Millest ma Bermuda kolmnurgas rääkisin

9. septembril toimus teadus- ja innovatsioonimeedia konverents “Bermuda kolmnurk”, mille korraldajate nimekirjas on Sihtasutus Archimedes, Haridusmeedia OÜ, Haridus- ja Teadusministeerium, Euroopa Komisjoni Eesti esindus, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Eesti Teaduste Akadeemia.

Paluti minulgi seal esineda ja sellisest pakkumisest oli võimatu keelduda. Loodetavasti saab see konverents väärika meediakajastuse, aga edastan alljärgnevalt lühivormis oma ettekande.

Kas inimesi huvitab teadus? Kas teadusajakirjandus on surnud? Muidugi huvitab teadus inimesi ja kindlasti ei ole teadusajakirjandus surnud. Teadusteemaliste uudiste hulk on vägagi suur ja poole neist moodustavad tervise- ja toitumisuudised. Selles mõttes on isegi naisteajakirjad teadusuudiseid vahendavad väljaanded ja nende veergude toimetajad inimesed, kes teadusuudistega tegelevad.

Teadusajakirjanik on aga veidi teistsugune loom, tema teab, mis on teadus, kuidas seda tehakse ja oskab näha pealkirjade taha.

Osadele inimestele paistab teadus millegi salapärasena, millega tegelevad valgetes kitlites mehed-naised kusagil salapärastes kohtades. Mõned ootavad teaduselt igavest ja muutumatut tõde. „Teadlased on kindlaks teinud“ on nende jaoks maagiline vormel, millele järgneb pühalik tõekuulutus, milles kahtlemine võrdub pühaduse teotusega.

Teised inimesed leiavad, et teadlased ja teadus väga kahtlane värk. See on nafta- ja ravimifirmade, kurjade valitsuste, illuminaatide, vabamüürlaste, juutide, ateistide, homoseksuaalide poolt püsti pandud vandenõu, et allutada lihtinimene, kontrollida ta meeli, õõnestada religiooni, eetikat, pereväärtusi ja arusaama elu pühadust; varjata elu, tervist ja keskkonda säästvaid-päästvaid innovatiivseid lahendusi, mis tegelikult on maaväliste tsivilisatsioonide poolt juba ammu kitsale kildkonnale selgeks õpetatud. Nende jaoks on teadus osa establishmendist, repressiivne süsteem, mis allutab loova inimhinge vaba mõttelennu, kiusab taga teisitimõtlejaid nagu Hispaania inkvisitsioon omal ajal seda tegi. Teadlased on kui uue aja preestrid ja teadus kui kirik, mille kantslist välja hüütud tõe suhtes sina mitte kahtlema ei pea.

On veel üks vaade, selline peenem, mille järgi on teadus kui lugu. Samaväärne jutustus maailmast nagu piibel või loodusrahva loomismüüt, Eesti rahva ennemuistne lugu; postmodernne narratiiv, mida tekstianalüütiliste vahenditega annab dekonstrueerida. Tõde kui selline on suhteline ja omab väärtust vaid kitsalt selles paradigmas, kus seda vaadeldakse ja ei pruugi kehtida kusagil mujal, kui vastav kultuurikontekst, eetilised tõekspidamised ja muu selline seda vajalikuks ei pea.

Ise arvan, et teadusega seotud uudised võiksid jõuda Õhtulehe esikaanele ja Kroonikasse veel sagedamini. Mõned teadlased võiksid olla meediapersoonid, mõni lausa superstaar, kelle laborist lekkivaid uudiseid reporterid pikisilmi ootavad. Paparatsod püüavad akna tagant graafikuid ja petri-tasse pildile saada, sest teadus on cool, seksikas, see on vabaduse järgmine aste, millest unistada, mille poole püüelda. Teadus tegeleb ka igavikuliste eksistentsiaalsete küsimustega ning vastupidiselt mõnedele legendijutustajatele, saab teaduse abil sageli nendele küsimustele ka tõenditel põhinevaid vastuseid sõnastada. Teadus on kultuur, intelligentsete inimeste jututeema peene joogi, hallitama läinud juustu ja Pärdi muusika kõrval. Presidendiproua käib vabal ajal sõbrannadega statistilisi analüüse tikkimas ja unistab avalikult kosmoselennust Kuule.

Nüüd kaks konkreetset näidet ajakirjandusest — üks Suurbritanniast, teine Eestist.

Cambridge’i matemaatikud (mitmuses!) on leidnud, et puusa ja vöökoha ümbermõõtude suhe annab naise kõnnakule erilise hoo ja seksikuse. Jessica Albal (filminäitleja) on see suhe kõige ideaalsem (0,7), ütleb Cambridge’i tiim.

Lugu ilmus esmalt Briti prestiižika ajalehe The Telegraph veergudel, kuid leidis kiiresti tee üleilmsesse uudisvoogu, sest uudis, kus on kaunis naine ja teadlaste tõsikindlus perfektses kooskõlas, köidab ikka meeli.

Mitmendal ümbermaailmaringil hakkab uudis elama oma elu, kuna peaaegu mitte keegi ei vaevu toimetusse saabunud pressiteadet lähemalt uurima, ega tõlke aluseks oleva uudise sisu üle juurdlema või tausta kontrollima. Siinses blogipostituses on matemaatikutest saanud “igavlevad geeniused” ja kõnnakust, mis tuleneb piha-puusa ümbermõõdu suhtes, on saanud “täiuslik naine”.

Meie Eesti pealkirjameistrid tegid algsest kõnnakust “ideaalse keha”.

Meie eestikeelsed uudisnupud, mis teadusest pajatavad, on sageli ebatäpsed tõlked välismaiste väljaannete võrgulehtedelt, mis on koostatud uudisteagentuuri poolt laiali saadetud ülevaate põhjal, mis on tehtud nt PR-firma pressiteate baasil, mis omakorda on kirme uurimisasutusest avalike suhete osakonna poolt välja läinud kokkuvõttest, mis on tegeliku uuringu pealiskaudsel lugemisel kiiruga kokku klopsitud. Tegelikku uuringut on lugenud vast ainult need teadlased, kes uuringu tegid ja see, mis lõpptarbijale siin Eestis jõudis, on algse uuringu kuues tuletis.

Mis aga Jessica Alba puusanõksuga tegelikult toimus? Kas oli olemas “Cambridge’i matemaatikute meeskond”? Kas Jessica Alba oli esikohal? Kas üldse oli olemas mingi uuring, mille põhjal sellise kauni järelduse sai teha? Ja kui uuring oli, siis mida selle uuringuga uuriti ja millised olid järeldused?

Ben Goldacre, arst ja Bad Science blogi autor, räägib oma loo:
Lühemalt Guardianis, pikemalt Bad Science blogis.

Tema poole pöördus PR-firma, kes pakkus raha selle eest, et teadlane toodaks sobiliku valemi ja teooria selle tarbeks, et nende poolt eelistatud tugevamate säärtega neidised platseeruksid edetabeli kõrgematel kohtadel ja kondisemad jääksid tahapoole. See valem peaks kirjeldama seksikat kõnnakut. “Me tahame, et Beyonce tuleks esikohale”, ütles PR firma esindaja.

Dr Goldacre sellise prostitutsiooniga kaasa ei läinud ja teda valdas elev äratundmine, kui vastav uuring nüüd lõpuks ilmsiks tuli. Professori nimi ja Cambridge ka sees ja puha. Professor Weberil paluti analüüsida 800 mehe arvamust mitme tuntud naise kõnnaku kohta. Tema analüüsis selgus, et Jessica Alba oli 7. kohal (Angelina Jolie oli esimene, Beyonce 4.). Lisaks polnud professor andnud oma nõusolekut, et PR firma selle uudise sellises sõnastuses välja võiks saata. Samuti ei olnud mingit Cambridge’i meeskonda, vaid prof Weber üksinda.

Tegu oli jalakarvade eemaldusvahendi VEET reklaamitrikiga, kuidas uudistesse pääseda. Ben Goldacrele pakuti “analüüsi” eest 500 naela (9000 kr). Üleilmne reklaamikampaania maksab paar suurusjärku rohkem.

Ajalehtede toimetajad tihti usuvad, et neile saadetakse ehtsaid teadusuudiseid, kui tegelikult on tegu teaduse prestiižika maski taha pugenud müügiagentidega, kellele on teadus vaid üks müügivõte teiste seas. Poliitilist PR-i oskavad meie toimetajad tunduvalt selgemini ära tunda, aga mis puutub teadusesse, siis seda erioskust pole kultiveerimisväärseks peetud.

Teine näide Eestist.
Kuidas ajakirjandus jõe tegi.

Tuhalas on kuulus nõiakaev, mis nö keeb, kui maa-aluses jões on vooluhulk nii suur, et vesi jõele rajatud kaevu kaudu välja hakkab pressima. Huvitav loodusnähtus meelitab ligi hulga inimesi ja nagu näha — aitab arendada ka mitut sorti müüte. Nii vanu kui uusi. Vanasti olid nõiad ja nõidus, kaetamine ja needus, nüüd energiad, sambad, vitsamehed ja geopatogeensed tsoonid. On ka inimeste poolt tajutav oht, et see uhke nõiakaev jääb kuivaks.

Niisiis — kuidas teha jõge?

Vits kätte ja võssa!

Postimehest loeme:

Talioja [kohalik entusiast] kutsus kohale geobioloog Rein Hansteini, kellega koos võeti ette teekond Paekna allikajärvest ülespoole. Eelmisel sügisel käisid need kaks meest samamoodi pendliga ringi ja avastasid Tuhala, Übina ja Nõmme maa-alused jõed.
“Pendel näitab jõge samamoodi nagu veesooni,” kirjeldas Hanstein oma tegevust.

Geobioloog leidis pendli abil Eesti pikima maa-aluse jõe, Villu Päärt, Postimees, 02.11.2005.

Tulemus on lausa potentsiaalselt sensatsiooniline:

Tuntud geobioloog Rein Hanstein avastas juuni alguses Harjumaal Tuhala kandis uue üle kümne kilomeetri pikkuse Lutsa maa-aluse jõe.

Tuhala kandis avastati uus maa-alune jõgi, Maria-Elisa Rannajõe, Eesti Päevaleht 24. juuli 2007.

Võrdluseks on Tuhala jõgi ise 1,5 km osas maa all, maailma üks kuulsamaid maa-aluseid jõgesid on Puerto Princessa rahvuspargis Filipiinidel ja selle läbitava osa pikkuseks on u 8 kilomeetrit.

Ja ega sellega ei piirdutud. Uusi jõgesid tuli Tuhala kandist vitsameetodiga nagu Vändrast saelaudu! Kadi Alatalu rääkis Rahvusringhäälingu uudistesaates Aktuaalne Kaamera (8. juuli 2007):

Harjumaa karstiala kaardile kantakse uus maa-alune jõgi, mille nimeks saab Rahkvälja jõgi. Uurijad tegid kindlaks, et tegemist on kolmanda Tuhala jõest alguse saava maa-aluse jõega.

Teaduskõlalist kaalu lisab ajakiri Eesti Loodus:

Maa-aluste karstijõgede ehk salajõgede kaardistamiseks kasutati seejuures esimest korda (katseliselt) geobioloogilist sondeerimist koos topograafiliste mõõdistusvõtetega. […]
Geobiotopograafiline kaardistus. Maa-aluseid vooluveeteid Tuhala-Nabala piirkonnas otsiti geobioloogilise (biolokatsiooni) meetodiga, see põhineb radiesteesia õpetusel. Vastava pendliga saab kogenud sensitiiv välja selgitada maa-aluse jõe või veesoone asukoha ja kulgemise, kuid ka jõe laiuse, sügavuse ja isegi voolu suuna.

Heiki Potter, Eesti Loodus 2008/3

Asi läheb veelgi põnevamaks, kuna taaskord saame lugeda Eesti Loodusest, et tõsiteaduslik georadariga mõõtmine, mille viisid läbi Soome spetsialistid, kinnitab vitsameeste poolt avastatut:

Üksiti toetasid georadari mõõtmised eelmise aasta geobiotopograafilise kaardistamise tulemusi. […]
Kokku võttes võib tõdeda, et nn. vitsameetodil saab hüdrogeoloogilist kaardistamist teha üsna edukalt, veel parem on seda teha kombineeritult radarimõõtmistega; või vastupidi.

Heiki Potter, Eesti Loodus 2008/7

Soomlaste endi sõnastus on veidi tagasihoidlikum:

Georadariuuringute alusel väidavad soome teadusmehed, et piirkonnas on õhukese, ühe- kuni kolmemeetrise pinnasekihi all kolme kuni nelja meetri paksune lubjakivikiht ja selle all kahe kuni nelja meetri paksune karstialadele iseloomulik urbne lubja- või kipskivi kiht. Urbses horisondis on kohati maa-alusele vooluveele viitavaid hüdrograafianähtusi, […]

Kui ma soomlastest uurijatele kirjeldasin, kuidas nende tööd tõlgendati kui vitsameetodi õigeksmõistmist, siis ei olnud nad kuidagi sellise tõlgendusega nõus. Oli tajuda ametialast solvumistki ja väljendati tõsist soovitust, et kui tahetakse endast tõsiseltvõetavat muljet jätta, siis vitsandus sellel suunal abiks ei ole.

Hüdrogeoloog saab ka lõpuks sõna.
Ta lugu ilmus… ei mäletagi kus, aga täiskujul on see leida skeptik.ee kodulehel.

Räägib Rein Perens:

Kuidagi ei saa aga nõustuda ajakirjanduses levinud väitega, nagu oleks 2008. aasta veebruaris Soome firma OÜ Roadscanners georadariga tehtud uuring tõestanud mingite ainulaadsete maa-aluste jõgede olemasolu Nabala lubjakivimaardlas.
Põhimõtteliselt mahub soomlaste salajõe käsitluse alla kogu Eesti paekiviavamus, mille ülemine osa on peaaegu kõikjal murenenud ja lõheline.

Eesti vitsa- ja pendlimeestele meeldib end nimetada geobioloogideks. Tegelikult on geobioloogia interdistsiplinaarne teaduslike uuringute valdkond, mis uurib biosfääri ja litosfääri või atmosfääri vastastikuseid mõjusid. […]

Meie pendlimeestest “geobioloogid” väidavad, et on Nabala lubjakivimaardla piirkonnas “geobiolokatsiooniga” või nagu geodeesiainsener Heiki Potter 30. aprilli “Postimehe” vahele pandud ajalehe “Tõru” artiklis kirjutab, “geobiotopograafilise kaardistamisega” avastanud terve rea maa-aluseid jõgesid. Sellise avastuse tähendus oleks palju laiem, kui mingite karstinähtuste väljaselgitamine väikeses Eesti maakohas. See oleks tõeline Eesti Nokia, mida seni tulutult on püütud leida.

Paradoksaalselt on igast pendlimeeste poolt väljahõigatud jaburusest kinni haaranud ajakirjandus, produtseerides artikleid nagu “Nabalas ongi maa-alused jõed”, “Kaevandus kuivataks Ülemiste” jne. Kas sensatsioonijahist ja sellega kaasnevast loo müügihuvist ajendatuna või kohalike elanike survest tulenevalt on ajakirjanikud selgelt asunud paekivikaevandajate vastu kõikjal Eestis.

Mis tegelikult toimub?

Kohalikud on mures oma kodukandi eripärade säilimise pärast. Paljud ei taha kaevandusi, kuna peljatakse, et need kuivatavad kaevud, sh kuulsa Tuhala nõiakaevu.

Päris teadlaste uuringuid ei usaldata, kuna arvatakse, et nende tulemused on rahaahnete töösturite poolt niikuinii ette teada ja kaevanduste osas soosivad. Kindlam on usaldada oma poiste misiganes meetodil tehtud tegemisi, peaasi, et tulemused oleksid “õiged”.

Et asi on vitsandusega Eesti riigis tõsine ja omamas riikliku usundi staatust, veendusime üle-eelmisel aastal.

Riiklik vitsamees riikliku nõiavitsaga teise riigi riigipea riigivisiiti turvamas. Päästeamet tunnistab, et Sniffex on neil siiani kasutuses kui tõhus vahend lõhkeainete tuvastamisel. Selle eest pälvisid Päästeameti pommimehed MTÜ Eesti Skeptiku Umbluu preemia.

Näitamata ja seletamata jäid (aeg sai otsa) kaks head asja:

• NHS avalik teenus Behind the Headlines
• PhDComic: Science News Cycle