Teaduslik uurimus telepaatiast

Selgeltnägijat tõelises tuleproovis testisime inimeste väidetavat võimet mõtteid, kujutisi, teavet ilma tuntud viie meeleelundita ühest ajust teise saata. Sellist nähtust nimetatakse ka telepaatiaks. Meie katses see nähtus end ei ilmutanud.

Loomulikult pole MTÜ Eesti Skeptik esimene ega ainus telepaatia uurija. Sedalaadi katseid on tehtud varem ja tehakse ilmselt ka edaspidi. Kasutatakse eri meetodeid ja püstitatakse erinevaid hüpoteese, mida seejärel siis testitakse.

Teadlased Samuel T. Moulton ja Stephen M. Kosslyn uurisid väidetavat telepaatiat funktsionaalse magnetresonants-kuvatehnika (fMRI) abil. Lähtekohaks asjaolu, et kui telepaatia olemas oleks, siis peaks selle avaldumine kajastuma inimese ajus ning muutusi ajuprotsessides saab just fMRI-ga väga hästi kindlaks teha.

Selleks, et positiivsed tulemused kindlamini avalduda saaksid, kasutati testisikutena teiste hulgas ühemunakaksikuid ja emotsionaalselt lähedasi isikuid ning testpiltidena emotsionaalselt reaktiivseid kujutisi (vt pilti ülal).

Artikkel Using Neuroimaging to Resolve the Psi Debate (Funktsionaalse magnetresonants-kuvamise kasutamine parapsühholoogia-alase vaidluse lahendamisel) ilmus närviteaduste ajakirjas Journal of Cognitive Neuroscience 2008. aasta jaanuaris.

Tulemus: telepaatilised ja mittetelepaatilised närvireaktsioonid olid eristamatud. Selle uuringu tulemused on seni kõige tugevam tõend paranormaalsete võimete olemasolu vastu.

Selline tulemus ei vallutanud meediakanalite teadusrubriike, kuigi see võib olla ühe suure, palju vaidlusi põhjustanud, paljude uurijate elutööks, paljude inimeste uskumisobjektiks, paljudele teenistusvahendiks olnud nähtuse lõpp. Lõplik lõpp.

Samas, kui meil on kehvalt korraldatud, puuduliku teadusliku usaldusväärsusega teleprogramm näitamas õhkõrnu ja kontrollimatuid “tõendeid”, siis leitakse piisavalt põhjust neid kajastada kui tõelisi tõendeid telepaatia ja selgeltnägemise toimimise kohta.

Tõeliselt tõendab see viimane siiski vaid seda, et osadel inimestel on vajadus telepaatiasse uskuda.

Kajastusi teadlaste artikli kohta saab lugeda ka siit:
Deric Bownds’ MindBlog
Neurologica Blog: Looking for ESP in the Brain

Teaduse ajalugu on meile õpetanud, et väidetavad nähtused, mida on raske demonstreerida, millel pole tuntud toimemehhanismi ega ühtegi positiivset omadust, mida võiks kasutada markeri või tunnistähena, pole tõenäoliselt olemas. Sellist järeldust nõuab meilt säästuprintsiip. Terve sajand meeltevälise taju uurimusi on näidanud kõiki mitteolemasoleva nähtuse tunnuseid. See viimane uurimus lisab sellele pikale loole veel ühe löögi.

243 Replies to “Teaduslik uurimus telepaatiast”

  1. Tuld (arvatavasti) olid kohanud enamik algsetest inimestest, paranähtusi on siiani kogenud vaid osa inimestest. Mis ei tähenda, et need nimetatud inimestele vähem reaalsed oleksid või et oleks ilmtingimata vajalik tõestada ka ülejäänud osale inimkonnast nende nähtuste olemasolu – ka nood inimesed on kohandunud eluga neile sobivas paranähtusteta maailmapildis. Ja kohati saavad isegi päris hästi hakkama :) Küll aga on mõttekas juhtida tähelepanu sellele, kui vigaselt baasilt väidetakse tõestatuks, et paranähtusi ei eksisteeri.

    On ikka üsna suur vahe, kui osad inimesed pole lihtsalt tuld nägema juhtunud, rääkimata selle tegemise oskusest, ja teiselt poolt kui see metafooriline tuli kustub koheselt, kui keegi, kes seda varem näinud pole, läheduses on, ja ka söed ja tuhk haihtuvad, nii et sellest tulest pole enam mitte ühtegi jälge, kui keegi huvitatu seda uurima hakkab.

  2. inz:

    Tuld (arvatavasti) olid kohanud enamik algsetest inimestest, paranähtusi on siiani kogenud vaid osa inimestest. Mis ei tähenda, et need nimetatud inimestele vähem reaalsed oleksid või et oleks ilmtingimata vajalik tõestada ka ülejäänud osale inimkonnast nende nähtuste olemasolu – ka nood inimesed on kohandunud eluga neile sobivas paranähtusteta maailmapildis. Ja kohati saavad isegi päris hästi hakkama :) Küll aga on mõttekas juhtida tähelepanu sellele, kui vigaselt baasilt väidetakse tõestatuks, et paranähtusi ei eksisteeri.

    1) kus need paranähtusi kogenud inimesed siis on? neile pakutakse väljailmumise ja kogetu tõestamise eest ühtekokku kolossaalseid rahasummasid. sellegipoolest neid ei ole.

    2) nendele inimestele võivad need kogemused tõesti äärmiselt reaalsed olla ent see on subjektiivne lähenemine. tegu võib olla lihtlabase meelepettega. selles veendumiseks tulebki asja täpsemalt testida. inimesed, kes sellest erinevatele veidratele põhjustele viidates keelduvad, püüavad lihtsalt alateadlikult kaitsta oma harjunud ja meeldivat maailmapilti, kus neil on teatud võimed. kuni nad ei osale katses, mis need võimed ümber lükata võib, on elu ilus.

    3) ega eriti mitte keegi ei väidagi, et paranähtuste mitteeksisteerimine on tõestatud. tants käib pigem siiski selle ümber, et ühegi paranähtuse olemasolu pole tõestatud ja need, kes seda ehk tõestada saaks, keelduvad sellest.

    Mina taas tunnen päris mitut, kes väidavad, et paranähtused on olemas. Ja võrguavarustest ning raamatulettidelt võib veel mõne juurde leida.

    nagu juba öeldud: kui on mistahes nähtus – olgu siis para või mitte-para – peab see MILLESKI ilmnema, milleski väljenduma. see peab KUIDAGI ümbritsevale mõju avalduma, mingil moel taustamürast eristuma. sest vastasel juhul on tegu absoluutse luuluga!

    niisiis, kui meile on arusaadav, et isegi paranähtus (kui see pole kellegi hallutsinatsioon) peab olema ühel või teisel moel tajutav, siis on ka selle olemasolu kontrollitav. paranähtuse olemasolus veendumiseks ei pea me oskama seda mõõta ega selle toimemehhanisme seletada (taas võrdlus ürginimese ja tulega) – me peam seda vaid nägema või selle toimet kogema.

    jupi aja eest käisid siin nõiad kati ja krislin, kes oskasid kehast väljas käia ja tahtsid sellega papile pretendeerida. kui neilt küsiti, millega nad suudavad oma kehast väljaskäimist tõestada ehk milles peaks selle kogemuse tulemus kajastuma, tegid nad “mök-mök” ja arvasid, et kui nemad ise seda kogevad ja tunnevad, on ju asi piisavalt reaalne. aga kes ütleb, et nad lihstalt und ei näe? kui sa oskad kehast väljas käia ent ei suuda seejuures isegi su enda seljale kinnitatud sedelit lugeda, siis KAS sa üldse käisid kehast väljas või sulle ainult tundus, et käisid? SINU jaoks võib see olla ÄÄRMISELT reaalne kogemus aga paljud unenäodki tunduvad täiesti reaalsed. kas unenäos on midagi paranormaalset? kas inimene, kes näeb unes kehast väljaskäimist, peaks pälvima skeptikute auhinnaraha?

    loodan, et sa hakkad pikapeale taipama, et ei ole mitte mingit söödavat põhjust, miks paranähtusi ja -võimeid ei peaks saama tõestada või demonstreerida.

  3. salvey küsis:

    peavad nad siis ilmtingimata metalle töötlema? Võibolla nad rajavad oma tsivilisatsiooni mingil muul alusel?

    Jah, nad peavad metalle töötlema. Aga kuidas nad selleni jõuavad, selleks on palju-palju erinevaid võimalusi.

    Nii näiteks on kuld võrdlemisi ehedal kujul võrdlemisi hõlpsasti paljudest kohtadest planeedi pinnal leitav. (Õigemini oli — tänapäeval on kasvav tsivilisatsioon kergesti kättesaadava kulla kokku korjanud.) Ja võrdlemisi kenasti sepistatav ka madaltehnoloogiste — sealhulgas mitte-nii-väga-kuumade — vahenditega. Ilmselt on kuld meiegi tsivilisatsiooni arengus metallurgia arengus olulist rolli mänginud, aga pimedate inimeste tsivilisatsioonis oleks see roll ilmselt märgatavalt suurem.

    Aga väita, et pime tsivilisatsioon valgust avastada ei saa, on oma olemuselt väga sarnane kreatsionistide taandumatu keerukuse väitega. Ja neid väiteid kummutatakse samamoodi — spekulatiivse fiktsiooni teel.

  4. Jason:

    1) kus need paranähtusi kogenud inimesed siis on? neile pakutakse väljailmumise ja kogetu tõestamise eest ühtekokku kolossaalseid rahasummasid. sellegipoolest neid ei ole.

    Jälle… Ma olen pidevalt rõhutanud, et on inimesi, kes on kogenud ja on inimesi, kes ei ole. Kumbki ei saa teisele midagi tõestada ja polegi vaja – mõlemad pooled saavad elus rahuldavalt ilma selletagi hakkama. Küll aga saab tõestada teatud tõestuste paikapidamatust – nii ühelt kui teiselt poolt.

    Mina ei saa tõestada, et paranähtused on olemas. Ja (eeldades, et ma olen neid ise kogenud), ma ei saa sulle ka tõestada, et ma olen neid kogenud. Sina ei saa mulle tõestada, et paranähtusi ei ole olemas – ainult seda, et sina nende olemasolu ei usu. Veelgi enam, sa ei saa mulle isegi tõestada, et sa ise ei ole paranähtusi kogenud. Ja seda kahel põhjusel: esiteks ei ole minul vähimalgi määral rohkem põhjust uskuda sind kui sinul mind, ja teiseks, nii nagu sina väidad, et und ja luulusid on nii lihtne võimalik pidada paranähtusteks, nii kehtib ka vastupidine – paranähtusi on niisama lihtne pidada uneks või luuludeks. Sa ei tea, kas sa oled või ei ole midagi paravaldkonda kuuluvat kogenud. Minu jaoks on tõestatav vaid see, et midagi pole tõestatav – kumbagi pidi. Seega peame paratamatult eksisteerima edasi – mina oma kindla veendumusega, et paranähtused on olemas ja sina oma kindla veendumusega, et neid ei ole.

    nagu juba öeldud: kui on mistahes nähtus – olgu siis para või mitte-para – peab see MILLESKI ilmnema, milleski väljenduma. see peab KUIDAGI ümbritsevale mõju avalduma, mingil moel taustamürast eristuma. sest vastasel juhul on tegu absoluutse luuluga!

    Enne kui sa selle lõigu kirja panid, polnud see ümbritsevate jaoks milleski väljendunud, ehk siis oli absoluutne luul. Seega on sinu kirjatükk absoluutse luulu protokoll. Selle luulu tagantjärgi kirjapanek ei saa endast kujutada midagi muud, kui selle luulu kirjeldust, see ei saa muuta luulu varasemat kvaliteeti. See aga on väga sarnane sellele, mida sa teistelt nõuad: sina ka ei sa tõestada, kas, kuidas ja millal mõte sinu peas sündis, sa saad ainult kirja panna (või muul kombel kirjeldada), mis mõte see oli. Tagantjärele.

    Asjale lähemale pääsemiseks peaks sisse tooma ühe piirangu. Paranähtusi ja väidetavate meediumide võimeid ei saa tõestada olemasolevateks või mitte-eksisteerivateks samade võtetega. Isegi kui ükski meedium, nõid või ravitseja ei osutuks olevat midagi muud kui šarlataan, ei tõestaks see paranähtusi olematudeks. Nimetatud tegelastelt kahtlemata võib nõuda nende väidete paikapidamise tõestamist, kuna nad ise kinnitavad, et suudavad oma üleloomulikke võimeid tahtlikult kontrollida. Aga siis on igal konkreetsel juhul tõestatav küsimus: kas SEE konkreetne isik suudab praktikas seda, mida ta väidab suutvat. Ja ei midagi enamat.

    Suur osa teada olevatest juhtumitest on aga spontaansed, toimunud inimestega, kes ei väida end omavat üleloomulikke võimeid, nende tahtest sõltumatult ja need inimesed pole võimelised neid nähtusi uuesti ise esile kutsuma. Seega, lõpetades vaidluse aia ja aiaaugu teemal – räägime kas paranähtustest või nendest, kes väidavad end neid nähtusi kontrollida suutvat. Olen vägagi avatud sinuga ühiste seisukohtade leidmiseks tagumises neist teemadest. Ja olen 100% veendunud paranähtuste olemasolus ning selles, et mul pole võimalik ja mul pole tahtmistki seda sinule tõestada.

    loodan, et sa hakkad pikapeale taipama, et ei ole mitte mingit söödavat põhjust, miks paranähtusi ja -võimeid ei peaks saama tõestada või demonstreerida

    Asjata. Ma ei hakka pika peale taipama midagi taolist. Kui hakkaks, siis ma ei saaks seda liigitada mõiste “taipamine” alla. Aga loe tsitaat uuesti läbi ja ehk siis sina taipad (kohe, mitte pika peale), et seal on taas koos esitatud kaks täiesti eraldiseisvat eeldust: paranähtuste olemasolu ja paravõimete olemasolu. Ülalkirjeldatud põhjustel on see lause minu jaoks loogiliselt vigane, seega ka selles mõttes mitte “taipamisvääriline”.

  5. Isiklikult olen kah üht-teist kogenud, mida mõni teine inimene ehk paranähtuseks võiks nimetada. Näiteks teatav ekstaatiline inspiratsioonipuhang kunstitöid tehes, kus on tunne, nagu kanaldaks universumi üliteadvuse igitarkust. Kogemuse mõttes on sellised asjad muidugi huvitavad tunda, aga teha isiklikust kiiksust mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi eiteamille kohta, peab vist veidi teistsugune ajuehitus olema :-)

  6. Jälle… Ma olen pidevalt rõhutanud, et on inimesi, kes on kogenud ja on inimesi, kes ei ole.

    Mis ajast isiklik kogemus mingi eriti objektiivne mõõdupuu reaalsuse hindamisel on? Kas sul pole siis pähe tulnud, et samamoodi nagu Jürgen Veberi käe mehest läbi panemise trikk on illusioon, on ka muid asju, mis mõistusele võivad pealiskaudsel vaatamisel paranähtusena tunduda, aga lähemal uurimisel saab selgeks, et see justnimelt tundubki nii, aga tegelikkuses on hoopis midagi muud. Kui vaadata nüüd erinevaid väidetavalt paranähtusi kogenud inimesi, siis on need enamasti üsna lihtsameelsed ja nõrga kriitikameelega inimesed, kelle ärapetmine eriti suur vaev ei tohiks olla. Sellest tulenevalt on ka sinu ülejäänud tundumise ja tunnetamise jutt paranähtuste olemasolu seisukohast vaadates teemast mööda rääkimine.

    Enne kui sa selle lõigu kirja panid, polnud see ümbritsevate jaoks milleski väljendunud, ehk siis oli absoluutne luul. Seega on sinu kirjatükk absoluutse luulu protokoll. Selle luulu tagantjärgi kirjapanek ei saa endast kujutada midagi muud, kui selle luulu kirjeldust, see ei saa muuta luulu varasemat kvaliteeti. See aga on väga sarnane sellele, mida sa teistelt nõuad: sina ka ei sa tõestada, kas, kuidas ja millal mõte sinu peas sündis, sa saad ainult kirja panna (või muul kombel kirjeldada), mis mõte see oli. Tagantjärele.

    See oli ümbritsevate jaoks väljendunud tema ajutegevusena, kuigi tõesti, ajal kui arvati, et aju peamine ülesanne on vere jahutamine, oleks neid märke raske märgata olnud.

  7. Arvan et isiklikest kogemustest võib teha järeldusi eelkõige iseenda kohta.
    Võimalikku “paranähtust” eristaksin luulust siis, kui tal on kasvõi mingi kokkupuude reaalsusega. Nt ise kogesin kord mingit erilist tõmmet ühe koha suhtes, läksin sinna ja kohtasin inimest kellega polnud ammu üldse suhelnud, küll aga olin temale mõelnud. See võib siis olla kas paranähtus või lihtsalt luulu ja kokkusattumuse kombinatsioon. Edaspidi pole midagi sellist juhtunud, ehkki üritasin midagi sarnast uuesti esile kutsuda. Ja muidugi mõned unenäod on eriliselt meelde jäänud, vahel tundub justkui elaks kusagil võõras kohas ööbides neid mälestusi läbi, mis selle maja asukatel on. Aga samas on seegi seletatav kujutlusvõimega ja tavapärasel teel saadud infoga.
    Vähemalt enda kogemuse najal saan öelda et mina ei suuda selgelt eristada ja piiritleda “paranähtust” ega seda ka ise esile kutsuda, mistõtu on targem olulisi asju ajada ikka tavapäraseid meetodeid kasutades (telepaatia asemel telefon:). Aga teema on huvitav ja millegi uue kogemine pole kunagi välistatud.

  8. Nt ise kogesin kord mingit erilist tõmmet ühe koha suhtes, läksin sinna ja kohtasin inimest kellega polnud ammu üldse suhelnud, küll aga olin temale mõelnud.

    see on klassikaline näide jah. aga on üks selline loogikaviga, mille käigus inmene loendab tabamusi ent ignoreerib möödalaske. seega küsi endalt: mitu korda oled sa tundud tõmmet mingi koha suhtes ja sinna minnes seal mitte ühtki tuttavat kohanud?

    sarnane nähtus on see kellelegi mõtlemine ja seejärel temalt temalt telefonikõne saamine või linna vahel kohtamine. vaadeldes vaid üksikuid täppiläinud juhtumeid, saame hämmastava mustri. kusjuures meelde jäävadki meile vaid need juhtumid, mis midagi sellist juhtus sest need on oluliselt kirkamad, kui juhud, mil midagi ei sünni. nii tekibki väärkujutelm mingist mustrist.

    aju aga on veelgi veidram ollus. kui meil mingi selline juhtum ette tuleb, hakkab ta sellele seletust otsima, seda oma loogikaga lahti mõtestama ning see toimub ilma, et me ise seda teakski. kui me juhtumisi läksimegi mingisse kohta, kus me kedagi olulist kohtasime ning see meile endale imelik või isegi hämmastav tundus, võis aju sellele omalt poolt veel detaile juurde lisada, mida tegelikult ei olnudki. raskematel juhtudel võime hakata tõsimeeli uskuma, et nägime mitmeid endeid, mis suunasid meid sinna minem. võibolla saame iegi detailselt kirjeldada, kuidas see aadress või koht ühel või teisel moel meile igapäevaelus pidevalt viirastus (telekas, ajalehes jne). kergemal juhul aga võibki nii olla, et tagantjärele “meenub” meile, kuidas meil oli mingi kummaline tõmme selle koha poole. seejuures on see mälestus niivõrd reaalne, et raske on uskuda, et see on kõigest illusioon.

    muideks dejavu toimib samuti ajutoime häire tõttu ja kui me juhtumisi selle häire olemust ei tunne, võime me MÜRKI VÕTTA, et oleme selles kohas juba viibinud ja neid sündmusi varem kogenud ehk siis ette näinud vmt. olen ka ise dejavu’d kogenud ja see on tõesti kummaline ning realistlik. iga konkreetse dejavu ajal kogetud detail on nii erksalt meeles, nagu olekski seda enne kogenud või ette näinud. samas aga pole ka parima tahtmise juures võimalik mitte raasugi ette näha – kogemuse äratundmine tekib alles siis, kui see kogemus saadud on. ette ennustada pole midagi võimalik (kui just aju jälle trikki ei mängi ja ei loo sulle vastavat soovkujutlust)

  9. Vastuseks Jasonile: Tõmmet mingi koha suhtes olen palju tundud, olen läinud ja pole kedagi kohanud. Aga siis ma tavaliselt ka pole lootnud kohata.
    Ilmselt oli antud juhtumil tegu muidugi soovmõtlemisega, kusjuures ma olin ka siis skeptiku portaali külastaja ja isegi selle sündmuse toimumise ajal mõtlesin et kas see on nüüd minu ajutegevuse häire või mingi seletamatu side inimeste vahel. Mõtlesin veel umbes nii “Kui mul puuduks igasugune kriitikameel, siis ma arvaksin, et olen leidnud tõendi telepaatia olemasolu kohta”.
    Aga mul on veidi kriitikameelt ja seetõttu ma ei arva 100% kindlusega veel midagi. Umbes nädala jooksul üritasin sellist sündmust ise esile kutsuda, aga tulemus oli mõistagi ümmargune null.

  10. Jason kirjutas:

    muideks dejavu toimib samuti ajutoime häire tõttu ja kui me juhtumisi selle häire olemust ei tunne, võime me MÜRKI VÕTTA, et oleme selles kohas juba viibinud ja neid sündmusi varem kogenud ehk siis ette näinud vmt.

    Dig koges hiljuti huvitavat elamust.

    Tartus on tänapäeval vähemalt kolm Selverit.

    Paar aastat tagasi elasin ma Annelinna Selveri läheduses ja käisin seal regulaarselt. Ilmselgelt kulus sealne layout mulle pähe.

    Siis kolisin ma teise kohta ja hakkasin käima teistes toidupoodides (ja aeg-ajalt ühes teises Selveris).

    Hiljuti sattusin ma Annelinna Selverisse tagasi. Too oli vahepeal ümber organiseeritud ja nii müügipinda kui sortimenti oluliselt laiendanud, kuid ümberehitamisest hoidunud. Selle tulemusena oli layout oli suuresti muutunud, aga mitmed elemendid olid samaks jäänud. Ja loomulikult lähtus ka uus layout olulisel määral Selveritele üldomastest kommetest.

    Üritus tolles poes navigeerida kutsus kangesti déjà vu’d meenutava tunde esile: see nägi välja äärmiselt tuttav, aga ometigi täis elemente, mida ma ei mäletanud ja ei saanudki mäletada.

    Tõenäoliselt saab toda tunnet tahtlikult veel paar korda esile kutsuda, siis peaks aju uue layoudiga ära harjuma.

  11. Ikka tuleb meelde tuletada, et pärast seda ei tähenda selle pärast…

    Mis metallide kuumtöötlemisse puutub, siis ei ole see käppimise teel iseenesestmõistetavalt võimalik. Vaevalt et ka sonari teel, kuna oluline on just see, mis värvi kuumutatav detail on (ehk siis millises lainepikkuses kiirgab).

  12. Kriku kirjutas:

    Mis metallide kuumtöötlemisse puutub, siis ei ole see käppimise teel iseenesestmõistetavalt võimalik. Vaevalt et ka sonari teel, kuna oluline on just see, mis värvi kuumutatav detail on (ehk siis millises lainepikkuses kiirgab).

    Jama. Pronks on näide metallist, mida on väga hea käppimise teel kuumtöödelda. Lisaboonusena juhtub see — planeedi õige keemilise koosluse korral, muidugi mõista — väga lowtech vahenditega kaevandatav olema.

  13. See ka, et kas me välistame võimaluse, et tsiviliseeritud pimedad inimesed peavad kodus või jahivad metsas loomi, kes valgust näevad?

  14. Pronks ei ole metall, vaid vase ja tina sulam. Mis temperatuuril on pronks sepistatav?

    Enne sa rääkisid veel kullast… Kullaga on see asi, et kuld muutus oluliseks ning seda hakati töötlema ainult selle pärast, et see sobis hästi ehete valmistamiseks. Mis motivatsioon peaks olema pimedatel kullaga jamamiseks?

    Pimedad inimesed võivad vabalt pidada valgust nägevaid loomi, nagu tegelikult inimesed peavad hea lõhnatajuga loomi. Pole raske ette kujutada maailma, milles on helipeegelduste ja lõhnade abil võimalik väga edukat jahti pidada või taimset sööki korjata.

  15. Kriku deklareeris:

    Pronks ei ole metall, vaid vase ja tina sulam.

    Mispärast vase ja tina sulam ei peaks metall olema? Hullemaidki sulameid loetakse metallideks.

    Kriku küsis seejärel:

    Mis temperatuuril on pronks sepistatav?

    Pronksi üks huvitavaid — antiikmetallurgia kontekstis lausa äärmiselt huvitavaid — omadusi on see, et teda ei ole tingimata tarvis sepistada. Täiesti talutava lõikeriista saab, kui pronks hoopis vormi valada ning valu tulemust külmalt teritada. Rauaga antiikmetallurgid nii teha ei saa, kuna raud tahab sulamiseks üsna kõrget temperatuuri; kõige madalamad on 1200-1300 kraadi juures sulavad malmisordid. Malmist nuga aga on, nigu on. Pronks seevastu sulab täiesti kenasti — olenevalt lisanditest — 600-900 kraadi juures. Puudega küttes seda ehk veel kätte ei saa, hästi õhutatud ja hästi isoleeritud koldes puusütt põletades aga juba küll. Pärast koksi leiutamist läheb veel lihtsamaks.

    Nii vormi ettevalmistamine kui resultaadi külmteritamine on käppimise teel ruumi tajuvale intelligendile väga sobiv tegevus ja vormi sulapronksi täisvalamine jälle nii lihtne, et isegi täiskasvanuna nägemise kaotanud meie tsivilisatsiooni inimene võiks sellega natukese harjutamise järel toime tulla.

    Enne sa rääkisid veel kullast… Kullaga on see asi, et kuld muutus oluliseks ning seda hakati töötlema ainult selle pärast, et see sobis hästi ehete valmistamiseks.

    See on äärmine ülelihtsustamine.

    Kuld oli ka tööstuslikult kasulik juba ammu enne elektrikontaktide leiutamist. Kuld on võrdlemisi suure tihedusega, samas ka madalal temperatuuril võrdlemisi kergesti töödeldav — mis tähendab, et kullaga varustatud kiviaegsetel intelligentidel on juba mitmed metalliaja eelised olemas isegi siis, kui nad veel maagist metalli kätte saada ei oska. Korralikku nuga kullast muidugi ei tee, aga lõikamine pole kaugeltki ainus metalli kasutusala.

  16. Ma julgen väita, et sünnist saadik pime inimene esiteks ei jõua selleni, et pronksist terariist võiks millekski hea olla ja kui jõuabki, siis pronksivalu ei tee.

    Milleks veel siis kulda kasutati? Hõbedat jah, hõbedast tehti ka hobuseraudu näiteks, kui raud veel liiga kallis oli, aga kulda…?

  17. Ma julgen väita, et sünnist saadik pime inimene esiteks ei jõua selleni, et pronksist terariist võiks millekski hea olla ja kui jõuabki, siis pronksivalu ei tee.

    Kas näiteks kajalokatsioon, mis annab ümbritsevast selge kolmemõõtmelise (aga värvideta) pildi, ei võimalda siis tõesti sinu arvates intelligentsel liigil metallitöötlemiseni jõuda?

  18. Kas kajalokatsioon annab andmeid erinevate ainete füüsikaliste omaduste kohta, analoogiliselt näiteks värvide nägemisega silma poolt? Kui täpselt võimaldab kajalokatsioon erinevaid aineid värvi, tekstuuri vms. põhjal eristada? Kas kajalokatsioon võimaldab saada teavet eseme temperatuuri kohta?

  19. Kriku küsis:

    Kas kajalokatsioon võimaldab saada teavet eseme temperatuuri kohta?

    Jah, kombinatsioonis nahas leiduvate termoretseptoritega.

    Kajalokatsioon ütleb, kui kaugel käsi kuumast metallitükist on, käsi ütleb, kui palju kuumust temani jõudis. Lihtsa matemaatilise arvutusega, millesarnaseid imetajate ja lindude ajud iga päev lugemata hulgal teevad, saab hõlpsalt välja rehkendada, kui kuum metallitükk on.

  20. Sellisel juhul peavad ka termoretseptorid olema palju suurusjärke tundlikumad, kui praegu inimesel. Huvitav, millisel loomal on üldse kõige tundlikumad termoretseptorid?

  21. Piisavalt tundliku naha (mida nägemismeeleta inimesesarnasel organismil kahtlemata vaja on), ei oleks ilmselt isegi tarvis kätt välja sirutada, vaid aju saaks kajalokatsiooni ja keha eri piirkondades olevate retseptorite infot kombineerides “automaatselt” kindlaks määrata erinevate ümbritsevate kehade temperatuuri. Visualiseerida võiks seda kui kombinatsiooni kajalokatsioonis saadud ruumilisest pildist ja infrapunakaamera pildist. Ilmselt oleks see temperatuuritaju küll piiratud lahutusvõimega, aga kasvõi digi poolt pakutud käeviibutamine võiks, kui käes on termoretseptoreid rohkem, pilti kõvasti täpsustada.
    Füüsikaliste omaduste kohta võib kajalokatsioon kahtlemata infot anda, kuigi ilmselt mitte identselt värvide nägemisega, aga näiteks erineva tiheduse ja heli peegeldavusega ainete kohta võib saada isegi tunduvalt rohkem infot kui lihtsalt peale vaadates, ja kui lisada ka veel võimalik kasutatavate sageduste spektri muutmise võime, siis võib oletatavalt saada üsna suures koguses infot, mis võimaldab eri aineid väga hästi eristada.

  22. Sellisel juhul peavad ka termoretseptorid olema palju suurusjärke tundlikumad, kui praegu inimesel.

    Nägemisvõime puudumine kombinatsioonis võimalike muude keskkonnatingimustega võib anda väga suure evolutsioonilise surve ülitundlike termoretseptorite arendamiseks, mis praegu looduses nähtava võib ilmselt tunduvalt ületada. Võimalikke füüsikalisi ja füsioloogilisi piire on muidugi raske hinnata, aga mingit fundamentaalset takistust ülitäpsete termoretseptorite jaoks ma küll ei näe.

  23. Ja siis võib temperatuuri veel ka instrumentaalselt mõõta.

    Teoreetiliselt on täiesti mõeldav pimedate intelligentide tsivilisatsioon, kes enne metallurgiat elektrotehnikani jõuab. Kullast saab teha kõiki põhilisi elektroonikakomponente alustades traadist (millest omakorda nii induktiivpoole kui trafosid kerida saab) ja lõpetades kondensaatoriga. Kuldtraat on küll madala takistusega, kuid teda saab väga peeneks tõmmata, nii et põhimõtteliselt saab kullast isegi takisteid teha. Aga süsitakistid on ilmselt siiski käepärasemad — ja jälle, süsi on ühele lowtech tsivilisatsioonile väga kergesti kätte saadav materjal.

    Ainult kulla baasil ei saa küll hõlpsalt teha releesid: suurem asi pooljuht ta pole ning isegi kuldtraadist relee ankur peab magnetiseeruma. Aga isegi, kui looduses ei leidu piisavalt ehedat rauda suureulatuslikuks tööstuskasutuseks, on rauast ja niklist meteoriidid piisavalt sagedased leiud, et spekulatiivse fiktsiooni korras üks alkeemik neist primitiivse relee ankru saada võiks ja seepeale asuda otsima filosoofilist kivi — substantsi, mis odavaid kive hinnaliseks rauaks muuta võiks. :-)

  24. see pooljuhi-kommentaar oli pool teisest mõttest, mis täiesti valesse kohta sattus.

    Tegelikult pidin ma ütlema, et nii, nagu detektorvastuvõtjat looduslikust kristallist ja traadijupist tehakse, saab kuldtraadist ja sellestsamast looduslikust kristallist primitiivse Schottky dioodi teha. Kui ma nüüd veel teaksin, kuidas lowtech intelligendid vaakumit toota võiksid, võiksin ma ilma metallurgiata raadiost spekuleerida.

  25. Mul pole midagi telepaatia poolt väita, aga ma püstitaks täiesti rahulikult hüpoteesi, et teatavate nähtuste jaoks, mis ei ole meile kuidagi otse tuvastatavad võib see nn. “teaduslik meetod” iseenesest ebasobiv olla.
    Samuti nagu näiteks mingile empiirilist meetodit kasutavale Andamani saare asukale on neutriinode olemasolu täiesti arusaamatu ja mõttetu. St. nende meetod on neutriinode tajumiseks ebasobiv.

    Jällegi, ei taha ma kuidagi väita, et andamanlaste meetod on teaduslikust kuidagi parem. Aga millegipärast jäid nemad ellu peale viimast suurt tsunamit, samas kui kindlasti mitmeid teadusliku meetodu tulihingelisi pooldajaid uppus.

  26. Visualiseerida võiks seda kui kombinatsiooni kajalokatsioonis saadud ruumilisest pildist ja infrapunakaamera pildist. Ilmselt oleks see temperatuuritaju küll piiratud lahutusvõimega, aga kasvõi digi poolt pakutud käeviibutamine võiks, kui käes on termoretseptoreid rohkem, pilti kõvasti täpsustada.

    Probleem, mida ma sellise konstruktsiooni juures näen: me saame niimoodi sisuliselt nägemismeele, ainult et veidike teises spektriosas ning sellisel juhul ei saa antud tegelast enam kuidagi “pimedaks” nimetada. Räägid ju isegi “infrapunakaamera pildist”.

  27. Mul pole midagi telepaatia poolt väita, aga ma püstitaks täiesti rahulikult hüpoteesi, et teatavate nähtuste jaoks, mis ei ole meile kuidagi otse tuvastatavad võib see nn. “teaduslik meetod” iseenesest ebasobiv olla.

    Mismoodi sa kujutad ette, et mõni nähtus (mis juba definitsiooni kohaselt omab tagajärgi, mõju vms) on selline, et selle uurimiseks ei sobi teaduslik meetod (mis definitsiooni kohaselt tegeleb nähtuste ja nende mõjude uurimise ja selle põhjal kontrollitavate järelduste tegemisega). See justkui eeldaks “nähtuse” ümberdefineerimist selliselt, et sel ei peaks mingeid tagajärgi olema.

  28. Probleem, mida ma sellise konstruktsiooni juures näen: me saame niimoodi sisuliselt nägemismeele, ainult et veidike teises spektriosas ning sellisel juhul ei saa antud tegelast enam kuidagi “pimedaks” nimetada. Räägid ju isegi “infrapunakaamera pildist”.

    Infrapunakaamera pildist rääkisin ma nägemismeelt omavatele inimestele sobiva visualiseerimise osas, mitte sõnasõnaliselt. Seda, kuidas mõne hüpoteetilise kajalokatsioonile-temperatuuritundlikkusele toetuva inimese aju infot tõlgendab ja teadvustab, me ette kujutada ei saa, aga seda, milline antud meelte info omastamise võime on, saame me ette kujutada küll, ja seda näiteks infrapunakaamera pilti ette kujutades.
    Soojustundlikkus ei ole tingimata seotud mitte infrapunakiirgusega, vaid ka närvirakkude struktuuride elektrijuhtivuse muutustega eri temperatuuridel, mis on hoopis midagi muud kui lihtsalt nägemine teises spektri piirkonnas. Tõsi küll, näiteks meil on sellise soojustaju lahutusvõime praktiliselt olematu, aga meie puhul pole see ka nii oluliselt seotud konkurentsivõimega kui nägemismeel, mistõttu surve selle parandamiseks puudub.

  29. Nojah, me jõuame siit nägemismeele definitsioonini. Minu jaoks on küsimus, kas on võimalik edukas metallurgia ilma elektromagnetkiirguse erinevate lainepikkuste tajumiseta ligikaudselt niisama täpselt, kui inimsilm seda teeb. Seda nii lainepikkuste eristamisel (värvid) kui kiirguse allika suuruse osas (lahutusvõime).

  30. Nojah, me jõuame siit nägemismeele definitsioonini. Minu jaoks on küsimus, kas on võimalik edukas metallurgia ilma elektromagnetkiirguse erinevate lainepikkuste tajumiseta ligikaudselt niisama täpselt, kui inimsilm seda teeb. Seda nii lainepikkuste eristamisel (värvid) kui kiirguse allika suuruse osas (lahutusvõime).

    Soojustundlikkus ei olegi ju elektromagnetkiirguse tajumine teistsugusel lainepikkusel, see sõltub otseselt keskkonna ja selle kaudu ka närviraku temperatuurist. See, millised on sellise meele lahutusvõime kui ka ulatus (lõppkokkuvõttes saab tajuda vaid õhutemperatuuri muutusi, mida põhjustab mingi temperatuuriga keha), on muidugi spekuleeritav, kuid nägemisega ükskõik millisel kujul see seotud ei ole.
    Selliste meeltega varustatud inimene võiks juba ära tunda erinevaid metalle ja ka teisi materjale, ning eeldatavalt üsna täpselt tajuda ka sepistatava metalli temperatuuri (hoides kätt kuumutatavast metallist x kaugusühiku kaugusel, saan sellise aistingu, järelikult on temperatuur sobiv).
    Tule käsitsemine on sel juhul muidugi tunduvalt keerukam, kui nägijal, kuid ilmselt on ka kajalokatsiooni abil võimalik tajuda vahet kuuma ja külma õhuga ja seetõttu erineva tihedusega piirkondade vahel, nii et eeldatavalt lühikese ulatusega temperatuuritundlikkus takistuseks ei saa.

  31. See justkui eeldaks “nähtuse” ümberdefineerimist selliselt, et sel ei peaks mingeid tagajärgi olema.

    just nimelt! T-A-G-A-J-Ä-R-G, härrased! kui ükskõik, mis toimub, väljendub see ükskõik, mil moel ehk sellest jääb jälg – tagajärg. seda aga on võimalik tuvastada! kui tagajärge tuvastada pole võimalik, siis pole ilmselt ka midagi toimunud. ja pole mingit vahet, kas me seda mõju avaldavat jõudu mõõta või seletada oskame. jmururoa atolli hüpoteetilised kiviajas elavad pärismaalased ei suudaks mitte kuidagi radioaktiivset kiirgust mõõta, rääkimata selle olemuse seletamisest. küll aga pole ilmselt kellelgi mingit kahtlust, et nad saaks selle tagajärgi üsna vahetult kogeda (ehkki siit võiks muidugi ka mingi omal-nagal-kogemise-põhise mõõtmisviisi genereerida küll)

  32. Jah, aga sellisel juhul on tõesti tegu sisuliselt olematu lahutusvõimega, nagu sa juba ütlesid ning lisaks tekitavad igasugu õhuliikumised ebakindlust juurde. Ma olen äärmiselt skeptiline võimaluse suhtes öelda niisuguse taju abil meetri kauguselt, kas detail on 940 või 965 kraadi kuum näiteks.

  33. Taivo 14. okt 2008 kell 9:33

    Inz, missuguseid paranähtusi sa oled kogenud?

    Olen kogenud üsnagi erinevaid nähtusi. Aga ma meelsasti ei tahaks nendest konkreetselt rääkida. Mul ei ole tarvet nendega eputada ja kui kaasatud on keegi teine, siis ma ei taha kellelegi ka reklaami teha. Kõige värvikam minuga juhtunud lugu ringles kunagi huviliste hulgas ja seda jutustati mulle endalegi tagasi. Kui ma selle kirjeldusega esineks, siis leiduks tõenäoliselt keegi, kes hüüataks: sa mees valetad, see on linnalegend.

    Ma parema meelega osaleks niisama, teoreetiliselt.

    Üldistuseks nii palju, et paari üksiku erandiga olid kõik juhtumid minu jaoks mõttetud, emotsionaalselt või informatiivselt mitte midagi pakkuvad, ma ei provotseerinud neid (peale selle ühe, kus ma vist kogemata seda tegin), ja ma ei suudaks neid tahtlikult esile kutsuda.

    Mul on enda ja veel mõne arvates mingi õhkõrn kontrollitav võime, mis jällegi kunagi ei avaldu spontaanselt, aga ma ei soovi seda kasutada ja ei “tunnista iial üles” mis see on, et ei hakataks nõudma millegi tõestamist, mis mulle absoluutselt korda ei lähe.

    Aga ma olen ka skeptik, mitte mitteuskuja, vaid püüan leida asjadele esmalt loomulikku selgitust. Mul ei ole selgitust juhtumitele, millised jätsid jälje materiaalses maailmas ja millel olid tunnistajad. Ja statistiliselt pean tõenäoliseks, et paljudest juhtumitest, mis mingit jälge mujale kui minu pähe ei jätnud, vähemalt osa on ka para.

    Seega: minul ei ole valikut, ma pean uskuma. Aga ma ei tegele sellega aktiivselt – ma pole aastaid sel teemal isegi eriti vestelnud. Nüüd jäi jalgu see foorum siin ja tuli üle hulga aja isu sõna võtta.

  34. Jah, aga sellisel juhul on tõesti tegu sisuliselt olematu lahutusvõimega, nagu sa juba ütlesid ning lisaks tekitavad igasugu õhuliikumised ebakindlust juurde. Ma olen äärmiselt skeptiline võimaluse suhtes öelda niisuguse taju abil meetri kauguselt, kas detail on 940 või 965 kraadi kuum näiteks.

    Mina olen äärmiselt skeptiline võimaluse suhtes, et olukorras kus valgus on täiesti olemas, viiks evolutsioon inimesesarnase organismini, kes mingil moel elektromagnetkiirgust ei taju, aga see polegi siin ju peamine. Meie puhul on tõesti tegu olematu lahutusvõimega, ja ka mujal loomariigis seda võimet ilmselt oluliselt täiuslikumaks arenenud ei ole, sest infrapunakiirguse abil on sama efekti saavutamine tunduvalt lihtsam, aga kui me juba loome sellise hüpoteetilise olukorra, siis on ka mõistlik eeldada, et surve kõiksuguste muude tajude arenguks on tunduvalt suurem kui kuskil meile tuntud looduses. Mõistlikkuse piires kehast isoleeritud ja võibolla ka õhuliikumiste eest varjatud närvirakud, mis ilmselt peaksid olema ka tunduvalt rohkem spetsialiseerunud kui wikipedia artiklis kirjeldatud, võiksid kirjeldatud ülesandega hakkama saada küll.

    maod olevat suutelised pilkases pimedas pelgalt soojusjälgede põhjal täiesti pädeva 3d pildi moodustama. nagu batmanidki

    Maod kasutavad soojuse tajumiseks infrapunakiirgust, mis antud probleemipüstituses kvalifitseerub nägemismeeleks.

  35. Mina olen äärmiselt skeptiline võimaluse suhtes, et olukorras kus valgus on täiesti olemas, viiks evolutsioon inimesesarnase organismini, kes mingil moel elektromagnetkiirgust ei taju, aga see polegi siin ju peamine.

    Ei vaidle vastu.

    Mõistlikkuse piires kehast isoleeritud ja võibolla ka õhuliikumiste eest varjatud närvirakud, mis ilmselt peaksid olema ka tunduvalt rohkem spetsialiseerunud kui wikipedia artiklis kirjeldatud, võiksid kirjeldatud ülesandega hakkama saada küll.

    Ma mõtlesin seda, et kui õhk kui ülekandev meedium uuritava eseme ja sensori vahel liigub, siis see moonutab pilti väga tugevasti, arvatavasti kuni tundmatuseni.

  36. Maod kasutavad soojuse tajumiseks infrapunakiirgust, mis antud probleemipüstituses kvalifitseerub nägemismeeleks.

    mismoodi, kui nad ei kasuta selleks silmi???

  37. Ilmselt on õige pidada nägemiseks elektromagnetkiirguse mingi spektriosa piisavalt täpset tajumist olenemata seda tajuva organi ehitusest. Vastasel juhul peaksime kuulutama “pimedaks” kõikvõimalikud maavälised eluvormid, kelle organid ei pruugi isegi fundamentaalsel tasandil millegi poolest meie omadega sarnaneda.

  38. küsimus biloogidele-zooloogidele: mida peetakse nägemiseks?

    mulle tundub, et kriku võib niimoodi lõpuks ka kompimismeele nägemiseks pushida.

    aga muidugi me võime pimedaks kuulutada kõikvõimalikud maisd ja maavälised eluvormid, kel meie mõistes silmi pole ja me TEEMEGI seda. iga päev. tuhandete liikide puhul. probleem paistab olevat selles, et mõiste “pime” on omandanud pigem emotsionaalse, kui funktsionaalse tähenduse.

  39. küsimus biloogidele-zooloogidele: mida peetakse nägemiseks?

    Rangelt võttes on nägemine nähtava valguse poolt kantava info tõlgendamise võime, kuid meie probleemipüstituses on absoluutselt vajalik seda laiendada kui ükskõik millisele spektriosale, muidu poleks elektromagnetkiirgus antud organismi jaoks algselt täiesti tundmatu nähtus.

    mulle tundub, et kriku võib niimoodi lõpuks ka kompimismeele nägemiseks pushida.

    Ma arvan, et võiks siiski lähtuda mõistlikkusest. Mil moel infrapuna või UV-kiirguse tajumine erineb siis nägemisest?

    aga muidugi me võime pimedaks kuulutada kõikvõimalikud maisd ja maavälised eluvormid, kel meie mõistes silmi pole ja me TEEMEGI seda. iga päev. tuhandete liikide puhul. probleem paistab olevat selles, et mõiste “pime” on omandanud pigem emotsionaalse, kui funktsionaalse tähenduse.

    Ma ei saa päris hästi aru mis olukorras on tuhanded liigid emotsionaalsetel alustel pimedaks liigitatud?
    Kas putukad, kelle silma ehitus ei ole identne meie omaga, on ka pimedad? Kas linnud, kelle poolt nähtav spekter on UV poole nihutatud, on ka pimedad?

  40. Jason kirjutas:

    mulle tundub, et kriku võib niimoodi lõpuks ka kompimismeele nägemiseks pushida.

    Aksioom: silmadeta inimestel ei ole metallurgiat.
    Tähelepanek: konfiguratsioonis X elavatel hüpoteetilistel inimestel ei ole silmi, aga on metallurgia.
    Järeldus: konfiguratsioonis X elavatel hüpoteetilistel inimestel on ebatavalised silmad, millel on palju liigeseid ja kummagi silma otsas viis sõrme.

  41. Mismoodi sa kujutad ette, et mõni nähtus (mis juba definitsiooni kohaselt omab tagajärgi, mõju vms) on selline, et selle uurimiseks ei sobi teaduslik meetod (mis definitsiooni kohaselt tegeleb nähtuste ja nende mõjude uurimise…

    Noh näiteks võin pakkuda 2 versiooni, a. kui see meetod ise on intrusiivne, ehk mõjutab selle uuritava nähtuse toimimist ja b. kui see meetod lihtsalt praktilises maailmas ei ole nii ideaalne, näiteks osalevad seal inimesed, need tühised putukad.

    Viimase osas võiks näiteks tuua selle, kuidas Scientific Americam muidu lugupeetud teaduskiri, ei tahtnud avaldada Björn Lomborgi vastulauset. Võin veel näiteid tuua, aga milleks, te teate isegi neid. Teadus, selle reaalses projektsioonis on üks labane ja konfromistlik näitelava, kus kaklevad ressursside pärast valdavalt keskpärased tüübid.

  42. Ma arvan, et võiks siiski lähtuda mõistlikkusest. Mil moel infrapuna või UV-kiirguse tajumine erineb siis nägemisest?

    sel juhul: mil moel erineb kompimise või telepaatia teel end ümbritsvast ruumist 3d pildi saamine nägemisest?

    siin põrkuvad kaks “koolkonda” – ühed võtavad aluseks, et nägemine on see, mida tavainimene nägemiseks peab ja teine, kes püüab oma pointi tõestamiseks praktilsielt igasuguse ruumitaju nägemiseks klassifitseerida.

    kui näiteks madu tajub soojusjälgi mingite nina ümber asuvate retseptoritega, kasutamata samas (kuna õues on pime!) silmi ning saab sel teel ettekujutuse tema ümber toimuvast on see mõnede arvates nägemine. kui aga pime kombib punktkirja või naise tissi, saades ettekujutuse eelnimetatutest, siis see justkui poleks nägemine. tasub meenutada, et pimedatel on vahel ka “komme” teise inimese nägu kompida, saamaks teada, milline see välja näeb. me ei tea, millise pildi ta “nähtust” oma peas kokku paneb aga äkki see on siis kah nägemine?

    eiei. ma ei saa sellega leppida. minu arvates on nägemine tavamõistes siiski nähtava (meile, kui klassifitseerijatele nähtava) valguse tajumine ja selle põhjal pildi loomine ajus. vastasel juhul ei nimetataks ka seda teatud valgusspektrit “nähtavaks valguseks”. püüd laiendada nähtava valguse mõistet uv ja ir kiirgusele (mistahes organitega seda siis ka ei tajutaks), on minu arvates vaidlusaluse teema eskaleerimine, soovi või valmidusega pushida seda ad nauseam ehk siis kasvõi sinnamaale, et kuni vaatlusaluse organismi ihus on kasvõi üksainuke närvirakk, on ta võimeline ümbritsevast pilti looma, olles seega nägemisvõimeline.

  43. Ma ei saa päris hästi aru mis olukorras on tuhanded liigid emotsionaalsetel alustel pimedaks liigitatud?

    no võtame näiteks muti või vihmaussi või suvalise süvamere- või koopakala, kes on pime nagu tökatipudel. neid peetakse PIMEDATEKS sest neil puuduvad silmad või on silmad sedavõrd degenereerunud, et ei täida enam oma ettenähtud funktsiooni. pimedaks peetakse neid põhjusel millest kirjutasin ülalpool – nad ei NÄE maailma sel moel nagu klassifitseerija (loe: inimene) ega samade organitega, nagu klassifitseerija (loe: inimene).

    kui laiendada seda va nägemise mõistet ülalpool ette tulnud maksimumideni, tuleb välja, et ainsad “pimedad” on võibolla naise munarakud või neuronid vmt sest asja edasi arendades on tõepoolest KÕIK iseseisvad eluorganismid mingil moel ümbrust tajuvad ja seega VÕIBOLLA nägijateks klassifitseeruvad.

  44. sel juhul: mil moel erineb kompimise või telepaatia teel end ümbritsvast ruumist 3d pildi saamine nägemisest?

    Antud kontekstis oli arutluse all küsimus, kas nägemismeeleta isik suudaks üldse tuvastada elektromagnetkiirguse olemasolu, ja selles küsimuses erineb kompimine nähtava valguse või muu elektromagnetkiirguse tajumisest tuntavalt, kuna esimene on tajutav läbi kontakti ja ei viita kuidagi mingile konkreetsele mõjumehhanismile, aga nähtava valguse, infrapuna või UV-kiirguse tajumine ei eelda kontakti tajutava esemega ja viitab juba mingile nähtusele, mis info esemest üle vahemaa kannab.
    Sellepärast ongi praeguses küsimuses oluline, et nägemine defineeritaks laiemalt kui seda muidu võiks teha, sest vastasel juhul kaotab algne küsimus oma mõtte.
    Ja muide – vihmauss tajub valgust kogu kehapinnaga 8)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga