Kuidas maailma lõpp tegelikult tuleb
Aegajalt öeldakse meile, et kohevarsti on maailma lõpp käes. Mõned inimesed, eriti mõnede ususektide liikmed elavad reaalselt sellises ootuses, et tõepoolest on maailmalõpp tulemas just nende eluaja jooksul ning igapäevane elu on justkui valmistumine selleks.
Ettekujutusi lõpust on mitmeid — alates täiskatastroofist, kus hukkuvad pea kõik (nt Noa-aegne veeuputus) kuni leebete “vibratsioonivahetusteni” või inimteadvuse tõusmiseni uuele tasemele. Ühiskondlikud mullistused, kus võim maailmas ümber jagatakse veel vahepeale. Need on aga enamuses väga inimlikud ja seetõttu ka piiratud oma maapealsusega, sageli saadab neid ettekujutusi antropotsentriline (inimkeskne) šovinism ja egotsentriline nartsissism, et just praegune ajastu on see kõige erilisem ja just mina olen see kõige erilisem, et see lõppude lõpp just praegu peaks juhtuma. Minumeelest on see vaid märk fantaasiavaegusest ja arusaama puudumisest maailmakõiksuse, päikesesüsteemi, planeetide, eluslooduse evolutsiooni ajaskaala kohta. Geotsentriline (egotsentriline) maailmapilt pole siit ilmast kuhugi kadunud.
Pole põhjust kahelda selles, et inimsugu lõpetab oma sammud siin planeedil, nagu varasemad eluvormid seda korduvalt juba teinud on; planeet Maa kärssab Päikese vananedes kivikõrbeks ja võibolla neelatakse surmaohetes paisuva Päikese poolt üldse alla. Võibolla õnnestub osadel olenditel kolida kaugemale, kus elujärge edasi veeretada, aga Päike energiaallikana lõpetab oma tegevuse ükspäev niikuinii. Kas kellelgi õnnestub teiste tähtede juurde jõuda? Ja kui õnnestubki, siis kustuvad ükspäev needki. Kuid see on alles lõpu algus ja allpool vaatame, mis universumist tervikuna saab.
Sissejuhatus
Kosmoloogia valemites on üks parameeter k, mille väärtus näitab, kas me universum on geomeetriliselt tasane (k=0), positiivse (k=+1) või negatiivse (k=-1) kõverusega. Iga juhtumi korral on võimalik välja arvutada, mis meie universumiga kauges tulevikus toimub. Matemaatiliselt on need kolm varianti võrdväärsed ja sõltuvad aine-energia tihedusest. Friedmanni meetrikas[i] on aine-energiatiheduse parameeter Ω, mis võrdub vaadeldava tiheduse ja kriitilise tiheduse suhtega:
Ω väärtus võib olla üks, kui universum on tasane (k=0), suurem kui üks, kui universum on suletud (k=+1), või väiksem kui üks, kui universum on avatud (k=-1)[ii]. Kriitilise ja tegeliku tiheduse ning Hubble’i konstandi täpseks määramiseks tuleb tegeleda vaatlustega.
1. Kolm tulevikku
1.1. Suletud universum
Suletud universumi puhul on selle saatuseks paisumine ükspäev lõpetada ja hakata taas kokku tõmbuma, kuna ainet on universumis kriitilisest rohkem ja galaktikate gravitatsioon pidurdab paisumise, mis asendub kokkutõmbumisega ja lõpeb singulaarsuses, kust Suur Pauk kunagi alguse sai. Sellist stsenaariumit nimetatakse Suureks Raksuks (Big Crunch)[iii, lk 95]. Kokkutõmbudes lähenevad galaktikad teineteisele (vaadeldav sininihkena praeguse punanihke asemel) ja liituvad, suureneb temperatuur ja kui välistemperatuur saab võrdseks tähtede sisetemperatuuriga, lendavad tähed plahvatusega laiali. Mida aeg edasi ja lähemale taastulevale singulaarsusele, millest universum kunagi alguse sai, on vaadeldavad kõik needsamad protsessid, mis Suure Paugu käigus toimusid, ainult vastupidises suunas[iv, lk 265-266].
1.2. Avatud universum
Avatud universum paisub lõputult; tumeenergia olemasolu korral see paisumine tulevikus mitte ei aeglustu, vaid kiireneb. Universumi saatuseks on hääbuda soojussurma, või pigem soojuse puudumise surma ja tumeenergia paisumisjõud ületab nii gravitatsioonilise, elektromagnetilise ja nõrga tuumajõu ehk aine rebestub elementaarsel tasandil. Kirjanduses nimetatakse sellist asja Big Rip ehk Suur Rebestumine.
1.3. Tasane universum
Tasase universumi korral ootab meid samuti soojussurm, kuid esialgse paisumise aeglustumise järel hakkab paisumine taas kiirenema tänu tumeenergiale.
Olgu veel lisatud, et tumeenergia toimel võib ka kriitilisest tihedam universum lõputult paisuda.
1.4. Milline neist kolmest?
Edwin Hubble leidis kaugemate galaktikate tsefeiidide (muutlikud tähed) vaatlustele tuginedes, et universum paisub. Viimastel aastakümnetel on vaatlused ruumis ja ajas ulatunud veelgi kaugemale (uuritakse väga kaugetes galaktikates toimunud supernoovade plahvatusi) ja nende andmete põhjal saab järeldada, et universum paisub kiirenevalt. Seepärast on praegusel ajal levinuim arusaam universumi saatusest selline, et paisumine jätkub lõputult[v, lk 717] ja meid ootab ees Suur Külmumine (Big Freeze) ning edasises tekstis tutvustan täpsemalt just seda stsenaariumit. Asjaolul, kas universum on tasane või negatiivse kõverusega, pole külmumissurmal määravat rolli, kuna paisumine jätkub mõlemal juhul lõpmatult. Kosmilise taustkiirguse uuringute tulemustest on aga kinnitumas teadmine, et universum on geomeetriliselt tasane[vi].
Väike vahepala suurusjärkudest
Praegu hindame universumi vanuseks 13,7 miljardit aastat; suurusjärkudes võib selle ümardada 1010 aastale. Allpool käsitletavad ajaskaalad on üsna hoomamatud ja igapäevaste maapealsete asjadega võrreldamatud. Visuaalselt võib tunduda, et 1011 on 1010-st vaid natukene (ühe võrra) suurem, kuid tegelikult on see ju 10 korda suurem. Näiteks tuleks meie universumil kümme korda oma praeguse vanuse jagu eksisteerida, et jõuda vanuseni 1011 aastat (kui inimene elab 102 aastat, siis vanus suurusjärgus 103 on vaid muumiatel ja luukeredel). Vanuseni 1012 tuleb meie universumil vastu pidada 10×10 ehk sada korda praegune vanus. Vanus 1020 aastat paistab, nagu oleks see vaid kaks korda sama palju kui 1010 aastat, tegelikult on erinevus 1010 korda ehk universumil tuleb vanuseni 1020 aastat eksisteerida 10 miljardit korda see vanus, mis tal praegu on. Ja kuidas ning milliste sõnadega saaks võrrelda vanust 10100 (googol) aastat? See arv on suurem kui aatomite arv kogu universumis.
2. Universumi soojussurm ehk Suur Külmumine
2.1. Tähtede ajastu 108-1015 aastat
Tähtede ajastul on peamine energiaallikas tähtede sees toimuvad termotuuma sünteesreaktsioonid ehk kergematest elementidest (vesinik) meisterdatakse raskemaid (heelium, süsinik, hapnik, …, raud). Ajastu lõpuks on enamvähem kõik vaba vesinik tähtedeks, planeetideks, mustadeks kääbusteks, mustadeks aukudeks sulgunud, tähtedes ära „põletatud“ ning uute tähtede teke lakkab. Väiksema massiga tähed võivad küll särada triljoneid aastaid (1012), kuid ükspäev saab nendegi tuumakütus otsa ja kustuvad nemadki. Kui kustuvad tähed, kustuvad ka galaktikad ning universumist saab pime koht.
Samal ajal jätkab universum paisumist. Praegu ei näe me objekte, mis on kaugemal kui 46,5 miljardit valgusaastat (universumi vanusele lisandub ruumi paisumine), kauges tulevikus kaovad kaugemad galaktikad, mis ei ole meie kohaliku grupiga gravitatsiooniliselt seotud, universumi nähtava horisondi taha ja meie, kui veel on kedagi, keda meieks nimetada, ei näe neid ei nähtavas valguses, kuna tähed on kustunud, ega ka muudel viisidel, kuna nad on kadunud horisondi taha[vii, lk 277-278].
Võib lausa öelda, et me elame sellisel haruldasel universumi ajastul, mil saame vaadata tähti, galaktikaid, kvasareid; tulevikus see võimalus kaob ja mitte sugugi valgusreostsuse tõttu, vaid valguse puudumise tõttu.
2.2. Kõduajastu 1015-1040 aastat
Kõduajastul võib aegajalt juhtuda, et kaks väiksema massiga objekti, nt pruuni kääbust põrkuvad ja tekkinud objekti mass on piisav selleks, et käivitada termotuumareaktsioonid. Selliste sündmuste tõenäosus on küll äärmiselt väike, aga arvestades tohutut ajahulka, on ka väga väikese tõenäosusega sündmustel piisavalt aega teoks saada. Teiseks kiirguse tekitajaks on mustad augud, mis tema teele jäävaid objekte tükkideks rebides ja enne allaneelamist heledalt kiirgama paneb. Kahe valge kääbuse massiga objekti põrkel võivad tekkida isegi heledad supernoovaplahvatused, mis küll kiiresti tuhmuvad.
Sel ajastul (vahemikus 1019-1020 aastat) hajuvad laiali ka galaktikad – raskemad tähed annavad kergemaga kohtudes oma kineetilist energiat kergemale üle, mille tulemusel kergemad tähed galaktikatest välja heidetakse ja raskemad ise galaktika keskmes olevale ülimassiivsele mustale augule söögiks saavad. Tähtede lähisuhtluse tagajärjel heidetakse ka kõik planeedid tähekesksetelt orbiitidelt ära ja jätkavad oma sihitut hulkumist külmas ruumis.
2.3. Prootonite lagunemine ehk täielik kõdumine
Kui 1020 aastaks on järgi omavahel mitteseotud mustad augud, neutrontähed, kodutud planeedid ja pruunid kääbused ehk astronoomilised objektid, mis on meile praegugi tuttavad, siis arvatakse, et sellised igavesed osakesed nagu prootonid ei olegi igavesed, vaid on poolestusajaga vähemalt 1032 aastat ja umbes 1040 aastaks on kõik prootonid positronide (elektronide antiosakesed), neutriinode ja kiirgusena laiali lagunenud (piionite ja positronidena, piion laguneb kiiresti kaheks gammakvandiks [viii]). Järgi ei jää midagi, mis koosneks meile praegu tuntud ainest, mida me katsuda saaksime.
2.4. Mustade aukude ajastu 1040-10100 aastat
Kuivõrd mustad augud ei koosne prootonitest, siis nemad prootoni lagunemisest mõjutatud ei saa, aga mustad augud kõdunevad omal moel. Mustad augud aurustuvad läbi nn Hawkingi kiirguse[iii, lk 118], kergemad (tähtedest tekkinud) mustad augud aurustuvad kiiremini (1066 aastaga), supermassiivsed (endiste galaktikate keskpaigad) aeglasemalt (10100 aastat). Kõigest sellest jääb järgi loendamatu hulk elektrone, positrone, footoneid, neutriinosid ja veel mõningasi vähemtuntud osakesi.
2.5. Igav igavik 10100 kuni …
Sealt edasi ei toimu enam eriti mitte midagi. Võib ju juhtuda, et mõni positron kohtub mõne elektroniga ja need annihileeruvad, kuid olukorras, kus universumi tiheduseks on üks osake kuupvalgusaasta kohta, on sellist juhtumit ilmselt väga harva näha, aga kuna aega on terve igavik, siis mõnikord ehk ikka.
Kasutatud kirjandus
- Wikipedia, Friedmanni tihedusparameeter
- Wikipedia, Universumi saatus
- S. Hawking, Universum pähklikoores, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2002
- Matts Roos, An Introduction to Cosmology, 3rd Edition
- Bennett et al, The Cosmic Perspective 3. edition
- WMAP
- Phil Plait, Death from the skies
- Wikipedia, Proton decay
Selle teemaga veidi seotud lood:
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?167431
lugege…!
Olen lugenud. Ei tundunud just eriti veenvana.
valdek ütles:
Ajaleht on ainult ajaleht, aga zen on ikkagi zen.
@p@1p1: käskiv kõneviis käskivaks kõneviisiks, aga sirvisin seda raamatut poes ning lugesin kiiruga mõned peatükid. Ei ostnud ja ei soovita kellelgi osta ega lugeda kui just aega ülearu käes pole ja mingi eriline masohhistlik meelelaad ei sunni asjatundmatu ollusega oma ajusid hapendama.
Teadusega on sel raamatul ainult sedapalju pistmist, et seal esineb sõna teadus ja teadlased.
@p@1p1: nullpunkti energia on muidugi füüsikas täitsa käibiv termin, aga nagu sageli on juhtunud, tarvitavad seda terminit kõige aktiivsemalt need, kel füüsikast vähe aimu. Näiteks igiliikuri leiutajad ja muud pseudoteadlased ning muidugi vandenõulembesed ajakirjanikud, kes millegipärast arvavad, et tegelikku teaduslikku tõde varjatakse aktiivselt.
Lugemissoovitusi: 42 ja sealt leitud Google.
Martin Vällik ütles:
Küll on tore ette kujutada teadlasi, kes usinasti tööd teevad ja tõde otsivad, et nad seda siis varjama saaksid asuda!
dig rõõmustas:
Aga muidugi – Igaüks(tm) vaatab Oma Mätta(c) otsast -, keegi ei otsi vabatahtlikult midagi viletsat, ja kui See(r) on kord käes, siis Õige Inimene(tm) paneb Selle(r) ruttu Oma Mätta(c) alla peitu. Kas siis teadlane polegi Õige Inimene(tm)? Või ei otsi ta Seda(r), kui ta ei varja leitut?
Martin, raamatuid sa siis ei loe, ikka lehitsed ja haistad halba. Ja see on aegade jooksul sinu põhiargumendiks kujunenud. Kehvake…
salveyle plusspunkt, vähemalt teab, millest jutt
@P@1p1: huvitav, mitu Urantia raamatu köidet peab läbi lugema, et mõista selle ebaolulisust meie reaalse maailma kirjeldamisel?
Aga teeneka umbluumeistri kombel oskad sa muidugi teha järeldusi, mis umbluumeistreid iseloomustavad. Näiteks järeldad sa, et ma ei loe raamatuid, kuna pole sinu soovitatud raamatut Väli lugenud kaanest kaaneni, vaid mõningaid peatükke. Kui sa pead raamatut Väli ainsaks raamatuks, mis universumis olemas on, siis muidugi – ma ei loe raamatuid. Aga olgu teistele avaldatud Suur SaladusTM, et maailmas on palju teisigi raamatuid kui Väli.
Teisalt on muidugi sedasi, et selleks ei pea kogu hunnikut otsast lõpuni ära konsumeerima, et mõista selle hunniku olemust. Sageli aitab lõhnastki, raamatu puhul näiteks sellest, kes kirjastaja on.
Aga püüdes olla konstruktiivne teen ettepaneku, et ehk tsiteerid sellest raamatust mõnd olulist lõiku, mis sinu meelest siia teemasse sobib ja mis avaks mõne seni varjus olnud nüansi.
Erik Puura blog on huvitav päevakajaline teadusblog, millele siin on varemgi viidatud. Eile ilmus seal jutt, millega püütakse maailmalõpupaanikat leevendada.
Samal teemal sattusin äsja lugema päris huvitavalt kirjutatud, ehkki (oletatavasti) tõsise skeptiku jaoks veidi liiga psühhedeelset, isegi esoteerilisemaigulist, aga igatahes läbinisti positivistlikku mõtisklust maailmalõpuprohvetlusest laiemalt ning 2012-fenomenist kitsamalt. (Kahjuks ingliskeelne.)
Dig-i märkusest ei saanud ma aru. Aga teemast veel, et Universumi mateeria muutused iseenesest ei tähenda automaatselt Universumi muutusi, sest nad on erineva päritoluga. Universumil on “ükspuha”, mis ta mateeriaga toimub ja tema enda eksistensi mõjutavad tegurid asuvad hoopis väljapool Universumit.
Valdek, kui Sa kirjeldaksid Universumit, siis mis selle moodustab ja kuidas me määrame mateeriata Universumi olemasolu? Mis koht digi märkuses raske oli või millisest sõnast ei saanud aru? Vahel ei saa tõepoolest kogu tekstist aru, aga siis on kasulik lühemaid osi ette võtta ja nende kohta täpsustavaid küsimusi esitada, see võib mõistmisele lähemale aidata.
Ja kuidas sa seda tead?
@mõtlik:
So what?
Kui sa veel artiklist aru ei saanud, siis ma kordan sulle: universum ei suudaks vähem hoolida sellest, kas me siin saame otsa või mitte; oma enda rumalusest, looduseõnnetuse tulemusena või kellegi “võõra” tegevuse tulemusena.
(see ei tähenda muidugi, et kõigel peaks laskma minna…)
p@1p1 ütles:
Mõnedele inimestele on omane teatav põikpäisus mõistete omavaheliste seoste küsimuses. Ufoloogia vallas tähendab see sageli seda, et nood inimesed seostavad uhvusid jäigalt maaväliste elukatega ja järeldavad jaatavast vastusest küsimusele “Kas ufod on olemas?”, et maavälised elukad on olemas ja külastavad inimesi ja installivad neile anaalsonde.
Aga reaalses maailmas ei ole UFO kui mõiste tingimata maaväliste elukatega seotud. Reaalses maailmas on olemas lendavad objektid, mille täpne identiteet teadmata on, aga sellessamas reaalses maailmas ei ole enamasti alust eeldada ega isegi oletada, et kõnealused lõpuni identifitseerimata objektid tingimata rohelistele mehikestele kuuluvad.
Muide, reaalses maailmas ei tähenda ka see, et objekt lõpuni identifitseerimata on, et me temast midagi ei tea. Näiteks, kui identifitseerimata objekt lendab suure kiirusega välja kohast, kus teadaolevalt Venemaa raketibaas on, siis ei pruugi me küll teada, mida see objekt kannab, kuhu ta lennata plaanib või missuguseid kemikaale ta oma taguotsast välja purskab, aga me saame küllaltki hea tõenäosusega eeldada, et tegemist on Venemaa raketiga, mille eesmärke saab küllaltki hea tõenäosusega oletada Venemaa teadaolevate militaarpoliitiliste eesmärkide baasilt.
1.Sekundeerides ütleks, et tulnukas oleks parem väljend kui UFO. 2.#53 jäi mulle arusaamatuks. 3. Fantaseeriks natuke veel. Kõigepealt. Mateeria on Universumist rippuv ja on alust arvata, et tema päritolu on samuti Universumipõhine, mis aga ei välista erilisi lahenduskäike ja vahetusi paralleelsete universumite (või mis nad ka poleks) vahel. Vorst, vorsti vastu. Universum ise on ju ainult reeper, mis annab mateeriale mõõtmed. On muidugi kokkuleppeline, kuidas me asju nimetame, aga kui nähtused on põhimõtteliselt erinevad, nagu seda on Universum ja mateeria (mis on samuti koondnimetus), siis mõnikord on oluline seda esile tuua.
Jaiklus. Mina loobun. Jätkaku, kes viitsib.
Siin pole midagi jätkata. Jaik on vähemalt kontaktne, see siin aga ainult soiub kontaktidest, pööritab silmi ja fantaseerib vorstidest. Vabandust, sekundeerib, ma tahtsin kirjutada. Sekundeerib sekundeerides sekundeid sekundante andante allegro moderato, teate, mõnikord pole see oluline. Kreššendo kantaabile trollibu ss. See peaks jääma arusaadavaks.
Kus Jaigist räägid …
… seal on mainitu kätte võtnud ja asunud teadusajakirja jaoks oma perpetuum mobile teemal tiklit kirjutama. Maailma lõppu sellest küll loodetavasti ei tule.
dig poetas rosina:
Maailmalõpukartuses päästan, mis päästa annab, ja nopin kirsikese digi viidatud lehelt. On teine imeline luuviljaline mugul-mari-risoom ja kuna maailmalõpu suudab üle elada ainult siinne veebileht, siis istutan suure saladuskatte all kloonseemnekese sealt kaunast siia, et säilitada järeltulevatele põlvedele näidist enneveeuputusaegsetest mõõte- ja mõttehiiglasest.
Kirjutab Kalev Jaik:
Juhul, kui siinne pinnas üleliia viljakaks osutub ja säästetud viljatera vähirakuna vohama hakkab, siis tuleb muidugi ettevaatusabinõuna konserveerimist ehk teema lukustamist rakendada, et armetud tiledandid ei pääseks oma hukutava ja mürgise lobaga imemuna tühjaks laskma.
Jaigi parimate palade kogumiseks on Internetis avatud toetusleht.
Küll te olete lahedad eksperdid. Minu jutt on siiski vaid neile, kel asjast aimu ja valmis ka kaasa rääkima. Teised võiks oma perversse materdamisvajaduse kohta teada, et sellega reedate, kuivõrd rebadel te omad püksid on.
Ameerikas on miski jaikist riisumistõrjeprogrammi raames oma lennuki maksuametisse sõitnud. Tema jaigutus on saadaval TheSmokingGun’ist.
Teadmata on, mitut neitsit vaene majataputerrorist teises ilmas saada lootis.
dig ütles:
Tänan viitamast. Minu arvamus Vikipedia ja selle toimetajate vastu langes veelgi ja saavutas enneolematu madalseisu. Eriti meeldis artikli lõik pealkirjaga “Jaigi meditsiin”… No tere talv!
Ma ei kaitse siin Jaiki, õigupoolest ei arvagi ma tast midagi, aga see tundub küll pigem Jaan Tatika fännklubi ettevõtmisena kui entsüklopeediaartiklina.
Selle prootoniga võib minna teisiti. Ta ei pruugi ära kõduneda. Elementaarosakesed on tihedas vastasmõjus tumeainega ja nad ei lenda sugugi omapead. Samuti reeglid ja põhjused, mis teevad neid eriliseks ja ainulaadseks omandavad järjest suuremat suhtelist rolli väliste mõjude vähenedes. Nende sisemine struktuur võib omandada täiesti uue tähenduse…Kui kasutusele tulid satelliidid, taheti täpsustada Austraalia rannajoone pikkust. Teadlaste üllatuseks läksid numbrid seda suuremaks, mida täpsemini mõõdeti! Sama võib juhtuda ka mikromaailmas. Osa matemaatilistest seaduspärasustest on seal võib olla ümardatud ja nad ei avaldu kogu oma täiuses, kui ümbrus seda ei soosi…
Tänks, Martin, umbluumeistri tiitli eest:-) Ikkagi meister või vähemalt kombed sellised.
Skeptiku suust on see suur tunnustus.
Tõesti pole “Väli” ainuke raamat, kuid ma kujutan ette vähemalt paarsada raamatut, mille sa käest ehmatusega pillad. Jumala pärast ära määri ennast.
Me maailmad on nii erinevad ja sul on veel ränk skeptiku esikõneleja koorem kanda. Olekski palju oodata, et……….
kuid skeptikuid on ka vaja
Ma ikka käin sind vahel torkimas kui midagi uut jälle ilmub. Ma testin sinu peal, kui sind tagajalgadele ajab, siis on väärt põlluramm ja tasub tegeleda:-)
valdek ütles:
Jama! Teadlasi ei üllatanud fraktalid selleks ajaks enam sugugi.
Starker ütles:
Saladuskatte all pean Sulle üles tunnistama, et tolle artikli humoorikusele aitasin ma usinasti kaasa pärast seda arutelu ja järgnevat minu arvamise enneolematusse madalseisu kukkumist.
Noh, pean võimalikuks, et probleem kerkis esile aerofotode kasutamisega. Ammuloetud asi…Hiljuti aga käisin raamatukogus ja rääkisin selle juhatajale, et enne kui miskit teadusalast utiliseerima hakatakse võtku minuga kontakti. Pidin paar korda üle rääkima, et mis on TEADUS ja mis LIBATEADUS. Oleks pidanud seda ammu tegema.
Aerofotod ei puhu pilli. Ja seda jutukest räägitakse klassikalises fraktaliteooria tutvustuses tavaliselt Inglismaa rannajoone kohta, kuna isand Mandelbrot 1967. aastal artikli How Long Is the Coast of Britain? Statistical Self-Similarity and Fractional Dimension kirjutas.
dig ütles:
Seega sabotaaž? Ma pole küll Vikipeedia reeglite ja poliitikaga kursis, aga tekib küsimus miks see artikkel jätkuvalt alles on? Sest üks inimene leiab, et see on säilitamist väärt? Kas Vikipeedial siis mingeid standardeid ei ole artiklite avaldamisväärsuse kohta.
Starker ütles:
Sellepärast, et kohaliku Vikipeedia Suur Nina leidis, et seda ei kõlba ära kustutada ja hääletas dig’i ja Kriku kustutamis-seisukoha maha.
Ei, miks?
Kui Vikipeedia reeglid on sihukesed, siis tuleb neid täita ad absurdum. Saksa täpsusega.
dig kirjutas KaptenTrummist ka artikli, et inklusioniste rõõmsamaks teha, aga keegi metsavend tuli ja kustutas ära. Keegi ei hakanud isegi hääletama :-(
Toetan.
Piret Kuusk: millest koosneb universum?
Aegruumist sotsiaalaegruumi
Tore, et on teisigi, kes leiavad, et relatiivsusteoorias on küsitavusi.
niikaua kui me (arvame enese koosnevat ) lõplikust hulgast mateeriast,niikaua kui meil on “aeg” oma minaga koos olemiseks niikaua me ei suuda mõista universumit.Me ju otsime ainult sarnast meile teada olevat olekuviisi.Mittemiski ei saa tõestada olemasolevate andmete alusel mittemidagi.Nagu siin eespoolkõnelejad ka viitasid siis me oleme harjunud küsima endalt,mis on millegi sees.Kujundid mis selle küsimusega ei sobi ei ole hoomatavad.Niikaua kui meie sees aine elab oma eluaega niikaua kulgeb meie jaoks aeg jne jne jne.Olles väga kaua olnud tugevalt häiritud tundest mis tekib püüdes ette kujutada universumit või multiversumit sain aru,et see tegevus on mõtetu.Seni ei saa vastust kuni pole muutunud oleku põhiomadus.Kuidas see aga juhtuma peaks ja millal on juba järgmine küsimus.Seni aga uurime auku sokis või universumit vahet pole ja lugupeetud teadlased saavad kulutada maksumaksja raha.Kas pole tore.Vanasti tegi seda kirik nüüd teadus omanikud on samad…
@Gabriel:
…ja lugupeetud maksumaksja saab nautida teaduse pakutavaid hüvesid. Kas pole tore?
Jube põnev loeng Alguse, Otsa, ajavektori, entroopia, universumi sümmetrilisuse ja osakestefüüsika suhetest:
Sean Carroll on the arrow of time 1/2, 2/2.
TLU Studia Generalia
Link ka
Lõpuks leidsin aega jätkata.Sean Caroll,i loeng oli päris asjalik. Õnneks mainis ta sedagi, et aeg võib ka puududa. Pole see ju mingi eraldiseisev nähtus. Kui vaatate teises osas esitatud pilti reeperist ja tema teljelt lähtuvast kahest lehvikust, mis kujutavad endast paraleelseid universume, mis võivad ka lõikuda, siis ehk mõistate, et mitte kogu mateeria meie universumis pole kohalikku päritolu. Ja et Universum ja mateeria ei ole üks ja sama.
Sama teema Inna-Katrini esituses.
Tükil ajal pole midagi nii tobedat teaduse pähe lugenud. Teadlased, kes neid asju väidavad, on arvutustega oma võimete piirini jõudnud…
Palun, üks hea ja efektne maailmalõpp. Seda muusikapala mäletan Avo Paistiku (miks ma mäletan sellega seoses ka Priit Pärna?) multikast Pühapäev. Hea multikas oli (on).
Forte vahendab space.com-i: Suure Paugu järel valitses Puhas Kaos. Valgust heidetakse ka universumi võimalikule lõpule.
Krõmps!
Võib-olla on me Universum hoopis gaasimull kellegi vahuveinipokaalis!?
Siis kestab paisumine lihtsalt teatud piirini ja lakkab siis…
Lühidalt. Need on kõik spekulatsioonid puudulike teadmiste pinnal….
Universumi lõpp ja kunagine selle olematus ei tähenda veel seda, et neil puhkudel miskit ei ole. See on ainult tavamateriaalses mõttes olematus.