Arhiiv lugudest, mis on ilmunud november, 2008

Nov 28 2008

Akupunktuur — meridiaanid ja punktid (osa 5)

Autor: teemas akupunktuur

Eelmistes osades (1, 2, 3, 4) oli juttu akupunktuuri ja hiinapärase meditsiini ajaloost üldse. Olemasoleva tõendusmaterjali põhjal on võimalik järeldada, et akupunktuur ja nn traditsiooniline hiina meditsiin, nagu seda praegu esitletakse, on suures osas 20. sajandi teise poole produkt. Ja sedagi mitte tänu teaduse arengule, vaid puhtalt poliitilistel põhjustel. Samal ajal, mil nende meetodite populaarsus hiina kultuuriruumis väheneb, on see läänemaailmas kasvamas.

Viiendas osas, mis pole viimane, heidame pilgu meridiaanidele ja punktidele nendel, mille abil ja kaudu “energiate” vood reguleeritud peaks saama. Kas meridiaanid on olemas? Kas on olemas erilised punktid, mis peenikeste nõeltega torkides tervist mõjutavad?

Nagu eelmises osas täheldatud, on sõna “meridiaan” kehas voogava eluenergia kanali mõttes pärit alles aastast 1939 prantslasest diplomaadi Morant’i raamatust. Idee kehas elujõudu ringiliigutavast teineteisega ühenduses mitteolevast 11 kanalist (mo või mai) on leida Mawangtui haudadest leitud tekstidest (dateeritud aastasse -168 ja kus pole akupunktuurist sõnagi mainitud). Sadakond aastat hiljem on neid kanaleid juba 12 ja need moodustavad ühendatud süsteemi, mis on erinev vereringlusest. 1993. aastal leiti ühest hauast hilisem joonis, kus inimfiguurile on joonistatud 9 kanalit, kus kaks on paigutatud hoopis teistesse kohtadesse kui kahel eelneval süsteemil.

On ilmne, et energiakanalite või meridiaanide idee on pärit veresoontest. Sõna mai veresoone tähenduses on teada 4. sajandist enne meie ajaarvamist. Haigust peeti vanas Hiinas lähedalt seotuks vereringlusega ja seepärast peeti tõhusaks raviks aadrilaskmist, milleks kasutati teravaid riistu vajaliku augu tekitamiseks.

Tänapäeval on kanaleid või meridiaane seostatud vahelduva eduga veresoontega, närvidega, lümfisoontega, kuid tänased teadmised inimese anatoomiast ja füsioloogiast ei anna eriliste elujõu voogamise kanalite olemasolu kohta mingit lootust.

Nende kanalite peale oli märgitud sadamad, mille kaudu toimub qi tasakaalustamine – liigne yin või yang tuli välja lasta või puuduv osa sisse meelitada. Varajastes tekstides on nende punktide arvuks nimetatud 360 või 365, aga seda mitte seepärast, et nahalt oleks vaadeldes või kompides mingeid erilisi moodustisi leitud, vaid vastavalt päevade arvule aastas, kuna kosmoloogilised kontseptsioonid võtsid võimust ka sellel elualal. Tänapäeval on punkte märgitud üle 2000.

Mitte miski ei erista nn akupunkte teistest kehapunktidest. Üritused erilisi punkte kehal määrata nt Volli aparaadiga (naha takistuse mõõtmisega) ei anna mõttekat ja korratavat tulemust, kuna takistuse näit sõltub pigem elektroodi kujust, naha niiskusest, naha paksusest eri kehaosadel, nurgast ja survest, millega elektroodi nahale vajutatakse, õhu temperatuurist ja niiskusest ning muudest teguritest. Tulemused akupunktide tuvastamisel on ääretult heitlikud ja replitseerimatud. On olemas uuring, milles selgub, et pole vahet, kas nõel torgatakse kehakaardil ette näidatud punkti või suvalisse kohta kehal, tulemus on ikka sama.

Kokkuvõte
Ei ole ühtki põhjust arvata, et akupunktuuri teoorias kirjeldatud energiakanalid ehk “meridiaanid” olemas oleksid.
Pole ühtki põhjust arvata, et akupunktuuri teoorias postuleeritud erilised punktid kehal olemas oleksid.

Järgmises ja võibolla viimases osas heidame pilgu väitele, et pole küll tähtis, kuidas akupunktuur mõjub, peaasi et mõjub ja inimesed paranevad. Aga kas mõjub ja kas paranevad?

Allikad:

Viimane osa ses sarjas

17 kommentaari

Nov 24 2008

Telekinees — ühe hüpoteesi katsetamine

Autor: teemas paravärk,tegu

Psi keereLaupäeval, 22. novembril oli mul hea võimalus osaleda ühel telekineesi hüpoteesi katsetamisel.

Väide
Klaaskupli alla paigutatud ja peenikese niidi otsa riputatud spiraali saab “mõttejõu”, “biovälja energia” või mingi sarnase seni teadusliku kinnituseta oleva mittefüüsikalise mõjumehhanismi toimel liikuma panna. Telekineesiga saab igaüks lühikese juhendamise järel hakkama.

Katseseade
Paberist on välja lõigatud spiraal. Paber on keskmisest otsast kinnitatud kleepsu abil peenikese niidi külge. Niidi teine ots on kleepsuga kinnitatud klaaskupli külge. Niidiks oli peenike kiud tavalisest õmblusniidist. Sedasi keskmisest otsast rippudes venib paberspiraal oma raskuse mõjul pikaks ja täidab sellisel moel umbes poole tagurpidi asetatud klaasist vaasi pikkusest.

Paberspiraali peale on joonistatud laineline joon ja punktid, mis on abiks ka väikseimate liikumiste tuvastamisel.

Teised vahendid: föön, kleeplint, elektriline keedukann, kruus.

Katsete käik

    Psi keere
  1. Omaniku sõnul pidi seade enne katsetama asumist umbes pool tundi omaette seisma, et see “rahuneks”. Seade oli asetatud siledale lauale ühe ettevõtte köögis. Kui ma selle ümber sebisin, pilte tegin ja igast küljest uurisin, siis oli märgata paberspiraali õrna liikumist.

    Omaniku juhendamisel seadsin end seade ligi, alguses käed kõrval. Mul paluti keskenduda oma sõrmeotstele, mis seejärel endast soojatunde ja õrna surina näol tunda andsid. Siis asetasin käed mõlemale poole seadet, hoidsin ühte silma kinni, et paberspiraali pöördliikumist paremini tähele panna.

    Ja tõepoolet — see hakkaski liikuma, pöörlema päripäeva! Üllatusin ja juba mõtlesin omaette, et midagi erilist ses asjas ikka peab olema. Omanik pani tähele mu pingesolekut, mille ajasin ühe silmaga vaatamise kaela, kuid mu süda lõi mulle tuntavalt tavalisest tugevamini ja kiiremini.

  2. Olles mõlemad veendunud, et paberspiraal tõepoolest peale minu käte seadme lähedale asetamist pöörlema hakkas, väljendasin soovi paar teistmoodi katset proovida. Saanud omanikult nõusoleku, võtsin välja väikese juuksefööni ja seletasin, et püüdes välistada kätest ja/või üldse inimkehast lähtuva soojuse mõju, peaks proovima, kas soojus on iseenesest võimeline kupli all olevat paberspiraali liikuma panema. Selleks lülitasin fööni sisse ja suunasin sooja õhujoa seadeldise alumisele osale. Aega kulus mõned sekundid, kui paberspiraal silmnähtavalt päripäeva pöörlema hakkas.
  3. Psi keere

  4. Selleks, et välistada föönist tuleva liikuva õhu võimalikku otsemõju, teipisin klaasanuma alumise serva õhutihedalt laua külge. Sel ajal kui ootasime katseseadme rahunemist, käis mu pilk köögis ringi ja jäi peatuma veekeetjal ning kruusil. Otsustasime proovida sedasi, et kallame keeva vee kruusi ja asetame kruusi seadme kõrvale. Sel juhul saab täielikult välistatud fööni poolt tekitatav sunnitud õhuliikumine.

    Ootamise ajal panin veel tähele, et paberspiraal pöörles vastupidises suunas, ilmselt oli varasem päripäeva pöörlemine ripustusniidi pingesse keeranud ja kui välised mõjurid seda enam pöörlema ei sundinud, siis vabanes niiti salvestunud potentsiaalne energia vastupäeva pöörlemise näol.

    Omanik kallas keema tõusnud vee kruusi ja asetas klaasanumast mõne sentimeetri kaugusele. Panin kruusile pajakinda peale, et tõusev aur anumat ülaltpoolt ei soojendaks. Möödus üle 10 sekundi, kui paberspiraal klaasi all päripäeva pöörlema hakkas.

Psi keere

Järeldused

  • Kindlalt sai tõestatud, et välise soojusallika mõjul on võimalik klaasi all olev kerge vabalt pöörlev sobiliku kujuga ese liikuma panna. Sel juhul paneb paberspiraali pöörlema anuma sees ülespoole liikuv soe õhk.
  • Selles katses polnud võimalik täielikult välistada väidetava telekineesi võimalikku mõju liigutatavale esemele.

Edasiseks uurimiseks

  • Selles katses jäi uurimata, kui palju välist soojust on vaja, et anuma sees paberspiraal liikuma panna. Inimese kätest ja kehast kiirguv soojus ning kuuma veega kruusist kiirguv soojus jäid kvantifitseerimata ja neid ei saa otseselt võrrelda. Üks võimalus olukorrad võrreldavaks teha, on kasutada väliseks soojusallikaks mingit sellist eset, mis täpsemini simuleeriks inimkeha. Kas madalama temperatuuriga vesi kruusis või üritada soojuslikult isoleerida inimese keha ja käed.
  • Teine võimalus oleks viia katseseade nt sooja sauna leiliruumi või mujale ruumi, kus temperatuur ühtlaselt inimkehast kõrgem.

Suur tänu katseseadme omanikule huvitava võimaluse eest!

42 kommentaari

Nov 20 2008

Kirjavahetus Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli esindajaga

Igava ja tuimalt kirjeldava pealkirja taga on üks episood elust, mis pole küll veel päris lõpuni jõudnud, aga vahepeal peab hinge tõmbama, järgi mõtlema ja edasist tegevust planeerima ning targematelt nõu küsima.

Head lugemist! Konstruktiivne kriitika ja nõuanded teretulnud.


9. oktoober
Tere, lugupeetud Ulvi Kõrgemaa,
kas oleks võimalik saada lisateavet/lisamaterjale selle kohta, mida sisaldavad järgnevad kaks täiendkursust:

Aroomiteraapia, aroomimassaaž
40 tundi
Eesmärk: anda teadmisi aroomiteraapiast ja aroomimassaažist, aroomiõlidest ja nende kasutamisvõimalustest
Sihtgrupp: kõik, kes on huvitatud aroomiteraapiast ja aroomimassaažist
Kursuse juhtivõppejõud: Ülle Liivamägi
Põhiteemad:
Õlide keemiline koostis
Aroomiteraapias kasutatavate ainete mõju inimesele
Erinevate lillevete kasutamine
Naiste hormonaalsüsteemi toetamine aroomiteraapia vahenditega
Aroomimassaaž

Toimumise aeg: 24.11-28.11. 2008
Toimumise koht: Kännu 67 Tallinn
Kursuse hind: 3700.-

Loe edasi »

14 kommentaari

Nov 19 2008

Ravitseja suri ära

Russell Jenkins; pilt: Christine LordRavitseja Russell Jenkins (pildil vasakult kolmas) astus kodus elektripistikule ja vigastas oma jalga. Haav aga läks pahaks, kuid 52-aastane mr Jenkins ei tahtnud arstidest ega tavameditsiinist midagi kuulda ja kuulas hoopis oma sisemist olevust, kes keelas tal haiglasse minna.

Oma nakatunud haava ravitses ta iidse ja looduspärase ravimiga — meega. Paraku see ei aidanud, gangreen levis ja mees suri.

Arstid ütlesid, et kui mr Jenkins oleks kasvõi paar tundi enne oma surma abi saanud, oleks ta siiani elus.

Mr Jenkinsi ema Eileen ütles, et tal on raske leppida selle viisiga, kuidas ta poeg suri. Oleks piisanud ühest telefonikõnest, et kutsuda arst, kutsuda kiirabi, võtta antibiootikume ja ta poeg oleks tänagi meiega.

Surmajuhtumi uurimine tuvastas, et arstliku abi kutsumise peale ei tulnud ei mr Jenkins ega ta partner Cherie Cameron, kes on endine meditsiiniõde ja juhendab Vaikse Meele Keskuses esoteerilise tervendamise, reiki, lilleteraapia ja muid kursuseid.

Mr Jenkins juhatas oma kodust Vaikse Meele Keskust. 2006. aasta detsembris ta oma jalga vigastas, sellest vigastusest kujunes tollipikkune (2,54 cm) haavand, mis gangreeni pesaks sai. Mr Jenkins, kes oli ka dibeetik, küsis 2008. aasta aprillis nõu miss Finnilt, kes on homöopaat. Homöopaat miss Finn soovitas mr Jenkinsile, et ta oma haavale Manuka mett määriks. Homöopaat Finn lisas, et mr Jenkins ei soovinud näha arsti ega minna haiglasse.

Mr Jenkinsi seisund halvenes ja 13. aprillil pidi ta voodisse heitma. Homöopaat miss Finn külastas teda jägmisel päeval ja nägi voodis verd ja tundis halba lõhna. Jalg oli paistes ja varbad värvi muutnud. Kahe päeva pärast oli olukord kiiresti hullemaks läinud ja varbad olid lausa mustaks muutunud. 17. aprilli varastel tundidel mr Jenkins suri.

Veresoonte kirurg Mark Pemberton ütles, et mr Jenkinsil oli kaks tundi enne surma 30% ellujäämisvõimalus, kui ta oleks siis õiget ravi saanud. Seda õnnetut surmale juhtinud sündmustejada poleks juhtunudki, kui teda algusest peale tavametsitsiini võtetega ravitud oleks.

Koroner David Horsley ütles surmajuhtumi uurimise otsuses:

Mitte ühelgi hetkel peale oma jala vigastamist ei otsinud mr Russell Jenkins ega mitte keegi teine tema nimel nõuannet ega ravi tavameditsiinilt tema olukorra parandamiseks. Selle tulemusena raviti ta seisundit sobimatult ja ebaefektiivselt nii tema enda kui ka teiste poolt ja lõppes tema surmaga.

Allikas:
Healer dies after failing to treat a foot wound, Clare Semke, Portsmouth
Leitud badscience.net kaudu.

Esitasin loo kangelase Darwini auhinna nominendiks, aga keegi oli juba ette jõudnud.

38 kommentaari

Nov 18 2008

Selgeltnägijate tuleproov — skeptik.ee kiri saate tegijatele

Avalikustan oma kirja, mille saatsin telesaate Selgeltnägijate tuleproov tegijatele siis, kui kuulsin sellise saate valmistamisest. Allpool on ka adressaatide vastus.

saatja: Martin Vällik
adressaatidele: olle@kanal2.ee,
heili@kanal2.ee,
osakond@osakond.ee
kuupäev: 1 september 2008 12:16
teema: Selgeltnägijate tuleproov
saadetud domeeni poolt: gmail.com

Tere, lp Olle Mirme, Heili Klandorf ja Osakond pere,
olete tootmas ja saatekavva võtnud huvitava saate Selgeltnägijate tuleproov. Viimasel ajal on nn selgeltnägijatele, nõidadele ja müstilistele asjadele palju suhteliselt kriitikavaba eetriaega antud. Kindlasti on see paljudele huvitav vaatamine ning kinnitab paljude usku või lootust imedesse.

Kui põhjendatud selline usk aga on, on kindlasti igaühe enda otsustada, kuid paraku ei ole eriti palju kuulda olnud neid arvamusavaldusi, mis nimetatud nähtustesse skeptiliselt suhtuksid. Selles osas võiks saade Selgeltnägijate tuleproov erand olla ja anda sõnaõigust ka neile, kel maailma asjadest teaduspõhisem vaade ning kes oskaksid selgeltnägijate “saavutusi” seletada ilma imevõimeid appi võtmata.

Olen jälginud samalaadset saadet, mis Austraalias eetris. Lisaks nn selgeltnägijatele on stuudiokülaliseks alati ka sealne skeptikute seltsi liige, kes tunneb nn selgeltnägijate trikke ja annab televaatajale vähemalt võimaluse kaaluda ka teistsugust ehk selgemõistuslikku arvamust, kuidas osade silmis kõrgelt austatud ja imevõimetega kaunistatud inimesed oma asju ajavad, millised füüsikalised, psühholoogilised ja muud võimalikud asjaolud ekslikule inimmeelele suudavad jätta muljet, et tegu millegi seletamatu ehk imelisega on. Samuti on skeptik abiks olnud testide kavandamisel, et testid oleksid tõepoolest ausad ja teaduslikult pädevad. Vähemalt niipalju kui võimalik, silmas pidades saate eesmärki palju vaatajaid saada ja reklaamiga raha teenida.

Kui see skeptiline osa on saate kavandajatel juba läbi mõeldud ning sobiv inimenegi leitud, siis tore. Kui see osa aga veel puudu, siis igaks juhuks teavitan, et Eestis on tegutsemas MTÜ Eesti Skeptik, mis muuhulgas ka just sedalaadseid asju jälgib, juhendab inimesi, kuidas trikke ära tunda ning ka võimalike ohtude osas hoiatab.

Kui mängus on 100 000 krooni, siis ei pea selle saavutamine osalejatele sugugi liiga lihtne olema :-) Samas meenutan, et tõestatud imevõime eest on välja pandud lausa 1 miljon USA dollarit ning see auhinnaraha on seni kenasti tallel. Olen ka omalt poolt lubanud 10 000 krooni tõestatud imevõime eest, olgu see kasvõi nõiavitsaga tõestatud moel millegi leidmine.

Tervitustega,
Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik
www.skeptik.ee
tel 508 9328

Kõigilt adressaatidelt on vastuseks kõnekas vaikus.

Veel lugusid Selgeltnägijate tuleproovist skeptik.ee lehel

162 kommentaari

Nov 18 2008

Akupunktuur — müüdid ja tegelikkus (osa 4)

Kolmandas osas selgus, et mõiste “traditsiooniline Hiina meditsiin” (TCM) on üsna hilise aja leiutis ja pääses mõjule tänu esimees Mao poliitilistele ambitsioonidele. Alles 1950. aastatel hakkas kujunema ühtsustatud teooria nii akupunktuuri kui muude nn traditsiooniliste Hiina meditsiini võtete kohta.

Neljandas osas heidame pilgu ajaloole läänemaise mätta otsast ja vaatame, kuidas hiinapärane ravikunst ja akupunktuur selle hulgas Euroopasse (tagasi) jõudis.

Hiina meditsiini mainis 13. sajandil oma põhjalikus reisikirjas frantsiskaani munk flaamlane Rubrucki Villem, kuid akupunktuuri nende mainingute seas ei ole. Sõna “akupunktuur” jõudis siiamaile 16. sajandi teises pooles samuti misjonäride vahendusel. 1680. aastal kirjutas jesuiit ja arst hollandlane Willem ten Rhijne traktaadi akupunktuurist, kus kirjeldab seda kui suurte kullast terariistadega toimetatavat tegevust, mille puhul jäeti need kerre kuni 30 hingetõmbeks. Polnud selles traktaadis mainitud meridiaane, spetsiifilisi punkte ega qi-d, vaid raviti “tuuli”.

18. ja 19. sajandi prantsuse tekstidest leiab akupunktuuri teemadel osade arstide kurtmist, et mõned arstid üritavad üht absurdset doktriini hästiteenitud unustusest taaselustada. 1821. aastast on teada, et Briti kirurg-akušöör Edward Joukes kasutas nõelu härra Scotti niudevalu leevedamiseks. 19. sajandi esimesest poolest on teateid akupunktuuri väidetavalt edukast ja edutust kasutamisest ja katsetamisest nii inimestel kui loomadel Prantsusmaalt (sh Louis Berlioz, kes ühendas nõelte külge Leydeini purgid, millega sai alguse elektroakupunktuur), Rootsist, Itaaliast, Saksamaalt ja otsapidi ka USA-st. Näiteks katsetasid USA arstid Edward J. Coxe ja Samuel Jackson akupunktuuri kui võimalikku meetodit uppunu elustamiseks. Inspiratsiooni olid nad saanud eurooplastelt, kes olla edukalt uppunud kassipoegi elule tagasi toonud torgates neile nõelu südamesse. Paraku ei õnnestunud ameeriklastel Euroopa ametivendade tulemusi korrata ja nad “loobusid tülgastusega” edasistest katsetest.

1860. aastaks näib ind raugevat.

20. sajandi alguses soovitas William Osler ravida valusid alaseljas nimmepiirkonda torgatud nõeltega. Euroopa akupunktuurile oligi iseloomulik torgata nõelu mitte metafüüsilistesse punktidesse energiakanalitel, et reguleerida qi voogu, vaid valutavasse piirkonda. Läänemaises kirjanduses pole selle ajani isegi ühtainsamatki viidet spetsiaalsetele punktidele ega kanalitele.

Alles 1939. aastal ilmus prantsuse diplomaadi George Soulié de Morant’i raamat L’Acupuncture Chinoise, kus esineb esimest korda sõna “meridiaan” energiakanali tähenduses ja kus autor võrdsustab qi “energiaga”. Morant arvas, et akupunktuuri abil saab ravida muu hulgas ka koolerat, kuna oli oma silmaga seda Pekingis epideemia ajal näinud. Ta tõlkis palju Hiina kirjavara prantsuse keelde ja populariseeris akupunktuuri.

1940.-50. rajatakse Euroopas mõned akupunktuuriga tegelevad seltsid – Prantsusmaal, Saksamaal Austrias. 1957. aastal leiutab Prantsuse arst Nogier “iidse Hiina raviviisi” — akupunktuur kõrvalestal. See põhineb asjaolul, et hea tahte korral võib inimese kõrvalestal näha inimese kujutist ja torgates nõela vastavasse siseorganit esindavasse kõrvalesta piirkonda, peaks see organ ravitud saama. 1970. aastatel jõudis kõrva torkimise idee ringiga Hiinasse, kus seda aretati koostöös Euroopa ametivendadega edasi ka veterinaaria vallas.

Väärib muidugi taas mainimist, et samal ajal, kui läänemaailm avastas “iidsed Hiina raviviisid”, vajus see idamaades aina enam unustuse hõlma ja kuni keelustamiseni välja, kui teaduslik meditsiin oma võidukäiku alustas. Ja seda kuni esimees Mao poliitilise otsuseni pakkuda laiadele rahvahulkadele midagigi leevenduseks, kui korralikku tervishoiuteenust vaid parteibossidele jagus.

Eraldi tasub rääkimist lugu sellest, mis juhtus Henry Kissingeri visiidil Hiinasse, kui ta Nixoni tulemist ette valmistas. Reisil oli kaasas ajakirjanik James Reston, kes haigestus ägedasse pimesoolepõletikku, mis teatavasti kiiret kirurgilist sekkumist vajab; ja tõmmatigi mees lauale, tehti kohalik tuimestus teada-tuntud kemikaalidega. Kuid peale operatsiooni olid ta vaevused ja valu suured ning kutsuti appi nõelaspetsialist, kes talle kolm pikka nõela jäsemetesse sisse torkas, ja taimetark, kes rohtu tossutas. Operatsioonijärgne kõhuvalu taandus nagu ikka, kui soolestiku liikumisvõime taastub ja gaasivaevused vähenevad. Legendides võttis see lugu teistsuguseid pöördeid — räägiti, et kogu operatsioon tehti vaid akupunktuurset anestesioloogiat kasutades ja operatsioon tehti Kissingerile. Sarnaseid raporteid Hiina imedest hakkas Ameerika ajakirjanduses rohkemgi ilmuma. Küll tehtavat avatud südameoperatsioone vaid akupunktuurse anestesioloogia abil ja küll ravitakse pimedaid nägijateks ja kurdid hakkavad kuulma. Teaduslikku kinnitust pole need kuulujutud küll kunagi leidnud, aga selliste imelugude saatel hakkas vastvalminud “traditsiooniline Hiina meditsiin” maailma vallutama. 1970. aastatel avati esimesed akupunktuuri õpetavad õppeasutused Kanadas ja USA-s. Isegi FDA võttis kiiresti meetmeid tarvitusele ja klassifitseeris nõelravinõelad meditsiiniseadmeteks, et tagada mingigi kontroll.

Sellest ajast peale on “traditsiooniline Hiina meditsiin” muutunud Läänes populaarsemaks kui Hiinas. 1995. aastal käis Hiinas sealse teaduse ja tehnoloogia ühingu kutsel rühm Ameerika arste, kes tõdesid, et Hiinas valivad umbes 15-20% patsientidest “traditsioonilise Hiina meditsiini”, kui nad on saanud diagnoosi biomeditsiini praktikult ja ka siis lisaks nn lääne meditsiini ravile. Läänemaailmas toetas eksootiliste raviviiside levimist pead tõstev New Age liikumine, mille raames kaevati välja vist peaaegu kõik ükskõik millal ja ükskõik kus harrastatud ükskõik kui absurdne meetot.

Järgmises osas püüame aru saada, kuidas tekkisid jutud punktidest ja kanalitest (meridiaanididest) ning kas sellised asjad üldse olemas on.

Lisalugemist ja allikad:

———————————–
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 3)

2 kommentaari

Nov 15 2008

Lugusid Eesti ajakirjandusest (novembri keskpaik)

Autor: teemas lugusid

57 kommentaari

Nov 13 2008

Marek Strandberg: Selgeltnägijate viimane tuleproov

Edastan saatesarja Selgeltnägijate tuleproov viimase saate žüriis osalenud Marek Strandbergi reportaaži. Üritus toimus 10. novembril 2008.

Selgeltnägijate viimane tuleproov

Marek Strandberg

Loomulikult läksid asjad telesaates palju nigelamalt, kui ma seda ise ette kujutasin. Nimelt ei olnud võimalik saatejuhi ja produtsendi vastuseisu tõttu üles ehitada sõltumatult puhast katset, mille püstitus oleks olnud algselt näiteks juhuslik ja mille tulemuse oleks siis igakordselt tuvastanud žürii.

Kaheksa “väljalangenud nõia” katse ei olnud samuti piisavalt puhas.

Must hobune

Aga esmalt nn musta hobuse väljaselgitamisest, millest võtsid osa kõik seni väljalangenud selgeltnägijad.

Ühetaolised mustad kastid olid nummerdatud. Žürii paigutas ühte kasti ühe saatekorraldajate poolt toodud esemetest (vanglast pärit tatoomasin, rahapada, vangi tehtud mängukaardid, kolp, raudnikkel-meteoriit). Paigutamisel tekitasime piisavalt segadust, et žürii taga istuv publik ega ka žüriiliikmed ei teaks, millise numbriga kasti taga nad istuvad ja kelle kastis on ese (kastid tõsteti veel laudade peal ümber).

Võsitlejad pidid pärast vaatlust kirjutama paberile kasti numbri ja selles kastis oleva eseme kirjelduse.

Esimesel katsel ei tuvastanud keegi ei õiget kasti ega aimanud selle sees olevat eset (tatoo masin). Teisel katsel ei tuvastatud samuti ei kasti ega selles olnud eset. Kaheksast kandidaadist ei saanud keegi “mustaks hobuseks”.

Kahe finaali jõudnu vahel läks seega võistlus edasi ilma kolmandata. Kuivõrd saatejuhid olid keeldunud tegemast ka esimesel juhul veavaba katset, oli sama näha ka järgnevate katsete puhul.

Kolm finaalkatset

1. finaalkatse
Žüriiliikmete ees on viinamarjamahlaga täidetud klaasid. Igaühe ees üks. Mul palutakse valada igasse klaasi väidetavat mürki, mille mürgisust saatejuht sugereerib väites, et see koosneb metanoolist, arseenist ja nitraatväetisest.

Ollusel metanoolilõhn puudub. Tegemist on mingi olmekemikaaliga, mille etikett on kaetud. Mul palutakse kallata seda siis kaheksast klaasist seitsmesse. Kallangi, tehes seda moel, et jääb muje, nagu kallaksin igasse. See tekitab korraldajates väljanäivat paanikat ja nad paluvad žüriil korduvalt olla kindlad, et üks klaas on puhas. Rahunetakse, kui žürii kinnitab, et teatakse, kelle klaas on “mürgist” puhas ja nimetatakse selle isiku nimi (antud juhul Andres Anvelt).

Võistleja Nastja suudab öelda vaid laua otsa, kus on nn mürgivaba klaas ja teeb seda nii, et ka nuusutab klaase. Saatekorraldajad keelavad žüriil muuta klaaside asetust laual. Võistleja Veeliks osutab lõpuks nn mürgivabale klaasile.

Saatejuht ja tootja esindaja rõhutavad enne katse algust korduvalt, et juhul kui katseisik soovib juua klaasist, milles on mürk, tuleb teda takistada. See on ehe, sest vaadates oma kõrval olevaid inimesi, kellel on klaasis “mürk”, on näha teatud närvilisust. Žüriiliige Leinatamm haarab võistleja Nastja käe järele, kui see tõstab klaasi ja jääb mulje, et võistleja soovib sealt juua.

Katse ei ole püstitatud korrektselt ja põhimtteliselt on mitmeid infolekke viise, mille tõttu teadmine žürii laua taga toimunu kohta võib liikuda edasi. Žürii esimees Anto Raukas on nähtavalt sisse võetud ja poolehoidev võistleja Nastja suhtes ja kõneleb sagedasti, kuidas ta “omal ajal” Nõukogude Liidus tegeles “ekstrasensside küsimusega” ja kuidas see nähtus on olemas. Salvestuse vaheajal konstrueerib akadeemik Raukas pendli, mille tööd demostreerib nii Ester Tuiksoo kui minu peal väites, et sel moel saab mõõta seksuaalenergiat. Tegemist on igati meeleoluka intermeediumiga saate tootmisrutiinis.

2. finaalaktse
Kumbki võistleja peab ära arvama tema selja taha paigutatud suure pildi peal oleva isiku. Kummagi võistleja käes on ümbrik sama pildiga. Pildid kujutavad mõlemat võistlejat ennast ehk Veeliks pidi ära tundma Veeliksi ja Nastja pidi ära tundma Nastja. Katse tutvustamisel rõhutatakse võistlejatele, et tegemist on Eestis kuulsate inimestega.

Katse ülesehitus: žürii laua ette paigutatakse molbert, millele tõstetakse kummagi võistleja pilt ja see pööratakse žüriilaua poole pärast seda, kui molberti ja žürii laua vahele on toodud kaetud silmadega võistleja, kes hoiab käes ümbrikusse pandud pilti.

Veeliks arvab, et pildil on 30-aastane brünett valge nahavärviga naine, kelle arvab olevat pr Ilves. Nastja kirjeldab tumedates riietes 25-aastast tundlikku tumedajuukselist naisterahvast, kes võiks tegeleda kunsti vms, kirjeldab pildil olija käekõrval mingit last (pildil seda kujutatud ei ole).

Žürii esimees Raukas sekkub koheselt, kui piisav hulk tunnuseid on võistleja poolt ette loetud ja poolehoidvalt vaimustunult teatab, et Nastja arvas küsimuse ära. Katse püstitus polnud korrektne ja võimaldas taas korduvat infoleket mistahes kanaleid pidi (osalejad, videotehnika jne).

3. finaalkatse
Võistlejad peavad ära arvama paberile pandud kolme tilga vere omaniku. Žürii teeb loosi… igaüks nimetab numbri 1-10 ja liidetult saadakse 30. Järjest lugedes langeb liisk Ester Tuiksoole, kes aga soovib loobuda ja verd annab Koit Pikaro. Kaamera ees võtab medõde talt verd ja 3 tilka pannakse kahele paberile (kummalegi võistlejale üks). Enne võistlejate sissetulekut on seega teada isik, kellelt verd võeti. Kõigile žüriiliikmetele pannakse sõrmele plaastrid.

Võistlejate poolt vaadates istuvad laua taga vasakult paremale järgmised žüriiliikmed: Jürgen Veber, Koit Pikaro, Ester Tuiksoo, Anto Raukas, Marek Strandberg, Andres Anvelt, Tarmo Leinatamm, Jürgen Fogel. Võistlejad on samal ajal saalis.

Veeliks osutab Jürgen Veberile, Nastja Koit Pikarole.

Koit Pikaro soolo

Katsetel esineb Koit Pikaro avaldusega, et tal on taskus üks kodus spetsiaalselt valmistatud ese. Ta teatab, et kui võistluse võitja selle koostisosad ära aimab, siis on ta nõus loobuma oma skepsisest ja asuma tööle selgeltnägija truu mänedžerina.

Kutsutakse Nastja ja Koit võtab taskust alumiiniumfooliumisse mähitud silinderja eseme. Nastja ei suuda selle kohta midagi öelda ja palub selle panna ümbrikku. Ka ümbrikus oleva eseme kohta ei saa me mingit teavet. Pikaro teatab, et tegemist on ravimipurki pandud viina sisse sukeldatud kahe forellisilmaga. Vaatlusel leiab see kinnitust.

Kokkuvõtteks

Katsete korraldus ei olnud veenev ja nagu kinnitasin ka žüriiliikmena: kui äraarvamise selgituseks on kaks teed:
1. tegemist on selgeltnägijaga,
2. info katse püstituse kohta võib võistlejani liikuda muid teid pidi,
on tõenäosem loomulikult teine verisoon.

Kahjuks ei nähtud ei saate salvestuse ajal ega ka loomulikult eelnevalt just palju vaeva, et inimlikke tegureid välistada.

Saate korraldajad väitsid, et selline tegevusepüstitus on saateformaadis ette nähtud. Juhul kui see on nii, tekitab selline katsepüstitus suure hulga elementaarse infolekke (informaatorite tekke) võimalusi ja võimalik, et see ongi selle saateformaadi võti… vältida puhast katset teadmises, et inimlikud nõrkused nagu ahnus ja edevus loovad alati infokanali ka siis, kui saate korraldajad seda ei tea.

Kas me siis nägime selgeltnägemist? Vaevalt. Katsete korraldamise iseloom seda ei võimaldanud. Selgeltnägemine moel, et isik tuvastab juhusliku objekti asukoha ja selle iseloomu eksperimendi mõttes korrektselt tekitatud olukorras, on jätkuvalt kaheldav. Tehtud katsed ei kõigutanud seda teadmist mingil moel.

Kas inimene aga on suuteline aimama, märkama või tunnetama teise inimese ebakindlust, on juba iseküsimus. See võib olla loomulikult võimalik… võimalik, et kui inimene on teinud mingi teo või toimingu, siis tema kehakeel ja muud märgid annavad toimunust aimu. Aga ega ka seda žürii antud juhul ei testinud.

Tegemist on meelelahutussaatega, kus isegi saate korraldajate puhul on võimalik, et nad on vaimustuses ja lummuses nendest märkidest, mida nad on näinud ja kogenud saate tegemise käigus. See aga pole viinud saate korraldajaid korrektsete ja kontrollitud avalike eksperimentide tegemisele, mis võiksid olla näiteks loto loosimisega samal usaldusväärsuse tasemel.

Loomulikult ei saa me täna ka öelda seda, et me mõistaksime inimteadvust, loovust ja intuitsiooni. Me ei oska täna öelda paljut või enamustki nende nähtuste olemuse kohta. Kas aga kõnealune saade toob selles osas teadmisi juurde? Kahjuks mitte.

Veel lugusid Selgeltnägijate tuleproovist skeptik.ee lehel

51 kommentaari

Nov 12 2008

Selgeltnägijate viimane lugu ajutiselt maas

Täna kell 15:39 helistati saate meeskonna poolt ja paluti Marek Strandbergi lugu ajutiselt maha võtta, kuni saade selle nädala neljapäeval Kanal 2-s näidatud saab.

Võtke heaks!

Seni võite aga lugeda teisi skeptik.ee küljel ilmunud lugusid ja kommentaare teemal Selgeltnägijate tuleproov:

7 kommentaari

Nov 10 2008

Kalev Jaik: Revolutsioon majandusteaduses

Edastan vabakutselise filosoofi Kalev Jaiki loo, mis viskab kinda praegusele majandus- ja juurateadusele.
MV

Revolutsioon majandusteaduses

Kalev Jaik, vabakutseline filosoof

Alates iidsetest aegadest on inimkond määratlenud ja tõlgendanud omandussuhteid ja üldse majandussuhteid põhimõtteliselt valesti, seda vähemalt suuremas osas. Samamoodi on omandussuhted ja majandussuhted valesti määratletud ja tõlgendatud ka kuni tänapäevani eksisteerivate akadeemilise majandusteaduse ja juurateaduse poolt, ning sellest tulenevalt ka vastavalt olemasolevas majanduspraktikas ja sotsiaalsetes suhetes. Peaaegu kõik nendes õpetustes ja doktriinides on alates ürgajast kuni tänapäevani põhimõtteliselt võlts ja viltune. Sellepärast vajab inimkond põhjalikku revolutsiooni nii majandusteaduses, õigussuhetes, kui ka majanduspraktikas ja üldse sotsiaalsetes suhetes. Olemasolev akadeemiline majandusteadus aga on algusest lõpuni tegelikult nii võlts, et ilma igasuguste kahtlusteta tuleb see liigitada pseudoteaduseks, mitte aga tõeliseks teaduseks.

Loe edasi »

303 kommentaari

Nov 09 2008

Peeter Saari: Libateaduste anatoomiast ja taksonoomiast (osa 3)

Artikkel ilmus ajakirjas AKADEEMIA nr 10 2008, lk 2225-2239 ning on avaldatud siin ajakirja Akadeemia toimetuse ja artikli autori lahkel loal.
Suur tänu! Esimese osa leiad siit ja teise siit.

Libateaduste anatoomiast ja taksonoomiast (osa 3, lõpp)

Peeter Saari

ÜHEST ERILISEST HÜPOTEESIST

Kas maaväliste tsivilisatsioonide olemasolu hüpotees on teaduslik? Kahtlemata on, sest miks peaks elu olema tekkinud ainult Maal, mis tiirleb ümber üsna tüüpilise tähe. Selliseid tähti on mustmiljon juba ainuüksi meie galaktikas (või kui sellest ei piisa, siis meile lähimas teises galaktikas — Andromeeda udukogus). Veelgi enam, antropotsentristlik arusaam, et meie oleme ainsad põhimõtteliselt, ei sobi kuidagi tänapäeva teaduslikku maailmapilti.

Seepärast on alates 1960. aastatest soliidsed uurimisinstitutsioonid käivitanud mitmesuguseid uurimisprogramme koondnimetusega SETI (Search for Extra-Terrestrial Intelligence—Maavälise mõistuse otsingud).7 Oletame nüüd, et ühel ilusal päeval saame kindla kinnituse, et meist palju arenenumad “nemad” on olemas. Muidugi ei saa me paugupealt kätte kogu nende tsivilisatsiooni tarkust, tehnoloogiast rääkimata, sest selleks on kaugused liiga suured ja “nemad” ei pruugi meile koolmeistriks hakkamisest üldse huvitatudki olla. Üleüldse, kui maailmaruumis just ei avastata otsekäike läbi kõrgemate dimensioonide—“ussiauke”, mille võimalikkus on tänapäeva arusaamade kohaselt pigem ääreteaduslik hüpotees —, siis kulub isegi sõnumisignaalide vahetamise ühele seansile sadu aastaid, rääkimata teineteisele küllasõitmisest. Mis juhtub Maal nende sadade, aga võib-olla tuhandete aastate jooksul?

Seni seletuseta ja uute avastatavate nähtuste puhul kaugel kosmoses tekib võimalus minna pingutava astrofüüsikalise uurimise asemel kergema vastupanu teed, tembeldades need nähtused “vanema venna” kätetööks—aga miks mitte ka maised mõistatused paleontoloogias, arheoloogias jt valdkondades, mille saab nüüd kuulutada tunnismärkideks ammustel aegadel Maad külastanud tulnukatest `a la Erich von Dänikeni teooriad.8 Edasi, milleks arendada teadust ja tehnoloogiat kõigil rinnetel, kui varsti saame kõik valmis kujul kätte? Tuleb vaid arendada “vanema vennaga” suhtlemiseks vajaminevat tehnoloogiat. Niisiis, kui vanasti kulutati ohtralt ressursse kõikjale pühakodade rajamiseks, siis “vanema venna” olemasolust vaimustunud inimkond asub kirikutornide asemel ehitama taeva poole suunatud antenne, raadio- jm telekoope ning võib-olla ka footonrakette. Enamik teadusi jääb aga varjusurma nii motivatsiooni kui ka ressursside kadumise tõttu. Kokkuvõttes oleme jälle seisus, mis ei erine religiooni ainuvalitsemisest maailma tunnetamisel ning kus teaduse eesmärgiks on pühakirja uurimine ja seletamine.

Loomulikult on siin maalitud tulevikupilt liialdatud, kuid see viitab paradoksaalsele võimalusele, kuidas täiesti tõsiteaduslik uurimisprogramm võib edukuse korral viia teaduse arengu kahjustumiseni sellisel määral, mis ületab igasuguse libateaduse tekitatava kahju.

LIBATEADUSE ELUJÕU ALLIKAIST

Ehkki endiste aegadega võrreldes on libateadus oma positsioone loovutanud, ei ole tema taandumine kuidagi proportsioonis hariduse üldise edenemisega. Üks põhjusi seisneb selles, et teaduslikku maailmapilti omandatakse eelkõige reaal- ja loodusteaduste õppimise teel, mis aga teatavasti teeb vähikäiku kõikjal peale Aasia suurriikide. Kuid olulisemad libateaduste elujõu põhjused peituvad inimeste emotsionaalses sfääris. “Pseudoteadus vastab jõulistele emotsionaalsetele vajadustele, mis jäävad teaduse poolt sageli täitmata,” on tabavalt märkinud Carl Sagan ja lisanud, et skeptitsism ei müü hästi (Sagan 2006).

Mõistetav on raskelt haigete inimeste või selliste laste vanemate pöördumine libameditsiini poole, kui tavameditsiin on jõuetuks osutunud. See on isegi aktsepteeritav, juhul kui sellega ei kaasne lisakahju tervisele, otsese kelmuse ohvriks langemist ega ülemääraseid materiaalseid kaotusi.

Vanasti hakkas inimene, tunnetades oma jõuetust loodusnähtuste meelevallas, üleloomulikesse jõududesse uskuma ja neid kummardama. Tänapäeva inimest ümbritseb üha keerukam teaduse ja tehnoloogia sünnitatud tehismaailm, mille toimimist on ilma erihariduseta üha raskem mõista. See häirib ja hirmutab, kuid tänapäeva inimene on vaba inimene: aukartuse asemel ärkab temas pigem protest ning ta valib selle, mis on kergem. Ja siis ongi platsis libateadus, mis libedasti alla neelatav. . .

Nagu küüniliselt ütles akadeemik Gustav Naan: “Inimesed ei vaja mitte tõde, vaid lohutust!”

KOKKUVÕTE

Isegi kui lähtuda ainult kasulikkuse kriteeriumist, on libateaduse tungimine haridusse, tervishoidu, tootmisse, poliitikasse9 jne ilmselgelt kahjulik ja probleemiks on vaid see, kuidas libateadust teadusest eristada ja tema vastu võidelda.

Kui aga peaks osutuma, et libateadus tõepoolest rahuldab mingeid selliseid inimlikke vajadusi, mida miski muu, sh teadus, põhimõtteliselt rahuldada ei suuda, siis muutub hinnang ambivalentseks.

Siiski saab võtta orientiiriks ka teisi kriteeriume, kas või eetika vallast. Ameerika loodusuurija Edwin Teale on öelnud:

Moraalselt on ühtviisi halb mitte hoolida nii sellest, kas miski, mille tõttu sa end hästi tunned, on tõene või väär, kui sellest, millisel viisil sa oma raha oled hankinud (tsit. Sagan 2006 järgi).

Selle tsitaadiga ongi sobiv lõpetada ja soovitada huvilistele allpool loetletud kirjandust.

Kirjandus

  • Fitzpatrick-Matthews, Keith 2006. How to rate a work of pseudoscience. — www.kmatthews.org.uk/…/rating_pseudoscience.html
  • Grenz, Stanley 1996. A Primer of Postmodernism. Grand Rapids: William B. Eerdmans. [Eesti k Postmodernismi aabits. Tallinn: Logos, 2003]
  • Järv, Laur 2003. Bogdanovite afäär—Eesti Füüsika Seltsi Aastaraamat XIII. Tartu, lk 21–25. hexagon.fi.tartu.ee/laur/…/bogdanovid.html
  • Konsa, Kurmo 2005. Kreatsionism murrab sisse.—www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=117
  • Lakatos, Imre 1978. Science and pseudoscience. — J. Worrall,
    G. Currie (eds.). Philosphical Papers. Vol. I. Cambridge University Press, pp. 1–7. [Eesti k “Teadus ja pseudoteadus” — Akadeemia, 1991, nr 2, lk 258–268.] Vt ka www.lse.ac.uk/…/scienceAndPseudoscienceTranscript.htm
  • Langmuir, Irving 1953. Pathological science — www.cs.princeton.edu/…/langmuir.htm
  • Messer, August 1927. Wissenschaftlicher Okkultismus. (Wissenschaft und Bildung, Nr. 230.) Leipzig. [Eesti k Okkultism ja teadus. (Elav Teadus nr 7.) Tartu: EKSi Kirjastus, 1932]
  • Objections to astrology: A statement by 186 leading scientists. 1975. www.americanhumanist.org/about/astrology.html
  • Sagan, Carl 2006. Deemonitest vaevatud maailm. Tallinn: Valgus
  • Vihalemm, Rein (koost.) 1979. Teaduse metodoloogia. Tallinn:
    Eesti Raamat
  • Vihalemm, Rein 1991. Mida Imre Lakatos tõestas ja mida mitte?—Akadeemia, nr 2, lk 269–280
  • Vällik, Martin 2008. Uus kiri Päästeametile Sniffexi asjus. — www.skeptik.ee/index.php/2008/08/25/uus-kiri-paasteametile-sniffexi-asjus. Vt ka sealsed viited
  • Lõpp


    PEETER SAARI (sünd. 1945) on füüsik, füüsika-matemaatikadoktor (1981, TA füüsika instituut), akadeemik (Eesti TA a-st 1986, Euroopa TA a-st 2002). Lõpetanud cum laude Tartu ülikooli teoreetilise füüsika erialal (1968), töötanud muu hulgas Eesti TA Füüsika Instituudi direktorina (1981–1988) ja TÜ erakorralise professorina (1994–1997), alates 1997. a-st TÜ laineoptika professor ning 1976. a-st TÜ Füüsika Instituudi laborijuhataja. Avastas 1968. aastal koos Karl Rebase ja Vladimir Hižnjakoviga kristallide kuuma luminestsentsi.


    7Californias on olemas koguni SETI-uuringute keskinstituut (vt www.seti.org); ühe suurema SETI-uurimisprogrammiga on seotud ka Eesti (vt http://setiestonia.org/setiathome.php).

    8Dänikeni 26 laineid löönud raamatut paleokontaktidest kõrgema tsivilisatsiooni esindajatega on tõlgitud rohkem kui 20 keelde ja müüdud üle 60 miljoni eksemplari. Muu hulgas antakse neis seletus ka liikide tekkele kui tulnukate insenergeneetilisele loomingule. Kõik see kokku on kõige suurejoonelisem näide libateadusest ja selle köitvusest.

    9Mida muud kui libateadusest lähtuvad eksperimendid on katsed luua kommunistlikku ühiskonda — alates usufanaatikute kommuunidest ja lõpetades 70 aastat kestnud N. Liiduga?

    Artikli pdf (67 kB).

Üks kommentaar

Nov 07 2008

Peeter Saari: Libateaduste anatoomiast ja taksonoomiast (osa 2)

Artikkel ilmus ajakirjas AKADEEMIA nr 10 2008, lk 2225-2239 ning on avaldatud siin ajakirja Akadeemia toimetuse ja artikli autori lahkel loal.
Suur tänu! Esimese osa leiad siit.

Libateaduste anatoomiast ja taksonoomiast (osa 2)

Peeter Saari

LIBATEADUSE ÄRATUNDMISEST

Libahunte eristavat tavalistest huntidest valge märk kaelal. Kust otsida libateaduse valget märki? Kõigepealt peaks aga küsima: milleks üldse neid teadusi vastandada ja sildistada?

Tänapäevase postmodernistliku maailmavaate kohaselt on ju kõik reaalsuse peegeldused võrdväärsed.4 Või nagu postmodernistliku teadusrevolutsiooni olemuse resümeerib teoloogiaprofessor Stanley Grenz (tsiteerides korüfeed Jean Lotard’i):

Küsimus ei ole enam: “Kas see on tõde?”, vaid pigem “Mis sellest kasu on?”. Küsimus kasulikkusest tähendab ka küsimust: “On see müüdav?” (Grenz 1996).

Tore, piirdumegi kasulikkuse kriteeriumiga ja mõtleme järele, missugusele teadusele tugineb kogu tänapäevane inimkonda tegelikult teeniv tehnoloogia. Või küsime retooriliselt, kas on kasulik või mitte eristada libaravimit, libakaupmeest, libamaaklerit, libapolitseinikku jne jne tõelistest? Libateaduse “sireenilaul ei meelita meid pelgalt kultuurilisele ummikteele, vaid suisa ohtlikku pimedusse, mis ähvardab hävitada meie põhivabadused”—need sõnad on USA astronoomi Carl Sagani New York Times’i bestselleriks saanud raamatu eestikeelse tõlke tagakaanel (Sagan 2006).

Niisiis, mis kriteeriumide järgi otsida demarkatsioonijoont?

Falsifitseeritavus on Carl Popperi järgi üks selge kriteerium: hüpotees, väide, teooria jms liigitub teaduslikuks ainult siis, kui ta on põhimõtteliselt ümberlükatav, näiteks experimentum crucis’e abil. Väide “Jumal lõi maailma” ei ole ilmselgelt falsifitseeritav, mistõttu religioon ei kuulu teaduse alla (küll aga saab olla teadusliku uurimise objektiks). Ehkki mitmed autorid on näidanud, et falsifitseeritavuskriteerium on filosoofilises plaanis puudulik (vt Lakatos 1978 ja sealsed viited), ei muuda see olematuks tema rakenduslikku väärtust. Libateaduses ei ole kombeks näidata, kuidas mingit väidet falsifitseerida, veelgi enam, seal lokkab veendumus, et mis pole ümberlükatav või ümber lükatud, see on (“järelikult”!) tõene. Näiteks vaimude maailm, bioenergiaväli jne “on olemas, sest pole tõestatud nende puudumist”!

(Tõendus)katsete reprodutseeritavus ja statistiline usaldusväärsus on teaduse alussambad. Raadiolaineist sai teaduslik avastus sellepärast, et katsed nendega “tulid välja” nii Hertzil kui ka paljudel teistel uurijatel, sh raadio leiutajatel Marconil, Popovil ja teistel. Uute ravimite tõhusust määratakse isegi topeltpimetestidega, kus ei katsealustest patsiendid ega ka neid vahetult uurivad arstid ei tea, kes sai rohutableti, kes platseebo. Katseandmete hulk on piisavalt suur, et matemaatilise statistika universaalsete ja rangete kriteeriumide järgi saaks teha piisava tõenäosusega usaldusväärseid järeldusi, ja loomulikult lähevad arvesse ka negatiivsed tulemused. Libateadusele on seevastu iseloomulik tuginemine vähestele väljavalitud juhtudele. Juudi vanasõnagi ütleb: “ “Näiteks”. . . ei tõesta midagi!” Kui paljud pojad pole erinevalt André Nephtalist kuulnud mingit hüüet oma isa surmahetkel, ehkki pole viibinud sel ajal mitte kaugel merel, vaid samas linnas! Meediumide puhul, kes on väidetavalt võimelised vaime välja kutsuma, telekineesi abil esemeid liigutama jne, tekib teatavasti tavaliselt see probleem, et katsete korraldamine kontrollitud tingimustes ja objektiivsete uurijate juuresolek kipub meediumi võimetele halvavalt mõjuma. . .

Selgelt näidatud kehtivuspiirid ja kooskõla fundamentaalsete loodusseadustega on teadusliku teooria tunnuseks, nii nagu realiseerimistähtaeg ja vastavus toiduseadusele on korraliku toidukauba tunnuseks. Libateaduslik toodang oma kõlblikkusele piiranguid ei sea. Fundamentaalseid loodusseadusi eiravate ja olemasolevat teaduslikku maailmapilti pea peale pööravate “avastuste” autorid viitavad enda õigustuseks teaduse enda arenguloole — et näiteks Einstein ju lükkas ümber Newtoni mehaanika! Tõepoolest, teaduse ajaloos — ja eriti kaugemas — on olnud küllalt juhtumeid, kus isegi mingis valdkonnas võhiklik või amatöörlik inimene on teinud revolutsioonilise avastuse, mida autoriteedid on algul ilmvõimatuks, mõni aeg hiljem aga juba enesestmõistetavaks pidanud. Nagu eespool mainitud, on teaduse ja ääreteaduse piir liikuv ja nende eraldamine võib olla võimatu ülesanne. Siiski tuleb tähele panna, et relatiivsusteooria ei muutnud Newtoni mehaanikat kehtetuks — see on endiselt õige, kui vaid kiirused on palju väiksemad valguse kiirusest vaakumis. Teadus areneb enamikus oma valdkondades teadmishulga suurenemise, teooriate täpsustumise ja seletuste sügavuti mineku suunas pideva ja halastamatu enesekriitika ja -kontrolli saatel. Libateaduses ollakse aga kinni algsetes dogmades ja uskumustes, uurimistöö ei laiene, vaid tegeleb eelkõige oma “olemasolu tõestamisega”. Näiteks on astroloogia põhikontseptsioonid ja -skeemid püsinud enam-vähem muutumatuna antiikajast saadik, kusjuures sõltuvalt päritolust—Euroopa ja Egiptuse, Hiina või India—on need erinevad. Põhimõtteliselt ei ole hüpotees taevakehade vastastikuse asendi mõjust inimeste saatusele lootusetult vastuolus fundamentaalsete füüsikaseadustega, nagu seda on näiteks ajas edasi-tagasi rändamine või hinge taassündimine mõne teise olendi sees. Siiski saab see mõju olla vaid kaduvväike ning jääb lootusetult teiste, “maiste” tegurite varju. Mingit mehhanismi sellele mõjule pole leitud ning paljud katselised kontrolluuringud pole astroloogiliste ennustuste täitumist avastanud (üle juhuslike kokkulangevuste nivoo). Seetõttu tegid 1975. a 186 tippteadlast, nende hulgas 18 Nobeli preemia laureaati ühisavalduse (Objections. . . 1975), milles astroloogia liigitati libateaduseks (vt ka Sagan 2006).

Sedasama võib öelda artikli alguses toodud telepaatianäite kohta. Isegi kui oletada, et aju elektrilised signaalid ja nende genereeritud elektromagnetväli on võimelised edastama mõtestatud teateid, pole niisugune telekommunikatsioon juba energeetiliselt võimalik.5

Üldse, kui fundamentaalsed füüsikaseadused on sisult keeluseadused, mille kvintessents kõlab üldinimliku tarkusena “tasuta lõunaid pole olemas”, siis libateadus lubab lahkelt kaduvväikesi või olematuid mõjutusi tasuta “üles võimendada”. Võtame näiteks nõiavitsad, olgu vee, varanduse, pommide vm otsimiseks. Põhimõtteliselt ei saa muidugi välistada veesoonte mõju Maa magnetväljale, pinnasele jms — ehk siis kuldmündid ja lõhkeaine kahtlemata “lõhnavad”, s.t eritavad mingil määral molekule atmosfääri. Ent kuidas nad panevad vitsa inimese käes liikuma, jääb ilma igasuguse mõistliku seletuseta. Õnneks saab sellistele seletamatu tööpõhimõttega riistapuudele alati teste korraldada. Näiteks korraldati USAs lausa riiklikud katsetused ülemaailmselt turustatud populaarsele pommiotsimisvitsale Sniffex,6 mille meiegi päästeamet on ostnud, nagu võis lugeda suvelõpu lehtedest. Tulemus — kallis riistapuu on petukaup ja sama tõhus kui kulli-kirja viskamine (Vällik 2008). Tähelepanu väärib tõsiasi, et seade näeb küll välja nagu nüüdisaegne kõrgtehnoloogiline vidin, kuid sees pole tal isegi vooluallikat, milleta mingi detektori toitmine ja selle signaalide töötlemine pole võimalik.

Siit saamegi jätkata libateaduse väliste tunnusmärkide loeteluga.

Erialaterminite ja -žargooni resp. tehniliste detailide tarvitamine (enamasti küll väärtarvitamine), et jätta muljet asja teaduslikkusest. Püüdlik-siiras, kuid konteksti arvestades kohatu keeruliste terminite tarvitamine on amatöörteaduse põhitunnuseid. Samas võib seda laadi tunnuseid esineda ka igati tõsises ja väärtuslikus interdistsiplinaarses uurimistöös, mille autor(id) ei ole päris kodus teise eriala žargooniga.

Rasketele probleemidele kergete lahenduste pakkumine, mis töötavat lausa imeväel. Siin on heaks näiteks kõikvõimalikud raskete haiguste ravimised imerohtude ja posimisprotseduuridega. Samas tuleb tunnistada, et geniaalsetel väljamurretel kriisi jõudnud paradigmast päris teaduses või suurtel leiutistel ummikusse jõudnud tehnoloogias on samad tunnused — vähemalt pealtnäha.

Autoriteetidele viitamine objektiivse tõendusmaterjali esitamise asemel. Oma esimesel ülikooli lõpetamise järgsel teaduskonverentsil, mis toimus Baikali kaldal, sain sellekohase õpetliku kogemuse. Keegi turist kuulutas välja konverentsivälise loengu Newtoni kolmandat seadust ümberlükkavatest uuringutest. Läksin koos mitme kolleegiga kohale, lootuses nautida intellektuaalset lahingut ja paradokside lahendumist teaduslikus dispuudis. Kuid lektor, selmet esitada mingeidki arutlusi või tõestuskatseid, muudkui korrutas: “Nagu ütles teaduste kandidaat Ivan Petrovitš. . . ”

Tegelikult patustab eelviidatud astroloogiavastane ühisavaldus oma rõhutatult imposantse allakirjutanute nimekirjaga sama reegli vastu. Võib muidugi leida õigustuse, et Peltsebuli tulebki Peltsebuliga välja ajada. . . Igatahes see, kes usub astroloogiat, saab oma usule tuge tõsiasjast, et astroloogiat õpetatakse Sorbonne’i ülikoolis Pariisis, Kepleri kolledžis Lynnwoodi linnas Washingtoni osariigis ning ka India ülikoolides.

Siinne libateaduse märkide loetelu pole ammendav. Internetist võib leida isegi teste, mille humoorikas-iroonilistele küsimustele vastates saab kokku lugeda punktid otsustamaks, kas uurimistöö on libateaduslik või mitte. Üks neist sisaldab näiteks järgmisi ridu:

    10 punkti iga väite eest, et üldtunnustatud teooria on fundamentaalselt vale;
    30 punkti iga vihje eest, et autor on langenud teadusringkondade vandenõu ohvriks;
    40 punkti iga teadaande eest, et autoril on salajast informatsiooni (Fitzpatrick-Matthews 2006).

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ehkki praktilisel tasandil on libateadust võrdlemisi lihtne suure usaldusväärsusega tuvastada, nugib ta jõudsalt inimkonnas edasi, sest ei toitu mitte ainult harimatusest, vaid ka inimloomuses peidus olevatest süvainstinktidest. Rangel filosoofilisel tasandil ei võta aga tänapäeval keegi vastutust pakkuda sellist hõbekuuli, mis kindla peale libateaduse rajalt maha võtaks, kuid päristeaduse puutumata jätaks.

Jätkub…


PEETER SAARI (sünd. 1945) on füüsik, füüsika-matemaatikadoktor (1981, TA füüsika instituut), akadeemik (Eesti TA a-st 1986, Euroopa TA a-st 2002). Lõpetanud cum laude Tartu ülikooli teoreetilise füüsika erialal (1968), töötanud muu hulgas Eesti TA Füüsika Instituudi direktorina (1981–1988) ja TÜ erakorralise professorina (1994–1997), alates 1997. a-st TÜ laineoptika professor ning 1976. a-st TÜ Füüsika Instituudi laborijuhataja. Avastas 1968. aastal koos Karl Rebase ja Vladimir Hižnjakoviga kristallide kuuma luminestsentsi.


4Autor ei saa üle kiusatusest rämedalt küsida: kas pole postmodernistide käsitlus teadusest äkki lihtsalt kõrgeks filosoofiaks sublimeerunud alaväärsuskompleks kooliajast, mil pea ei võtnud reaalteadusi ja teistele poistele jäädi alla oskuses masinatega hakkama saada? Selmet urmasotilikult otsekoheselt hüüda: “Mina ei taipa tehnikast tuhkagi ega tahagi taibata!”, hakati looma uut “-ismi” kui lohutusfilosoofiat.

5Elektromagnetlained ja igasugune radiatsioon peaksid nõrgenema võrdeliselt kauguse ruuduga. Mingi “uut tüüpi senitundmatute omadustega” välja appivõtt telepaatia seletamiseks oleks aga täiesti ad hoc-spekulatsioon. Isegi kui füüsika kunagi avastab uut tüüpi välja, puudub igasugune alus oletada, et seda võiks tekitada bioloogiline kude, mis ammu tõestatult funktsioneerib ainuüksi elektromagnetilise vastasmõju baasil (makroskoopiliselt alludes muidugi ka gravitatsioonile).

6Google leiab otsisõnaga “sniffex” 22 300 veebilehte.

2 kommentaari

Nov 06 2008

Maailmalõpp aastal 2012

Üks jabur idee on mööda ilma ringi liikumas. Sellest räägivad kanaldajad, vaimsed inimesed, selgeltnägijad, astroloogid, vandenõuteoreetikud, ufoloogid, vibratsioonivahetajad, võnketasandi tõstjad, auratransformaatorid, gurud, joogatreenerid, nende jüngrid, veidrate ideedega arheoloogid-mütoloogid.

2012. aasta maailmalõpp on justnagu kogu New Age liikumise kvintessents, omamoodi Jeesuse teine tulemine, mida härdalt oodata, karta, loota, milleks ette valmistada.

Maailma lõpp on see osade jaoks otseselt mingi üleilmse katastroofi näol, osadele saab see aasta kauaoodatud uude dimensiooni üleminekuks, nagu paradiis, nirvaana või muu selline hea asi.

Gurud muidugi ütlevad, et sündmuseks peab valmistuma, sest edasi pääsevad vaid vaimselt õigesti häälestatud inimesed. Õiget häälestust aga saab nende juures harjutada (raha eest, loomulikult). Võib osta ka vastavaid raamatuid või külastada õigeid kodulehti internetis.

Miks just 2012?
Maiade kalender lõppevat siis ära.

Keda selline lapsik seos ei rahulda, siis võib vastavat algoritmi kasutades leida piiblist, et asteroid või komeet põrkab Maaga kokku. Või et talvisel pööripäeval paikneb Päike väga-väga lähedal galaktilise ekvaatori ja ekliptika lõikepunktile.

Mis küll juhtuma hakkab?
* Kosmilise kehaga kokkupõrget juba mainisin, aga see ei pruugi veel olla inimkonna lõpp, kuna:
* vaimselt puhastunud liiguvad edasi kõrgemasse dimensiooni;
* või tulevad kosmosetulnukad ja päästavad parimad Maa pojad ja tütred oma emalaevale tõstes ära;
* võibolla toimub hoopis Maa magnetpooluste vahetus;
* teadlased lähevad ülbeks ja keeravad LHC nupu üle piiri;
* masinad võtavad võimu;
* gammasähvatus steriliseerib planeedi;
* inimeste geneetiline kood modifitseerub ja algab uus evolutsiooniline ajajärk;
* Yellostone supervulkaanil saab aeg täis ja hakkab purskama;
* Atlantis tõuseb;
* mõtle ise endale sobilik lõpp välja.

San Franciscos toimus 31.10-02.11 2008 konverents teemal aasta 2012. Kokku tulid šamaanid, ufoloogid, mediteerijad, astroloogid ja muud New Age mütoloogid. Peeti loenguid, vaadati dokfilme, mediteeriti koos. VIP pilet maksis 300 dollarit. Konverentsi loosung kõlas: “Shift happens.”

Konverentsi üks korraldajatest ütles, et 2012 on inimkonna ajaloo tähtsündmus. Kõik, mida me teame, kõik, mis me oleme, saab kardinaalselt muudetud. Maia-asjanduste uurija John Major Jenkins teenis kestvad kiiduavaldused, kui ta väitis, et maiade hieroglüüfid kubisevad Linnutee keskust tähistavatest puu- ja loomakujutistest, mida Jenkins kutsub maiade loomismüüdi mustaks auguks.

Bostoni ülikooli maia asjatundja William Saturno, kes konverentsil ei käinud, rääkis loo, kus üks mees tuli ta kontorisse ja küsis ühe linnupesa kujutisega maia seinamaali kohta. Mees väitis, et see on maiade must auk, aga Saturno ütles: “Minumeelest on see linnupesa.”

Allikas: pressdemocrat.com

Ennustus
Palju inimesi saab hukka, kuna on gurude või iseenda poolt ajud vussi keeranud ja kui kaua oodatud ja selleks pikalt ettevalmistatud sündmus muidu aset ei leia, siis aidatakse üksteist nagu Jonestownis või vahetatakse võnketasandit nagu taevavärava (Heaven’s Gate) jüngrid.

433 kommentaari

Nov 06 2008

Akupunktuur — müüdid ja tegelikkus (osa 3)

Eelmises osas vaatlesime ajalooürikuid ja arheoloogilist materjali, mis Vana-Hiina meditsiini kohta midagi kostavad ja selgus, et akupunktuuri tänapäevases mõistes võib neist leida vaid väga eesmärgipäraselt lähenedes.

Meie mõistes keskaeg ja uusaeg ei toonud Hiina meditsiinis kuigipalju selginemist, vaid eri koolkonnad ajasid oma asja. Võtted levisid Jaapanisse, Koreasse (mõned ütlevad, et hoopis Koreast Hiinasse). Eri allikad väidavad olemas olevat kas 11 või 12 “kanalit”, mis kas on üksteisega seotud või siis ei ole. Võimust võttis ka kosmoloogiline lähenemine, kus sündmused ja arvud taevas pidid leidma kajastust ka maa peal ning inimkehal. Sellest need 360-365 punkti kehal, mille torkimise, suitsutamise, vajutamise läbi peaks saama tervist parandada.

Selguse loomisel ei aita kaasa viie elemendi (vesi, tuli, metall, puu, maa) filosoofia ja Yin-Yang teooria ühildamatus ja vastuolulisus. Mõlemad kontseptsioonid leidsid kajastamist inimkehal ja tervisefilosoofias ning tootsid vastakaid praktikaid.

Peab muidugi meeles pidama, et kõik see toimus ajal, mil arusaamad füsioloogiast, biokeemiast ja tervenemise mehhanismidest olid tagasihoidlikud ja eelteaduslikud — omadused, mis on omased kõigile tolle aja ravisüsteemidele. Inimkeha avamine operatsiooniks või lahkamiseks oli keelatud, puudusid vaatluste süstematiseerimise meetodid. Kui haiget inimest raviti mingi meetodiga ja ta sai terveks, siis järeldati, et just see raviviis tegi ta terveks, kuid puudus arusaam haiguste olemusest, nende loomulikust kulust ega proovitudki uurida, kas seesama terviserike oleks möödunud ka ilma kohaldatud võtet kasutamata.

Sellises süsteemituses hakkas hiinapärane meditsiin jõudsalt hääbuma, kui Lääne moodi teaduslik lähenemine leidis oma tee Hiinasse. Vahe ei kujunenud siiski mitte Hiina ja Lääne vahel, vaid kas võte oli testitult efektiivne või mitte. Arutleti, et teadus on universaalne ja ei kuulu otseselt ei Läänele ega Hiinale.

Selles valguses üritas Hiina valitsus akupunktuuri ära keelata 1822. aastal ja hiljemgi. Jaapanis keelati akupunktuur 1876. aastal. 1911. aastast ei kuulunud akupunktuur Hiina keiserliku meditsiiniakadeemia uurimisteemade hulka. Enne II MS üritas Hiina valitsus kogu hiinapärast meditsiini keelustada. Isegi Hiina kommunistlik partei väljendas algul oma vastumeelsust tagurliku, irratsionaalse ja ebausust kantud rahvameditsiini suhtes:

Meie arstid ei mõista teadust: lisaks sellele, et nad ei tea mitte midagi inimese anatoomiast, ei taipa nad midagi ka arstimite analüüsist; bakteriaalsetest mürgistustest ja nakkustest pole nad kuulnudki…

Aastail 1927-36 ei ilmunud Hiina meditsiiniajakirjas Chinese Journal of Physiology akupunktuuri kohta ühtainsamatki artiklit.

Olukord muutus seltsimees Mao võimuletulekuga. Valik oli lihtne – mitte pakkuda lihtrahvale mittemingisugust arstiabi, kuna vastava haridusega inimesi lihtsalt polnud nii palju, et kvalifitseeritud arstiabi kõikjale jõuaks, või taaselustada kiirkorras rahvameditsiin, akupunktuur selle hulgas. Mao valis teise variandi, kuigi ta ise sellesse ei uskunud ja kasutas vajadusel ainult nn Lääne meditsiini.

Maoistliku poliitilise surve all pandi patsiendid, arstid, kirjastajad rahvameditsiini heaks tööle. Selleks, et kiirkorras vastavaid spetsialiste õpetada, pidi olemasolevast segadikust midagi koherentsemat kokku kirjutama, et oleks võimalik mingigi süsteemi järgi õpetada ja koostati vastavad õpikud, mille põhjal kujuneski see standardiseeritud mudel, mida praegusel ajal traditsiooniliseks hiina meditsiiniks nimetatakse. Kommunistlike ametnike poolt loodud termin “traditsiooniline hiina meditsiin” (TCM) ilmub kirjandusse esmakordselt aastal 1954.

Järgmises osas vaatame, kuidas hiinapärased võtted lainetena Euroopasse ja Ameerikasse jõudsid.

Allikad:
Robert Imrie, Veterinary Acupuncture
Stephen Basser, Acupuncture: A History
Harriet Hall, Puncturing the Acupuncture Myth

———————————–
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)

78 kommentaari

Nov 04 2008

Peeter Saari: Libateaduste anatoomiast ja taksonoomiast (osa 1)

Artikkel ilmus ajakirjas AKADEEMIA nr 10 2008, lk 2225-2239 ning on avaldatud siin ajakirja Akadeemia toimetuse ja artikli autori lahkel loal.
Suur tänu!

Libateaduste anatoomiast ja taksonoomiast (osa 1)

Peeter Saari

SISSEJUHATUS

See oli 29-ndal juulil 1865; Nephtali André oli lõpetanud oma ülikooliõpingud ja oli merereisul. Prantsusmaa ja Alžiiri vahel lagedal merel kuuleb ta korraga selgesti hüütavat oma nime “Nephtali”; ta pöördub ümber, ei näe aga kedagi. Kuna ta arvas ära tundvat oma haige isa hääle ja oli kuulnud telepaatilistest nähtustest, siis oli tal kohe tunne, et see hüüe seisab ühenduses tema isa seisukorraga. Ta vaatas kella, et määrata kindlaks see hetk.

Kui laev jõudis sadamasse, leidis ta sealt ees teate oma isa surmast, kes oli surnud sel silmapilgul, kui ta arvas olevat kuulnud hüüet “Nephtali”.

Selline on üks näitena esitatud lugudest saksa professori August Messeri rohkem kui kolmveerand sajandit tagasi ilmunud ja eestikeelsele lugejale “Elava Teaduse” sarjas vahendatud raamatust Okultism ja teadus (Messer 1927).

Sestsaadik on teadused — nii “kõvad” kui “pehmed” — tohutult edasi arenenud ning tollane auru- ja elektrisajand on vähehaaval üle kasvanud aatomi- ning bio-, info- ja nanotehnoloogiasajandiks.
Ometi ei ole arenenud maadeski taandunud inimeste ja isegi riiklike institutsioonide usk end teaduse pähe ilmutavasse pseudoteadusesse ehk nagu eesti keeles saab täpsemalt öelda — libateadusesse. Ühe positiivselt transformeeruva ja teadmuspõhiseks pürgiva riigi keskkonnaministeerium on rahastanud poltergeisti uurimist. Päris hiljuti tuli välja, et sama riigi päästeamet kasutab pommide otsimiseks moodsa disainiga ja vastavalt ülikõrge hinnaga nõiavitsu, mis on USAs ametlikult petukaubaks tunnistatud. . .

Näiteid meilt ja mujalt, kuidas kriitikavaba suhtumisega libateaduse pakutusse liimile on mindud ja kokkuvõttes kõrget hinda, meditsiini vallas ka tervise ja eluga makstud, võiks tuua lõputult. Ilmselgelt pole probleem, mis on libateadus ja kuidas teda eristada nn päris- ehk bona fide-teadusest, pelgalt akadeemilis-filosoofiline, vaid ühtlasi väga praktiline ja kaugelt laiem ning tõsisem kui küsimus, kas uskuda või mitte meelelahutusmeedia horoskoope.

Ajakirjas Akadeemia käsitleti teaduse ja pseudoteaduse vahelise demarkatsioonijoone probleemi 17 aastat tagasi — veel enne iseseisvuse taastamist, kui eesti lugejani toodi Ungari päritolu teadusfilosoofi Imre Lakatosi raadioloeng-artikkel (Lakatos 1978). Nii see tekst kui ka Rein Vihalemma samas avaldatud kaasartikkel (Vihalemm 1991) käsitlevad eelkõige möödunud sajandil probleemi mõne tahu ümber arendatud filosoofilist väitlust.

Käesolev artikkel ei sea eesmärgiks epistemoloogilist sügavust ega ülevaate andmist vastavatest teadusfilosoofia vallas väljatöötatud paradigmadest. Pigem on tegu täppisteaduste esindaja aimekäsitlusega, mida on võimalust mööda püütud loetavamaks teha selgituste ja näidetega Eesti kultuuriruumist ning varustada viidetega edasiseks lugemiseks. Lõpus on esitatud autori parima teadmise kohaselt algupärane spekulatsioon võimalusest, kuidas igati päristeaduslik hüpotees võib tõeks osutumise korral teha teaduspõhise ühiskonna jätkusuutlikkusele sellise karuteene, milleks mingi libateadus iialgi võimeline poleks.

LIBATEADUSE LIIGID

Libateaduseks tuleb pidada igasugust uskumuste, tarkuste, teooriate, tehnikate, vahendite jms kogumit, mis

  • väidetavalt on tõsiteaduslik ja dekoreeritud erialaterminoloogiaga jt teaduse tunnustega, kuid ei toetu teaduslikule meetodile;1
  • ei ole leidnud (statistiliselt) usaldusväärset katselist kinnitust;
  • ei kanna mingil muul põhjusel välja tunnustatud teaduse staatust.

Siinkohal tuleb kohe rõhutada, et demarkatsioonijoon teaduse ja libateaduse vahel ei pruugi olla terav — mõned filosoofid eitavad selle olemasolu üldse (vt Vihalemm 1991 ja sealsed viited) — ning võib ajas muutuda. Nii saab liigitada eelteaduseks ehk prototeaduseks ajaloos hiljem koos teadusliku meetodi rakendamisega väljaarenenud uurimisvaldkondi — näiteks keemia eelkäijana alkeemiat, aga ka möödunud sajandi alguses sündinud mandrite triivi teooriat, millele alles sajandi teiseks pooleks kogunes küllaldane tõendusmaterjal, nii et teooria muutus geoloogias ametlikult tunnustatuks.

Libateaduse kõige mahukam liik on rämpsteadus (junk science). Nagu uuema aja nuhtlusega — rämpspostiga assotsieeruv nimetuski ütleb, liigitub siia eelkõige selline teadus koos oma produktiga, mida on tehtud materiaalse, poliitilise, ideoloogilise vm kasu, mitte aga tõe teenimiseks. Rämpsteadust võivad viljelda ka professionaalsed teadlased, kes on teadusliku meetodi mõnd protseduuri sihilikult moonutanud või selle “unustanud” ning oma teadlase-eetika välja lülitanud, jõudmaks “vajaliku” tulemuseni. Rämpsteaduse lipukirja on ilmekalt sõnastanud Johannes Hint—kahtlemata andekas leiutaja ja ettevõtja, kes 1960.–1970. aastail arendas nõukogude süsteemi võimalusi oskuslikult ära kasutades mastaapset tegevust, kuid langes lõpuks sama süsteemi repressioonide ohvriks. Ühes TÜ aulas peetud kõnes ütles ta, et meil (s.t tema firmal) pole vaja teadust üldse, vaid ainult selliseid teadusuuringuid, mis kinnitavad meie toote AU igakülgset kasulikkust.2

Rämpsteaduse kahtlane lõhn on juures näiteks kõigil neil telereklaamidel, milles väidetakse, et mingi kreem vms on nii-ja-nii mitu protsenti tõhusam kui. . . Mis mõtet on iseloomustada protsendipunkti täpsusega toote tõhusust, mille mõju on kvalitatiivne ja pealegi indiviiditi varieeruv? Kas komakohtadega tahetakse tootele teadusliku autoriteetsuse aurat luua? Või jagasid mõõtemääramatustes jt andmetöötluse aabitsatõdedes ignorantsed “uurijad” lihtsalt läbi mingid inimeste arvud katse- ja kontrollrühmas — arvude jagatis kipubki tavaliselt komakohtadega tulema. . . ?

Rämpsteaduse alaliigina saab eristada patoloogilist teadust—niisuguse termini tõi käibele Nobeli preemia laureaadist keemik Irving Langmuir ühes oma kollokviumiettekandes (Langmuir 1953). Patoloogiline teadus märgib sellist professionaalse teadlase tegevust, kus soovmõtlemine, kirg teha avastust vms subjektiivne tegur sunnib teda uurimistulemusi võltsima. Kuulsateks näideteks on nn külma tuumasünteesi (cold fusion) “avastamine” Inglise-Ameerika teadlaste poolt 1989. a ja edusammud inimese tüvirakkude kloonimise alal Korea teadlaste poolt 2005. a.

Amatöörteadus oma ühes tähenduses libateaduseks kindlasti ei liigitu. Suur hulk asjaarmastajaid teeb tänuväärset tööd teaduse hüvanguks, eriti sellistes teadusharudes nagu botaanika, meteoroloogia, astronoomia jt, kus laiaulatuslikel ja süsteemsetel vaatlustel on tähtis roll. Teises tähenduses kuuluvad aga siia alla kõik nn tunnustamata geeniuste tööd, mida meil Eestiski uurimisinstituudid vahetevahel oma postkastist leiavad—n-ö ekspertiisi tegemiseks ja seisukohavõtuks. Tuleb rõhutada, et selline õnnetu ja mõnikord ka agressiivne amatöörteadus sünnib harilikult siirast ja omakasupüüdmatust huvist teaduse vastu, ning kui tegemist on noorte inimestega, võib kujuneda astmelauaks professionaalsesse teadusesse. Libateadusliku amatöörteaduse iseloomulikuks tunnuseks on selle tõsiasja eiramine, et teadused on tänapäevaks sedavõrd kaugele arenenud, et niisama näpust imedes ja põlve otsas midagi tehes pole võimalik neid vähimalgi määral edendada, rääkimata juba revolutsiooniliste avastuste tegemisest. Püsiteemaks füüsika alal on näiteks relatiivsusteooria ja kvantmehaanika “ümberlükkamine”, uute kõikeseletavate maailma ehituse teooriate väljapakkumine jms. Parimal juhul komistavad need “ümberlükkamised” tuntud ja juba aastakümneid tagasi lahendatud peenetele paradoksidele. Enamikul juhtudel on aga tegemist puudulikult haritud huvilise abitu jõukatsumisega teooriate kallal, mille taga on pikki aastaid süvaõppimist nõudev matemaatiline aparaat ning tohutu hulk katseandmeid.

Eristada võib veel ääreteadust (fringe science). Selline eestikeelne tõlkevaste annab hästi edasi selle liigi iseloomu: siia klassifitseerub kõik see, mis asub eelmisi libateaduse liike piiritlevatel äärealadel ja miks mitte ka libateaduse ja päris teaduse vahelisel äärealal. Ääreteadus püüdleb erinevalt rämpsteadusest ausalt tõe poole nagu amatöörteaduski, kuid viimasest eristab teda kõrge professionaalsuse tase. Enamasti seisab ääreteaduslik teooria või hüpoteesidekogum vastava teadusharu põhivoolust ehk ortodokssest suunast eemal, on laiemalt tunnustamata ja erinevalt prototeadusest tõenäoliselt tunnustamata jääbki. Heaks näiteks on siin paljude paralleelmaailmade teooria, mida mõned füüsikud on arendanud kvantmehaanika ortodoksse, kuid inimmõistusele paradoksaalseks jääva tõlgenduse alternatiivina. Ääreteadusest rääkides kasutatakse ka terminit alternatiivteadus, kuid “alternatiivmeditsiinil” tundub olevat juba mõneti teine tähendus.

Muidugi ei tasu libateaduste liigitust ühese ja rangena võtta. Esiteks, nagu juba rõhutatud, on eraldusjooned juba olemuslikult laialivalguvad või ähmased, v.a liigi puhul, millega selle peatüki kohe lõpetame. Teiseks on eri autorite poolt ja erinevates kultuuriruumides neile nimetustele omistatav sisu varieeruv ning internetist võib jääda ka mulje, et toodud liiginimed on lihtsalt üksteise ja kõige tuntuma termini “pseudoteadus” sünonüümid. Seega võib siin arendatud taksonoomiat võtta ka kui autori ettekujutust süsteemist seal, kus seda ei pruugigi olla.

Lõpetuseks veel üks eriliik—pilke-libateadus (parody pseudoscience). Nimetus räägib iseenda eest. Näiteks loodi “intelligentse langemise” õpetus ironiseerimaks “intelligentse disaini” kui neokreatsionismi üle, kuna viimane on muutunud USA koolides lausa konkureerivaks evolutsiooniõpetusega.3 Uus õpetus (originaalis intelligent falling) seletab õuna kukkumist gravitatsiooni asemel “intelligentse toimija” käe mõjuga ning autorid nõuavad — kreatsionismi apologeete parodeerides —, et seda tuleb õpetada koolides koos Newtoni gravitatsiooniteooriaga, et õpilased saaksid “informeeritud otsustusi tehes” valida emma-kumma. Pilke-libateaduseks tuleb liigitada ka teadusajakirjade eelretsenseerimissüsteemi ja kraadikaitsmisnõukogude testimiseks ning mõnitamiseks väljamõeldud teaduslooming (vt näiteid Järv 2003).

Libateaduse alla ei kuulu aga lihtsalt vigane teadus. Tõeline teadus arenebki katse-eksituse meetodil ja vigu tehes, kuid neid ükshaaval välistades.

Jätkub teemadega libateaduse äratundmisest, tulnukate hüpoteesist, libateaduse elujõu allikatest.


PEETER SAARI (sünd. 1945) on füüsik, füüsika-matemaatikadoktor (1981, TA füüsika instituut), akadeemik (Eesti TA a-st 1986, Euroopa TA a-st 2002). Lõpetanud cum laude Tartu ülikooli teoreetilise füüsika erialal (1968), töötanud muu hulgas Eesti TA Füüsika Instituudi direktorina (1981–1988) ja TÜ erakorralise professorina (1994–1997), alates 1997. a-st TÜ laineoptika professor ning 1976. a-st TÜ Füüsika Instituudi laborijuhataja. Avastas 1968. aastal koos Karl Rebase ja Vladimir Hižnjakoviga kristallide kuuma luminestsentsi.


1“Teaduslikku meetodit” defineerimata lõhnaks siin muidugi tautoloogia järele. Teadusliku meetodi sisu ja piire käsitleb igakülgselt teaduse metodoloogia kui filosoofiaharu (vt nt Vihalemm 1979). Siinkohal piisab, kui meenutada, et teaduslik meetod tähendab eelkõige kindlate ning loogiliselt ja võimaluse korral ka matemaatiliselt rangete protseduuride rakendamist vaatlustele, hüpoteesidele, teooriatele, katsetele ja nende seostamisele ning tulemuste kontrollimisele. Vt ka vastavat artiklit eestikeelses Vikipeedias.

2AU oli Hindi konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroos Desintegraator leiutatud pruunikas jäätmehaisuga vedelik, mis saavutas üle kogu N. Liidu imerohu kuulsuse ja mille hankimiseks seisid inimesed öö otsa järjekordades.

3Lühiülevaate intelligentsest disainist kui teaduserüüsse pandud kreatsionismist leiab Eesti Ekspressist (19.04.2000) Erast Parmasto, Richard Villemsi, Toomas Jürgensteini ja Vello Salo sulest. Vt ka Konsa 2005 ning MTÜ Eesti Skeptik kodulehti www.hot.ee/skeptikkk ja www.skeptik.ee. Intrigeeriv on märkida, et ka ajakiri Akadeemia (2005, nr 1) on avaldanud intelligentset disaini propageeriva Stephen Meyeri artikli.

3 kommentaari

Nov 02 2008

Lugusid Eesti ajakirjandusest (novembri algus ja oktoobri lõpp)

Autor: teemas lugusid

Paljude lugude lingid on tähelepanelike lugejate poolt juba lisatud oktoobri lugude kommentaaridesse. Suur tänu!

83 kommentaari

Järgmised »