Jaan Aru: Teadvus on ajus

Aju ja teadvusTänapäeva teaduse üks suurimaid küsimusi on “mis on teadvus?”. See, et tegu on küsimusega, on esialgu ehk üllatav — me kõik ju teame, mis teadvus on? Teadvus on meie kõigi igapäevaelu lahutamatu osa: me kogeme maailma ja iseennast teadvuslikult. Sellest hoolimata on teadlased kimbatuses, kui nad üritavad aru saada, mis on teadvuse bioloogiline alus. Näitlikumalt sõnastades — kuidas on võimalik, et ajus toimuvad mingid füüsikalised-keemilised protsessid ja nendega kaasneb teadvuslik kogemus sidrunijäätise magusast ja pisut hapust maitsest?

Probleemi teaduslikust olulisusest annab märku see, et teadusajakirja Science 125. aastapäeval valiti välja kõige tähtsamad seni lahendamata teaduslikud küsimused ja küsimus teadvuse kohta oli teine küsimus, mida seal kirjeldati (esimene oli „what is the Universe made of?“). Lisaks on teadvuse probleemi kesksust tänapäeva teaduse jaoks toonitanud mitmed Nobeli auhinna saajad, kellest nii mõnigi on ka ise teadvuse probleemi aktiivselt uurinud (nt Francis Crick, Gerald Edelman, John Eccles, Roger Sperry).

Teadvus ja aju

Hoolimata sellest, et on tunnustatud teadvuse probleemi olulisust ja teaduslikkust, on teadvuse küsimust ümbritsemas ka palju mitteteaduslikku. Arvatavasti tuleneb see teadvuse müstilisusest — kuidas on võimalik, et ajus toimuvad neurobioloogilised protsessid on seotud teadvusega? Ehk tundub, et sõna „müstiline“ on liigne, kuid peab mainima, et hoolimata sellest, et probleemiga on jännanud ka teadusmaailma suurimad geeniused (nagu Francis Crick), pole meil tegelikult endiselt vähimatki aimu, kuidas midagi kogemuslik-kvalitatiivset saab tekkida aju füüsikalis-keemilistest protsessidest! Seetõttu ehk ongi osati mõistetav, et leidub inimesi, kes on kindlal veendumusel, et teadvus ei saa olla ajuga seotud ja ei saagi tekkida ajuprotsessidest — see, et teadvus kaasneb aju tööga, tundub neile lihtsalt võimatu.

Vaatamata sellele, et olen ise teadvuse probleemiga teaduslikult tegelenud rohkem kui neli ja pool aastat, on minu jaoks nende inimeste kahtlus mõistetav — kui põletan kogemata oma kätt kuuma veega, siis ma saan küll meditsiiniõpikust täpselt järgi vaadata, kuidas informatsioon põletuse kohta käest ajju levib ja mis ajus selle tagajärjel toimub, kuid ma ikkagi ei tea, miks ma seda põletavat valutunnet teadvuslikult kogen. Miks mingi ajuaktiivsusega kaasneb põletustunne? Nagu juba mainitud — hetkel ei suuda mitte keegi maailmas sellele küsimusele teaduslikku vastust anda. Osati seetõttu ongi ehk lihtsam arvata, et teadvus polegi ajuga seotud.

Olgu tõe huvides ka kirjas, et üks tänapäeva teadusliku mõtlemise alusepanijatest — Rene Descartes — ja üks teadvuseteaduse isadest, Nobeli meditsiinipreemia laureaat Sir John Eccles, olid mõlemad arvamusel, et teadvus on midagi ajust sõltumatut ja kontrollib aju. Seega ei ole teadusliku mõtteviisi järgimine iseenesest mitte sugugi alati viinud järelduseni, et teadvus peaks olema seotud ajuga sel viisil, et ta ajust tuleneb ja sõltub. Siiski otsivad tänapäeva teadvuseteadlased teadvuse probleemi lahendust just ajuteaduse abiga. Miks?

Järgnevalt kirjeldan vaid kõige mõjuvamat põhjust, miks on teaduslikult põhjendatud seisukoht, et teadvus tekib aju töö tulemusena: muutes väga piiritletud piirkondade tööd ajus, saame süstemaatiliselt muuta teadvuse erinevaid sisusid ja aspekte. Loogika seisneb selles, et kui see, mida me teadvustatult kogeme, on mõjutatud ajus toimuvast ja see tõsiasi kehtib erinevate piirkondade puhul ja on spetsiifiline (mõjutades piirkonda A muutub teadvuse aspekt A*, mõjutades B’d muutub B* jne), siis on mõistlik järeldada, et teadvustatud kogemus tekib ajus.

Tõendusmaterjal

(suvaliselt valitud näited; enamus käib nägemismeele ja teadvustatud nägemise kohta, kuna nägemine on lihtsalt kõige enam uuritud tajumodaalsus)

1. kui kahjustatud on esimene piirkond ajukoores, mis töötleb nägemismeele kaudu tulevat informatsiooni, siis kaob teadvustatud nägemine.
See efekt on spetsiifiline: kui see piirkond on kahjustatud ainult ühes ajupoolkeras, siis on teadvusest kadunud ainult üks nägemisvälja pool; kui kahjustatud on ainult teatud osa ühest ajupoolkera vastavast piirkonnast, siis on teadvusest puudu ainult sellele ajupiirkonnale vastav nägemisvälja osa.

2. Ajukahjustused võivad mõjutada ainult teatud kindlaid teadvustatud nägemise aspekte:
Näiteks väga kindlapiirilise piirkonna kahjustuse tagajärjel ei näe inimene enam teadvustatult värve, kusjuures kui kahjustatud on vastav ajukeskus ainult ühes ajupoolkeras, siis piirdub efekt ka ainult ühe nägemisvälja poolega — inimene näeb näiteks vasakul pool kõike hallitoonides, paremal aga värviliselt. Ühe teise piirkonna kahjustus viib aga liikumise mittenägemiseni — tee tassi valamine muutub keeruliseks, sest ühel hetkel on tass tühi, järgmisel juba täis. Patsient näeb küll teadvustatult tassi ja muud ümbritsevat, kuid ei teadvusta liikumist. Võib aga ka olla, et jällegi teiste kõrgemate visuaalsete piirkondade kahjustuse tagajärjel ei näe patsient enam tassi, kuigi näeb, et midagi nagu liiguks. Üsnagi tuntud sündroom on prosopagnoosia, mille teatud vormi korral inimesed ei teadvusta nägusid ja ei suuda teadvustatult nägusid üksteisest eristada. Niisiis kaasnevad väga kindlapiiriliste ajukahjustustega süstemaatiliselt puudujäägid objektide ja nende omaduste teadvustamises.

3. Kas saame vastavaid süstemaatilisi seoseid ajupiirkondade ja teadvusliku kogemuse vahel korrata ka tavalises terves inimeses?
Jah, saame! Esiteks on saadud väga palju tõendusmaterjali ajukuvamismeetodite abil, kus on võimalik näidata, et kindlapiirilise ajupiirkonna aktiivsus on seoses kindla teadvuse aspektiga, kuid kuna tegemist on vaid korrelatsiooniga (millele võiks ette heita, et enne tekib teadvus ja pärast tekib ajuaktiivsus), siis ma nendel töödel pikemalt ei peatu. Nimelt on teiseks tänapäeval võimalik valikuliselt mõjutada ka hea tervise juures olevate katseisikute ajupiirkondi, tekitades niiöelda „virtuaalsed ajukahjustused“. Selleks kasutatakse transkraniaalset magnetstimulatsiooni (TMS), mille abil on võimalik üsnagi kindlapiiriliselt mõjutada teatud ajupiirkondade tööd. Selle meetodi abil ongi korratud tulemusi, mida mainisin punktides 1 ja 2: näiteks suunates TMSi ajukoore esimesse nägemispiirkonda, võib katseisikul valikuliselt teadvusest kaotada osa nägemisväljast. Lisaks võib visuaalseid keskuseid TMSi abil stimuleerides tekitada katseisiku teadvusesse fosfeene — sähvatusi, mille täpne asukoht sõltub süstemaatiliselt sellest, millisesse ajupiirkonda TMS anti. Lisaks võib iga katseisiku puhul tekitada liikuvaid fosfeene, kui eksperimentaator stimuleerib piirkonda, mis on seotud liikumisinformatsiooni töötlemisega. Tegu on selle sama piirkonnaga, mille kahjustamine viib liikumise mitteteadvustamisele — järelikult on seda väga kindlapiirilist ajustruktuuri mõjutades võimalik liikumisinfo kas teadvusest kaotada või sinna tekitada.

4. Lõpetan, tuues tõendusmaterjali ühest hoopis teistsugusest teadvustamisest — tahte teadvustamisest.
Kas see, kui ma näiteks tahtlikult oma kätt liigutan ja seda tahet teadvustan, on seotud mu ajuga? Tõepoolest, hiljuti publitseeritud töös näitasid prantsuse teadlased, et kui elektriliselt stimuleerida teatud piirkonda kiirusagaras, siis väitsid patsiendid, et nad teadvustasid tahet liigutada mõnda oma kehaosa. Taaskord oli stimulatsiooni kindel piirkond seotud spetsiifiliste efektidega teadvuses: üht piirkonda stimuleerides tunti tahet liigutada jalga, natuke eemalt stimuleerides teadvustus tahe liigutada kätt. Seega — ka teadvustatud tahe tekib ajus. See väide on kindlasti nii intrigeeriv, et sellest tuleb pikemalt kirjutada mõni teine kord.

Kokkuvõtteks

Muutes ajus midagi väga kindlapiirilist, saame manipuleerida seda, mis on teadvuses. See pole nii mitte ainult ühes ajupiirkonnas, vaid kehtib mitmel pool. See efekt on ülispetsiifiline — olenevalt mõjutatava piirkonna täpsest asukohast ajus võib olla mõjutatud vaid teadvustatud kogemus liikumisest, värvidest, nägudest, tahtest jne. Seega on mõistlik ja loogiline järeldada, et teadvus tekib ajus. (Täpsuse ja täielikkuse huvides tuleb öelda, et üldspetsiifilised efektid, mis näitavad aju vajalikkust teadvuseseisundi üldisel reguleerimisel, on muidugi samuti olemas: nt kindla koosseisuga anesteetilised ained pärsivad vaheaju struktuuride talitlust ning selle tagajärjel teadvusseisund kui selline taandub hoopis.)

Küsimus teadvuse olemusest pole mitte ainult keeruline teaduslik probleem, vaid on keskne meie kõigi jaoks: meie igapäevane elu ja olemine oleksid teadvuseta võimatud. Seetõttu on huvitav ja tähtis üritada mõista, mis on teadvus ja kuidas ta on seotud ajus toimuvaga. Seni on teadvuse probleem hoolimata kõigist katsetest püsinud kõva pähklina — siiani pole selge, millised on neurobioloogilised protsessid, mis on piisavad ja tarvilikud, et tekiks teadvustatud kujutis skeptikute kodulehest. Õnneks tegeleb üha enam teadlasi selle küsimusega ja seega on lootust, et peagi astub kuskilt välja teadvuseteaduse Francis Crick, kes näitab, mis on teadvuse mõistatuse juures see topeltheeliks. Lahendus on arvatavasti esialgu üllatav, kuid pikapeale kõigile ilmselge. Teaduslik on ta igal juhul.

PS: Keda huvitab (või hakkas huvitama) teadvuseteadus, see teadku, et Eestis töötab rahvusvaheliselt tunnustatud teadvuseteadlane professor Talis Bachmann, kellega võib antud tüki autori kaudu kontakti asuda, kui on tõsisemat sorti soovi probleemile teaduslikult läheneda. Kes aga soovivad teemast rohkem teada saada ilma (kohese) isikliku teadusliku sekkumiseta, võiksid endale üles märkida veebipäeviku http://www.teadvus.wordpress.com ja raamatupoes või raamatukogus uurida sel aastal kirjastuses Tänapäev ilmunud teadusraamatut „Tähelepanu ja teadvus“.

Jaan Aru,
jaan punkt aru ättt gmail.com

Be Sociable, Share!

215 Replies to “Jaan Aru: Teadvus on ajus”

  1. Võib-olla peaks küsima, mis on teadvusetus? Teadvusekaotus on vist omasem nn kõrgematele loomadele, kuigi üldiselt on nad ikka teadvusel ja reageerivad, nii et vähe pole. Kas on nähtud ka teadvuse kaotanud hüdrat?

  2. ma arvan, et kui organismi aju pole võimeline projitseerima meie mõistes teadvust, siis ei saa see ka kaduda. Küll aga ei kahtle ma, et ka hüdra on võimalik mingiks ajaks “oimetuks” põrutada. nagu näiteks kalad, kui vett dünamiidiga rikastada.

  3. Tundub ikkagi naljakas, et leidub inimesi, kes arvavad teadvust tekkivat kusagil mujal kui ajus. Huvitav kas nad usuvad ka, et Exceli dokument ei asu ega teki arvutis, vaid arvuti on ainult vahend selle dokumendiga kohtumiseks.
    Teistpidi liikudes, kui ei oleks mingeid teadmisi elektroonikast ja infotehnoloogiast, kui kaua läheks aega, mõistmaks lõplikult kuidas see skeptikute leht täpselt tekitatud, kuvatud, ilmutatud on – elektrist kuni viimase bitini.
    Aju on vist analoogsüsteem, selles mõttes binaarsüsteemsetest arvutitest ikka lõpmata palju võimalusi rohkem, sellepärast ka raskem pähkel.

  4. Eks ta ole minumeelest ka veidi veider, aga teisalt ikka ju mõistetav ka. Küll ju lugusid selle kohta, kus nähakse end nagu hõljumas iseenda keha kohal, uni tundub nagu vaimurännak, kus füüsilise keha piiranguid pole jne.

    Veidi annab võrrelda olukorraga, kus algselt arvati, et maakera on universumi keskpunkt. Veidi pikemalt arvati, et inimene on eriline olend siin Maa peal ja jumala poolt selliseks loodud ning küllap selle teadvuse täpsema olemuse omaksvõtt ka kunagi ehk tasapisi tuleb, kuigi mõni pole universumi keskustki siit kaugemale nihutanud.

  5. Kindlasti asub teadvus ajus ja teadlased teevad ka selgeks kunagi, kuidas just valu teadvustatakse jne. Kuid hingel, juhul kui see siiski eksisteerima peaks, ei pruugi ju teadvusega pistmist ollagi. vahest on ta umbes nagu lennuki must kast, selline salvestusseadme moodi, seejuures mittemateriaalne muidugi. :)
    Ma ei väidagi , et nii ongi. Tekkisid sellised mõtted lihtsalt artikli lugemise järel . Kuid pead, et umbes nii polegi, ma küll ei julgeks anda.

  6. Tavaline Inimene ütles:

    Tundub ikkagi naljakas, et leidub inimesi, kes arvavad teadvust tekkivat kusagil mujal kui ajus. Huvitav kas nad usuvad ka, et Exceli dokument ei asu ega teki arvutis, vaid arvuti on ainult vahend selle dokumendiga kohtumiseks.

    hmm…google documents näiteks? või mälupulk?

  7. aga kas siis ilma tajuta on ka teadvus?Kui kõik tajumisorganid kahjustuvad nii, et aju ei saa enam ei nägemis, kuulmis, haistmis ega taktiilseid signaale.
    Teine mõte mis tekkis, et kas teadvus eksisteerib ilma Minata?

  8. hmm…google documents näiteks?

    Siis peaks jumalat paluma, et serverid ikka hästi turvatud oleks.
    Räägitakse ka ajast, kui päeva tarkused hommikul krapist alla laaditi.

  9. @Nero – aga teadvus ei seisne nu üksnes tajudes. siiski – kui tajud eemaldada, muutuks teadvus ruttu üsna tuhmiks. arvan, et lõpuks toimuks ka täielik juurviljastumine.

  10. Siis on selge. Töötlen dokumenti arvutiga, muudan bitte muutes bitte. Salvestan dokumendi mälupulgale või google serverisse, kus on ka spetsiaalne bittide muutmise süsteem. Kõike seda teen oma tahtest, mis tuleneb keemiliste ja elektrilistest muutustest minu ajus, keemilised ja elektrilised muutused liigutavad minu jäsemeid… jne.
    Ja siis on veel hinged. Minu hing, kusagil eemal, aga samas lähedal. Miks mitte ka arvuti hing ja mälupulga hing ja interneti hing…
    Oot, oot, aga milleks need hinged tarvilikud on?
    Aa… meelde tuli. Hing on ajalooline mudel keeruliste protsesside kirjeldamiseks. Tegelikult pole kasutajal vaja teada, mis on musta kasti sees. Eelnevatele ühiskondadele piisas täiesti hinge mudelist. Tomati hingele piisas veest ja päiksest, inimese hing vajab lisaks veele ja päikesele ka mõttetegevust või sörkjooksu, hinged on erinevad.
    Aga on täiesti veider tulla nii pinnapealset mudelit märksa täpsema ja kasulikuma mudeli kõrvale või suisa asemele pakkuma.

  11. Olen nõus täiesti rahulikult võtma omaks nimetused loll, naljakas inimene jne. Olen siiski Martinile tänulik ,et ta mind ära pole veel blokeerinud ja mu veidratel mõtteavaldustel “ilmavalgust näha on lasknud.”
    Ja musta kasti jutt pole kindlasti teadust asendama mõeldud. Võib selle rahulikult ulme valda arvata. Ei pea ennast teadusevaenulikuks inmeseks ja heameelega tahan teada, “mis kuskil sees on “

  12. Hea artikkel. Mulle piisas omal ajal teadmisest, et narkoos paneb meid täiesti teadvuseta olekusse, et mõista, et teadvus on ajus. Aga muidu on mind on veel kummitanud mõte, et äkki pole aju ainuke organ, mis suudab tajuda ümbritsevat, äkki on nö “madalamaid” tajumistasandeid kuni rakutasandini välja. See kõlab kindlasti väga uhuu ideena, aga seni kuni pole kindlaks tehtud mis tasemel (spetsiifiliste molekulide, aatomite jne) teadvus tekib, ei saa ju seda välistada.

  13. Kui õnnestuks defineerida teadvus millegi sellisena, mis on ühel või teisel määral omane igale elusolendile, siis võiks rääkida inimese teadvuse omapärast.
    Inimese teadvuse omapära võiks olla sõnastatud mõtete olemasolu selles teadvuses.

  14. Jaan: “…teadusajakirja Science 125. aastapäeval valiti välja kõige tähtsamad seni lahendamata teaduslikud küsimused ja küsimus teadvuse kohta oli teine küsimus, mida seal kirjeldati…”

    Ühesõnaga: ma saan siis aru, et see teadvuse küsimus on siis suures osas veel lahtine. Ja mõned postitused tagasi, siis kui nendest teraapiatest juttu oli, seal ma tõdesin vist ka sedasama.

    See rida teadvus-eelteadvus-alateadvus – või ükskõik kuidas neid ka nimetatakse – see on sihuke kontsept lihtsalt. See ei näita muidugi KUS miski asi asub, või kuidas see esile kerkib. Kuna need mehhanismid ei ole siis minu teada veel tuvastatud.
    Aga praktilises teraapias on see kontsept rakendatav. See aitab kuidagi mõista neid asju.

    Loomulikult käib kogu aeg uurimine, et kus ja kuidas, aga praktilise teraapia seisukohast ei oma see mite üleliia suurt tähtsust. Muidugi on mõnel puhul parem, kui terapeut on kursis nende asjadega, aga psühholoogiliselt suudab mõnikord väga palju abiks olla ka see, kes nendest asjadest nii biologilises mõttes suurt ei tea.

  15. Tänapäeval on jah teooria selle kohta, et taimed (sealhulgas siis ka tomatid) kasvavad paremini, kui neile teatud muusikapalu mängida ja nendega juttu puhuda. Äkki tänapäeva tomatite hingeelu on evolutsiooniliselt arenenum kui vanasti.:)

  16. lucid ütles:

    Hea artikkel. Mulle piisas omal ajal teadmisest, et narkoos paneb meid täiesti teadvuseta olekusse, et mõista, et teadvus on ajus.

    olen ka ise 2x üldnarkoosis olnud ja täpselt sama järeldanud. hing lihstalt ei sobitu sinna mitte kuidagi.

  17. tänan kommentaaride eest. kuna olen ise sobival kombel parajasti teadvuseteaduse konverentsil, siis pole piisavalt aega, et igale kommentaarile üksikasjalikult vastata (kuid üritan seda teha hiljem, pärast konverentsi). Üldnarkoosi kogejatele – muidugi peaks juba see kõiki veenma, et teadvus asub ajus, kuid kuna tegu on väga üldise ja ebaspetsiifilise efektiga, siis võiksid “hõljuva teadvuse” pooldajad väita, et narkoosi tõttu lihtsalt katkeb “side” teadvuse ja aju vahel. seetõttu tõingi konkreetseid kindlapiirilisi näiteid, illustreerimaks, et teadvuse ja aju suhe on spetsiifiline. aitäh mõtete eest!

  18. salvey ütles:

    Tänapäeval on jah teooria selle kohta, et taimed (sealhulgas siis ka tomatid) kasvavad paremini, kui neile teatud muusikapalu mängida ja nendega juttu puhuda. Äkki tänapäeva tomatite hingeelu on evolutsiooniliselt arenenum kui vanasti.:)

    mythbusters tegi selle kohta katse mitme erineva muusikaga. järeldus oli see, et blackmetal mõjust kõige positiivsemalt :-)

  19. Olen ka ühe korra arstide poolt esile kutsutud üldnarkoosis viibinud ja hulk aastaid varem muudel põhjustel surma eelse kogemuse läbi teinud, mis oli igal juhul nii tõsine, et arstki päris pärast, kas teispoolsusest mingeid kogemusi ka on. Lae all hõljumas ennast küll ei näinud , kuid selline tunne oli küll, nagu oleks mingi pall kurku tõusnud ja oli valida, kas neelata uuesti alla või välja sülitada. Neelasin alla. Meelde on jäänud veel meditsiinipersonali kergendatud hääled selle peale. Täiesti subjektiivne kogemus muidugi, ei väidagi et see midagi tähendab. Aastaid on ka päris palju mööda läinud ja mõtlen isegi, et oli see siis ikka nii või hoopis kuidagi teisiti, jumal seda teab… Üldnarkoosiga seoses selliseid mälestusi pole. Aga jah, mis ma tahtsingi öelda siis : hing asub kõhus ilmselt :)

  20. Kui ette kujutada hüpoteetilist situatsiooni, kus täiskasvanud ja igati normaalselt arenenud inimesel hakataks ükshaaval välja lülitama “andureid”, siis kas, ja mis hetkel, on tegemist teadvuse kaotusega, mis hetkel sellega, et meil pole lihtsalt enam võimalik väljaspool olles saada informatsiooni katsealuse teadvuse olemasolu kohta? Mingi viite välise kontrolli puudulikkuse kohta annavad opipatsiendid, kes kõigile väljastpoolt kontrollitavatele süvanarkoosi parameetritele vastates sisemiselt elavad üle valu ja õudust täies gammas. Aga nende ja neid eriti pingsalt jälgivate spetsialistide ning aparaatide vahel puuudb infokanal abipalve, õigemini hädapidurduskäsu edastamiseks.

  21. Loomulikult käib kogu aeg uurimine, et kus ja kuidas, aga praktilise teraapia seisukohast ei oma see mite üleliia suurt tähtsust. Muidugi on mõnel puhul parem, kui terapeut on kursis nende asjadega, aga psühholoogiliselt suudab mõnikord väga palju abiks olla ka see, kes nendest asjadest nii biologilises mõttes suurt ei tea.

    Minu jaoks on siin küsimus samasugune, kui posijate puhul: kas selline terapeut suudab tuvastada juhtusid, mil inimene vajab meditsiinilist sekkumist ning ta tõelisele ravile suunata?

  22. @inz – väga head küsimused! see on teadvuseteaduse jaoks keskne praktiline probleem: kuidas määrata, kas üldnarkoosi all olev patsient tõepoolest on teadvuseta? (umbes ühel juhul tuhandest patsient tõepoolest on teadvusel, aga ei saa liigutada.) sellega sarnanevad küsimused: kas vastsündinutel on teadvus? kas kassidel on teadvus? aga mesilastel? kõik taandub sellele, et me tahame teada, millised süsteemid on teadvusel ja me tahame, et meil oleks võimalus seda mõõta. vastavate küsimustega tegeldakse teadvuseteaduses nii teoreetilise (Tononi, 2008, Biological Bulletin) kui ka empiirilise (Bekinschtein et al., 2009, PNAS) poole pealt.

    see kõik ehk annab mõista, miks teadvuseteadust on vaja – sel hetkel, kui me suudame vastata küsimusele, mis on teadvus, suudame me ka öelda, kas üldnarkoosi all olev patsient tõesti on teadvuseta, kas Su hamstril on teadvus või mitte ja mis hetkel tekib teadvustatud kogemus vastsündinu / beebi ajus.

  23. Sorry, aga mis mõtet on loodusteaduslike meetoditega uurida midagi, mille olemust pole filosoofid korralikult määratleda suutnud?
    Milline tulemus sellisel tegevusel üleüldse olla saaks?

  24. @k_v – Francis Crick ütles selle kohta milleeniumivahetusel kenasti: filosoofid on proovinud teadvuse küsimust lahendada kakstuhat aastat, ilma et nad kuskile jõudnud oleksid; loodusteadlased on probleemiga tegelenud kümmekond aastat ja me teame teadvuse kohta palju rohkem kui varem – laske meil proovida.

    ajalugu on ühelt poolt õpetanud, et filosoofid ei suuda teadvuse probleemi lahendada ega ka määratleda (siiski on olnud olulisi panuseid filosoofide poolt probleemi täpsustamisesse /Patricia Churchland, David Chalmers, Ned Block, John Searle jt/), teiselt poolt on teadusajalugu näidanud, et mitmed probleemid on lahendatud, ilma et oleks olnud tarvis neid eelnevalt konkreetselt määratleda. teadvuseteaduses näiteks saame siiski küsida, millised ajuprotsessid on seotud teadvustatud töötlusega ja millised mitte, kui operatsionaliseerime teadvuse subjektiivse tajukogemuse läbi – kui katseisik näeb objekti teadvustatult, siis on teadvus; kui katseisik ei näe objekti teadvustatult, siis ei ole teadvustatud kogemust sellest objektist. kui eesmärkobjekt vahel teadvustub, vahel mitte, siis millised ajuprotsessid määravad, kas objekt jõuab teadvusesse või mitte? selle küsimiseks ja vastamiseks on tarvis kõigest katseisiku vastust tema subjektiivse taju kohta (“nägin selgelt”, “ei näinud”) ja andmeid ajuaktiivsuse kohta. seega tundub kõige mõistlikum taktika teadvuse probleemi suhtes üritada ühelt poolt eksperimenteerida (koguda fakte) ja teiselt poolt katsuda luua teoreetiline raamistik, mis suudaks neid fakte ühtselt selgitada. selle töö käigus muutuvad (ja on juba muutunud) probleemid täpsemaks ja määratletumaks.

  25. Kriku 05. jun 2009 kell 11:11:
    “…kas selline terapeut suudab tuvastada juhtusid, mil inimene vajab meditsiinilist sekkumist ning ta tõelisele ravile suunata?”

    Milline on “tõeline” ravi? ;)

    Aga põhimõtteliselt on ju asi selge. Kui inimene oleks otstarbekas hospitaliseerida, siis ilmselt oleks see otstarbekas. Kes seda soovitab – arst, pereliige, nõustaja, mõni tuttav või siis lihtsalt mõni heatahtlik möödakäija, kes juhuslikus vestluses viitab võimalusele, et ehk oleks mõttekas mõne vaimse tervise spetsialisti poole pöörduda – mis tähtsust see omab?

    Kui terapeut ei suuda vahet teha, millisel juhul oleks otstarbekas kodanik hospitaliseerida ja millisel puhul mitte – no kehv terapeut sellisel juhul. :(

  26. Mida inimene ütleb end nägevat,sõltub arvatavasti sellest, kuidas ta nähtut mõtestab.
    Kuidas mõjutab seda, mida inimene ütleb end nägevat, tema sõnavara, kultuuritaust ja maailmapilt?
    Kui töö käigus peab selguma, mida üleüldse teadvuseks nimetada, siis ilmselt on selles osas olemas esialgne tööversioon, mis sõltub uurija kultuuritaustast ja maailmapildist. Kuidas oleks, kui kaasata samasse eksperimenti erineva kultuuritausta ja maailmapildiga uurijaid?

  27. @salvey – Sa räägid palju “hingest”. tea siis, et teadvus on see mõiste, mida kasutatakse tänapäeva teaduses “hinge” ja “vaimu” asemel (ingliskeeles ka awareness ja consciousness vs. soul ja spirit). ühesõnaga, tegu ei ole erinevate protsesside või entiteetidega: kuna teadvus on ajus, siis pole ka “hingele” ja “vaimule” erinevat paika. (võid ju kirjutada, mis Sinu arvates hinges teadvusest erinevat on – mis jääb selgitamata? ja miks ei võiks hing ajus olla?)

  28. @k_v – vihjan ühele huvitavale ja olulisele tööle, mida on kirjeldatud siin: http://teadvus.wordpress.com/2.....utab-taju/
    teadvustamise kohta praegu kultuuridest sõltuvaid uuringuid tehtud ei ole, kuid isegi kui leiduvad vastavad erinevused, siis on fundamentaalne teadvusega seotud ajuprotsess ikkagi suure tõenäosusega mõlemal juhul sarnane (nt lihtne küsimus: milliseid ajuprotsesse on tarvis, et isik näeks teadvustatult täielikku pimedust – on arvata, et selle kogemuse neuronaalne alus ei sõltu väga palju inimese kultuurilisest taustast, aga isegi kui sõltub, siis on siiski mõistlik vastav ajumehhanism esiteks selgeks teha ühte kultuuri kuuluvate inimestega)

  29. Jaan ütles:

    @k_v – Francis Crick ütles selle kohta milleeniumivahetusel kenasti: filosoofid on proovinud teadvuse küsimust lahendada kakstuhat aastat, ilma et nad kuskile jõudnud oleksid; loodusteadlased on probleemiga tegelenud kümmekond aastat ja me teame teadvuse kohta palju rohkem kui varem – laske meil proovida.

    Esimesel lugemisel see kõlab uhkelt. Teisel tuleb meelde küsimus: mida tegid loodusteadlased eelmised kaks tuhat aastat?

  30. @Jaan – Arvan ise et suurt miskit ei jää arusaamatuks. Saan aru et teadus on pidev töö, uuringud, katsed ja tõestamine, muidu poleks ju teadusega tegemist. Ei arva ka et inimkonnal olekski targem olnud koopasse jääda.
    Hingest ja vaimust ka enam juttu ei tee, eks need kuulu rohkem kirjanduse ja kunsti valdkonda , no religiooni ka kahtlemata, aga ka selle võib ju eelpoolmainitud valdkondade alla paigutada. Soovi korral muidugi. Soovin jõudu tööle ja õnne isiklikus elus. Kuna ma ei kuulu tõsiseltvõetavate inimeste hulka, siis võin seda endale lubada :)

  31. Milline on “tõeline” ravi?

    Sa ju ise ütlesid, et terapeudid ei ravi haiget nii nagu arstid, näiteks kirurgid, seda teevad. Loogika ütleb, et sellise välistuse tegemiseks peaks sul olema arusaam sellest, mida kujutab endast meditsiin ja ravimine.

    Aga põhimõtteliselt on ju asi selge. Kui inimene oleks otstarbekas hospitaliseerida, siis ilmselt oleks see otstarbekas. Kes seda soovitab – arst, pereliige, nõustaja, mõni tuttav või siis lihtsalt mõni heatahtlik möödakäija, kes juhuslikus vestluses viitab võimalusele, et ehk oleks mõttekas mõne vaimse tervise spetsialisti poole pöörduda – mis tähtsust see omab?

    Mitte mingit. Tähtsust omab aga see, kui terapeut, suutmata loodusteaduslike teadmiste vähesuse tõttu hospidaliseerimist või meditsiinilist sekkumist vajava haige seisundi tõsidust mõista, tegeleb temaga oma käe peal edasi, püüdes tema alateadvusest välja kaevata halbu suhteid isaga või muud sellist. Sinu sõnavõtus tunnetasin sellist ohtu. Mitte konkreetselt sinu suhtes, aga sellise mõtteviisi suhtes, mida sinu sõnavõtt esindab.

    Kui terapeut ei suuda vahet teha, millisel juhul oleks otstarbekas kodanik hospitaliseerida ja millisel puhul mitte – no kehv terapeut sellisel juhul.

    Just täpselt – ja üks võimalikke ja rahutusttekitavaid kehva terapeudi tunnuseid on minu jaoks huvipuudus ajutegevuse meditsiinilise, bioloogilise ja keemilise külje suhtes.

  32. Teisel tuleb meelde küsimus: mida tegid loodusteadlased eelmised kaks tuhat aastat?

    Mida nad tegid? Võtsid kasutusele tule, õppisid tundma, kasvatama ja aretama hulgaliselt taimi ja loomi, arendasid välja meetodid maa püsivaks põllumajanduslikuks kasutamiseks ja niisutamiseks. Arendasid välja teooriaid ja praktilisi võtteid erinevate teadvusseisundite kohta. Võtsid kasutusele kalendri, tegid hulga täpseid astronoomilisi vaatlusi nii Päikese ja Kuu, planeetide kui ka heledamate tähtede kohta. Arendasid välja metoodika metallide sulatamiseks ja töötlemiseks, sealhulgas erinevate sulamite valmistamiseks. Sealt edasi avastasid üleslükkejõu, Maa kuju, konstrueerisid mehhaanilise arvuti, aurumasina ja optilised läätsed. See kõik juhtus ümmarguselt enne Cricki mainitud tähtaega ehk siis Kristuse sündi (Heroni aurumasin on 1. sajandi teema). Pärast Kristuse sündi tehtust saaks veel pikema nimekirja.

    Polegi ehk nii vähe, arvestades, et keskmine eluiga oli 30-40 aasta ringis?

  33. Kriku ütles:

    /…/
    Polegi ehk nii vähe, arvestades, et keskmine eluiga oli 30-40 aasta ringis?

    Imposantne nimekiri… Siis on, jah, küll arusaadav, miks neil varem aega ei olnud tühise teadvusega tegeleda. Mõelda vaid, mida kõike me teadvusest täna teada võiks, kui nad kümne asemel oleks kasvõi viisteist aastat saanud aega probleemiga tegeleda. Kahest tuhandest! Jätnuks siis kasvõi päikese ümber maa tiirlema, õige mul asi. Pealegi oli kuidagi inetu anda filosoofidel nii kaua päris üksi piinelda neile nii üle jõu käiva murega. Lähedased kolleegid ikkagi. :)

  34. @inz – etteheide on õigustatud, aga ajuteaduste võidukäik teadvuseteaduses sai teoks eelkõige tänu tehnoloogilistele edusammudele (PET, fMRI, TMS, high density EEG kasutamiselevõtt), mis leidsid tee ajuteadlaste laborisse kahjuks alles eelmise sajandi viimasel aastakümnel. niisiis on etteheited põhjendatud, aga ka pisut alatud :)

  35. Jaan ütles:

    @inz niisiis on etteheited põhjendatud, aga ka pisut alatud :)

    Ega ma tegelikult ette ei heidakski midagi. Kui asja tõsiselt võtta, siis pigem väga vastupidi. Mulle lihtsalt tegi parajalt nalja, kuidas kalambuursusele kalduv üleskutse juhtus olema nii kahe teraga. Aga selle tõsiselt võtmisega seoses pean silmas järgmist: kui ajusse on tõesti tallendunud ammendavalt kogu meie inimeseks olemise programm, siis on sügavate etteheidete väärilised need loodusteadlaste poolt teadvuseuuringutele kulutatud viimased aastakümned, mitte maha magatud aastatuhanded. Kahjuks ütleb kogemus, kuigi seda ehk ei ole kinnitatud teaduslike katsetega, et ükski inimlik teadmine ei jää iial ainult puhaste kätega kasutamiseks. Ja ma ei suuda ette kujutada selle katastroofi tagajärgi, kui selline inimeseks olemise programm tuvastataks, dešifreeritaks ja sellesse isiklikku autorijälge sisestama õpitaks.

  36. Selles osas on sul kahjuks õigus. Samas on uudishimudzhinni pudelisse toppida lootusetu üritus. Jääb vaid loota, et ka selle tehnoloogia puhul saadakse esialgsest shokist üle ning saavutatakse mingi tasakaal, nagu varasematel murrangutel.

    Aga singulaarsusega – hetkega, mille järgse aja kohta ei saa midagi mõistlikku öelda sellele eelnenud aja teadmiste põhjal – võib tegu olla küll.

  37. Tekkis ka alatu küsimus. Kas filosoofid on nüüd nõuks võtnud oodata, millal loodusteadlased põruvad, või teevad koostööd.
    Neil peaks küsimuste püstitamises pikem kogemus olema.

  38. @k_v – nagu juba eelnevalt vihjasin, on mitmed filosoofid – Ned Block, David Chalmers, John Searle jpt – andnud teadvuseteadusesse olulise panuse. näiteks ka selleaastasel teadvuseteaduse konverentsil on kohal väga palju filosoofe. aga interdistsiplinaarsus ongi üks teadvuseteaduse tunnusmärke: teadvust uurivad koos filosoofid, psühholoogid, ajuteadlased, füüsikud ja arvutiteadlased. ainult ühiste teadmiste ja ideedega saame tõepoolest selle suure küsimuse lahendamises edusamme teha.

  39. Kriku ütles:

    Selles osas on sul kahjuks õigus. Samas on uudishimudzhinni pudelisse toppida lootusetu üritus.

    Oskamata isegi ette kujutada kõiki ohtusid, mis ootavad väikest last teda ümbritsevas keskkonnas, eriti aga tema iseennast ja keskkonda tundma õppivas minas, olen ma vahel siiralt mõelnud, et lapse elusana ja tervena üles kasvamine on iga kord väike looduse ime. Ükski vanem ei saa seda imet tervenisti enda arvele kirjutada, kuigi kindlasti oli tema võimuses selle tõenäosust mõjutada – ikka on tegemist vedamisega, et suuremad katastroofid on lapsest õnnelikult mööda läinud. Väga samane on seis inimesega. Vaid see on erinev, et me alles nüüd oleme kasvanud imikuikka, kellele on antud järjest lisanduv valik võimalusi enesehävituseks.

    Spetsiifiliselt aju-uuringutega seoses hämmastab mind veel paradoks, et kui teadusel on õigus, siis ei tohiks ta asjaga üldse tegeleda, kui aga kirikul on õigus (ehk kui lõplik tõde on kuskil, kuhu inimest niikuinii ligi ei lasta), siis peaks teadus laskma kiiresti ja täie jõuga edasi, sest tegelikult me teame iseendast väga palju perifeerset ja neetult vähe keskset. Kirikut mainin vaid tema sajanditepikkuse rolli tõttu olla teaduse pidurdaja, mitte et ma peaksin teda milleski selle teistsuguse maailma volitatud esindajaks.

  40. lapse elusana ja tervena üles kasvamine on iga kord väike looduse ime.

    Selle taga on miljoneid aastaid evolutsiooni :)

    Spetsiifiliselt aju-uuringutega seoses hämmastab mind veel paradoks, et kui teadusel on õigus, siis ei tohiks ta asjaga üldse tegeleda

    Mis mõttes “ei tohiks”?

  41. Kriku ütles:

    lapse elusana ja tervena üles kasvamine on iga kord väike looduse ime.

    Selle taga on miljoneid aastaid evolutsiooni :)

    Ja arvata võib, et nendest miljonitest enamik miljoneid aastaid püsisid ohud enam-vähem sarnased. Nende evolutsioon on eriti tigedalt käivitunud viimastel sajanditel.
    Kriku ütles:

    Mis mõttes “ei tohiks”?

    Ikka selles mõttes:

    Kriku ütles:

    Selles osas on sul kahjuks õigus.

  42. Hulk ohte, mis miljoneid aastaid inimesi ähvardasid, on praeguseks siiski ka ära langenud. Väikelastel on praegu pigem turvalisem kui ohtlikum üles kasvada.

    Minu arvates on suur uudishimu ümbritseva suhtes inimese üks silmapaistvamaid liigispetsiifilisi omadusi (koos religioossusega) ja pole mõtet öelda, et inimene ei tohiks sellele vastavalt käituda. Leppigem inimesega sellisena nagu ta on.

  43. Jaan, kas Sa sellist asja oled näinud:

    Silva meetod

    Ärkvelolekus on võnkesagedus umbes 20 võnget sekundis. Täiesti lõdvestunud olekus või kerges unes, nö alfa-sagedusel, on aju võnkesagedus sekundis seitsme ja neljateistkümne vahel. Alfa on aju kõige ühtlasem sagedus.

    Aju vasak poolkera keskendub loogilisele mõtlemisele ja füüsilise maailma kogemustele. Suur osa inimestest kasutab ärkvelolekus teadlikult vaid vasakut aju poolkera ja sel ajal suur osa annetest-võimetest magab lihtsalt kasutuna. Silva Meetodiga õpid teadlikult kasutama madalamatel võnkesagedustel ka paremat aju poolkera. Sel ajal mõtted kiirenevad ja selginevad ning keskenduvad lahenduste otsimisele. Sa liigud intuitiivsuse ja loovuse maailmas: mõtled piltidega.

    See asi on teatud ringkondades päris populaarne.

  44. Suur osa inimestest kasutab ärkvelolekus teadlikult vaid vasakut aju poolkera ja sel ajal suur osa annetest-võimetest magab lihtsalt kasutuna.

    Selle kohta on Jaan juba öelnud, et see on jama?

  45. Enda teemaarenduse jaoks sobivana defineeriksin amatöörlikult hetkelist (enese)teadvust kui aistingute, tajude, soovide, tarvete, mälestuste, tunnete jne kogumit, mis on minamaailma keskpunkti kasutuses antud hetkel. Koos selle minamaailma keskpunkti kui kõige olulisemaga muidugi. See kogum on muutuv sõltuvalt paljudest erinevatest tingimustest, seega ka hetketeadvuse tervikkoosseis on muutuv. Minamaailma keskpunkti tunnetatav asukoht võib ümber paikneda nii kehas kui sellest väljas. Teadvuse seotus füüsilise kehaga võib ulatuda väga tihedast kuni olematuni.

    Kuna väidetud on isegi, et teadvuse mittesubjektiivne kirjeldamine/seletamine on võimatu, võtan enale julguse kirjeldada ise kogetud tavalisest erinevaid teadvusseisundeid.

    Narkoos: täielik blackout, kuigi allusin narkoosile sedavõrd halvasti, et anestesioloog oli juba loovutamas enne kui ära kukkusin.

    Kliiniline surm: kui arstidel õnnestus (tahtmatult loomulikult) minu süda seiskuma panna, siis sain riskivabalt – olles parasjagu juba valmis prepareeritud voolikute ja südamemonitori all – ära proovida väga algfaasis surmaeelse kogemuse. Hakkas tekkima kurikuulus valgus, kuulsin selgelt arstide hääli ja sain neist aru, tajusin ka suunda, kust arstide hääled tulid, teadvuse ja keha vahel puudus igasugune kontakt, aga teadvus tajus end olevat kohas, kus minu keha alles oli olnud ja loogiliselt pidi edasi olema, äramineku võimalus tundus suure kergenduse ja millegi meeldivana, keegi ei käskinud, aga ise “ütlesin” endale väga sisendavalt: ma ei või omasid siia sopa sisse maha jätta. Oleksin ilmselt ka teistpidise otsuse korral vägisi tagasi toodud, sest südamespetsialistid seisid lausa kõrval kõigi intensiivravis kasutada olevate vahenditega.

    “Kehast väljumine”. Elasin sõjaväes paari päevase vahega läbi kaks sellist juhtumit, milliseid kirjeldatakse kehast väljumisena. Esimest mäletan väga ähmaselt, sest polnud nagu erilist põhjust seda mitte pidada lihtsalt uneseisundiks. Teine juhtum oli veidi teistsugune ja põhjendab ka esimese tagantjärgi pidamise sarnaseks. Niisiis, teine kord. Ärkasin unest lae all vaatega allapoole. Nägin ennast ülevalt, aga mul puudus igasugune kontakt sellega seal all. Seisund oli eriliselt kerge: muredeta, aisinguteta, lihtsalt puhas teadvus, mis “nägi” õieti silmi omamata. Hakkas tekkima hirm, et “ei saa tagasi”. Tajusin, et ei tohi sattuda paanikasse. Siis tuli sisse päevnik, läks oma öökapi juurde ja võttis sealt klade, vaatas, pani tagasi, võttis teise ja läks minema. Oleksin väga tahtnud talle ütelda, et ta sikutaks mind suurest varbast. Miskipärast oleks see pidanud mind kehasse tagasi aitama. Siis olingi all tagasi, väga ära kurnatud ja higine. Konks oli selles, et oma füüsilise keha asukohast mul polnud võimalik näha päevniku toimetamise detaile öökapi juures. Hommikul teostasin ülekuulamise – ta oli kõike seda tõesti teinud.

    Erilise ohu seisund. Mind ründas reaalse tahtmisega mind tappa tegelane, kes oli minust kordades tugevam ja seejuures poolhullumeelses seisundis. Ise olen nii füüsiliselt kui psüühhiliselt täiesti võitlusvõimetu: agressiooni korral lihtsalt tardun ja lasen end klohmida nagu poksikotti. (Pole küll väga ammu ette tulnud, aga ei usu, et midagi oleks muutunud). Selle ründega seoses tõusis teadvus kuskile pea kohale ja muutus osalejast pealtvaatajaks. Kõik toimus nagu filmis, kus tulemusest nagu ei sõltu midagi erilist, siiski tahaks, et “head poisid” võidaksid. Kuigi tagantjärgi oli tükk aega ebaselge, kas mind tänatakse või pannakse pokri, õnnestus mul sellest erilisest teadvusseisundist saavutatud külmaverelisuse abil ennast kriimuta päästa. Tagantjärele olen üritanud aru saada, kas see seisund oleks kehale tekitatud valu lasknud tunda või mitte, ja kui suur võinuks olla mittetajutav valu. Siiski oli õnn seda mitte teada saada.

    Tegelikult on see viimane peaaegu kõige huvitavam, sest kuigi keha ei tundunud olema oma – st sellest sai olla kõrval ja selle saatus ei olnud endale hirmutav, selle aistinguid oli võimalik teada, aga neid otse ei tundnud – siis kõige selle juures oli seda võimalik juhtida. Nägemisrakurs oli kui peade kohale riputatud kaamerast. Oleks nagu kehast väljas, aga ei ole ka.

    Meenutan siis veelkord teadvuse subjektiivse kirjeldamise lubatavust isegi teaduse seisukohast vaadatuna. :)

  46. Kas võib öelda, et inimese teadvus on arenenum kui looma (nt kassi) oma? Julgeks pakkuda, et on.
    Sel juhul küsiks, kas on inimteadvusel ruumi veelgi kuhugi areneda? See läheb küll kaunikesti fantastika või filosoofia valda, aga mis suunas võiks see toimuda?
    Carl Gustav Jungi tsiteerides: “Inimene on oma reflekteeriva tunnetuse tõttu loomariigist kõrgemale tõusnud ja see asjaolu tõestab, et loodus hindab väga just nimelt teadvuse arenemist.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga