Päris tervishoiuasutused pakuvad posimisteenust

114 Replies to “Päris tervishoiuasutused pakuvad posimisteenust”

1. Jah, tsirkust on ikka vaja, aga kas seda just tervishoiuteenuse sildi all peab tegema.

   Tarvo, võõrsõnad, mida ma esimese hooga ära ei tunne, annavad mulle võimaluse veidi targemaks saada. Aga meetodina kasutavad sõnavoolu nii humanitaarkalduvusega energeetikud ja tervendajad kui tingliku reaalkalduvuseda igiliigutajad ja kvantmüstikud.

   Selle meetodi mõte on selles, et asendades asjast rääkimise metafüüsikaga, suundub tähelepanu uskumuse tõelevastavuselt uurimismeetodite puudulikkusele. Tõsi on see, et uurimismeetodid ongi puudulikud, ebatäpsed ning eeldavad tüütut veaarvutust ja lähenemine “tõele” ei ole kunagi “tõde” ise või tegelikkuse täpne vaste. Ja kuna täiuslikku uskumust pole võimalik puuduliku uurimismeetodiga ümber lükata, siis vastab uskumus tõele.

   Loogikaviga peitub selles, et tegelikult peaks tõelevastavust tõestama olemasolemise väite esitaja. Senikaua on ideed, uskumused, hüpoteesid (mitte aga inimesed) lindpriid, mida võib igal ajal loputada, raputada, saputada, torkida, kottida, nottida jne.

   Vasta  |  Tsiteeri

2. mina,
   teen sulle ettepaneku seda sinu poolt nimetatud vääruskumust artikli kujul kummutada, siis saame seda teemat õige loo all edasi ajada. Siin ja praegu võiks siiski neid meditsiinialaseid imeteraapiaid lahata.

   Vasta  |  Tsiteeri

3. Nojah, olemegi pehmelt öeldes teises teemas. Mis siis ikka.

   Olin äärepealt kirjutamas teravat kommentaari “mina” väitele kvantitatiivsete või positivistlike lähenemiste pankrotist, kui märkasin, et väga hoolega lugedes on aru saada, et ta tegelikult ei räägi kuskil sellisest pankrotist reaalteadustes. Tõmbun tagasi nimetet pankroti analüüsimisest mittereaalias (väljendades isiklikku faktidega toetamata skepsist). Üldse, kui üksikud tähenduseta sõnad vahele jätta, kirjutab “mina” mu hinnangul täiesti asjalikku juttu; meil on siin ilmselt kerged kultuurilised arusaamatused, aga olen filosoofide poolt ikka päris tõelist vahtu näinud, kus pika teksti taga lihtsalt polegi bittigi infot. “mina” tekstis on.

   Jutu mõte on selles, et kui me juba öeldud vägisõnad alla neelame, leiame ehk, et kiskumiseks polegi enam põhjust, ja saame posimisteenuste juurde naasta.

   Reaalias leidub, jah, samalaadset kõlavate sõnadega löömist. Olen ise korduvalt kokku põrganud ühe muidu toreda papiga (papi, papi, papit), kes on vanuigi hakanud suureks matemaatikuks. Kirjutab kokku täielist hülgemöla, kus tuletab üldisi loodusseadusi (meditsiinist ja bioloogiast läbi keemia ja füüsika kosmoloogiani) sel moel, et puistab lehekülgede kaupa seosetuid matemaatikatermineid ja lõpuks ütleb, et see kõik tähendab seda ja seda. Meenutab kangesti kunagi laineid löönud Bogdanovite tragikomöödiat, kui kaks prantslast said seosetu lalina eest doktorikraadid kaela. Ei ole kaitstud me keegi :)

   Vasta  |  Tsiteeri

4. a) Jah, muidugi saana ma aru, et, mida kirjutasin, polnud kuigi ilus. Ja ehk isegi iseendaga “viisakus”kriteeriumi poolest vastuolus. Kuid põhjustas selle seisukohavõtt, mis sisuliselt alustas debatti lõiguga

   … viimane kord, kui keegi tõsiselt võetav inimene defineeris reaalteadusi kui mingi vaatlusele objektiivselt eelneva empiirilise objekti toomist inimese kui Tabula Rasa sisse, oli arvatavasti njuutonliku füüsika viimaste hingetõmmete ajal. See oli aeg, mil usuti sellese, et nii füüsikaline, psühholoogiline, kui ka kollektiivne maailm koosnes atomaarsetest-diskreetsetest determineeritavas strukturaalses seoses olevatest elementidest, mis eksisteerivad kuidagi objektiivses olemuses, ning meil oleks vaja lihtsalt selle tõelise olemuseni jõuda, ning selle tõelise olemuseni jõudmiseks on olemas vaatleja-induktiivne meetod.

   , jätkas

   kujutage näiteks ette, et inimühiskond ei funktsioneeri nagu kausaalne ja selge determineeritud struktuur vaid pigem kui avatud ennastkorrastav mittelineaarne “süsteem”, mille kõik agendid on samuti eneseteadlikud ning pidevas reflektsiooniprotsessis maailma ning endaga(sic!). Süsteem, kus me ühelt poolt ei saa rääkida tagasipööratavusest, ennustatavusest, struktureeritavusest kuigi teisalt eksisteerib see siiski pidevas ja/kuid muutuvas tasakaaluolekus. Mikro- ja makrotasandite, struktuuri ja agentsuse kui operatiivsete kontseptide vahele mahub kujundlikult öeldes terve armee igasuguseid muid (analüüsi)komplekse, tasakaaluseisundeid ja eksisteerimisloogikaid.

   ja seejärel oma “vastase” jooksu pealt rumalaks defineeris
   (ise-enese rumalust ning/ehk eelarvamusi, distsiplinaarne kanapimedus või isegi elitism, sisulisele ignorantsusele ja vaimupimedusele jne. jne.)

   b) Nii kogu see Skeptiku netileht kui ka konkreetne teema, olen aru saanud, lahkab nähtusi, kus tõeseks peetakse asju, mille tõeseks pidamiseks peale usu erilist alust ei ole või, veel enam, mida eksisteerivate tõendite abil justnimelt mittetõeseks peaks pidama. Tõesuse uurimiseks aga pole paremat meetodit kui teaduslik meetod ja pole siin seega midagi erilist pistmist reaalia või humanitaariaga. Ja see Martini üks ehk mitte kõige õnnestunum sõnapaar ei peaks nüüd küll olema aluseks erinevate teadusharude vastandamiseks ja skeptiku lehe teadusfilosoofiliseks tallermaaks muutmiseks.

   PS. njuutonlik füüsika, muide, hingab ikka ilusti edasi, pole temaga midagi hullu juhtunud, ei tea, miks ta viimaseid hingetõmbeid pidi tõmbama…?

   Vasta  |  Tsiteeri

5. Ah igal pool on neid veesoonte, püramiidide jms-ga tegelevaid inimesi, kes tossikeste arvelt lisaraha soovivad teenida. Kui petturluse “tagajärjel” (ehk tegelikult täiesti spontaanselt) probleem leeveneb, räägitakse ka sõbrale, kui efektiivne on umbes püramiidi all istumine vm ja nii see paraku käibki. Mõni “maagiliste teaduste” doktor ju selliste pealt elatubki.

   Vasta  |  Tsiteeri

6. Kõigepealt, kallis e., ma ütlesin ju, et mu näide on labane ning et see on puhtalt minu arvamus, et Tai massaaž ei toimi. Ma pole väitnudki, et see ongi nii. Alati olen valmis kuulama argumente vastaspoolt.

   Ülejäänud arutelu suhtes siin ütleks, et kuigi ma pole kõikide “mina” väidetega nõus, ütleks, et mitmed vastuväited, mis talle on esitatud, on kergelt öeldes solvavad (Tarvo Kruus ntx). Olen nõus sellega, et see sait siin tegeleb eelkõige fenomenide kummutamisega läbi erinevate täppis- ja loodusteaduste, kuid mitmed asjad on kummutatavad juba eos sotsiaal-ja majandusteadusega. Näiteid?

   * kütuselisand. Kui asi tõesti toimiks, kasutaksid seda suured logistika-ja transiidifirmad ning poleks vajadust teha mõttetuid esitlusi eraisikutele. Üks tõestav esitlus suurele transiidifirmale ja miljonid tulevad. Kuna seda ei ole ehk siis “tahan rikkaks saada” inimesed ei ole huvitatud kasumi tõstmisest, on nad kas altruistid, ilgelt lollid või asi ei toimi. Majandusteadus.

   * umbluu ravimeetodid. Miks need toimivad osade inimeste peal? Ehk miks on neil platseeboefekt? Kuidas saaks seda ennetada? Teavitamisega mitte, küll aga näiteks negatiivse reklaamiga. Psühholoogia ja suhtekorraldus koostöös.

   Need kaks näidet on sotsiaalteaduste vallast. Ma kahjuks ei tea väga süvitsi humanitaarteadusi, aga kindlalt on ka neist abi. Minu jutu point oli see, et mingite teadusdistsipliinide maha tegemine ei vii mitte kuhugi. Ausalt öeldes on nüüd viimasel ajal jäänud siia tulles mulje, et kuna ma olen sotsiaalteadlane, siis ma olen loll ja täiesti vales kohas. Kurb.

   Vasta  |  Tsiteeri

7. Minu jutu point oli see, et mingite teadusdistsipliinide maha tegemine ei vii mitte kuhugi. Ausalt öeldes on nüüd viimasel ajal jäänud siia tulles mulje, et kuna ma olen sotsiaalteadlane, siis ma olen loll ja täiesti vales kohas. Kurb.

   catlyn, sorry, kui see sulle nii tundub. Minu esimene lausung “Mina”-le lähtus, nagu kirjutasin, Mina esitatud hiigeltraktaatidest, mis päädisid vastase (dig-i) rumalaks/kanapimedaks/elitaarseks/ignorantseks/vaimupimedaks kuultamisega.

   Mina ei tee kindlasti mingit paremus/halvemusvahet reaal- ja humanitaar- ega ka sotsiaalteaduste vahel. See, miks ma Mina semiootikuks-kunstiteadlaseks-filosoofiks (ja need mölateadusteks liigitasin) arvasin, oli lihtsalt sellest, et need on valdkonnad, kus olen täheldanud ülimalt keerulist jutukonstruktsiooni, mis deshifreerimisel tegelikult lihtsaks ja mõistetavaks osutub. Proovi näiteks lugeda Linnar Priimäge või Harry Liivrandi ja mõelda nö. inimkeeli, mida nad siis tegelikult oma “diskursuste” ja “paradigmadega” ütlevad. :)

   Sa (ega kindlasti ka enamus sotsiaalteadlasi ega ka muid teadlasi) ei ole teps mitte lollid. Ja lugedes sinu lisandusi siin külgedel, ei ole sa teps mitte ka vales kohas.

   Ühesõnaga – kui minu sõnavõttu tõesti sellisena saab võtta, nagu Catlyn mind mõistis, siis palun siiralt vabandust.
   Teeksin aga endiselt üleskutse liikuda tagasi teema juurde ja lahata parem neid soolapuhumisi…

   Veelkord – vabandan, minu arvamus oli ehk emotsionaalne, kuid polnud mitte mõeldud konfrontatsioonilisena

   Vasta  |  Tsiteeri

8. catlyn:

   Ausalt öeldes on nüüd viimasel ajal jäänud siia tulles mulje, et kuna ma olen sotsiaalteadlane, siis ma olen loll ja täiesti vales kohas. Kurb.

   Kurb muidugi, kui sul selline mulje on jäänud, aga kinnitan omalt poolt veelkord, et mu sõnad “üleüldine tasakaalutu postmodernsesse humanitaariasse kaldumine” ei tähendanud absoluutselt seda, et humanitaarteadlased või sotsiaalteadlased lollid on või lollimad kui reaalteadlased. Võibolla tabas see sõnastus kellegi hella kohta, kuid mina ei saa võtta vastutust kellegi tunnete ja tõlgenduste eest.

   Ütlen veelkord sedagi, et veelahe ei jookse reaalia-humanitaaria-sotsiaalia vahel, vaid mujalt, mida ülalpool kirjeldasin.

   Solvamise-solvumise osas on ju ka kaks poolt ning soovitan sellistel puhkudel keskenduda siiski asja tuumale mitte tunnetele. Internet juba on kord selline koht, kus pisaraid eriti ei mõisteta ning mõningane kangemakskeeramine käib teinekord asja juurde.

   Su näited on jällegi suurepärane näide sillarajamisest, millest õppida tasub :-)

   Vasta  |  Tsiteeri

9. Ja ehk veel – kogu see umbluu uskumine-mitteuskumine, muide, ei olegi üleüldse seotud tarkuse või rumalusega, vaid hoopis muude taustateguritega. Michael Shermeri raamatus “Why People Believe Weird Things…” on isegi omaette peatükk nimega “Why smart people believe weird things”…

   Vasta  |  Tsiteeri

10. Kas keegi suudab kirjeldada, mida võiks tähendada “fluktuatsioon”, “interferents” ja “galvaniseerimine” ravimeetodite kontekstis?

    Vasta  |  Tsiteeri

11. Ühe valestimõistmise vältimiseks selgitan igaks juhuks, et minu 18:13 postituses oli lõigus

    ja seejärel oma “vastase” jooksu pealt rumalaks defineeris
    (ise-enese rumalust ning/ehk eelarvamusi, distsiplinaarne kanapimedus või isegi elitism, sisulisele ignorantsusele ja vaimupimedusele jne. jne.)

    sulgudes sisalduv mitte minu arvamus Mina-st vaid tsitaadid tema arvamusest dig-ist

    Vasta  |  Tsiteeri

12. Või amplipulss, diadünaamika, manuaalravi, ravielektroforees?
    Teades ja tundes, millega nad tegelevad, võib KoLeGa kliiniku puhul tegelikult kõik soolapuhumise alla liigitada, sest kogu see nende “testimine” käib loomulikult Volli masina abil…

    Vasta  |  Tsiteeri

13. Teadmiseks, et see artikkel on juba teist päeva Eesti Päevalehe võrguväljaande esilehel ja seda on vaadatud üle 700 korra, mis muidugi ei tähenda, et kõik oleksid otsapidi siia välja jõudnud, aga ikkagi…

    Vasta  |  Tsiteeri

14. Kriku 16 mai 2008 kell 12:07
    … Aga mida tähendab “maksapuhastus kätega”, seda ma tahaks küll väga teada

    Selleks on vaja juba mitut surra-murrat. Üks surra-murra paneb silmad kinni ja ütleb, kus tema arvates maks asub, teine paneb silmad kinni ja “vaatab” läbi esimese “silma”, kui must maks on. Kolmas leiab õige aroomiga maksapesuvee, kuid ta peab seda kiiresti tegema sest neljas surra-murra, kes tunneb ennast kõrvalejäetuna, loobib nõeltega läbi teise ja esimes surra-murra “silmade” täpsust maksa arvatava kahjustatud piirkonna pihta. Lõpuks jõuab asi nii kaugele, et viies surra-murra teeb KÄTEGA mõned ringjad liigutused ja ütleb “Surrha-Murrha”.
    Nüüd peaks olema puhas maks, ja ka teenuse eest tasutud maks.
    Pea surra-murra peab järgmine aasta sellepärast “maks”uametis “numbrit” tegema …

    See lugu pretendeerib subjektiivsele tõele. Nimed, tegelased, kohad ja juhtumid on minu ARVAMUS ASJAST. Igasugune sarnasus reaalsete juhtumite ja isikutega on peaaegu et juhuslik.

