Kalev Jaik: Revolutsioon majandusteaduses

Edastan vabakutselise filosoofi Kalev Jaiki loo, mis viskab kinda praegusele majandus- ja juurateadusele.
MV

Revolutsioon majandusteaduses

Kalev Jaik, vabakutseline filosoof

Alates iidsetest aegadest on inimkond määratlenud ja tõlgendanud omandussuhteid ja üldse majandussuhteid põhimõtteliselt valesti, seda vähemalt suuremas osas. Samamoodi on omandussuhted ja majandussuhted valesti määratletud ja tõlgendatud ka kuni tänapäevani eksisteerivate akadeemilise majandusteaduse ja juurateaduse poolt, ning sellest tulenevalt ka vastavalt olemasolevas majanduspraktikas ja sotsiaalsetes suhetes. Peaaegu kõik nendes õpetustes ja doktriinides on alates ürgajast kuni tänapäevani põhimõtteliselt võlts ja viltune. Sellepärast vajab inimkond põhjalikku revolutsiooni nii majandusteaduses, õigussuhetes, kui ka majanduspraktikas ja üldse sotsiaalsetes suhetes. Olemasolev akadeemiline majandusteadus aga on algusest lõpuni tegelikult nii võlts, et ilma igasuguste kahtlusteta tuleb see liigitada pseudoteaduseks, mitte aga tõeliseks teaduseks.

Kõige selle kohta olen ma täpsemalt kirjutanud oma kolmes majandust käsitlevas raamatus: „Kaks majandusteadust: pettus ja majandusteadus“ 2004; „Mina ja Eesti: üks elulugu“ 2005; „Majandusalased mõisted: illusioonid ja varad“ 2008.

Põhiline viga, mida inimkond on majandussuhete käsitlemisel alates iidsetest aegadest sooritanud, ning mille sooritamist jätkab kuni tänapäevani ka eksisteeriv akadeemiline majandusteadus ja juura, seisneb sellises inimpsüühika iseärasuses, nagu seda on subjektiivse ja objektiivse üksteisega segiajamine inimese maailmatunnetuses. See viga või iseärasus on üldomane arhailisele-primitiivsele maailmatunnetusele, ja selle esinemise teisteks avaldusteks on näiteks ka sellised nähtused inimese maailmatunnetuses, nagu üleloomulike jõudude ja olendite (haldjad, jumalad) tunnetamine ning hallutsinatsioonide esinemine.

See subjektiivse ja objektiivse omavahel segiajamine majandussuhete käsitlemisel väljendub esmajoones omandiõiguse ja omandi üksteisega segiajamises, ning vastavalt sellele omandiõiguse tõlgendamises omandiks – omatavaks ja rikkuseks olevaks asjaks. See on see saatuslik viga, mida inimkond on läbi aegade sooritanud, ja mille sooritamist jätkab jätkuvalt kuni tänapäevani ka olemasolevate akadeemilise majandusteaduse, juurateaduse ja toimuva majanduspraktika tasanditel.

See saatuslik ränk viga omakorda saab alguse laenu ja laenulepingu omavahel segiajamisest ning „võlakirjaks“ nimetatud laenulepingu tõlgendamisest laenuks ehk laenatavaks ja omatavaks asjaks. Kõik saab alguse võlakirja valesti tõlgendamisest, et mis asi see on ja mis ei ole.

Tegelikult on võlakiri üks omandiõiguse alaliik – nimelt laenatud asja ehk laenu omandiõigus. Omandiõigus aga on mõtteline ehk kujutletav asi, mis ei saa kunagi omatav asi ehk omand olla, järelikult ka mitte laenatav asi, millegi vastu vahetatav asi, hoiustatav asi, investeeritav asi, ega ka mitte kapital. Mingisugune omandiõigus ei saa kunagi olla maksevahend, rikkuseks olev asi ehk vara. Omandiõigus, kaasa arvatud ka üks selle alaliik – võlakiri ehk laenuleping – on subjektiivne asi ehk inimese teatud teadmine omatava asja kohta, kaasa arvatud ka laenatud asja ehk laenu kohta. Kuid arhailine inimene, ning tema järel ka akadeemiline majandusteadus ja juura alates iidsetest aegadest kuni tänapäevani, on tunnetanud omandiõigust kui tegelikult subjektiivset asja millegi objektiivsena, ning vastavalt sellele on omandiõigused alates võlakirjadest teinud omatavateks, laenatavateks, vahetavateks ja investeeritavateks asjadeks Niimoodi subjektiivse tunnetamisel objektiivsena on inimene teatud omandiõigused alates võlakirjadest teinud fantoomilisteks varadeks ehk varadeks-fantoomideks, mida saab laenata, vahetada, hoiustada, millega saab maksta ja mida investeerida. Need fantoomilised varad on tuntud „finantsvarade“ ja „raha“ nimetuste all.

See tähendab seda, et asjade väärtõlgenduste ja vääriti tunnetamise teel on inimene omale loonud finantsvarade ja raha nimelised fantoomid, ning on oma majandussuhted suures osas üles ehitanud just nendest fantoomidest ehk fantoom-varadest ja toetuvalt nendele fantoomidele. Need aga on tegelikult hallutsinatsioonide ja haldjate taolised fantoomid. Olemasolev akadeemiline majandusteadus ja juurateadus aga on õpetused, mis kinnitavad, õigustavad ja süstematiseerivaid neid väärtõlgendusi ja nendega võltse manipuleerimisi, ning on ideoloogiliseks aluseks edaspidisele asjade väärkäsitlustele. Nende teaduste olemus seisneb teatud väärtõlgenduste süstematiseerimises ja inimeste veel täiendavas eksitamises selles suures väärtõlgenduste ja võltside manipulatsioonide labürindis, mida kujutab enesest praktiline majandus kuni tänapäevani.

Milles see kõik konkreetselt väljendub, selle kohta toon ma järgmised näited. Tänapäevase akadeemilise majandusteaduse ja juurateaduse järgi tõlgendatakse näiteks laenud ja hoiused rahaks, ning tegeletakse raha laenamise ja raha hoiustamise põhimõtteliselt võltside protseduuridega. Tegelikult aga ei ole võimalik raha üldse laenata ega hoiustada, ning tegelikud laenud ja hoiused on hoopis laenatud reaalvarad. Sest raha kui selline on üks liik omandiõigusi, omandiõigusi aga ei ole võimalik ei laenata ega hoiustada. Kuid lisaks sellele annavad akadeemiline majandusteadus ja juurateadus ühiskonnas teatud klikile veel ka valerahategemise õiguse, milline valerahategemine on võltsitud võlakirjade abil varade riisumine turult ehk ühiskonnalt. Valerahategemine aga põhjustab raha inflatsiooni, ning inflatsiooni katte varjus toimub omakorda nende teaduste õigustusel, heakskiitmisel ja katte varjus ulatuslik laenude ja hoiuste riisumine.

Vastavalt sellele on kogu tänapäevane majandus üks suur finantsvarade abil teostatava riisumiste ja sabotaaži areen ning vaevleb krooniliselt kriisides. Riisumine ja sabotaaž aga saavad võimalikuks tänu sellele, et omandussuhted ühiskonnas on põhimõtteliselt vääriti määratletud, näiteks nagu nii vääriti määratletud, nagu on laenatud ja hoiustatud varade tegelikud omanikud tõlgendatud hoopis rahaomanikeks ja nende see „raha“ nimeline fantoom allutatud raha inflatsioonile, samal ajal kui laenatud ja hoiustatud tõeliste varade omanikeks on tõlgendatud hoopis valed isikud.

Tõelised varad on kohati tõlgendatud finantsvarade nimelisteks fantoomideks ning need fantoomid tõelisteks varadeks. Pealeselle on tehtud finantsvarade nimelised fantoomid turul vahetatavateks tõeliste varade vastu, mis on juba oma olemuselt varade riisumine fantoomide abil. Lisaks sellele on kõiki neid ja taolisi väärtõlgendusi ning võltse manipulatsioone mugandatud veel niimoodi, kuidas nende katte varjus hõlpsam varasid riisuda oleks nende varade tõelistelt omanikelt mitmetel meetoditel.

Kuid inimese maailmatunnetus on alates iidsetest aegadest ka edasi arenenud ning see areng jätkub, mistõttu hakkab ka igasuguste väärtõlgenduste, vääriti määratluste ja pseudoteaduste aeg pikapeale otsa lõppema. Igasuguste religioonide, teoloogiate ja astroloogiate aeg hakkas otsa lõppema juba mitu sajandit tagasi, ning tänaseks on asjade areng jõudnud juba nii kaugele, et otsa hakkab lõppema ka olemasolevate akadeemilise majandusteaduse ehk pseudo-majandusteaduse ja võlts-juura aeg. See areng on tingitud sellest, et inimene, vastavalt tema maailmatunnetuse ja psüühika üldisele arengule, hakkab järjest enam ja järjekindlamalt eristama subjektiivset objektiivsest, ning vastavalt sellele hakkab pikkamööda vabanema ka oma varajasematest väärtõlgendustest ja fantoomidest. Tähendab see seda, et inimene lakkab järjest suuremas ulatuses tõlgendama omandiõigust omandiks, näiteks nagu võlakirju ja raha varadeks, vabanedes niimoodi pikkamööda oma hallutsinatsioonidetaolistest fantoomidest ja fantoom-varadest, milledeks on finantsvarad.

Vastavalt sellele on see täiesti paratamatu, et majandusteaduses, juuras, ja ka praktilistes majandussuhetes tuleb läbi viia põhjalik revolutsioon, mille käigus toimub vabanemine finantsvarade nimelistest lummustest ehk fantoomidest ja viimaste viskamine ajaloo prügikasti haldjate, maagia ja jumalate kõrvale. Algab see suur revolutsioon omandussuhete õieti paikapanemisest ühiskonnas, kus hakatakse lõplikult loobuma mingisuguse omandiõiguse tõlgendamisest omandiks. Selle revolutsiooni käigus kaotavad finantsvarad ja raha oma senise varade staatuse, mis on võlts staatus, ja neid hakatakse tõlgendama mitmesugusteks omandiõigusteks. Näiteks raha kaotab selle revolutsiooni käigus oma maksevahendi, vahetuse, laenamise, hoiustamise ja investeerimise objekti staatuse, ning omandab laenatud varade omandiõiguse staatuse, milline laenatud varade eriline omandiõigus, ning ei midagi enamat, on ka raha tegelikult.

6. nov. 2008

303 Replies to “Kalev Jaik: Revolutsioon majandusteaduses”

  1. Keda järgmiseks avaldama hakatakase? Enn Kaljot? Hillar Kohvi? “Eesti Päevalehe” kommentaatorit eestimeest?

  2. See “filosoofi” jutt tõestab peamiselt kirjutaja vähest lugemust või on ta oma ajust midagi välja blokkinud. Marksistlikud majandusteadlased on omanikusuhted juba paarsada aastat tagasi kirjeldanud sarnaselt, nagu ta selles jutus ette kujutab, aga täpsemalt ja loogilisemalt. Revolutsioonid toimusid kah juba ammu ära :)

  3. Tunnistan oma täielikku tuhmust antud teemas ega oska isegi eriti arvata, kas lugu üldse kuhugi haagib, või on nii “revolutsiooniline”, et vaid vaikus oleks õige reaktsioon.

    Aga vabakutselisi ehk amatöörteadlasi meenutab ka Peeter Saari siinses loos:

    Teises tähenduses kuuluvad aga siia alla kõik nn tunnustamata geeniuste tööd, mida meil Eestiski uurimisinstituudid vahetevahel oma postkastist leiavad—n-ö ekspertiisi tegemiseks ja seisukohavõtuks. Tuleb rõhutada, et selline õnnetu ja mõnikord ka agressiivne amatöörteadus sünnib harilikult siirast ja omakasupüüdmatust huvist teaduse vastu, ning kui tegemist on noorte inimestega, võib kujuneda astmelauaks professionaalsesse teadusesse. Libateadusliku amatöörteaduse iseloomulikuks tunnuseks on selle tõsiasja eiramine, et teadused on tänapäevaks sedavõrd kaugele arenenud, et niisama näpust imedes ja põlve otsas midagi tehes pole võimalik neid vähimalgi määral edendada, rääkimata juba revolutsiooniliste avastuste tegemisest.

  4. Äkki peaks seda juttu hoopis toimetama? Praegu tundub, et kohati jääb mõte vähese väljendusoskuse tõttu edasi andmata.

    Kui juba võsafilosoofide avaldamiseks läheb, siis ma valiks pigem Peeter Liivi :)

  5. Siin pole midagi toimetada. Kui inimene ei tea, millest ta räägib, siis ei saa toimetaja sinna midagi parata.

    Marksistlikud majandusteadlased on omanikusuhted juba paarsada aastat tagasi kirjeldanud sarnaselt

    Karl Marxi eluaastad 1818-1883

    2008 – 200 = 1808

    Artikkel ja kommentaatorid väärivad teineteist.

  6. Kriku, seda kutsutakse ümardamiseks ja kuna jutt ei käinud algklasside matemaatikast, siis on su komm, pehmelt öeldes, kohatu.

  7. Kirjutatu mõte või väide, mida arutlemiseks pakuti, peaks olema küllalt selge: majanduses on teatud segadus objektiivse ja subjektiivse eristamisel.
    Täpsemalt peetakse silmas omandit (reaalne ese, mida omatakse) ja sellega seotud omandiõigust (teadmine, et asi on kellegi oma).
    Sellega seoses täpsustatakse edasi, et ka raha võib olla käsitletav kui teatud liiki omandiõigus, samuti finantsvarad (aktsiad, osakud, obligatsioonid jne) kui klass üldisemalt.

    Kui nõustute, et raha on teatud omandiõiguse liik, siis on edasine poleemika igati asjakohane: kas omandiõigus kui selline saab olla omatav asi?
    Ehk tekivad sellised küsimused:
    1) kas raha on võimalik omada
    2) kas raha on võimalik hoiustada
    3) kas raha on võimalik investeerida.

  8. Kogu jutu põhiteema on siis see et raha on võlakiri ja võlakirjad (sealhulgas raha) pole mingi absoluutne püsiv väärtus.
    No mis siin nagu uut on, kõik ju teavad seda?
    Ja järeldus on siis et raha kaob (no ta räägib et kaotab oma maksevahendi staatuse aga kui raha enam maksevahendina ei toimi siis seda asja me rahaks enam ei nimetaks.)
    Nojah, eks igasugu asju võib juhtuda kunagi tulevikus. Ilma täpsustamata millal see juhtub ja missugune see tulevane maailm siis on ja kas see muutus on hea, pole sel jutul küll mingit mõtet. Näiteks lause “tuleb aeg kus Tallinna Kaubamaja enam ei ole” sisuline väärtus on täpselt sama suur kui kogu selle pika artikli oma.

  9. Sest raha kui selline on üks liik omandiõigusi, omandiõigusi aga ei ole võimalik ei laenata ega hoiustada.

    Ma ei saa absoluutselt aru, mille põhjal selline järeldus tehtud on, ja kuna kogu tekst põhineb täielikult eeldusel, et see väide on fundamentaalne tõde, siis ei saa ma ka ülejäänud teksti mõttest aru. Suudab ehk keegi seda mulle natukenegi selgitada? Et kas seni kuni kogu majandustegevus ei toimu kaup kauba vastu põhimõttel, on see võlts ja subjektiivne ja vale ja halb?

  10. Santa kirjutab:

    “Kogu jutu põhiteema on siis see et raha on võlakiri ja võlakirjad (sealhulgas raha) pole mingi absoluutne püsiv väärtus.”

    Täpsemalt: ei ole üldse väärtus, vaid on kujuteldav väärtus.

    “Ja järeldus on siis et raha kaob”

    Ei, see ei ole järeldus. Järeldus on, et raha jääb alles, aga selle sisu (definitsioon) hinnatakse ümber, ja sellest tulenevalt käsitletakse rahaga toimuvaid tehinguid objektiivselt.

    Selle ümberhindamise sisuks on, et rahaga sooritatavad tehingud on kas laenu andmine või laenu saamine. Seejuures on laenatav asi reaalvara ning ei saa olla põhimõtteliselt raha.
    Raha laenamine osutub seejuures võimatuks põhimõttel, et omandiõigust ei ole võimalik laenata: laenata saab ainult omandit.

  11. Proovin siis seda väidet, et raha on teatud liik omandiõigusi, veidi lahti seletada.

    Arvatavasti nõustute, et kui teile kuulub mingi ese, näiteks pastas, siis see asi, mida Te omate on see pastas.
    Seejuures Te teate seda, et see on Teie pastas: see on omandiõiguse sisu – teadmine omandi kohta.
    Omandiks on see pastas. Omandiõigus on seejuures Teie kujutlus, teamine või arvamine selle eseme kohta.

    Kui nüüd Teie kolleeg soovib Teilt seda pastakat laenata, siis te laenate talle selle pastapliiatsi, aga selle pastapliiatsi omandiõigust Te talle ei laena, ega saagi laenata, sest kujutlusi laenata ei ole võimalik.
    Seejuures see teadmine, et Te laenasite pastaka ja kolleeg sai laenuks pastaka, osutub siinjuures nn “võlakirjaks”. Ehk teisisõnu on see võlakiri see teie omandiõigus: pastakas on endiselt Teie oma, aga kolleeg kasutab seda Teie ja tema omavahelise kokkuleppe alusel.

    Et mitte naeruväärne olla, siis Te muidugi ei koosta sellist lepingut paberil, sest Te peate kokkulepetest ka ilma täiendava tõestusmaterjalita kinni, aga põhimõtteliselt võite seda teha. Kui aga laenatav ese on juba oluliselt väärtuslikum, näiteks auto, siis on sellise võlakirja koostamine ja tunnistajate olemasolu täiesti kohustuslik, eriti veel sellisel juhul, kui isik, kellele auto laenatakse on teile võõras.
    Seetõttu kasutate kirjalikku võlakirja, mis oma olemuselt sümboliseerib Teie omandiõigust.
    Tulemuseks on taas see, et Teie olete endiselt oma auto omanik, seda kasutab keegi teine vastavalt teie omavahelisele kokkuleppele, ning see kokkulepe on sümboliseeritud ehk tõendatud kirjaliku võlakirjaga, mille sisuks on, et nimetatud auto kuulub Teile.

    Raha emiteerimine riigi poolt toimub aga sarnastel alustel: raha riigilt vastu võttes, sümboliseerib riik seda, et Te olete talle andnud laenu: näiteks kui olete riigiametnik, siis laenasite riigile oma tööjõudu, või kui riik natsionaliseeris (loodetavasti ajutiselt) Teilt maa või maja, siis laenasite riigile oma maa või maja.

    Üldjoontes on siis selle väite – raha on teatud liik omandiõigusi – sisu selline. Lühemalt ei oska seletada.

    Stjuuv kirjutas veel:

    “Et kas seni kuni kogu majandustegevus ei toimu kaup kauba vastu põhimõttel, on see võlts ja subjektiivne ja vale ja halb?”

    Majandustegevus toimub ka praegu üldjoontes kaup kauba vastu, kuid see kaup, mille vastu toimitakse, ei ole raha vaid teine kaup. Vahepeal kaup laenatakse turul välja raha kaudu, hiljem saadakse sama raha vahendusel see kaup teisel kujul turult tagasi.

    Praeguse süsteemi juures on halb see, et sellesse süsteemi on ametlikult sisse kirjutatud inflatsioon, hoiuste tühistamine jms finantsjamad, mis seda kaup kauba vastu põhimõtet rikuvad, ning mille tulemusel osa kaupa, mis turul välja laenatakse, läheb selle tegelikule omanikule kaduma.

  12. Kriku küsis:

    Keda järgmiseks avaldama hakatakase? Enn Kaljot? Hillar Kohvi? “Eesti Päevalehe” kommentaatorit eestimeest?

    Seda, kes skeptikutele huvipakkuvaid avaldusi teeb, ilmselt avaldataksegi. Hillar Kohvi avaldused kipuvad skeptiku jaoks igavad olema, aga Jaigi jamale hakkab juba tasapisi järgijaskonda tekkima — seega hakkab tekkima ka skeptikute huvi sedalaadi jama suhtes.

  13. priitp pani ette:

    Kui juba võsafilosoofide avaldamiseks läheb, siis ma valiks pigem Peeter Liivi

    siin on see häda, et isand Liiva tegemised ei ole sageli isegi mitte jama, vaid lihtsalt loba. Lobaga aga on skeptiliste vahenditega vähe põnevat peale hakata.

    Jaik see-eest kirjutab teemast, kus tõde valest eristada hõlpsam on. Ja kus on jama, seal on skeptikuil nuuskimist.

  14. Üks põnev tähelepanek on, et päris-rahafilosoofias kasutatakse pigem nõudeõiguse mõistet. Omandiõigus on liiga abstraktne, et teda mugavalt objektifitseerida, nõudeõigusega on lugu aga palju lihtsam. Eriti, kui tulemusest isehakanud filosoofid aru peavad saama ;-)

  15. Seda, kes skeptikutele huvipakkuvaid avaldusi teeb, ilmselt avaldataksegi. Hillar Kohvi avaldused kipuvad skeptiku jaoks igavad olema, aga Jaigi jamale hakkab juba tasapisi järgijaskonda tekkima — seega hakkab tekkima ka skeptikute huvi sedalaadi jama suhtes.

    Siis hakake astroloogide artikleid ja kütusemüüjate tekste ka avaldama.

    Ma seni arvasin, et skeptikud avaldavad ikkagi skeptilisi artikleid, mitte hämajate omi.

  16. Kriku, seda kutsutakse ümardamiseks ja kuna jutt ei käinud algklasside matemaatikast, siis on su komm, pehmelt öeldes, kohatu.

    Jutt käib sellest, et sa ei tea ligikaudseltki, kuna su ideoloogilised isad elasid ja tegutsesid… Aga see läheb teemaväliseks, lõpetan.

  17. dig kirjutas:
    “Üks põnev tähelepanek on, et päris-rahafilosoofias kasutatakse pigem nõudeõiguse mõistet.”

    Siit võiks nüüd edasi arutada, et mis asi see nõudeõigus on. Kas sellises kontekstis jääb laenatud asi (reaalvara) selle omaniku omandusse või toimub siin piiride hägustumine ja isegi omandiõiguse ülekandmine laenu saajale? Kas nõudeõigust käsitletakse objektiivse või subjektiivse nähtusena?
    Kui see nõudeõigus loetakse selles päris-rahafilosoofias objektiivseks, ehk tegelikuks varaks, siis on see just see, millele Jaik siin oma kirjutises viitab, ehk õigus (kui selline) on teatud kujuteldav asi: inimeste teatud arusaam asjade ja nähtuste kohta.
    Vist võib öelda, et kaks kõige elementaarsemat mõistet, mis majanduses on käibel, on omand ja omandiõigus.
    Ma ei näe vähemalt põhjust miks peaks olema omandiõigus arusaamatu mõiste mitteleidmaks keskset funktsiooni selles nn “päris-rahafilosoofias”.

  18. Kriku kirjutas:

    Siis hakake astroloogide artikleid ja kütusemüüjate tekste ka avaldama.

    Meil ju avaldati juba täies ulatuses see, mida kütusemüüjad skeptik.ee korrespondendile koosolekul ütlesid. Milles küsimus?

    Astroloogide aeg on ilmselt ees.

  19. KL mõlgutas:

    Siit võiks nüüd edasi arutada, et mis asi see nõudeõigus on.

    Eestis kirjutab Võlaõigusseadus oma §2(1)’s niimoodi:

    Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.

    Too ongi nõudeõiguse olemus.

  20. Ma olen kimbatuses seda seadust lugedes.

    Kas siis kellelegi midagi laenates ei olegi laenamise objektiks mitte laenatav asi vaid hoopis selle asja andmine kui tegu?

    Muidugi ma olen vast juba Jaiki pooldajana siin kallutatud suhtumisega, kuid minu arvates on see seadus küll parasjagu segaselt sõnastatud, nii et siit võiks arvata mida iganes.

    Omandiõigust ei ole siin mainitud, omandit ei ole mainitud. Kas omanik jääb ka pärast laenu andmist laenu omanikuks või ei jää, siis seda samuti ei ole mainitud.
    Omaniku mõiste tundub olevat ka üleliigne…
    Jaiki tööriistad tunduvad suisa kasututena.

    Tunnistan, et olen sõnatu.

  21. KL pajatas:

    Kas siis kellelegi midagi laenates ei olegi laenamise objektiks mitte laenatav asi vaid hoopis selle asja andmine kui tegu?

    Muidugi ma olen vast juba Jaiki pooldajana siin kallutatud suhtumisega, kuid minu arvates on see seadus küll parasjagu segaselt sõnastatud, nii et siit võiks arvata mida iganes.

    Vastupidi. Seadus on äärmiselt selge.

    Kui Alice laenab Bobilt tüki juustu, siis sõlmivad nad lepingu, mille objektiks on juustutükk ja millega seatakse nende vahel sisse võlasuhe. Ühelt poolt kohustub Bob Alice’ile juustutüki võlaperioodi alguses välja andma ja Alice’il on õigus seda Bobilt nõuda. Kui juustutükk juba Alice’i käes on, siis — tavaliselt mõne aja möödumisel, aga seda saab laenulepinguga täpsemini sätestada — tekib Bobil nõudeõigus Alice’i vastu, Alice aga on sestpeale kohustatud juustutüki Bobile tagastama. Lepinguga võib ette näha ka selle, et Alice peab intressideks veel hiirepoja loovutama — siis tekib selle juustulaenulepinguga ette nähtud ajal ja tingimustel Bobil nõudeõigus Alice’i vastu ka tolle hiirepoja suhtes.

  22. KL jätkas:

    Kas omanik jääb ka pärast laenu andmist laenu omanikuks või ei jää, siis seda samuti ei ole mainitud.

    Loomulikult. “Laenu omanik” on nonsenss. Omanik saab olla asjal või nõudel; laen aga on kahe või enama osapoole vaheline õigussuhe mitme erineva nõudega.

    Kui Alice on Bobilt tüki juustu laenanud, on Alice’i bilansis deebetipoolel tükk juustu, krediidipoolel aga kohustus juustutükk Bobile tagasi maksta. Kui leping nii ette näeb, on hiirepoja Bobile maksmise kohustus ka Alice’i bilansi krediidipoolel.

    Bobil see-eest on bilansi deebetis nõudeõigus Alice’i vastu. Sellel nõudeõigusel on mingisugune väärtus, kuna — kui Alice just vahepeal pankrotti ei lähe — saab selle nõudeõiguse tulevikus (aga võib-olla ka esimesel nõudmisel) vahetada juustutüki vastu.

    Kui nüüd Bob ja Cecil niimoodi kokku lepivad, võib Bob oma nõudeõiguse Alice’i vastu Cecilile võisaia eest maha müüa. Siis on Bobi bilansi deebetis nõudeõiguse asemel võisai, Cecili bilansi deebetist kaob võisai ja asemele ilmub nõudeõigus Alice’i vastu ja Alice’i kohustus Bobile maksta muutub kohustuseks Cecilile maksta. Kuidas see ülekandumine täpselt vormistatud on, on vormistamise küsimus: kui Alice ja Bob leppisid kokku, et juustutükk makstakse laenu lõppedes välja võlakirja esitajale, siis Alice maksabki võlakirja esitanud Cecilile. Aga võidakse kokku leppida ka nii, et Alice maksab oma juustutüki Bobile ja Bob edastab selle seejärel Cecilile. Kas Cecil ka hiirepoja endale saab, sõltub juba Bobi ja Cecili vahel sõlmitud nõudeõiguse müügilepingust.

  23. Kalev Jaik kirjutas:

    Tegelikult aga ei ole võimalik raha üldse laenata ega hoiustada …

    Legendi järgi olevat kord ennemuistsel ajal Zenon ära tõestanud, et mingit liikumist ei saa olla.

    Kui Sokrates Zenoni tõestuse lõpuni kuulanud oli, hakanud ta Zenoni ees edasi-tagasi kõndima.

    Vaene Zenon!

  24. Näiteks raha kaotab selle revolutsiooni käigus oma maksevahendi, vahetuse, laenamise, hoiustamise ja investeerimise objekti staatuse, ning omandab laenatud varade omandiõiguse staatuse, milline laenatud varade eriline omandiõigus, ning ei midagi enamat, on ka raha tegelikult.

    Veidi semantikat:
    1) Küsimus “Kas raha väärtus on tegelik?” kuulub samasse kasti küsimusega “Kas arv 4 on olemas?”. Vastused kummagile küsimusele peituvad struktuurides, milledes neid lahti mõtestatakse, “taustfilosoofias”. (Majandus)teadus neile küsimustele vastata ei tohiks, isegi üritada mitte.
    2) Fiktiivset saab omada (häid ideid, avatari virtuaalses maailmas, raha pangaarvel… ) ja vahetada (st osta ning müüa).
    3) Formaalselt võime väita, et omame pastakat, omame pastaka omamist, omame pastaka omandiõigust… Sisuliselt ei muutuks midagi. Samamoodi võime revolutsiooni läbinud majanduses rääkida formaalselt raha omamisest ja selle (jällegi formaalselt) sarnastesse struktuuridesse lülitada nagu see revolutsioonieelses majanduses oli. Lõpuks taandub kõik see jällegi hoiakute võtmisele, küsimuses: “Kas raha väärtus ka tegelik on.”

    Tekkis küsimus, et kas teksti autori arvates tuleks selle revolutsiooni käigus muuta ka midagi muud peale filosoofiliste hoiakute?

  25. Meil ju avaldati juba täies ulatuses see, mida kütusemüüjad skeptik.ee korrespondendile koosolekul ütlesid. Milles küsimus?

    Antud artikkel ei ole vastus mingile skeptilisele küsimusele. Antud artikkel on täiemahuline häma. Samamoodi võib juba terve “Kolmanda Silma” numbri siia ümber kopeerida. Vahet pole.

    Ainuke vahe on see, et mina isiklikult hoidun “Kolmanda Silma” lugemisest ja pean siis ilmselt hakkama hoiduma ka käesolevast leheküljest.

  26. Kriku kirjutas:

    Ainuke vahe on see, et mina isiklikult hoidun “Kolmanda Silma” lugemisest ja pean siis ilmselt hakkama hoiduma ka käesolevast leheküljest.

    Sa ju ei lugenudki ülalmainitud artiklit. Muidu oleksid Sa tähele pannud mõnd suuremat juristisilmale ilmset apsu — näiteks võlakirja ja laenulepingu ilmutatud segiajamist — selmet Marxi sünniaja küsimust kritiseerida.

    Niisiis, Sul on võimalus jama mitte lugeda, Sa tead seda ja Sa oled seda võimalust juba ka kasutanud. Milles probleem on — niikaua, kuni puhta jama avaldamine mõistlikesse piiridesse jääb?

    Tõsi ta on, et edaspidi on ilmselt mõistlik välja valida niisugust jama, mille kohta inimestel vähemalt midagi sisulist võimalik arvata on. Esimene vasikas ;-)

  27. KL resümeeris pärast nähtavasti esmakordset Võlaõigusseadusele otsa vaatamist:

    Jaiki tööriistad tunduvad suisa kasututena.

    Just-just, juba hakkab tulema ;-)

  28. Pärast mõningast googeldamist olen üle pika aja jälle sunnitud Krikuga nõustuma: selle artikli avaldamine on siiski ämber. Jaigi järgijaskond ei ole kaugeltki piisav, et talle niisugust tähelepanu pöörata; pigem on tegemist meditsiinilise probleemiga. Ma ei ole muidugi spetsialist, aga kuidas F24 tundub?

    Siiralt ohkav dig,
    vabakutseline asjaarmastajast harrastusamatörismientusiast
    ja isehakanud pühapäevahuviline

  29. Arutleks ikka veel selle jama üle veidi….
    Nagu ma aru saan, oleks autori arvates ikkagi positiivne stsenaarium see kui kõik aru saaksid et raha on vaid subjektiivne ja raha maksevahendina kaoks? (KL – ma ju panin sulgudesse kirja et raha maksevahendi statuse kadumine võrdubki raha kadumisega kuna see ongi raha olulisim funktsioon)
    Nii, kujutame nüüd ette et ma tahaks mikroskeeme tootma hakata. Isegi kui ma ei unistaks rikkaks saada vaid ma lihtsalt tahaks sellega oma leiba teenida et iga kuu kümmekond mikroskeemi valmis nikerdada… no vot ei saa kuidagi neid kümmekond mikroskeemi teha ilma et ma paarsada töölist tööle palkaks. Aga kui raha maksevahendina enam ei ole, kuidas ma siis veenan neid tööle tulema? Luban neile leiba ja liha anda? Aga kui mõnel neist on hoopis pesupulbrit vaja? Korraldan iga kuu küsitluse kellel mida vaja on? Ja kuidas ma üldse muretsen seda leiba, võibolla mul ei õnnestugi üldse ühtegi pagarit leida kellel parasjagu krüpteerimist teostavat mikroskeemi vaja läheks?

    Ma kujutan ette üht võimalikku vastust sellele probleemile: et polegi vaja et mina üksikisikuna hakkaks mingit tehast tegema, et ühiskond otsustab et teeme tehase ja paneb paika kes mis tööd seal teeb ja ühiskond jaotab ka süüa ja muid hüvesid. Nojah, loodetavasti pole väga palju inimesi kes sellist tulevikku igatseksid.

  30. “Legendi järgi olevat kord ennemuistsel ajal Zenon ära tõestanud, et mingit liikumist ei saa olla.

    Kui Sokrates Zenoni tõestuse lõpuni kuulanud oli, hakanud ta Zenoni ees edasi-tagasi kõndima.”

    Te peate rahaks paberit, münte ja mäluseadme teatud elektrisisi või magnetilisi salvestamiskõlbulikke signaale.
    Jaik aga on seisukohal, et eelpoolnimetatud on raha kui omandiõigust sümboliseerivad esemed, aga ei ole raha.

    Kahtlemata on võimalik koguda raha märke, nagu on võimalik koguda ka kommipabereid. Siiski mõttelisi asju koguda võimalik ei ole.
    Võimalik on koguda projekte ja ideid, ning sedalaadi mõttelised asjad kuuluvad intellektuaalse omandi valdkonda, kuid omandisuhteid ja kokkuleppeid koguda ei ole võimalik.

    Küsimus ongi selles, et omandisuhteid, ühiskondlikke kokkuleppeid ja õigusi ei ole võimalik koguda.
    Koguda on võimalik nende omandisuhete, ühiskondlike kokkulepete ja õiguste jms objekte, milledeks on omand ehk reaalne füüsiline asi.
    Peale selle on võimalik koguda nende loetletud nähtuste kohta koostatud dokumente kui neid mõttelisi asju sümboliseerivaid esemeid.
    Samas see, mida tegelikult seeläbi taotletakse, on omandi ehk reaalse füüsilise asja kogumine, mitte aga dokumentide kogumine.

    ““Laenu omanik” on nonsenss”

    Järelikult laenul ei ole omanikku? See peaks olema ilmne, et selline väide ise on vale.

    Teie samastate laenu ja võlasuhte. See on just see, mida Jaik oma kirjutises kritiseerib.
    Teie käsitluses on laen kokkulepe ja ei ole reaalne asi. Seejärel hakkate seda kokkulepet edasi laenama ja kogu laenamise protseduur taandubki teie jaoks kokkuleppele ehk kujuteldavale asjale. Reaalne asi ise kui laen kaob kogu käsitlusest.

    Kuid on nii, et laen on võlasuhte objekt. Sellel objektil on omanik, ning omanikuks jääb see omanik ka siis, kui laen on välja antud.
    Ei ole nii, et pärast laenu andmist saab laenu omanikuks laenu saaja ehk võlgnik.
    Selline viimane väide on antud käsitluse tuum.

    See vaidlus kipub väga emotsionaalseks kätte minema, kusjuures tulemus on siis selline, et näiteks astroloogia jt sellised õpetused on üsna süütu inimlik eksitus, kuid kellegi väide, et võlakirja objekt on reaalvara, kvalifitseerub patoloogiliseks isiksushäireks.

    Väga kurb!

  31. to dig
    Kahjuks Te siiski eksite. Te sooritate sellise klassikalise vea, nagu ajate segi subjektiivse ja objektiivse, — antud juhul õiguse(laenulepingu ehk võlakirja) ja omandi(omatava ja laenatava asja). See väljendub Teie lausest, mida ma tsiteerin, ja Teie kogu käsitlusest.

    “Loomulikult. “Laenu omanik” on nonsenss. Omanik saab olla asjal või nõudel; laen aga on kahe või enama osapoole õigussuhe mitme erineva nõudega.”

    Kuid ei, nõudel ei saa olla omanikku, sest mingisugune nõue ega õigussuhe ei ole omatav asi ehk omand. Omatakse asja, mitte aga nõuet ega õigust. Nõue, õigus, leping, kohustus jne. on subjektiivsed asjad ega saa sellepärast olla omatavad asjad ehk omandid.
    Samamoodi väär on ka Teie väide, et laen on õigussuhe mingisuguste nõuetege. Ei, laen ei ole mingusugune õigussuhe, leping, nõue ega usaldus, vaid on laenatud asi. Igasugused õigussuhted, nõuded, kokkulepped, usaldused jne. on subjektiivsed, ning selliseid asju ei saa üldse laenata ega sellised asjad olla laenud. Võlakirjad ja raha aga on just sellised subjektiivsed asjad.

  32. Tänan Santa huvi eest!

    Mul ei ole mõtet neid arutlusi, mis eelpoolnimetatud raamatuis esitatud on, dubleerima hakata ja seda kommentaariumi paksuks kirjutada.

    “Majandusalased mõisted: illusioonid ja varad” on koostatud lähtuvalt põhimõttest: omandiõigus kui kujutlus, omand kui reaalne füüsiline asi, ning majanduse toimimise põhimõisted on selles lahti mõtestatud sellelt seisukohalt lähtuvalt.

    Küsimus ei ole ainult filosoofilises ümberhäälestuses, mis jätab väliselt kõik endiseks.

    Praktiliselt kaasneks sellise paradigmamuutusega see, et inflatsiooni tekitamine, hoiuste tühistamine pankades muutuvad kriminaalkuritegudeks.
    Nagu Jaik kirjutas, on küsimus omandiõiguste rikkumises, mis finantssüsteemi valede aluste tõttu on tänapäevane paratamatus.

    Praeguste majandusteaduse ja juura raskuspunkt on aga arutlustel, mis õigustavad finantssüsteemi vigasid ja õigusrikkumisi vaimus “inflatsioon on hea”.

  33. Selle Nupuvere loo kirjutasin ma 2004. aastal pärast Kahe majandusteaduse ilmumist, sest ma ei osanud kuidagi selle teemaga edasi minna.
    Proovisin mitmeid võimalusi. Sarnaselt Jaiki varasemate katsetega käsikirjale mingit tähelepanu professionaalidelt saada, ei õnnestunud see ka minul. Olid lühidad ja mahategevad vastused. Umbes kümmekond majandusteadlast, kes said ka raamatu eksemplare.
    Võibolla tõesti tegin vea, kui arvasin Nupuverest leidvat kedagi, kes sellise ebatavalise materjali vastu võiks sügavamat huvi tundma hakata. Kahtlemata ei pea füüsikuid majanduse alused huvitama.
    Olen raamatuid edasi toimetanud veel paljudele inimestele, kellele arvasin neid ideid huvi pakkuvat. Neid nimesid ei ole siin mõtet loetleda, sest nad võivad lugeda seda enese kompromiteerimiseks.

    Sarnase patoloogia käigus õnnestus välja kaubelda ka avalik esinemine Von Krahli teatris ja sellega kaasnev Raadio Ööülikooli salvestus.
    Sel aastal toimunud Von Krahli kapitalismisessiooni aga enam pääseda ei õnnestunud: küllap olid tegijad siis vahepeal targemaks saanud, et jaikijamaga mitte alt minna.

    Ka “Majandusalaste mõistete” esitlused Rahva Raamatus ja Apollos kuuluvad selle tegevuse sisse.

    Viimane avantüür on siis siinne, millega, nagu olete väljendanud oma hinnanguis, skeptikute meeskord “ämbrisse astus”.

    Vahepeal on olnud veel võimalik kirjutada tutvustav artikkel Vikipeediasse. Nii et nagu näete, on see kaugelearenenud patoloogia, mis on kantud minu isiklikust äratundmisest, et Jaiki käsitlus majandusest ja rahandusest on tähelepanuväärne.

  34. Mõmmadimõmm. Minu esialgne salapärasel kombel ära kadunud eileõhtune kommentaar on salapärasel kombel jälle välja ilmunud.

    Martin, kas Sa näed serveri logides 2:43 paiku huvitavaid diagnostilisi teateid, mis kadumaminekut selgitada aidata võiksid? Minu otsast nägi see välja niimoodi, et submiti resultaadiks oli Täiesti Valge Leht ja back-nupp viis rappa.

    Kuna seejärel kommentaari veebilehel ei olnud — mistõttu ma ka uue kirjutasin –, aga nüüd on, siis ma oletan, et see sattus spämmi hulka. Kas see oletus vastab tõele?

    Võib-olla on too Täiesti Valge Leht WordPress’i normaalne reaktsioon kommentaarile, mida ta spämmiks peab. Kui nii, on ilmselt tegemist bugiga.

  35. KL kirjutas:

    Vahepeal on olnud veel võimalik kirjutada tutvustav artikkel Vikipeediasse. Nii et nagu näete, on see kaugelearenenud patoloogia, mis on kantud minu isiklikust äratundmisest, et Jaiki käsitlus majandusest ja rahandusest on tähelepanuväärne.

    Teil mõlemal veab (?), et dig Vikipeediasse äärmiselt kehvasti suhtub. Vastasel korral oleks tolle artikli peal juba huvide konflikti kleeps ja jutulehel diskuteeritaks selle üle, kui tähelepanuväärne Jaik entsüklopeedilises mõttes ikkagi on.

  36. Majandusinsenerina võin väita, et kogu see jutt on üks nii suur jura, et mul pole mingit tahtmist seda üksipulgi läbi võtta. Meenutan vaid Karl Marxi väidet, et tõe kriteerium on praktika. Praktikas tänapäeva majandus töötab, areneb tohutu kiirusega ja seetõttu väited, et praegune majandus on läbinisti mäda, on praktikas ümber lükatud. Samuti on praktikas ümber lükatud väited, et raha pole võimalik omada, hoiustada ega investeerida.

    Teine puudus on see, et autor kritiseerib, midagi uut asemele pakkumata. Meeleldi loeksin, mismoodi näeks välja ja toimiks autori meelest niinimetatud õige ühiskond. Mulle üldse meeldib düstoopiaid lugeda.

  37. Taivo kirjutas:

    Teine puudus on see, et autor kritiseerib, midagi uut asemele pakkumata.

    Vaata ette, mida Sa küsid. Su soov võib täituda neljanda raamatuna: Jaiginduse alused: kuidas üksainus mees tõde teadis ja keegi ei mõistnud.

  38. Ah soo, KL ei tea majandusest elementaarseidki asju, väites, et omandiõigus on teadmine sellest, kellele mingi asi kuulub, teadmine, et asi on kellegi oma.

    See väide on täielik jamps. Omandiõigus on õigus omandiga tehinguid teha ja see, kas keegi teab, kellele see omand kuulub, ei mängi mingit rolli.

    KL räägib mingist pastasest. Oletagem näiteks, et leitakse mingi pastas ja viiakse leiubüroosse. Keegi kurat ei tea, kes on selle pastase omanik, omanik ise ka ei tea, sest vana omanik on ära surnud ja uus omanik ei tea, et ta mingi pastase päris. Kogu maailmas ei tea ükski inimene, kelle oma see pastas on, aga ometi on pastase omandiõigus täiesti olemas. Pastase uus omanik tehakse kindlaks ja talle saadetakse teade: viige oma omand leiubüroost minema!

  39. @dig
    Aga Teie hinnang on teretulnud. Astuge ligi, ja harige inimesi. Teete seda ka siis kui paljastate väärõpetusi.

  40. @KL

    Küsimus ongi selles, et omandisuhteid, ühiskondlikke kokkuleppeid ja õigusi ei ole võimalik koguda.

    1)Kas poleks korrektsem öelda, et omandiõigus (või siis raha) pole mitte ühiskondlik kokkulepe vaid ühiskondlik kokkulepe annab rahale tähenduse ehk siis väärtuse? Maitse asi.

    Ühiskondlike kokkulepete puhul muutuks järgnev veidi absurdseks, kuid (jällegi formaalselt) võiks näiteks mina kokkuleppeid koguda. (defineerides kokkulepe kogumise näiteks kokkuleppe sõlmimisena vms).

    Usun aru saavat, kuidas see või teine termin Jaigi majandusmudelis defineeritud on. Mis mind huvitab on: Kas Jaigi idee teostamine tooks endaga kaasa ka reaalseid muutuseid majanduses või ainult majandusteooria ümberdefinnerimist? Kas Jaigi arvates on majandusteooria ja juura hetkel iseendaga vastuolus? (Kui jah, siis paljalt ümberdefineerimisest ei piisaks.)

    2) Teiseks on majandusteooria arenenud piisavalt kaugele, et selle raames annab konstureerida üheselt mõistetavaid (st matemaatilisi) mudeleid, mille kehtivus on eksperimentaalselt kontollitav (ja kontrollitud). Raha on omandi kvantitatiivne ekvivalent, raha jagunemine on ekvivalentne omandi jagunemisega jne.

    Ma ei taba hetkel, mille poolest Jaigi majandusteooria teaduslikum peaks olema, ja mille alusel ta hetkel tunnustatud teooriat libateaduseks sõimab.

  41. KL ütles:

    @dig
    Aga Teie hinnang on teretulnud. Astuge ligi, ja harige inimesi. Teete seda ka siis kui paljastate väärõpetusi.

    Mul on kogu aeg kiusatus. Aga ma katsun seda kontrollida.

    Tõenäoliselt ei õnnestu loogika abil ei KJ’d ega KL’i ümber veenda, ülejäänud inimesed aga saavad isegi aru, et selle jama sees midagi väärtuslikku pole. Seega, “paljastamisest” pole mingisugust arvestatavat tulu oodata; küll aga võib tekkiv diskussioon KaptenTrummi taolisi tegelinskeid juurde meelitada. Ja kellel meist toda trollimist tarvis on?

    See öeldud — ilmselt kasvaks mu kiusatus suuremaks, kui ma näeksin mingisugust arengut “keegi ei tea tõtt” lähenemisest loogikapõhise lähenemise suunas. Aga arvestades, kui mitu aastat seda toimunud pole, ei hellita ma just suurt lootust.

  42. Kalev Jaik ütles:

    Ei, laen ei ole mingusugune õigussuhe, leping, nõue ega usaldus, vaid on laenatud asi. Igasugused õigussuhted, nõuded, kokkulepped, usaldused jne. on subjektiivsed, ning selliseid asju ei saa üldse laenata ega sellised asjad olla laenud. Võlakirjad ja raha aga on just sellised subjektiivsed asjad.

    Ja mismoodi sa selgitad sellist empiirilist tähelepanekut nagu raha laenamine? Raha laenatakse päevast päeva, ja vastavalt lepingutele makstakse ka tagasi. Samamoodi müüakse laenulepinguid, nii et lõppkokkuvõttes maksab mõni raha laenuks saanud isik raha tagasi kellelegi teisele, vastavalt sellele kellele see leping lõppkokkuvõttes kuulub.
    Praegu paistab mulle, et kirja on pandud mõõdukalt pikk artikkel, ja kuulu järgi ka mitu raamatut, kuid kogu selle sisu on lihtsalt jutu keerutamine väljamõeldud probleemi ümber. Võibolla on asi tõesti kehvas väljendusoskuses, nagu keegi varemgi mainis, mis varjab mingit sisukat osa tekstis, kuid sellisel juhul on see tõesti hästi varjatud.
    Sama hästi võiksin ma ju võtta eeltingimuseks väite, et ideid ja informatsiooni ei ole võimalik inimeste vahel vahetada, ning kirjutada pikki tekste sellest, kuidas kogu raamatute ja ajakirjade süsteem, internet ja tuhat muud asja on fundamentaalselt valed, ja et informatsiooni ei saa tegelikult edasi anda.

  43. Tõenäoliselt ei õnnestu loogika abil ei KJ’d ega KL’i ümber veenda, ülejäänud inimesed aga saavad isegi aru, et selle jama sees midagi väärtuslikku pole. Seega, “paljastamisest” pole mingisugust arvestatavat tulu oodata; küll aga võib tekkiv diskussioon KaptenTrummi taolisi tegelinskeid juurde meelitada. Ja kellel meist toda trollimist tarvis on?

    Minu arvates väärivad nii see õnnetu artikkel siin kui selle veel õnnetumad kommentaarid eksekutsiooni.

  44. Stjuuv kirjutas:

    Samamoodi müüakse laenulepinguid, nii et lõppkokkuvõttes maksab mõni raha laenuks saanud isik raha tagasi kellelegi teisele, vastavalt sellele kellele see leping lõppkokkuvõttes kuulub.

    Ära aja alusmõisteid segamini — niimoodi ainult õhutad pühapäevafilosoofe.

    Ei müüda laenulepingut, müüakse lepinguga kehtestatud nõuet — võimalik, et väärtpaberi kujul. Näites, mida ma üleval kirjeldasin, võib Alice Bobilt juustutükki saades talle vastu anda kunagi tulevikus kättejõudva maksetähtpäevaga lihtveksli juustutükile ja hiirepojale. Leping on õigussuhe, millega Alice ja Bob sellesisulise käitumise enda ja üksteise suhtes kehtestavad; veksel aga on tolle õigussuhte alusel välja antud väärtpaber, mille Bob hiljem Cecilile edasi müüa võib. Selline veksel kehastab Bobi (või mõne teise õigustatud isiku) nõudeõigust Alice’i kui veksli väljaandja vastu, too võlg aga on ainult üks laenuprotsessi ja laenulepingu komponent.

  45. Kriku kirjutas:

    Minu arvates väärivad nii see õnnetu artikkel siin kui selle veel õnnetumad kommentaarid eksekutsiooni.

    See võib pretsedendina ohtlik olla, aga kui keegi mõistliku tulevikuski kasutatamiskõlbliku ja täpse kriteeriumihulga välja pakuks, siis kalduksin ma arvatavasti Krikuga nõustuma.

  46. Stjuuv kirjutas:

    Sama hästi võiksin ma ju võtta eeltingimuseks väite, et ideid ja informatsiooni ei ole võimalik inimeste vahel vahetada, ning kirjutada pikki tekste sellest, kuidas kogu raamatute ja ajakirjade süsteem, internet ja tuhat muud asja on fundamentaalselt valed, ja et informatsiooni ei saa tegelikult edasi anda.

    Ja kui keegi Sind ei usuks, siis loeksid Sa muidugi seda tõendiks sellest, et Sa ei saanud oma ideid ideede edasiandmise võimatusest edasi anda? ;-)

  47. Müütide, vääruskumuste ja väärate müügiargumentide ümberlükkamine teadusliku meetodi abil kogutud teadmistele tuginedes?

  48. See on tänamatu kiusatus, aga …

    KL ütles:

    Ma olen kimbatuses seda seadust lugedes.
    […]
    Omandiõigust ei ole siin mainitud, omandit ei ole mainitud. Kas omanik jääb ka pärast laenu andmist laenu omanikuks või ei jää, siis seda samuti ei ole mainitud.

    Võlaõigusseaduse §396(1) defineerib laenulepingu:

    Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

    Tähelepanu väärib, et laenusuhtele on olemuslik laenuobjekti asendatavus. Seadus ei nõua et Alice Bobile aasta pärast sama juustutüki tagastab; küllap ta ikka söödab selle oma hiireperele ja muretseb Bobile võla maksmiseks tulevikus uue (ja sama värske) juustutüki.

Comments are closed.