Pseudoteaduste paraad meie koolides jätkub
Kaks nädalat tagasi kirjutasin, et Kadrioru Saksa Gümnaasiumis toimub täiemastaabiline pseudoteaduste paraad, kus oma lahinguvalmidust demonstreerisid nii luurerühm, jalavägi kui kaugpommitajad. Demineerijaid ei olnud näha. Ürituse korraldas sama kooli füüsika- ja matemaatikaõpetaja ning õppealajuhataja Kaja Jakobson, kes selleks ajaks oli küll kehastunud šamaaniks ja osaühingu Javar juhatuse liikmeks.
Kirjutasin sel teemal kooli direktorile Ann Mändveerile ja Tallinna Haridusameti juhatajale Andres Pajulale kirja. Samuti reageeris kooli lapsevanem Peeter Marvet.
Vastus on seni laekunud kooli direktorilt, kus ta tõdeb, et juriidiliselt on kõik korrektne ja koolile on oluline täiendava tulu teenimine. Direktor Ann Mändveer lisas veel, et Harmoonia Päevade sihtgrupiks ei ole nende kooli õpilased.
Selgub, et tehakse ka selliseid umbluuüritusi, kus sihtgrupiks on justnimelt lapsed, lapsevanemad. Kommenteerija karsumm edastas ringleva kirja, kus kutsutakse inimesi 28. märtsil Kuusalu keskkoolis toimuvale “rännakumeetodi infopäevale”, mida ajab sama kooli endine õpilane Tiia Kuusk. Selle ürituse sihtrühmaks on:
lapsevanemad
õpetajad
koolijuhid
psühholoogid
lasteaiakasvatajad
ja kõik need, kes lastest tõeliselt hoolivad
ja teemaks “KUIDAS AIDATA LAPSI”. Kõlab ju igati õilsalt. Ja üritus on tasuta – õilsuse sära vaid kasvab.
Mis aga on “rännakumeetod”, kes selle brändi turule tõi, millised on peamised müügivõtted, kust raha tuleb?
Rännakumeetod ei ole matkamine looduses või seljakotiga ja hääletades ümbermaailmareis, kus ennast proovile panna ja otsida. Rännakumeetod on nö “sisemine ränd”, meditatsioon, teekond iseenda sisse.
Laste puhul peaks see aitama selliste hädade korral nagu “üliaktiivsus, keskendumisraskused, õpiraskused, agressiivsus, ebakindlus, tõrjutus, hirmud, foobiad, suhtlemisprobleemid, õnnetused, lein, hülgamised, vaimne- või füüsiline ärakasutamine, allergiad või muud füüsilised haigused” (allikas).
Loomulikult pole selle meetodi toimivuse kohta mittemingisugust tõendit. On vaid praktiseerijate usk oma asja õigsusesse, õilsusesse ja tõhususse.
Sümptomaatiline on ka selle “imemeetodi” puhul kõiksuguste libatervendajate poolt kuulsaks hüütud lipukiri:
Rännakumeetod tegeleb probleemi põhjustega, mitte tagajärgedega.
Mis maksab?
Esimene annus on tasuta.
Tiiu Vilu pakub kahe- ja poolepäevast kursust 2750 krooni eest.
Rännakumeetodi peaguru proua Brandon Bays müüb oma nädalalõpu intensiivkursusi kuni 550 euro (8600 kr) eest. Antakse tunnistus, et osa saada privileegist osaleda edasijõudnute kursustel ja saada õigus ise rännakuid läbi viia, vastav akrediteerimise programm maksab 3000 eurot (u 47 000 kr).
Õiguse säilimiseks peab regulaarselt peabossi juures rännakul käima ja andamit viima. Umbes 1000 euro (15650 kr) kaupa.
Lapsed ja noored on rännakumeetodi praktiseerijatel eraldi tähelepanu all. Proua Brandon Bays pakub 2100-krooniseid kursusi. Tiiu Vilu usub, et see aitaks hüperaktiivsuse korral ja Tiia Kuusk unistab ajast, mil Rännakumeetod Eesti koolides oleks.
Muidugi on koolilapsed sihikule võetud, kuna neist annaks ehk kasvatada oma toote maksejõulisi tarbijaid. Seda võtet teadsid juba jesuiidid. Seda teavad ka Transtsendentaalse Meditatsiooni (TM) praktiseerijad ja paljud muud umbluutajad, kes on küüniliselt meie lapsed sihikule võtnud. Sarnase koolivallutusprogrammiga käib mööda Eestit Aivar Haller oma Spirituaalse Lektooriumiga. Loodetavasti jätkub meie koolijuhtidel kindlameelsust, et sedalaadi rünnakud tagasi tõrjuda.
Tõrjetöö võib olla kohati raskendatud, kuna asjaosalised isikud on üldjuhul siirad ning omandanud meeldiva ja veenva suhtlusviisi, nad on entusiastlikud ja pakatavad soovist midagi ära teha. Kui sellele lisandub isiklik seos kooliga, siis seda raskem on vastuseisu põhjendada. Nad ju tahavad lastele head. Ja tasuta.
Arvan, et siinkohal oleks Eesti Psühholoogide Liidul või miks ka mitte Koolitusfirmade Liidul oma sõna sekka öelda, mida arvata igat masti akrediteerimata (ja isegi akrediteeritud) ettevõtmiste pürgimustest meie laste ja õpetajate pähe ronida. Paljud sellised tegelased peidavad end psühhoteraapia või psühholoogilise nõustamise või koolitusteenuse sildi taha, kuid sisuliselt on nad samasugused posijad nagu astroloogid, homöopaadid, kaardimoorid, vitsamehed ja detox jalavannide tegijad.
Seda enam soovin otsustajatele meelekindlust kassikullasäralise pseudoteaduste paraadile vastu seista. Ja seda mitte seepärast, et ma lastest ja nende heast käekäigust tõeliselt ei hooliks, vaid otse vastupidi – ma hoolin.
Oudekki küsis Itaaliast:
Päh! Igaüks teab, et antiklerikaalseid filme tuleb näidata kirikus!
@MD – olen nõus, et loodusteaduste rõhutamine kui “tõe allikas” mõjub ründavalt ja pigem tõrjuvalt. Teaduse väidetav elitaarsus ja Paabeli tornis olemine mõjub populariseerimisele ruineerivalt, heaks näiteks on tigedad kommentaarid artiklitele veebis.
Kaasaegne teadus on matemaatika, füüsika, keemia poolt ka suuresti sõelapõhjaks lastud, abstraktsed mõisted hirmutavad inimesi. Esoteerika pakub kiiremaid “võimalusi” maailma parandamiseks, kui seda teeb konventsionaalne teadus, seetõttu inimesed neid praktiseerivatki; samas, kui neilt küsida, miks nad arvavad, et mingi mõjur töötab, siis nad asuvad kahtlemise teele (vahest).
Teine asjaolu on keskkond/ümbrus, kui raamatupoes on 100 raamatut spiritualismist ja 1 elusloodusest, siis domineerib neist esimene oma arvuga ja meie teadvuses on raamat kui “tarkuse allikas”.
Kui kooliprogramm sisaldaks rohkem materjali, mis sisaldab reaalset infot looduse kohta- miks heli liigub, miks on taimed rohelised, kuidas tekivad lained, kuidas ehitada lihtsamat elektroonilisest seadet, siis tõuseks sellest ainult tulu.
usutavasti koolis ikka õpetatakse veel miks heli liigub ja taimed on rohelised. Aga mis puutub raamatutesse, siis eks nõudmine tingib mingil määral ka pakkumise. Hannu Lauerma raamatut näiteks oli raamatukogust võimalik kohe laenutada. Lynne Mc Taggarti “Välja” tuli 3nädalat oodata. Ju siis on osadel inimestel ajus mingi koht esoteerika ja usu jaoks ette nähtud ja seda ei pruugi nii lihtne ainult loodusseadustega asendada olla. No võib muidugi üritada.:)
Mis sa sellega mõtled?
@Kriku – silmas on peetud loodusteadusi, et tegeleda loodusteadustega, tuleb baasõppes läbi mitmeid kursusi, mis paljudele üliõpilastest rasked, on vaja rakendada loogilist mõtlemist, analüütilist mõtlemist, abstraktset mõtlemist- tegelemine asjadega, mida tegelikult ei ole näha.
Ka gümnaasiumipäevil oli näha, et kaasõpilastel tekkis probleeme orgaanilise keemia mõistmisega, kuigi õpikus oli kõik kenasti kirjas.
Õnneks on ilmunud raamatuid, mis panevad teadussaavutusi lihtsasse keelde. Loodusteadustega tegelemine ongi keeruline, puudub mängimine faktidega ja ei saa genereerida “jutuvada”, mis mõttekas vaid liidri ja tema jüngrite peas.
Samas esoteeriline maailmapilt pakub lahendusi ja teatavaid seletusi, mis ei nõua kõrgemat matemaatikat, kvantfüüsikat jne. Vaid mängitakse nonde sõnadega, luues värdvorme.
@MD – Nõustun Sinu arvamusega! Kahjuks ei õigusta asjade selline olemus umbluu ja muinasjuttude tõena kasutamist. Maailm on keeruline sõltuvuste segadik, aga valed väited ei muutu sellepärast iseenesest tõeks. Skeptikute eesmärk peaks ikkagi olema tõe ja vale eristamine.
Käitumishäiretega lastega suhtlemine ja tegelemine aitab neil paremini maailmas hakkama saada, õige väide, minu meelest.
Eriliselt hästi aitab käitumishäirega lapsi minu 999.99€ per naase kvantrännakute kiirkursus, vale väide, ei aita palju paremini, kui mõni palju odavam ja mõistlikuma teemavalikuga laager/kursus/ekskursioon/üritus.
Kanäe, jaotad maailma osadeks ja näed, universum ei olegi alati nii keeruline. Polegi vaja alati käega lüüa ja otsustada, et kõigil on õigus.
@vabatmees –
Teadus ei ole religioon. Saientoloogiat võiks ehk religiooniks nimetada, aga kindlasti ei ole see teadus. Mul on halb ja paha, kui loen tekste, milles ikka ja jälle korduvad stamväited: teadlased arvavad, et neil on tõe monopol,; teadlased arvavad, et suudavad kõike seletada; teadlased on eluvõõrad nohikud, teadlased on hullud; teadlased ei süvene iseendasse ja ei mõtsikle elu mõtte üle; teadlased on raha peale väljas jne jne jne.
Teadus on meetod – meetod millegi tõestamiseks, ümberlükkamiseks, kahtluse alla panekuks, uudsete lahenduste leidmiseks, uute ideede leidmiseks, uute rakenduste leidmiseks. Teaduse olemus on kahtlus, uudishimu ja soov teada saada. Teadus on pidevas arengus – arenevad meetodid, areneb arusaamine maailmast, lisanduvad uued huvitavad probleemid. Olen tutvunud ka möödunud sajanditel möllanud “pseutoteadustega” – nt mesmerism. Ka nõiajahti, mida keskajal peeti, võib nimetada pseudotedauste paraadiks, kus teadusel ei olnud kohta.
Teadus nimelt nõuab tõendeid – olgu selleks siis katse (eelistatult), teoreetilised arvutused (matemaatika on looduse keel), või tänapäeval juba ka mudeldamine (arvutisimulatsioonid, kus muidugi olulisel kohal jälle universaalne keel matemaatika). Kui teadlane tuleb välja väitega, siis peab ta oma väidet tõestama. Kui ta seda ei suuda, kui teistel ei õnnestu kontrollitud tingimustes tema kastet korrata või tema arvutusi uuesti korrates tilmnevad arvutuskäigus vead või mudel osutub ebastabiilseks – siis tuleb otsida teisi lahendusi. See jätkub niikaua, kuni leitakse väidet tõestav või ümberlükkav tõend (tõendid). Teaduses on tulemus nii hüpoteesi kinnitamine kui ümberlükkamine. Esineb olukordi, kus ei ole võimalik ei üks ega teine – näiteks pole veel vahendeid, millega seda teha (aatomeid polnud ka võimalik enne näha ja aatomite ehitust enne uurida, kui üks tarkur leiutas selleks katse, tänapäeval aga on meil elektronmikroskoobid, millega saab ainete ehitust uurida, nt molekulide kuju vaadata).
Käesoleval ajal eksisteerib teadusmaailmas terve hulk teooriaid Universumi ehituse ja arengu seletamiseks. Osad neist on leidnud laiemat tunnustust, osad on kõrvale lükatud, osad on “ooteseisundis”. Aga kui tuletame jälle koolifüüsikast meelde selle loo, kuidas avastati valguse olemus, siis tuleb välja, et ka omal ajal kõrvale lükatud teooria ei pruugi olla vale ja uute faltide ja uute uurimismeetodite valguses osutuda hoopis… tõeseks! Teaduses ei ole olemas absoluutset tõde ega tõe monopoli, mis eristabki teda religioonist. Teaduses pole kohta uskumisele (kui välja jätta usk iseenese võimekusse midagi ära seletada – selleta vist ei töötaks ükski inimene, teadlasest rääkimata). Nagu Universumis on kõik suunad võrdsed, nii on ka teadsues – kõik hüpoteesid ja teooriad võrdsed, kuni tõestatakse teisiti. Nt hüpotees selle kohta, et maakera on lapik, on osutunud valeks. Maa-keskse Universumi mudel on osutunud valeks (nojah, mõttetasandil oleme me muidugi igaüks maailma naba). Mis aga ei takista osasid inimesi USKUMAST, et see siiski on nii – neid ei veena tõendusmaterjal, neid ei veena taevas lendavad satelliidid, fotod Maast, reis lennukiga Austraaliasse – mitte miski. Nagu ei veena tõendusmaterjal ka seda, kes usub kristallpealuude üleloomulikku päritollu: see, et need on tehtud 20. sajandi alguses kasutuselolnud tööriistadega ja et tõendeid selle kohta on võimalik oma silmaga läbi mikroskoobi vaadata, see ei veena teda. Ta USUB. Teadlane ei usu, tema otsib, tõestab, lükkab ümber, katsetab, eksib, katsetab uuesti, analüüsib, arutleb, viskab vana teooria nurka, otsib uut… Ta küsib: “Miks? Kuidas? Millal?”. Teadlased otsivad “ilusat” seletust – kui olemasolev seletus on liiga keeruline, siis suure tõenäosusega on see vale (Ockhami habemenoa põhimõte) – see oli galileo, kes üritas päikesesüsteemi mudelit ehitada ja ta ei saanud planeetide trajetkoore klappima, kuidagi ei saanud. Kopernikus oli küll välja mõtelnud, et planeeidid liiguvad ümber Päikese, aga temagi ei suutnud korralikult planeetide trajektoore paika panna – need pidid olema ringid. Galileo arvas ka – ring! See on võti – vanadel kreeklastel juba oli just ring ideaalseks geomeetriliseks kujundiks! Aga planeetide liikumine taevas ei klappinud ringikujulise trajektooriga. Siis tuli välja mõtelda midagi uut – lisati parandused, mille kohaselt planeedid tegid suure tiiru ümber Päikese ja väikese tiiru ümber mingi kujuteldava keskuse oma orbiidil. See tegi planeetide liikumsie pildi hirmus keeruliseks ja see vaevas astronoomi. Lõpuks Galileo heitis peast mõtte ringikujulisest trajektoorist, mõtles vaatlustulemused veelkord läbi ja aastatepikkuse töö tulemusena selgitas välja, et trajektoorid on hoopis elliptilised. Ta alguses arvas, ehk isegi USKUS, et planeetide orbiidid peavad olema ringikujulised, siis aga sai TEADA, uuris välja, selgitas välja ja tõestas oma arvutuste ja vaatlustega, et need on elliptilised. Ja et planeedid ei liigugi oma orbiidil kogu aeg ühtlase kiirusega. Ma kirjeldasin praegu mälu järgi, loodan, et ei eksinud faktide vastu, aga neid annab allikatest (nt astronoomiaõpikust või wikist) kontrollida.
Nii et teadus ei ole religioon, siin ei ole olemas absoluutset tõde ja selleks, et olla teadlane, peab olema avatud meelega, uudsihimulik, kannatlik ja loov isiksus. Teadlane ideaalis peaks olema ka aus – iseenda ja teiste vastu, aga teadlased on samuti inimesed ja nii on ka neid, kes tulemusi enda huvides ja teiste kahjuks võltsivad, rahaahnuses ja edevuses odava kiire populaarsuse saavutamiseks ebateadusse pööravad (st loobuvad teaduslikust meetodist ja hakkavad USKUMA ja fakte väänama, varjama ja endale sobivaid välja otsima, peites seda PhD ja soravate tsitaatide ja võõrsõnade ja keeruliste selgituste laviini taha).
Teadlased ei ole ka eluvõõrad nohikud – nad on enamasti abielus (ja mõned petavad abikaasat), neil on lapsed, nad ehitavad maja, koovad sukki, käivad teatris või teevad sporti, mängivad viiulit, räägivad rumalaid ja vähem rumalaid anekdoote, tinistavad kitarri ja laulavad, kirjutavad artikleid, õpetavad suuri ja väikeseid lapsi, keedavad perele süüa ja viivad lapsi arstile ja kooli. Kui nad jalaluu murravad, siis neil on valus. Ausõna. Mõni loeb Terry Pratchettit ja mõni on sügavalt usklik (see, muide, ei segagi teadlaseks olemist, kui just usuks ei ole see, et maakera on lapik ja et Jumal lõi maailma kuue päevaga ja et rohelised mehikesed käivad regulaarselt Maa peal oma veisegenitaalide varu uuendamas ja talumeeste vilja maha sõtkumas – no on raiped, ah?!).
@Marv –
Ma olen õpetaja ja vannun käsi südamel, et seda nimelt loodusteadustes koolis õpetataksegi. Mida aga EI õpetata, on kriitiline mõtlemine ja teadusliku meetodi olemus ja rakendamine (ehk lihtsalt teaduse olemus). Väheseks jääb ka teadsusaavutuste sidumist igapäevases kasutuses olevate vidinatega – ilma loodusteadsuteta ei oleks neidudel kauneid õhukesi sukki, ei oleks meil erksavärvilisi sünteeskiust rõivaid, ei oleks jalgrattal vastupidavat rehvi, ei vulksuks su masina paagis bensiin, ei lebaks su apteegikarbis aspiriinitablett, ei parandaks hambaarst su kikusid kenade vastupidavate komposiittäidistega, ei värviks su isa (või ema?) maja ilmastikukindla värviga, ei küpseks kotlett teflonpannil, ei kirjutaks mina praegu oma kommnetaari ega tshätiks ükski naga msn-is ;)… MTV-id ei oleks ka olemas! Ja suurem osa selle vaatajatest ilmselt ei tea, mis põhimõttel televisioon töötab, kuigi seda neile koolis õpetatakse.
Muide, vastus küsimsuele, miks taimed on rohelised, ei olegi nii lihtne. Jah, klorofüll teeb nad roheliseks. Aga miks kolorofüll ISE on roheline – sest peab “neelama” teatud lainepikkusega (st teatud nähtava valguse spektriosa, st teatud värvi) valgust. Aga miks just selle lainepikkusega valgust?!
@Naissoost skeptik (haruldane eksemplar?) – sidumist reaalse eluga ma silmas pidasingi, seostamist igapäeva elu objektidega, see osa on puudulik.
Ma ei oska öelda, miks, kas tingituna õppekavast (liialt teoreetiline?) või mingitest muudest teguritest? Olen sirvinud oma isa kooli-aegseid õpikud, mis tihti kubisesid reaalelulistest näidetest.
Enda kooli ajast mäletan küll olukordi, kus oli vaja pähe õppida suuri tekstilõike ilma vajaduseta neist aru saada, kahjuks. Kriitilise mõtlemise kujundamine oleks ainult kasuks.
***
Miks taim roheline on? Lihtsam seletus- taimede lehed, varred neelavad just sinist ja punakat valgust, mistõttu roheline “jääb üle”.
Keerulisem vastus küsimusele, miks klorofüll?- võimalik, et klorofülli neeldumis-spekter sobib Päikeselt tuleva valgusega.
Samuti klorofülli elektronkatte-süsteem sobib energia resonants-ülekandeks. Ja seetõttu on evolutsiooni käigus eelistatud klorofülli.
@Marv – Jah, tüüpiline vastus, aga ei vasta küsimusele – sest teatavasti on valgusenergia punases ja kollases spektripiirkonnas märksa suurem. Miks seda lihtsalt tuulde visatakse? :) Loomulikult on sellel kusagil seletus, mida aga mina ei tea. Vastus, et ju siis nii on parem, pole just parim vastus. Ma võin ka arvata, et põhjuseks on näiteks see, et liiga tugev energia võib nt ATP sünteesi reaktsiooni rivist välja lüüa, kuid see pole miski õige seletus, enne kui on põhjendus. Liiga suur energia võib vigastada raku organelle, rikkuda elektronide ülekande jne. Vat – paras pähkel lastega koos uurimiseks. Teha ajurünnak ja projekt!
Uutes õpikutes on tegelikult praktilisi näiteid päris palju. Ja on ka välja antud spetsiaalseid õpetajaraamatuid, kust õpetaja saab ise juurde vaadata ja lastele edasi anda just nimelt praktiliste rakenduste osas. Mõni on mul kodus riiulis. Palju näiteid tuleb otse elust, mõndagi näed huvitavatest populaarteaduslikest filmidest. Mul on praegu pooleli Carl Sagani DVD-de sari “Kosmos” – õpetajad, kasutage!
@Naissoost skeptik (haruldane eksemplar?) – Ma parandan kiiresti mõned vead. Astronoom minu ülevalpooltoodud lõigus oli Kepler, mitte Galilei. Ma kipun neid ikka ja jälle segi ajama. Muu klapib (lappasin natuke raamatut ka, vana mälu turgutuseks). “Väikeseid ringe” nimetati epitsükliteks, need olid nii geotsentrilise kui Kopernikuse esialgse heliotsentrilise süsteemi juures ja neist sai tõesti lahti Kepler tänu orbiitide elliptilisuse omaksvõtmisele. Kepleri ja Galilei tööd on paljuski samast vallast, mistõttu ma neid segi ajangi. Lisaks on mu lemmikbänd “Queen”, nii et Galileo! on esimene asi, mis pähe tuleb… :)
@Naissoost skeptik (haruldane eksemplar?) – ma nüüd pisut parandan, sinise spektri osa valgusenergia on suurem kui rohelisel, kollasel või punasel.
Väga naljakal kombel klorofüll kasutab ATP tootmiseks just punast valgust, kuigi selle energia sisaldus on kvandi kohta u. 2 väiksem kui sinise kvandi puhul. Sellele mul seletus puudub.
Bioloogias on kasutusel mõiste “külmunud õnnetus”, et seletada mõnda olukorda, piltlikult “kui miski on piisavalt hea, et tagada süsteemi toimimine, siis pole seda vaja ka muuta”. Labane seletus: nii lihtsalt on.
Lastele mingi praktilise ülesande andmine, et mingi asja päritolu uurida, on hea mõte.
Marv ütles:
pigem on küsimus selles, et miks on taimed seetõttu loobunud just rohelise spektri kiirgusest kuna päikesevalgus on kõige energiarikkam just kollases ja rohelises spektrialas?
lugedes komme edasi selgub erinevaid spektrialasid. samas lugesin millalgi…kas sagani või dawkinsi väidet, et just kollane ja roheline päikese spekter olla energiarikkam. aga mine tea, äkki ta eksis või mäletan ma valesti?
@Jason – Punases on footonite voog kõige tihedam. Sinine on energiarikkam, aga energiast on fotosünteesil üsna savi, footon läheb tükina arvesse. Lühemalainelise footoni ülemäärasest energiast tuleb kuidagi lahti saada, aga see ülejääk läheb väga kiiresti suht ohutu soojuse kujule.
Teemal “miks on taimed rohelised” tilgub teadusartikleid tasapisi jätkuvalt, nii et selge pole see ühtigi. Rändan natuke väljapoole oma teadmisi, aga mu big picture sel teemal on järgmine. Esiteks, fotosünteesis kasutuskõlbliku footoni energia peab olema vähemalt “punane” (miski 1.8 eV oli vist). See on optimaalne, kuna ses kandis on Päikese kiirgus kõige tihedam, nii et punaseid footoneid on kõige rohkem saadaval. Niisiis, klorofüllid neelavad punases vägevasti. Ühe konkreetse pigmendi neeldumismaksimumid ei saa olla väga lähestikku, seega kui me neelame punases, siis mingi punasest lühema lainepikkuse vahemik peab nüüd halvasti neelduma. Järgmine maksimum on sinises (miks just seal, käib üle mu kompetentsi), keskele jääb roheline auk. Kollases neelab klorofüll enam-vähem rahuldavalt tänu punases neelamist tagava energianivoo vibratsioonilistele (uhh, ropendab skeptikute lehel!) alanivoodele, mis annavad neelamisvõime põhinivoost natuke suurematel energiatel.
Tegelikult topitakse seda rohelist auku jõudumööda kinni teiste pigmentidega, kõrgemates taimedes karotinoididega. Need on kollased kuni punased ja neelavad seega sinises, vähem rohelises. Mingil põhjusel, mida ma lõpuni ei mõista, pole taimed suutnud rohelist auku siiski korralikult kinni toppida – ka karotinoidid on selle lainepikkuse hankimisel siiski saamatud ja neid ei ole taimelehes ka klorofülliga võistlevates kogustes.
On näiteks mingid sigakeerulised mõttekäigud sellel teemal, et taimeleht saab oma sisemise optilise ehituse tõttu rohelist hajusast valgusest veidi paremini kätte kui otse Päikeselt tulevast lagipähevalingust, ja kõrges paksu lehestuga puistus tekitab see roheline auk sedasi tööjaotuse, kus ülemised lehed võtavad otstest punast ja sinist ja neist läbi tulev hajus valgus toidab alumisi lehti rohelisega. Mulle isiklikult tundub hõredavõitu mõttekäiguna.
@Jason – kas asi pole mitte selles, et meie Päikese kiirgusmaksimum on just kollases lainealas. See tuleneb tähe pinnatemperatuurist. Mida kuumem täht, seda sinisema poole ta maksimum nihkub, külmematel siis punasema poole.
Jep, täpsustuseks: eri alade inimestel on erinevad huvid Päikese kiirguse mõõtmise viisi vastu. Kui loendada Päikeselt tulevaid footoneid (mooli või tükki ruutmeetrile sekundis), siis on kiirgusmaksimum punases; kui mõõta sealt tulevat energiat (džauli ruutmeetrile sekundis ehk vatti ruutmeetrile), siis nihkub maksimum kollasesse, sest lühema lainepikkusega footonid kannavad rohkem energiat.
Naissoost skeptik (haruldane eksemplar?) ütles:
Väga toredad postitused naissoost skeptikult!
Kuid kui nüüd lasta korraks mõte rändama, siis mida peaks tegema selleks, et koolides tõepoolest tegeletaks kriitilise mõtlemise edendamisega ja õpetataks teadusliku meetodi olemust ja rakendamist?
On kuulda uue õppekava tulekust, kas sellega seoses võiks midagi muutuda?
Rohelist värvi peetakse rahustavaks. Nii olen vähemalt kunagi hallil Nõukogude ajal kuulnud. Huvitav, kui taimed mingil põhjusel peaks eelistama rohelisele värvile hoopis punast, kas siis oleksime harjunud hoopis punast värvi neutraalseks ja rahustavaks pidama ja värviksime näiteks köögil seinad rohelise asemel punaseks?
@salvey – Väga tõenäoliselt. Küllap on rahustav mõju just sellistel toonidel, mida looduses ohtralt ja paljudes varjundites leidub, sõnumiks “kõik on nii, nagu tavaliselt”.
A’ taimed ei eelista rohelist, nad põlgavad selle ära, sellepärast teda meile vaatamiseks palju üle jääb.
Jah, kordame üle, et kui miski asi paistab meie silmale miskit värvi (nt rohi paistab roheline), siis tuleneb see sellest, et konkreetne ese peegeldab tagasi just seda valguse lainepikkust ja neelab kõik ülejäänud.
Valge valgus sisaldab kõiki vikerkaarest tuntud värve. Rohelisena paistev rohi neelab punase, kollase, sinise, violetse, aga peegeldab rohelise.
Kui taimed saaks hakkama päikesekiirguse 100%-lise ärakasutamisega, siis oleksid nad mustad.
Äkki mõne miljardi aasta pärast ongi.
Kurb, kuid pean lisama siia pseudoteaduste kooliparaadi ka kooli, millest, tema nime kohaselt vähemalt, seda ei ootaks – Tallinna Reaalkooli… :(
UNIVERSUS Sisemise Tarkuse Kool kutsub kõiki huvilisi LAHTISTE USTE PÄEVALE N 18.juunil algusega kell 18.00 Tallinna Reaalkoolis.
…
Feng Shui, geobioloogia, pendliõpetus, bioenergeetika, erinevad meditatsiooni-tehnikad, astroloogia, mütoloogia, šamanism, budism, töö tšakratega, Silva meetod, Rännaku meetod, psühho-süntees, transpersonaalne psühholoogia, NLP, kvantfüüsika, jooga, numeroloogia, Reiki, keha meridiaanid, refleksoloogia, värviõpetus ja-teraapia, aroomiteraapia, muusikateraapia, loovteraapia, holotroopne hingamine, ravim-taimed, ruunid, Tarot kaardid, kivid ja kristallid, gongi tervendavad helid jne.
@Tarvo Kruus –
Tähelepanek 1: supi keskel on kvantfüüsika. Kvalifitseerub peaaegu solvanguks.
Tähelepanek 2: mis on selle supi kapsastel, porganditel ja kartulitel ühist? Minu hinnangul ainult vastuolu tõestust leidnud faktidega. Ühine vaenlane ühendab edukalt.
@Tarvo Kruus – küsisin ühelt reaalkooli tuttavalt, et mis ja kuidas. Ta ütles, et tema ei tea midagi konkreetselt sellest üritusest, aga kogu aeg neil majas miskit toimub ja ühel inimesel ongi keeruline korsis olla. Eriti kui üritus toimub suvel, mil suurem hulk õpilasi ja õpetajaid niiehknaa muudel orbiitidel.
Tundub, et “omatulu teenimine”, aga samas on üritus tulijatele tasuta, mis võiks nagu viidata sellele, et suhe kellegagi koolis on soe.
Uurime edasi…
Vaatkuslugu:
Esoteerikahuvi toob vallajuhile umbusalduse
Nils Niitra, Postimees
Tegu oli Loova enesearengu koolitusega Tarsi talus 12. ja 13. augustil, mida vehendas või siis korraldas AHAKeskus.
Esinejad:
Kristel Rannamees – koolitustreener
Anna Litvinova-Merilo – kunstnik ja kunstiõpetaja
Georg Merilo – koolitustreener
Tiia Kuusk – rännakupraktik
Kaido Sõmer – rännakupraktik
Külli Pea – tervisenõustaja
Laur Lumet – tervisenõustaja
Mai-Agathe Väljataga – selgeltnägija ja ravitseja
Huvitaval kombel on AHA kodulehel Tarsi sündmuse kohta nüüdsel ajal tühjus nagu poleks seda kunagi olnud. Aga ajalugu ei muutu olematuks, mediteeritagu, rännatagu, regresseeritagu eelmistesse eludesse, nähtagu selgelt kuipalju tahes. Oletan, et seoses meediakäraga on info selle “vastuolulise” kursuse kohta lihtsalt ära peidetud, aga google puhver aitab meid ikka.
On tõsi,et langevari ja mõistus täidavad oma funktsiooni ainult siis kui nad on avatud!