Arhiiv lugudest, mis on ilmunud veebruar, 2009

Feb 28 2009

Mis on jama ehk sissejuhatus jamaloogiasse

Lugu ilmus esmalt Postimehe lisas AK 7. veebruaril, siin avaldatud kooskõlas toimetusega

Jama on oluline mõiste, mida postmodernse ideede võrdsustamise ja new-age‘liku sundrõõmsameelse võltssallivuse varjus ja poliitkorrektsuse toel vältima kiputakse.

Ometigi pole «jama» niisama sõna, mida viisakad inimesed oma jutus vältima peaks, vaid sisutihe kontsentraat iseloomustamaks asja, nähtust, tegevust, arvamust, uskumust, mis paremal juhul on meelelahutus, kuid pahatihti paraku hoopis uks meeletusse, mõttetusse kannatusse ja hukku.

Akadeemik Endel Lippmaa defineeris jama järgmiselt: «Kõik, mis on olulises vastuolus tuntud loodusseadustega, on kas ülisuure avastuse võimalus või vastasel korral tõesti jama. Keskteed ei ole.»

Loodusseadustega arvestamine on üksikisiku tasandil tihtipeale keeruline. Meile on koolis neid seadusi küll õpetatud, heal juhul oleme isegi katseid teinud või mingil muul moel neid omal nahal tunda saanud, aga aju on meil sedamoodi ehitatud, et eri teadmised istuvad eri kohtades ja juhtub, et need eri piirkonnad omavahel ei suhtle ja õpitud loodusseadused ei rakendu igapäevaelus. Seda nimetatakse kompartmentalisatsiooniks ja selle abil saab seletada, kuidas ühte inimesse mahuvad vastandlikud ja üksteist loogiliselt välistavad uskumused.

Mind ennast on alati pannud imestama, kuidas targad inimesed võivad mingil hetkel täielikku jama ajada. Näiteks võtab akadeemik pendli või nõiavitsa ja räägib innustunult selle võimest kasulik olla. Või arst, kelle teadmised keemiast, füsioloogiast ja farmakoloogiast peaksid olema tunduvalt üle keskmise, hakkab kuulutama homöopaatia võimest haigusi ravida. Või olukord igapäevaelust, kus loodusseadused kehtivad küll kõigile teistele, aga mitte mulle, elu kuningale, kuni end kummuli autoga kraavist leian. Seda muidugi heal juhul, sest kehvemate juhtumite kohta saame lehest kahetsusväärselt tihti lugeda. Mitte et ma ise sellest üldinimlikust kalduvusest vaba oleksin, aga iseenda uskumusi on väga tervislik aeg-ajalt julgelt proovile panna.

Kuidas saada teada, mis on jama? Akadeemiku definitsiooni kohaselt tuleb mingit väidet võrrelda loodusseadustega. Igapäevaste asjade puhul peaks neist enamikul juhtudel täiesti piisama, et teha mõistlikke järeldusi ja osa asju üsna suure usaldusvaruga jamaks liigitada. Näiteks peaaegu kõikides väljaannetes figureeriv astroloogia, mis lisaks niinimetatud kollasele meediale on tugevalt sisse imbunud ka niinimetatud kvaliteetlehtedesse. Ja majanduslanguse tingimustes antakse udumeistritele millegipärast hea meelega ruumi oma unenägusid uskumisväärse tõe pähe serveerida. Võib ju öelda, et kes neid ikka tõsiselt võtab, aga asi on tõsine – Eurobaromeetri andmete järgi peab Eestis astroloogiat teaduslikuks 54 protsenti vastanutest, mis on tunduvalt üle Euroopa keskmise (41 protsenti). Ometigi piisaks põhikooli- ja gümnaasiumiharidusest, et mõista astroloogia jamasust, kui viitsitaks või osataks oma teadmisi rakendada. Iseküsimus on muidugi see, et füüsika võis tunduda raske, igav, reaalse eluga mitte haakuv. Rääkimata siis veel matemaatikast, mida füüsika arvutustes vaja läheb.

Võib ju arvata, et las usuvad, kui tahavad, meil ju usuvabadus. Küsimus on mõtteviisis, mida astroloogiline mõtlemine endaga kaasas veab. Kus jama ees istub, seal pole mittejamal enam eriti kohta. Enamgi veel – osa astrolooge üritab kangesti jätta muljet, et nende tegevus on lausa teaduslik. Sellega kaunistatakse end loorberitega, mille kasvatamisel ise pole vaeva nähtud. Ja inimene, kel teadus aukartusvärinaid tekitab, saab taas kord petta valeprohvetitelt, kellele isegi niinimetatud kvaliteetväljaanded aupaklikult sõna annavad. Ja keegi autoriteetne inimene ei ütle ka, et astroloogia jama on. Mitte et autoriteete põhimõtteliselt alati tõsiselt peaks võtma, aga olukorras, kus autoriteetideks on astroloogid ja pendlikeerutajad, puudub hetkel tasakaalu pakkuv kõva sõna. Kus on meie Carl Sagan – keegi, kes tolle Ameerika astronoomi eeskujul võtaks paljastada mõttetuse ja ebateaduse ulatuslikkuse meie igapäevastes otsustes?

Keemiast mäletame Avogadro arvu. Või oleme vähemalt kuulnud. Veidi kaalutledes ja arvutades kümne astmetega, jõuaksime järeldusele, et üks homöopaatia postulaatidest – lahjendamine võimendab ravimit – on absurdne ehk vastuolus loodusseadustega ehk jama.

Ometigi leiame registreeritud tervishoiutöötajaid, kes end ka homöopaatideks nimetavad. Ja pange tähele – Eesti riik tunnustab ebateaduslikke homöopaate sellega, et Kutsekojas on võimalik oma usukuuluvus ametina registreerida. On see meie kohalike homöopaatide tunnustamist väärt leidlikkus ja pealehakkamine, meie riigi rumalusest tulenev lühinägelikkus, inimeste teadusliku kirjaoskuse lünklikkus või nende ohtlik kombinatsioon, aga pakkuda sektantlikule tervisekäsitlusele autasu riigi tunnustuse näol on skandaalne.

Seesama riik peab hiljem nende posijate tekitatu ära koristama ja võimaluse korral heastama. Traditsiooniliselt tugeva homöopaatiat toetava riigina tuntud Suurbritannia on võtnud suuna see irratsionaalne ebausk riikliku rahastamise alt välja jätta, sest viimasel ajal avaldatud põhjalikud uurimised homöopaatia mõju kohta tõestavad hüpoteesi, et homöopaatia on rituaalne platseebo.

Ei, homöopaatilised ravimid ei ole iseenesest ohtlikud, sest need koosnevad ju ainult veest või inertsest pulbrist. Ohtlik on see, kui tõsise haigusega inimene viivitab adekvaatse diagnoosi ja raviga või muudab homöopaadi soovituse kohaselt päris arsti määratud ravikuuri. Näiteks vähendab suhkruhaigusega lapsel eluks vajaliku manustatava insuliini kogust või jätab vähihaige ravimid võtmata, kuna homöopaadi meelest on need mürk – näited tegelikust elust Eestis.

Ajaleht elust enesest – Õhtuleht – edastas meile mõni päev tagasi teate, et majandussurutise ja tööta jäämise toel on järjekorrad kaardimooride (-taatide) ja tervendajate uste taga filmis «Keskea rõõmud» nähtud mastaapideni veninud. Selge see, et uppuja haarab ka õlekõrrest ja pimeduses kobaja reageerib iga valgusallika peale.

Telesaatest «Selgeltnägijate tuleproov» tuttav pendlimees Veeliks kostab: «See on kurb, et nii palju inimesi on hädas ja vajavad abi.» Kuldsed sõnad. Aga kurb on selle juures veel see, et seda abi otsitakse pendlimeeste (-naiste), kaardimooride (-taatide), ravitsejate ja muude selliste käest, kellel puudub kvalifikatsioon majanduskonsultatsioonide, tervishoiuteenuste, psühholoogilise nõu andmise osas ning kelle ainus oskus tundub olevat kaastundlikult ja veenvalt silma vaadata, sest olgem reaalsed – mis põhjusel peaks arvama, et pendel, mängukaart, kristallkuul, kätega vibutamine, trummipõrin teile olevikku seletab ja tuleviku osas õigeid juhiseid peaks vahendama.

Meie teadlased paistavad olevat viisakad inimesed, kui mõned vanema põlvkonna lobasuud välja arvata, ja nende suust ei kuule me avalikult kahjuks just sagedasti, et mingi asi on vastuolus loodusseadustega ehk jama. Sellest on kahju, sest kiires infotulvas pole paljudel tihti aega süveneda keerukana tunduvasse mõistujuttu kehtivatest loodusseadustest, mida vaevu mäletatakse ja kus peab ise jõudma järeldusele, kas mingi raviviis või väide on reaalsusega kooskõlas või mitte. Pigem lastakse meie kohalikel posijatel umbrohtu levitada, sest see pakub lohutust hallis argipäevas. Teadus, raibe, nõuab tõsist intellektuaalset pingutust ja enese alandamist selleni, et põhikooli füüsikaraamat taas kätte võtta. Posijad aga pakuvad oma sõnul uut eesrindlikku teadust, kus kvantfüüsika olla Newtoni kummutanud ja teised dimensioonid resoneerivad vaimselt ärganute vibratsioonidega. Ja kuidas peaks üks humanitaarkallakuga ajakirjanik suutma teri sõkaldest eraldada? Talle on vaja meediakangelast, kes ütleks kõva sõna, milles intriig. Teadlased on kahtlejateks õpetatud ja eriti hoolega tuleb kahelda iseenda tõekspidamistes, ja sedasi võibki jääda petlik mulje, et mida need teadlased üldse teavad.

Enesekindlus ja sõnamaagia on tänapäeva posijatel ja ussiõlimüüjatel kenasti selgeks õpitud. Kes valitseb sõnu, see valitseb meeli. Selles plaanis on sõnad «energia», «vibratsioon», «kvant», «Einstein», «teadvusetasand» päris poisikesed ja nende taha peitunud libateadjaid õpib suhteliselt kiiresti tuvastama. Paljudele on keerukam näha sõnade «alternatiivmeditsiin», «täiendmeditsiin», «integratiivne meditsiin» taha peitunud samu ussiõlimüüjaid. Nad on õppinud selgeks lahke naeratuse, meeldiva suhtlemise, mõni teab isegi p-value (tõenäosusväärtuse) maagilist väärtust. Lisaks toetab neid kultuuriline postmodernism, mis võrdsustab eri vaatesuunad ja taandab loodusteadused üheks võimaluseks paljude seas ja mille varjus nõutakse respekti, mida pole välja teenitud. Osa ootab paradigmavahetust, mis toimub hiljemalt aastal 2012, ja siis need teadusdogmaatikud alles näevad, kuidas selgeltnägijad ja leviteerijad maailma üle võtavad.

Arvata on, et seda teksti loevad mõistlikud inimesed, kes astroloogiast eriti ei pea, homöopaatiat ei usu ja minister Padari pendliseiklust piinlikuks vahejuhtumiks peavad, aga kui üle poole Eesti inimestest peab astroloogiat teaduslikuks ja 70 protsenti usub jumala või «mingisuguse vaimu» olemasolusse, on põld, kust jama juurida, suur. Kui populaarmeedia ekspluateerib selgeltnägijaid, astrolooge ja posijaid kasutades ja enese huvides inimeste loomulikku kalduvust maagiliselt mõelda, siis loodusteadusele toetuv maailmapilt on tõrjutud kurioosumiks imelike teadusuudiste veerus. Muidugi on palju teha koolisüsteemil, ja ausalt – religiooniõpetus algklassidest alates seda olukorda paremaks ei tee. Tunduvalt piinlikum on asjaolu, et täiskasvanud inimene ei tea, miks aastaajad või Kuu faasid vahelduvad, kui et ei teata, kas evangelist Johannest sümboliseerib kotkas või madu.

Samal teemal

Poolskeptiline propaganda on jama

Toomas Jürgenstein, Postimees AK, 28. veebruar

36 kommentaari

Feb 26 2009

Teaduse populariseerimine on pop!

Ja selle eest jagatakse auhinnaraha.

Sihtasutus Archimedes kuulutas välja 2009. aasta teaduse populariseerimise auhinnakonkursi, mille tähtaeg on 9. märts.

Auhinna eesmärgiks on väärtustada teaduse populariseerimist, ergutada teadustegevust avalikkusele tutvustavaid tegevusi ning avaldada tunnusust sellesuunalise silmapaistva töö eest üksikisikutele ja kollektiividele, kes on:
• olnud edukad teaduse, teadussaavutuste ja teadlaste töö populariseerimisel ning laiemale avalikkusele mõistetavamaks tegemisel ja/või
• edukalt äratanud noortes huvi teaduse ja teadlase elukutse vastu.

Kandidaatideks võivad olla kõik Eestis teadust populariseerinud:
• tegevteadlased või teaduskollektiivid,
• trükiväljaannete esindajad,
• audio-visuaalse meedia ja elektrooniliste kanalite esindajad,
• innovatiivsete meetodite kasutajad,
• teised üksikisikud või kollektiivid.

Auhinnafond – 320 000 krooni

Konkursi tingimused ja nõuded esitatavatele dokumentidele on veebis aadressil www.archimedes.ee/teadpop

Konkursi tulemused kuulutatakse välja aprilli teisel poolel.
Konkurss toimub Haridus- ja teadusministeeriumi, Eesti Teaduste Akadeemia ning sihtasutuse Archimedes koostöös.

Lisainfo:
Margit Lehis, Sihtasutus Archimedes, 730 0335, margit.lehis–ät–archimedes.ee, www.archimedes.ee/teadpop

Kandideerima on oodatud

  • tegevteadlased või teaduskollektiivid
  • trükiväljaannete esindajad
  • audio-visuaalse meedia ja elektrooniliste kanalite esindajad
  • innovatiivsete meetodite kasutajad
  • üksikisikud või kollektiivid, kes on tegelenud teaduse populariseerimisega

Konkureerida võivad

  • ühekordsed tegevused ja tegevuste sarjad
  • originaaltrükised
  • artiklid või artiklite sarjad
  • telesaated või -sarjad
  • audio-visuaalsed sarjad ja materjalid

Auhinnale kandideerimiseks tuleb esitada järgmised materjalid

  • tegevuse/toote/trükise vms ja selle mõju kirjeldus eesti keeles (kuni 2 A4 lk)
  • lühike tegevuse ja selle mõju kirjeldus inglise keeles
  • kandidaadi või kollektiivi juhi CV
  • 2 allkirjastatud soovituskirja (á kuni 1 A4 lk)
  • vajadusel lisamaterjalid (trükis, videomaterjal vms)
  • elektrooniline osalusvorm

Kuhu esitada?

Paberkandjal nõutud dokumendid ning lisamaterjalid palume saata või toimetada aadressile:

Teaduse populariseerimise auhind
Sihtasutus Archimedes
Väike-Turu 8
Tartu 51013

Tallinnas võib materjalid toimetada Teaduste Akadeemiasse (Kohtu 6) Galina Varlamova nimele. Kui need viiakse sinna käsipostiga, saab materjalid jätta tema nimele valvelauda.

Soovi korral võib dokumendid, mis ei nõua allkirjastamist, saata elektrooniliselt aadressile teadpop@archimedes.ee

Soovitati mitte olla tagasihoidlik :-)

Kommentaare pole

Feb 16 2009

Märtsikuine Horisont saab kaasa TELESKOOBI-eri

Horisont on alati pakkunud rohkesti astronoomia-alast lugemist, seda enam siis rahvusvahelisel astronoomia aastal. Kõik, kes on vormistanud või vormistavad Horisondi aastatellimuse enne 24. veebruari 2009, saavad koos märtsinumbriga TASUTA lisaväljaande „TELESKOOBID eile, täna ja homme”.

Galileo Galilei ehitas 400 aastat tagasi teleskoobi ja hakkas sellega siis peaaegu kohe ka tähistaevast uudistama. Galilei olevat esimese teleskoobi valmis saanud 1609. aasta juunis, veidi suurema aga augustis. Taevavaatlusi alustanud ta sügisel. Horisont lisab juba märtsinumbrile TELESKOOBI-eri, milles Tartu Observatooriumi teadur ja astronoomia aasta korraldaja Eestis Kalju Annuk annab ülevaate tähtsamatest etappidest optiliste teleskoopide arenguloos. Autor kiikab ka tulevikku ja tutvustab, milliste teleskoopidega astronoomid lähematel aastakümnetel Universumit uudistama hakkavad.

Ka on Horisont TELESKOOBI-eri tehes meeles pidanud neid lugejaid, kes toimetusele alailma ajakirja algusaegade väikest formaati meelde tuletavad, ning kujundanud TELESKOOBI-eri just selles legendaarses vormis.

Vaata ka www.horisont.ee. Tellimine ja info: www.horisont.ee/tellimine ja 611 5320
Horisont

—————————-
Astronoomia-alaste tegevuste kohta leiab lisateavet: vaatleja.obs.ee.
Astronoomia-aasta Eesti leht: astronomy2009.ee
Astronoomia-aasta rahvusvaheline leht: astronomy2009.org
Kui soovid endale teleskoopi: teleskoop.eu ja taevatoru.blogspot.com

Kommentaare pole

Feb 09 2009

Vaktsiinipaanika algataja Andrew Wakefield võltsis andmeid?

Briti ajaleht The Times kirjutab, et paanika nagu põhjustaks kolmikvaktsiin (MMR – mumps, leetrid, punetised) lastel autismi, põhineb võltsitud andmetega uurimistööl.

Segadus kolmikvaktsiini ohutuse üle sai alguse 1998. aastal, kui prestiižses meditsiiniajakirjas The Lancet ilmus Andrew Wakefieldi kirjutis, milles ta järeldas 8 juhtumi põhjal 12-st, et nende laste autism on seotud MMR vaktsiiniga. Samas uuringus väideti veel, et nad on avastanud uut tüüpi põletikulise soolehaiguse, mis on tegelikult laste autismi põhjuseks.

Andrew Wakefieldi juhtumit uuriva meditsiininõukogu poolt kogutud tõenditest aga selgub, et ajakirjas The Lancet kirjeldatud laste vaevused olid enamus juhtudel teistsugused kui nende haigla ja perearsti andmed näitasid. Kui The Lanceti artiklis väideti, et laste vaevused said alguse mõne päeva jooksul peale MMR vaktsiini saamist, siis enamus juhtudel olid arstid laste seisundi osas juba varem muret väljendanud. Veelgi enam — kui haiglate laboriuuringute põhjal oli laste soolte seisundit kirjeldatud kui normaalset, siis The Lanceti artiklis muutusid need haiguslikeks.

Vaatamata sellele, et uuringus oli vaadeldud kõigest 12 last, oli selle artikli mõju enneolematu. Kui varem oli laste üldine vaktsineerituse tase 92%, siis langes see kiiresti alla 80 protsendi. Hiljuti avaldatud andmete põhjal oli 1998. aastal Inglismaal ja Walesis 56 leetrijuhtumit, kuid 2008. aastal oli neid 1348, mis on omakorda 36% suurem kui 2007. aastal. Kaks last on surnud.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) oli seadnud eesmärgiks leetrid 2010. aastaks maailmast välja juurida ja just kõrge üldimmuunsusfooni (ingl herd immunity) toel. WHO esindaja sõnul on häbiväärne, et just Euroopa on saanud leetrite leviku lähtekohaks. Eriti puudutab see neid maailma piirkondi, kus meditsiinilise abi kättesaadavus on nõrk, nt Aafrikas, kus suremus võib ulatuda 28%-ni nakatunutest. WHO andmetel suri 2005. aastal leetritesse 345 000 last.

Leetrid on väga nakkav viirushaigus. Umbes igal 15. nakatunud lapsel esineb komplikatsioone nagu meningiit, kopsupõletik, krambid, entsefaliit, pimedaks jäämine ja ajukahjustus. Läänemaailmas on suremus leetritesse umbes 3 juhtumit tuhandest.

Vaktsiinide seost autismi ja muude tervisehädadega on uuritud hiljem korduvalt, kuid on tõdetud, et vaktsineerimine on ohutu, lisaks kaitseb vaktsineerimine tõhusalt ohtlike tagajärgede eest, mis nende haigustega kaasas võivad käia.

Näiteks uuriti Taanis 537 303 lapse terviseandmeid ja ei leitud mittemingisugust seost MMR vaktsiini ja autismi vahel. 537 tuhat on tunduvalt suurem number kui 12.

Kokkuvõtteks
* Andrew Wakefieldi uuring põhines 12 juhtumil, mis on statistilises mõttes nõrk.
* Isegi nende 12 juhtumi puhul on tõsised kahtlused, kas andmed on kogutud ja töödeldud teaduse tegemise standardite kohaselt.
* Andrew Wakefield oli uuringuid tehes kinni makstud juristide poolt, kes otsisid tõendeid ühe vaktsiinide tootja kohtusse kaebamiseks ja kahjude sissenõudmiseks. Seda huvide konflikti ta oma artiklis ei kajastanud.
* Andrew Wakefield oli 1997. aastal võtnud patendi tema sõnul ohutuma leetrite üksikvaktsiini kohta, samuti mõned patendid autismi ravi kohta. Seda huvide konflikti ta oma artiklis ei kajastanud.
* Hilisemad ja palju täpsemad uuringud ei kinnita teooriat, et MMR vaktsiin ja autism omavahel seotud oleksid.

Allikad:
Vaktsiinipaanika ajakava
The Times: Hidden records show MMR truth, Brian Deer
The Times: How the MMR scare led to the return of measles

Osadele on vaktsiinivastasusest kujunenud usuliikumine ja neid ei kõiguta mitte ükski infokild reaalsest maailmast. Nemad jätkavad oma vandenõuteooria ajamist, et arstid mürgitavad Big Pharma mahitusel teadlikult lapsi, ja et autism ja mõned muudki tervisehädad on põhjustatud vaktsineerimisest. Kasvõi seepärast, et siis on vähemalt üks konkreetne asi, keda-mida süüdistada ja kelle-mille ümber oma elu mõtet veeretada.

Lisaks on tekkinud hulk äriettevõtteid, kes vaktsiinihirmu ebaeetiliselt ära kasutades oma teenuseid müüvad. Küll pakutakse raskemetallide teste, küll nende väljutamist, korraldatakse tasulisi konverentse ja koolitusi. Autismi valeprohvetitest on kavas eraldi artikkel kirjutada.

35 kommentaari

Feb 07 2009

Lugusid Eesti ajakirjandusest (veebruari algus)

Autor: teemas lugusid

  • Kas Galileo kasutas teleskoopi ikka esimesena?
    Tiit Kändler, teadus.ee Delfi vahendusel

    Käesolev aasta on kuulutatud astronoomia aastaks seetõttu, et 400 aasta eest võttis Galileo Galilei esmakordselt kasutusele teleskoobi, et vaadelda taevakehasid. Kuid kas oli Galilei ikka esimene? Igatahes inglise teadusajaloolased kahtlevad selles.

  • TV3: Langus kihutab inimesi ennustajate juurde

    Koondamised, pankrotid, töötus ja laenukoorem panevad isegi skeptikuid ennustajatelt nõu küsima.

  • Tõnu Lehtsaar: Vaikiv ajastu homoküsimuses
    Tõnu Lehtsaar, Delfi

    Väidan, et homoküsimuses oleme astumas vaikivasse ajastusse, kus inimestel pole võimalust välja öelda oma tegelikke tundeid, seisukohti, teadmisi ja veendumusi. Tegemist on ebademokraatliku arenguga ühiskonnas. Sallivuse ja arengu märksõnadega kõigutatakse demokraatia põhisisu — mis on rahva võim, rahva enamuse tahtega arvestamine.

  • Seksisõltuvus – pseudohaigus või tõeline probleem?
    Veronika Raudsepp Linnupuu, Naistemaailm.ee

    Meil kõigil on oma väikesed nõrkused. Tihtipeale aga hakatakse rahuldust pakkuvaga liialdama ning kujunebki välja sõltuvus või siis antud juhul pigem sundkäitumine. Sõltuvus on oma olemuselt aga midagi, mis hakkab ühiskonnas aktsepteeritud käitumist pärssima ning tekitab probleeme lähisuhetes ja tööl.

  • Milline on sinu õnnekivi?
    Meelis Piller, Naistemaailm.ee

    Veda astroloogia järgi mõjutavad kalliskivid seda nähtamatut ja imepeent energiavälja, mis kiirgub igast elusolendist ning kõigest, mis meid ümbritseb. Nii mõjutab kalliskivide väli otseselt selle kandja emotsionaalset ja mentaalset energiat ning pikaajalisel kasutamisel tekitab neis muutusi.

  • Martin Vällik: mis on jama ehk sissejuhatus jamaloogiasse
    Postimees
  • Uuring: regulaarne kirikuskäimine vähendab enesetapuriski
    Postimees Tarbija24

    «Selle uuringu peamine tulemus on, et jumalateenistustel käimine seostub madalama suitsiidiriskiga,» sõnas uuringu autor Daniel Rasic.

    Samuti selgus, et see, kas inimene peab end usklikuks või ei, tema enesetapu tõenäosust ei mõjuta – loeb vaid jumalateenistustel osalemine.

  • Teadlased: usk jumalasse on kaasa sündinud!
    Delfi Forte

    Nende arvamust kinnitavad imikute ja lastega tehtud katsed, mis näitavad, et ajul on kaasasündinud tendents pidada mõistust kehast eraldiseisvaks.

    Teised uuringud näitavad, et meie ajudega kaasneb ülearenenud tunnetus põhjuse ja tagajärje suhtest, mis sunnib meid täheldama eesmärki ja tahtlikku konstruktsiooni kõikjal — ka seal, kus seda pole.

120 kommentaari

Feb 05 2009

Massimo Polidoro teel Eestisse (video)

Olen siin-seal kommentaarides vihjanud, et Massimo Polidoro tuleb Eestisse. Paljudel on muidugi õigustatud küsimus, et kes see Massimo Polidoro on ja miks tema tulemist tervitada võiks.

Eesti raamatulugejale on ehk tuttav tema kirjutatud raamat Viimne seanss kuulsa mustkunstniku Harry Houdini ja kuulsa kirjaniku Arthur Conan Doyle’i kummalisest sõprusest.

Raamat raamatuks, seda tasub ikka lugeda, aga eelkõige on Massimo Polidoro igasuguste paranormaalsete nähtuste, selgeltnägijate ja muude salapäraste asjade uurija. Oma uurijakooli läbis Massimo kuulsa mustkunstniku ja samuti paranormaalsete nähtuste uurija James Randi käe all. Hiljem lõpetas ta Padua ülikooli psühholoogia erialal ja asutas Itaalia paranormaalsete nähtuste uurimise komitee (CICAP).

Viimase 20 aasta jooksul on Massimo Polidoro uurinud kümneid väidetavalt paranormaalseid juhtumeid, külastanud tondilosse ja kummitavaid surnuaedu, kõndinud kuumadel sütel, püüdnud poltergeiste, rajanud viljaringe… Veel on ta uurinud hulganisti nn selgeltnägijaid, meediume, ravitsejaid, lauakummutajaid, prohveteid ja muid. Kuigi nende uuringute põhjal pole ükski paranormaalne nähtus ega võime kinnitust leidnud, räägivad need juhtumid huvitava loo inimese tahtest uskuda ja võimest iseennast petta.

Eestis on Massimo Polidorol kavas kaks esinemist:
* Reede 15. mai 2009 kell 15:00 Tallinna Ülikoolis
* Laupäev 16. mai 2009 kell 14:00 Tartus Ahhaas (koht täpsustamisel)
Etendused on inglise keeles ja TASUTA.

Külaskäik Eestisse on osa Massimo Polidoro Põhja-Euroopa tuurist. Tallinnasse jõuab ta Stockholmist ja siit edasi rändab ta Helsingisse.

Esinemiste sisust saab ka varsti mõned vihjed anda. Igatahes tasub juba praegu vihjata, et ta valdab mitmesuguseid mustkunsti tehnikaid ja ei jäta neid kasutamata.

Massimo Polidoro on tõeline jäljekütt ja kui sa pole just nende seast, kes nutma hakkavad, kui öeldakse, et jõuluvana pole olemas, on sul tema lõbusatest ja harivatest lugudest palju õppida. Samas fakt, et Massimo Polidorol ja CICAPil on nii palju tegemist, tähendab vaid seda, et kergeusklikkus on laialdasemalt levinud kui iial varem.
Umberto Eco, kirjanik, Bologna ülikooli semiootikaprofessor

7 kommentaari