Põnev kohtumine Peeter Mardnaga: AU-8, Seppo, Viilma…

Väikese hilinemisega küll, aga siin väike minupoolne kokkuvõte neljapäeval Kuku klubis toimunust.

Külaliseks oli siis dr Peeter Mardna, erialalt radioloog, seega isiklikult kokku puutunud nii Tšernobõli kui paljude muudegi tuumatemaatikasse puutuvate juhtumitega.

Mardna on paljudes asjades vastuvoolu ujunud juba ammu, konkreetsemalt oli sel päeval juttu dr Seppost. Dr Seppot peeti ikka väga innovatiivseks tegijaks, kellest pidasid lugu nii parteibossid kui ka patsiendid. Seppol oli leiutisi, mis väidetavalt luumurdusid aitasid senisest kiiremini tervendada, aga seda väidet tõestada üritav tõendusmaterjal oli auklik. Selle auklikuse tõestas Mardna kenasti ära, mille tõttu jäi Seppo tollasest riiklikust preemiast ilma. Mardnat hurjutati kui tubli nõukogude leiutaja kiusajat.

Kuivõrd Seppo oli sõjaväearsti taustaga, siis pääses ta ligi ka saksa vastavatele andmetele ja sealt oligi pärit ta leiutis, mis erines saksapärasest vastavast vaid mingite osiste nurgakraadi osas. Leiutis küll patenteeriti, kuid üleilmset edu sellel polnud.

Teine suurem asi, mida Mardnale väga pahaks pandi, oli Hindi AU-8 mittekiitmine, vaid lausa dissidentlik mahategemine. Kõlas väide, et AU-8 tõttu on surnud tuhatkond inimest, aga pole olemas ühtainsamatki juhtumit, kus oleks kinnitust saanud, et see kedagi terveks oleks ravinud. AU-8 konsistents vastas ollusele, mida võib leida peensoole tagumisest osast, mis meeldib eriti just kiirema ainevahetusega vähirakkudele. Piimapõrsa sõnnik ja nõgesed olid pikas toorainete nimekirjas.
Hindid ise lahkusid siit ilmast vähktõvega.

AU-8-l oli omal ajal ikka täitsa suur fännklubi – lihtrahvas seisis Leningradi maantee ääres järjekorras, et saada liitrisesse piimapudelisse betoonvannis ligunenud haisvat möggga. Parteibossidele oli teine vann – roostevabast terasest, aga möggga on möggga.

Luule Viilma. Haapsalu arstid palusid vastavatel ametiisikutel temalt arstina tegutsemise luba ära võtta. Sirje Gabriel teenis mõne aastaga tema enda poolt esitatud paberite järgi üle 6 miljoni krooni, kuid maksuametile Mardna poolt saadetud vastavale järelpärimisele pole tänaseni vastatud (sellest on üle 10 aasta möödas ja asjaosaline ise mulla all).

Kiropraktika (kondiväänamine) võib ju teatud juhtudel abiks olla, kuid selle teenuse osutaja peab teadma näiteks sellist asja, et osteoporoosiga inimest ei tohi sedasi kohelda – luud võivad katki minna. Eestis on juhtumeid, kus kiropraktiku käe läbi on inimesed halvatuks jäänud.

Suurt osa haigusi, mida inimesed arvavad endal olevat, pole tegelikult olemas. Sellistel puhkudel aitab posija küll. Päris tõbedest on 30% iseparanevad, 30% puhul ei aita ka ravimine ja 30% on ravi abiks. Usk ravi tõhususse on abiks iga ravi puhul. Samas meenutati Otto von Bismarcki: Poolikud tõed on lausvaledest hullemad. Taustaks teadmine, et paljud päris arstid tegelevad sisuliselt posimisega. Kui seadused lubaksid, kaotaksid 20-30 praegust arsti oma tegevusloa.

Seadust oleks vaja muuta sedasi, et Tervishoiuametilt kaoks kitsendus kontrollida ainult tegevuslubadega tegutsejaid ja raviteenuste nimekirjas olevaid teenuseid. Kui arst tegeleb posimisega (nt homöopaatiaga), siis see nagu ei kuulu Tervishoiuameti pädevusse, kui onu Voldemar tegeleb energiakanalite puhastamisega, siis see ei kuulu samuti kellegi huviorbiiti. Küll on aga olnud võimalik vahele võtta tegevusloata nõelravitseja, sest nõelravi kuulub raviteenuste nimekirja.

Kaks korda on üritatud posijatega mingi seaduslik raamistik paika seada, mis määratleks nende õigused ja samas ka kohustused ja vastutuse. Kui nendest kahest viimasest juttu tehti, siis kadus posijate ind end seadustada väga kiiresti. Ja sedasi on nad siiamaani ilma raamideta, võivad väita mida iganes ja olla ilma igasuguse ettevalmistuseta.

Veel oli juttu kunstlikust viljastamisest, tänapäeva tehnika võimalusest inimest vegetatsiooniseisundis elus hoida praktiliselt lõputult, ülekaalulisusest, II tüübi diabeedist, kas tehnoloogia päästab inimkonna, kuidas likvideeriti omal ajal süüfilis (tänapäeval on inimõigused ja isikukaitseseadused seal maal, et selline käitumine pole enam võimalik), HIV-st, tuberkuloosist, toidulisanditest (möggga), laste liikumisharjumustest, alkoholismist, mis tapab rohkem kui vabadussõjas hukkus, radoonist, Tšernobõlist, dopingust spordis ja edasistest plaanidest, mida skeptik.ee teha võiks. Osad jutud jäävad muidugi Kuku klubi seinte vahele.

Lõpuks tänasime üksteist. Dr Mardna pidas skeptik.ee-d tegemisi oluliseks ja on ikka valmis abiks olema.

Kui keegi kohalolija mõnda asja teisiti mäletab või soovib mõnda teemat pikemalt lahti rääkida, siis kommentaarid teretulnud.

27 Replies to “Põnev kohtumine Peeter Mardnaga: AU-8, Seppo, Viilma…”

  1. Kle kirjuta nüüd normaalne jutt kokku. Mis soga see on?

    Praegu jääb mulje nagu see lugupeetav mardna rääkis viinatopsi taga inimesi ja SURNUID ning nüüd avaldatakse see internetist SKEPTIK.EE’s?!

    Tule taevas appi!

  2. Posijate tegevuse toimel surevad inimesed ka praegu. Lood eelnevatest aegadest on heaks illusteerivaks ja õpetlikuks materjaliks, kas pole?

    Inimeste lootusrikas mõttemall, et keegi teeb imet, on läbi aegade püsiv. Ei aita siin paraku ka kõrge haridus. Nii nagu omal ajal aeti seda AU-8 asja, on praegu mingi noni jook (Nitro FX), nii nagu Seppo kunagi oma asju ajas, on tänapäeval näiteks Levin. Viilma ja Gabrieli koha on teised väärikalt üle võtnud jne.

    Kui me minevikust õppida ei suuda, siis oleme aina rohkem omadega perses.

    Ja nii kuradi kerge on nuhelda neid, kes üldisele populaarsele uskumusele vastu astuvad ja inimesi mõistusele kutsuvad. Ka selles osas pole tänapäeval mitte midagi muutunud.

    Ja kui sa loo ikka lõpuni lugesid, siis ehk jäi silma, et ühtteist konstruktiivse ettepaneku moodi mõtet juhtus selle “tagarääkimise” sekka ka.

    Ja olgu täpsustatud, et viina ei joonud keegi.

  3. Mind hämmastas Tšernoboli teema ja see kuidas ajakirjandus on laskunud ennast lüpsta. Mardna väidetud statistilised näitajad jätsid mulje, et süvenemata ja kriitikameeleta on by default kummardatud “Suurt Pauku” ning mööda vaadatud probleemi olemusest. Et põhilise laastamistöö tegi psühholoogiline trauma, mitte kiirgus. Aga noh, muidugi, kiirgust kõiges süüdistada on oluliselt ahvatlevam kui tunnistada, et infosulgu ja omapead jäetud mehed ennast teadmatusest surnuks jõid.

    Ülalkirjeldatust pisike parandus – Gabrieli summa oli ligi kuus milkut, mitte üle kuue. Algul ütles Mardna kuus ja hiljem täpsustas 5-koma-midagi. Ma täpselt seda komatagust ei mäleta, jätsin ainult meelde, et ligi kuus. Aga noh, ebaoluline täpsustus tegelikult :)

    Veel arvudest – 15% kuni 7. klassi lastest on ülekaalulised.

    1905. a. sõi inimene keskmiselt 500g suhrkut aastas.
    1985(? – mingi kaheksakümnendate aasta oli). a. oli see näitaja 70 kg kandis.

    Nelja ülikooli aasta jooksul ei suudetud tudengitele näidata ühtegi süüfilisehaiget, sest haiguse tõkestamine oli sedavõrd efektiivne olnud :)

    Linnugripi hirmus osteti 85 elushoidmis(?)aparatuuri.
    13 000 krooni maksab üks päev inimese kunstlikult elus hoidmist.

    Vabadussõjas hukkunuteks ütles 3500 (või 3700?) kolme aasta jooksul. Alkohol tapab praegu 10 000 inimest aastas.

    HIV positiivse patsiendi ravikulud aastas umbes 150 000 krooni.

    15 000 HIV positiivset (pooled neist regisreeritud), kes on peamiselt vanuses 20-35, surevad järgmise 20 aasta jooksul. (Korrutas seda 150 000 krooni haigete arvu ja aastatega.)

    32 edukat kontakti tegi süüfilisehaige preili Haapsalus ühe päevaga :))

    Õpetaja jutt: sidrunist C-vitamiini koguse kättesaamiseks tuleb süüa iga päev 2 sidrunit koos koorega ja jätta hüvasti oma hammastega :)

    40 imikut hukkus Venemaal, kui neile joodi sisse kallati :S

    Aga eks neid arve oli veel – need torkasid praegu esimesena pähe.

  4. Õnneks enamus juttu oli suhteliselt normaalne ja arusaadav, aga osa oli küll selline klats, et paha lugeda. Tõesti.
    Enese suhtes võiks skeptilisust ka veidi olla, või mis?

    Ma ei oota alljärgnevale mingit kommentaari, aga võta teadmiseks:

    1. Seppo ja Mardna. Kahe mehe omavaheline kisklemine. Ei mingit konkreetst juttu, Mardna sõna Seppo vastu. Mis selle mõte siis nüüd on? Mardnat heas valguses näidata?
    2. Hindi AU-8. Ma saan aru, et juttu on mingi inimese leiutatud ainest? Mis inimene, mis aine? Mida ravis? Mardna oli jälle kade?
    3. Viilma ja Gabriel. No see on eriti naljakas koht. Kas mardna oli kade või, et Gabriel teenis 6 miljonit? Ja selle Viilma ainus süü oli see, et arsti litsents taheti ära võtta? Arusaamatu?!

    Tõesit jääb vägisi mulje, kas:
    1. Mardna on väga õel inimene.
    2. Artikli autor ei suuda erapooletult kirjutada.
    3. Mõlemvad eelnimetatud võimalused koos!

  5. Nojah, iga nimetet teemal on muidugi pikk eellugu ja omal ajal olid need asjad ikka väga aktuaalsed, mida osad teavad, osad järelikult ei tea. Aga teha kiirjäreldus kadeduse, õeluse ja muude inimlike nõrkuste suunas on muidugi omaette omadus, mida siin pikemalt ei viitsiks lahata. Pigem tasuks ehk oma teadmatuse auke likvideerida.

    Huvitav, kas politseinik, kes mõrvarit või petist taga ajab, on ka õel ja kade inimene? Kas ametnik, kelle tööülesannete hulka kuulub vastaval valdkonnal silm peal hoida ja kohaselt reageerida, et ennetada uute inimeste lohkutõmbamist ja kahetsusväärsete tagajärgede tekkimist, on oma ameti poolest õel ja kade? Igaüks, kes kedagi või midagi mingite faktide valguses kritiseerib, on õel ja kade? Mina arvan, et mitte. Pigem arvan, et see inimene on julge, kohusetundlik ja tugev, kes suurema hüve nimel ei kohtku tagasi ka võimalikest löökidest tema isiku pihta.

  6. Nojah, iga nimetet teemal on muidugi pikk eellugu ja omal ajal olid need asjad ikka väga aktuaalsed, mida osad teavad, osad järelikult ei tea.

    AU-8 afäär toimus enne Internetti. Tähendab — pole olnud.

  7. Tänapäeval on moodne lahmida “põhjapanevate” väidetega nagu “kes oled sina, et midagi mulle/talle/kelleletahes midagi öelda” jne. Justnagu poleks universaalseid mehhanisme, millega kellegi jutule või tegevusele objektiivset hinnangut anda. Suht tulutu on energiat kulutada selliste tüüpidega, kes ükskõik kui puust ja punasele jutule teatavad vastuseks, et “nojah, see on kõigest sinu arvamus.”

  8. Õnneks oli minu tervis (ja on praegugi) päris hea ja seetõttu jäi see AU-8 otseselt mind puudutamata. Küll aga uskus mu vanaema igasuguseid selliseid asju ja profülaktika mõttes tarbis sedagi kuniks saada oli. Eks sai vähemalt nina pudeli otsa topitud ja teravaid elamusi kogutud.

    Lenska maantee Desintegraatori juures olevaid rahvahulki mäletan ka. Seda äravaibumist ma otseselt ei mäleta, võibolla on tolleaegsetes ajalehtedes ühtteist midagi kirjas.

    Anto Raukas, kes oli samuti teemas sees, kirjutab Maalehes järgmist:
    Hint polnud Püha Johannes

    Need on sellised lood, mida tuleks elusolevatelt mäletajatelt võimaluse korral üles kirjutada või salvestada.

  9. Seppo võrdlemine Leviniga on pehmelt öeldes rõve.
    Mardnal oli – ja tuleb välja, et on ka praegu – eriline vihavaen Seppo vastu.
    See on pikk lugu ja ju kõik need takkajärgi seletused peavad nähtavasti õigustama vanu patte. Seppo oli pigem parteibossidega opositsioonis – sealhulgas üritati teda tappa,erinevaid süüdistusi kokku klopsida- tema teravad ja väga selged ütlemised olid üsna teada – aga Mardna juhatas meil teatavasti parteibosside haiglat küll… pikka aega…ja likvideeris Seppo suure vaevaga loodud kliiniku kohe esimesel võimalusel peale Seppo surma… Igal juhul on veel elus päris palju inimesi, kes ainult tänu Seppole veel elavad – tema luupõletike ravi metoodika, põletuste ravi ja ka luumurdude fikseerimine olid oma ajast kaugel ees ja neid tuleb ikkagi vaadata samuti aja kontekstis.
    Niiet ei maksa igat asja ikka pimesi uskuda ka.

  10. Mnjah, selle “rõveda” võrdluse tegin mina… Küllap ebaõiglaselt ja mõtlematult.

    Kindel see, et inimesed, kes on asjadega isiklikult seotud olnud, mäletavad asju ühel moel, aga soovides lõppkokkuvõttes hinnata mingi leiutise olemust, kasulikkust, toimivust jne loeb siiski vaid tõenduspõhisus. Ei mäleta, et tol õhtul oleks luupõletiku ravist juttu olnud, küll aga keerulise nimega aparaadist, mis tõendatult oli maha viksitud ja haiguslugude põhjal sai näidatud, et toimivuse tõestamiseks esitatud materjalid olid manipuleeritud. Patentidest, mida keegi ei ostnud.

    Võiks võrdluseks tuua siis Linus Paulingi. Mees, kel kaks Nobelit – keemias ja rahuasjas. Aga tema C-vitamiini promotsiooni peetakse tänapäeval üldiselt ikka vuuduuks. Mis ei vähenda tema teadussaavutusi keemiliste sidemete ja kvantkeemia vallas karvavõrdki.

    Kui sul, Aleksander, on Seppo ja tema edumeelsete meetodite kohta sobilikku lugemismaterjali, siis anna teada. Praegu on sõna sõna vastu.

  11. Ma arvan, et “tõendatult mahaviksitud” on see ainult Mardna peas,
    sest Pr, USA, SB, Jaapani, Rootsi ja end NLi patendiasutused nii ei arva, aga selle jättis Mardna ilusti mainimata – no mis sa teed, endal tal pole ju midagi võrreldavat ette näidata:
    Pr 1971 nr 71121404, a1972 7100638, 1978 7605402…
    USA 1972 3680553, 1977 4054955…
    Jaapan 1974 769650…
    SB 1974 1334867, 1335050 1978 1507953…
    Rootsi 1979 7602055 Ortop aparaat õla või puusa uue elusliigese kasvatamiseks, deformeerunud liigese rekonstrueerimiseks ja kaasasündinud liigesenihestuse raviks.
    + tosin autoritunnistusi NList , preemiad, auhinnad jne jne.
    Loomulikult on komparteile kuulekad ametnikehinged siiamaani , isegi peale Seppo surma, kadedust ja viha täis… üks põhjus mõningate puhul muide selles, et neid kaasautoriteks ei vormistatud – “tava” oli selline, et mõni kõrge ülemus-funktsionär tuli dobro saamiseks kaasautoriks nimetada – kui ei teinud, algasid probleemid – ja Seppol neid jagus küllaga…
    Eriti tigedad olid Tartu Riikliku Ülikooli kommarid, kes kamaluga igasugust komprat produtseerisid, aga ega Tervishoiuministeeriumi kommarid paremad polnud…
    Võin kinkida ka raamatu “Vastuvoolu” – tema abikaasa mälestused, fotodega, kirjadega jne – kui otsida, siis leiab ka teaduskirjandust.
    Fakt, et pole just palju Eesti arste, kes ühegi patendini oleks jõudnud.

  12. Mitte midagi ei juhtu ainult siis kui mitte midagi ei tee.

    Ajalugu tunneb mitmeid näiteid, kus oma ala profid elementaarsete asjadega puusse on pannud. Ja teadlased on ka ainult inimesed, nii et nii mõnigi annab järele kiusatusele oma sassis rahaasju voodooga kohendada.

    Tore oleks, kui mõni kohalkäinu ka kommentaariumisse või postitusse täpsema ülevaate paneks, mida sellest dr. Seppost või Tšernobõlist siis TÄPSELT räägiti.

    Oma viga muidugi, et ise kohale tulla ei suvatsenud , aga huvitav ikkagi. See kui üks ütleb, et keegi on soolapuhuja ja teine vaidleb, et ega ei ole küll on tavaline sopasõda ja ei veena kedagi.

    Konkreetselt dr. Seppost ja sakslaste pealt mahavehitud leiutistest rääkides……Neil sakslastel oli igasugu leiutisi, alates umbluust ja sellega seotud Tiibeti ja Antarktika vahet jõlkumisest ning teise äärmusse jäävatest helikopteritest ja muust , mille võitjad häbematult kopeerisid ning autorid unustusse jätsid nii et ilma konkreetse infota on raske otsustada, kas tegemist on umbluu või poliitikaga.

  13. Ei, patentide olemasolu väljamaades ei jäänud mainimata, küll aga lisati juurde, et kolme aasta jooksul polnud keegi nende vastu huvi tundnud ega ostnud, et inimeste ravimiseks laialdasemalt kasutusse võtta. Kuidas asjalood praegusel ajal on?

    Mina tõesti ei oska öelda, kas just kadedus, viha ja muud inimlikud tunded siin mängus on ja kui palju. Täpselt sama võib väita ka ju suhtumises Levinisse, kes paljude arvates teeb tänuväärset ja innovatiivset tööd, mida kadedad ei mõista ja maha teevad. Või siis ka Hindi AU-8 või mis iganes. Või on tegemist mõtte- ja teguviisiga, mis lähtub siiski olemasolevast tõendusmaterjalist või selle puudumisest, mille käigus paraku reaalsed inimesed pihta saavad.

    Loomulikult tuleb ka Mardna juttu suhtuda skeptiliselt, kuidas muidu. Pole meil pühakuid ega jumalaid, kellesse pimesi uskuda.

  14. See-eest mina oskan küll öelda, sest olen Seppo looga küllalt lähedalt kokku puutunud – sh töötanud Seppo kliinikus.
    Tänapäeval on Seppo töödega palju huvitavaid arenguid, kuid neist on veel veidi vara rääkida – aga üks asi jooksis pressist ka läbi – tartlased on nimelt ka mingi leiutisega maha saanud, mis äravahetamiseni Seppo aparaadiga sarnane – ka toruluude lappimiseks mõeldud:)
    Ja see, kas keegi ostab-ei osta, pole tõenduspõhisuse juures mingi argument.
    Leviniga pole Seppol puht objektiivselt tõesti mitte midagi ühist.
    Pealegi – tollaseid võimalusi, tingimusi, teadmisi ja saavutusi tuleks ikka hinnata konkreetselt selle aja kontekstis – tollel ajal vähemalt olid tema saavutused igal juhul üle prahi, tänapäeval on võimalused lihtsalt oluliselt teistsugused. Mardnasugused vastutavad aga selle eest, et ta oma tööd lõpetada ei jõudnud…
    edasiarendused oleks igal juhul hea ekspordiart olnud.

  15. Tere Skeptik.
    Mulle näib, et siinse kommentaariumi mõnedel kriitikutel on ühes vallas õigus: skeptilisest vaimust kantud kirjutised ei pea ju tingimata olema ärapanemise vaimust kantud manifestilaadsed lausumised-loitsimised, vaid nad võiksid omada ka keskmisest ajakirjanduslikust liinitootmisest kõrgemat lugemisväärtust, s.t. mõnesugust esteetilist mõõdet, milles kriitilisus on üksnes eelduseks võetud taust, mitte sõnumi tulikiri. Aga võtan omaks: kus viga näed laita, seal tule ja aita. Võiksin tullagi, ideel on ju jumet ning skeptiline meelsus on mulle väga sümpaatne eeldusel, et mulle jääb luba aeg-ajalt ka skeptlisuse kui hoikaku suhtes skeptiline olla. Metaskepsis, kui lubate ;) Mis ma selle all silmas pean, see on see: on valdkondi, kus vahetu ning analüüsita tunnetus on väga väärtuslik. Oleks vaid vaja teha vahet sellistes olukordades ilumeele ning tõemeele vahel, ning viimaks leida need kohad elumustris, kus neid kahte tõesti hästi ühendada saab. Praegusel ajal (ja küllap pigem ikkagi läbi kogu inimajaloo) kipuvad segamini minema kõneluse siiruse tingimus ning kõneluse tõeväärtus. Pole ka ime, olukorras, kus objektiivsus/teaduslikkus on progressikultuse ideoloogiate mahitusel ülehaibitud ning korporatiivse establishmenti praktikates diskrediteeritud, haaravad inimesed ükskõik milliste maailmakirjelduste järele, mis ekspluateerimise asemel tõeotavad neile osadust tegelikkusega. Ebateaduse trump sellises suhtlusolukorras on paraku asjaolu, et nad ise enamsti tõepoolest ongi oma sõnumi esitamisel siirad. Kuid usk ehk usaldus võib olla mitemsugune. Enesepettus on levinumaid pettuse vorme Maal ;)

    Vaatan veel veidi ringi, ehk pürgin viimaks liimekski. Mõistagi, kui ikka võetakse omaks.

    Jõudu!

  16. Siim:

    eeldusel, et mulle jääb luba aeg-ajalt ka skeptlisuse kui hoikaku suhtes skeptiline olla

    Loomulikult, kuis muidu :-)
    Pole meil pühakuid ega jumalaid, kellesse pimesi uskuda.

    Nagu isegi näha võid, ei ole ju kõik siin kõigiga alati nõus, isegi kui ebateadust üksmeelselt kummutamisväärseks peetakse. Normaalne ju.

    Siiruse ja tõe koha peal on tihti raske inimlikult tasakaalukat seisukohta võtta, sest olgu inimene kui siiras tahes, aga ta seisukoht tõendatult väär (näiteks usub, et tulnukad on teda röövinud ja seksuaalselt kuritarvitanud), siis isegi vihje selles suunas, et võibolla tal pole õigus, muutub teise silmis ja meeles rünnakuks tema isiku vastu.

    Aga ma pole ka nii sinisilmne, et liiga palju sellesse siirusesse usuksin. Petised on õppimisvõimelisemad kui enamus meist ja kuidas jätta usaldusvärne mulje, kuidas panna inimene endasse uskuma, kuidas ära kasutada inimlikku usaldust jne on väga kõrgelt arenenud kunst ja oskus, mille õppetunnid neil edukalt läbitud on.

    on valdkondi, kus vahetu ning analüüsita tunnetus on väga väärtuslik

    Absoluutselt. Seepärast me eriti ei aruta siin kuigipalju kunstiteoste võimaliku tõeväärtuse üle ega tõesta armastust.

  17. Aleksander Laane:

    sest Pr, USA, SB, Jaapani, Rootsi ja end NLi patendiasutused nii ei arva

    Ja see, kas keegi ostab-ei osta, pole tõenduspõhisuse juures mingi argument.

    Ja see, kas on patendeeritud või mitte, ei ole tõenduspõhisuse juures mingi argument ….:D

    Sniffexit mäletad …

  18. Eestis on juhtumeid, kus kiropraktiku käe läbi on inimesed halvatuks jäänud.

    Ja täpsusele pretendeeriv leht võiks täpsustada nende juhtumite arvu aastate lõikes.

  19. Eestis on juhtumeid, kus kiropraktiku käe läbi on inimesed halvatuks jäänud.

    Ja täpsusele pretendeeriv leht võiks täpsustada nende juhtumite arvu aastate lõikes.

    Tegelikult on see minu arvates üsna võimatu, arvestades, et konkreetse halvatuse põhjustajaks olnud luumurru tekkemehhanismi on suhteliselt raske tõestada ja minu teada ei peeta ka kuskil selliste luumurdude kohta registrit. Enamusel juhtudel tuleb ilmselt uskuda patsiendi väidet, kuidas trauma tekkis.
    Kindel on ka see, et lõviosa juhtumitest ei jõua kunagi statistikasse, sest inimene lihtsalt ei ole huvitatud/ei tule selle peale, et asjast kedagi teavitada.

  20. Peeter Mardna täpsustab:

    A. Laane valuline reageerimine Seppo osas on veidi arusaamatu. Ei ole midagi väitnud LUUMÄDANIKU JA PÕLETIKU RAVI osas, mille tema poolt algatatud põhimõtted ka täna toimivad edukalt.

    Juttu oli aparaatidest ja patentidest ja sellest, et aastate jooksul seda meetodit keegi teine riik ega juhtiv kliinik millegipärast kasutusele ei võtnud. Olen küll seda meelt, et seda ideed edasi arendades oleks vist jõutud tänapäevaste suurte liigeste proteesideni.

    Fakt on aga see, et manipuleeriti selleaegsete reponaator-fiksaatorite kasutamisel saavutatud tulemustega. Ka nüüd takkajärgi võib soovija seda näha, kui tutvub haiguslugudega, muidugi kui need vastavalt seadusele on säilinud.

    Mis puutub nn. Tartu Ülikooli kommunistidepoolsesse laimu ja tagakiusamisse, siis peamine kritiseerija oli tema juhendaja ja ülemus parteisse mitte kuuluv arstiteaduskonna dekaan prof. A. Linkperg, kes neid asju vist ikka jagas.

    Lp A. Laanet sel ajal veel polnud veel olemas, küll aga mina koos tema isaga tudeerisime sellel ajal koos ülikoolis ja hiljem tegutsesime koos nii ministeeriumis kui ka Keskhaiglas. Vahel on kasulik ka elukogenud isaga rääkida, et maailma asjadest tõepärast pilti saada.

    Olen arvamusel et möödaniku apsudest peaks õppust võtma, kuid ei usu, et tulevikus ei saa olema kergeusklikke, kes langevad järjekordsete pseudoteaduslike “saavutuste” võrku. Meie kohus oleks inimestele selgitada, mis on tõde ja miks teataval põhjusel (raha) neid “saavutusi” ikka püütakse kodanikele kaela määrida.

    Seppo kliinikut ei likvideerinud Mardna. Miks seda tehti ja kust tuli initsiatiiv, võiks süüdistaja endale ikka selgeks teha.

    Ega see, kui keegi teeb midagi hästi ja õigesti, ei välista mõnes muus tegevuses teatud eesmärgi saavutamiseks hämamist.

    MARDNA

  21. lisan kommentaari kiropraktika kohta- mardna peaks olema kyll olema oma kommentaarides veidi asjalikum ning mitte sellist rumalat kommentaari viskama, et osteoporoosi diagnoosiga patsiente ei tohi “väänata”-muidugi ei tohi aga seda teab iga meditsiiniise körgharidusega kiropraktik- hullem lugu on kui eestis tegutsevad nn kiropraktikud teostavad väänamist ning pöhjustavad VAD- vertebral artery dissektsiooni vöi kahjustavad aorti nn selja nöksutamisega. vot nii!

    Rainer Kägo
    litsentseeritud kiropraktik
    http://www.kiropraktika.ee

  22. Suur tänu, Rainer!
    Paraku on aga sedasi, et mainet loovad nii need, kes on nn kiropraktikud kui ka litsentseeritud ja meditsiinilise kõrgharidusega kiropraktikud. Tavatarbijal on teinekord keeruline vahet teha.

    Siinsamas skeptik.ee lehel oli näiteks juttu kinesioloogiast – ühest küljest teadus inimese liikumisest, mida õpitakse ülikoolis ja teisalt nn rakenduskinesioloogia, mille harrastajad ehivad end pseudoteadusliku energiakõnega, aga ometigi tegelevad inimestega, peavad vastuvõtte jne. Sellest teisest räägitakse ajakirjanduses ilujutte, sest see on inimesele lähedal, lubab aidata hädas ning kaunistab end jutuga, millel küll puudub sisu, aga mis ilmselt teatud inimestele hästi peale läheb.

    Kas kiropraktikagi mõnes mõttes teelahkmel pole? Ühele poole soovivad minna need, kes peavad tõenduspõhisust oluliseks edasiviijaks, teisele poole sikutavad nn ortodokssed ehk õigeusklikud, kes Palmeri subluksatsiooni teooriat (või kuidas see eesti keeles ongi) jätkuvalt au sees hoiavad ja tõenduspõhisusele kaldujaid vaatet lausa reeturiteks peavad. Võibolla ma lihtsustan liialt, aga ehk oskate Teie, Rainer Kägo, meile selle koha pealt valgust tuua?

    Paar lugemist ühe teise Eestis tegutseva kiropraktiku arvamistest:
    http://www.teraapia.ee/?topic=106&info=1
    http://paber.ekspress.ee/viewd.....170048496D

    Minu BS-detektor muutus küll rahutuks :-)

    Eestis on olemas ka Eesti Manuaalse Meditsiini ja Kiropraktika Selts, kes lausa vastavaid kraade jagab:
    http://www.emmks.com/estonian/examiningboard.html
    http://www.emmks.com/estonian/chiropractic.html

  23. Elukogenud isa on mul küll – nii Siberi “ülikooli” kui ülikooliharidusega, kuid võin pea pakule panna, et dr. Mardnaga pole ta koos õppinud :)))) Mis minuarust elukogemust kuidagi ei vähenda.
    Ja kriitika ning tagakiusamine on ikka väga-väga erinevad asjad… “kriitika” poliitrepressioonide teenistuses on ja jääb tagakiusamiseks.
    Pealegi – ei saa käsitleda tänapäevaste nõudmistega tõenduspõhise meditsiini eelset (enne 1980ndaid) ajastut, seda enam NLis.
    Samuti kirjutasin, et erin patendiorganisatsioonid leidsid, et Seppo töödes oli midagi uuendusliku – seega see mahaviksimise jutt on – noh, nõrk või nii :)
    Minagi ei ostaks ehk patenti, kui mul on midagi sarnast arenduses pooleli, see on seotud ärihuvidega ja kui ma veel saan patendist miskitpidi nö mööda minna – pealegi nõuab enamus leiutistest ka arendus- ja müügi/turundustegevust – aga seda minuteada ei tehtud – või kuidas see NLi viljastavates-kinnistes tingimustes oleks võinud Läänes toimuda…ei tea.

  24. Kiropraktikast on lugu ajakirjas Skeptical Inquirer:
    http://www.csicop.org/si/2008-01/homola.html

    Autoriks endine kiropraktik Samuel Homola. Kiropraktika põhiprobleemiks on tema sõnul see, et jonnakas kinnipidamine Palmeri subluksatsiooni teooriast, mille kohaselt peaaegu kõik tervisehädad on tingitud selgroo jamadest, takistab alal edasi arenemast seljaspetsialiteediks ja mõne aja pärast võtavad füsioterapeudid valdkonna üle, kui kiropraktika end pseudoteaduslikest kontseptsioonidest vabastada ei suuda.

    Väited, et kiropraktika abil saab ravida orgaanilisi haigusi, vererõhku jne, ei ole vastavate uuringutega kinnitust leidnud ja puudub ka anatoomiline-füsioloogiline põhjendus, miks kiropraktiku tegevus midagi sellist üldse suutma peaks.

    Teatud tüüpi seljahädade korral on aga kiropraktikast abi, räägib endine kiropraktik Samuel Homola.

  25. Martini kommentaar meenutab sõna-sõnalt seda, mida räägib Iirimaal Shannonis tegutsev populaarne kiropraktik, kes oma kliendid esimese asjana arsti juurde kupatab.

    Ja võtab töö ette alles siis, kui on selge, et tegemist on Lääne ühiskonna tüüphädade, vähese liikuvuse, sundasendite, stressi ja muude nn. psühhosomaatiliste jamadega. Mitte mingi tõsise trauma või terviserikkega.

    Selle vastu aitab kiropraktika päris hästi. Tänapäeva inimesed trenni ei tee, või kui siis, ühekülgselt. Kõik me teame, et peale lennukis või kinos istumist on ” kondid kanged.” Ja kui vennike peale aastatepikkust kontoris istumist kiropraktiku juurde satub, siis peale seanssi on küll tunne, nagu oleks 10 aastat noorem.

    Sealmaal töötavad kiropraktikud litsensi alusel, selleks, et nad vähki ravima ei hakkaks või muud põnevat ei teeks. Ja kiropraktik pole mingi müstiline voodoospets, vaid keskmisest massöörist parema ettevalmistuse saanud tegelane.

    Vana latrab oma klientidega heal meelel ja küsimusele, miks just selg , oli imelihtne vastus. Inimese kogu keha vajab liikuvumist. Kätega vehime me kogu aeg, jalgu painutame vahel, kui midagi maast üles vaja võtta või kuhugi ronida…aga millal me viimati silda viskasime või muud moodi selgrool liikuda lasime. Pigem istume me aastaid küürus arvuti taga ja siis pole ime, kui jamad tekivad. Ja selliseid jamasid ravib kiropraktika imehästi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga