Mar 27 2009

Pseudoteaduste paraad meie koolides jätkub

Autor: kell 10:27 teemas haridus, paravärk, psühholoba, pseudoteadus. 77 kommentaari.

Kaks nädalat tagasi kirjutasin, et Kadrioru Saksa Gümnaasiumis toimub täiemastaabiline pseudoteaduste paraad, kus oma lahinguvalmidust demonstreerisid nii luurerühm, jalavägi kui kaugpommitajad. Demineerijaid ei olnud näha. Ürituse korraldas sama kooli füüsika- ja matemaatikaõpetaja ning õppealajuhataja Kaja Jakobson, kes selleks ajaks oli küll kehastunud šamaaniks ja osaühingu Javar juhatuse liikmeks.

Kirjutasin sel teemal kooli direktorile Ann Mändveerile ja Tallinna Haridusameti juhatajale Andres Pajulale kirja. Samuti reageeris kooli lapsevanem Peeter Marvet.

Vastus on seni laekunud kooli direktorilt, kus ta tõdeb, et juriidiliselt on kõik korrektne ja koolile on oluline täiendava tulu teenimine. Direktor Ann Mändveer lisas veel, et Harmoonia Päevade sihtgrupiks ei ole nende kooli õpilased.

Selgub, et tehakse ka selliseid umbluuüritusi, kus sihtgrupiks on justnimelt lapsed, lapsevanemad. Kommenteerija karsumm edastas ringleva kirja, kus kutsutakse inimesi 28. märtsil Kuusalu keskkoolis toimuvale “rännakumeetodi infopäevale”, mida ajab sama kooli endine õpilane Tiia Kuusk. Selle ürituse sihtrühmaks on:

lapsevanemad
õpetajad
koolijuhid
psühholoogid
lasteaiakasvatajad
ja kõik need, kes lastest tõeliselt hoolivad

ja teemaks “KUIDAS AIDATA LAPSI”. Kõlab ju igati õilsalt. Ja üritus on tasuta – õilsuse sära vaid kasvab.

Mis aga on “rännakumeetod”, kes selle brändi turule tõi, millised on peamised müügivõtted, kust raha tuleb?

Rännakumeetod ei ole matkamine looduses või seljakotiga ja hääletades ümbermaailmareis, kus ennast proovile panna ja otsida. Rännakumeetod on nö “sisemine ränd”, meditatsioon, teekond iseenda sisse.

Laste puhul peaks see aitama selliste hädade korral nagu “üliaktiivsus, keskendumisraskused, õpiraskused, agressiivsus, ebakindlus, tõrjutus, hirmud, foobiad, suhtlemisprobleemid, õnnetused, lein, hülgamised, vaimne- või füüsiline ärakasutamine, allergiad või muud füüsilised haigused” (allikas).

Loomulikult pole selle meetodi toimivuse kohta mittemingisugust tõendit. On vaid praktiseerijate usk oma asja õigsusesse, õilsusesse ja tõhususse.

Sümptomaatiline on ka selle “imemeetodi” puhul kõiksuguste libatervendajate poolt kuulsaks hüütud lipukiri:

Rännakumeetod tegeleb probleemi põhjustega, mitte tagajärgedega.

Mis maksab?
Esimene annus on tasuta.

Tiiu Vilu pakub kahe- ja poolepäevast kursust 2750 krooni eest.

Rännakumeetodi peaguru proua Brandon Bays müüb oma nädalalõpu intensiivkursusi kuni 550 euro (8600 kr) eest. Antakse tunnistus, et osa saada privileegist osaleda edasijõudnute kursustel ja saada õigus ise rännakuid läbi viia, vastav akrediteerimise programm maksab 3000 eurot (u 47 000 kr).

Õiguse säilimiseks peab regulaarselt peabossi juures rännakul käima ja andamit viima. Umbes 1000 euro (15650 kr) kaupa.

Lapsed ja noored on rännakumeetodi praktiseerijatel eraldi tähelepanu all. Proua Brandon Bays pakub 2100-krooniseid kursusi. Tiiu Vilu usub, et see aitaks hüperaktiivsuse korral ja Tiia Kuusk unistab ajast, mil Rännakumeetod Eesti koolides oleks.

Muidugi on koolilapsed sihikule võetud, kuna neist annaks ehk kasvatada oma toote maksejõulisi tarbijaid. Seda võtet teadsid juba jesuiidid. Seda teavad ka Transtsendentaalse Meditatsiooni (TM) praktiseerijad ja paljud muud umbluutajad, kes on küüniliselt meie lapsed sihikule võtnud. Sarnase koolivallutusprogrammiga käib mööda Eestit Aivar Haller oma Spirituaalse Lektooriumiga. Loodetavasti jätkub meie koolijuhtidel kindlameelsust, et sedalaadi rünnakud tagasi tõrjuda.

Tõrjetöö võib olla kohati raskendatud, kuna asjaosalised isikud on üldjuhul siirad ning omandanud meeldiva ja veenva suhtlusviisi, nad on entusiastlikud ja pakatavad soovist midagi ära teha. Kui sellele lisandub isiklik seos kooliga, siis seda raskem on vastuseisu põhjendada. Nad ju tahavad lastele head. Ja tasuta.

Arvan, et siinkohal oleks Eesti Psühholoogide Liidul või miks ka mitte Koolitusfirmade Liidul oma sõna sekka öelda, mida arvata igat masti akrediteerimata (ja isegi akrediteeritud) ettevõtmiste pürgimustest meie laste ja õpetajate pähe ronida. Paljud sellised tegelased peidavad end psühhoteraapia või psühholoogilise nõustamise või koolitusteenuse sildi taha, kuid sisuliselt on nad samasugused posijad nagu astroloogid, homöopaadid, kaardimoorid, vitsamehed ja detox jalavannide tegijad.

Seda enam soovin otsustajatele meelekindlust kassikullasäralise pseudoteaduste paraadile vastu seista. Ja seda mitte seepärast, et ma lastest ja nende heast käekäigust tõeliselt ei hooliks, vaid otse vastupidi – ma hoolin.

Jaga rõõmu või murega!

77 kommentaari

77 kommentaari loole “Pseudoteaduste paraad meie koolides jätkub”

  1. Patupatu 27. märts 2009 kell 10:48

    Kuule, mees, sa meenutad keskaegseid nõiapõletajaid, kuidas sa nii piiratud mõistusega küll oled. Parem muretse, et pankurid liigselt ei rikastuks.

  2. ell 27. märts 2009 kell 11:23

    Täielik uus tööstusharu tundub olevat see uhhuu – tulusa püsiva sissetulekuallika saamiseks pole vaja enam vaevalist ja pikaajalist akadeemilist haridust nõutada vaid tuleb läbida mõõdukalt kopsaka rahasumma eest mõne eneseparandamismeetodi koolitus ja saada “litsenseeritud instruktoriks” või veelparem, olla mõne meetodi maaletoojaks ja võibki oma äri püsti panna. Uusi meetodeid, mida maale tuua, tekib nagu seeni pärast vihma. Ei jõua enam järge pidadagi.

  3. MD 27. märts 2009 kell 12:03

    Sellised nähtused panevad mindki enamasti mõrult muigama. Kuid ei saa jätta mainimata, et igasugu new-age posijate, pseudoreligiooonide, eneseabi preestrite jms pealetung on otseses korrelatsioonis humanistliku “teadusliku” maailmakäsitluse pealetungiga, mis arvab, et ratsionaalne reduktsionistlik teadus on ainuvõimalik ja õige maailma seletamise viis. Üpris irooniline, kas pole?

