Marek Strandberg: Selgeltnägijate viimane tuleproov
Edastan saatesarja Selgeltnägijate tuleproov viimase saate žüriis osalenud Marek Strandbergi reportaaži. Üritus toimus 10. novembril 2008.
Selgeltnägijate viimane tuleproov
Marek Strandberg
Loomulikult läksid asjad telesaates palju nigelamalt, kui ma seda ise ette kujutasin. Nimelt ei olnud võimalik saatejuhi ja produtsendi vastuseisu tõttu üles ehitada sõltumatult puhast katset, mille püstitus oleks olnud algselt näiteks juhuslik ja mille tulemuse oleks siis igakordselt tuvastanud žürii.
Kaheksa “väljalangenud nõia” katse ei olnud samuti piisavalt puhas.
Must hobune
Aga esmalt nn musta hobuse väljaselgitamisest, millest võtsid osa kõik seni väljalangenud selgeltnägijad.
Ühetaolised mustad kastid olid nummerdatud. Žürii paigutas ühte kasti ühe saatekorraldajate poolt toodud esemetest (vanglast pärit tatoomasin, rahapada, vangi tehtud mängukaardid, kolp, raudnikkel-meteoriit). Paigutamisel tekitasime piisavalt segadust, et žürii taga istuv publik ega ka žüriiliikmed ei teaks, millise numbriga kasti taga nad istuvad ja kelle kastis on ese (kastid tõsteti veel laudade peal ümber).
Võsitlejad pidid pärast vaatlust kirjutama paberile kasti numbri ja selles kastis oleva eseme kirjelduse.
Esimesel katsel ei tuvastanud keegi ei õiget kasti ega aimanud selle sees olevat eset (tatoo masin). Teisel katsel ei tuvastatud samuti ei kasti ega selles olnud eset. Kaheksast kandidaadist ei saanud keegi “mustaks hobuseks”.
Kahe finaali jõudnu vahel läks seega võistlus edasi ilma kolmandata. Kuivõrd saatejuhid olid keeldunud tegemast ka esimesel juhul veavaba katset, oli sama näha ka järgnevate katsete puhul.
Kolm finaalkatset
1. finaalkatse
Žüriiliikmete ees on viinamarjamahlaga täidetud klaasid. Igaühe ees üks. Mul palutakse valada igasse klaasi väidetavat mürki, mille mürgisust saatejuht sugereerib väites, et see koosneb metanoolist, arseenist ja nitraatväetisest.
Ollusel metanoolilõhn puudub. Tegemist on mingi olmekemikaaliga, mille etikett on kaetud. Mul palutakse kallata seda siis kaheksast klaasist seitsmesse. Kallangi, tehes seda moel, et jääb muje, nagu kallaksin igasse. See tekitab korraldajates väljanäivat paanikat ja nad paluvad žüriil korduvalt olla kindlad, et üks klaas on puhas. Rahunetakse, kui žürii kinnitab, et teatakse, kelle klaas on “mürgist” puhas ja nimetatakse selle isiku nimi (antud juhul Andres Anvelt).
Võistleja Nastja suudab öelda vaid laua otsa, kus on nn mürgivaba klaas ja teeb seda nii, et ka nuusutab klaase. Saatekorraldajad keelavad žüriil muuta klaaside asetust laual. Võistleja Veeliks osutab lõpuks nn mürgivabale klaasile.
Saatejuht ja tootja esindaja rõhutavad enne katse algust korduvalt, et juhul kui katseisik soovib juua klaasist, milles on mürk, tuleb teda takistada. See on ehe, sest vaadates oma kõrval olevaid inimesi, kellel on klaasis “mürk”, on näha teatud närvilisust. Žüriiliige Leinatamm haarab võistleja Nastja käe järele, kui see tõstab klaasi ja jääb mulje, et võistleja soovib sealt juua.
Katse ei ole püstitatud korrektselt ja põhimtteliselt on mitmeid infolekke viise, mille tõttu teadmine žürii laua taga toimunu kohta võib liikuda edasi. Žürii esimees Anto Raukas on nähtavalt sisse võetud ja poolehoidev võistleja Nastja suhtes ja kõneleb sagedasti, kuidas ta “omal ajal” Nõukogude Liidus tegeles “ekstrasensside küsimusega” ja kuidas see nähtus on olemas. Salvestuse vaheajal konstrueerib akadeemik Raukas pendli, mille tööd demostreerib nii Ester Tuiksoo kui minu peal väites, et sel moel saab mõõta seksuaalenergiat. Tegemist on igati meeleoluka intermeediumiga saate tootmisrutiinis.
2. finaalaktse
Kumbki võistleja peab ära arvama tema selja taha paigutatud suure pildi peal oleva isiku. Kummagi võistleja käes on ümbrik sama pildiga. Pildid kujutavad mõlemat võistlejat ennast ehk Veeliks pidi ära tundma Veeliksi ja Nastja pidi ära tundma Nastja. Katse tutvustamisel rõhutatakse võistlejatele, et tegemist on Eestis kuulsate inimestega.
Katse ülesehitus: žürii laua ette paigutatakse molbert, millele tõstetakse kummagi võistleja pilt ja see pööratakse žüriilaua poole pärast seda, kui molberti ja žürii laua vahele on toodud kaetud silmadega võistleja, kes hoiab käes ümbrikusse pandud pilti.
Veeliks arvab, et pildil on 30-aastane brünett valge nahavärviga naine, kelle arvab olevat pr Ilves. Nastja kirjeldab tumedates riietes 25-aastast tundlikku tumedajuukselist naisterahvast, kes võiks tegeleda kunsti vms, kirjeldab pildil olija käekõrval mingit last (pildil seda kujutatud ei ole).
Žürii esimees Raukas sekkub koheselt, kui piisav hulk tunnuseid on võistleja poolt ette loetud ja poolehoidvalt vaimustunult teatab, et Nastja arvas küsimuse ära. Katse püstitus polnud korrektne ja võimaldas taas korduvat infoleket mistahes kanaleid pidi (osalejad, videotehnika jne).
3. finaalkatse
Võistlejad peavad ära arvama paberile pandud kolme tilga vere omaniku. Žürii teeb loosi… igaüks nimetab numbri 1-10 ja liidetult saadakse 30. Järjest lugedes langeb liisk Ester Tuiksoole, kes aga soovib loobuda ja verd annab Koit Pikaro. Kaamera ees võtab medõde talt verd ja 3 tilka pannakse kahele paberile (kummalegi võistlejale üks). Enne võistlejate sissetulekut on seega teada isik, kellelt verd võeti. Kõigile žüriiliikmetele pannakse sõrmele plaastrid.
Võistlejate poolt vaadates istuvad laua taga vasakult paremale järgmised žüriiliikmed: Jürgen Veber, Koit Pikaro, Ester Tuiksoo, Anto Raukas, Marek Strandberg, Andres Anvelt, Tarmo Leinatamm, Jürgen Fogel. Võistlejad on samal ajal saalis.
Veeliks osutab Jürgen Veberile, Nastja Koit Pikarole.
Koit Pikaro soolo
Katsetel esineb Koit Pikaro avaldusega, et tal on taskus üks kodus spetsiaalselt valmistatud ese. Ta teatab, et kui võistluse võitja selle koostisosad ära aimab, siis on ta nõus loobuma oma skepsisest ja asuma tööle selgeltnägija truu mänedžerina.
Kutsutakse Nastja ja Koit võtab taskust alumiiniumfooliumisse mähitud silinderja eseme. Nastja ei suuda selle kohta midagi öelda ja palub selle panna ümbrikku. Ka ümbrikus oleva eseme kohta ei saa me mingit teavet. Pikaro teatab, et tegemist on ravimipurki pandud viina sisse sukeldatud kahe forellisilmaga. Vaatlusel leiab see kinnitust.
Kokkuvõtteks
Katsete korraldus ei olnud veenev ja nagu kinnitasin ka žüriiliikmena: kui äraarvamise selgituseks on kaks teed:
1. tegemist on selgeltnägijaga,
2. info katse püstituse kohta võib võistlejani liikuda muid teid pidi,
on tõenäosem loomulikult teine verisoon.
Kahjuks ei nähtud ei saate salvestuse ajal ega ka loomulikult eelnevalt just palju vaeva, et inimlikke tegureid välistada.
Saate korraldajad väitsid, et selline tegevusepüstitus on saateformaadis ette nähtud. Juhul kui see on nii, tekitab selline katsepüstitus suure hulga elementaarse infolekke (informaatorite tekke) võimalusi ja võimalik, et see ongi selle saateformaadi võti… vältida puhast katset teadmises, et inimlikud nõrkused nagu ahnus ja edevus loovad alati infokanali ka siis, kui saate korraldajad seda ei tea.
Kas me siis nägime selgeltnägemist? Vaevalt. Katsete korraldamise iseloom seda ei võimaldanud. Selgeltnägemine moel, et isik tuvastab juhusliku objekti asukoha ja selle iseloomu eksperimendi mõttes korrektselt tekitatud olukorras, on jätkuvalt kaheldav. Tehtud katsed ei kõigutanud seda teadmist mingil moel.
Kas inimene aga on suuteline aimama, märkama või tunnetama teise inimese ebakindlust, on juba iseküsimus. See võib olla loomulikult võimalik… võimalik, et kui inimene on teinud mingi teo või toimingu, siis tema kehakeel ja muud märgid annavad toimunust aimu. Aga ega ka seda žürii antud juhul ei testinud.
Tegemist on meelelahutussaatega, kus isegi saate korraldajate puhul on võimalik, et nad on vaimustuses ja lummuses nendest märkidest, mida nad on näinud ja kogenud saate tegemise käigus. See aga pole viinud saate korraldajaid korrektsete ja kontrollitud avalike eksperimentide tegemisele, mis võiksid olla näiteks loto loosimisega samal usaldusväärsuse tasemel.
Loomulikult ei saa me täna ka öelda seda, et me mõistaksime inimteadvust, loovust ja intuitsiooni. Me ei oska täna öelda paljut või enamustki nende nähtuste olemuse kohta. Kas aga kõnealune saade toob selles osas teadmisi juurde? Kahjuks mitte.
@P.H. – Mul on kuri aimdus, et härra Raukas tegi oma joviaalsel viisil nalja nii saatetegijate kui -vaatajatega. Teda pisut tundes pean seda tõenäoliseks, kuna senised kommentaarid, mis ta on andnud näiteks sellesama kuulsa Nõukogude Liidu parateaduste instituudi tegevuse kohta ja ka nn Merivälja objekti ümber toimunu kohta, on olnud selgelt eitavad – just nimelt tema artiklist võite lugeda, kuidas kuulus UFO Balti Laevaremonditehases tsaariagse retsepti järgi valmistatud laevasoomuseks osutus. Ma muidugi oletan, kuid teades tema armastust kriitilise analüüsi vastu arvan, et ta tõesti nautis kogu situatsiooni ja viskas oma muhedal moel nalja. Millest keegi taas kord aru ei saanud ;)