Tiit Kändler: Päikeselt näeb kaugemale

Tiit Kändler: Päikeselt näeb kaugemaleRõõm on teada anda, et teaduse asjadest ikka raamatuid ka ilmub. See raamat peaks eelkõige lastele ja miks ka mitte nende vanematele ja vanavanematele lõbusal moel ühtteist siin ilmas toimuvast selgeks tegema.

Väljaandjaks Ajakirjade Kirjastus ja osta saab seda 169 krooni (kui oled ajakirja Pere ja Kodu tellija, siis lausa 149 kr) eest Raamat24 võrgupoest.

Päikeselt näeb kaugemale
Autor: Tiit Kändler
Miks lumi on selline lumine? Miks vikerkaar on just nimelt kaar? Miks liivateri on nii palju? Miks inimene magab öösel? Kust tulid kassid ja koerad? Millest tehakse elektrit? Vahel on vahva ja tulus mõtelda nendele ning paljudele muudelegi asjadele.
Osale küsimustele ei ole veel vastust ka kõige targematel inimestel. Ja kõige tõsisemadki asjad on väheke naljakad ka.
Teadusajakirjanik Tiit Kändler kirjutas selle raamatu igas vanuses koolilastele, mis on ka suurepäraseks kingituseks esimesel koolipäeval.

Formaat: 112 lk, kõvad kaaned
Raamat ilmus: 10.aug 2009

Pildid joonistas Eerik Kändler.

Väljaandja loal pakun maitseks mõned lõigud:

„Energia paneb asjad juhtuma,” ütleb üks tark Oxfordi teadusentsüklopeedia.

Vahel panevad ka meie mõtted asjad juhtuma. Ja inimesel on vaja energiat mitte ainult selleks, et ennast elus hoida. Vaid ka selleks, et asjad juhtuksid. Et oleksid koolid ja kooliteed, telekad ja moblad, arvutid ja jäätised. Et oleksid töökohad ja tantsuklubid ja laulukoorid ja teadus ja muud toimetamised.
Et aju ikka töötaks ega jääks kängu. Aju on väga tähtis. Iga neljas suutäis, mis me sööme, läheb meie aju ülalpidamiseks. Aju on inimesel vaja selleks, et asjad juhtuksid.

Muidugi on asju, mis juhtuvad ka ilma inimeseta. Nii nagu näiteks Päikese soojus ja Kuu peegelpind ja tähtede sära. Kuid tormide ja üleujutuste kohta polegi enam nii kindel, et need just täpselt nõnda juhtuksid, kui inimest ei oleks.

Et aga juhtuksid head asjad, selleks on vahva ja tulus mõtelda vahel selle üle, kuidas siis asjad ikka juhtuvad.

Mõtelda, miks lumi on just selline lumine, miks vikerkaar on just nimelt kaar, miks liivateri on nii palju, miks inimene magab just nimelt öösel, kust tulid kassid ja koerad ja millest tehakse elektrit. Ning mõtelda paljudele muudelegi asjadele.

Osadele küsimustele ei olegi aga veel vastust ka kõige targematel inimestel. Ja võibolla et mõnedele küsimustele ei leia inimene vastust kunagi. See aga ei tähenda, et vahel ei oleks vahva nendele mõtelda.

Sellistest asjadest ma siin raamatus kirjutangi. Neid lugusid kirjutada oli vahva, sest vahel on ka kõige tõsisemad asjad ikka väheke naljakad ka. Kui veidi vaeva näha ja naljajupike üles leida.
lk 5-6

Liiv koosneb peaasjalikult ränist, täpsemalt ränidioksiidist. Räni on üks imepärane materjal. Näiteks kirjutan ma seda lugu arvutil, mille olulised osad on ehitatud just nimelt ränikilede peale. Räni on pooljuht ja nii saab seda kasutada arvutite, raadiote, mobiiltelefonid, telekate ja teiste elektrooniliste riistade valmistamiseks. Ameerikas on üks kuulus paik, kus töötab palju arvutifirmasid, ja seda kutsutakse just nimelt räni järgi Silicon Valley ehk Ränioruks.

Kust aga liivaterad tulevad? Need on pärit kivimitest, mis aja jooksul vee, tuule ja muude loodusnähtuste kaasabil väikesteks tükkideks murenenud. Kui vaatate liivatera hoolsalt luubi all, siis näete, et need pole sugugi ainult kollased, vaid ka mõnda teist tooni. See lisavärvus tuleb liivatera sees leiduvatest ühenditest.

Kuid liiv ei pruugi pärineda ainult Maalt. Maale jõuab ka osa langevatest tähtedest ehk meteooridest. Kui sina jõuad hommikul oma pudrukausi tühjaks süüa, siis selle ajaga on Maa peale langenud kosmosest umbes sama palju taevakivide tolmu, kui kaalub mitu sõiduautot. Kas pole tore mõtelda, et kui lähed näiteks mereranda, siis nende liivaterade seas on kindlasti mõni, mis on siia langenud kusagil kosmosest, kusagilt nii kaugelt, et isegi silmapiir on sellest palju lähemal. Nende olemasolu tehakse kindlaks nende erilise keemilise koostise järgi.

Nii võib juhtuda, et meie arvuti on ehitatud ka kosmilisest tolmust.
lk 67

Kui sõita Päikesele, ronida Päikese otsa, kas siis sealt näeks kaugemale? Noh, selge see, et ammu enne Päikest sulaksime ära, sest seal on ikka üsna palav. Nii ei ole mõtet lootagi, et saaksime Päikesele minna. Ja ega ole vaja ka, sest tegelikult elame me iga päev, iga minut, iga sekund Päikese peal. Täpsemalt öeldes Päikese kulul, Päikese energia toel. Taimed toituvad päikesekiirgusest ja ehitavad selle energiast üles oma kehad. Taimi söövad loomad ja nõnda saab nende kõhtki täis päikeseenergast.
lk 109

Päikesele annab soojuse ja valguse see, et kohutavas kuumuses ühinevad seal ühed algosakesed ehk vesiniku aatomi tuumad ja nõnda tekib üks uus aine heelium ning vallandubki hiiglaslik energia. Nüüd püüavad teadlased maa peal luua sellist seadet, mis justkui imiteeriks päikest ja mille sees toimuksid samad sündmused nagu päikesel. Kui see õnnestuks, oleksid inimese energiamured murtud.

Kui õun kukub teile pähe, võib olla küll valus, kuid siiski ei saa langeva õuna energiast põlema panna ka kõige nõrgemat pirnikest. Kui aga kogu õuna aines sisalduv energia saaks vallandada, nagu see toimub Päikesel, ja teha elektriks, saaks kogu inimkond sellest rahuldada oma energianälja tervelt 15 minutiks.
Nii et Päikeselt näeb kaugemale küll. Kuid mitte kaugemale ruumis. Vaid kaugemale ajas. Sest kui teame palju Päikese kohta, teame palju ka iseenese kohta.
lk 110

Be Sociable, Share!

One Reply to “Tiit Kändler: Päikeselt näeb kaugemale”

  1. Raamat on suurepärane, soovitan kõigile, ise hakkan seda koos oma kahe noorema lapselapsega viivitamatult lugema, nagu öeldud – ehk ei käi see üle jõu ka suurtele inimestele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga