Lapsed ja nn alternatiivmeditsiin ei sobi kokku
Niinimetatud alternatiivmeditsiin, moodsama väljendiga integratiivne meditsiin ehk täiendmeditsiin on tänapäevane nimi igiaegadest pärit posimisele — tervisealastele tegevustele, mis uuringute järgi ei toimi, on tervisele lausa ohtlikud või mille mõju pole piisavalt uuritud.
Paljusid neid tegevusi võib iseloomustada kui uskumusmeditsiini, kuna inimesed usuvad mingite tegevuste (nt homöopaatia) mõju olemasolusse isegi siis, kui parimad ja uusimad teaduslikud andmed hoopis mõju täielikku puudumist näitavad. Usk võib kohati olla lausa religioosne ja nii mõnigi inimene pigem sureb uhkelt ja usumärtrina, kui pöördub tõenduspõhise arstiteaduse poole.
Skeptik.ee küljel on on juttu olnud Hollandi telestaarist Sylvia Millekamist, kes oma rinnavähki homöopaatia ja paljude muude toimimatute tegevustega tervendada üritas, kuid enneaegselt ära suri, ning ühest ravitsejast, kes gangreeni meega üritas ravida.
On olemas ka rahvusvaheline andmebaas what’s the harm, kus on kokku kogutud hulk ajakirjanduslikke lugusid ja need teemade järgi süstematiseeritud, milliseid hädasid on usk olematusse inimestele ja nende lähedastele kaela toonud.
Üks asi on see, kui täiskasvanud inimene otsustab iseenda kohta, millist ravi ta soovib või ei soovi kasutada, keda uskuda ja kuidas surra. Olukord on aga keerulisem, kui lapsevanem otsustab oma lapse usulistel põhjustel adekvaatsest ravist ilma jätta ning põhjustab sellega kannatusi ja surma inimesele, kel puudub võimalus enda eest seista. Sellised juhtumid tekitavad õigustatult hulga küsimusi, pahameelt ning tegutsemistahtelistemate inimeste nõudmisi, et midagi peaks ette võtma. Aga mida?
Laste meditsiiniline väärkohtlemine ei ole ainuüksi jehoovatunnistajate, “teadusliku kristluse”, saientoloogia või muude kirikute pärusmaa. Sarnaseid religioosseid ja reaalsusest eemaldunuid kinnisideid leiab homöopaatide, luuleviilmade, toidulisandajate ja muude niinimetatud alternatiivsete meditsiinivõtete harrastajate ning muidugi ka vaktsiinivastaste juures.
Näiteks mõisteti üks Austraalia isa kuueks kuuks vangi, kuna ta ei viinud südamehaigusega last haiglasse, vaid “ravis” teda mingi alternatiivmeditsiini möginaga (Mannatech), mis kleepus lapse hammastele ja ummistas suu. Kui 42-kraadise palavikuga laps lõpuks arstide hoolde jõudis, tehti talle raske südameoperatsioon. Komplikatsiooniks oli veel ajuverejooks ja kulus umbes aasta, kuni laps lõpuks poopimedana ja ulatusliku liikumispuudega koju lubati.
11-aastane Kara Newmann suri diabeedi tagajärjel, kuna tema vanemad ei viinud last arstide hoole alla. Vanemad arvasid, et vaid jumal ravib ja arstide poole pöördumine oleks nad jumalast eraldanud. Vanemad püüdsid end kaitsta sellega, et põhiseadus tagab nende usuvabaduse, kuid vabadus uskuda ei taga vabadust kõike teha. Süüdimõistmise korral võivad nad kuni 25 aastaks vangi minna. Otsus tehakse teatavaks 23. juunil.
Sarnaseid juhtumeid ei pea sugugi kaugele maailma otsima minema, piisab ehk ka mõnest kodumaisest näitest.
Aastaid tagasi suri lahendamata reesuskonflikti tõttu vastsündinud tüdruk, kuna vanemad olid (on vast siiani) jehoovatunnistajad ja ei lubanud vereülekannet teha.
Kommenteerijale Nirti sattus ette selline tekst:
Lapse nabasong, 09.09.2008
Mu lapsele tuli umbes paarinädalaselt nabasong, kohe korralik pumps. Kas keegi oskaks aidata selle energeetilise põhjuse mõistmisel.
Lapsest niipalju, et ta jäi mu kõhus olles ilma emalikust armastusest, kuna ma sel ajal tegelesin peaasjalikult tema vanema õega. Seetõttu sündis ta ka enneaegsena ning tugevalt alakaalus, lisaks veel põletik ja nõrkus. Ühesõnaga, ma tegin ta elu väga keeruliseks. Tugev emaarmastus tekkis mul ta vastu alles siis, kui ta sai kuu vanuseks. Nüüd olen temalt selle pärast andeks palunud, olen oma vigadest teadlik ja neist ka õppust võtnud…. nabasong aga püsib.
Palun abi, tahaks oma lapse terveks aidata.
Ja siis muidugi need “ökomammad”, kellest mõnda meile Pealtnägijas näidati. Nad hoiduvad kõrvale vaktsineerimisest, “ravivad” lapsi uriiniga, on homöopaatiameelsed ja mõned arendavad paranoilisi vandenõuteooriaid kurjadest ravimifirmadest ja arstidest, kes saavad rahulduse laste mürgitamisest.
Vanemaid on lollitanud ka kohalik homöopaat:
Kui minu laps alles haigestus [diabeeti] (ca 9a tagasi), siis algul käisime [homöopaadi juures].
Aga tuu homöopaat arvas, et võtku neid jubinaid sisse, mida tema välja kirjutab…ja et insukat [insuliini] polegi enam eriti vaja süstida. Sain juba esimesel päeval aru, et suhkrud laes ja homöopaadi jutt jama (oli aru saada, et see inimene diabeedist küll midagi ei tea).
Sellega jäigi homöopaatia-kogemus meil katki ja muude “ime-ravitsejate” poole pole ka enam pöördunud.
Küllap on neid näiteid veel ja küllap on igaühe valulävi eri kohas. Kas meie arstidel on tänapäevaks olemas juhendid, kuidas elu päästvast vereülekandest keelduva jehoovatunnistajast lapsevanemaga toime peab tulema? Kanadas näiteks võtab kohtunik kiirkorras vanematelt ajutiselt vanemlikud õigused ära, kuniks vajalikud protseduurid tehtud saavad.
Kas lastekaitse või politsei või keski-miski saab ja peab sekkuma, kui näiteks luuleviilma või perekooli foorumis on näha, et on toimimas võimalik lapse tervise tõsine rikkumine adekvaatsest arstiabist kõrvalehoidmise teel? Või kelle asi see olema peaks?
Rootsis kehtib nn posijaseadus, mis sätestab, et need nn alternatiivmeedikud ei tohi tegeleda laste ega tõsiste haigustega (sh diabeet). Meil on alternatiivikud täiesti ulapeal ja võivad teha peaaegu mida iganes.
Vaktsineerimisest keeldujatega pole vist midagi peale hakata. Teavitustöö usklikele teatavasti ei mõju. Avalik hukkamõist paneb nad end märtritena tundma ning vastuseis ja eneseõigustus sellest aina suureneb.
Kahjuks vist on sedasi, et välismaised lood ei tähenda Eestis suurt midagi. Justkui oleks vaja veel mõnd kohalikku tragöödiat, et keegi midagi liigutama hakkaks. Riskikäitumine on hea pinnas selleks, et see riskantne asi ükskord ka juhtuks.
Muide, repliigi korras veel Aafrikast – Aafrika pindala on umbes 10 Indiat, aga Indias elab ikkagi rohkem rahvast.
Ingmar ütles:
Ma küll pisut hilinenult sekkun, kuid:
paluks jääda füüsikaliste terminite puhul LOODUSTEADUSLIKE definitsioonide juurde. Antiikajast pärit definitsioonid võivad olla küll muidu võluvad ja pisut lünklik haridus ei pruugi lubada neil kahel selget vahet teha, aga paar tuhat aastat aastat tagasi ei lubanud tolleaegsed piiratud tehnilised vahendid säravaimatel mõtlejatel mateeria sisemusse veel küllalt sügavale sisse kiigata.
Ehk siis: mateeria ja aine (matter vs. substance) definitsioonid ei ole kattuvad. Näitena astrofüüsikast tunneme objekti mida nimetatakse neutrontäheks. See objekt ei saa meile tuntud füüsika printsiipide põhjal koosneda ainest selle enimlevinud definitsiooni järgi. Küll aga pole kahtlust, et tegemist on mateeriaga.
@kuuba – Tjah, inglise keele “matter” kipub pigem aine kui mateeria olema. Muteada jagatakse fundamentaalosakesi spinni järgi – poolarvulise spinniga on aineosakesed, täisarvulisega jõuväljaosakesed (ei garanteeri, et viimane termin täpne on), üks mateeria ta kõik.
Ingmar ütles:
Parem oleks neid vist ikka fermionideks ja bosoniteks nimetada. Viimaste hulka kuulub siis ka footon, mis on elektromagnetvälja vahendav osake. Kuivõrd bosonid mittemateeria on, ma ei oskagi mittefüüsikuna öelda. Kohati tundub, et see on pigem filosoofiline küsimus, aga kindel on see, et wikipediat sedasorti küsimuste puhul enam üleliia usaldada ei maksaks. Ehk tuleb elementaarosakesi sedasorti küsimuste lahkamiseks veelgi peenemateks jubinateks lahti võtta kui seni on suudetud.
@Tonda –
kahjuks on see hale propaganda, mis ei vasta tegelikkusele
SEe on sama, kui toodetakse igasugust inimesele mittevajaminevat kaupa aga samas tehakse tohutut reklaami, justnagu oleks see sulle eluks hädavajalik.
See vaid peenelt peidetud propaganda ja usk, mida juba emapiimaga sisse söödetakse.
Mina ei tunne ühtegi vanaks elanud inimest, kes oleks arstiabi kasutanud või arstirohtusid tarvitanud ja vanaks elanud. irw Need inimesed, kes on juba üle 80 ja 90 on enamasti arsti ainult piltidelt näinud või minimaalselt. Samas on nende seas aga palju, kes oskavad end turgutada ravimtaimede ja muu staffiga. Kõige suurem on muidugi USK.
Kui teis on tugev usk meditsiini, ehk see aitabki!
typ ütles:
Seega, kuna ma ei tunne ühtegi mustanahalist, siis küllap neid ei eksisteeri.
teine loogikaviga: kas sulle pole pähe tulnud, et arstimeid vajavad inimesed üldiselt siis, kui tervisliku seisundiga midagi korrast ära on? Ma ei ole siin kuskil näinud seisukohta, et ravimite regulaarne (põhjuseta?) tarvitamine on pikaealisuse saavutamise saladus.
Typ ütles:
Tutvustame siis mõnda. Dalai Laama,t näiteks. Too peaks iidsete tarkustega ja ravimtaimedega võrdlemisi hästi kursis olema ja sellegi poolest eelistab ravitsejatele arste.
http://www.epl.ee/artikkel/457296
http://www.minut.ee/article.pl.....28/1458209
Kui tema ka iidseid tarkusi ei tea, kes siis veel?
See on juba rohkem Teie probleem.
Kriku ütles:
On küll. Seejuures olulisimas. Kooselus loodusega nimelt. Meie vägev keemia ja võimas tehnika on üksikindiviidide elu pikendades kasvatanud inimkonna, kes on lõpule viimas endale sobiliku elu hävitamist maa pealt. Ehk hakkavad prussakad otsast peale ja saavad meist paremini hakkama vastutustundetu arengu pidurdamisega. Aga mis meil sest. Meil on intellekt ja läänelik arengumudel – kogu aeg kiirustada kuhugi, kuhu ei oleks vaja minna, kogu aeg tahta lisa asju, mida just vältimatult ei peaks omama ja kogu aeg katsetada piire, mille taga ootavat koletist me ei oska näha. GMO on tulnud. Head isu! Lihtsalt näiteks.
Keegi vanakreeka filosoofidest arvas, et eksperimendid ja katsetused on mittevajalikud. Et piisab vaid õietimõtlemise kunsti omandamisest ja tõesed teooriad tulevad ludinal. Tõsiselt räägiti tol aal kolmest elemendist nagu tuli, vesi ja maa. Edasine loodusteaduste areng näitas siiski, et keemiat lihtsalt lambist välja mõelda ei saa. Minuteada apteekrid olidki esimesed keemikud. Loodusest saadavaid ravimeid, mida ka tänapäeval kasutatakse on palju. Kõik me esivanemad teadsid mille vastu on hea tammekoor, pajulill, raudrohi või palderjan. Et liigesepõletikule on leevenduseks haige koha nühkimine vastu raudkivi (magnet), siis veel kupud, kaanid, aadrilaskmine, hammaste väljatõmbamine jne. Mõnelgi juhul pole tänapäevane farmaatsiatööstus leidnud tõhusamaid aineid, kui looduses saadaval. Paraku ei tea ma, et keegi ravitsejatest seljataks puukentsefaliidi või lõikaks välja teie pimesoole. Seda veel, et ka inimene on osa loodusest. Aeg, kus kooskõlas loodusega kanepit saab popsida, kestab veel. Valikuvõimalusi on.
typ ütles:
Sellele on väga lihtsad seletused. Kas sinu valim on väga väike (tunned 1-2 90 aastast) ja/või sa lihtsalt ei tea, et keegi ravimeid võtab. Need inimesed, kes praegu on 80-90-100 aastat vanad, on sellise kasvatusega, et nad üldjuhul ei reklaami, et võtavad regulaarselt mingeid ravimeid ( ja lisaks veel, et miks peaks mõni soliidses eas vanahärra/daam mõne nolgiga oma terviseprobleeme arutama). Arvestades sinu veendumusi ( ja ka keelekasutust), siis vaevalt sa arstide seltskondades liigud, nii et sinu reaalsus on tugevasti moonutatud ehk sa usud eelkõige seda, mida ise tahad.
Ma ei tea, kuipaljudel siinkirjutanuist (ja kuipalju) on lapsi või kogemusi nende ravimisega. Minul on kogemusi. Ja väidan, et reeglina jõuab “posijateni” – kelleks iganes neid ka pidada – lapsevanem siis, kui ta on ummikseuisus “tavameditsiiniga”. Loendamatud kõrvapõletikud, astmaeelsed bronhiidid, allergiad jne. Paljud neist krooniliseks muutunud just tänu “tavaravimite” üleannustamisele. Ja arstid tõstavad käed üles ja kuulutavad olukorra lootusetuks.
Mida siis teha? Ehk mida soovitaks tõsiusklik teadusejünger?
inz ütles:
Muideks. Oled kindel, et see oli teadlik harmooniline kooselu loodusega, mida inimesed harrastasid? Et siis 1000 aastat tagasi elav murumütsiga toorukummardajast ning parasjagu metsa raiuma minev eesti mees poleks andnud poolt kuningriiki võimaluse eest kasvõi pool päeva kasvõi vana hea “Družbaga” töötada, selle asemel et kirvega neid va puid langetada? Ning oleks vaid sülitanud moodsa traktori peale ning kindlalt hobusega oma põllule läinud? Või ikka eelistanud ise sõuda, mitte poleks rõõmust lakke hüppand, kui keegi tema laevukese päramootori oleks paigaldanud?
Neid näiteid võib veel ja veel tuua- aga minul on küll tunne, et kooselu loodusega oli pigem toonase tehnoloogilise arengu juures ainuke võimalus, mitte vaba ja teadlik valik. Ning ausalt öeldes, kui kooselu loodusega tähendab alati nurga taga luusivat võimalikku näljahäda (sa isegi ei kujuta ette, mida see tähendab, eks?), ohtu metsas lillikesi korjates looduslike huntide poolt sööduks saada ja kõike muud taolist, siis tänan, ei. Andke mulle GPO-d ja püss! :P
typile- mina aga näiteks olen inimene, kellel tänu moodsa meditsiini sekkumisele on siiani võimalik seda maailma nautida ning kes teab, äkki isegi 80-90 aasta vanuseks elada. Ning ma usun, et kui sa oma tutvusringkonnas natuke ringi küsid, leiad sa üllatavalt palju samasuguseid inimesi…
See ei ole teadmiste küsimus. Inimkond liigina on paljunenud nii hoogsalt, kui keskkonnatingimused on paljunemist lubanud ja teinud seda täpselt samuti kui teisedki liigid. Inimese ainus eripära on ainult see, et inimene on levinud üle terve planeedi. See on puhas instinktidele allumine, millel pole teadmiste ega tarkusega midagi ühist.
1000 aastat tagasi üritasid inimesed loodust allutada täpselt samamoodi nagu tänapäeval, ainult et neil ei olnud veel selleks eriti häid vahendeid.
Mis mõttes?
@inz – Kooselu loodusega, jah. Soovituslikku lugemist: Lihavõttesaare ajalugu, Islandi ajalugu. Siis tasub pilk visata Eestimaa metsasuse arengukäigule (okei, selle suuremad fluktuatsioonid on jäänud viimastesse aastasadadesse, nii et tuhande aasta argumendina see arvesse ei tule). Tasub ka lausa tõsimeeli muinasjutte lugeda – näitavad ilmekalt meie esivanemate suhtumist loodusesse.
A’ nagu Kriku juba sõnastas, küsimuse all ei olegi mitte niivõrd suured keskmised, vaid tänapäevased tipud vs. 1000 aasta tagused tipud, ja väide on, et tänapäevased on omal alal eelkäijatest kaugelt üle – niiviisi igal alal. Ma ei julge lausa raudkindlalt raiuda, et erandeid pole, aga ühtki pähe küll ei tule ja keegi teine pole ka siiani ühtki nimetada osanud.
Kas üle või vähemalt samal tasemel. Kindlasti on asju, mida viimased x tuhat aastat on juba osatud väga hästi teha ja mida polegi enam võimalik eriti paremini teha.
@Kriku –
Täpselt nii ongi. Korduv antibiootikumide kasutamine peidab haiguse “teki alla”, selleks et ta mõne aja pärast saaks sealt uuesti välja pugeda. Ja siis juba kroonilisemas vormis. Ja nii, et on tekkinud resistentsus eelmisele ravimile.
Minu lastel on katkenud korduvad kõrvapõletikud ja bronhiidid peale seda, kui lõpetasin perearsti poolt soovitatud ravimite andmise ja valisin loodusravi.
Tavaravimitel on ju sageli kõrvaltoimed. Neist eriti ei räägita, aga kuipaljud emad vaevlevad oma laste lõputul ravimisel just seetõttu…Nokk kinni, saba lahti.
Antibiootikumidega on inimkond lollusi teinud küll (loomasööta segamine ilmselt kõige ogaram näide) ja teeb mu arvates ka praegu; olen ise ka hambaarstilt profülaktika korras antibiotsikuuri saanud, mille mõistlikkuses ma pehmelt öeldes kahtlen. Siiski, akuutsed antibiootikumidest tingitud probleemid on reeglina seotud poolelijäetud raviga – kui kuur kenasti lõpuni teha, siis puristad veidi aega potti ja pärast ei tohiks suure tõenäosusega probleeme olla, v.a. juhul, kui oled sama antibiotsi kuuri varem pooleli jätnud.
Muidugi juhtub ka äpardusi; kui sind vaevav bakter konkreetse aine vastu resitentne on, siis keerad seda tarbides ainult sisemust sassi ja tervis läheb vaid hullemaks. Aga haiguse pelk allasurumine antibiootikumi mõjul on muteada jamajutt – antibiootikum kas toimib ja teeb puhta töö või ei toimi üldse. Seda eeldusel, et alustatud ravi lõpule viiakse. Mööndes, et ma pole kaugeltki selle ala spetsialist; kui meil mõni arst läbi astub, paluks ümber lükata või takka kiita :)
Esiteks ei jäta antibiootikumravi pooleli ükski hooliv ema.
Teiseks ei tee enamus perearste 90% juhtudest enne ab väljakirjutamist mingit bakteri tundlikkuse testi.
Kolmandaks puristab peale ab-d potti vaid täiskasvanu. Lapsed on tundlikud ja neil on tagajärjed pahatihti palju pikemaajalisemad ja kurjemad.
Kogemusi, palun kogemusi oma laste ravimisest! Enne, kui tulete sõna võtma.
Liiga kergekäeline antibiootikumide välja kirjutamine on probleem küll.
Kui lapsed suuremaks kasvavad, siis sellised asjad lähevad tihti ka leebemaks ja lakkavad. Mul olid ka mingis eas sagedased kõrvapõletikud.
Mida see loodusravi siis endast kujutas, mis aitas?
Ma arvan, et mina oleks esiteks mõne teise arstiga konsulteerinud ja siis edasi vaadanud.
Ingmar ütles:
Puust harjutusmõõgad ei ole sugugi uus leiutis.
@inz –
Lääne tsivilisatsioonil on niisugune põnev omadus, et ta on kasvanud suureks ja keeruliseks. Keerulisemaks, kui paljud inimesed mõistavad. Tervet hulka läänetsivilisatsioonile omaseid detaile ei pruugi üksik lihtinimene elus kordagi näha.
Mõned nendest inimestest, kes enamikku tsivilisatsioonist ei mõista, hakkavad siis kummalist filosoofiat tegema. Kes leiab, et kui nad bioloogiat ei mõista, siis ei ole tüvirakke tarvis uurida; kes avastab, et kui nad pangandusest aru ei saa, siis ei ole raha olemas …
hjarg ütles:
Klassikaline näide: Lihavõttesaar. Elasid-elasid selle asukad harmooniliselt koos loodusega, kuni ühel päeval enam ainsamatki puud järel ei olnud.
Aga muidugi on Lihavõttesaar nii äärmuslikult läänemaine, et ta Lõuna-Ameerikast veel tuhandeid kilomeetreid lääne pool asub. Küllab see lääs ikka üks paha ilmakaar on.
inz, sa võiksid lugeda näiteks, näed, sellist raamatut, et saada veidike perspektiivi, mis on meie environmentaalias müüt, mis tegelikkus:
http://www.amazon.com/Skeptica.....038;sr=1-1
Üks asi, mida sagedaste tervise probleemide puhul tasuks teha on allergiatest. Allergilised reaktsioonid kutsuvad ka põletikke esile. Tihti inimesed isegi ei tea, et nende igapäevane tervislik seisund pole normaalne. Nad arvavad, et nad on lihtsalt teistsugused.
ei õigusta siin homöopaate või kedagi kes ei vaktsineri, kuid autori kirjutisest on näha, et inimene on äärmiselt kitsa silmaringiga ja suht teadmatuses lahmija. elu ei ole must-valge. naljakas lugedagi kui ühehülbaliselt antud probleemi on kajastatud. kulla autor, alun ära kirjuta enam, tegid niigi endal margi väga täis.
@omanimi –
Minu arust teevad enda margi täis inimesed kes uriini joovad usus et see ravib midagi paremini kui mõni muu mürgine aine.
Maailm ei pea olema mustvalge et jama ära tunda.
Minu arvates on lahmimine kellegi kohta millegi ütlemine ilma argumentatsioonita. Omanime viimane postitus mahub ilusti sellesse määratlusse. Milles avaldub autori teadmatus? Millised probleemi tahud on jäetud kajastamata?
Laske ma ka kirjutan natuke. Teema on mulle tuttav.
Ühel heal õhtul meile uksekell. Abikaasa läheb avama – võõras neiu ukse taga. Ütleb – tema tuleb nüüd meile elama. Et üks inimene olla talle ütelnud, et tema peab nüüd meie juures elama hakkama. Tuli välja – see inimene ekstrasenss olevat. Ja neiu muudkui trügis sisse. Abikaasa võitles vastu. Lõpuks tuli välja – vastaskorteris elav ektsrasenss oli SKISOFREENIAT põdevale neiule suutnud selgeks teha, et tema haigus on kinni tema vales mõtlemises ja mingites energiates, et too peab nüüd hakkama õigesti mõtlema ja omapead elama (mingi probleem neiu emaga?). Neiu oligi jätnud rohud võtmata ja loomulikult täiesti segi läinud. Aga selle asemel, et oma autoriteeti kasutada neiu mõjutamiseks (võta rohtu, mine arsti juurde), palus too ekstrasenss MEIL teha nägu, justkui oleks MEIL vaja koos kiiresti kuhugi minna ja päästaksime ta niimoodi tülika patiendi eest. Toona olin loll, sõna otseses mõttes, noor ja loll, ei ütelnud sõnagi vastu – jätsimegi neiu sinnasamasse trepikotta seisma, ise sõitsime ekstrasensiga linna peale. Aga neiu oleks võinud meeltesegaduses mida iganes teha, temaga oleks võinud mida iganes juhtuda! Pärast olla ta oma “õpetajale” helistanud ja oma halva käitumise pärast vabandanud – aga tema polnud ju süüdi! Ja sarnane situatsioon kordus minu teada veel vähemalt korra.
Sama ekstrasenss on juttude järgi üritanud ka “päästa” vähihaiget last. Laps veeti arstide vastuseisust hoolimata haiglast minema ja hakati “puhastama”. Olevat teise “peaaegu puhtaks saanud”. Aga siis tulid arstid vahele, viisid lapse haiglasse tagasi. Laps suri. Loomulikult olid selles süüdi arstid, mitte esktrasensid, kes vähist ja vähiravist midagi ei teadnud ja katkestasid raviskeemi. Vähk on väga raske haigus, on paranemisperioode, on haiguse progresseerumise perioode. Ravi on raske ja sellel on rängad kõrvalmõjud. Ehk oleksid arstid suutnud lapsele anda lisaaega nädala, kuu või aasta, ehk oleks ta terveks saanud. Iga võidetud päev oleks olnud võit tema vanematele. Aga ehk ongi hea, et laps, kes niikuinii oli surmale määratud, sai ravi kõrvalmõjudest puhkust ja suri tänu ekstrasenssidele nö halastussurma? Igal juhul oleks huvitav teda (tegelikult mitte), mis tunne on elada teadmisega, et oled mõne inimese surma põhjustanud?
Minu oma lapsel oli kurk haige (muid hädasid sinna juurde, mida mina teadsin, aga esmakordse emana ei osanud väga hulluks pidada). Ekstrasenss pakkus lahkelt abi – kõrvad olevat haiged, vaja kõrvavaiku eemaldada, nende vaigutorudega, teate küll. Mul polnud toona aimugi, et neist midagi tolku pole ja et nad lausa ohtlikud võivad olla. Tegime torusid, abi ei olnud. Auras olevat olnud mingi ring kuklas. Võtsin omaenese teadmised kokku, vaatasin lapsele kurku ja viisin ta kiiresti arstile. Mandlipõletik ja suurenenud adenoidid. Paari kuu pärast olid tal mandlid ja adenoidid eemaldatud, öine norskamine kadunud, söögiisu tagasi, kaaluiive positiivne ja kasvu viskas kuu ajaga mitu sentimeetrit (aasta vältel polnud kasvanud sentimeetritki). Ta oli siis kolmene. Aitäh arstidele ja mu oma emale, kes oli mulle suutnud natuke kainet talupojamõistust ja laste ravimist õpetada – hea, et see mulle õigel ajal meelde tuli. Väikese sarkastilise vahemärkusena võib lisada, et ekstrasensi enda kõrvad ei näidanud teravneva kuulmise märke ka peale pikaajalist pidevat “torutamist”…
Näiteid võin tuua palju. Ühte asja olen mõistnud, vaadates seda “arsti” ja tema “patsiente” – enamasti need inimesed ei olegi füüsiliselt haiged ja vajavad vaid seda, et keegi neid ära kuulaks ja nendega tegeleks. Teiseks – nad nopivad tema jutust välja just selle, mis “täppi” läheb ja mis neile sobib. Valed diagnoosid nad unustavad ära. Aga kui mulle öeldakse, et “Ma näen – sul hammas valutab”, ja mul hammas teps mitte ei valuta ja pole viimased 5-6-7 aastat enam ükski hammas valutanud, siis mina ei unusta seda ära. Ja kui ekstrasenss väidab, et mu abikaasal olevat stenokardia – ja ma ütlen et ei, ta on arstil käinud, tal ei ole süda haige, siis öeldakse mulle – jah, aga stenokardia ei olegi südamehaigus, see on rinnaangiin… (abikaasal tegelikult roietevaheline närvipõletik). Kes viitsib, võib välja uurida, mis stenokardia on – südamehaigus või… Mulle õpetati seda omal ajal koolis. Sellise “arsti” kätte usaldavad inimesed südamerahuga oma tervise, kes ei suutnud iseendal haigust diagnoosida. Käis ja lonkas, käis ja lonkas, kurtis – istmikunärvi põletik, valutab, käia ei saa. Nojah, istmikunärvi põletik raviti uue puusaliigese panemisega. ;)
Oijah. Mis vaktsineerimisse puutub, siis siin on üks väga lihtne põhjus, miks inimesed sõna otseses mõttes lolli juttu suust välja ajavad (Nagu üks ema ütles – meie elame siin aasade ja metsade keskel, meil ei ole siin mingeid koledaid haigusi, miks ma peaksin teda vaktsineerima? Tea, kas ta laps jääb elu lõpuni metsade ja aasade keskele, ei lähe lasteaeda ega kooli, ei õpi ametit ega lähe turule ega poodi?). Tänu vaktsineerimisele ei ole meil enam rõugeid, lastehalvatust, sarlakeid, leetreid. Enamik meist ei tea, mis on tuberkuloos ja mumps või läkaköha. Aga see on ainult tänu sellele, et valdav osa elanikkonnast on mitme põlve vältel vaktsineeritud. Lastehalvatuse epideemia möllas Eestis alles hiljuti, möödunud sajandi keskel. Lugege Oskar Lutsu – kuidas terved külad tühjenesid inimestest sarlakiepideemia ajal. Me võtame enesestmõsitetavana, et neid haiguseid enam ei ole, aga see on ainult ja ainult tänu vakstineerimistele. Ja kui need lõpetada, siis – egfa haigused maailmast kadunud ei ole. Haigustekitajad on maailmas alles, piirkonnad, kus levivad rõuged, tänaseni alles ja ootavad inimmaterjali, mida mööda levida. Kui elanikkonna vaktsineerituse tase langeb alla kriitilise piiri, siis on oht leida ennast taas keset epideemiat. Ja kui mitte enne, siis just siis hakkavad inimesed jälle aru saama, et vaktsineerida on vaja. Kui oma laps on puukentsefaliidist pooleldi halvatuna voodis või läkaköhas, siis jõuab vajadus kohale. Ravimite ja vaktsiinide kõrvaltoimed on kõik võimalik leida intenetist, seda saab küsida arstilt. Lastele on tänapäeval oluliselt ohutumad ja puhtamad vakstiinid kui nõukogude ajal, kui keegi ei küsinud vanema nõuskolekut vakstineerimiseks, ega küsinud, ega tal mõnda allergiat ei ole – arst tuli kooli ja torkis kõik lapsed läbi. Ravimitööstus loomulikult teenib vaktsiinide tootmisega raha, aga kahjuks ei mõtle keegi sellele, kui palju KULUB ravimitööstusel raha vaktsiini väljatöötamiseks. Ja et vaktsiinidest ei tule mitte ravimitööstuse põhikasum – ma pakun, et põhikasum tuleb vitamiinide ja muude toidulisandite tootmisest ja aspiriinist.
Oma lapse esktrasensi hoolde usaldamisega näitavad vanemad, et neil pole päris kõik asjad ülemisel korrusel kombes ja et nad on iseenese mugavuse nimel valmis ohvriks tooma lapse tervise (loomulikult on mugavam vedada last ekstrasensile, lasta talle käsi peale panna ja tema kohal kristallpulgakesi hõõrutada, kui viia ta arsti juurde ja asuda koostöös arstiga last ravima – see viimane eeldab tavaliselt ka seda, et vanem teeb ndale selgeks, mis tema lapsel viga on ja järgib teadlikulr arsti näpunäiteid. Ekstrasensi juures aga piisab vähesest – tsiki-priki, tinn-tinn, panime auras augu täis, nüüd põletage kodus viirukit ja tulge nädala pärast jälle. Ja jootke talle seda vett, kus on Atlantise kristallid sees olnud – teil ei olegi Atlantise kristalle – ma annan teile, aga te võite need muidugi ka päriseks osta, need on väga head, ühendavad teie ajuvõnked kõrgemate sagedustega, vastavalt kvantmehaanika seadustele…).
@karukell –
Loodusravimitel, st kui silmas on peeetud ikka ravimtaimi, mitte kritalle ja püramiide, siis ka neil on kõrvalmõjud ja sageli väga tõsised, näiteks surm. Ka loodusravaimite puhul peab väga hästi teadma, mida teha – millal koguda, kuidas töödelda, kuidas valmistada ja MIDA valmistada, kui palju anda. Kõige lihtsamad näited on maikelluke ja paiseleht. Ravimtaimede kasutamise oskus ei erine millegi poolest kaasagsest ravimikunstist – selle vahega, et ravimataimi katsetasid inimesed iseendi peal, mitte loomadel või bakterikultuuridel või viirustel katseklaasis. Nende teadmiste omandamine võttis tuhandeid aastaid ja talletati inimeste peades, aga toimeained nendes taimedes on sagedasti just needsamad, mida kasutatakse ka apteegi pillides – viimastes vadi puhastatud kujul või sünteetilistena, mistõttu nende toime on tugevam ja sageli paljud kõrvalmõjud just nimelt elimineeritud või vähendatud, võrreldes loodusliku analoogiga. Ma esitan nipiga küsimuse – kas sina annaksid oma lapsele pigem aspiriini või pajuoksaleotist? Vastuse leidmiseks soovitan lugeda viimast “Horisonti”.
Antibiootikumidest – olen ema, mul on laps. Antibiootikumi on talle 8 eluaasta jooksul välja kirjutatud ÜKS kord, alati on arst leidnud muu variandi ja soovitab eelkõige kõige leebemaid ravimeetodeid – kui need ei aita, saab alati kangematele üle minna. Kurk haige, nina kinni – astelpajuõli, saialilkletinktuur, mesi, kuum tee. Palavik – viinaga määrimine, jõhvikamahla.
Aga ma olen kindel, et kui lapsel OLEKS antibiootikumiravi tõesti vaja, siis ma seda ka teeksin. Ja tänapäeval annab ka apteeker koos antibiootikumidega soovitused, kuidas võtta ja mida teha, et loomuliku mikrofloora tasakaalu sälitada. Kui seda juba arst ei rääkinud. Sest antibiootikumide kõrvalmõju tuleneb sellest, et need hävitavad ka organismi “oma” baktereid, mis toimivad kaitsekilbina tõvestajate vastu – selle tulemuseks võivad olla seedehäired (näiteks jämesooles on meil hulk baktereid abiks seedeprotsessi lõpetamisel) või mikroseente vohamine (soor, tupeseen – bakterite ja seente vahel käib pidev võitlus ruumi pärast ja loomulikult seen vallutab koha, kui see bakteritest vabaneb). Neid asju õpetatakse põhikooli bioloogiakursuse raames ja terviseõpetuses, nii et põhikooli lõpetanud inimene peaks põhimõtteliselt oskama selliste kõrvalmõjude kohta arstilt ka ise küsida, kui arst nii tume on, et ei märka rääkida. Resistentsus on muide enamasti justnimelt ebaõigelt läbiviidud antibiootikumiravi tulemus – tuleb järgida skeemi, sest katkestused ja pausid raviskeemis annavadki ellujäänud bakteritele võimaluse paljunemise käigus muteeruda ja soodsal mutatsioonil levida, ja paljunevad nad imekiiresti.
http://www.reporter.ee/2009/04.....-karolina/
väga masendav lugu,aga oma kogemustest perearstide ja nende soovitustega, oleks ma kohe nii väikse lapse ja nii kõrge palaviku puhul kiirabi kutsunud.
muide kui vaadata seda töömeest basseini ääres tatsamas siis on selge et see juhataja valetab,neverever ei usu et seda venda pestakse ja ta nende saabastega väljas ei käi.
@circles:
Mainiks ära,et keemial ja keemial on ka vahe….saab liigitada kaht sorti keemiat,ehk siis looduslik keemia ja nn sünteetiline keemia.
Need inimesed kes ütlevad,et kõik looduslik on ka keemia..neil on mõneti õigus ja samas pole ka. Erinevad ravimid näiteks ja vaktsiinid sisaldavad sünteetilist keemiat,mis võib tervisele kahju teha.
PS. Maailm pole must ja valge,skeptikutel ja samas ka paadunud nn usuhulludel tasuks olla avatud meelega ja vaadata maailma erinevatest vaatevinklitest. Mina ei asu kummalgi poolel,vaid olen natuke mõlemat,sest see avardab maailma vaadet. Kumbki äärmus pole hea,tõde võib olla kummagi äärmuse vahepeal ! Ideaalne oleks inimeste tervisele see kui nii alternatiivmeditsiin kui ka nn päris meditsiin teeksid koostööd-neid kahte peaks võtma ühtse tervikuna,mitte kalduma ühte äärmusesse ja teist poolt maha materdama!
mari ütles:
Tõsi ka või?