Kas mobiil ravib Alzheimeri tõbe? Kahtlane.
Väljamaistes ja eestikeelsetes uudistes jooksis veidi aega tagasi läbi uudis, justnagu olla teadlased kindlaks teinud, et mobiiltelefonid ravivad Alzheimeri tõbe ja uued tõhusad raviviisid on ukse ees. PM Elu24 vahendab Reutersit:
Pikaajaline mobiiltelefoni kasutamine võib aidata ära hoida Alzheimeri tõve kahjulikke mõjusid ajule
Selle loo köitvuse üheks lähtekohaks on me “teadmine”, et mobiilid on tervisele ja eriti just ajule kahjulikud. Õhtulehes kirjutati meile, et Alzheimeri tõbi on ka nende seas, mida mobiilid inimestel põhjustavad ning pakub meile tõestuseks inimeste jutustusi mobiiliga seotud halvast enesetundest. Ja nüüd siis korraga lugu, et kuri nõid võib hoopis hea tervendaja olla. Äkki on Valeri Aljasel lausa õigus ja tema leiutis polegi umbluu? Draamat lisab loole veel asjaolu, et ka teadlased ise alustasid uuringut arvamusega, et mälu ja ajutegevus peaksid hoopis kehvemuse poole liikuma. Üllatusid nemadki. Ja nüüd siis selline lugu, et hoopis kasulik. Narratiiv täitsa olemas.
Senimaani pole mul olnud põhjust uskuda, et mobiilide kiirgus midagi kahjulikku suudaks teha, sest footonite energia on liiga madal, et keemilisi sidemeid lõhkuda, lisaks ei anna olemasolev uurimismaterjal ka vihjet selles suunas, et pikaajaline mobiilide kasutamine oleks mingite haiguste (nt ajukasvajate) hulka suurendanud. Umbes samal põhjusel võib mobiilikiirguse väidetavat kasulikku mõju pidada ennatlikuks optimismiks. Aga silmad-kõrvad tasub muidugi mõlemas suunas lahti hoida ja püüda uurida lähemalt, mida siis tegelikult uuriti ja mida järeldati. Kogemus näitab, et teadusuuringute meediakajastused väljendavad liiga sageli asju, mida tegelikult ei uuritudki ning lastakse oma fantaasial liiga kergesti ja liiga kaugele lendu.
Kui kogu uuringut ennast kohe kätte ei õnnestu saada ja sageli on nende lugemine ja tõlgendamine üsnagi keerukad, siis tasub jälgida allikaid, keda elu on õpetanud usaldama. Üheks selliseks kohaks on Briti haigekassa NHS uudisteportaal Behind the Headlines ja nagu saidi nimigi ütleb, vaadatakse seal pealkirjade taha ja selgitatakse, kuidas asjad tegelikult on või mida tehtud uurimusest annab või ei anna järeldada.
Alzheimerit raviv mobiilikiirgus on seal täitsa olemas ja lisatud pildi allkiri ütleb juba kõik: “See uuring ei paku mingeid tõendeid, et mobiilid Alzheimeri väljakujunemist aeglustaks.” Geneetiliselt muundatud hiirtest oli juttu ka Eesti uudistes, kuid ebatäpselt. Meil öeldi, et geneetiline muundamine pani hiired Alzheimerit põdema, tegelikult tekitas muundus hiirte ajus mõne muutuse, mis on sarnane väljakujunenud Alzheimeriga. Lisaks oli uuring küllaltki kitsapiiriline ja väikesemahuline. Seega ei saa nimetatud uuringu põhjal kuidagimoodi väita, et mobiilikiirgus Alzheimeri tõve või selle mõjudega midagi teeks. Inimeste haiguste loomsed mudelid võivad küll olla heaks lähtekohaks tõhusa ravimeetodi väljatöötamiseks, kuid tee ühest teiseni on pikk ja sageli sumbuv.
Kokkuvõte
Pole mingit tõendit selle kohta, et mobiili abil saaks inimene ravida või ennetada Alzheimeri tõbe või leevendada haigusest tingitud komplikatsioone.
- Mobiili kasutamine võib vähendada Alzheimeri tõve mõju ajule, Postimees Elu24
- Mobiiltelefonide kiirgus võib olla hoopis kasulik, Delfi Forte
- Alzheimerit põdevad hiired paranevad mobiilide abil, ERR teadusuudised
- Can mobile phones halt Alzheimer’s?, NHS Behind the Headlines
@dig:
Ma ei tea, kas sain sellest õigesti aru, aga Halliday viitab et see on levinud miskontseptsioon.
E/B=c küll, aga samas energiat on magnetkomponendis sama palju kui elektrilises komponendis, selle tuletuskäik tuuakse seal ära.
Energia jäävuse seaduse kohaselt võiks seega magnetkomponent suurendada elektrilise komponendi amplituudi kuni ruutjuur kaks korda (kuna energia on võrdeline amplituudväärtuse ruuduga).
Kas ma eksin?
@volli:
Kui mitte arvestada valkude pinnalaenguid jms, siis kas mobiili poolt toodetavat elektrivälja ei võiks hinnata membraani paksuse ulatuses homogeenseks? Membraan on lihtsalt nii õhuke asjandus ju.
Samas, kui isegi arvestada, et uuritavas keskkonnas on palju laenguid, elektrivoole jm. segavaid tegureid, siis need on seal ju nagunii ning antud lõigu ulatuses homogeenne elektriväli peaks superpositsioonile lisama kõikjal vaid ühe kindla suuna ja mooduliga vektori ning resulteeruv väljatugevuse muutus olema sama, nagu siis kui neid segavaid tegureid seal ei oleks, kas ma eksin? Ilmselt tuleks arvestada keskkonna epsilone, mis vee puhul on sõltuvalt sagedusest suurusjärgus kuni 81, kui õigesti mäletan. Samas aga vee dielektriline läbitavus vähendab ju veelgi elektrivälja mõju, ning olukord saaks selles mõttes olla meie “halvima olukorra prognoosist” ainult parem.
Mulle tundub, et nüansid nüanssideks, erinevatel põhjustel (kiire vaheldumine, elektrivälja umbkaudne tugevus) võib ikkagi teha järelduse, mille jaoks ma selle arvutuse üleüldse sisse tõin – mobiili elektriväli ei ole mitte kuidagi võimeline depolariseerima neuroni rakumembraani ega seda depolariseerimist ära hoidma, seega võiks suhteliselt suure südamerahuga öelda, et mobiil “ajulainetele” (kui ajulainete all pidada silmas neuronite omavahelist suhtlemist) otsest mõju ei avalda ning mingit interferentsi, nagu kirjeldab seda Einar, mis kustutaks või võimendaks ajus tekkivaid elektriimpulsse ei teki (või, olles korrektne, interferents tekib, aga selle ulatus on imepisike).
@cyrix: Ülalantud arvutuses oled juba elektrilise komonendi maksimaalse amplituudi leidnud. 1/2 ilmus valemisse keskmistamise tõttu, mitte selle tõttu, et me vaid elektrilise komponendi energiat arvestame. Antud juhul võib küsida, kas magnetväli ioone läbi membraani suudaks aidata.
Ahjaa, eelnevale lisaks veel, et mõistan hästi, et elektromagnetlaine elektrivälja komponent ei ole ei ajas ega ruumis homogeenne, aga kui lähtuda jällegi “halvima olukorra prognoosist”, siis halvim olukord ilmselt oleks kui elektriväli on oma amplituudväärtuse juures ning selle välja vektor on parallelne rakumembraani elektrivälja vektoriga, nii peaks efekt olema maksimaalne.
Kui nüüd võtta sellise elektriväljaga suunalt ja tugevuselt võrdne homogeense elektrivälja vektor, siis halvima olukorra prognoosi jaoks peaks see olema ju üsna hea mudel.
cyrix ütles:
Mobiilide puhul räägime lainepikkustest suurjusjärgus detsimeeter, seega võib ehk küll. Samuti on sul epsilonide osas täiesti õigus. Edasi tulevad juba tõesti nüansid.
Selles osas olen minagi veendunud, et rakumembraani depolariseerimise mõjutamiseks on see väli liiga nõrk. Seda ka siis, kui välja suuna kiire vaheldumisega mitte arvestada ja väljatugevust veel “ohutuse mõttes” paar suurusjärku suuremaks arvata, st kui vaadelda halvimast olukorrast natuke halvemat olukorda.
Einaril on mõiste “geen” tõlgendamisega ilmselgelt raskusi.
artikli pressiteade on siin: http://www.j-alz.com/press/2010/20100106.html
ja artikkel ise siin: http://iospress.metapress.com/.....#038;pi=17