    Oih … äkki oli see hoopis maksupuhastus ….

    Vasta  |  Tsiteeri

15. Tarvo Kruus kirjutas:

    PS. njuutonlik füüsika, muide, hingab ikka ilusti edasi, pole temaga midagi hullu juhtunud, ei tea, miks ta viimaseid hingetõmbeid pidi tõmbama…?

    Sellepärast, et kuna humanitaarteadustes objektiivset tõde olemas ei ole, on nendes kohati kombeks, et uue koolkonna tekkimisel on vana koolkonna õpetus täiel mõõdul päh ja ketserlus. Mõnes valdkonnas avaldub see rohkem, teises vähem, aga sageli on lojaalsus olulisem, kui ideed ise.

    Reaalteadustes vähendatakse mõõtmisviga aja jooksul ning uue teooria paremus vana ees on sageli ainult see, et see on kas üldiselt täpsem või täpsustab, mis juhtub erijuhtudel, mida vana teooria kirjeldada ei osanud. Miinuskülg on see, et uus teooria on pahatihti keerukam.

    Päris reaalteadlased kasutavad Newtoni teooriat kui meeldivalt lihtsat ja sellegipoolest tõhusat lähendust edasi seal, kus selle mõõteviga (= ennustuse ja tegeliku fenomeni erinevus) mõistlikesse piiridesse jääb. ‘Mõistlikud piirid’ sõltuvad kontekstist, aga rusikareeglina on Newtoni mehaanika kasutatav, kui kõik asjassepuutuvad kiirused jäävad teise kosmilise kiiruseni või alla selle ja suurused mikromeetrini või üle selle. Ja häbemata suur hulk maailma ja igapäevaseid protsesse selles, sildade tugevusarvutusest kuni prügiveo logistikani, mahub sellistesse raamidesse kenasti.

    Kaks teist mõistet, mis tuleks ära mainida, on sotsiaalteadused ja fundamentalism. Sotsiaalteadused kujutavad endast humanitaarteaduste materjali uurimist, kus vaadeldavaid inimesi on korraga palju. Ühest küljest tähendab see süstemantikat. Teisest küljest tähendab see, et rakendub Bernoulli suurte arvude seadus ja võimalikuks saab statistika tegemine. Ja see tähendab, et sotsiaalteadused on midagi humanitaar- ja reaalteaduste vahepealset. Didaktilises jutus reaalteooria ja humanitaarteooria diskursuste erinevusest ei pruugi neid tingimata ära märkida, isegi, kui nad olemas on.

    Fundamentalismi üks olulisi komponente on religioosne usk vankumatusse, absoluutsesse Tõesse — ja nimelt sedapidi, et vankumatu Tõde kõigub koos Partei peajoonega. Fundalism ei ole üldjuhul ühegi teadusharu normaalne osa, aga mõnikord avaldub sellegipoolest ka teadlastes või pseudoteadlastes (kes tänapäeval jällegi kipuvad pahatihti just humanitaarharidusega olema). Fundamentalistlik usk vankumatusse Tõesse koostöös humanitaarteoreetilise usuga objektiivse tõe puudumisse võib võtta huvitavaid vorme nagu

    * Kuna Newtoni teooria relativistlike kiiruste kontekstis vale on, ei ole Newtoni teooria ilmselgelt Absoluutne Tõde ja tuleks kõrvale heita.
    * Kuna Kuhni paradigmanihked tähendavad, et teadlaste pilgud liiguvad kooris, on teadus üks moevärk. Kuna moega Absoluutset Tõde ei saavutata (sic), siis on teadus väärtusetu ajaviide.
    * Kuna enne paradigmanihet tituleerivad tõsiteadlased Uue Paradigma väljapakkujaid tõenditega veidrikeks, tuleb igale jobust veidrikule aegsasti tähelepanu pöörata — võib-olla on tema idee järgmine Uus Paradigma.

    Ja just niisugused veidrad uskumised viivad nonde seisukohtadeni, mida skeptikud uurivad ja arvustavad.

    Muide, fundamentaliste on ka reaalteadlaste seas esinenud. Mainstream‘i kuulusid nad aga ainult kuni umbes 20. sajandi alguseni; Theodore Kaczynski’t peetakse juba tõsiselt ebatavaliseks nähtuseks. 20. sajandi lõpus ja 21. alguses on peaaegu kõik reaaltaustaga fundamentalistid juba kas insenerid või meditsiinirakendajad, mitte enam uurivad teadlased. Näiteks juba Esimese maailmasõja ajaks olid teaduslikud eugeenikud Läänes valdavalt kadunud ja eugeenikat pushisid veel vaid poliitilised eugeenikud. (Jaapanis läks teadusliku eugeenika raugemisega huvitavatel põhjustel kuni II ilmasõjani.) Mul on kiusatus natuke meelevaldselt Kallikak’ide saagat 1912. aastast teadusliku eugeenika viimaseks verstapostiks lugeda.

    Oluline on veel tähele panna, et need Veidrad Ideed(tm), millest siinkohal juttu on, on pigem omased humanitaar-haridusele kui humanitaar-teadlastele. See puudutab mõnede humanitaardiskursusele omaste mõtlemisviiside kasutamist väljaspool nende mõistlikke rakendamispiirkondi, mitte humanitaarteaduste paha-olemist. Ja see puudutab seda, et teatavatel didaktilistel ja sotsiaalsetel põhjustel on mõnede humanitaarharidusega inimeste — iseäranis nonde, kelle selline haridus poolik on — jaoks just nood spetsiifilised mõtteviisid peamine, mida nad Valgustatud Mõttetegevusest arvavad.

    Vasta  |  Tsiteeri

16. Ingmar kirjutas:

    Olin äärepealt kirjutamas teravat kommentaari “mina” väitele kvantitatiivsete või positivistlike lähenemiste pankrotist, kui märkasin, et väga hoolega lugedes on aru saada, et ta tegelikult ei räägi kuskil sellisest pankrotist reaalteadustes.

    Texases, Chihuahua kõrbes, elas kord 19. sajandi teisel poolel üks kõrtsmik, Roy Bean nimi. Segastel asjaoludel sai temast muuhulgas ka rahukohtunik, aga väga ekstsentriline — legendid räägivad näiteks, et kohtuistungeid pidas ta oma kõrtsis, vandekohtusse valis regulaarseid kõrtsikliente ja tunnistas ainult üht konkreetset seaduseraamatut.

    Üks kohtunik Bean’i kuulsamaid otsuseid puudutas ühe iirlase süüdistust hiina päritolu töölise mõrvas. Süüdistatava sõbrad — keda olevat olnud umbes kahesaja ringis — ilmunud enne protsessi algust saluuni kohale ja teatanud, et kui kohtualune süüdi mõistetaks, teeksid nad kogu rajatise maatasa. Niisiis lehitsenud Bean oma seaduseraamatut pretsedenti otsides põhjalikult — ja lõpuks kuulutanud:

    Džentelmenid, ma leian, et seadus on küll väga selge inimese mõrvamise suhtes, aga siin ei ole midagi kirjas hiinlase tapmise kohta. Süüdistus tagasi lükatud.

    Niipalju siis seadusest lääne pool Pecos’t.

    Vasta  |  Tsiteeri

17. catlyn kirjutas:

    * kütuselisand. Kui asi tõesti toimiks, kasutaksid seda suured logistika-ja transiidifirmad ning poleks vajadust teha mõttetuid esitlusi eraisikutele. Üks tõestav esitlus suurele transiidifirmale ja miljonid tulevad. Kuna seda ei ole ehk siis “tahan rikkaks saada” inimesed ei ole huvitatud kasumi tõstmisest, on nad kas altruistid, ilgelt lollid või asi ei toimi. Majandusteadus.

    Siin on … nüansse.

    Ühest küljest õpetatakse ärijuhtimistegelasi tänapäeval murrangulisi tehnoloogiaid austama (disruptive innovation). Aga erinevus järgmist murrangut leiutava garaažipaari (nagu insener Steve ja ärimees Steve) ja lihtsalt jobu (nagu isand Gene Ray) vahel ei ole puhtmajanduse seisukohast tingimata selge; mõnikord on selleks tarvis ekspertteadmisi.

    Teisest küljest on kütuselisandi-pettuse sihtgrupiks inimesed, kes elementaarset majandust ei mõista. Inimene, kes elementaarsest majandusteadusest aru saab, hoiab püramiidskeemidega liitumisest rusikareeglina eemale.

    Vasta  |  Tsiteeri

18. osteopaatia osas oled nüüd küll asjata kuri. Justnimelt osteopaat oli see, kes mu kord 15minutiga paika väänas. Arsti juurde kooberdasin, kogu päeva olin valus pikali vedelnud… lastele söögi tegemine-ette andmine oli olnud piin, püsti seista ei suutnud, röötsakil tuli olla… Ühesõnaga, seis oli jube. Saadud ühestainsast valest liigutusest. Ning sirgu väänamisele kulus vaid 15min. Jah, valuvaigisteid kirjutas ka ning mõni päev hiljem väänas veel veidi. Siis sai päris korda. Ma ei kujuta ette, mis tavaline arst minuga peale hakanuks… Aga osteopaat pani mu hoobilt taas sirgelt seisma ning nädala pärast polnud valu enam üldse. Teatud juhtudel on osteopaat siiski ainus õige spetsialist!

    Vasta  |  Tsiteeri

19. Huvitav tõesti, et ligi 5000 aastat vana traditsiooniline nõelravi “äratab kahtlusi.”

    Vasta  |  Tsiteeri

20. Kahtlaseks nimetamine ei tähenda kuri olemist :-)

    Väsimatu libameditsiini vastu võitleja Stephen Barrett kirjutab sedasi:
    http://www.quackwatch.org/04Co.....osteo.html
    Temagi pole kuri.

    Olen ise ka mõned korrad valest liigutusest seljahädaga siruli olnud. No nii siruli, et püsti tõusmine oli tõeline piin ja püsti püsimine sugugi kindel ei olnud. Osteopaat ega kiropraktik mind ei aidanud, aga sellegipoolest püsin püsti ja puha.

    Vasta  |  Tsiteeri

21. Celtic kirjutas:

    Huvitav tõesti, et ligi 5000 aastat vana traditsiooniline nõelravi “äratab kahtlusi.”

    Tõepoolest. 5000 aasta jooksul võinuks justkui kahtlused kenasti teadusuuringutega kaetud saada, kas pole?

    Aga millegipärast on kahtlused jätkuvalt elus püsinud — ja teadusuuringud kipuvad neid ka kinnitama.

    Vasta  |  Tsiteeri

22. teen sulle ettepaneku seda sinu poolt nimetatud vääruskumust artikli kujul kummutada, siis saame seda teemat õige loo all edasi ajada.

    Pärast öist-hommikust emotsionaalset seisukohavõttudeorgiat tõmbusin natukeseks urgu tagasi.

    Kui kunagi motivatsioon ja inspiratsioon koos vaba ajaga mind külastavad, siis olen kindlasti nõus pakkuma ka skeptik’ule mõnda ideedekimpu.

    Mulle tundub, et selle pimeda reaalteadustekummardamise näol pole tegu mitte lihtsalt vääruskumustega vaid pigem Eesti kaasaegse kultuuri/ühiskonna ühest kurioossest fenomenist. See on säärane nähtus, mis lubab endisest füüsikust kaitseministril soovitada patronoseerivalt sotsiaalteadlastel ennast tsenseerima hakata. Kusjuures ise veel öeldes, et ega ta teemast midagi ei jaga.

    J. Aaviksoo Postimees 19. nov 2007:

    Mina ei ole pädev piisava usaldusväärsusega hindama teaduse teaduslikkust väljaspool oma eriala. /…/ Seepärast esitangi (sotsiaal) teadlastele üleskutse jõuda kahtlusalustel juhtudel isekeskis selgusele tõe ja huvide tasakaalu, samuti teadusliku meetodi usaldusväärsuse küsimustes.

    Et nagu mõh?

    Selle nähtuse raames arutlevad täie mõistuse juures olevad inimesed täiesti tõsimeeli leheveergudel selle üle, et matemaatika eksam annab õpilastele loogilise mõtlemise, inseneri hariduse ja jumal taevast suurest rõõmust, deus ex machina kombel, virutab neile eksamitegijatele veel tohutu loovuse ka kolba sisse. Kui kunagi lahendas kõik maisi külvamine, siis nüüd matemaatikaeksam? Hoolimata sellest, et kõik õpilased on 12a matemaatikat õppinud, on nüüd eksam hoopis jumalate tarkusesöök?

    See on see kurioosne fenomen. Kus meie haridusminister saab täiesti tõsise näoga ühes ja samas kõnes mõnitada sotsiaal- ja majandusteadusi kasutuks ja siis kõne teise poole viita kiites seda, kui hästi meie lapsed Pisa testis esinesid.

    …

    Vasta  |  Tsiteeri

23. Äraütlemata huvitav diskussioon, ma kohe huviga olen seda siit lugenud. Suured tänud arutlejatele! :)

    Mis nendesse massaažiliikidesse (tai, aroomi, jalatalla jne)puutub, siis mul jääb mulje, et peamine mis toimib, on ikkagi “muljumine ja mudimine”, need aroomid jm on psühholoogilise “väärtusega” sinna juurde. Mis aga tõesti murelikuks teeb, on see, et väga väikese kogemusega ja algajad massöörid hakkavad kohe tegutsema ja seda oma juhendajate-õpetajate silma alt eemal. Seetõttu pole ime kui keegi vastunäidustused “ära unustab” ja kasu asemel kliendile kahju teeb.

    Vasta  |  Tsiteeri

24. See humanitaar ja reaalteadlaste, õigemini humanitaar ja reaallähenemise erinevus jääb vist alatiseks püsima. Nad ju uurivad erinevaid asju.

    Reaalteadused uurivad maailma objektiivseid protsesse, seda kuidas miski toimib ja mis asju käigus hoiab jne.

    Samas inimene ei “tarbi” maailma sellisena nagu see on, vaid psüühika loob mingi oma keele ning me näeme maailma läbi selle värvide ja sümbolite. Humanitaarteadused ja laiemalt ka inimpsüühikat uurivad teadused uurivad eelkõige seda maailma, mis on juba psüühika poolt sümbolite ja värvide abil meile “elatavaks” või ka elulises mõttes adutavaks muudetud.

    Loomulikult meie subjektiivses elu toimub lihtsustamine ning tihti me eemaldume ka objektiivsest reaalsusest, sest tihti pole asjade objektiivne olemus kas siis talutav või võtaks selle pidevalt meeles hoidmine meilt liiga palju jõudu ja energiat – seepärast me lihtsustame, üldistame, loome sümboleid ja kujundeid.

    Meie kõigi elu igapäevaasjade keskel (ka nende kõige realistlikumate reaalteadlaste oma) on palju lihtsustatum kui objektiivne reaalsus. Me vastame siin hoopis teistele küsimustele, millel reaalteaduste järgi ei pruugi üldse olla eritlist tähtsust. Humanitaaria küsib tihti mõtte, eesmärgi, õige-vale jne kategooriate järele, sellal kui reaalteaduses on vaid protsessid.

    Et me kõik elame korraga neis kahes erinevas maailmanägemises (ka reaalteadlased nimetavad surma surmaks mitte “keemiliste reaktsioonide lakkamiseks inimkehas” ja nutavad kaotusvalust), siis on neil kombeks ka üksteisega seguneda ning üksteise aladele tungida. Samamoodi võib ju humanitaar tunda reaalteadlase väitest, et “elu mõtte üle juurdlemine on kasutu tegevus” end puudutatuna, sest siin langetab reaalteadlane hinnangu puhtalt humanitaarse probleemi kohta.

    Sama ma ütleks ka religioonide kohta. Religioon on kindlasti üks sümboleid, mille abil meie psüühika maailma endale “elatavamaks” muudab. Kokkupõrge tekib seal, et igal religioonil on ka mingi maailmapilt, milles ta tungib reaalalale – ühelt poolt ning selles et reaalinimesed ei pruugi tunnistada sellist maailma “elatavamaks muutmist”, teiselt poolt.

    Nii jääb see vastuolu vist igaveseks kestma. Sest minu meelest ei taju me igapäevaelus maailma päris objektiivsena, vaid anname asjadele nimetusi, kasutame sümboleid ja lihtsustusi, mis võimaldavad meil maailmas ilma pideva peavaluta rahulikult elada.

    Vasta  |  Tsiteeri

25. Ei jõua ära imestada, et meie kaasajal ka veel mõned inimesed täiesti vastutustundetult teaduslikult tõestamata põhjustel teinekord ellu jäävad, paranevad või õnnelikud on!

    Vasta  |  Tsiteeri

26. Kardetavasti on enamuse nende protseduuride eesmärgiks üksnes kerge kasumi teenimine.
    Vöimalik küll, et nöelravi vöiks tatud juhtudel olla tervisele kasulik. Aga Hiinas öpiti seda aastaid kogenud öpetaja juures. Kui nüüd siin Eestis keegi öpib nädalakese ja pärast seda hakkab teisi ravima, siis hoiaksin temast küll kilomeetri kaugusele. Lisaks on ka suur vöimalus, et nöelte puhastamist peetakse ülearuseks ja ravi ainsaks tulemuseks saab olema hepatiit vöi halvemal juhul AIDS, mida enne ravi ei olnud.
    Aastaid tagasi, veel vene ajal oli juhust töötada veidi aega kiirabis. Mäletan sealt mönda täiesti silmapaistmatut, tuima ja ilma eriliste vaimsete huvideta töötajat. Aga imekombel, kui saabus iseseisvus ja vaba ettevötluse aeg, muutusid mitmed neist ootamatult “tunnustatud ekstrasensideks”. Kas pole huvitav?

    Vasta  |  Tsiteeri

27. Kuule, Martin, ma olen küll ennast kordamas, aga minu meelest on sul sassis meditsiini ja füsioteraapia vahekorrad. Kui massaazh, nõelravi, kiropraktikute tegevus jne. ei ole meditsiin – oletame, et ei ole – siis on need ilmselt siiski füsioteraapia. Arst ja füsioterapeut tegelevad põhimõtteliselt erinevate asjadega.

    Minu meelest ei ole ka see mingi probleem, et raviasutus pakub ka füsioteraapiateenuseid. Eluaeg on polikliinikutes ka massaazhi ja ravivõimlemisega tegeletud.

    Ma olen nõus, et füsioteraapia pakkumine [b]ravi pähe[/b] ei kõlba kuhugi, aga see ei tähenda, et füsioteraapia meetodid peab tingimata ebateaduseks kuulutama. Neid ei saa lihtsalt hinnata sama mõõdupuuga kui ravivõtteid (muuhulgas sellepärast, et platseebokatset on raske korraldada). Niimoodi lahmides kogub skeptik.ee endale lihtsalt vastalisi täiesti mõistlike inimeste hulgast, kes küsivad, et miks halvustatakse massaazhi või nõelravi või kondiväänaja tegevust, mis teda aitas. Ja vahel oli muide just arst see, kes inimesele ütles, et tema probleem ei ole tegelikult meditsiini teema, kuna kirurgiline sekkumine poleks paljudel põhjustel mõttekas.

    Loomulikult aetakse inimestele palju kärbseid pähe ning nagu öeldud, omistatakse nõelravile või mingitele eksootilise eesliitega massaazhidele toimimist hädade vastu, mille suhtes need ei saa mingit efekti omada. Aga võtta ette mingi asutuse hinnakiri, leida sellest “nõelravi” ja sellest skandaali teha on minu meelest ennatlik. Palju huvitavam oleks see, mida konkreetselt see asutus nõelravi abil ravida lubab ja kuskohas seda praktiseeriv spetsialist õppinud on.

    Lõppude lõpuks on ka vaieldamatult efektiivsete ravivõtete sooritamine harimatu ja vilumatu inimese poolt ohtlik, ometi püütakse aegajalt sellistki teenust müüa.

    Vasta  |  Tsiteeri

28. Ei-ei, Kriku, probleem ei ole füsioteraapias kui sellises, mis on igati tarvilik tegevus ja paljudes olukordades lausa asendamatult vajalik, et taastada inimeste elukvaliteeti. Seepärast pole ma puhtakujulist massaaži kahtlasena ära märkinud (kus sa massaaži halvustamist nägid?). Ja tõesti pole miskit hullu sellest, et raviasutuste juures täiendavalt füsioteraapiateenuseid pakutakse, mis tegelikult ju täiendab raviteenust.

    Nagu isegi nimetasid, on üks probleem selles, et teinekord pakutakse neid teenuseid ravi pähe ja väidetakse juurde omadusi, mida neil tõendatud kujul ei ole. Näiteks, et aroomimassaaž tugevdab eeterlike õlide toimel immuunsüsteemi. No pole olemas sellist asja!

    Teine asi on ilmselge pseudoteadus, mida osad meetodid endaga kaasas veavad. Kui räägitakse energiakanalite blokeeringutest, elujõu voost, meridiaanidest, või sellestki, et kõigi tervisehädade põhjused on vales kehaasendis, siis on kriitika igati kohane.

    Kolmandaks teatud meetodite viljelejate usukultuslik pühendumus oma lemmikmeetodi filosoofilistele alustele ja rajaja sõnade eelistamine uuemate teadustõendite ees. Osteopaatia ja kiropraktika on selles osas pikas üleminekufaasis ja kaks poolt maadlevad omavahel – õigeusklikud ühel ja reformaatorid teisel pool rindejoont. Kuniks see võitlus veel kestab, tuleks mõlemasse teatud ettevaatusega suhtuda ja enne teenuse ostmist konkreetse teenusepakkuja tausta uurida.

    Kinesioloogia vist iseloomustab ka seda olukorda – meie Tartu Ülikoolis õpetatakse kinesioloogiat – teadust inimese liikumisest, samas tegutsevad nn rakenduskinesioloogid, kes pajatavad muinasjutte energiatest ja vibratsioonidest.

    Nõelravi puhul tuleb samuti vaadata, mida uuringud pajatavad. Jutt tuhandetest aastatest ja lugupeetud inimeste osalusest ei maksa midagi. Kui inimene on mõistlik, siis ta kaalub tõendusmaterjali ning teeb sellest omad järeldused.

    Vasta  |  Tsiteeri

29. Hüva, mul on hea meel, et me asjast põhimõtteliselt ühtmoodi aru saame.

    Vahete vahel aga laskutakse sektantide sõgedusele vastamisel nende endi tasemele (võitlevad ateistid on hea näide) ja tahtsin vaid selle eest hoiatada. Mitte et ma konkreetselt sinu lähenemist praegu lausa taoliseks peaksin, aga lähenemisviis, et teeme nimekirja, kes nõelravi pakuvad, tundus siiski natuke kahtlane.

    Massaazhi halvustamist ei näinud, aga osa kiropraktikute tegevusi näib üsna samasse lahtrisse minevat.

    Konkreetse teenusepakkuja tausta tuleb uurida ka traditsioonilise meditsiini puhul.

    Vasta  |  Tsiteeri

30. Philon kirjutas oma lühikirjandis:

    … reaalteadlased nimetavad surma surmaks mitte “keemiliste reaktsioonide lakkamiseks inimkehas” …

    Pole sugugi ime. Enamike surmade puhul nimelt keemilised reaktsioonid ei lakka.

    Selleks, et keemilistest reaktsioonidest lahti saada, tuleks surija kas absoluutse nulli lähedasele temperatuurile viia või teda moodustavad molekulid väikesteks — peaaegu anorgaanilisteks — tükkideks lammutada ning need üksteisest eemaldada. Ja siis ka kipub termodünaamika vahele segama …

    Vasta  |  Tsiteeri

31. Tai massaazh on pigem selline passiivne võimlemine kui massaazh. Massöör või õigemini siis terapeut võimleb sinuga nagu imikuga võimeldakse, liigutab su käsi ja jalgu ja venitab. Kindlasti on sellest kasu nagu igasugusest oskuslikust võimlemisest ja venitusest. Võibolla kunagi on see idamaades laiskade ülikute jaoks välja mõeldud, kes ise ennast liigutada ei viitsinud. Ise olen korra lasknud teha (kuna üks tuttav inimene tegeleb sellega) aga noorel tervel täiskasvanud inimesel erilist mõtet ei näe, ise ennast liigutades tunnetab ennast ikka paremini. Pean muidu väga lugu idamaade „kehakultuurist“, seal osatakse tõesti hoolt kanda oma keha eest ja sellele mõnusid pakkuda. Eurooplastel pole sinna midagi samaväärset vastu panna, pole vist seda kultuuri saanud tekkida kuna kristlasele oli ju kehamõnu patt. Kuna ida kultuuris on igasugu massaazhi meetodid, võimlemis- ja võitluskunstid jm väga levinud ja praegu ka suur nõudlus lääne kultuuriruumis, leidub kindlasti väga erineval tasemel teenusepakkujaid. Eks see filosoofia ja vaimuvärk käib sinna juurde oma kultuuri kontekstis, meil kahjuks võetakse seda üleliia tõsiselt.

    Vasta  |  Tsiteeri

32. Philon kirjutas oma lühikirjandis

    Milleks selline iroonia?

    Vasta  |  Tsiteeri

33. Ära ole nii tundlik, Philon :)

    Mina sellest küll irooniat eriti ei näinud. Kui, siis õige pisut, aga sugugi mitte nii palju, mis ületaks tavapärasele võrgusuhtlusele omast. Kirjand on ju ometigi oluline žanr meie kõigi arengukäigus.

    Mina peaks juba ammu masendusest puu otsas rippuma, kui ma kõike seda enda pihta tulistatud ja nimme pahatahtlikku sajatamist tõsiselt võtaksin. Ja pole siin ka Digi sellest säästetud.

    Vasta  |  Tsiteeri

34. Mõningalmääral humanitaar vs reaalharidusega seotud teemal. Kas see on üleüldise ühiskonna allakäigu märk? Inimesed muutuvad laisaks ja mugavaks, ega taha enam erialasid õppida, millel tuleb palju tööd teha. Palju lihtsam on ju kirjutada essee Tammsaare olulisusest eesti kirjandusloos kui õppida pähe inimese kõikide luude ladinakeelsed nimetused või tuletada soojusjuhtivust kirjeldavat funktsiooni…
    http://tech.slashdot.org/artic.....19/0523209

    Vasta  |  Tsiteeri

35. Selleks, et midagi mõistuspärast ütelda Tammsaare kohta Eesti kirjandusloos tuleb hakatuseks läbi lugeda Tammsaare ja palju teisi Eesti kirjanduse autoreid ning lisaks seda, mis terve müriaad teisi teadlasi on Tammsaare kohta juba enne ütelnud (ja siis vaadata, kas üldse on midagi uut ütelda või on kõik juba läbi uuritud).

    Samamoodi, selleks, et soojusjuhtivuse kohta midagi mõistuspärast ütelda, tuleb ka loomulikult uurida, mida teised enne teinud on, et leida, mida uut seal võiks olla (ja kas üldse on).

    Mina küll ei julge ütelda, et üks või teine tegevus kuidagi lihtsam on. Lugemine võib ehk olla odavam, aga samas mahtu on jälle rohkem… Mina olen õppinud nii matemaatikat kui sotsiaalteadusi ja ei julge küll ütelda, et ühes peaks kuidagi vähem tööd tegema. Küll on aga reaalteadustes palju kergem õpetada seda, mismoodi tööd tuleb teha ja millised on kasutatavad meetodid.

    Tolle viidatud artikli kommentaarides ütles keegi väga tabavalt “it is about excitement” – see, kui inimesed tahavad rohkem sotsiaalteadusi õppida võib tuleneda sellest, et põnevusttekitavad probleemid tunduvad olevat pigem sotsiaalses kui tehnilises vallas – et praeguses maailmas esmapilgul tundub uut, põnevat ja avastamisväärset inimühiskonna toimimises. Muidugi, ma arvan, et põnevat on kõikjal, aga küsimus ongi see, millised probleemid võhikule silma paistavad, sest inimene, kes on alles erialavaliku alguses on ju igal alal võhik :)

    Vasta  |  Tsiteeri

36. Oudekki kirjutas:

    Selleks, et midagi mõistuspärast ütelda Tammsaare kohta Eesti kirjandusloos tuleb hakatuseks läbi lugeda Tammsaare ja palju teisi Eesti kirjanduse autoreid ning lisaks seda, mis terve müriaad teisi teadlasi on Tammsaare kohta juba enne ütelnud (ja siis vaadata, kas üldse on midagi uut ütelda või on kõik juba läbi uuritud).

    Aga võib minna ka lihtsamat teed ja öelda midagi mitte-mõistuspärast, vaid müstilist. Kui õige nurga alt susata, on tulemuseks, et kriitikud deklareerivad resultaadi “uudseks vaatenurgaks” ja “nii originaalseks, et iga kriitik ei saa arugi”.

    Samamoodi, selleks, et soojusjuhtivuse kohta midagi mõistuspärast ütelda, tuleb ka loomulikult uurida, mida teised enne teinud on, et leida, mida uut seal võiks olla (ja kas üldse on).

    Kui soojusjuhtivuse kohta midagi öeldud on, siis on kaks võimalust:
    * see ütlemine väidab, et looduses esinevad mingisugused seaduspärad;
    * see ütlemine ei väida looduses seaduspärade esinemist.

    Teisel juhul ei ole tegemist füüsikaga. Esimesel juhul on neid seaduspärasid võimalik kontrollida ja vaatenurga uudsus või kriitiku oma ametipostile kõlbamine ei puhu pilli.

    Paul Graham, filosoof, kirjutas sellest möödunud aastal: How to Do Philosophy.

    Vasta  |  Tsiteeri

37. Tahtmata kuidagi taasalustada reaal-humanitaardebatti, kuna a) see ei puutu hästi teemasse ja b) tundub, et tülid ja valestiarusaamised on lihtsad tulema, tooksin siin varasemalt minu enda poolt mainit “mölateaduse” (mis ei pea definitsioonikohaselt olema ei reaal ega humanitaar…) näite. See pole küll teadusvallast, aga hakkas lihtsalt nii selgelt silma – Valner Valme tänases Postimehes ansambli Spiritualized eelkäijast Spacemen 3:

    kidra-distortion’ist lausa huugav anti-rokenroll äärmusest äärmusesse: diibid sisekaemused plahvatasid müralaviinideks, psühhedeeliat hoidis koos hüpnootiline gruuv.

    Vasta  |  Tsiteeri

38. Kui soojusjuhtivuse kohta midagi öeldud on, siis on kaks võimalust:
    * see ütlemine väidab, et looduses esinevad mingisugused seaduspärad;

    Esimesel juhul on neid seaduspärasid võimalik kontrollida ja vaatenurga uudsus ei puhu pilli.

    Puhub ikka küll, sest kui sa lihtsalt kordad seda, mida keskkooliõpikutes või ülikooliõpikutes või teiste teadlaste töödes on kirja pandud, siis sa ei loo teadust vaid refereerid.

    Muide, kirjandusteaduse valdkonda kuuluvate tööde üle ei otsusta ju ka mitte kriitikud vaid teised teadlased. See kui inimesed Tammsaare kohta mittemõistuspäraseid ja müstifitseerivaid tekste kirjutavad, ei puutu teadusse, see on juba kunst. See, kas kunstikriitika on teadus, on juba omaette keeruline küsimus, ma sellest hoiaks siin eemale :)

    Vasta  |  Tsiteeri

39. Äkki on homöopaatia, coloni hüdroteraapia, nõelravi ja laineteraapia ka kunst? Ja teised altmed moodulid muidugi ka.

    Hindame homöopaatilise loksutuse graatiat, hüdroteraapia heli, nõelte kompositsiooni ja laineteraapia diskursiivset integratsiooni ja muid subjektiivseid kriteeriume. Seepärast nende tõenduspõhisust ei saagi täppisteaduslikult hinnata. Inimene käib nende terapeutide juures nagu kontserdil, kunstinäitusel või kirikus.

    Vasta  |  Tsiteeri

40. Oudekki: “Muide, kirjandusteaduse valdkonda kuuluvate tööde üle ei otsusta ju ka mitte kriitikud vaid teised teadlased.”

    Kahtlen, kas on õige nimetada teaduseks distsipliini, mille aineks on fiktsioon, väljamõeldis.
    Humanitaaria on rohkem meelelahutus kui teadus. Kirjandus, kunst, muusika ja muu humanitaaria on inimese vaba aega sisustav meelelahutus, neid uurivaid “teadusi” võib nimetada ka meelelahutusteaduseks.

    Tõsiseltvõttev teadus tegeleb reaalsete, mitte fiktiivsete nähtustega.

    Vasta  |  Tsiteeri

41. Merx,
    inimene oma vajaduste, igatsuste, ootuste, hirmude, lootuste, ängi ja muu säärasega on ka üsna reaalne nähtus. Isegi meelelahutus võib tõsine asi olla, mida teadusmeetodiga uurida tasub. Ja õnneks uuritaksegi.

    Kusjuures meenub (kinnitamata väide), et pahatihti olla keerukates terroritegudes tegevad just tehnilise kõrgharidusega inimesed. Samas jah, nende ideoloogilisteks suunajateks on pigem humanitaarkalduvustega pühakirjatundjad. Oleks esimesed laiema silmaringiga, oleks neid raskem manipuleerida, oleks teised teadjamad maailma toimimise osas, ei peetaks muinaslugude nimel enese ohverdamist kuigi vajalikuks, oleks tädil ratad all ja seal küüned…

    Vasta  |  Tsiteeri

42. Vaba refereering iidsest idamaa kirjandusest:

    Reaal:”Minul on õigus ja sinul ei ole õigus”
    Humanitaar:”Minul on õigus ja sinul ei ole õigus”
    Kellel siis on õigus – kas Reaalil on õigus ja Humanitaaril ei ole või on Humanitaaril õigus ja Reaalil ei ole, või on mõlemal õigus, või ei ole kumbagil õigus

    Näen et ilgete vaidluste tulemusena hakatakse lõpuks üksteisest ka (mingil määral) aru saama. Või vähemalt hakatakse aduma, mida teine mõtleb, kuigi ei taheta seda endale tunnistada ja tulistatakse üksteise pihta edasi – “ma-saan-aru-küll-sinust-aga-siiski-ei-ole-sul-ikka-veel-päris-õigus-sest-mul-on-hoopis-rohkem-õigus”.
    Paljud ei taha (või ei viitsi) kõige ülemist lugu (see mis veel ei ole kommentaar, vaid on enne kommentaare) läbi lugeda.
    Kui keegi kirjutaks (noh kas või hr. Vällik) lihtsalt, et elu on s..t, siis ma vaidleks talle vastu. Aga kui ta kirjutab, millepärast tema elu nii s..t on, siis ma olenevalt põhjendustest nõustuks.
    Nii et siis oleneb kontekstist.
    Kui pakutakse massaazi, et oled pärast lõõgastunud ja puha – võtaks pakkumise vastu. Kui aga pakutakse massaazile lisaks igasugu ulmet – siis ma võtaks ikkagi ainult massaazi ühes lõõgastumisega.

    Ja teie pika vaidluse tulemusel jäävad teil ka autori põhjendused märkamata.
    Martin Vällik ütles:

    Head inimesed, absoluutselt pole vahet, kas udujuttu aetakse postmodernsest humanitaariast või kvantmehaanikast lähtudes, sest udujutt jääb udujutuks.

    Milleni ma tahan jõuda – siin kritiseeritakse siiski surra-murrasid ja umbluu-ajajaid, mitte ei võidelda reaal ja humanitaaralade konkureerivuse pärast.

    Aga kui tahad karjas olla, siis peab hundi kombel uluma; nii et siis minu pirn kah:
    lazy ütles:

    Ei jõua ära imestada, et meie kaasajal ka veel mõned inimesed täiesti vastutustundetult teaduslikult tõestamata põhjustel teinekord ellu jäävad, paranevad või õnnelikud on!

    Tõesta, et see on teaduslikult tõestamata.

    Vasta  |  Tsiteeri

43. Igasugune massaaz on põhimõttelt sarnane, enamus massazides kasutatakse õli – aroomõlisid.
    Spades saad sa totaalse aroomiõlide kokteili endale selga, sest nad üritavad sulle teatud firma toodet maha müüa. Massaazi nimes ei pruugi sõna aroom absoluutselt esineda.
    Eestis on massööride puudus, sellest tulenevalt on Eestis ka väga nõrku massööre.
    Spa-de ja tervisekeskuse töötajad on nõus ise tunnistama, et tegelikult ei tehta alati massazi nii, et toime oleks maksimaalne. Sageli jäetakse olulised asjad tegemata. Kuna tegemist on asutusega mis on tegelikult suunatud kasumile.
    Massöörist tulenevalt sõltub ka massaazi efektiivsus.
    Muidugi ka sellest, et kõik mida kehale määritakse jõuab 20 minutiga vereringesse.
    See, et üks inimene teeb massaazi ja öeldakse, et see on jama on väga tugevalt massööris kinni.
    Ma olen käinud neljas erinevas Tai massaazis ja ise õppinud seda. Ainult üks oskas seda teha korralikult.
    Enamus massaaze aktiviseerivad neid asju mida Martin välja tõi, mõni kirjutab seda ilusamini oma reklaam tekstis mõni ei näe selleks vajadust.
    Massaazi puhul hakkab mängima rolli massööri professionaalsus.
    Ma pole kohanud massööri, kes küsiks minult kontraindikatsioone. Samas ma tean inimesi, kes on tänu massazile ja teadmatusele koomasse viidud, sest raske haigusega inimesed ei tohiks saada massaazi.

    Vasta  |  Tsiteeri

44. Ja muideks Tallinna Tervishoiu Kõrgkool õpetab homöopaatiat ja refleksoloogiat täiendkoolituste programmis. TASULISE koolitusena.
    Ämmaemandatele ja õdedele.
    Kui naine tuleb sünnitama ja manustab mingeid terasid või tal on kaasas inimene, kes talle neid pakub ja tema sünnitusel kaasas on, et talle sünnituse ajal refleksoloogiat teha, siis on ju üsna mõistlik, et ämmakas või õde teaks mis toimub sünnituspalatis, mida patsient tarbib ja miks.

    Vasta  |  Tsiteeri

45. Kui naine tuleb sünnitama ja manustab mingeid terasid või tal on kaasas inimene, kes talle neid pakub ja tema sünnitusel kaasas on, et talle sünnituse ajal refleksoloogiat teha, siis on ju üsna mõistlik, et ämmakas või õde teaks mis toimub sünnituspalatis, mida patsient tarbib ja miks.

    Ja selleks, et ämmaemand teaks, mis terad need on, tuleb talle õpetada homöopaatiat?!? Ja ehk veel eksamgi teha??

    Vasta  |  Tsiteeri

46. Oudekki kirjutas:

    Puhub ikka küll, sest kui sa lihtsalt kordad seda, mida keskkooliõpikutes või ülikooliõpikutes või teiste teadlaste töödes on kirja pandud, siis sa ei loo teadust vaid refereerid.

    Pane tähele olulist tähelepandamatut rõhuerinevust:
    * kirjandusteadlastel ei ole muud I/O’d peale lugemise-kirjutamise
    * füüsikul on aga lisaks ka laboratoorium.

    Kui kirjandusteaduse-õpetlane refereerib varem kirjapandut, siis ongi nii, nagu Sa üleval kirjutasid. Aga kui füüsik kordab varem toimetatud katseid ning saab varem kirjeldatud tulemusi, siis on ta teadust teinud — sõltumatult kinnitanud, et nood varem kirjeldatud tulemused tõepärased on. Kui ta saab tulemusi, mis varem kirjeldatutest erinevad, siis on ta lausa Uut Teadust(tm) teinud. (Kuni laborant avastab, et põhjuseks oli valel hetkel naaberlaboris sisse lülitatud tolmuimeja …)

    Loomulikult on iseasi, kui huvitav too uus tulemus on. Kui tänapäeval füüsik Newtoni katseid kordaks ja neist artikli kirjutaks, siis on ebatõenäoline, et ta neid mõnes Uue Teaduse Ajakirjas(tm) avaldada saaks. Aga tänapäeval on palju katseid, mis on küll juba kunagi tehtud, aga mille kordamine sugugi paha ei tee.

    Vasta  |  Tsiteeri

47. Bettani kirjutas:

    Muidugi ka sellest, et kõik mida kehale määritakse jõuab 20 minutiga vereringesse.

    Jama.

    Aga tore, et selles tekstis nüüd oluliselt vähem deklaratsioone Reaalse Maailma(tm) kohta esineb.

    Kui naine tuleb sünnitama ja manustab mingeid terasid või tal on kaasas inimene, kes talle neid pakub ja tema sünnitusel kaasas on, et talle sünnituse ajal refleksoloogiat teha, siis on ju üsna mõistlik, et ämmakas või õde teaks mis toimub sünnituspalatis, mida patsient tarbib ja miks.

    Niisiis, siinkohal minu viieminutiline lühikursus ämmaemandatele homöopaatiast:

    * Mõnikord tulevad sünnitama homöopaatia-usku naised.
    * Neil on kombeks manustada toimeaineta “terasid”.
    * See toimub sellepärast, et nad usuvad homöopaatiasse.
    * Teaduslikku alust niisugusel usul pole.
    * “Terade” manustamisel füsioloogilist toimet ei ole.

    Kui nüüd keegi refleksoloogiast samasuguse kokku paneks, siis võiks TTKK oma kursused kinni panna, kas pole?

    Vasta  |  Tsiteeri

48. Merx kirjutas:

    Kahtlen, kas on õige nimetada teaduseks distsipliini, mille aineks on fiktsioon, väljamõeldis.

    On niisugune fiktsioon nagu “Vaktsiinid on kurjad”. Ilmne väljamõeldis. Uuritakse folkloristika vahenditega.

    Paraku peavad meditsiiniteadlased seda fiktsiooni tundma, et nad saaksid meditsiiniliste tegevuste tõhusust hinnata. Ja loomulikult ei tee see neid karvavõrdki vähem teadlasteks.

    Vasta  |  Tsiteeri

49. Tõsiseltvõttev teadus tegeleb reaalsete, mitte fiktiivsete nähtustega.

    Inimkultuur, ühiskond, inimmõistus ja kõik sellega seonduv on juba definitsiooni järgi fiktiivne (näiline ,loodud ja muutuv…). Kas me peaksime nüüd jätma kõige selle uurimise ja (operatiivse) reflekteerimise lihtsalt sellepärast, et see kellegi teadusedefinitsiooni ei mahu?

    Siis on aeg hakata teaduse definitsiooni muutma. Nagu ma enne mainisin, uurimisobjekti ei huvita meie arvamus temast. Mudel ei eelne modelleeritavale nähtusele, ei ole primaarne kirjeldava nähtuse suhtes. Kui ühiskonda ei saa modelleerida lähtudes teatud arvamustest selle funktsioneerimisviisi kohta, siis tuleb muuta lähenemist. Nagu siis, kui uuritav füüsikaline “reaalsus” käib vastu meie hüpoteesile, ei hakka me süüdistama reaalsust “vales funktsioneerimises”, vaid tunnistame enda eksimist selle kujutamisel

    Eelpool antud definitsiooni traagika peitud järgnevas valikus: kas üldse mitte uurida seda, millest meie jõud ja pretensioonid üle ei käi (välistada kõik inimloodu teadusest – teadvusest ühiskonnani) või tunnistada, et selle definitsiooni loogika käib kahjuks vastu meie inimreaalsuse loogikale (ja töötamisviisile).

    Anda alla? Vaevalt ;)

    Vasta  |  Tsiteeri

50. Keegi “mina” kirjutas:

    Inimkultuur, ühiskond, inimmõistus ja kõik sellega seonduv on juba definitsiooni järgi fiktiivne (näiline ,loodud ja muutuv…).

    Niipalju siis humanitaardiskursuslikust solipsismist.

    Vasta  |  Tsiteeri