Pullerits vahendab imelaserravi. Uurime lähemalt.
Priit Pullerits kirjutab spordiblogis loo laserist, mille abil väidetavalt sporditraumasid ravitakse, ja ühest füüsikust, kes seda asja ajab.
Meetodi kirjelduses on siiski mitmeid märke, mille alusel asja kahtlaste sekka võib liigitada:
- apelleerimine kuulsatele ja omal alal tunnustatud inimestele:
Too mees, nagu selgunud, on aidanud veel paljusid teisigi, alates kettaheitja Aleksander Tammertist ja Läti tõkkejooksjast Stanislavs Olijarsist ning lõpetades Eesti kergejõustikulootuste Maris Mägi ja Grit Šadeikoga.
Kuulsad nimed üksi loomulikult ei taga, et tegu on puhtakujulise umbluuga. Samas ei taga see ka seda, et tegu oleks mõjusa ja tõhusa meetodiga, sest ka kuulsused on inimesed, kes võivad puudulikule teabele toetudes valedele järeldustele jõuda. Kas mingi meetod töötab või ei tööta, saab selgitada siiski platseebokontrolliga ja randomiseeritud kliinilisi uuringuid tehes.
- apelleerimine arstide tõrksusele ja vanameelsusele:
…seal, kus tavameditsiin tikub traumade, põletike ja muude hädade ees käsi üles tõstma, jääb paljudel loota vaid Eesti teadlase omatehtud aparaadile. Ja see aitab! Arstidki on sunnitud seda tunnistama.
Kunstlikud vastandused teemal “uus ja edumeelne meie asi vs tõrksad arstid, keda peab sundima uuendusi tunnistama” ei ole vist kuigi pädevad. Kui mingi meetod ikka korralike uuringute tulemustele toetudes tõhusaks osutub, siis ilmselt ei pea kedagi sundima.
- apelleerimine isiklikule kogemusele:
Rein Kink märkas ligi kaks kümnendit tagasi, et temaga toimub midagi imelikku. Lausa sõnulseletamatut. Ta ehitas koos paari kolleegiga Tartu Ülikooli füüsika instituudis lasereid, kui täheldas, et haavad, mis sageli kuigi hästi kinni ei taha kasvada, hakkasid ühtäkki rutakalt paranema.
Isiklik kogemus on igale inimesele muidugi ületamatult oluline, kuid uute ravimeetodite ja läbimurdeliste avastuste tegemiseks selleks ei piisa. Vaja on korralikke platseebokontrolliga uuringuid.
Isikliku kogemuse ülistamine ja eelistamine uuringutele on pea kõigi libaravimeetodite ühine tunnus.
- regression to the mean ehk kirjeldatud tervisehäda oleks ehk selle aja jooksul isegi taandunud:
Viimaks otsustas ta abi otsida koos firmaga Estla ehitatud laserilt.
Kuu-pooleteise pärast sai põlv terveks. Ega ole enam häda teinud tänini.Kuu-pooleteise pärast oleks see põlv ehk isegi tervenenud? Lisaks kasutati ka muid arstiteaduse poolt pakutavat ja kuidas me nüüd tagantjärgi siis eristame neid mõjusid?
- apelleerimine (finants)vandenõule:
«Oi kui palju arste jääks tööta, kui need kasutusele võtta,» väidab enne pensionile jäämist koos Kinguga lasereid konstrueerinud Mihkel Raamets. «Ja kui palju määrete ja salvide tootjaid jääks turuta.»
Selline väide on lihtsalt naeruväärne. Kui suure osa moodustavad sporditraumad või muud juhtumid, mille puhul väidetavalt lasereid saaks kasutada? Arstid, kellest on pigem puudus, tegeleksid sel juhul muude tervisehädadega, mis ei lõpe iial. Ja miks peaksid arstid olema eriliselt huvitatud määrete ja salvide tootjate toitmisest?
- bait and switch – “meelita kohale ja vaheta” ehk kui laserist on tõendatult abi kirurgidel ja nahahädade puhul, siis arvatakse, et küllap peab sellest abi olema ka paljude muude hädade puhul:
Tõsi see on, et nahahädade vastu on ka tavameditsiin lasereist abi otsinud. Kingu üks esimesi aparaate läks kasutusse just TÜ Kliinikumi nahahaiguste kliinikus, kuni seal soetati hiljuti tema masina asemele 800 000 krooni eest uuem ja moodsam.
Bait and switch on samuti igasuguste libameetodite üks lemmikvõtetest. Näiteks kui korralikust uuringust selgub, et rahulikult mõtisklemine vähendab stressi ja maandatud stress vähendab teatud südamevaevusid, siis switch (vahetus) oleks see, kui väita, et jooga ravib südamehaigusi.
- kasutajate tunnistused ja isiklikud anekdoodid teaduslike uuringute asemel:
TÜ füüsika instituudi direktor Marco Kirm, endine teivashüppaja…
TÜ hambaproteesikeskuse arst-õppejõud Merike Vanjuk, Eesti parim naisorienteeruja…
Eesti rekordiomanik kõrgushüppes, TÜs hambaarsriks õppiv Anna Iljuštšenko…
Kingu kabinetis lebab laual suur klade, mis on näiteid imelisest paranemisest paksult täis.Rahulolevate patsientide tunnistused on samuti üks libaravimeetodite lemmikvõtteid. Vaadake või teleturgu. Kas asjast ka tegelikult ja millisel määral kasu on, selgub siiski vaid platseebokontrolliga kliiniliste uuringute käigus.
- manipuleerimine suurte numbritega, kui selleks ilmselt põhjust pole:
Füüsikadoktor Kink väidab, et pooleteise kümnendi jooksul on 90 protsenti tema juures käinuist abi saanud.
Kus on vastav statistika? Kas see on ilmunud eelretsenseeritavas teadusajakirjas? Millised olid kontrollmeetodid? Millega võrreldi? jne
Kuni nendele küsimustele vastuseid pole, ei tähenda see 90% mitte kui midagi ja seda elementaarset asjaolu võiks lugupeetud teadlane isegi teada.
Omamoodi iseloomulik on ehk seegi:
TÜ kuus doktorandi, kes läbi aegade laserravi efekti küsimust uurima asunud, on paraku tulusamatele jahimaadele siirdunud ning asja pooleli jätnud.
Tulusamatele? Või ehk siiski lootustandvamatele?
Imekombel on artiklisse siiski ka mõningat skeptilist tooni juurde lastud:
Tema [TÜ arstiteaduskonna dekaan Toomas Asser] sõnul on laserravi tõhususest rääkivad andmed veel paljuski spekulatiivsed ning võivad seetõttu eksitada.
TÜ Kliinikumi traumatoloogia-ortopeedia arst-õppejõud Leho Rips, innukas harrastusrattur, läks Kingu laseri mõju proovima enda sõnul positiivse pessimistina. Ta oli rattasõidust saanud seljavalud. «Tunne oli, et midagi toimub,» meenutab ta raviseansse. «Mingi aisting tekkis – järelikult on toime olemas.»
Ent lõplikku lahendust Rips oma seljahädale siiski ei saanud. Võib-olla käis ta ravil liiga vähe, vaid 10-15 korda, ja liiga pikkade vaheaegadega, vaagib ta. Võib-olla oli põhjus selles, et ta ei lisanud teisi ravikomponente, nagu jõuharjutused ning taastus- ja põletikuvastane ravi, sest tema väitel ainuüksi laserist kindlasti ei piisa. Meditsiin on ju kompleksne.
«Võib-olla on Kink välja töötanud ülimalt innovaatilise superriista, aga me ei oska seda hinnata?» küsib Rips.
Kokkuvõtteks:
sellise laserravi, mida Priit Pullerits oma loos tutvustab, tõhususe kohta ei ole tõendeid. Loos kirjeldatud “imeparanemised” on ilmselt seletatavad muude asjaoludega. Ravimeetodi tõhusust saab usaldusväärsel moel kontrollida platseebokontrolliga kliiniliste uuringutega, kuid pole märke, et selle ravimeetodi puhul seda tehtud oleks.
Ohutuse kohta võib ilmselt öelda, et laserid on “ohutud elektriseadmed”, kui nende kasutamisel peetakse kinni elementaarsetest ohutusnõuetest (nt ei suuna laserikiirt silma).
———————————————
Sarnasel teemal skeptik.ee lehel:
* Ravimiamet hoiatab libaseadmete eest
* Miks usutakse, et imeravitsemine toimib?
Pullerirtsu artikkel on jah suht umbluu maiguga, aga ta on ajakirjanik, mitte füüsik. Olen sellest tüübist enne ka kuulnud ja leidsin sellise artikli, kus tuleb välja, et nahahaiguste ravis on ka tema töö kasutusele läinud.
Üks põhjusi Novaatori käivitamiseks oli just see, et uudised, mis ülikoolist avalikkuseni jõuavad, oleksid õigeaegsed, asjakohased ja teadlaste poolt enne avaldamist ka üle vaadatud. Plaanis on Novaator peagi ka omaette portaalina avada, kus lugemisvõimalus reklaamivaba ning lisaks saab veebilehe ruumi kasutada ka gümnasistide ja tudengite harimiseks. Aga noppeid on veel, plaanin peatselt blogida elavhõbedast. Tänases loos http://www.tarbija24.ee/?id=106680 säästupirni-teemal on lause “Isegi siis, kui 95 protsenti kasutatud säästupirnidest viiakse ohtlike jäätmete kogumispunkti, on ikkagi säästupirnide summaarne keskkonnakahju tõenäoliselt suurem kui tavapirnidel. Teelusikatäiest elavhõbedast piisab, et mürgitada ära keskmise suurusega järv.” Teelusikas mahutab 5 ml, elavhõbeda tihedus on 13.5 g/ml, seega räägime 13.5 grammist Hg. Küsimus on, kui suur järv on keskmise suurusega. Lähtume Eesti kontekstist – näiteks Ähijärve pindala on 176,2 ha ja keskmine sügavus 3,8 m, kokku mahutavus 6700000 m3. Keskmise vanni maht on 0.2 m3, seega 13.5 g elavhõbedaga on võimalik ära mürgitada 33.5 miljonit vannitäit vett. Säästupirn sisaldab 0.005 g elavhõbedat. Järelikult säästupirniga saab Tarbija 24 andmetel ära mürgitada 12400 vannitäit vett. Äkki räägiks hoopis sellest, et elavhõbe on praktiliselt lahustumatu, vaid selle metüülvorm on pisut lahustuv ja akumulatsioon ohtlike kontsentratsioonideni toimub läbi toitumisahela? Nii et kui säästupirn vannis katki läheb, siis keegi veel 12400-kordselt surnud ei ole… Isegi ühekordselt mitte.
Kindlasti tasuks mainida ka elavhõbeda seost vaktsiinidega nii minevikus kui praegu ja seda, kas ja missugust mõju omal ajal vaktsiinides sisaldunud elavhõbeda kogus võis avaldada vaktsineeritava organismile.
Kas on teada, kui palju elavhõbedat paiskub õhku Eesti põlevkivielektrijaamade korstnatest ühe kilovatt-tunni toodetava elektrienergia kohta?
Saan elavhõbeda koguse küsimuse tagamaast aru, aga paraku on ka see mingil määral umbluu-küsimus. Tähtis pole kogus kilogrammides, tähtis on doos ja selle mõju. Kui põlevkivituhk maha sadeneb, siis elavhõbedasisaldus selles ei ületa pinnasele kehtestatud piirnormi. Samamoodi saab näidata, et mistahes aine, näiteks puit sisaldab 90 erinevat keemilist elementi ning mingis metsas on 60 kg elavhõbedat, 2 tonni kulda jne. Selle kohta oli lugu: seati kahtluse alla euro-paberrahade käibelevõtmine, sest need sisaldavat raskmetalle. Siis aga tehti arvutus ning leiti, et eluohtliku doosi saamiseks peaks inimene ära sööma paarkümmend kilo pabereurosid. Ja seda vaevalt keegi tegema hakkab…
Pullerits ei taodelnud füüsikalist lähenemist, ta taotleski “ei tea, millega tegu” lähenemist.
Antud artikkel ei põhjenda kahjuks vastupidiselt Pulleritsu omale mitte midagi. Kasutatakse mõtete konstrueerimiseks lihtsustamist ja tundmatu taandamist mingitele lihtsatele üldvalemitele, mis tõepoolest lükkavad kõik ümber. Ainult üldvalemite alla viimine on väga kaheldav.
Ma ise eelistan lähenemist “esita idee ja siis kontrolli”. Mõtte mõttetuseks lihtsustamine on liiga lihtne valem.
Ei saa ma aru sellest (skeptiku) artiklist – see pole skeptitsism vaid pigem demagoogia ja kahjuks ei anna see ühtegi uut teadmist. Ma pole Pulleritsu talendi suur austaja, aga tema artikkel tekitas HUVI. Skeptiku “tekstianalüüs” suudab igasugust huvi pärssida ja nii need teemad soiku vajuvadki. Rääkida teaduse arendamisest ja noortes huvi tekitamisest selles kontekstis on küllalt absurdne.
Kas pole nii, et skeptiku selline tekstianalüüs on nagu puberteetiku arvamus – kriitiline mõtlemine on juba tugevalt arenenud, aga ühtegi lahendust pakkuda pole ja kahjuks pole ka huvi neid leida, sest mõistus ei võta?
Pullerits ka ei põhjenda. Aga see selleks.
Tegelikult on asi suures osas kollasele läheneva ajakirjanduse formaadis, mida toosama Pullerits ajakirjanikuhakatistele pähe taob. Kirjutada tuleb INIMESEST. Leida konkreetsed isikud, kellel on asjaga kokkupuude ja nendest kirjutada. Tulemus nüüd ongi selline, nagu on.
Niiviisi, nagu siin tehtud, võib absoluutselt iga artikli ajakirjanduses tükkideks võtta ja näidata jõuliselt nende puudusi. Aga ajakirjandus ei ole teadus. Mina ei tea, kuidas see laser töötab ja mis on selle mehhanismid. Ma kirjutan sellest, mida mul ajakirjanikuna õnnestus teada saada, annan asja mõlemad pooled, ka vastuväited ju. Kuulge, kui peaks ootama, millal kõigi asjade kohta avastatakse lõplik tõde – kui selline üldse olemas on -, siis ei tohiks mitte millestki kirjutada. ka sporditulemustest, muide, mitte, sest alles 20 aastat hiljem võib selguda, et sportlane siiski kasutas dopingut ja tegelikult tuleks ta tulemused küik seetõttu tühistada. Kuhu me niiviisi jõuame?
Siin on kahe silma vahele jäetud, et mu artikkel ei kahjusta mitte kedagi, ja kuni ta seda ei tee, on ka igasugune kriitika selle mõttetuse kohta kriitika kriitika enda pärast.
Otsisin Google’st fraasi “rein kink laser”.
Viies link: Rein Veskimäe. Laseriga nahka ravimas. Horisont 6/1998.
Kuues link: Rein Kink. Compact Copper Vapour Laser System for Medical Applications.
Seitsmes link viitas Eesti Teadusinfosüsteemile, kust leidsin järgnevad publikatsioonid:
Silm, H.; Paasik, K.; Kingo, K.; Kink, R. (2002). Vaskaurude laser nahahaiguste ravis. Eesti Arst, 81(7), 406 – 410.
Silm, H.; Kingo, K.; Paasik, K.; Kink, R. (2002). The efficiency of copper vapour laser equipment for treatment of patients with rosacea. Annales de Dermatologie et de Venereologie, 129, 1S615
Ülalpooltoodu võttis aega umbes 30 minutit.
Pealiskaudsuse või ajakirjanduse rolli üle vaidlema ei hakka – sel teemal võime hr. Pulleritsuga ilmselt vaidlema jäädagi – aga alltoodud lõiguga ei tahaks küll sugugi nõus olla:
Kui suur osa lobast, mida ajakirjanduse pähe müüakse, kedagi kahjustab? Julgen väita, et tühine. Kui ma aga olen “Postimehe” ostnud, siis mul tarbijana on õigus öelda, et leidsin “Postimehest” loba ja see mulle ei meeldinud ja ma loodan edaspidi “Postimehes” vähem loba näha.
Konstruktiivse kriitikana ilmselt oleks olnud asjakohane rõhutada, et üksikute inimeste kogemused võivad küll huvitavad olla, kuid meetodi efektiivsuse kohta siiski mingeid üldistusi teha ei luba. Ning kirjutada näiteks ka sellest, mis aladel laserit seni on raviotstarbeliselt kasutatud ja milles selle toime seisneb. Praegu jääb prof. Asseri repliik peaaegu märkamatuks, ometi teab Asser tõenäoliselt intervjueeritutest teema kohta kõige rohkem.
Priit Pullerits – ma ei leidnud, et keegi oleks artikli mõttetuse kohta midagi öelnud; Martini analüüs käis otseselt kirjeldatud meetodi kohta, niipalju kui seda kirjutise põhjal võimalik hinnata oli. Väga hea kriitilise lugemise õpetus; kaitsepositsioon on tarbetu.
lepus – mis on nahahädadel pistmist sporditraumadega?
http://www.postimees.ee/?id=107625
Ehe näide, kuidas skeptikud on skeptilised aga arstid puutusid kokku ehtsa olukorraga, millest on ka videoülesvõte. Kõiki asju ei olegi võimalik teada aga mõni olukord paneb tegema uusi avastusi.
“Ometi paljud inimesed usuvad lasereisse. TÜ Kliinikumi nahahaiguste kliinikus on pidevalt ukse taga kuuajaline järjekord, et saada sealse rohelise kiirega laseri abil lahti läbi naha kumenduvaist veresoontest, võtta õrnemaks pigmendilaike ja kaasasündinud tulemärke. «Kindlasti on see patsientidele üks võimalus,» kinnitab arst-õppejõud Külli Paasik.”
Pullerits teeb tüüpilise vea – ajab segi teadmise ja usu. USUVAD laserisse? Mõni usub aatompommi, teine jälle Jeesuse ülestõusmisse. Laienenud kapillaaride ravis on laser ammuilma kasutuses, kuid sellele on olemas ka odavam alternatiiv – elektrinõel, mida naised samuti oma iluvigade parandamiseks kasutavad. Toime on lihtne ja analoogiline laseri toimega – võite uurida mõnest arstiportaalist. Teine probleem on see, et Pullerits ajab segi kosmeetilised protseduurid nagu naha pindmise kihi mõjutamine, ja lihaste-liigeste-kõõluste ravi, mis on oma olemuselt midagi muud.
Mida ütleb Annus – on olemas lihtsamad meetodid, mis annavad sama tulemuse. Tõsijutt, milleks siis kasutada kallimat (eelkõige patsiendile, kes aparaadi maskumuse kinni maksab) ja kohmakamat meetodit, kui on olemas lihtne, odav ja samuti mõjuv meetod?
Nagu näha, ei väida ükski katsealustest, et ainult laseriga terveks saanud. Nii et imet ei ole? Ja mis üldse on laser – laserkiir on valguskiir, ehk footonite voog, ehk elektromagnetlaine, mis võngub: elektrivälja komponent üles-alla, magnetvälja komponent sellega risti.
Elektromagnetlained on raadiolained, infrapuna- ja ultraviolettkiirgus, nähtav valgus, röntgen- ja gammakiirgus – nad erinevad üksteisest vaid lainepikkuse poolest.
Kui meil on “tavaline”, nähtav valgus, siis see moodustub erineva lainepikkusega elektromagnetlainete “segust” – aga me saame tekitada kiired, mille lainepikkus jääb väga kindlasse vahemikku – monokromaatse (ühevärvilise) valguskiirte kimbu. Siis paneme veel lained võnkuma kõik ühes suunas ja samas faasis – saame koherentse valguskiirte kimbu. Sellise kimbu tekitamiseks on meil vaja teatud seadet – laserit.
Laseri peamisteks komponentideks on ergasti ja kiirgur – ergastist lähtuv impulss suundub kiirgurisse, ergastades kiirguri aine osakesed (st sisuliselt andes neile energianähvaka, kiirguriks on näiteks rubiin – meile kõigile tuntud punase kiirega laserites), need suunatakse kiirguri ühest otsast välja ja vualaa, ongi laserkiir olemas. Laserkiirele on omane see, et teda saab koondada väga väikese läbimõõduga kiirekeseks ja ta võib olla üliere ning teda saab täpselt “doseerida” nt millisekundeid kestvateks välgatusteks. See kõik annab laserkiirele hulga kasutusvaldkondi meditsiinis – suunata kõrge energiaga kitsas kiir nt silma sarvkestale ja lõigata seda ülitäpselt – seejuures saab väga täpselt välja lõigata lõikamist vajava osa, ilma kahjustamata kõrvalasuvaid kudesid. Suunata laserkiir laienenud kapillaarile ja sundida see kollapseeruma. Kiirguriks võib olla ka gaas – nt lämmastik, siis saame vist rohelise laserkiire, kui ma õigesti mäletan. Loodetavasti teab Pullerits, et laserkiirt ei jõllitata, silmad pärani, vaid kasutatakse kaitseprille või välditakse sellega kellelegi silmalaskmist – isegi tavaline “kaardikepp-laser” võib silma kahjustada.
Mida ma kogu selle pika jutuga tahtsingi ütelda – laser on üks päris lihtne aparaat, kuigi selle väljamõtlemine võttis teadlastel üpris kaua aega. Meditsiinis kasutatakse teda juba ammu, kuigi valdavalt nahahaiguste (ekseemid) raviks, kortsuravis, pigmendilaikude kaotamiseks jne, laserskalpellina silmaoperatsioonidel. Kui laserravi annab sama efekti, mis massaazh või soojad mähised, siis pole seda ilmselt mõtet kasutada. Kui aga annab oluliselt ravile kvaliteeti juurde, ja suudetakse masinad ka odavamaks teha, siis laieneb nende kasutamine nii ehk naa – nagu juhtus röntgenaparaadi ja tomograafiga.
Mingisugusest “imeravist” on asi kaugel ja peamine kurbtus selle P.P artikli puhul tõuseb just nimelt sellest, et ta on kujutanud ilmselt täiesti toimivat ja kasulikku raviviisi, millel on vähemalt teiste ravimeetoditega koostoimes positiivne mõju, täpselt samamoodi, nagu reklaamivad oma “imemeetodeid” igasugused krsitallvoodite ja ajulainete võnkesagedust tõstvate vee molekulaarstruktuuri muutvate kristallpulkade müüjad. Mis näitab veelkord, et inimesed EI TEE VAHET uskumisel ja teadmisel ning on teaduslikule kriitilisele mõtteviisile hakanud eelistama pseudoteaduslikku “mina-tahan-uskuda-ja-mis-ma-usun-on-tõde” mõtteviisi.
@Viimasest – Vapustav kommentaar. Kas tõesti – tuleb teha uusi avastusi ja me ei teagi kõike?! Seda tuleb minna teadlastele ütlema, ma arvan, see on neile midagi väga uut. Nad pole ju kunagi uusi avastusi teinud, ainult väidavad, et neil on õigus, korrutavad nagu papagoid. Midagi uut kunagi ei avasta, eriti veel uutes olukordades või uute faktide ilmnemisel.
Videolõigust – see oli vist samuti Reuters, kes väitis, et kaks sukeldumisaparaatid sukeldusid Titanicule, ja näitasid ka videolõiku? Igatahse üks kõreltaustatud uudisteagentuur see oli. Lõik aga osutus Hollywoodi kultusfilmist väljalõigatud jupikeseks ja kogu lugu Vene meedia pahaks naljaks… Arst oli peris lõbusa näoga ja see junn, mida nad kopsus näitasid, meenutas pigem kuuseoksa kui kuuske – millegipärast ei näidatud kopsust väljavõetud kuuske (5cm pikk – mitte just eriti suur – sellise taimekese ehk annaks ka pimedas üles kasvatada, aga ta ei oleks siis ilmselt roheline – kui mees just suu lahti ringi ei käinud pidevalt – minu pimedas kasvanud taimed kipuvad kõik ära surema ja valged olema, keldriskasvanud kartuliidusid ju teate, eks ole), millel oleks ka juured näha olnud. See tekitab minus küsimusi. Ma ei väida, et asi polnud nii – ehk oli, aga nagu skeptik ütleb – ma tahaksin tõendeid näha. See, mida näidata, ei vääri tõendi nime.
Mõistlik viimase kommentaari puhul oli vaid “ma tahaksin tõendeid näha”.
Karta on, et naisoost skeptik mõtles juhtumit, mil Vene kanalid näitasid väidetavat sukeldumist Põhjanabal, kuid mis hiljem osutus lõiguks “Titanicust”. “Reutersil” ei piisanud allikakriitilisust, et see kordamata jätta ning asja avastas 13-aastane soome koolipoiss.
Tundub, et siin on laserravi ja fototeraapia ( phototherapy )sassi läinud. Laserravi on eelmainitud silmaoperatsioonid ja muud teada tuntud asjad.
Fototeraapiaga tegeleb seltskond, kes arvab, et teatud lainepikkusega valgus võib mõnda häda parandada. Kasutatakse valgusdioode või laserdioode. Teadlased möönavad, et mingi efekt asjal on ja katsetavad ettevaatlikult kanade peal.
http://www.warp-heals.com/pdf/670nm.pdf
Uhhuurahva jaoks on asi päevselge ja ravivad 3.-/minut pea kõiki tõbesid :)
http://www.amforamassaaz.pri.ee/bioptron.htm
laserravi määrab ka tavaline meditsiin, mindki suunati siiani veidi vaevava vigastusega (põletik põlveliigeses) Talina Magdaleena haigla keldrisse laserravisse. tundus, et oli abi. masin oli väljamaine. vahe võibki olla selles, et yks mees tegi ise laseri ja on põrandaalune.
Siin skeptikutel paistab süsteemselt silma üks oluline viga.
Nõutakse tõendeid platseebokontrolliga, kuid mis oleks platseebo laseri korral ? Millega tekitada laseri-sarnane aisting nii et katsealune ei tea et tegu on laseriga? Teiseks, veel olulisem. Kõikide kliiniliste uuringute tegemine on väga kallis, enne et jõuda viideteni ja mitte kõike, mida vaja ei ole praeguse kingsepatöökoja-teaduse projektide abil võimalik uurida. Ei riik ega teadusfond ei rahasta neid uuringuid. Seega on üsna suur oht et viiteid nõutakse ka seal, kus nad puuduvad selle tõttu et uurida pole meie vabariigis võimalik rahalistel põhjustel ja skeptiline kriitika täitsa alusetu.
Laseri mõju kontrollimisel veel saab platseebot kasutada (mingisugune muu lainepikkus või väiksem võimsus vms), aga jah, on hulk asju, mille puhul ei saa (nõelravi ja massaazh näiteks). Nõelravi puhul saab platseebo abil kontrollida ainult seda, kas on mingi eriline mõju teatud punktidele – aga ei saa vastust küsimusele, kas torkimine kui selline midagi paremaks teeb või ei.
Nahka mitteläbistavad platseebonõelad on täiesti olemas.
Aga kas on ikka kindel, et patsient tajub neid samuti kui nahka läbistavat nõela?
Uuringud näivad sellele viitavat:
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/9717924
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/19098693
Nojah, ju siis on.
Mis Sa, Martin, siin kimbutad mu kolleege, häbi Sulle!
Aga kui juba laseritest rääkida, siis paar aastat tagasi helistas mulle üks talupidaja ja soovis mõnigat konsultatsiooni (või kinnitust oma kahtlustele). Nimelt oli üks härra (keda ma kah tunnen, aga jäägu ta nimi siinkohal nimetamata) pakkunud võimalust hoidlasse salvestatud kartulimugulate “ravitsemiseks” (mädaniku tõrjeks) laseri abil. Tegemist oli vist mõnekümne millivatise He-Ne laseriga. Kui talumees oli kõheldes pärinud, et kas siis tuleks nagu iga mugul eraldi laseri ette panna, siis oli pakkuja vastanud, et oo ei – see laser on nii vinge riist, et võtab kuhjast läbi nagu nuga sulavõist.
Aga mingi mõte võib siingi olla – ehk võiks lasertehnoloogia olla uus sõna nt kartulikrõpsude toomises – et lõikab laser kartuli küljest liistu lahti ja küpsetab hoobilt ära kah! ;)
Delfi vahendab teateid Terviseameti töömailt seoses mittemeditsiiniliste laseritega, mida kasutatakse meditsiiniliselt:
Terviseamet avastas kasutusel mitu raviks mitte mõeldud laserseadet
See skeptiku kommentaar jätab tavalise ilkumise mulje, mille eesmärk on enda nina püsti ajada ja ajakirjanikku mustata. Ajalehes ilmuv artikkel ei ole teadustöö, seega ei saa sellelt oodata ka teadustöö põhjalikkust ja korrektsust, aga skeptiku analüüs sobiks mõne teadustöö retsensiooni.
Asjal on ju perspektiivi ja sellega maksab edasi tegeleda.
Usu ja teadmise vahele ei anna nii selget piiri tõmmata. Inimene usub millessegi, mis on ennast tema jaoks tõestanud või millel näib olevat potentsiaali, piisavalt, et sellega edasi tegeleda. Seega iga teadusliku tegevuse aluseks on usk, et valitud rada viib kuhugi välja, mis on huvitav ja vajalik.
ksop ütles:
Detailsust võib-olla mitte, aga korrektsust tuleb ajakirjanikult alati nõuda.