    Ja muidugi *uskumus*, mida siin bloogis levitatakse, et positivistlik teadus on võimeline kõike seletama, on juba ammu ise üsna kahtlaseks muutunud.

    Mõningat huvitavat lugemist:
    http://www.amazon.co.uk/Posthu.....1841500488

    http://press.princeton.edu/titles/8750.html

  4. Martin Vällik 27. märts 2009 kell 12:09

    @MD – pea hoogu, hea inimene. Kus on keegi siin väitnud ja levitanud uskumust, et “positivistlik teadus on võimeline kõike seletama”?

    Kas sellist arutlusviga nimetatakse “straw man“?

    Hernehirmutis (ingl straw man) – vastase väitluspositsiooni karikeerimine, et seda kergemini rünnata. Nt: teadlased oletavad, et elutu aine sattus juhuslikult elusorganismideks kokku. Selline väide eirab teadlikult Darwini evolutsiooniteooria keskset ideed organismide arengus – looduses jäävad püsima omadused, mis toimivad, ja kõrvalduvad omadused, mis ei toimi. Või (see on näide ka lühiajalise/pikaajalise arutlusvea kohta): looduskaitsjad hoolivad rohkem madukaeltest ja tähnikkakkudest kui inimestest.

  5. järelikult 27. märts 2009 kell 12:13

    vaata, kulla mees, tegelikult on olemas nn surnud teadused ja arenevad teadused. psyyhilisi mõjureid ja nende kombinatsioone ei tunta veel kuigivõrd. kahelda sa ju võid, aga pisuke tegelemine iseendaga nö seesmiselt ei tee kahju kellelegi, looduse häving keset tootmist ja tarbimist ja myrigisus on palju hullemad nähtused.

  6. Kriku 27. märts 2009 kell 12:49

    Iseendaga võib iga moodi tegeleda. Nii, et see kahju toob ja nii, et see kasu toob. Võib näiteks ennast rahulikus olukorras ogaraks mõelda või ogaras olukorras meelerahu taastada. Kust sa, kulla mees, tead, kumma variandiga antud juhul tegu on?

  7. Marv 27. märts 2009 kell 12:57

    @järelikult
    Ma arvan, et nõustud, et kui väidan, psüühilised mõjurid peavad alati olema psüühilised mõjurid. Ja mõjur peaks esinema tihedamini kui juhuslik sündmus.
    Kui mingeid mõjureid veel ei tunta, siis tuleks neid uurida, kas ja millistel tingimustel need töötavad, millal töötavad jne.
    Siiamaani ei ole ükski teaduslik ajakiri avaldanud informatsiooni, et psüühilised mõjurid (a’la selgeltnägemine jne) eksisteeriksid.

    Kuid teadlane, kes selle avastuse teeks ja veenvalt ära näitaks, oleks väga õnnelik ja kogu see avastus tipneks parimal juhul ka Nobeli preemiaga.
    Teadlaste omavaheline vandenõu “tõe” varjamiseks ei ole eriti vettpidav väide (see tuuakse tihti argumendiks).

  8. anonymous 27. märts 2009 kell 12:57

    Uhhuu-ärist on saanud arvestatav majandustegevuse valdkond. Asutad MTÜ nimega Kristallmeele Ülikool või Hinge Tee Instituut vms ja muudkui annad tuld: õnnistuse neuronaalne programmeerimine, rakkude täppishäälestamine lambda-lainetega, terapeutiline auravisualiseerimine, organismi molekulaar-energeetiline kvantnoorendamine jne. Ühepäevane kursus 999 krooni pluss käibemaks, püsiklientidele soodustused. Müügil Nibiru-varjendid. Ainus vaev on rahakoti raudu lahti hoides tõsist nägu teha.

  9. vabatmees 27. märts 2009 kell 13:03

    kõik religioonid on pseudo värk ja sealhulgas ka teadusreligioon ! mis on teaduslikult tõestatus, see on kui enamus eluvõõraid ja eneseimetlejatest teadlastest midagi heaks kiidab. mina suhtun nii igasugusesse posimisse ja teadusesse skeptiliselt, põhimõtteliselt ei ole neil mingit vahet.

  10. Jason 27. märts 2009 kell 13:05

    Kriku ütles:

    Iseendaga võib iga moodi tegeleda. Nii, et see kahju toob ja nii, et see kasu toob.

    lisaksin veel ühe enesegategelemise distsipliini: selline, mis ei too ei kasu ega kahju. sellega kaasneb küül üks kõrvalmõju: see jätab nimelt mulje, et sünnib kasu ja petab seega mõne mehe päris hästi ära.

  11. Jason 27. märts 2009 kell 13:13

    anonymous ütles:

    Uhhuu-ärist on saanud arvestatav majandustegevuse valdkond. Asutad MTÜ nimega Kristallmeele Ülikool või Hinge Tee Instituut vms ja muudkui annad tuld

    praktikas on asi keerulisem. lisaks juriidilise isiku moodustamisele, tegevuse reklaamimisele ja raha kasseerimisele tuleb omandada ka akadeemiline uhhuusõnavara. mida mainstreamim, seda parem sest kõik on kuulnud indigolastest, auradest, meditatsioonist, tšakratest jmt. seevastu raktobleeridest, mudgholideenidest, dumjurkidest, moorlasinkidest ja kargandõr-isbajevitest (täiesti reaalsed tegelased härra vanaküla originaalrepertuaarist) pole keegi kuulnud ning nendega on raskem masse võrgutada.

    nii, et osalt on ikka täitsa õuigustatud, et vastava sõnavara ja küllap ka õige silmavaate omandamise eest tuleb kõigepealt “peanäitejuhile” mõningast obrokit maksta :-)

  12. MD 27. märts 2009 kell 13:21

    @Martin Vällik

    See on kõik pisut off-topic, aga siiski… Minu kommentaari eesmärk polnud kindlasti vastase väitluspositsiooni karikeerimine. Ma olen selles osas täiesti nõus, et igasugu new-age temaatika tutvustamisse koolis peaks kriitiliselt suhtuma. Samas ma ei leia, et seda peaks tingimata ära keelama kuna see pole piisavalt “teaduslik”. Pigem on küsitav kasutatav keel ning selle taga olevad latentsed eeldused.

    Kuid see märkus oli pigem üldisemat laadi selle bloogi kohta tervikuna, oleksin pidanud täpsustama. Olen seda bloogi ikka aeg-ajalt lugemas käinud ja kuna kriitiline diskursuseanalüüs on üsnagi minu valdkond, :) siis olen sageli tõdema pidanud, et siin bloogis on skeptiku kohta palju ebaskeptilist, mis teatud arvamusi ja positsioone puudutab.

    Näitlikustamiseks pole vaja kaugelt otsida:
    http://www.skeptik.ee/index.ph.....vaja-pole/

    Juba sellise reklaami avaldamine ise paneb kukalt kratsima. Kui ma seda emakordselt lugesin: Selles kõikehõlmavas vastulauses kaasaegsetele religioossetele dogmadele annab autor vastuse ka järgmistele ajaloolistele ja teaduslikele küsimustele: (järgneb loetelu), siis vallandus automaatselt naerureflekts. Kuna see reklaam siin bloogi autori kiiduavalduste saatel ilmus, siis eeldan, et ta võtab neid avaldusi tõsiselt?

    Või näiteks see sissekanne:
    http://www.skeptik.ee/index.ph.....loogiasse/

    Juba iseenesest pilt, mis püüab naeruvääristada holistliku mõtlemist annab aimu kuhu poole artikkel tüürib. Ometi holistlik teadusekäsitlus on viimastel aastatel olnud perspektiivikas mitmetes valdkondades nii sotsiaal- kui reaalteadustes (massipsühholoogias, mittelineaarsete süsteemide uurimisel jne nt.).

    Lippmaa tsitaat ise viitab vaikimisi positivistliku teadusparadigma vaikimisi õigeks kuulutamisele. Või tsitaat:”Lisaks toetab neid kultuuriline postmodernism, mis võrdsustab eri vaatesuunad ja taandab loodusteadused üheks võimaluseks paljude seas/…/” Sellest võib eeldada, et autor toetab just modernistliku teadusparadigmat, mis just nimelt eeldab, et positivistlik teadus on ainuõige viis maailma seletamiseks (ja et see seda ka suudab ultimatiivselt)? Ometi kaasaegses postmodernses (nii reaal, humanitaar kui sotsiaal) teaduses on piirid märksa hägusamad. Kontseptsioonid nagu energeetiline universium, kaoseteooria, CAS süsteemid jne. on täiesti valiidsed ja aktsepteeritavad, rääkimata holistlikust mõtlemisest.

    Pole hetkel aega pikalt sõdida ja loengut pidama hakata. Point selles, et siin bloogis annaks ikka kõvasti skeptilisem olla [ja tublisti (enese)kriitilisem]. Aga selle kõige juures ma üldsegi ei ole vastu, et igasugu ebausku, posimist, astroloogiat, new-age temaatikat kritiseeritakse, see on igati õigustatud.

  13. MD 27. märts 2009 kell 13:30

    @MD

    Kopipeistin ühe lõigu eelpool viidatud Pepperelli raamatust ka:

    Reductionist thought.

    On the other hand, it is understandable that many philosophers and scientists will continue to insist that conscious thought only occurs in the brain and assume the body is distinct from its environment. This is because much philosophy, and most science, proceeds in an essentially reductive, linear way; that is, philosophers and scientists tend to break down complex processes into a series of definable steps that they then try to rebuild as a logically consistent sequence, a process that is
    sometimes called the ‘analytic method’ or ‘reductionism’. It is commonplace in reductionist methodologies to seek to isolate a property displayed by a whole system to a specific part of the system. The attempt made by neuroscientists to locate consciousness in a particular region of the brain is a good example.

    But when something as complex as the body and the mind are dealt with in this reductionist way one is forced by practicalities to limit the number of variables under consideration, with the consequence that certain factors in the overall behaviour of the system to get side-lined, or ignored altogether. For example, the
    only usual evidence we have for how a person feels comes from outward physical actions such as gesture, speech and expression. There is no scanner that can see ‘happiness’ or ‘surprise’ inside a brain. Given that these expressions are present in a conscious person we are observing, where then would we specify that ‘feeling’ is actually happening? Is it happening centrally in the brain with the consequential
    reactions filtering outwards to the limbs and lips? This is certainly a respectable scientific view in which activity in the body is seen as either contributing to or responding to the processes of the brain, but not in itself part of the central mental
    experience. It is a view that is essentially linear and reductive in the terms described above and endorsed by many computational psychologists who tend to think of human ognition in terms of ‘input’, ‘output’ and ‘processing’, hence regarding human minds as somewhat analogous to serial computers (Draaisma 2000 p. 151).

    lk 22-23, The Posthuman Condition, 2003

  14. järelikult 27. märts 2009 kell 13:55

    @Marv

    sry, ma ei märganud, et siin räägitakse selgeltnägemisest.
    minu kogemused nt psyyhilist laadi taastusravi ja ka hyperaktioivsete(tähelepanu- ja keskendumishäiretega) noorukite käitumise korrigeerimisel on millegipärast olnud suuremal v vähemel määral tulemuslikud, ent teaduslikult on need tõestamata. Mõjuvad, ent varasemate kogemuste baasil ei osata veel seletada, miks nimelt. … olen vist vales kohas. vabandan.

  15. Ingmar 27. märts 2009 kell 13:58

    @MD – Ma oskan ainult ette kujutada, mis toimub filosoofias. Loodusteadustes, millest mõnd ma näen igapäevaselt seest ja teisi kõrvalt, ei ole märgata mingit holistlikku mõtlemist, reduktsionism vohab mühinal. Postmodernismi loevad loodusteadlased üldiselt kunstivooluks, teaduses pole tast lõhnagi.

  16. Marv 27. märts 2009 kell 14:14

    @järelikult
    Selgeltnägemise tõin kui ühe näite “ülimast” psüühilisest mõjurist.

    On olemas kaks erinevat asja- psühholoogia, kui teatus, mis uurib inimkäitumist ja häireid, vajadusel tegeleb ka nõustamisega ning on olemas igasugused spiritualistlikud seansid ja rännakud, mille puhul nende toimimine on küsitav.
    Pisut off-topic on õnnelik olemine- kui inimene on õnnelik, et usub Aurasse, Niburusse ja Atlantisesse (asjadesse, mille olemasolu ei ole kuidagi tõestatud), siis miks oleks vaja seda muuta?

  17. Marv 27. märts 2009 kell 14:18

    @vabatmees – mis loom see teadusreligioon on?
    Ühesõnaga teadlaste poolt avastatud fakt, et maakera on ümmargune, ei vasta tõele? Või et antibiootikumid tapavad baktereid? Või et bensiini põletamise tõttu liigub auto edasi?
    Kokkulepe?

    Mis puutub sotsiaalteadustesse, siis see valdkond on pisut keerulisem ja üks teooria ajab teist taga, tihti kasutult.

  18. Kriku 27. märts 2009 kell 15:13

    Ma olen selles osas täiesti nõus, et igasugu new-age temaatika tutvustamisse koolis peaks kriitiliselt suhtuma. Samas ma ei leia, et seda peaks tingimata ära keelama kuna see pole piisavalt “teaduslik”. Pigem on küsitav kasutatav keel ning selle taga olevad latentsed eeldused.

    Küsimus on selles, kas New Age lähenemine on tutvustava käsitluse objekt või meetod. Kui on objekt, siis miks mitte, kui on meetod, siis tuleks koolist eemal hoida.

  19. MD 27. märts 2009 kell 16:03

    “kui on meetod, siis tuleks koolist eemal hoida”

    Pole päriselt nõus. Igasugu meditatsioonide ja muu säärase puhul võib kahelda küll nende teooriate teaduslikkuses, korrelatsioonis tegelikkusega jms, kuid olles ise tegelenud vahelduva eduga kumnjega, võin öelda, et positiivne mõju praktikas on olemas. Iseasi, kas see on tingitud puhtalt füüsilistest, psühhosomaatilistest, energeetilistest või veel mingitest muudest teguritest. Meditatsioon kui selline on siiski igati positiivne introspektsiooni ja enesedistsipliini harjutamise vahend/viis ja ma ei tormaks seda hukka mõistma kisendades “pole teaduslik!”.

    Ma arvan, et antud juhul on mõistlik eristada praktikat ja teooriat. Ehkki viimane võib sajaga vigane/vale/totter vms olla, kuid kui see teeb inimesel tuju heaks, siis pole põhjust midagi keelama hakata. Hulluks lähevad asjad siis, kui keegi üritab endal “positiivse mõtlemisega” mõnda tõsist haigust ravima hakata, ja keeldub seepärast arsti juurde minemast.

