seda on kass autistlikus ära- ja rahulolus, lööb vaikselt padja peal nurru ja hiired peavad kõrvalpadjal pidu.

    Kas kõrgesti haritud filoloog ise peksab neid näljaseid kasse autismini või vaatab pealt, kui pekstakse?

  28. Autismi kohta tasuks lugeda seda, mida autistid ise on kirjutanud. Kõige tuntum on ehk Temple Grandin, kelle autobiograafia “Emergence: Labeled Autistic” ja selle täiendatud versioon “Thinking In Pictures” on hariv lugemine selles vallas, sest ta on lisanud ka teiste autistide kogemusi. You Tube’is on üleval ka tema kogemusi kajastav saade: http://www.youtube.com/watch?v=2wt1IY3ffoU
    Neuroloogide sõnul esineb autismi terves maailmas ja selle jooned on samalaadsed ka väga erinevates kultuurides. Samas pole kaht ühesugust autisti; autismi iga vorm või väljendus on alati individuaalne.
    Esimesel eluaastal jääb autism sageli märkamata, kuid muutub ilmseks teisel või kolmandal eluaastal. Paljudel juhtudel on autism heterogeenselt geneetiline – mõnikord dominantne ja teinekord retsessiivne. Meestel esineb palju sagedamini kui naistel. Autismi võib ka hiljem saada (1960ndatel avastati see punetiste epideemia puhul). Pole veel selge, kas autismi nn regressiivsed vormid (seni normaalselt arenenud 2-4-aastaste laste järsk verbaalse keele ja sotsiaalse käitumise kaotus) on geneetiliselt tingitud või keskkonnast tulenev. Autism võib kujuneda ka täiskasvanul mõne entsefaliidi vormi järel.

  29. Autismi põhjuste selgitamisel on jälle sammuke edasi tehtud. BBC vahendab Neuroni kirjutist:

    In addition to mental impairment, hyperactivity, emotional and behavioural problems, anxiety and mood swings, people with fragile X also show what doctors call “tactile defensiveness”, which means they do not make eye contact and do not like physical contact and are hypersensitive to touch and sound.

    Connections

    By recording electrical signals in the brains of mice, bred to mimic the condition, the researchers found that connections in the sensory cortex in the brain were late to mature.

    This “mistiming” may trigger a domino effect and cause further problems with the correct wiring of the brain, they concluded.

    The study also found these changes in the brain’s connections occur much earlier than previously thought, midway through a baby’s development in the womb.

    And it suggests there are key “windows” when treatments for fragile X and autism could be most effective, they said.

    Professor Peter Kind, who led the study at the University of Edinburgh, added: “We’ve learned these changes happen much earlier than previously thought, which gives valuable insight into when we should begin therapeutic intervention for people with these conditions.

    Aju hakkab arenema ja vastavad ühendused tekivad varem kui seni arvati, mistõttu “nihe ajastuses” võib esile kutsuda doominoefekti ja edasised häired aju õiges “juhtmestamises”. See annab aga alust oletada, et on olemas võtmelise tähtsusega ajavahemikud, mil autismi ravi võib osutuda kõige tõhusamaks.

  30. Ei viitsi linke otsida, kuid olen lugenud päris veenvaid töid vanemate vanuse ja laste autismi seostest – mida vanemad vanemad, seda suurem tõenäosus- mäletamistmööda mõjutas isa vanus veidi rohkem

  31. Ma ka ei viitsi linke otsida, ent olen lugenud veel veenvamaid töid kirjaoskuse ja rumaluse seostest – mida rohkem vigu, seda rumalam inimene. Mäletamist mööda mõjutas kirjutaja oskamatus veidi rohkem.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga