Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)

Alustan artiklite seeriat akupunktuurist, mis põhineb suuremalt jaolt dr Robert Imrie loengumaterjalidel.

Artiklites püüame saada vastused küsimustele:

• Kui vana on akupunktuur?
• Kas akupunktuur on Hiina leiutis?
• Kas nõelravipunktid on olemas?
• Kas meridiaanid on olemas?
• Kas nõelravi ravib?
• Kas nõelravi üldse mõjub?

Akupunktuuri ehk nõelravi peetakse traditsioonilise hiina meditsiini (TCM) kõige iseloomulikumaks osaks, mille puhul

mõjutatakse nõelravipunkte nõelte abil haiguste ravi või profülaktika eesmärgil.
Nõelravipunktid asuvad meridiaanidel ehk kanalitel, mis ühendavad organismi tervikuks.
Allikas: noelravi.ee

Populaarsed tänapäevased müüdid pajatavad, et akupunktuuri puhul on tegu lausa mitmete aastatuhandete pikkuse ajalooga ning sügavalt hiinapärase meetodiga.

Olulisim allikas Vana-Hiina arstiteaduse kohta on teos Huangdi Neijing – Kollase keisri õpetus sisemisest (ei suuda vastutada tõlke kvaliteedi eest). See tekst arvatakse olevat pärit umbes aastast 200 enne meie ajaarvamist ja võib kajastada varasemaid tekste ning olla kogunud lisandusi järgnevatelt autoritelt. Vanim säilinud versioon on umbes meie ajaarvamise 5. kuni 8. sajandist. Kanoniseeritud versioon koostati 11. sajandi keskel. Selles raamatus räägitakse soontes või kanalites voogava qi või tuulte manipuleerimisest torkimise abil ja seda peetakse otseseks akupunktuuri kirjelduseks.

Mida see “torkimine” (zhen) täpsemalt tähendab, jääb lahtiseks. Klassikalises hiina keeles võib see “torkimine” tähendada igasugust tegevust, mis on seotud terava või kuuma esemega. Peamised “torkimised” tehti aadrilaskmise ja haiguskollete avamise eesmärgil. Samuti võis see tähendada karja märgistamist või armide tekitamist.

Tolleaegsed metallid olid kas liiga pehmed või rabedad ega võimaldanud valmistada selliseid nõelu, mida oleks saanud õrnalt naha sisse keerutada. Vastavat terastraati õpiti tõmbama alles umbes 17. sajandil.

Raamat Huangdi Neijing on üles ehitatud dialoogi vormis. Tuntud sinoloog Paul Unschuld oletab oma raamatus Chinese Medicine (Brookline, Mass: Paradigm Press, 1998, lk. 12), et teoses Huangdi Neijing esinev tegelane Qi Bo võib olla ei keegi muu kui Hippokrates. Lisaks siidile ja kalliskividele liikusid mööda iidseid kaubateid Ida ja Lääne vahel kindlasti ka ideed, õpetused ja teadmised. On ka näiteid Hiina ja Lääne meditsiinitekstide sõnasõnalisest sarnasusest. Samuti leiab samasust illustratsioonide juures näiteks hobuste ravimise ja inimkeha kujutamise teemadel. Kreeka ja ladina tekstides on hulganisti viiteid teatud kehapunktidele, kuhu torkimist ja mille kaudu aadrilaskmist peaks toimetama.

Seega on piisavalt tekstilist ja pildilist tõendusmaterjali väitmaks, et see, mida on harjutud nimetatama traditsiooniliseks hiina meditsiiniks, pole algupäraselt sugugi Hiina päritolu. Lisaks Euroopa, Araabia ja Pärsia allikatele, on Vana-Hiina teadmised saanud mõjutusi ka India ja Mongoli kultuuriruumist.

I osa kokkuvõte: kirjalikud tõendid akupunktuuri kohta pärinevad mitte varasemast kui 1600 aastat tagasi—teose Huangdi Neijing säilinud tekstidest, kuid selles kirjeldatud “torkimine” ei pruugi sugugi tähendada nõela torkamist tänapäevase akupunktuuri mõttes. Samuti ei ole “torkimine” algupäraselt midagi ainult Hiina meditsiinile omast, sarnaseid võtteid on kirjeldatud Vana-Kreekas ja võisid mööda iidseid kaubateid Hiinasse jõuda.

Järgmises osas vaatleme veel kirjalikele ja arheoloogilistele andmetele toetudes Vana-Hiina meditsiinivõtteid ning kas mõnda neist võiks pidada akupunktuuriks selles mõttes, nagu praegu seda mõistetakse. Samuti väärib uurimist, kui traditsiooniline see akupunktuur Hiinas ikka on.

————————————————
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)