  20. vabatmees 27. märts 2009 kell 16:19

    teadusreligioon on usk teaduse kõikvõimsusesse ja eksimatusse.

  21. Kriku 27. märts 2009 kell 16:19

    Inimesed külastavad igasuguseid asutusi. Raviasutusi, lõbustusasutusi, haridusasutusi, ametiasutusi jne. Kool on haridusasutus ja sellisena peaks kooli “positiivne mõju” olema õpilaste targemakssaamine. Meditatsioonil võib ju olla mingi positiivne mõju, aga see ei kuulu kooli tegevusvaldkonda.

  22. Kriku 27. märts 2009 kell 16:21

    teadusreligioon on usk teaduse kõikvõimsusesse ja eksimatusse.

    Ma julgen arvata, et selline usk on nii teadlaste kui skeptikute hulgas isegi vähem levinud kui kõikvõimalikud muud uskumused.

  23. Marv 27. märts 2009 kell 16:34

    @vabatmees – näide mu enda teadustööst- uurisin ühe valgu lokalisatsiooni rakus, varasem analüüs näitas, et proteiin on ühtlaselt jaotunud raku tsütoplasmas. Hiljem olin sunnitud end parandama- parem mikroskoop tuvastas, et mu valk moodustas tsütoplasmas niitjaid struktuure.
    Teadlane kahtleb endas, kui ma poleks kahelnud, poleks ma katsetanud paremat mikroskoopi.

  24. MD 27. märts 2009 kell 17:31

    Kriku ütles:

    teadusreligioon on usk teaduse kõikvõimsusesse ja eksimatusse.

    Ma julgen arvata, et selline usk on nii teadlaste kui skeptikute hulgas isegi vähem levinud kui kõikvõimalikud muud uskumused.

    (: Julgen kahelda, kas su arvamus on tõene. Alates valgustusajast on pea kogu lääne teadus just sellises paradigmas toimunud.

  25. Martin Vällik 27. märts 2009 kell 17:32

    @MD – ilmselt tegeleme sõnaga “holism” eri kontekstides. Holism iseenesest on muidugi asi, mida võiks isegi rohkem silmas pidada. Aga. See holism, millest pajatavad njuueidslased, pole päris see. Nii nagu ei tähenda nendele sõnad “energia”, “vibratsioon” ja paljud muud sõnad täpselt seda, mida loodusteadustega kursis olevad inimesed silmas on pidanud.

    Samamoodi tundub mulle, et sa oled poolel teel njuueidslike parateaduste õigustamise teel. Ja seda just sellesama postmodernse mõistete hägustamise kaudu. Seda postmodernset segadikku, mida suurendavad nii mõned filosoofid (nt Ken Wilber), vasakule keeranud kvantfüüsikud-kvantmüstikud, (nt John Hagelin) tumedaks pööranud doktoritele-teadlastele (nt Bruce Lipton), kes mingil hetkel on saanud “valgustuse”, kasutavad ära posijad, ajuväänajad, “psühhoterapeudid”, koolitajad-nõustajad, astroloogid, “energeetikud” ja terve plejaad muud rahvast, kes kas laiskusest või isiklikust kasuahnusest hakkavad ajama PoMoPläma selle kohta, et just nende uus ja revolutsiooniline lähenemisviis päästab maailma ehk tekitab paradigma vahetuse.

    Ei, see ei ole etteheide kogu humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnale, kaugel sellest. Oleme kõigest sellest siin pajatanud varemgi.

    Pepperellile lisaks soovitaksin näiteks Dan Dennetti ja Susan Blackmore teoseid teadvuse kohta.

  26. MD 27. märts 2009 kell 18:21

    Martin Vällik ütles:

    @MD
    Samamoodi tundub mulle, et sa oled poolel teel njuueidslike parateaduste õigustamise teel. Ja seda just sellesama postmodernse mõistete hägustamise kaudu.

    Ma arvan, et siiski mitte, mul puudub selleks motivatsioon. Pigem juhin tähelepanu asjaolule, et nn skeptikutel kipub sageli ununema, et reaalsus ei koosne lõplikult defineeritavatest, ja üksteisest selgesti eristatavatest dihhotoomiatest (üks/teine), vaid on kontiinum paljude nüansside ja pooltoonidega. Lisaks eksisteerib palju (siiani) lahendamatuid epistemoloogilisi probleeme.

    Kui eelpool kirjeldatud mikroskoobi näitele viidata, siis eksisteerib potentsiaalsus, et mida suuremate või väiksemate ühikutena me reaalsust lahkame, seda keerulisem, müstilisem, ebaloogilisem, mittekoherentsem see näib. Ja nii ad infinitum. Ühe suurendusega mikroskoop annab ühe tulemuse, parem mikroskoop annab teise tulemuse, veel parem mikroskoop võib aga anda hoopis kolmanda tulemuse jne.

    Või teine näide. Selline kriitika nagu siin bloogis on toetub teatud implitsiitsele common-sense lähenemisele. Aga kui me vaatame reaalsust mingilt teiselt tasandilt, pole asjad enam nii lihtsad ja loogilised. Näiteks Einsteini üldrelatiivsusteooria (mitte, et ma end ses osas eriti kompetentseks peaks) on meie argikogemuse seisukohast täiesti absurdne. Ja veel: nagu Kuhn on näidanud, teaduslik/mitteteaduslik on kontekstuaalselt defineeritud.

    On võimalik, et teaduslik reaalsuse tunnetusviis ei võimalda meil kunagi reaalsust viimselt mõista, kuna reaalsus on palju keerulisem kui me seda tunnetada suudame. Arvan, et skeptik, kes kõik selle unustab, ei ole tõeline skeptik, vaid ühe maailmavaate ideoloog.

    Nagu teoloogid ütlevad: Jumalal on palju nimesid ;)

  27. Martin Vällik 27. märts 2009 kell 18:57

    @MD – on sul mõni konkreetne etteheide selles osas:

    On võimalik, et teaduslik reaalsuse tunnetusviis ei võimalda meil kunagi reaalsust viimselt mõista, kuna reaalsus on palju keerulisem kui me seda tunnetada suudame. Arvan, et skeptik, kes kõik selle unustab, ei ole tõeline skeptik, vaid ühe maailmavaate ideoloog.

    skeptik.ee teemad on siiski, vähemalt minu meelest, üsna sellisel tasemel, et koolis käinud inimene võiks asjadest aru saada. Me ei ründa, vähemalt minumeelest, neid piirialadel tegutsevaid teadlasi-inimesi, kes üritavad piire laiendada ja kellest enamus muidugi läbi kukub, kuid õnnestumise korral väga suure sammuga meie teadmisi edasi viivad.

    Ma olen täiega nõus, kui ütled, et teaduslik tunnetusviis ei võimalda meil kunagi reaalsust viimselt mõista. Üks point on selles, et pole ka ühtki teist tunnetusviisi, mis aitaks seda viimset mõistmist paremini tekitada, kui selline asi nagu “viimne mõistmine” üldse olemas on.

    Kui sa ehk suudaksid veidi konkreetsemaks muutuda, milles su etteheide mulle või mõnele muule siinsele kommenteerijale seisab, siis palun muutu konkreetsemaks. Sellised kaudsed ja üldsõnalised süüdistused unustamises, viimse tõe kuulutamises pole kuigi konstruktiivsed.

    Mis relatiivsusteooria mittekaemuspõhisusse puutub, siis vaatamata esmapilgul jaburatele ja argikogemusega vastuolus olevatele järelmitele on võimalik selle teooria poolt ennustatud efekte tänapäeval katsetes ja vaatlustes mõõta. Rääkimata siis veel kvantfüüsikast, selle vastuolulisusest argikogemusega, kuid suurepärasele kooskõlale katseandmetega.

  28. Marv 27. märts 2009 kell 19:38

    @MD – elektronmikroskoop annakski parema pildi, kuid see ei muuda asjaolu, et mingid struktuurid esinevad rakus, vaid metodoloogia on hetkel piiratud.

    Ja teadlased ei väidagi, et loodus on jagatav, klassifitseeritav, inimene jagab loodust eri gruppidesse, nii saame ja kergemini tegeleda mingite küsimustega.
    Väga rangelt võttes:
    Inimene on loom
    Loom on elusolend
    Elusolend on keemilistest ühenditest koosnev
    Keemia on osa Universumist
    JNE
    Enamasti räägime ikka inimesest, mitte universumi osisest.

    Einsteini üldrelatiivsusteooria on meiega täiesti samal tasandil, kus mujal ta peaks olema. Lihtsalt sellega on vaja arvestada suurte kiiruste ja masside juures, samuti tuumafüüsikas.
    Kui teadus oleks nii eksimatu, siis poleks Einsteini teooria suutnud tõrjuda kõrvale Newtoni oma. Mõne aja pärast täiendatakse tõenäoliselt ka relatiivsusteooriat (ka Einstein ei olnud eksimatu). Teadus on pidevas muutumises.
    Lisaks on teaduse avastused/rakenduses andnud meie käsutusse nii palju vahendeid, kasvõi taskus oleva mp3-mängija või selle sama veebi-lehekülje.
    Teadus ei ole konteksti küsimus: “tahan eksisteerin, tahan ei eksisteeri” või “kui tahan, siis öösel päistab Päike”.

  29. Kriku 27. märts 2009 kell 19:42

    Alates valgustusajast on pea kogu lääne teadus just sellises paradigmas toimunud.

    Vaevalt. Iga eksperimendi mõte on mingit teooriat kontrollida. See tähendab, et iga eksperimendi aluseks on kahtlus.

  30. Marv 27. märts 2009 kell 19:43

    @MD – üks märkus veel:
    miks sa usud Kuhni väidet, ka tema oli teadlane, alustas füüsikuna, lõpetas filosoofina.

  31. mina 27. märts 2009 kell 23:04

    Sekundeerides MD-le, muutuvad muidu tänuväärsed (loodus)teadusliku terminoloogia või retoorika väärkasutamise juhtude analüüsid siin väga kergesti “multikultide”, sotsiaalšarlatanide ja muu säärase kaudseks või otseseks sõimamiseks.

    Asja muudabki irooniliseks see, et enda epistemoloogilisi aluseid ei tule paljudel siinsetel skeptikutel isegi mõttesse kõigutada. Propageerides tihti vulgaarinduktivislikku või -empiristliku metodoloogiat maailma kõikide aspektide mõistmisel, oleks justkui taas käes õndsad ajad, mil kõik probleemid pidi lahendama lihtsalt korralik vaatlus ning võimalikult lihtne teooria. Justkui polekski viimase 100 aasta jooksul mingit teaduslikku progressi toimunud peale “faktuaalsete avastuste”.

    Teine probleem ongi see, et teadusliku maailmavaate teatud osadega püütakse ka hõlmata alasid, milles loodusteadus lihtsalt mitte midagi öelda ei saa – ühiskondlike, eetilisi, esteetilisi, vaimseid jms kategooriaid.

    Ma ühes teises kommentaaris juba sõnasin:

    Mitte ükski teadus ei saa anda ilu kohapealt soovitusi. Teadus võib anda soovitusi millist ravimit kasutada, sotsiaalteadused võivad selgitada põhjusi, miks Picassot Lätis põlatakse, kuid mis soovitusi teadus selles aspektis anda saab? Seetõttu peab meetod ja küsimus tulenema alati objektist. Sisutühi on kasutada eksperimentaalfüüsika meetodit koos sealt üle võetud küsimustega inimese peal. Isegi kui seda saaks teha.

  32. Martin Vällik 27. märts 2009 kell 23:33

    @mina – ehk püüaksid ka kuidagi konkreetsem olla. Selline üldsõnaline muljetamine võib küll saunalaval põnev teema olla, kuid siinsed tekstid jäävad pikemaks ajaks teistele lugeda.

    Millistele “epistemoloogilistele alustele” sa viitad?

    Kust võtad arvamuse, et siin “maailma kõikide aspektide mõistmisega” üritatakse tegeleda? Näiteks kasside innaajast pole siin poole sõnagagi juttu olnud. Ja küllap leiab neid “maailma aspekte” veel, millest siin ei räägita.

    Kas on viimase 100 aasta jooksul toimunud mingi teaduslik progress, mis näiteks homöopaatia toimivaks on teinud? Või millist progressi sa silmas pead? Mõni konkreetne näide oleks abiks.

    Või mis sel vanaaegsel vaatluse või eksperimendil viga peaks olema, et see ühtäkki inimkonda enam edasi teenida ei saaks?

    Ja mis puutub mõningaid minu isiklikke arvamusi mõnedel teemadel, siis need on minu isiklikud arvamused ja olen püüdnud need ka sellistena esitada. Ega sa ometi arva, et ma oma arvamust salgama või varjama peaksin?

    Ja kas oled näinud siin kedagi rakendamas eksperimentaalfüüsika meetodit inimese peal?
    (Tegelikult võib ju väita, et kui me selgeltnägijaid testisime või kui ma telekineesiga eksperimenteerisin, siis tegelikult oleks pidanud hoopis kasutama meetodeid, mis inimmeele uurimisel tulemust annavad :-)

    Seega sama soovitus, mis MD-legi: palun konkreetsemalt (ja kui võimalik, siis vähemate võõrsõnadega).

  33. Tarvo Kruus 28. märts 2009 kell 8:08

    MD ja mina,

    Utreerides – teie visioonis on nii epistemioloogilises kui empiiriliskoherentses paradigmas verifitseeritav korrelatsioon relativistlik, ergo hüpoteetiline teeside multikorrektsus, mille relevantsus autoselekteerub vaid personaalse püsiiteratsiooniga??

  34. inz 28. märts 2009 kell 10:07

    Martin Vällik ütles:

    Seega sama soovitus, mis MD-legi: palun konkreetsemalt (ja kui võimalik, siis vähemate võõrsõnadega).

    Ilmselt on neid mitu, kes on märganud, et siinne skeptitsistlik võitlus uhhuuga meenutab ajuti võitlust uhhuuga… ühiste turgude pärast. Eelneva väitluse kokkuvõtteks konkreetselt ja päris ilma võõrsõnadeta.

  35. ech 28. märts 2009 kell 10:30

    Pikemat aega vaatan, et valveskeptikute seltskond teab njuueidžlastest endist oluliselt paremini nii new age sõnavara kui ka seda, mida new age inimesed täpselt mõtlevad. Hämmastav lausa.

    (Viie sellele Välliku kommentaarile, kus ta väitis, et ‘holistiline’ on muidu tore asi, aga njuueidžlased ei mõtle ju seda)

    Muuhulgas küsiks aga esialgselt offtopicuna – kas mnemotehnika on kohutav ketserlus, ebateadus ja muidu asi, mis tuleks ära keelata?

  36. Miko 28. märts 2009 kell 11:13

    Martin Vällik,

    Tere,

    Juhiks teie tähelepanu sellele lõigule, kus kirjutasite järgmist..

    Muidugi on koolilapsed sihikule võetud, kuna neist annaks ehk kasvatada oma toote maksejõulisi tarbijaid. Seda võtet teadsid juba jesuiidid. Seda teavad ka Transtsendentaalse Meditatsiooni (TM) praktiseerijad ja paljud muud umbluutajad, kes on küüniliselt meie lapsed sihikule võtnud.

    Mis tõestusi teil nimelt on peale sarnaste juhtumite, et uhhuutajad teevad just seda sellepärast nagu te väidate neid tegevat?
    Sarnased juhtumid ei ole veel mingid tõestused. Või on?

    Arvan, et oleks loogiline järeldada, et uhhuutajate sihtmärgiks on naiivne publik
    Lapsed tõesti on seda, kuna nad ei tea veel maailmast nii mõndagi ja täiskasvanud on neile suureks autoriteediks, kelle sõnades siiski ei kahelda.

    Samas ma ei ole läbi viinud arvesse võetavat uurimustööd antud inimestega, kes usuvad uhhuusse, et nende isiksuse kohta midagi kindlat öelda.
    Kuigi oletada võiks nii mõndagi, miks inimesed uhhuuga tegelema hakkavad.

    Loodan, et saate aru, miks küsin midagi sellist.

  37. mina 28. märts 2009 kell 12:35

    Huvitav, millised sõnad minu postitusest põhjustas järgmised reaktsioonid?

    Seega sama soovitus, mis MD-legi: palun konkreetsemalt (ja kui võimalik, siis vähemate võõrsõnadega).

    MD ja mina,

    Utreerides – teie visioonis on nii epistemioloogilises kui empiiriliskoherentses paradigmas verifitseeritav korrelatsioon relativistlik, ergo hüpoteetiline teeside multikorrektsus, mille relevantsus autoselekteerub vaid personaalse püsiiteratsiooniga??

    Kas:
    Epistemoloogia?
    Induktivistlik?
    Empiristlik?
    Metodoloogia?

    Või ega ometi mitte
    Terminoloogia?
    Esteetika?
    Eetika?

  38. MD 28. märts 2009 kell 12:58

    Kui juba offtopicuks läks… Martin, toon siis veel mõned konkreetsed näited.

    Võtame uuesti selle raamatureklaami: http://www.skeptik.ee/index.ph.....vaja-pole/

    Kuigi ma saan aru, et reklaamtekst ei ole su enda kirjutatud, on see siiski saanud sinu heakskiidu järgmise kommentaari saatel: „Rõõm on teatada, et esoteerilise ja “eneseabi” kirjanduse vohamise ajajärgul leidub ka neid, kes terve mõistuse eest seisavad ja meid hoopis teisesuunalise raamatuga rõõmustavad.“ Kõigepealt on see *reklaam*. Veelgi enam, sõnum, mida see reklaam kuulutab, peaks iga skeptiku tõsiselt silmi pööritama panema. Ometi on see bloogi autori rõõmuavalduste saatel *õigeks* asjaks tunnistatud. Niisiis silmatorkav ebakriitiline keelekasutus, mis tuleneb teatud varjatud eeldustele toetumisest. Kui nüüd kohandada kriitik John Ruskini ütlust ühe Whistleri maali kohta: seda sissekannet lugedes oli tunne nagu autor oleks mulle pangetäie propagandat näkku visanud. Sest kui see ei ole kõige banaalsem „teadusliku“ maailmavaate propaganda, siis mis see on? Kuidas erineb see näiteks sellest, kui kamp jehoovatunnistajad mulle tänaval vastu tuleks ning Vahitornide pakkidega mind läbi materdaks?

    Või teine näide, ka mitte kaugelt: http://www.skeptik.ee/index.ph.....vihakirju/ Sellised sissekanded, ehki huvitavad ju lugeda, on oma olemuselt eelkõige propagandistlikud ega teeni muud eesmärki kui vastase naeruvääristamine. Niisuguseid näiteid on siin bloogis läbi aegade olnud piisavalt. Lisaks sellele nii mõnigi viidatud leht siin balansseerib (kommerts)propaganda piirimail (Dawkins eriti ilmekas näide).

    Kuid see kõik ei olegi üldse nii oluline mu meelest. Nagu ütleb Mina :), küsimus on autori epistemoloogilise positsiooni läbipaistmatuses tervikuna. Skeptitsismi miinimumiks on vähemalt püüe muuta oma lähetpunkt eksplitsiitseks ning defineerida see subjektiivsena. Veel parem kui skeptitsismiga kaasneb pidev enesereflektsioon ning taaspositsioneerimine ideoloogilises ruumis. Selle asemel positivstliku teaduse pooldajad kalduvad apelleerima hoopiski “teaduslikkusele” ja “universaalsusele” pretendeerivatele dogmadele ning kontseptsioonidele. Ja ehkki lehe eesmärgid on siin: http://www.skeptik.ee/index.php/about/ kenasti lahti kirjutatud, laskutakse kriitika korral eneseõigustamisse selle asemel, et oma subjektiivset positsiooni tunnistada.

    Ja juhiksin veel tähelepanu ühele retoorilisele pisiasjale. Nimelt, kuigi konkreetsete faktide nõudmine on igati õigustatud, võib seda nõuet kasutada ka demagoogilise vahendina. Kui me räägime tekstidest, siis ei saa kasutada võtteid, mis on omased positivistlikule teadusele. Selle bloogi kallutatust ei defineeri ainult mitte konkreetsed tsitaadid, vaid tervikkontekst alates linkidest ning lõpetades teemade valikuga. Mina semiootikuna võiks sellest ilmselt pikalt ja põhjalikult kirjutada.

  39. Kriku 28. märts 2009 kell 13:07

    Ilmselt on neid mitu, kes on märganud, et siinne skeptitsistlik võitlus uhhuuga meenutab ajuti võitlust uhhuuga… ühiste turgude pärast.

    Ma pole märganud, et skeptikud midagi müüa üritaksid.

  40. Martin Vällik 28. märts 2009 kell 14:25

    @MD – ma ehk võibolla mõistan mingil määral su kriitikat, kuid kordan, et mul on oma isiklik arvamus asjadest ja seda ma ka väljendan. Arvan, et umbrohu vastu saab võidelda vaid selle juurtega välja väljakitkumise teel ja kui sa vaatad, millised raamatud õilmitsevad müügitabelite tippudes ning millise osa raamatupoodide riiulitel haaravad nn eneseabi ja esoteerika teosed võrreldes näiteks kasvõi sellesama David Millsi või sarnast meelsust kandvate raamatutega, siis anna mulle mu kallutatus andeks, aga mina olen selgelt valinud poole, mille eest seista.

    See tähendab, et mul on seisukoht, arvamus asjade kohta, mõnikord konkreetsem, teinekord veidi rohkem muutustele avatum.

    Kui see sulle isiklikult ei meeldi ja sina eelistad väraval kiikuda, siis on see muidugi sinu vaba valik. Omaarust teen rasket ja tänamatut musta tööd, mille eest ma ei oota küll kiitust (kuigi paha see ka ei teeks :-), aga mille osas ei aita ka näiliselt neutraalne kriitika moodi asi, mida sa oled üritanud siin viljeleda.

    Mis on sinu positsioon, MD? Kui sulle ei meeldi umbluutajad ega see, kui lastele üritatakse jama kaela ajada, siis mida sina, MD, selle nimel oled valmis tegema?

    Üks asi, mille osas ka semiootik võiks arusaamisele jõuda, on asjaolu, et loodusteadustes ei ole tihtipeale võmalik tekitada keskteed äärmuslike vaadete vahel, olgu siis paradigmavahetuse, konteksti laiendamise, dekonstruktivismi või mingite muude võtetega. Maakera on ümar. Negatiivne ja positiivne laeng tõmbuvad. Valguse kiirus on u 300 000 km/s. Nii on ja nii jääb.

    Võtted, mis sobivad kultuuriliste tekstide analüüsiks, ei sobi kasutada loodusteadustes.

    Selmet Millsi raamatu reklaami üle protesteerida, võiksid hoopis raamatut ennast arvustada. Kas Lauerma raamat, mille reklaam samuti siin väljas on, rahuldas su kriitilist meelt paremini?

    Lõpetuseks. Kas ma saan õigesti aru, et sulle isiklikult ei meeldi see, et ma mingitest asjadest midagi arvan ja seda arvamust ilma häbenemata ka väljendan? Ehk valgustaksid veidi oma tausta. Oled sa kristlane, budist, moslem? Palun paranda mind, aga paistab, et just religioonikriitika on sul pinnuks silmas.

  41. Martin Vällik 28. märts 2009 kell 14:34

    @Miko – kas pole imelik, et kui laps on kasvanud islamiriikides, siis saab temast väga suure tõenäosusega moslem. Katoliiklikus kogukonnas kasvanud lapsest saab üldjuhul katoliiklane. Hõimu rüpes kasvanud laps võtab omaks selle hõimu kombed ja uskumused.

    Veider? Või siiski mitte. Mis uhuutajatesse puutub, siis millist motiivi sina oskad nende lastele suunatud tegevustes näha? Meie kirikud korraldavad ka lasteüritusi, üritavad lasteaedadesse sisse trügida, tehakse pühapäevakoole, leerikursusi, noortepäevi jne. Ja ikka selleks, et tagada piisav pealekasv, kuna praegustest lastest saavad tööl käivad ja maksejõulised täiskasvanud.

  42. Oudekki 28. märts 2009 kell 14:44

    Kui korraldada näiteks “antiklerikaalsete filmide sari”, koolides, ning näidata Bunueli ja näiteks ka Monty Pythonit, “Jesus Campist” kõnelemata, huvitav, kui palju see kutsuks esile proteste, et niimoodi ei sobi koolis propagandat teha? Või ei kutsuks?

    Mul on tunne, et niisugune asi millegipärast tõmbaks rohkem ühiskondlikku tähelepanu, kui “harmoonia päevad” vms. ning see teeb mulle muret. Kui ma eksin, siis on mul ainult hea meel.

  43. Marv 28. märts 2009 kell 15:47

    @MD – inimesele on omane uurida looduse toimise “saladusi”, kutsuda võib seda “uurivaks vaimuks” või millekski sarnaseks. Ja üritatakse leida nähtustele seletusi: Antiik-Kreekas põhjendati välku Zeusi vihaga; ürgajal seostati omavahel kuutsükleid ja naiste menstruatsiooni. Hiinas Päikesevarjutust asjaoluga, et Draakon täidab oma kõhtu.
    “Kuri” loodusteadus aga demüstifitseeris neid fenomene, leidis neile seletusi, peaks veel korra mainima: loodusteadus ka näitas, kas mingi nähtus üldse eksisteerib või on selle taga pime uskumus.
    Tänapäeval tundub naeruväärne uskuda, et nõiad lendavad luua seljas või et kaksikute saamine vanematel on eriti julm Jumala poolne karistus, paljudele haigustele on saadud loomulikumad seletused kui “naabrinaise kuri pilk”.
    Maailm ongi oma mitmekesisuses väga kirev paik ja uurimismaterjali jätkub küllaga.
    Tagasitulles alguse juurde, esoteerika raamatud pretendeerivad tõe ja teadusliku pähe (märkusena: kui teadus on nii “paha”, miks kasutavad paljud esoteerika raamatud endiselt termineid “teaduslikult tõestatud” ja “PhD”?).
    Kodanik, kes huvitub loodusest, soetab selle teose ja hakkab uskuma “Matrixi lapsi”, Atlantise elanikke ja Marsi nägudesse.
    Probleem on asjaolus, et mitte ükski neist väidetest ei pea lähemal vaatlusel vett, tõsi, need väited on väga põnevat ja intrigeerivad. Ja sealt algavadki probleemid.
    Kuna inimene elab sootsiumis, siis usutakse pigem seda, mida räägib naabri-Kati või -Mati, kes luges tulnukate kohta.
    Senikaua ei ole veel probleeme, kui “Matrix” ei ole eludele ohtlik, siit foorumist on läbi jooksnud vaktsineerimise teema.
    Inimestele vale rääkimine on moraalselt vale.
    Teine küsimus on kontrollitud ja informatsiooni kättesaadavus, teadlased avaldavad selle kohast materjali küll, kuid vähem ja samuti populariseerimisega tegeldakse tunduvalt kesisemalt. Anu Saagim müüb ajalehte paremini, kui teadlane, kes avastas Universumi algosise, seetõttu on Ahhaa-keskus igati tänuväärne ettevõtmine.
    Martin Vällik ülevalpool juba ütles, et sotsiaal- ja huminaarteadustes kasutav terminoloogia ja arusaam ei ole vahetult ülekantav loodusteadustele.
    Enda pooltki küsiks: mis on Su eesmärk? Kas osutuda teaduse nõrkadele külgedele? Nende olemasolus ei kahelda eriti.

  44. MD 28. märts 2009 kell 18:58

    :) Haaaa! Martin, see emotsionaalne puhang (ja pea-aegu, et mu isiku ründamine) on üpris kõnekas selles osas, mis mu kriitikasse puutub.

    Aga tõsiselt, mul ei ole üldiselt midagi selle vastu, et sa oma arvamust avaldad sel moel nagu sa seda teed. Ja tegelikult ma põhimõtteliselt toetan seda ning leian igasugu posijatega sõdimise kiiduväärt tegevuse olevat. Veelgi enam, ma imetlen nende intellektuaalsete ristisõdalaste meelekindlust, kes niisuguste asjade pärast võidelda viitsivad. Kuid ma näen ka selles peituvat fanatismiohtu („umbrohu vastu saab võidelda vaid selle juurtega välja väljakitkumise teel”? :) ). Eelneva kriitika eesmärk oli lihtsalt osutada, et asjad on palju-palju segasemad ning piirid eri pooluste vahel suhtelisemad ning ebaselgemad kui meile ehk meeldiks.

    Ilmselt olen ma ka piisavalt küünik-pessimist (või hoopis piisavalt ratsionaalne?), et kahelda sellise maailmaparandusliku ettevõtmise tulemuslikkuses. Aga see ei tähenda, et me ei peaks üritamagi midagi muuta. On mulgi oma maailmaparandajalikud hetked, kui ma nõmeduse ja lolluse vastu jesuiitlikult ristisõtta torman. Eks ka kriitikute kritiseerimine ole osa sellest. Pealegi, viimane pakub ka teatud perversset intellektuaalset naudingut :)

    Mis on minu positsioon? Selguse huvides olgu mainitud, et ma pole semiootik, ehkki olen ka semiootikat muu hulgas õppinud. Ja päris kindlasti pole ma ühtegi religiooni nö ametlikult initsieeritud. Aga samas ma ei varjagi, et vähemalt intellektuaalsel-teoreetilisel tasandil kuulub mu sümpaatia katoliiklusele.

    Mul ei ole midagi religioonikriitika vastu, ma ise kritiseerin religioosseid jaburusi ning perversioone igal võimalusel. Aga halb, tendentslik ja ebakompetentne religioonikriitika mõjub mulle nagu kassile vastukarva silitamine. Religioon kui selline ei ole mingi jama või uhuuu, ehkki enamus positivistliku teaduskäsitluse esindajad näikse nii arvavat. Religioon võib täita ühiskonna teatud tahkude puhul kriitilist funktsiooni edukamalt kui positivistlik teadus. Seda mõistis juba Marx, kes küll ekslikult arvas, et tulevikus, kui ratsionaalne teaduslik maailmavaade võidutseb, siis religioon kaob. Mu meelest on see üpris amüsantne, et jätkuvalt leidub küllaldaselt inimesi, kes usuvad, et teaduslik maailmapilt suudab religiooni maailmast välja juurida.

    Võtted, mis sobivad kultuuriliste tekstide analüüsiks, ei sobi kasutada loodusteadustes

    Sama kehtib ka vastupidi, seda ma ju ütlesingi. Ning positivistlik teadus ei suuda kunagi asendada religiooni.

    Selmet Millsi raamatu reklaami üle protesteerida, võiksid hoopis raamatut ennast arvustada. Kas Lauerma raamat, mille reklaam samuti siin väljas on, rahuldas su kriitilist meelt paremini?

    Heh, ise ju nõudsid näiteid. Miks nüüd mulle sellepärast etteheiteid teha? :)

  45. Martin Vällik 28. märts 2009 kell 19:39

    @MD – novat, kohe teine asi :-)

  46. dig 28. märts 2009 kell 19:53

    Jason kirjutas:

    raktobleeridest, mudgholideenidest, dumjurkidest, moorlasinkidest ja kargandõr-isbajevitest (täiesti reaalsed tegelased härra vanaküla originaalrepertuaarist) pole keegi kuulnud ning nendega on raskem masse võrgutada.

    Äkki juhtud Sa Wikipedia artikli jaoks teadma, kuidas ta neid asjapulki ingliskeelses tõlkes nimetab?

  47. väike My 28. märts 2009 kell 19:58

    http://naistekas.delfi.ee/terv.....d=22465729

    mulle tundub, et tegu on veits ussiõlimüügiga. või siis millegi veel kahtlasemaga.

  48. dig 28. märts 2009 kell 20:08

    The attempt made by neuroscientists to locate consciousness in a particular region of the brain is a good example.

    Mida tegid teadlased, kui nad oma veast aru said?

    Nad ei hakanud “holistilisest neuroloogiast” patrama.

    Selle asemel hakkasid nad emergentseid süsteeme ja nende omadusi uurima. Tänapäeval juba saavad natuke aru — mis tähendab seda, et erinevalt holistidest saavad nad niisuguste süsteemide käitumist analüüsida, teatava täpsusega ennustada ja luua teooriaid, mis ajapikku täpsemaks muutuvad.

  49. MD 28. märts 2009 kell 20:16

    Marv, kõik see pole mulle üldse uudiseks. Esoteerika ja nn salateaduste vastu on mul ammune (puhtalt akadeemiline) huvi ning ma oman ka üsna suurt hulka sellealast kirjandust alates klassikalistest semiidi ja kreeka tekstidest kuni moodsa posimiseni välja. Ehk on ka see üks põhjus miks ma ei torma esoteerikat üheselt hukka mõistma? Minu huvi esoteerika vastu on tulenenud just sellest, et nn esoteeriline kirjandus esindab teatud erilist ning äärmiselt huvitavat keelt ning maailma nägemise viisi. See on *üks* piiritsoonidest, millesse end asetades avalduvad teatud maailma tahud, mis teistest vaatepunktidest ei paista. Ühtlasi ma näen ka võimalust teatud metafooride ning keele ülevõtmist mingite teiste kontseptsioonide kritiseerimiseks nagu on edukalt teinud näiteks nii Ernst Bloch kui ka Walter Benjamin, mõlemad tuntud kriitilise teooria traditsiooni esindajad.

    Omaette küsimus on muidugi see, kui mõistlik kogu see esoteerika värk kaasaja teaduse avastuste kõrval paistab. Üldiselt mulle tundub, et esoteerika niisama naeruvääristamine positivistliku teaduse positsioonilt on mõttetu energia kulutamine, see ei vii mitte kuhugi. Nõukogude vulgaarmarksistid üritasid sellist metoodikat rakendada kristluse peal, ajaloo silmis jäid nad ise idiootideks. Pelgalt sõda ideoloogiliste positsioonide pärast tundub mulle jabur. Küll aga on kriitika igati õigustatud kui religioone, ükskõik siis kas njuueidsilikes või traditsioonilistes vormides kasutatakse kellegi rõhumiseks või kahjustamiseks või üldise pluralistliku maailmakäsitluse allasurumiseks. Sellistel puhkudel olen ma isegi valmis palavikuliselt võitlusse tormama. Tegelikult kehtib see ükskõik millise ideoloogia (ka teadusliku maailmavaate) puhul.

    Paraku me võime seletada ja tõestada nii kuidas jaksame, et Marsil pole nägusid vms, kuid viimselt meil ei õnnestu veenda neid, kes sellistesse asjadesse usuvad. Kogu temaatika paradoksaalsus ongi, et positivistlik teadus viimselt ei veena ühtegi esoteerika tõdedesse uskujat. On täiesti vale eeldus, et usklik usub seetõttu, et ta on liiga rumal mõistmaks kuidas tegelikult on, ning et kui me teada natuke harime, siis ta loobub oma usust. Kuigi on ilmne, et rumalad ning piiratuma maailmapildiga inimesed langevad igasugu esoteerika lõksu kergemini, pole uskumine ning tarkus üheselt seotud. Näiteks mitme kõrgharidusega erudeeritud kirikupapp võib uskuda teatud asjadesse sama kindlalt kui suvaline vaevalt kirjutada oskav tont. Vahe võib olla ainult uskumuste olemuses ning argumentide rafineerituses. Tean mitut väga erudeeritud ning kõrgelt haritud inimest, kes esoteerilistesse õpetustesse vägagi tõsiselt suhtuvad.

  50. dig 28. märts 2009 kell 20:28

    ech ütles:

    Pikemat aega vaatan, et valveskeptikute seltskond teab njuueidžlastest endist oluliselt paremini nii new age sõnavara kui ka seda, mida new age inimesed täpselt mõtlevad. Hämmastav lausa.

    Jah, hulka newage’i ongi sihuke, et sellega saab rahul olla ainult see, kes temast aru ei saa.

    Muide, ka kreatsionistlikke väiteid mõistavad millegipärast need inimesed, kes nendega nõus ei ole, kreatsionistidest endist paremini. Mida see kreatsionismi kohta ütleb?

Trackback URI | Comments RSS

Lisa kommentaar

Palun tutvu kommenteerimise reeglitega. Kommentaar jääb automaatselt ootele, kui selle nime ja e-kirja aadressiga pole varem kommenteeritud ja/või kommentaar sisaldab rohkem kui 1 lingi. Mõnikord satub kommentaar otse spämmi sekka, kuid pea vastu!

Quicktags: