Hannu Lauerma: Usk, lootus ja ohtlik bluff
Hannu Lauerma raamat Usk, lootus ja ohtlik bluff müügil Eesti raamatupoodides
Kulle Raig
Inimest on võimalik kasvatada, õpetada ja toetada. Samal ajal on aga võimalik teda ka manipuleerida ning selleks on lugematuid viise. Kasulik on teada, et sugestioonil ja pettusel põhinevat mõjutamist esineb nii argielus kui ka poliitikas. Raamatus tehakse ulatuslikke tagasivaateid ajalukku ning selgitatakse, kuidas on võimalik inimese käitumist mõjutada. Tuginedes mineviku ja nüüdisaja šokeerivatele juhtumitele, tuletab sugestiooninähtuste ja kriminaalpsühholoogia asjatundja psühhoterapeut Hannu Lauerma meile pidevalt meelde, kui oluline on ratsionaalne, kriitiline mõtlemine ja kui ohtlik selle hülgamine.
Autor tõestab veenvalt, et manipuleerivatele sisendustele allumine võib viia selliste tagajärgedeni, mille kõrval rahast ilmajäämine tundub tühine. Et aga näiteks 800 000 krooni needuse äravõtmise eest ei ole just halb teenistus, on enam kui tõenäoline, et seda ikka ja jälle üritatakse. Bluffimisel ja pseudoteadusel on tänapäeval siiski ka palju rafineeritumaid vorme, mistõttu nende äratundmine võib osutuda raskeks. Muuseas ka selle tõttu, et nad on leidnud endale mugava pesa esinduslikeks peetavates väljaannetes, televisioonis ja mujalgi.
Hannu Lauerma raamat pakub abimaterjali ka neile, kellele valmistab muret kas enda või lähedase sattumine ühendusse, kes inimestega manipuleerides oma võimu kuritarvitab.
Hannu Lauerma (s 1961)
Soome vanglate psühhiaatriahaigla peaarst aastast 1996, psühhiaatriadotsent aastast 1998, kohakaasluse alusel töötav eraarst aastast 1989 ja Turu ülikooli korraline psühhiaatriaprofessor aastatel 2000 ja 2003-2004. Omandas meditsiinilitsentsiaadi kraadi 1987, meditsiinidoktori ja psühhiaatria eriarsti kraadi 1994 ja psühhoterapeudi kvalifikatsiooni 1995. aastal. Eripädevus unemeditsiini valdkonnas ja uneuuringute spetsialisti tiitel aastal 2000.
Avaldanud teaduslikke publikatsioone ja õppekirjanduse artikleid unest ja unehäiretest, hüpnoosist, psüühikahaiguste epidemioloogiast, farmakoloogiast, ajupoolkerade erinevusest, dissotsiatiivsetest häiretest ja psühhodünaamikast. On saanud mitmeid auhindu, teiste hulgas 2004. aastal Claės Cedercreutzi preemia hüpnoosialaste teaduslike publikatsioonide eest ja meditsiiniajakirjanikke koondava ühingu Lääketieteen toimittajat ry tunnustusauhinna Hyvän Tiedon Omena, 2006. aastal. Väljaande Suomen Lääkärilehti kolumnist.
Kallid kolleegid ja sõbrad!
Hannu Lauerma, ettekanne raamatu esitluselt Tallinnas 5. detsembril
Olin meeldivalt üllatatud, kui hea sõber Kulle Raig pakkus minu raamatu ”Usko, toivo ja huijaus” tõlkimist eesti keelde. Mitmed minu lapsepõlvekaaslased olid väliseestlased. Nendelt kuuldud jutud inimeste petmisest kulisside, lendlausete ja tühjade lubaduste abil on mõjutanud minu maailmanägemuse arengut skeptitsismi suunas.
Teadusliku lähenemise juured on maagilistes pürgimustes seletada ja valitseda ennast ümbritsevat maailma. Astronoomia on tekkinud astroloogiast, keemia alkeemiast ja arstiteadus šamaanide tarkustest. Teadus ja müstika on mõistagi erinevad kvaliteedid. Platseeboefekt, paranemine usu abil, mis on nii oluline osa ravimite, psühhoteraapia ja isegi kirurgilise ravi toimes, seostub siiani säilinud ühendustega meie meele salapäraste põhjahoovustega. Platseebo, lohutuse pakkumine võib olla küllaldane ravi iseenesest paranevate haiguste puhul ja pole ime, et mõned tahavad selle pealt ka hästi teenida. Raskete, ohtlike ja spetsiifilist ravi nõudvate haiguste puhul on illusioonide määramine raviks siiski eetiliselt lubamatu.
Poliitikute jaoks on posimise piiramine raske ka siis, kui see on mõistlik ja vajalik. Parandajad ja ravitsejad saavad endale kergesti klientide tähelepanu. Nad lubavad inimlike lootuste ja unelmate täitumist ning näivad heasoovlike ja turvalistena. Nad reklaamivad ennast looduslike, puhaste, harmooniliste ja loomulikena. Tegelikult on aga mitmed loodusest pärit ravimid üsna mürgised võrreldes sünteetiliste ravimitega. Näiteks võib tuua südameravimi digitaalise, podagraravimi kolhitsiini ja vähiravimi doketakseli. Nendel rohtudel on palju kõrvaltoimeid ja nende terapeutilise ja tapva annuse vahe on väike.
Loodus ei ole meile üksnes kallis kodu, viljaait ja arstipaun. See pole ka pehmete ja karvaste olendite õdus koosviibimine, vaid julm bioloogiline olelusvõitlus, kus tugevad söövad nõrgad ära. Inimene on küttimiseks ja tapmiseks valmis liik, kel on poolteist kilo kaaluv rasvast ja valkudest koosnev aju, mis kulutab palju energiat isegi siis, kui seal parajasti ühtegi mõtet ei liigu. Inimaju on ökoloogilisest seisukohast tarbetult võimas organ, mis ei oleks kunagi välja arenenud liigile, mis oleks piirdunud enda toitmisel puravike ja pohladega.
Kuigi suur osa rahvameditsiinist on heatahtlik ja väike osa isegi kasulik, on osa uutest väljaspool arstiteadust eksisteerivatest ravimeetoditest mõnikord vägagi ohtlikud. Maarohtudega ravitseja, kelle ravi tapab maksatoksilisuse pärast ühe inimese kümnest tuhandest, ei pruugi ise sellest arugi saada, sest inimesi sureb erinevatesse haigustesse kogu aeg. Osa sugestiooni ja hüpnoosi kasutavatest ravitsejatest hävitab demonoloogiliste seletustega psüühiliselt raskelt haigete inimeste niigi hapra sisemise tasakaalu. Osa välismaistele autoriteetidele tuginevad ravimeetodid on absurdsed nii füüsika kui patofüsioloogia seisukohast. Näiteks sobib hopi-indiaanlaste ravimeetodiks väidetud kõrvaküünal, mis peaks oskama samaaegselt puhuma ja tõmbama õhku läbi õhukindla trummikile sisekõrva ja lõpuks põsekoopani välja. Ebaselgeks jääb, mispärast peaks mädase protsessi levimine kedagi parandama. Hopi-indiaanlased isegi on teatavasti sellest veidrusest lahti ütelnud.
Moodsas ühiskonnas tuleks arendada eeskätt laste ja vanurite ravi ja hooldust ning mitte soosida fantaasiatele põhinevate ravimeetodite levimist. Alati pole see lihtne. Kõrged maksud ei ole populaarsed ja vahel võidakse Soomeski toetada ilmselgelt veidraid posimismeetodeid ettevõtluse arendamise ja majandusraskustes olevate piirkondade toetamise sildi all. Aastani 2008 oli vaid üks partei, teaduslikku lähenemist varemgi tähtsana pidanud Vasakliit, kelle ridadest ei tulnud ettepanekuid seadusloome muutmiseks, milles oleks soositud fantaasiaravide toetamist riigi eelarvest. Soome skeptikud, kelle maailmavaade pole küll eriti vasakpoolne, on poliitikute tegemiste üle olnud sügavalt nördinud. Viimnegi ratsionaalsuse kants andis alla kevadel, kui traditsioonilist hiina meditsiini ja homöopaatiat hakati tööjõupoliitilistel põhjustel sisse tooma.
Arstiteadus on sageli kaugel looduspärasusest nagu seda on tööstuslikult valmistatud riided ja prillid, rääkimata keskküttest või autodest. Looduses pole ka põlveproteese ega antipsühhootilisi ravimeid, mis ohjeldavad skisofreeniahaige hääli ja parandavad keskendumisvõimet. Kaugemalt ja erapooletult vaadeldes tuleks surmavat kopsupõletikku tekitaval mikroobil või rõugeviirusel olla samasugune õigus olemasolule kui inimesel. Olen siiski veendunud, et rõugevaktsiin ja pneumokokke tapvad antibiootikumid on väga head leiutised.
Ebateaduste äratundmist tuleks õpetada juba koolis. Näiteks statistiliste suuruste ühekülgse väljavalimise ja tõlgendamise kaudu saab asju näidata soovitud valguses. Kuigi märgatavalt suur hulk inimesi sureb ravimite ja kirurgilise ravi tüsistuste tõttu ei tähenda see seda, et need ravid oleksid ilmtingimata kõlbmatud. Ravi võib pikendada oluliselt eluiga ja anda lisa häid ning terveid aastaid. Lõpuks peame ju kõik surema ja surm ravi tüsistuse tõttu 20 aastat hiljem ei olegi ehk halb lahendus. Haiglate süüdistamine surmajuhtumites on sama mõttetu kui tuletõrje süüdistamine tulekahjude puhul.
Posijad väidavad sageli, et rahva tervis on erakordselt nigelaks jäänud. Tegelikult on vastsündinute surevus nüüd kümme korda väiksem kui viiskümmend aastat tagasi ja keskmine eluiga kaksteist aastat pikem. See muutus ei tulene üksnes arstiteaduse arengust, kuid hopi-indiaanlaste kõrvaküünalde, sooleloputuse või ingliteraapiaga pole sel ammugi pistmist.
Soome sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi töörühmas, mille liikmena olen, on palju vaieldud seadusloome eesmärkide üle. Üks võimalus on piirata seadusega ”alternatiivsete” ravimeetodite põhjendamatut turundust ja jätta vähemkaitstud inimrühmad nagu lapsed, rasedad ja vaimuhaiged ravitsejate haardest välja. Alternatiivmeditsiini pooldajad on jälle soovinud nende ravimeetodite registreerimist ja ametliku positsiooni andmist muuhulgas homöopaatiale ehk segatud vee müümisele. Oleks absurdne, kui praegu üha õheneva riigi väheste ametnike aega kulutataks jälgimise mängule, kas terapeut ikka annab ingliteraapiat või kõrvaküünlaravi reeglite järgi. Seaduses on juba praegu sätteid, mida võib rakendada, kui keegi pistab põleva küünla otsa lapse kõrva. Kui aga terapeut teatab, et tema tööjuhendaja elab Alfa Kentauril, kuluks tema kohaletoomiseks pädevusnõukogu ette praeguste kilomeetritakside järgi terve Soome riigi eelarve.
Turumajandus ei ole põrmugi ratsionaalsem kui kommunism, kuigi mõlemat on väidetud juhtivat inimese ja ühiskonna arengut progressi suunas loodusseaduste kombel. Mõistuse häält tuleb kuulata eriti hoolega, kui see vaikselt sosistab.
Raamatu tutvustus/arvustus ajakirjas Skeptikko 4/2006
Markku Javananen
Uko, toivo ja huijaus, Duodecim 2006, e.k. Usk, lootus ja ohtlik bluff, K&K, Tallinn 2008
See on raamat, mis peaks kandideerima Tieto-Finlandiale (Aime?Finlandia) (minu selgitus: soomlased annavad ka sellist auhinda välja).
Raamatu suur väärtus: kirjutajal on lisaks teoreetilistele teadmistele ka tohtu kogemustepagas omal alal. Teose põhiteema on inimeste petmine manipuleerimise ja suunamise/kallutamise/sisenduse abil.
Võtab (kriitiliselt vaatevinklist) jutuks ka asju, millest nüüdsel poliitkorrektsuse ajastul on isegi ohtlik rääkida (seksuaalvähemused, feminism, võõrad kultuurid ja nende esindajad).
Soovitab avaldada kirjavahetuse, mida Lauerma pidas Freudi viimase õpilase Joseph Wortisiga, kellele guru ise oma surivoodil soovitas tegelda psühhoanalüüsi asemel bioloogiaga.
Kirjutaja lõpulause: Lauerma teos on suurepärane lisa soomlaste kirjutatud skeptilistele teostele. Ja jälle on väljaandjaks väike erikirjastus (Duodecim). Kui mitu skeptilist raamatut on tulnud nn suurtelt kirjastustelt WSOY-lt, Otavalt või Gaudeamuselt? Vastus on – selleks ei lähe vaja isegi mitte ühe käe sõrmi.
natuke teemasse: http://www.guardian.co.uk/comm.....mr-vaccine
kas Laurema või Lauerma? Suures pealkirjas on üks, väikeses pealkirjas teine.
Ikka Lauerma.
“Maarohtudega ravitseja, kelle ravi tapab maksatoksilisuse pärast ühe inimese kümnest tuhandest, ei pruugi ise sellest arugi saada, sest inimesi sureb erinevatesse haigustesse kogu aeg”
“Kuigi märgatavalt suur hulk inimesi sureb ravimite ja kirurgilise ravi tüsistuste tõttu ei tähenda see seda, et need ravimid oleksid ilmtingimata kõlbmatud. Ravi võib pikendada oluliselt eluiga.”
tähendab, elu lõppeb ikka surmaga, kuid sinu valik on, kes selle pealt vahepeal rohkem raha teenib.
Tegelikult ju soovitavad ka arstid sageli ravimtaimi kas lisaks ravimitele või järelraviks , paljudel juhtudel piisabki ainult ravimtaimedest.
Rahvameditsiin ei välista ametlikku.
@kulle raig – @dig – Parandasin ära – minu viga, et ei kontrollinud põhjalikult.
Hannu Lauerma
Salvey
Sinu viide väikesele vastuolule H. L. jutus oli asjakohane, aga mulle tundub, et ka sinu alltsiteeritud lausetes on vastuolu:
Kui arstid ravimtaimi soovitavad, siis on minu arvates raske vahet teha nende ja “ametliku” ravi vahel. St. ma tahaksin veelkord rõhutada, et oluline on vahet teha tõenduspõhisel ja uskumuspõhisel ravil, mitte “ametlikul” ja “mitteametlikul”. Küüslaugu, sibula, kummeli, musta sõstra, leesika, mee, taruvaigu jne. raviomadused on tõenduspõhiselt kindlaks tehtud. Ses osas pole neil mitte mingit vahet näiteks aspiriini või penitsilliiniga.
dig ei näe, et salvey oleks vastuolule viidanud. Küll aga väärivad esile tõstmist:
* tõhususest rääkides ei ole mõistlik “maarohtusid” üheks terviklikuks ja sarnaste omadustega rühmaks pidada. Pärismeditsiin on mõnevõrra sidusam ja ühes olulises osas sarnasem — pärismeditsiinivõtted on üldjuhul üsna sarnased tõhususkriteeriumid läbinud — kuid ka pärismeditsiini ravimid on kaunis erinevate tõhususastmetega.
* elu on siiamaani alati surmaga lõppenud. Teenimisküsimused on selles kontekstis kõrvalised.
Isegi, kui sajandi lõpupoole eluiga dramaatiliselt pikendada osatakse, ei ole oodata, et tulevikus elu millegi muu kui surmaga lõpeks.
dig ütles:
Jah, tänapäeval kehtib veel see uuema aja definitsioon, et elu on sugulisel teel leviv alati fataalse lõpuga haigus. Ilmselt selle väite esimene osa minetab pikalt enne oma tähenduse kui teine. Juba täna ei ole see enam paratamatu, kuigi levinum.
On hea, kui inimestele aeg-ajalt meelde tuletatakse manipuleerituks osutumise ohtusid, kasvõi seda, et ära kunagi vaata silma mustlasele tänaval. Siiski ei saa ühtki sotsiaalse läbikäimise vormi ega inimsuhete varianti viia selle piiri taha, et see ei ole manipulatsiooniks kohane.
Kodu näiteks on koht, kus toimub ilmselt kõige rohkem ja kõige julmemaid manipulatsioone. Heategevus on ülisageli kattevarjuks täiesti muudele, kasvõi ainult sisemistele ambitsioonidele, ja seega manipuleerimine endasse teatud viisil suhtuma.
Manipuleerimise ja mittemanipuleerimise piir ei jookse läbi ravitsejate (tekstis “posijate”) ja tavameditsiini vahel, see jookseb tegelikult läbi eetika ja missioonitunde olemasolu või puudumise vahel. Rääkimata ülemaailmsetest inimhinge allutamise organisatsioonidest on kindlasti ka meie väikeses Eestis nii ravitsejate kui arstide hulgas oma manipulaatorid. Kuna meil ei tundu olevat riigimehi, siis enamik poliitikuid on ka kas manipulaatorid, või sellised, kellele osutumine riigikogus olevaks tähendas “elu parimat äriideed”.
Sisuliselt pole olulist vahet, kas massihüsteeria saavutatakse mingi sekti jutlustaja poolt kuskil staadionil või siis edukust jutlustava konsultandi poolt higises saalis. Mõlemal juhul on tegemist manipuleerimisega. Mõlemal puhul kergendatakse osalejate rahakotte, mõlemal juhul võidakse inimestesse sisendada hetkelist õnne ning positiivset mõtlemist ja kumbagil juhul ei olda suutelised andma kellelegi just temale sobivat pikaajalise toimega õnne/edu retsepti. Küll aga janu tulla tagasi uut “ülendust” kogema.
Aga veelkord teksti juurde: vist ei ole õige liigitada eriti ohtlikuks ravivõtted või ravitseja, kelle tegevuse tõttu sureb pika aja pärast üks kümnest tuhandest patsiendist – ja kuidas üldse peaks seda tagantjärgi tõestatama. Mõelgem, milline geenius oleks raviarst (mitte perearst) või kirurg, kelle tegevuse või tegevusetuse põhjustatuna sureks ainult üks patsient kümnest tuhandest. Ilmselt on selle mõtte juures tegemist autoripoolse katsega meie ajudega manipuleerida.
inz pajatas:
Mis-mis-mis?
inz pajatas edasi:
Üks ei välista teist. Case in point: Elu Sõna ja nende eduteoloogia.
Silmad on kehakeele lugemisel üks väga oluline osa!
Tasub ikka alati jälgida kõiki kes meile liginevad või suhtlevad.
Pea liiva alla pistmine vist ei aita ju ..
inz ütles:
Kasutu ravi, mis patsienti otseselt ei kahjusta, muutub (kaudselt) kahjulikuks siis, kui seda hakatakse eelistama toimivatele meetoditele.
dig ütles:
Ilmselt sa selle teemaga tõesti väga kursis ei ole. Vastav hoiatus on korduvalt ajakirjandusest läbi jooksnud kui jutuks tänaval ohvrit otsivad mustlased. Hoiatuse esitaja peaks olema asjatundja – selleks on olnud politsei esindaja.
Põhjus peaks ju ka ilmselge olema. Silmside saavutamine on ohvri tahte allutamise esimene samm. Isegi kui mustlane haarab käest, tõmba see lahti, aga ära vaata talle silma.
dig ütles:
Just nimelt seda ma tahtsingi ütelda – üks ei välista teist. Ka jutlustavad edustrateegia gurud kasutavad Elu sõna tehnoloogiaid ja jutlustavad edukust nagu teoloogiat. Manipuleerimist on hakatud jagama nagu maagiat “valgeks” ja “mustaks” – aga tegelikult on mõlema puhul tegemist isiksuse vägistamisega. Ja mõlemad teevad seda enamuses juhtudel vägistatava aktiivsel heakskiidul. …Kes saakski seda keelata?
Püha müristus! Inz, ära nüüd tule meile, ausatele skeptikutele siin mingit pseudoteadust puhuma! Väide, nagu oleks võimalik kedagi silmside kaudu allutada, kuulub eelteaduslike uskumuste, müstika ja maagia valdkonda ega oma vähimatki teaduslikku alust. See uskumus pärineb ajast, mil arvati, et silmad on hinge väravaks (täitsa masendav, kui napakad ja kergeusklikud olid vana aja inimesed). Praegu teab igaüks, kes vähegi kooliharidust saanud, et silmade ainsaks funktsiooniks on nähtava valguse spektrisse jääva elektromagnetkiirguse vastuvõtt ja suunamine võrkkesta valgustundlikele rakkudele, võimaldamaks nägemisaistingu formeerumist aju kuklasagaras. See kaasaegne teaduslik-materialistlik käsitlus ei jäta mingit ruumi parapsühholoogilistele luuludele silmside kaudu toimuvast “allutamisest” või muusugusest “kaugmõjust”. Ehk siis ühesõnaga Sinu jutt on kahjuks täielik jama. Häbi-häbi!
@Prooton –
Silmad aitavad meil elektromagnetvälja abil ümbritseva keskonna kohta suhtarvudes vägagi palju informatsiooni koguda. Fakt, et inimene tajutud informatsioonile võrdlemisi ägedalt reageerida võib, on täiesti teaduslik. Parateaduse oletused, et elektromagnetismist ei piisa, on alusetud.
Volli, kuidas siiski on füsioloogiliste mehhanismide kaudu seotud silmsideme loomine korraliku kodaniku ja mustlase vahel ning raha vm vara ebaaus ülekandumine kodanikult mustlasele? Paluks detailset tõestuskäiku, muidu ma küll ei usu sellist ebateaduslikku, spekulatiivset väidet! ;)
Kui sa üritasid skeptikuid parodeerida, siis selline eelnevaid põlvkondi halvustav seisukoht küll ühe korraliku skeptiku arsenali ei kuulu. Tollal ei teatud paljutki sellest, mida teatakse praegu. See, et paljud ebaõigeks osutunud uskumused siiamaani püsivad, on muidugi omaete huvitav fenomen, kuid paljude tänapäeva inimeste puhul ei saa paraku välistada ka napaklust ja kergeusklikkust, intellektuaalsest laiskusest rääkimata.
Selline seisukoht ei kuulu võibolla küll korraliku skeptiku ametlikku kirjalikku arsenali, aga olen siiski täheldanud selle üsna laialdast levikut suulises kõnepruugis. Üldise arusaama kohaselt olid ju eelteadusliku perioodi inimesed rõhuvas enamuses usudogmadest ja müütidest kammitsetud, kerge- ja ebausklikud ning irratsionaalsed. Mille tõttu põhjustavad reeglina jõuliseid skepsisepuhanguid kõikvõimalikud väited, nagu oleks mõni kavalam seadeldis leiutatud või teaduslik avastus tehtud enne uusaega. (Võtkem või Bagdadi patarei.) Tore muidugi, et Martin sellist hoiakut ei jaga.
Aga üldiselt tahtsin ma oma iroonilise postitusega osatada Inzi mõttele digilt järgnenud talle omast paikapanevat reaktsiooni. Tõepoolest, kui silmside (ja selle kaudu toimuv hüpnotiseerimine) mängus ei ole, eks seletage siis ära, mis väega suudavad mustlased sundida pealtnäha normaalseid kodanikke tegema täiesti irratsionaalseid asju? (Nagu seda lehelugudes sageli kirjeldatud on.)
Eelmine pala läks eksikombel teele minu alter ego nime alt, aga ka Prooton on vastavast küsimusest huvitatud. :)
bagdadi “patarei” võimalikkuses kahtlejaid pole üldjuhul ka skeptikute seas. on ju täiesti selge, et see vidin VÕIB elektrit produtseerida kui täita õigete ainetega. kahtlusi ja vaidlusi on kõnealuse vidina puhul põhjustanud vaid väidetavate elektroodide asetus. mõned väidavad, et elektroodideks nimetatud metallplaadid olid üleni isolaatoriga (asfaltiga) kaetud, mistõttu elektritoodangut poleks saanud toimuda.
Prooton ütles:
Mul on tõesti häbi, et tsiteerisin telekas esinenud politseiametnikku.
Ja ma arvan, et silmsidel, nagu ka näiteks kehakeelel, on vägagi arvestatav koht täiesti kaasaegses ja teaduslikus psühholoogias. Mõlemaid saab edukalt kasutada komponentidena teise inimese tahte halvamisel – või siis teise inimese tahtele allumisel. Mida pidasingi silmas. Kust sa siin “para” võtsid? Ära nii hirmunud ka ole – “para” ei ole nakkav.
Inz, vaikselt lootsin, et näed mu parodeerimise läbi. Aga siirad vabandused – see “kurikiri” ei olnud tegelikult Sinu pihta sihitud, vaid püüdis osatada igale vähegi “paralõhnalisele” väitele siin foorumis osaks saavat tüüpreaktsiooni. Püüan edaspidi oma teravmeelsust ohjeldada.
Prooton ütles:
Esimese lugemisega kahtlesingi. Lugesin teist korda – ja enam ei kahelnud. Mina kohe kindlasti mittespontaanse ja kontrollitava selgeltnägemisega kiidelda ei saa. :( Sry. Aga kui peale minu veel keegi sarnaselt alt läks, siis eks see vastus olnud minu poolt ka temale mõeldud. Ja sina ära iga lihtsameelse pärast küll enda väljendusvabadust piirama hakka.
Prooton ütles:
Paroodia või mitte, kuid ma ei saa aru, mille pihta see suunatud on. Sa ei usu, et mustlased psüühiliste jõudude abil lihtsameelseid röövivad? Ma ka mitte. Vihjad ehk sellele, et mustlaste paranormaalsed võimed on elementaarne käibetõde, ja füsioloogiast rääkimine oleks tüütult põhjalik ja üleliigne? Kahtlen. Kutsud mind päevaks linna peale mustlasi vaatlema? Või… ?
Inz, pole põhjust kurvastada, ega mu iroonia ei kukkunudki kuigi läbinähtav välja (kui välja arvata ehk materialistile kohatu algushüüatus). :P Martin nähtavasti on nähtavasti juba minuga harjunud ja teab mu seisukohti, seetõttu jagas asja ära.
@Prooton – Ehk vaevuksid siiski seletama, mille pihta su iroonia suunatud oli? Ma vaeseke ei saa rahu.
Volli, usun küll, et teatud isikud suudavad kaasinimesi silmside kaudu hüpnotiseerida ja enda tahtele allutada. Oleksin lootnud, et mõni asjatundlik skeptik püüab seda fenomeni läbi teadusprisma veidi selgitada. Sina olid see, kes inzi küsimuse peale irooniliselt “mis-mis-mis” kostis, hiljem lisades salapärase teksti:
Nähtavasti ka mõningad mustlased valdavad nutikaid psüühilisi võtteid lihtsameelsete röövimiseks (mille juures tundub kannatanute väitel lisaks sugereerivale jutule oluliseks komponendiks olevat silmside). Ei, ma ei väida, et mustlaste võimed on tüütu käibetõde. Samuti ei pea ma neid võimeid paranormaalseteks (kas hüpnoos pole mitte teaduslikult aktsepteeritav nähtus?).
Ja mind just huvitab silmsideme allutava mõju teaduslik, füsioloogiline selgitus (kui selline peaks muidugi olemas olema). Väliuuringutest oma kulu ja kirjadega ma huvitatud ei ole. :P
Prooton ütles:
Kuulen sellest esimest korda. Samas on see hetkel pigem kõrvaline teema, mida ma siin jätkata ei tahaks. Ehk annaksid mõne viite?
Füsioloogilisest tõestusest niipalju, et ilmselgelt ei suuda ma seda sulle anda. Siiani pole minu teada suudetud füsioloogiliselt tuletada (loe: tõestada) sedagi, et inimene mõtleb. Empiiriline (loe: teaduslik) tõestus tähendab midagi muud.
“Olin pealtnägija, kui Lille tegi minu tütrele raviseansi.Tütar seisis tema ees püsti ja Lille libistas 15-20m. jooksul oma käsi piki Raini keha eest ja tagant, samas keha külge puutumata. Kohe seansi järel näitas tütar, et on võimeline jalgu tõstma. kummardama ette ja taha ning tegema kükke. Ka edaspidi ei olnud tal enam mingeid kaebusi.”(enne seda oli siis H.Kaarma tütar Raini viibinud tulemusteta ravil Maarjamõisa neuroloogia osakonnas ägeda radikuliidi hooga. Neuroloogid soovitasidki pöörduda Lille Lindmäe poole). Helje Kaarma ,meditsiinidoktori Tartu Ülikooli arstiteaduskonna professori lugu Lille Lindmäe raamatust”Iidse teadmisega õnnistatud”.
Selliseid lugusid on täis terve L. Lindmäe raamat. Võimatu et on tegemist lihtsalt bluffiga.
Muuhulgas sisaldub seal ka hulk Kirliani meetodil tehtud fotosid ja selgitusi nende kohta.
Olen mina ka L. Lindmäe raamatut lugenud. Ja soovitaksin teistelegi – mõjub ehk maailmapilti avardavalt. Mina ei arva, et tegu on lihtsalt blufiga.
miks siis ei saa olla tegemist blufiga?
tahad, ma loon siinsamas hulga “autentseid” tunnistajakirjeldusi enneolematutest ja seninägematutest imedest? muidugi lisan juurde, et tegu EI SAA olla lihtsalt blufiga
Võib muidugi olla, et inimene ise väga usub oma asjasse ja missiooni, võimetesse ja mõjusse. Samas on väljastpoolt konkreetset inimest asjaoludele vaadates suht võimatu vahet teha blufil, tahtlikul valetamisel, asjaolude ilustamisel, aja jooksul ilusamaks muutuval muinasjutul ja siiral usul oma võimetesse.
Lille Lindmäest kirjutas Inga Raitar ajakirjas Naised:
Tervis on hingerahu ja heaolutunne
Mnjah, lugu lugedes on nagu selline tunne, mida lapsevanem räägib teistele, kuidas ta tita juba püsti tõuseb ja kuidas häälimisest justnagu selgeid sõnu juba kostab, aga antud juhul on nii emme kui tite roll ühe inimese sees koos.
Jah, Lille, Sa oled eriline inimene. Juba sünnist saati ja läbi lapsepõlve oled Sa eriline olnud. Tegelikult juba enne sündi hakkas Su erilisus materialiseeruma ja endale sobilikku vormi otsima. Ja siin Sa nüüd oled, suur tänu, et tulid!
Tegelikult peaks ükskord ka Gunnar Aarma “õpetuse” kriitiliselt ette võtma. Tema roll kohalike “vaimlejate” üle irratsionaalsuse serva lükkamises paistab olevat üks kesksemaid.
Martin, pigem otsi Lille üles ja ütle seda talle isiklikult, sest vaevalt et ta seda kommentaariumi lugema satub. Plaan Gunnar Aarma õpetus “käsile võtta” tundub ambitsioonikas, sest ta on kirjutanud päris palju raamatuid mitmesugustel teemadel. Aga soovin jaksu – kindasti leiad neist väärt elutarkusi!
Ei kahtlegi selles, et rikka eluga mehe sõnades palju väärt elutarkust on. Lenini teostes on ka palju väärtuslikku või pigem sobiks ehk võrdlus Rudolf Steineriga, kes ka palju kirjutas ning kelle mõni mõte ja ideevälgatus päris progressiivne ning tähelepanuvääriv on.
Küsimus on kontsentratsioonis – maalähedasel orbiidil leidub ka hapnikku, aga püüa seal hingata.
Küllap Gunnar Aarma kriitilise retseptsiooni aeg ka tuleb, aga stiilinäitena paar lõiku:
Uhhuu
Ühe miljondiku ja Jaapani teadlaste asi on mõistagi vaidlustatav, kahjuks ei saa ka Aarmalt enam pärida, mida ta sellega täpsemalt silmas pidas ja kust konkreetse seiga võttis. Meenutagem, et Aarma ise polnud loodusteadlane, nii et ranget teaduslikku akuraatsust ei maksa tema teostest otsida. Pigem pööras ta rõhku üldkontseptsioonide ja praktiliste elutarkuste edasiandmisele. Väide, et kõik kiirgab, mõjub maailma vaid 5 meelega tajuvale lugejale tõesti kentsakana, olles siiski kooskõlas esoteerilise maailmakäsitlusega. Võiks püstitada hüpoteesi, et ehk tajubki sensitiiv maailma just sellise kiirgavana – kodeerides “kuuenda meele” kaudu saabuva info näiteks oma nägemisaistingusse? Rääkimata asjaolust, et füüsikute väitel kiirgab mitmesugusel viisil ja määral tõepoolest kõik meid ümbritsev. :)
Teisele lõigule võiksin aga otsekohe alla kirjutada, kui utreerivat eelviimast lauset veidi ümber sõnastada. Näiteks nii: Teadlased nimetavad väidetavaid nähtusi, mida nad ei oska olemasolevate meetodite ja vahendite abil tuvastada ega siduda ühegi tunnustatud teadusteooriaga, meelepetteks või eksikujutuseks. Enamasti mõtlematagi võimalusele, et ehk on viga hoopis nende endi piiratuses. See Aarma jutt tundub muide üllatavalt kenasti haakuvat teadusfilosoofia kriitilisema suuna käsitlusega (nt Karl Popper).
Vaene Popper…
Meelepete on iga tundmatu nähtuse puhul üks märkimisväärselt tõenäolisi hüpoteese, mida tuleb alati kontrollida.
Kriku, nõustun Sinuga meelepette osas. Aga väidad ju ise ka, et see on vaid üks hüpoteese.
Mispoolest see Popper vaene on? Pean samas tunnistama, et unise peaga tahtsin tema asemel näitena tuua Kuhni, kelle peateose olen läbi lugenud. Popperi käsitlusega pole ma kuigi hästi kursis, aga too kaldus vist rohkem positivismi suunas. Siiski leidsin tema kohta huvitava tsitaadi ZWikist:
Popperi arust on teadus lõputu paremate teooriate otsimine. Samas arvab Popper ka, et mitteteaduslikud teooriad ei ole kasutud, on hoopis kasulikud. Sellised teooriad on sageli asjadest arusaamiseks olulised. Nad on sageli kirjeldatud üldistes terminites, neid ei kinnita vaatlus, nad ei luba ennustada, kuid teevad järeldusi.
Seega, Popperit uskudes tasub skeptikutel tutvuda ka Gunnar Aarma ja Lille Lindmäe teostega. :)
Minu arust polnud ta ära teeninud, et talle sellises kontekstis viidatakse.
Muidugi on meelepete vaid üks võimalustest, mida tuleb kontrollida. Pahatihti aga välistavad parategelased selle alusetult ning jätavad kontrollimata.
Vabandan avalikult Popperi austajate ees oma unise apsaka pärast. :)
Prooton ütles:
Ole nüüd. Kriku kommentaarile tuleb lisada, et teadlased uurivadki valdavalt nähtuseid või nähtuste neid aspekte, mis teadusele seni tundmatud on. Keegi ei uuri nähtuseid, mille omadused juba läbi ja lõhki teada on.
Samuti on vale väita, et teadlased ei püstita hüpoteese, mis nii intuitsioonile või kehtivale paradigmale vastu räägivad. Taoliseid oletused on teaduspraktikas võrdlemisi tavalised.
Kahtlen sügavalt, et teadlased parahüpoteesid just kitsarinnalisuse tõttu kõrvale lükkavad. Pigem on asi ikka selles, et enamus uuritud paranähtuseid on osutunud pettusteks või amatöörteadlaste väärtõlgendusteks.
Volli, Sa ei lugenud vist minu lauset piisava tähelepanuga.
Teadlased nimetavad väidetavaid nähtusi, mida nad ei oska olemasolevate meetodite ja vahendite abil tuvastada ega siduda ühegi tunnustatud teadusteooriaga, meelepetteks või eksikujutuseks.
‘Tundmatu’ ei tundu olema tänapäeva teaduse uurimisobjektide kohta olema päris õige sõna, kuna alahindab kaasaegset teadmiste taset enamikus uurimisvaldkondades. Arvan, et valdava osa uuritavate ‘asjade’ kohta on kaasaegsetel uurijatel olemas üpris põhjendatud eelootused ja hüpoteesid. Väidan, et kaasaegse teaduse huviorbiidis olevate nähtuste uurimine tuleneb vahetult teaduse “tööjärjest” (i.k cutting edge), seega baseerudes suurel määral juba tuntud faktidele ja teooriatele ning olemasolevale metoodikale. Ma kasutaksin seega ‘tundmatu’ asemel pigem sõnu ‘uudne’ või ‘seni uurimata’.
Kui aga teadlastel pole (sageli massiliseltki) väidetavate nähtuste kohta käepärast ei kindlalt tõestatud fakte, usaldatavat teooriat ega metoodikat, siis kiputakse pahatihti oma jõuetuse tunnistamise asemel asju lahmides paika panema. Tõsi, ma ei eita üldse, et sageli seletuvadki taolised väited meelepettuse või siis lihtsalt pettusega. Aga üksikud tõestatud pettused ei tundu mulle piisava õigustusena kõiki sarnaseid juhtumeid “potist alla lasta”.
Sellega olen loomulikult päri.
Minu meelest püstitatakse eelistatult siiski olemasolevate faktide ja teooriatega haakuvaid hüpoteese. Väga pentsiku hüpoteesi püstitamine ei viitaks ju teaduskogukonna silmis just uurija eelteadmiste ega kogemuste kõrgele tasemele. Samas, kõik teadusloo suurkujud on tõesti julgenud püstitada uudseid, seniste dogmade ja paradigmadega vastuollu läinud ning sageli esmalt palju irooniat & skepsist põhjustanud hüpoteese.
Üksikute parajuhtumite ja -väidete puhul on teadlaste-poolne skepsis ja põhjaliku uurimise soov igati loomulik ja isegi hädavajalik. Samas tundub mulle väär ja kitsarinnaline heita mõne tagasilükatud üksikjuhtumi põhjal a priori irooniliste märkuste saatel kõrvale ka kõik teised sarnast laadi läbiuurimata juhtumid. Ei tohiks ka kergekäeliselt välistada võimalust, et tegu võib olla põhimõtteliselt uudse, seniste teadusteooriate alla mittemahtuva fenomeniga, mille uurimine võib nõuda spetsiifilisi, tavapärastest erinevaid meetodeid.
Prooton ütles:
Kui eksperiment või vaatlus eelootustele ei vasta, siis on tegu tundmatu nähtusega. Seda võib nimetada ka uudseks, kuid sisu jääb samaks. Ausalt öeldes nimetaks ma neid nähtuseid seletuseta nähtusteks. Moodast füüsikast võin nimetada näiteks universumi kiirenevat paisumist ja kõrgtemperatuurset ülijuhtivust. Taoliseid probleeme on hulgaliselt igas teadussuunas.
Teadlase töö on katsetada, luua uusi teooriaid ning toota fakte. Kes midagi lahmides paika hakkab panema, see peab endale üeagi uue elukutse otsima.
Mis paranähtustesse puutub, siis on need tihti seletatavad üpris elementaarsete tõdede abil (pettus, enesepettus, meelepettus, õhu konvektsioon vms), mida teaduskauged inimesed miskipärast ebaloomulikuks võivad pidada. Uuringid ei jätkata, sest on olulisemaid probleeme, mis ka tegelikult seletust vajavad. Üldjuhul taandub “paranähtuste uurimine” seletustööle. Näide siitsamast…
Prooton ütles:
Loomulikult ei tohi uued hüpoteesid empiiriliselt kontrollitud faktidele vastu rääkida. Miks luua teooriat, mille kohta on juba ette teada, et see reaalsusele ei vasta?
Samuti pole uuel teoorial ilmtingimata vajalik haakuda vana teooriaga. Tänapäevane näide oleks stringiteooria, millega üpris agaralt tegeldakse. Siingi on näiteid jalaga segada. Ega suurkujud pole ainsad, kes valitseva paradigmaga vastuollu on “julgenud” minna.
Oled ehk tuttav tavapäraste meetoditega näiteks psühholoogias, füüsikas või bioloogias? Iga uue fenomeni uurimiseks arendatakse nii või teisiti välja spetsiifiline uurimismeetod. Tavapäraseid meetodeid kasutatakse sõidukite ülevaatuspunktides mitte seletuseta nähtuste uurimisel.
@Martin Vällik –
Need kaks stiilinäite-lõiku viitavad paarile üsna tüüpilisele ja paraku levinud epistemoloogia-alasele väärarusaamale.
Nii näiteks kipuvad teadust mitte mõistvad inimesed sageli ette kujutama, et teadus tähendab hulka seosetuid fakte, mis “kuskil” nagu kaevus olemas on ja teadlane on kaevumees, kes neid sealt “kuskilt” ämbriga ammutab. Maagilise mõtlemise maailmapildis on see äärmiselt lihtsalt ette kujutatav võrdum — aga see, nagu ka Aarma veste “teabest, mis meid tegelikult ümbritseb”, on tegelikult lihtsalt jama.
Samamoodi, jutt sellest, kuidas teaduslikud teooriad valed on, on häma. Teaduslikud teooriad ei ole tavaliselt valed, küll aga on nendes teatav ebatäpsus. Newtoni mehaanika ei ole vale — see on lihtsalt ebatäpne; suurte kiiruste juures muutub see ebatäpsus märgatavaks. Ja iga uus teaduslik teooria on täpsem kui eelmised. Sellest hoolimata kipuvad inimesed, kes teadust ei mõista, arvama, et kui uus teadusteooria eelmist asendab, siis on eelmine kategooriliselt “vale” — see on (iseäranis religioossetele) inimestele hõlpsasti mõistetav mudel, mis on küll lihtne ja ilmne, kuid vale.
Jama on ka pajatus sellest, kuidas dogmaatilised teadlased teedrajavate ideedega muumiameistritele ja püramiidileiutajatele pahasti ütlevad, aga kuna toda jamasorti on skeptikud rohkem näinud, ei peatu ma sellel siin pikemalt.
Niisiis, me näeme klassikalisi, intuitiivseid, vääraid ettekujutusi teaduslikust epistemoloogiast. Neid ettekujutusi toetab tobedate vestetega Aarma — inimene, kellel on “targa mehe” kuulsus. See aga tähendab, et ühest küljest on tema pajatuste üks peamine funktsioon inimeste intuitiivseid ja valesid ideid teadusest põlistada — lastes neil oma väärarusaamade üle uhked olla pealegi –, teisest küljest aga ei ole Aarma neid tsitaate masspublitseerides ilmselt mitte teadust publikule selgitamas, vaid odavat populaarsust kerjamas. Ja sedalaadi käitumine “targa mehe” kuulsusega inimesele au ei tee.
(…) Kvantumlik kirjeldus sobib rohkem maagilise vaatega universumist, kui relativistlik kirjeldus, mis sobib pigem religioossete tingimustega. Religioossed müüdid esitlevad universumit alati koos alguse ja lõpuga. Maagilised teooriad on aega tavaliselt sõõrjana kujutanud ja omistanud reaalsusele akausaalse baasi, või siis põhinevad mingil põhjuslikkuse vormil, milles sündmused on omaenese põhjused, nagu ka kvantmudelis. Kvantummaagilist universumit saab müütiliselt kujutada, kui viite ruumi, aja, massi, energia ja eeteri madu, kes omaeneste sabasid hammustavad või end enese suust sünnivad ning mida kõike ümbritseb kaostühimiku madu.(…)Maagid näevad end looduses kaasa osalevat. Transtsendentalistile meeldib mõelda, et nad on sellest üle. Materialistile meeldib püüda sellega manipuleerida.
Sellel universumil on omapärane kalduvus hoolitseda tõendite ja kinnituste külluse eest nende ees, kes otsustavad ükskõik millist paradigmat uskuda. Oletatavasti, mõnel sügavamal tasandil, eksisteerib peidetud sümmeetria asjade vahel, mida kutsume mateeriaks, eetriks ja vaimuks. On tõesti raske leida indiviidi või kultuuri, mis töötaks täielikult vaid ühel neist paradigmadest ja kus üks neist kunagi täiesti puuduv oleks.(…)
Peter J.Caroll “Liber Kaos
Siinne lugu ilmus 16. detsembri Terviselehes terve leheküljega.
http://www.youtube.com/watch?v=7E_tLcuiaZ8
see on ikka hea.nende raktobleeride juttudega pidi alaealisi tibisi ära rääkima ja ära kasutama see vanamees.