Tarkade Klubi teaduskohvik nanotehnoloogiast 1. detsembril

Tarkade Klubi teaduskohvikEdastan MTÜ Eesti Skeptik liikme ja ajakirja Tarkade Klubi peatoimetaja Arko Oleski teate:

“Seal all on veel palju ruumi,” ütles kunagi kuulus füüsik Richard Feynman, viidates nanomõõdus toimetamise tohututele võimalustele. Nüüd on kunagised unistused muutunud reaalsuseks ja nanotehnoloogia võimalused ennustatavad revolutsioonilisi uuendusi. Ent on ka neid, kes hoiatavad uute materjalide ohtude eest. Detsembrikuus arutleb Tarkade Klubi teaduskohvik nanotehnoloogia teemadel. Oleme külla kutsunud Rünno Lõhmuse Tartu Ülikooli Füüsika Instituudist ja Kaja Kasemetsa KBFI nanotoksikoloogia uurimisrühmast. Üritust kuulama ja järgnevates aruteludes kaasa lööma on oodatud kõik huvilised. Üritus on tasuta.

Teaduskohvik toimub teisipäeval, 1. detsembril kell 18 galeriikohvikus aadressiga Toompuiestee 35 (roheliste klaasidega büroohoone Schnelli pargi vastas). Info ja eelmise teaduskohviku materjalid leiab aadressilt www.t-klubi.ee.

Be Sociable, Share!

26 Replies to “Tarkade Klubi teaduskohvik nanotehnoloogiast 1. detsembril”

  1. Käisin kohal: meeldis, huvitav.

    Tahaks teada, kas kuskilt kokkuvõted või muud materjali selle ürituse kohta ei leidu? Nimelt jäin algusest ilma ja oleks huvitav läbi vaadata.

    Kahtlaselt vähe külalisi oli.

  2. Ma ei taha kedagi solvata, aga Te olete vist raisanud oma energiat mõttetuks tegevuseks.

    Te võitlete homöopaatia vastu, kuid kas see ei kuulu mitte nanotehnoloogia valdkonda, s.t. kas Teie poolt viidatud uuringud homöopaatia mitte mõjumise kohta on läbi viidud nanotehnoloogiat tundvate spetsialistide poolt, kuna see oli tuntud juba keskajal. Probleemiks on meie teadmatus, me lihtsalt ei tea alkeemikute teadmiste ulatust.

    Homöopaatia isaks oli Paracelsus (kodanikunimega Theophrastus Philippus Aureolus Bombastus von Hohenheim, 11. või 17. november 1493 – 24. september 1541). Ta esitas idee, mille kohaselt kõik on mürk ja kõik on ravim, oleneb ainult annusest.

    Tema meelest oli eesmärgiks tasakaalu saavutamine mikrokosmose (inimese) ja makrokosmose (maailma) vahel. Mõlemad koosnevad samadest elementidest – elavhõbedast, väävlist, soolast ja teistest – ning kui kui need ei ole õiges tasakaalus, põhjustab see haigusi, mida saab puuduva aine lisamisega ravida.

    19 sajandil lihtsalt taasavastati paljud keskaja unustusse vajunud teadmised.

    Homöopaatia teaduslikuks alusepanijaks on 19. sajandi algul elanud Saksa arst Christian Friedrich Samuel Hahnemann (1755–1843). Ülaltoodud Wikipeedia väide on lihtsalt vale, näitab ainult artikli kirjutaja harimatust.

  3. Oakrock ütles:

    Te võitlete homöopaatia vastu, kuid kas see ei kuulu mitte nanotehnoloogia valdkonda,

    Ei.

    s.t. kas Teie poolt viidatud uuringud homöopaatia mitte mõjumise kohta on läbi viidud nanotehnoloogiat tundvate spetsialistide poolt, kuna see oli tuntud juba keskajal.

    Oletame, et meil on pastapliiats.

    Oletame, et meil on ahv, kes ei tea kalligraafiast ööd ega mütsi ja ei oska elu lõpuni ühtki pastapliiatsit ise ehitada.

    Ahv saab väga hõlpsalt kontrollida pastapliiatsi toimivust paberile jälgede jätmiseks.

    Homöopaatiaga on sama lugu. Kui toimib, siis toimib sõltumata sellest, kas kliinilise katse tegijad nanotehnoloogiast midagi teavad. Protsessid, mis homöopaatide väidete kohaselt toimima peaksid, ei ole tehniliselt keerukad. Seega saavad tehniliselt mittekeerukad kliinilised katsed homöopaatia toimimise hüpoteesi kenasti kinnitada või kummutada. Siiani on tulemused kenasti kummutamise lahtrisse veerenud. Kuna maailm on konsistentne, ei ole alust eeldada, et tulevased samu ideid kontrollivad katsed teistsuguseid tulemusi annaksid.

    Homöopaatia isaks oli Paracelsus (kodanikunimega Theophrastus Philippus Aureolus Bombastus von Hohenheim, 11. või 17. november 1493 – 24. september 1541).

    Nonsenss. Homöopaatia on Hahnemanni vaimusigitis. Paracelsus ei ole kuidagi asjasse segatud.

  4. Sorry jäi lisamata!
    Ausalt öeldes on mulle täiesti ükskõik, kas homöopaatia on olemas või mitte. Asi on põhimõttes.

    Ma käisin Tarkade Klubi Teaduskohvikus, kus ma sain oma teadmistele kinnitust, et keskajal oli nanotehnoloogia tuntud. Mul on Teile ainult üks küsimus: Miks Te arvate, et kaasaegsed nanoosakesed toimivad, aga täpselt samasugused keskaegsed ei toimi?

    Homöopaatia isaks oli, on ja jääb Paracelsus, hoolimata Wikipedia ja New Age tegelaste harimatusest.

  5. Oakrock ütles:

    Ma käisin Tarkade Klubi Teaduskohvikus, kus ma sain oma teadmistele kinnitust, et keskajal oli nanotehnoloogia tuntud.

    õpikunäide! selle peaks ekraanilt välja lõikama ja punase raamiga seinale riputama kui klassikalise näite sellest, kuidas üks inimene räägib täiesti selges ja arusaadavas eesti keeles, et “keskajal uhmerdadti kulda katse-eksituse meetodil peeneks või veel peenemaks kuna oli märgatud, et erinev peensuse aste tekitab klaasi segatuna erinevaid värve ning et ehkki uhmerdamise käigus tekkisid tõesti nanoosakesed, ei tohi sugugi öelda, et keegi oleks keskajal nanotehnoloogiat tundnud” ning täpselt 24h hiljem teatab seda teksti pealt kuulnud kodanik, et “keskajal tunti nanotehnoloogiat! see inimene ise ütles, ma kuulsin küll!” ehk siis MEELDE JÄÄB SEE, MIS MEELDIB

    mulle, kes ma kah kohal olin ja seda kohta ning isegi kellegi täpsustavat küsimust mäletan, mõjub see tõeliselt naljakana. eriti naljakas oleks see siis kui selguks, et just sina see üleküsija olidki.

  6. Oma kõrv on kuningas. kõnealune vestlus on salvestet ja helilõik vabalt kättesaadav, viidatud koht algab 22:40.

    Kuigi nanotehnoloogia tugineb sellel, et nanomõõdus osakesel on võrreldes mikro- või millimõõdus osakesega teistsugused omadused, ei saa sellest kuidagi tuletada midagi homöopaatia selgitamiseks või tõestamiseks.
    Ehk oskab keegi füüsika või keemiaga täpsemalt kursis olev inimene mind täpsustada, aga see nanoseaduspära peaks kehtima anorgaaniliste (tahkete) ühendite vallas, mitte orgaaniliste molekulide puhul. Ehk siis üks aspiriini molekul vallandab täpselt samasugused biokeemilised protsessid kui terve allaneelatav aspiriinitablett, teeb seda lihtsalt ainult ühes rakus.
    Teiseks, nagu selgus kohvikus ka ökotoksikoloogi jutust, on oluline siiski kontsentratsioon. Kuigi nanomõõdus hõbe võib olla suurematest hõbedatükkidest märgatavalt toksilisem, et tähenda see siiski seda, et üks osake nüüd organismi ära tapab. Need mõju avaldavad kontsentratsioonid on sarnased neile (olles mikro- ja milligrammides), mis on kasutusel tavaravimites.

  7. Noja siis veel see, et homöopaatia puhul ei ole tihtipeale “ravimis” mitte seda molekuligi, mis algse ematinktuuri moodustas. Nanotehnoloogia ei postuleeri ka midagi algaine omaduste või “informatsiooni”, nagu mõned homöopaatia teoreetikud pajatavad, säilimise kohta lahustis või selle mingis struktuuris.

    See mõnede homöopaatide jutt nanotehnoloogiast on samal tasemel, mis telekineetikute ja telepaatide jutt kvantfüüsikast, kui nad kaksikpilu katsest, vaatleja mõjust ja kassist räägivad.

  8. Jasonile

    Tarkade Klubis oli väga põgus nanotehnoloogia tutvustus. 20 minutiga ei ole seda võimalik põhjalikult tutvustada.

    Lööge oma otsingumootorisse Nanotechnology in ancient world ja Te saate teada, et nanotehnoloogia oli tuntud juba antiikajal. Valmistati klaasi, Damaskuse terast jne. Arheoloogilisi leide on kaasajal uuritud. Oleks kena enne arvamuse avaldamist kontrollida, kas teisel mitte õigus ei ole.

  9. väga oluline vahe on selles, kas seda TUNTI või kasutati teadmatult, juhuslikult ja kogemata. ka ürginimene sai tuld pikselöögi abil. ilmselt ei tule aga just kuigi paljud inimesed lagedale mõttega, et elektrit tunti juba kiviajal. kreeklaste samalaadse teadmise suhtes võib küll vaielda ja möönda, et nad oskasid kassi merevaigust pulgaga paaritades elektrilaengut tekitada ning andsid sellele ka nime (ma ei kahtle, et ka ürginimestel oli välgu jaoks oma nimi) ja võib teatud mööndustega öelda, et nad TUNDSID elektrit. kui aga kunagi kauges tulevikus peaks selguma, et elekter koosneb tegelikult imepisikestest kargandõr-izbajevi nimelistest päkapikkudest, kes siis mootoreid käima lükkavad ja lambi hõõgniiti tikkudega soojendavad, kas saab siis tagasi vaadates väita, et 21. sajandi inimesed tundsid kargandõr-izbajeveid? kas sinul isiklikult on praegu tunne, et sa tunned kargandõr-izbajeveid? minul pole seda tunnet isegi siis kui ma püüan ette kujutada, et nad kunagi tulevikus avastatakse.

    PS! internet on niisugune kummaline koht, et kui sinna ükskõik, mida toksida, siis saab ikka vasteid ja “infot”. näiteks proovi seda

  10. Jason lubas kummalisusi toksida:

    PS! internet on niisugune kummaline koht, et kui sinna ükskõik, mida toksida, siis saab ikka vasteid ja “infot”. näiteks proovi seda

    Olmõust, olmõust (almost, almost — peaaegu). Katsetasin kargandõr-izbajeviga, mille kohta sain teada, et ainsuses teda ei esine. Selle eest aga on neid mitmuses, küll vaid ühes vaimumaailmas ja ootuspäraselt saadavad nad Jasonit auväärses rivis, milles figureerivad raktobleerid, dumjurgid, moorlasingid ja muud taolised “paganlikud” tegelinskid… :D

  11. ajeke, vaata, kargandõr-izbajeveid pole veel avastatud (v.a. vaimumaailma peremees vanaküla, kellel on lehekülgede viisi seniavastamata olevuste, energiate, võngete ja elementaarosakeste nimekirju, millest murdosa on ka sinu viidatud teemas ära toodud). seepärast nende kohta veel mingit infot ei leiagi. aga orienteerugem ikka tulevikku…

  12. Jason seletab mulle:

    ajeke, vaata, kargandõr-izbajeveid pole veel avastatud

    Mhmhh, jumala(t/id) pole samuti veel avastatud, aga infopuuduse üle kurta oleks patt. :) Pipi otsis sõpradega spunki, kelle olemasolust enne kellelgi aimu polnud. Mistõttu arvan, et olemasolu ja avastamine ei sõltu leitavast infost. Vahel leitakse nimetu asi ja vahel asjatu nimi, küll need omavahel ükskord kokku klapitatakse… :roll:

  13. Kusjuures, tuletan meelde, et Pipi leidis spungi lõpuks üles!

    Lindgren oli väga zen kirjanik; mida vanemaks ma saan, seda rohkem tunduvad ta lood kirgastavate koanidena.

  14. @Mart K. meenutas hea sõnaga spunki.
    Kui zen mulle veeeeel midagi ütleb, siis koan on puhta uus sõna. Google leidis selle peale 0,10 sekundiga 369 000 viitamisväärset veebilehte, millest ma ilmselt ka eluõhtuks tühise osa jõuan läbi sirvida. Kas tohib paluda üht omaaegse ENE stiilis märksõna koan seletavat lühiartiklit, mis tekitaks minus illusiooni, nagu oleks ma sellest midagi aru saanud? Et keegi teemast kõrvalekaldumise eest märkust ei teeniks, siis võiks mõne nano jagu sinna tehnoloogiat sisse poetada…

  15. Wikipedia aitab. Võin tõlkida:

    Kōan on jutt, kahekõne, küsimus või väide zen-budismi ajaloos, millel esineb ratsionaalsele mõistusele ligipääsematuid aspekte, mis aga võivad olla hoomatavad vaistlikult. Üks kuulus kōan on selline: “Kaks kätt plaksutavad, kostab heli; mis häält teeb üks käsi?”

    Eeldatavasti saabub hetkel, mil ratsionaalne mõtlemine välja lülitub ja intuitsioon käivitub, valgustus.

    Enamasti on kōan õpilase ja õpetaja vahelise vestluse kujuline. Kunagi ilmus eesti keeles selline teos nagu “Mõtluse liha ja kondid”. Seal on mõned päris head.

    Hiljuti avastasin nad enda jaoks uuesti, kui sattusin lugema D. Hofstadteri oivalist aimeteaduslikku raamatut, kus nende najal rekursiivseid protsesse näitlikustatakse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga