Usufanaatikud üritavad tegelikkust moonutada ehk valetavad

Maailma üks tuntuim loodusfilmide ikoon – sir David Attenborough – kutsub Briti ringhäälingukompaniid BBC üles, et see lõpetaks kristlike fundamentalistide kombe lõigata tema loodusfilmidest välja osi, mis viitavad evolutsioonile.

Hollandi kreatsionistid, kellele ei meeldi Charles Darwini ideed, on sir Davidi filmidest üllitanud versiooni, kust on välja toimetatud kõik viited evolutsioonile, liikide tekkimisele, miljonite aastate ajaskaalale.

Näiteks kui filmis on öeldud, et miski asi juhtus 70 miljonit aastat tagasi, on selles versioonis öeldud, et see juhtus väga ammu (fundamentalistid peavad universumi vanuseks 6000-10000 aastat). Näiteks on välja jäetud ka lause “see omadus on päritud mu soojaverelistelt esivanematelt” (fundamentalistid veavad Piiblist näpuga järge ja arvavad, et kõik liigid loodi jumala poolt valmiskujul). Sarja osa ahvidest ja inimestest on üldse välja jäetud (inimese ja ahvi ühisele arenguloole viitamine on lausa pühaduseteotus, sest jumal lõi inimese ju oma näo järgi).

Olukorra teeb piinlikumaks asjaolu, et evangelikaalsete kristlaste telekanalit, kust nuditud filme eetrisse lastakse, rahastab Hollandi riik maksumaksja rahast.

Hollandi teadlased saatsid BBC-le pöördumise, kus nõutakse, et BBC seisaks kindlalt oma programmide terviklikkuse eest. Või pandaks külge hoiatus, et saate sisu on muudetud.

Sir David mõistab Hollandi kolleegide muret ja toetab neid.

BBC esindaja ütles, et BBC müüb oma programme üle ilma tuhandete tundide jagu ja üldiselt on lubatud tunniajalisest saatest 5 minuti jagu kärpeid teha. Küll aga on BBC väga huvitatud oma kaubamärgi usaldusväärsuse hoidmisest ja suhtub sisu moonutamisse väga tõsiselt.

Allikas: Creationists rewrite natural history, The Telegraph

Selline tervikust oluliste tükikeste väljajätmine on usuvõitlejatele ja muudele demagoogidele oluline vahend tegelikkuspildi vägistamisel ja ideoloogilisel kasvatustööl.

Be Sociable, Share!

85 Replies to “Usufanaatikud üritavad tegelikkust moonutada ehk valetavad”

  1. BBC esindaja ütles, et BBC müüd oma programme üle ilma tuhandete tundide jagu ja üldiselt on lubatud tunniajalisest saatest 5 minuti jagu kärpeid teha.

    See ei ole tegelikult iseenesest ohumärk — see on selle jaoks, et erineva reklaamitihedusega riigid/telekanalid saaksid saadet oma levivajaduste jaoks kohandada. Aga mõistlikult lähenedes kärbitakse vähetähtsaid detaile, mitte ei lähtuta kärpimisel ideoloogilisest denialismist.

  2. Rutherfordile on omistatud maksiim: “Kogu teadus on füüsika või margikogumine.” Sedasorti filtreerimine illustreerib väga kenasti, kuidas need kaks üksteisest erinevad: kreatsionistid viskavad bioloogiast füüsika välja ja jätavad alles ainult margikogumise.

  3. Ja saatuse iroonia tõttu sai ta Nobeli preemia just nimelt keemias.

    Vahemärkuse korras, muide, ma ei salli toda maksiimi. See on totaalne füüsikute ülbus teiste teadusharude suhtes. Või vähemasti nii seda üldjoontes kasutatakse.
    Mina näiteks ei näe, mis on evolutsiooniteoorias justnimelt niiväga füüsikalist. (muidugi füüsikalist on ka, aga eelkõige on tegu bioloogiale tugineva teooriaga)
    Oletan, et mõtlesid, et kreatsionistid viskasid välja selle, mis on teaduslik ja jätsid alles lihtsalt ilusad jutukesed?

  4. Toomas Krips kirjutas:

    Mina näiteks ei näe, mis on evolutsiooniteoorias justnimelt niiväga füüsikalist. (muidugi füüsikalist on ka, aga eelkõige on tegu bioloogiale tugineva teooriaga)

    See Rutherfordi jaotuses füüsikat ja margikogumist eristabki. Niikaua, kuni korjatakse detaile nagu
    * Konnal on neli jalga.
    * Kalal ei ole jalgu.
    * Kalkunil on kaks jalga.
    niikaua on tegemis margikogumisega. Siis, kui tekib teooria, mis konna, kala ja kalkuni jalgade arvu selgitada oskab, siis on juba füüsika.

    Kreatsionistid koguvad hea meelega detaile, aga nad keelduvad neid detaile tervikteooriaks sidumast.

    Muide, keemia on tegelikult füüsika erijuht, mis huvitub eeskätt füüsilisest nähtusest nimega “keemiline side” ja sellest johtuvast. ;)

  5. Hea Tõnu! Ole hea, kas Sa selgitaksid, mida tähendab kaldumine loodusteadustest eemale ja “usuteadusele” lähemale. Kes kaldub, mida kallutatakse, mida kombatakse vms?

  6. Hea Toomas ! Vastan Sulle, ehkki Sa küsimuse esitasid Tõnule !
    Kreatsionismiga on selline ikaldus, et tee või tina, nuta või naera, põhitees ja alus on absoluutselt tõestusvaba, seega loodusteadusesse mittesobiv.
    Sellest poleks siinpool ookeani hullugi, kui vaid puuduks teadud lobistamine, et ka meil loodusteaduste tunnis ära mainitaks, et on selline teine teooria ka ja et selle mainimine, et see “teine teooria” tegelikult suisa lollus ja möga on, ametlikult sallimatuseks kuulutataks ! Esialgu “kombatakse piire”, aga kui juba vaikselt, lobitöö tulemusena ollakse nõus loodusteaduste ja matemaatika õpetamist vähendama, et selle arvelt muinasjutte õpetada (seejuures väljaspool kirjandustundi !!), oleme varsti USA (kooli-, mitte ülikooli-) haridusega samal tasemel.

  7. Mulle isiklikult tundub et kreatsionismi poole Eesti küll veel kaldumas pole, kreatsionismi toetajaid on Eestis küll selgelt liiga vähe et mingit trendi luua. Kreatsionism on minuarust niivõrd humoorikas asi et igati tänuväärt oleks kui see ka Eestis vähe rohkem kõlapinda leiaks ;-)
    Aga “loodusteadustest eemale, “usuteadusele” lähemale” skaala on Tõnul täitsa adekvaatne minuarust – kreatsionismi ongi minuarust usuteaduse osa. Nimelt on ju kreatsionismi põhiprintsiip et kõike vaadeldakse Piiblist lähtuvalt.
    Kui loodusteadlane leiab uue fakti, siis on ta ülim soov jõuda järeldusteni mis täiendaksid või parandaksid olemaolevaid teooriad.
    Kui loodusteadlane leiab uue fakti, siis on ta ülim soov leida kuidas see fakt sobitub piibli tekstiga, piiblit parandada või täiendada oleks ju absurdsus.

  8. Ehh, ikka ei viitsi oma kommentaari korralikult läbi lugeda enne nupule vajutamist….. ;-)
    Viimane lause pidi muidugi olema “Kui kreatsionist leiab uue fakti…”

  9. Santa, toetajaid võib vähe olla, aga ükskõikseid on liiga palju ja nende abil üritataksegi ka siinmail kreatsionismi rehabiliteerida. Ja nendel, kel see agendaks on, juba tuld puudu ei jää.

  10. Ray D. Noper.
    Tegelikult ma vist ootasin konkreetsemat vastust. Mis puutub kreatsionismi kriitikasse, siis nõus (olen ka ise koos Ivar Puuraga omal ajal kreatsionismi loodusteaduslikust ja teoloogilisest ebapädevusest kirjutanud). Küll aga oleksin tahtnud lähemalt teada nende lobistajate kohta – kes need siis ikkagi on? Kuulun religiooniõpetuse ainenõukokku ja religiooniõpetajate liidu juhatusse ja kindlasti ei ole sealtpoolt ühtegi sellelaadset ettepanekut tulnud.

    Santa
    Küllap peaks piiritlema siin, mida usuteaduse all mõeldakse. TÜ usuteaduskonna juures pole ma küll veel ühtegi kreatsionisti kohanud. Kardan, et see üldistus, et kreatsionism on usuteaduse osa, ei pea paika.

  11. Toomas Jürgenstein kirjutas:

    TÜ usuteaduskonna juures pole ma küll veel ühtegi kreatsionisti kohanud. Kardan, et see üldistus, et kreatsionism on usuteaduse osa, ei pea paika.

    See on kultuuriline. Mõnedes kultuurides — näiteks USA’s — on kreatsioniste usklike seas palju; seal on seega kreatsionism mainstream-teoloogia osa. Eestis on kreatsionistid usklike seas praegu tuntavas vähemuses. Kõige mainstreami-lähedasemad kreatsionistid Eestis on katoliiklaste kreatsionismisekt — kuigi katoliiklased üldiselt kreatsionismi ei pushi.

    Üldiselt on kreatsionism — nii kristlik kui islamlik — tihedalt läbi kasvanud fundamentalismiga. Niikaua, kuni Eestis usufundamentalism poliitilist tooni ei anna, ei ole Eesti kreatsionistid tugevad — aga see ei tähenda, et neid poleks.

  12. Tunnistan, et mu info ei pärine ametlikust teadaandest vaid ühelt mitteavalikult netisuhtluse lehelt, kus ma identifitseeritava nime all ei esine. Samas, vähemalt kaks eestvedajat-aktivisti on seal usuõpetajad ning suhteliselt tuntud koolides ning mitmed on koguduse juhid. Enamus tundub küll vabakogudustes või babtistide hulgast olevat, ilmselt mõni teine sekt suhtub asjasse teistmoodi.
    Nende inimeste “töötulemuste” lugemisest võib järeldada, et lobi tehakse esialgu väiksemal, koolide tasandil. Näikse, mis edasi saab.

  13. dig
    Jah, loomulikult. Iseküsimus, kas seda usuteaduseks või teoloogiaks nimetada (ise taotlevad ju kreatsionistid eelkõige, et neid teaduseks peetaks). Kuid see võibolla on maitse asi.

    Ray D Noper
    Aitäh, see on huvitav info.

  14. Mul on konkreetne kogemus leerikoolis käimisest.
    Tallinna Püha Vaimu koguduse juures toimunud leerikooli tunnis soovitas kirikuõpetaja, kes muidu ka talitusi läbi viib, Hans-Joachim Zillmer’i raamatut Darwini eksitus ja ütles juurde umbes midagi sellist, et “lõpuks hakkab see darvinism murenema” või midagi analoogset. Kahjuks ei suuda aastate tagant täpset tsitaati reprodutseerida.

    Tol hetkel ma ei saanudki aru, et see kreatsionistlik propaganda on, hiljem, kui elust ja asjust teadlikumaks olin saanud, meenus see juhtum juba uues valguses.

    Veelkord meenutaksin hea sõnaga ka Vanalinna Hariduskolleegiumi, kus koolijuhi isiklikul juhendamisel on kokku saadud õpilastöö Gümnaasiumiõpilaste informeerimine erinevatest inimese tekke- ja arenguteooriatest.

    Muidugi-muidugi, need on üksiknäited, mille põhjale pole õige kaugeleulatuvaid järeldusi rajada, aga valvel peaks ikka olema.

    Asjakohane artikkel aastast 1999:
    Tiit Kändler: Maailma tekkega segased lood

  15. irw
    see evolutsiooniteema on mingi imelik vaidlus. jääb mulje nagu keegi ei tahaks tegelikult teada, kust inimene tuli. samas soovivad erinevad grupid järjekindlalt,et inimene oleks sealt tulnud,kust neile meeldib ja rohkem sobib.

    aga kristlaste elu on iseenesest maru mõnus. nende jummel arvab reeglina ju samamoodi nagu nemad. erinevalt religioonide omavaheline klattimine ilmselt sai kah alguse sellest,et jummel üks kord rääkis ära oma jutud, kõigile korraga, aga igaüks sai omamoodi aru sellest jutust. nüüd ei taha keegi lolliks jääda ja parem väidab,et hoopis kõrvalkuulaja mõistis valesti :D

    ja kuna jummel lõi inimese oma näo järgi, siis on inimkonnal väljavaated suht nigelad. ehk ei aita siin ei palvetamine ega jumalasõna uskumine – jumal ei saa enam aidata sest ta on samasugune totu nagu meiegi.

  16. Martin
    Üks pooleldi ununenud tsitaat, õpilase uurimistöö ja kümne aasta vanune artikkel, mis oli minu mälu järgi ajendatud soome kreatsionisti P.Reinikaise loengust Eestis – ei tea, mul on raske seda valveloleku vajadust tõsiselt võtta. Aga teisalt ma saan Sinust aru – kümmekond aastat tagasi tundus mullegi, et kreatsionism võib probleemiks kujuneda. Aga lahenduse suhtes oleme ilmselt eri meelt – minu arvates lahendavad võimalikke kreatsionismi probleeme kõige paremini reliligiooniõpetuse tunnid.

  17. ja kuna jummel lõi inimese oma näo järgi, siis on inimkonnal väljavaated suht nigelad. ehk ei aita siin ei palvetamine ega jumalasõna uskumine – jumal ei saa enam aidata sest ta on samasugune totu nagu meiegi

    See on küll pärl :) :) :)

  18. Martin kirjutas:

    Hans-Joachim Zillmer’i raamatut Darwini eksitus ja ütles juurde umbes midagi sellist, et “lõpuks hakkab see darvinism murenema” või midagi analoogset. Kahjuks ei suuda aastate tagant täpset tsitaati reprodutseerida.

    Tol hetkel ma ei saanudki aru, et see kreatsionistlik propaganda on, hiljem, kui elust ja asjust teadlikumaks olin saanud, meenus see juhtum juba uues valguses.

    Uue Valguse(tm) kontekstis on huvitav tähele panna, et kreatsionism on läbi ajaloo mõneti muutunud. Kunagi joonistas meilgi Gori kreatsionismi pilava karikatuuri — toona oli see globaalne usuvool. Tänapäevane kreatsionism on aga selgelt Ameerika-lõhnaline poliitiline liikumine.

  19. Toomas Jürgenstein:

    “Hea Tõnu! Ole hea, kas Sa selgitaksid, mida tähendab kaldumine loodusteadustest eemale ja “usuteadusele” lähemale. Kes kaldub, mida kallutatakse, mida kombatakse vms?”

    Minu vastus sellele on kummaliselt “ebaskeptiline”: Õhus on tunda:))
    Tegelikult, Toomas, Te pole nii lihtsameelne, kui küsimusest paistab! Siin pole tegemist mingi otserünnakuga ja kindlasti mitte ainult kristlusega. Pigem on tunda ühiskonna kaldumist irratsionaalsuse poole üldiselt. Avalikku inforuumi pihustatakse pidevalt mingit “parainfot”. Meediakanalite mitmekesistumine on siin suureks abiks – kõiksugu rämpsu on tänapäeval uskumatult lihtne avaldada. Selline parainfo kulutab kui tilkuv vesi ühiskonna ratsionaalset mõtlemist. Kaasa aitab ka paljude paranoiline umbusk peavoolu meedia suhtes mis teeb nad vastuvõtlikeks alternatiivide suhtes.
    Kuigi suur osa sellisest umbluust on kristlastele vastuvõetamatu, on neil toimuvast ikkagi kasu – kui ratsionaalne tuum on lõhustunud, võib seda asendada “ükskõik mis” – ja siin astub lavale usuõpetus.

    Siinkohal on vajalik mainida, et ma POLE kindlasti ateist. Ma ei usu, et on mõtet vaielda jumala olemasolu või puudumise üle. Aga mind teevad ettevaatlikuks mõnede kristlaste katsed asendada teaduslik maailmavaade (kes soovib, võib selle mõiste sisu mujalt otsida) piiblipõhisega. Seepärast arvan, et pappe peaks igaks juhuks peksma, kui nad oma nina liiga kaugele kirikust välja sirutavad (see oli kujundlik väljend:-)))

  20. kõiksugu rämpsu on tänapäeval uskumatult lihtne avaldada.

    Pole tänapäev midagi nii erandlik – lugege näiteks Mark Twaini, ka eesti keelde tõlgitud teost “Kirjad maa pealt

    Ajalooliselt õpetlik ning naerda saab rohkem kui krooni eest.

  21. Tõnu
    Ühiskonna irratsionaalsuse suhtes olen üsna sama meelt: ega see headmeelt tee, ehkki mõnda ilmingut annab ka huumoriga võtta. Edasi aga, kus piiblipõhisus on vastandatud teadusliku maailmavaatega, algab minu jaoks skeptilise mõtlemise puudumine, mis väljendub liigses lihtsustamises. Piiblipõhine religioosne maailmavaade võib suhestuda teadusega (loodusteadustega) nii konfliktina, sõltumatusena kui sünteesina. Antud juhul eeldatakse ainult konflikti ning sellest väärast eeldusest lähtuvalt soovitakse pappidel kirikus püsida. Tean nii mõndagi pappi (mõtlen siin vaimulikke üldiselt, mitte ainult õigeusu vaimulikke), kes on suurepärased õpetajad koolis, ning seetõttu pole mul niisugust paikapanekut meeldiv lugeda.

    Võibolla on küsimus ka lihtsalt mõistete täpsustamises. Kui piiblipõhisuse all mõista fundamentalismi, siis oleksin peaaegu nõus. Ma pole ka kindel, kas on olemas teaduslik maailmavaade.

  22. Toomas,
    seda “papid püsigu kirikus” asja saab minumeelest võtta ka sedasi, et kirikuasju aetagu kirikus, aga olles koolis suurepärane õpetaja, on see inimene seljuhul ju eelkõige kooliõpetaja mitte kirikutegelane. Või olen ma valesti aru saanud? Kui ta aga hakkab koolis õpetaja olles “papi” tööd tegema ehk jumalasõna kuulutama või muud sellist, siis pigem tõesti püsigu kirikus.

    Eks see puudutab ka muid ühiskonnaelu aspekte, kus piiblipõhise moraalikirvega inimeludesse tungitakse.

    Vastandumisest.
    Minumeelest on peamised vastandujad siiski needsamad fundamentalistid, kes häälekalt piibliraamatut vaatamata teaduse edusammudele ettepoole seavad. Ameerika kreatsionistid ja Discovery Institute on selle suuna ilmekad esindajad ning need pole seal ühiskonnas mingid marginaalid, kes vaikselt pühapäevakogunemisi harrastavad, vaid tegutsevad iga päev ja üleilmselt, et päästa maailm darvinistlikust valeõpetusest, mis abortide, homoseksualismi, seksuaalse lodevuse, liberaal-humanismi ja demokraatia levikuga moraalse laostumiseni juhib.
    Ja pole sest pasundamise patust puhas ka “mõõdukas” katoliku kirik. Olgu see “elukultuuri” ajamine selle näiteks.

    Isiklikult jääb mulle aga arusaamatuks, mida piiblipõhisel religioossel maailmavaatel loodusteadustele sünteesiks pakkuda on.

  23. Martin
    Sinu poolt toodud tõlgenduse võimaluse ma jätsin, mainides, et tegemist võib olla mõistete selgeksrääkimisega. Minu kriitika oli suunatud sellele, et piiblipõhisuse ja loodusteaduse vastandamine on põhjendamatu lihtsustus, vähemalt enne, kui seda pole piisavalt selgitatud. Ka minu kui luterlase maailmavaade on piiblipõhine.

    Mis puutub vastandujatesse, siis hetkel on maailma mastaabis nendeks tõenäoliselt tõesti Sinu poolt nimetatud fundamentalistid, ehkki Aga eks nendeks on veel üsna hiljuti olnud ka materialistid: näiteks kuulutasid materialistid kehtetuks augustiinlasest munga Gregor Mendeli poolt avastatud pärilikkusseadused.

    Mainisin sünteesi kui ühte kolmest võimalusest. Aga väga lihtne näide – mitmed autorid on rõhutanud piiblipõhise mõtlemise rolli loodusteaduste tekkes. Kreeka mõtlemise jaoks, kus arvati, et maailmakord on paratamatu, üritati seda tuletada matemaatikast ja loogikast. Piibli mõtlemine seevastu leidis, et maailmas valitsev kord ei ole paratamatu ning maailma mõistmiseks tuleb uurida maailma ennast. Lisaks ei sisalda maailma jumalat ennast (vastandina mitmetele muistsetele kultuuridele), mistõttu oli inimestel lubatud loodusega eksperimenteerida.

  24. Toomas Jürgenstein kirjutas:

    Lisaks ei sisalda maailma jumalat ennast (vastandina mitmetele muistsetele kultuuridele), mistõttu oli inimestel lubatud loodusega eksperimenteerida.

    Viljandis olid kord kohalikud omavalimised. Üks konkreetne partei, kelle nimi pole siinkohal oluline, pani sel puhul turuplatsi juurde üles suure plakati: “Turg peab jääma!”

    Mitte ükski poliitik ei olnud midagi sellele vastanduvat isegi välja pakkunud, aga nüüd oli see konkreetne partei paljude valijate silmis
    * turgu pooldav partei
    * partei, kes seisis vastu kurjadele turgu ära kaotada tahtvatele parteidele.

    Ja nii nad need valimised võitsidki.

    Niipalju siis sellest, kuidas inimesed nüüd loodusega eksperimenteerida tohivad.

  25. dig
    “ei sisalda maailm jumalat ennast” peab olema – üks a oli ülearu. Vahe Viljandi juhtumiga on selles, et jutumärkides tsiteeritud väitele olid panteistlikud kultuurid üht-teist vastanduvat välja pakkunud.
    Aga kui tahad selle käsitluse kohta lähemalt lugeda, siis Stanley L. Jaki, The Road of Science and the Ways to God (Chicago: University of Chicago Press, 1978).

  26. dig
    Ei lugenud Su viimast lauset ja jäi vahele sõna “nüüd”.

    Vaata, Martin küsis, mida on piiblipõhisel religioossel maailmavaatel loodusteadustele sünteesiks pakkuda on ja mina tõin näiteks, et võimalik on kirjeldada loodusteadusliku mõtlemise kujunemist piibelliku mõtlemise kaasmõjul (mis võiks olla veel võimsam näide sünteesist). Loomulikult on selline religioosse põhjenduse vajadus tänaseks teadusest kadunud.

    Tänapäevast on sünteesi (võibolla on integratsiooni parem öelda) näiteks kolm suhteliselt iseseisvat liini. Esimene eeldab, et loodusteaduslikud saavutused viivad religioossetele järeldustele (näiteks Frank tipler), teiseks loodusteoloogid, kelle arvates teadusteooriad mõjutavad teatud teoloogiliste õpetuste ümbersõnastamist (näiteks Arthur Peacocke, ajaloost de Chardin on ehk kõige kuulsam) ja süstemaatiline süntees, kus nii teadus kui religioon annavad oma panuse mõne ühise metafüüsika (näieteks protsessifilosoofia), arengusse.

  27. Toomas Jürgenstein kirjutas:

    Vaata, Martin küsis, mida on piiblipõhisel religioossel maailmavaatel loodusteadustele sünteesiks pakkuda on ja mina tõin näiteks, et võimalik on kirjeldada loodusteadusliku mõtlemise kujunemist piibelliku mõtlemise kaasmõjul …

    Ilmselt ei olnud ma piisavalt terav.

    Jah, saab küll. Aga selline kirjeldamine ei vasta tegelikkusele.
    Niisugust kirjeldamist leidub eeskätt teatud sorti kristlike apologeetide — nagu kreatsionistide ringkondades agarasti tsiteeritud isa(nd) professor Jaki — kirjatöödes.*

    Saab ka väita, et kogu tänapäeva teadust Koraanis ennustatakse. (Mõnedes IRC-võrkudes on igapäeviti näha tegelasi, kes seda agarasti väidavad.) Aga see on täpselt samamoodi jama.

    * On põnev tähele panna, et üldiselt on enamik kristlikke kreatsioniste protestandid, kes katoliiklastesse pehmelt öeldes pahasti suhtuma kipuvad. Aga mõnikord teevad nad erandeid.

  28. Toomas Jürgenstein kirjutas veel:

    Vahe Viljandi juhtumiga on selles, et jutumärkides tsiteeritud väitele olid panteistlikud kultuurid üht-teist vastanduvat välja pakkunud.

    Tegelikus elus on kultuurilistel, organiseerimata nähtustel niisugune huvitav omadus, et nad kipuvad olema mittetsentraliseeritud.

    Aga sellegipoolest on mõnedel ketserluse vastu võitlejatel paha komme teha tähelepanekuid nagu “Kord ennemuistsel ajal elas Ateenas üks erakmunk, kes arvas, et Aresele tuleks tuua lepitusohvreid, et niimoodi sõdasid ära hoida. Järelikult: kreeklased pidasid Arest rahujumalaks!”

    Selles kontekstis on oluline teha niisuguseid tähelepanekuid:
    * panteism on analüütiline kategooria: mitte panteistid ei tulnud kokku ja ei hakanud panteismi ehitama, vaid folkloristid vaatasid konkreetsete kultuuride peale ja hindasid neid panteistlikeks või mittepanteistlikeks
    * panteistlikke kultuure ja religioone oli palju-palju-palju
    * enne teoloogia kui diskursuse väljaarenemist ei olnud üheski vähegi suuremas usuvoolus enamike abstraktsete ideede kohta rangeid eitavaid ega jaatavaid seisukohti
    * mitte kõik mittekristlikud religioonid polnud panteistlikud

    Kui neid tähelepanekuid mitte teha, on hõlbus jõuda umbes sihukesele eksiteele:
    * Kord elas panteistlik kirjamees, kes arvas.
    * Ta elas enne kristlasi.
    * Sellepärast arvasid panteistid ka.
    * Aga siis tuli kristlus ja arvas paremini.

    Rohkem, kui mingisugune abstraktne “teadusuuringud on pahad, sest jumalad elavad looduse sees” ideoloogia, pärsis antiikset teadusarengut enamikes vanaaja kultuurides regulaarselt maad võtnud kartev-vihkav suhtumine “nõidadesse”.

  29. Siis kirjutas Toomas Jürgenstein veel:

    Tänapäevast on sünteesi (võibolla on integratsiooni parem öelda) näiteks kolm suhteliselt iseseisvat liini. Esimene eeldab, et loodusteaduslikud saavutused viivad religioossetele järeldustele (näiteks Frank tipler), teiseks loodusteoloogid, kelle arvates teadusteooriad mõjutavad teatud teoloogiliste õpetuste ümbersõnastamist (näiteks Arthur Peacocke, ajaloost de Chardin on ehk kõige kuulsam) …

    Mille poolest need kaks asja erinema peaksid, kui asja teaduse poolt vaadata?

    Aga kui me juba folkloristikast räägime, siis kunagi oli lastelugemikus (kahjuks mitte Googletsi leitav) lühijutuke, mis käis umbes niimoodi:

    Hüppas kord jõhvikas üles-alla ja laulis: “Eks te tea, eks te tea, kuis mina maitsen meega hea!”
    Kõrval tukkuv meepott keeras uniselt teise külje ja pomises: “Mina olen sinutagi hea.”

    Ja kolmas variant:

    … ja süstemaatiline süntees, kus nii teadus kui religioon annavad oma panuse mõne ühise metafüüsika (näieteks protsessifilosoofia), arengusse.

    Mida see sisuliselt tähendab?

    Et teoloogid teevad konverentsil teadusprotsessist ettekandeid võtetest, mis neil heaste ingleid lugeda on aidanud?

    Või kiidavad neid pliiatsid, millega nende kirjaprotsess — kui teaduse ja religiooni ühisosa osa — kenasti kulgenud on?

  30. Toomas kirjutas:
    Piiblipõhine religioosne maailmavaade võib suhestuda teadusega (loodusteadustega) nii konfliktina, sõltumatusena kui sünteesina. Antud juhul eeldatakse ainult konflikti ning sellest väärast eeldusest lähtuvalt soovitakse pappidel kirikus püsida.

    Ma vabandan otsekohesuse pärast aga see on hämamine – konflikti eitamine eeldab erakordset vaimset paindlikkust.
    Selle tunnistamine pole muud, kui tõele näkku vaatamine.

    Soovitan vahepeal ka artiklit lugeda, mis käesoleva arutluse vallandas.

  31. dig
    Jah, saab küll. Aga selline kirjeldamine ei vasta tegelikkusele.
    Niisugust kirjeldamist leidub eeskätt teatud sorti kristlike apologeetide — nagu kreatsionistide ringkondades agarasti tsiteeritud isa(nd) professor Jaki — kirjatöödes.

    T.J.
    Pole midagi öelda, väga skeptiline lähenemine. Hüüdlause ja lisaks “argumentum ad hominem”. Igavavõitu ja dig, see pole päris Sinu tase. Muideks,kreatsionistid tsiteerivad agaralt ka Barbouri, Chardini ja ka näitaks Dawkinsit ja Dennettit.

    Mis puutub minu näitesse piibelliku mõtlemise võimalikust mõjust loodusteaduste tekkele, siis mainisin ma, et mõned autorid on näinud üht eelist seoses kreeka mõtlemisega ja teist seoses panteistlike kultuuridega ning lisasin, et näiteks Jaki käsitlusest (aga ka näiteks A.N.Whitehead on sellest kirjutanud) võid vastavaid argumente põhjelikumalt uurida.
    Mul pole aega ega mingit tahtmist seda käsitlust kaitsma hakata (ise pooldan ma religiooni ja loodusteaduste sõltumatust). Aga kuna Martin küsis näidet, siis ma selle esitasin. Küll aga olen ma vastu mitteskeptilisele lähenemisel, mis pillub endastmõisteteavaid hüüdlauseid: panteistlikke kultuure on palju, mitte kõik religioonid polnud panteistlikud jne (mida nimetatud käsitluse autorid on endastmõistetavalt arvesse võtnud). ja siis jõuab suure tõeni, et teaduse arengu suureks piduriks oli kartus nõidade ees. Selline lähenemine on väga sarnane usulise fundamentalismiga.

  32. Tõnu
    Ma küsin igaks-juhuks üle? Kas Sa eeldad, et loodusteaduste ja religiooni vahel valitseb igal-juhul konflikt? St religioosne inimene ei saa olla loodusteadlane?

  33. Ei pea just konflikt olema, aga kui teoloogia või religioossed ringkonnad üritavad loodusteadust teha (nt intelligentne disain), sellesuunalist hariduspoliitikat juurutada (nt Discovery Institute, religioosselt kallutatud haridusnõukogud, islamistlik Harun Yahya, VHK), piibellike moraaliargumentidega teadussuundi demoniseerida (tüviraku-uuringud), siis on konflikti raske vältida.

    Niipalju kui ma teadlastest üldiselt aru olen saanud, peavad nad oluliseks eelkõige oma teaduse tegemist ja võtavad harva sõna mingitel poliitilistel teemadel, aga kreatsionismi pealetung on just üks neist nähtustest, mis on teadlasi ja ka osasid teolooge ärgitanud omi seisukohti tugevalt väljendama nii Ameerikas kui ka Euroopa tasemel.

    Religioossed võitlejad paistavad tahtvat rohkem kui nende kompetents võimaldaks. Sellega noritakse tüli.

    Keda aga religioosse inimese all silmas pidada? Einstein oli religioosne, aga ei uskunud jumalat.

  34. dig
    Ahsoo, veel see erinevate teaduse ja religiooni suhestumise käsitlused. Teadus jääb teaduseks (loodusteaduste puhul teaduslikkuse kriteeriumiks eelkõige hüpoteesi falsifitseeritavus). On neid, kelle arvates teadusest saab välja lugeda kinnitusi religioossetele väidetele, annab religioon võimaluse kaasajastada teoloogilisi väiteid või töötada selle baasil välja teatav metafüüsika (ausalt, mul pole aega neid mahukaid käsitlusi selgitama hakata – Ian Barbouri “Religioon teadusajastul” on sellel teemal). Neid lähemisi nimetatakse tavaliselt integratsiooni või sünteesi suunaks loodusteaduste ja religiooni vahel.

  35. Nojah, Toomas, need integratsiooni-sünteesipüüded võivad inimlikult ju mõistetavad olla, aga mida need püüded loodusteadustele või meie teadmistepagasile annavad?

    Pigem tundub see nagu reaalsusega kohanemise programm, kus püütakse vältida seda viimast saatuslikku usustpöördumise sammu või pakkuda pehmet kukkumisalust.

  36. Toomas Jürgenstein kirjutas:

    On neid, kelle arvates teadusest saab välja lugeda kinnitusi religioossetele väidetele, annab religioon võimaluse kaasajastada teoloogilisi väiteid või töötada selle baasil välja teatav metafüüsika […]. Neid lähemisi nimetatakse tavaliselt integratsiooni või sünteesi suunaks loodusteaduste ja religiooni vahel.

    Niisiis, kui religioon vaatab pealt, kuidas teadlased loodust uurivad, vahele ei sega, aga vanu müüte asendab uute müütidega, siis on tegemist integratsiooni või sünteesiga loodusteaduste ja religiooni vahel?

    Missugust erilist rolli teadlased selles afääris mängivad?

    Peale selle, et nad teevad teadust täpselt samamoodi, nagu nad teeksid siis, kui mingisugust sünteesi polekski?

  37. Toomas jürgenstein kirjutas:

    dig
    Jah, saab küll. Aga selline kirjeldamine ei vasta tegelikkusele.
    Niisugust kirjeldamist leidub eeskätt teatud sorti kristlike apologeetide — nagu kreatsionistide ringkondades agarasti tsiteeritud isa(nd) professor Jaki — kirjatöödes.

    T.J.
    Pole midagi öelda, väga skeptiline lähenemine. Hüüdlause ja lisaks “argumentum ad hominem”. Igavavõitu ja dig, see pole päris Sinu tase. Muideks,kreatsionistid tsiteerivad agaralt ka Barbouri, Chardini ja ka näitaks Dawkinsit ja Dennettit.

    dig peab nüüd lühiepistli lingvistikast ja loogikast.

    1. hüüdlause tunnuseks on hüüumärk.
    2. hüümärk näeb välja umbes nii, nagu tagurpidi pööratud väike i.
    3. üleval ei ole ühtki niisugust märki näha.

    1. argumentum ad hominem on loogikaviga, kus väidetakse, et kuna konkreetne inimene on mingil viisil paha, siis järeldub sellest, et tema argument ka paha.
    2. ülaltsiteeritus ei ole dig midagi sellist Jaki kohta väitnud.
    3. ülal mittetsiteeritu ei vasta sellegipoolest tegelikkusele.

  38. Martin küsis:

    Nojah, Toomas, need integratsiooni-sünteesipüüded võivad inimlikult ju mõistetavad olla, aga mida need püüded loodusteadustele või meie teadmistepagasile annavad?

    Minu arusaamine on, et see ei olegi eesmärk. Tegelik eesmärk — kui see just läbinähtavalt poliitiline ei ole — johtub ühest maagilise mõtlemise vormist ja näeb välja niimoodi:

    1. Need teadlased on ühed targad inimesed.
    2. Minu pastor/preester/piiskopp on üks tark inimene.
    3. Kui targad inimesed saavad kokku ja räägivad tähtsatest teaduse-asjadest, on ebaviisakas pastoreid/preestreid/piiskoppi kõrvale jätta.

  39. Martin
    Ma pole väga kindel selles väites, et religioossed ja teoloogilised ringkonnad üritavad ID teha. Minu jaoks paljud neist pigem bioloogid, kes üritavad asjatundmatult teoloogiat teha. Saa aru, see on suuresti loodusteadlaste võitlus, midagi pole teha. Näiteks, mis selle keemiku nimi oligi, kes pidi peaaegu Nobeli saama ja siis kreatsionistiks hakkas, loomulikult pole ühel teoloogil kompetentsust tema ID väidete loodusteaduslikku poolt kummutada.

    Einstein on kahtlemata hea näide. Minu andmete kohaselt ei uskunud ta isikulist jumalat, kuid maailmaruumi puhul kõneles küll sellest, kuidas “vana” loomingule lähemale võib jõuda (see võis ka iroonia olla). Aga kindlasti ei eelda religioossus jumala uskumist. Üldiselt pooldan siin Uku Masingu/Toomas Pauli definitsiooni, mille kohaselt on religioosne usk inimese aukartlik, leplik ja koordineeruda tahtev hoiak millegi kõrgema ja võimsama suhtes.

    Aga täna viimane postitus, terve klassi tööd on veel parandada.

  40. Toomas Jürgenstein kirjutas:

    Ma pole väga kindel selles väites, et religioossed ja teoloogilised ringkonnad üritavad ID teha. Minu jaoks paljud neist pigem bioloogid, kes üritavad asjatundmatult teoloogiat teha.

    Erinevalt panteismist ei ole ID midagi, mida paljud inimesed sõltumatult teeksid. ID on konkreetne poliitiline kampaania, mida “teatud” Ameerika ringkonnad vedama hakkasid, kui kohtud kreatsionismi teemal liiga palju ebamugavaid pretsedente teinud olid.

    ID’d veab eeskätt organisatsioon lühendiga DI ja nimega Discovery Institute. DI’d rahastab eeskätt üks teatud Howard Ahmanson jun., kes päris pangandusimpeeriumi nimega Home Savings of America ja on silma torganud oma kristluse propageerimisele suunatud filantroopiaprogrammidega.

    Ahmansoni lähtepunkt on just nimelt üks veider poliit-teoloogia — kristlik rekonstruktsionism — ja bioloogia teda nähtavasti eriti ei huvita.

    British Centre for Science Education on Ahmansonist kaks huvitavat esseed üllitanud.

  41. Toomas kirjutas:
    Tõnu
    Ma küsin igaks-juhuks üle? Kas Sa eeldad, et loodusteaduste ja religiooni vahel valitseb igal-juhul konflikt? St religioosne inimene ei saa olla loodusteadlane?

    Konflikt on ju selgelt olemas! Religioosne teadlane peab eirama mõnd olulist usudogmat või mööda vaatama mõnest teaduslikust faktist. Kui see pole konflikt, siis mis on?
    Tegelikult on ju ka religioosseid loodusteadlasi (kuuldavasti siiski vähe), eks põhjuseks on eri “kõvadusega” religioossus.

    Ent ärgem kaldugem teemast kõrvale – meie probleem pole selles, et mõned inimesed jumalasse usuvad, vaid ikka selles, et osa neist kipub teaduslikke fakte kummutama piibli abil.

  42. Tõnu kirjutas:

    Toomas kirjutas:
    Tõnu
    Ma küsin igaks-juhuks üle? Kas Sa eeldad, et loodusteaduste ja religiooni vahel valitseb igal-juhul konflikt? St religioosne inimene ei saa olla loodusteadlane?

    Konflikt on ju selgelt olemas! Religioosne teadlane peab eirama mõnd olulist usudogmat või mööda vaatama mõnest teaduslikust faktist. Kui see pole konflikt, siis mis on?

    Konflikt tekib siis, kui religioon ja teadus üritavad samas ainevallas vasturääkivaid väiteid tegema.

    Missuguse ainevallaga teadus tegeleb, see on kenasti teada: teadus on ametis olemasoleva kirjeldamisega. Too maht, mida teadus edukalt kirjeldada suudab, kasvab ajapikku, aga monotoonselt.

    Religioonid tegelevad erinevate valdadega. Kohati tegelevad ka sama religiooni erinevad sektid erinevate valdadega.

    Konflikt tekib siis, kui religioon üritab hakata teadust eiravalt loodust kirjeldama. Nõrk konflikt siis, kui teadus veel konkreetset juppi kirjeldada ei oska; tugev konflikt siis, kui teadus juba oskab, aga religioon põikpäiselt ristipidi kirjeldab.

    Case study kontekstis on oluline on ära märkida, et ülalmainitud kreatsionistlik konflikt ei ole teaduskonflikt, vaid poliitiline konflikt. Kuna kreatsionistlikud juhtfiguurid seekord juba teavad, et teadlastele nende möla eriti peale ei lähe, siis on nad nüüd ametis selle konflikti lahendamisega poliitilistel viisidel, alustades lihtsa propagandaga (à la miikaelad) ning kooliprogrammide manipuleerimisega ja lõpetades bioloogiliste teadusuuringute rahastamise ründamisega.

    Oluline on veel ära märkida, et kuigi kreatsionismikonflikt ei ole teaduslik konflikt, üritavad kreatsionistid seda usinasti teadusliku konfliktina näidata. Leah Ceccarelli on selilsest sofismusest kena artikli kokku pannud, üldine google-sõna on “Teach the Controversy!”.

  43. Mõned lühikesed kommentaarid:

    dig
    Jah, saab küll. Aga selline kirjeldamine ei vasta tegelikkusele.
    Niisugust kirjeldamist leidub eeskätt teatud sorti kristlike apologeetide — nagu kreatsionistide ringkondades agarasti tsiteeritud isa(nd) professor Jaki — kirjatöödes.

    T.J.
    Kordan veel kord – siin Sa kasutad tüüpilisi kreatsionistlikke meetodeid. Ilma sisuliselt argumenteerimata heidad kahe üleoleva lausega (ei ole hüüdlaused) esitatud argumendid kõrvale ja seod Jaki nime kreatsionismiga (antud foormis on see selge isiku, mitte argumentide ründamine). Kui keegi sellisele mitteskeptilisele lähenemisele tähelepanu pöörab, siis hakkad kõnelema detailidest (hüüumärgid).

    Loomulikult on teatud käsitlustes tegemist integratsiooniga loodusteaduste ja religiooni vahel. Religioossed väited sõnastatakse ümber vastavalt teaduse väidetele ja teaduslikud väited omandavad selles käsitluses religioosse tähenduse. Võta näiteks kasvõi Chardini “Inimese fenomen” või Tipleri “Surematuse füüsika”. Ütlesin, et ei poolda seda suunda, kuid kindlasti on see suund olemas.

    Minu väide, et ID-d võib vaadata ka loodusteadlaste katsena asjatundmatult teoloogiat teha oli haakumine Martini väitega, et see on teoloogia ja religioossete ringide katse loodusteadust teha. Väide oli ajendatud sellest, et konkreetsetel ID tegijatel on tavaliselt loodusteaduslik haridus ja sisulisse diskussiooni on teoloogil sageli küllalt raske sekkuda. See, et selle taga on jõukad rahastajad, on elementaarne.

    Mis puutub konflikti religiooni ja teaduse vahel, siis jällegi oled mitteskeptilisel moel välja jätnud teise variandi: kui hakatakse järeldama, et teadusele omasest metodoloogilisest matrialismist järeldub paratamatult ka filosoofiline materialism.

  44. Tõnu
    Missugust usudogmat peab eirama religioosne teadlane ja missugusest teaduslikust faktist peab ta kõrvale vaatama?

  45. Toomas,
    religioossed teadlased mängivad lõputut peitust. Ilmselt mitte kõik, sest näiteks Darwinist sai omasõnul agnostik. Kehtiv usudogma oli tollal ja on paljude jaoks praegugi, et liigid ja inimene nende hulgas loodi valmis kujul. Tänu teadusele teame paremini ja loomulikult ei hakka tänapäevased religioossed teadlased (nutikam osa neist) jumala olemasolu selle argumendiga põhjendama, vaid võtavad piiblilugusid kui mõistulugusid ja leiavad põhjendusi jumala olemasolu kohta nendest paikadest, mida teaduse prožektor veel piisavalt valgustanud pole.

    Ja-jah, Tipleri udujutt paneb kukalt kratsima nii teadlasi kui teolooge, sest see pole ei teadus ega teoloogia, vaid oma usku kinnitada üritav apologeetika, millel pole saba ega sarvi. Kehv teadus ja kehv teoloogia.

    Samas nii mõnigi teadlane, kes end religioosseks peab, on väljendanud sügavat lõhestumist enda sees ja teeb suuri pingutusi, et need kaks valdkonda üksteisest lahus hoida. Nõuab ikka suurt vaimujõudu teha tipptasemel teadust, mis paraku on kõrvalproduktina näitamas, et jumalal pole selle ilmaga mingit nähtavat pistmist, ja teisalt uskuda asja, mille kaotamises ta ise kaude osaleb.

    Kunagi peeti maakera kuni 10 000 aasta vanuseks, kuna piibli järgi sai seda juskui arvutada. Teadus nihutas seda ajapiiri. No ega Jeesuse olemasolugi just teaduslikult ümberlükkamatut kinnitust pole leidnud, rääkimata kuuldavasti tõlkeapsuna sisselipsanud neitsistsünnist, suremisest, ülestõusmisest ja muudest imelugudest. Usutunnistus ei ole ju midagi abstraktset ja tingimuslikku, mis sõltuks tunnistaja meeleseisundist, vaid on ikka üsna sõnasõnaline ning inimeste ja sündmuste reaalset olemasolu väitev.

    Ja kuidas saab näiteks bioloog tõemeeli ja korduvalt väita, et keegi inimene sündis neitsist? Võib muidugi olla, et olen ise asjust vildakalt aru saanud ja ühte inimesse saabki ilma konfliktita mahtuda mitu isiksust, kes vastavalt olukorrale ja nädalapäevale erinevaid asju usub. Ei ärata just kuigi suurt usaldust ja mõttes virvendab kujund tiksuvast kellapommist.

  46. Toomas, näidet pole vaja kaugelt otsida: Religioosne geeneetika teadlane peab eirama piibli väidet et jumal lõi loomad ja jumal lõi inimese.(Seda, niivõrd olulist väidet võib vist nimetada usudogmaks?) Või siis eirama teaduslikku fakti et ahv ja inimene on mõlemad arenenud ühest eellasest.
    Tegelikult on kristlasel on 2 valikut:
    1) olla põhimõtteliselt nõus kreatsionistide põhiseisukohtadega
    2) uskuda et piibel ei ole 100% tõde
    Kolmandat varianti ei ole.
    Variandi 2 valija võib vabalt olla ka teadlane, variandi 1 pooldaja seda olla ei saa.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga