Miks hüpnoteraapia ja neurolingvistiline programmeerimine ohtlikud võivad olla

kliinilise hüpnoterapeudi diplomVaimne tervis on keerukas teema ja probleemide tekkimisel on abi spetsialistidest, kes on vastavat ala õppinud ja selleks koolitatud, et abivajajaid professionaalselt aidata.

Sama reegel kehtib igal elualal — silla tugevusarvutusi oskavad teha füüsikat õppinud insenerid, operatsioone teevad pikalt õppinud kirurgid ja nagu ei tule pähegi, et esimest sommeljeel ja teist santehnikul teha paluda.

Mure puhul on tihti abiks lihtsalt kellegagi usalduslikult rääkimisest, filmides näidatakse selles rollis tihti baarmani, samas rollis kipuvad mõnikord olema astroloogid, selgeltnägijad ja muud ennustajad, kuid neile, kes napsu ei taha võtta ja iidseid ennustusviise jamaks peavad, on välja mõeldud hulk uusi kaubamärke, mis ühelt pool on kui võimalus raha eest endale kedagi kuulajaks palgata, kuid teisalt omavad paljud neist pretensiooni asendada professionaalset psühholoogilist abi, kuna nimetavad end terapeutideks. Osad kaubamärgid on välja töötanud frantsiisiprogrammid, kus lühikese tasulise kursuse läbimise korral on õigus kasutada seda kaubamärki enda reklaamimisel ja pidada end sedasorti spetsialistiks.

Kuidas see süsteem toimib, miks see on puudulik ja kuidas ohtlikuks võib osutuda, kirjutas “Jake” Robert Todd Carrollile, kes on Skeptics Dictionary autor.

Jake’il on kõlavad tunnistused nagu “kliiniline hüpnoterapeut” ja Neurolingvistilise Programmeerimise (NLP) Master Practitioner. Ta peab kõiki neid toimivaid võtteid, mida ta mitmetel kursustel omandanud on, tuletisteks kognitiiv-käitumuslikust teraapiast, üldsemantikast, geštaltteraapiast või siis lihtsalt kaasinimese eest hoolitsemisest. Visualiseerimistehnikad, positiivne mõtlemine ja enesesugestioon on küll mõjusad, aga neid saab õppida ja kasutada tunduvalt lihtsamalt ja vähema raha eest.

Kõik hüpnoosiga kaasnevad efektid on tegelikult sugestiooni tulemus. Kuulus hüpnotisöör Gil Boyne on öelnud, et hüpnotisöörid mängivad tänapäeval sarnast rolli omaaegsete nõid-tohtritega. Klientidele tuleks seepärast teha mõjutatavuse test, mille abil saab hinnata oodatavaid tulemusi — mida mõjutatavam on inimene, seda paremaid tulemusi on oodata.

NLP kaasautor Richard Bandler ütles, et “kõik on hüpnoos”, tema äripartner John Grinder lausus, et “hüpnoosi pole olemas”. Ja mõlemal oli õigus. Hüpnoos on olemas ja toimib tõhusalt, kui venitada selle definitsioon nii laiaks, et mahutab enda alla igasuguse keskendumise ja lõdvestumise.

Hüpnoosi ja NLP kursustel õppis Jake omasõnul seda, kuidas inimestega manipuleerida. Selleks tuleb kasutada loogikavigu, uskumusi kinnitavaid tõlgendusi (confirmation bias), Barnumi lausungeid jne. Hüpnoosi puhul veendakse inimest, et ta on erilises meeleseisundis, mida nimetatakse hüpnoosiks ja seejärel mõjutatakse inimest ette võtma mingit vajalikku muutust, nt suitsetamise mahajätmine, kaalu langetamine jne, ning nii mõnigi inimene saab sellest abi. Seega kahju pole kellelegi tehtud ja kõik on õnnelikud?

Jake arvas ka sedasi, kui tegutses hüpnoterapeudina, sest ta motivatsioon oli siiras, tal olid parimad kavatsused aidata inimestel kaalu langetada, halbu harjumusi maha jätta, enesekindlust kasvatada. Jake on veendunud, et enamus hüpnoterapeute on head inimesed, kes tahavad inimesi aidata ja kui selle eest ka raha saab, siis ongi ju kõik hästi. Enam pole Jake selles nii kindel, sest kahtleb, kas ta ikka on suuteline seda lubatud abi andma. Asi on selles, et nii mõnelgi “halval harjumusel” on taustal hoopis muud ja tõsisemad probleemid ja nende lahendamiseks tal oskusi ju pole. Näiteks olid paljud kaalulangetajad kogenud seksuaalset või muud füüsilist vägivalda, paljudel suitsetajatel oli ka muid sõltuvusprobleeme, samuti puutus ta kokku paljude muude olukordadega — depressioon, tähelepanupuudulikkus, traumajärgne stress, söömishäired jpm. Osad õpetajad olid soovitanud ka neid probleeme hüpnoteraapiaga ravida, targemad õpetajad soovitasid selliste asjadega tegeleda ainult siis, kui klient saab juba professionaalset abi mujalt ja hüpnoterapeut oleks siis kui täiendravi pakkuja.

Kahju ei tee mitte see, mida hüpnoterapeut teeb, vaid see, mida ta ei suuda teha. Jake’il on naeruväärselt palju igasuguseid sertifikaate ja tunnistusi, kui iial pole talle õpetatud kliendi-terapeudi suhtenüansse ja kuidas nendega hakkama saada, kuidas ära tunda kliente, keda peaks vaimse tervise asjatundja poole suunama või millal on tal ametnikele teatamise kohustus. On terve rida asju, mida õpetatakse sertifitseeritud vaimse tervise nõustajale, kuid mitte hüpnoterapeudile. Põhjus on selles, vastavad kursuste pakkujad ei tahagi neid õpetada, kuna sel juhul paistaks, nagu õpetatakse inimestele päris teraapiat ja siis oleks vaja ka vastav ametlik sertifitseerimine läbi käia. See aga ei sobi hüpnoterapeutidele kohe üldse. Hüpnoterapeudid ei paku omasõnul teraapiat, vaid käitumise ja harjumuste muutmise teenust. Selline mäng sõnadega on aga jama.

Mõni võib väita, et küsimus on tarbijate õiguses teha ise oma valikuid, kas ja milliseid teraapiaid ta kasutab. Jake’il pole selle vastu midagi, aga tarbija peab teadma, millega tal “alternatiivi” puhul tegu on. Kas tarbijad teavad, et “sertifitseeritud kliiniline hüpnoterapeut” tähendab kolmepäevast nädalalõpukursust? Registreeritud hüpnoterapeudiks saamiseks täitis Jake avalduse ja pani sellele kirja oma tunnistused, maksis registreerimistasu ja seejärel võiski oma poe avada. Keegi ei küsinud, kas need tunnistused ka päriselt olemas on ja kust on need pärit. Kas tarbijad ikka on kõigest sellest teadlikud? Kui inimesele on vaja motivatsioonitreenerit, siis olgu peale, aga paljud tarbijad arvavad ekslikult, et hüpnoterapeudil on rohkem vastavat koolitust kui tegelikult.

Jake lõpetas oma hüpnoterapeudi karjääri ja läks päris kooli nõustamise magistrikursustele.

Allikas: Is hypnotherapy a con?, Skeptimedia 6. mai 2010

Be Sociable, Share!

14 Replies to “Miks hüpnoteraapia ja neurolingvistiline programmeerimine ohtlikud võivad olla”

  1. Hüpnoosi puhul veendakse inimest, et ta on erilises meeleseisundis, mida nimetatakse hüpnoosiks ja seejärel mõjutatakse inimest ette võtma mingit vajalikku muutust, nt suitsetamise mahajätmine, kaalu langetamine jne, ning nii mõnigi inimene saab sellest abi. Seega kahju pole kellelegi tehtud ja kõik on õnnelikud?

    Hüpnoosi olemuse osas käib vähemalt Wikipedia andmetel väga elav diskussioon, mida mina küll kuidagi hinnata ei oska. Siin oleks vaja Jaan Aru või mõne muu päristeadlase kommentaari.

    Üleüldse, Martin, oled sa mõelnud sellele, et võiks tulevastele artiklitele kohe enne avaldamist päristeadlaste kommentaare küsima hakata? Ma tean, et see teeb tööd juurde, aga tulemus oleks IMHO palju parem.

    Aga artikli põhiväide seisneb muidugi milleski muus. Üldiselt on kõik koolitused, millel ei tutvustata omandavata meetodi piire, jama. Eranditult. Kui te osale koolitusel ja kui teile esimesel koolitusel ei räägita, mida õpitava asja abil saab teha ja mida ei saa teha, siis esitage vastav küsimus ja kui rahuldavat vastust ei tule, tehke minekut.

  2. NLP on nukker näide sellest, kuidas iseenesest intrigeeriv teaduslik hüpotees on soolapuhujate poolt kaaperdatud ja karile jooksutatud. Päris maha kanda seda vrakki siiski vast ei maksa; kui ebateaduslik saast ja ainuõõssed maha kraapida, võib sealt kooruda veel midagi, mis pinnal püsib.

    http://en.wikipedia.org/wiki/NLP_and_science

  3. Artiklist:

    Kuulus hüpnotisöör Gil Boyne on öelnud, et hüpnotisöörid mängivad tänapäeval sarnast rolli omaaegsete nõid-tohtritega.

    Kuidas Pratchetti headology eesti keelde pandud on?

  4. Hüpnotiseerimine on lihtne, kui seda veidigi harjutada. Hüpnotiseeritud saada on põnev kogemus ja ise hüpnotiseerimist proovida veelgi põnevam väljakutse. Selle elamuse pakkumise eest raha küsimine ei ole automaatselt halb.

    Psühholoogilise abi pakkumine raha eest oskamatute poolt on kindlasti halb ja ohtlik. Siiski ei peaks seda automaatselt hüpnoosiga seostama.

    Hüpnoos lahe, hüpnoteraapia ja NLP mitte.

  5. Hüpnoosi puhul veendakse inimest, et ta on erilises meeleseisundis, mida nimetatakse hüpnoosiks…

    Reaalne muutus ajus hüpnoosi ajal. Aga sel teemal on vaidlusi loomulikult palju.

    Minu arvates hüpnoosi puhul on tegemist mõjutatavuse suurendamisega. NLP puhul on tegemist “efektiivsete” sugestsioonide kasutamisega.

    Hüpnoosi puhul on loomulikult veel üks tõsine probleem. Liiga lihtne mõjutatavus ehk liiga lihtne võib sõnu valesti tõlgendada kuna kriitiline mõtlemine on sel ajal kõrvale pandud. Näiteks küsimus: “Milline see inimene välja nägi?” võib tekitada vale mälestuse, sest ta ei pruukinud seda inimest näha ja küsimuse eelduseks on, et ta nägi inimest, seega üritab aju selle lünga täita mingi vale mälestusega. Infot sellel teemal… NLP puhul on see probleem osaliselt ära kaotatud kuna inimene ei ole nii mõjutatavas seisundis.

    Mulle tundub, et hüpnoos, NLP ja (psühho)teraapia on rohkem kunst kui teadus. Kunst selles mõttes kuidas inimese pilti parandada õige tehnikaga ja õige koha peal. “Plaastri” peale kleepimise võib igaüks ära õppida aga õige pintsli ja värvi kasutamine vajab väga head analüüsi võimet. Hüpnoos on rohkem selline võte, mis seisneb selles, et hüpnoterapeut parandab pildi. NLP seisneb selles, et “terapeut” näitab kuidas on võimalik pilti parandada ning inimene üritab seda ise teha nii kuidas talle õige tundub. Teraapia rohkem selline, mis analüüsib pildi vigu ning loodab, et selle analüüsi tulemusena inimene parandab pildi ära. Kõige efektiivsemaks tulemuseks on vaja neist kõike osata.

    Samuti ei leia, et ka psühhoteraapia oleks alati just kõige parem. Näiteks Freudi “seksuaal-iha” on siiani säilinud.

    Aga üldiselt on artikli sõnumiga nõus. Hüpnoterapeut peab oskama inimest analüüsida, mujale suunata ja teada, millega ta suudab toime tulla ning millega mitte.

  6. Mart K. ütles:

    NLP on nukker näide sellest, kuidas iseenesest intrigeeriv teaduslik hüpotees on soolapuhujate poolt kaaperdatud ja karile jooksutatud. Päris maha kanda seda vrakki siiski vast ei maksa; kui ebateaduslik saast ja ainuõõssed maha kraapida, võib sealt kooruda veel midagi, mis pinnal püsib.

    Mulle isegi tundub, et mingil määral on võimalik nendele NLP hüpoteesidele natuke tõesust juurde anda (kaudselt).

    Hiljuti juhtusin BBC-st vaatama “biofeedback method” efektiivsuse kohta valu vähendamisel (kahjuks ei mäleta, mis saade ning mis uuring). Põhimõtteliselt, mis seal oli – pannakse sulle andur külge, arvuti tekitab info põhjal tule, mis näitab kui palju su aju valule reageerib, ning sina üritad tuld ära kustutada.

    NLP osad meetodid toimivad sarnaselt, sa kujutad enda kohta mingi sümboolika abil ette, näiteks tuli valulikus kohas, ning proovid seda kustutada. Kui eeldame, et inimene oskab enda valu seisundit hästi hinnata, siis võib teha järelduse, et see meetod peaks toimima sarnaselt “biofeedback method”-ga.

  7. Lugesin mõne aasta eest R. A. Wilsoni “Prometheus Risingut”, mis käsitleb mõnusas ülevaatlikus vormis “teadvuse kaheksa-ahelalist mudelit” ja muu hulgas räägib selles kontekstis veidi ka NLP-st, ja ma pean tunnistama, et mulle avaldas see teos muljet. Muidugi on seal palju pööraseid väiteid, mida Wilson ei tõesta, aga kokkuvõttes on siiski tegu kütkestava teadvusekäsitlusega, millest vähemalt osa osa tundub rajanevat tegelikkusele. Õnneks Wilson rõhutab iga paari lehekülje tagant, et ka see mudel on kõigest “kaart”, mille segiajamine “territooriumiga” (teadvuse toimimise tegelike konstruktsioonidega) toob kaasa väärarusaamu.

  8. Hüpnoos on üks tore asi ja selle kasutamiseks on kindlasti sobivaid olukordi, kuid sageli kiputakse unustama, et tegemist on siiski suhteliselt tundmatu asjaga ja tagajärjed ei pruugi olla soovitud. Saksamaal näiteks kasutatakse hüpnoosi päris palju hambakliinikutes valu ning hirmu peletamiseks ja ilmselt sellisel juhul pole ka erilisi halbu tagajärgi. Küll on aga asi hullem kui seda kasutavad oskamatud omakasu eesmärgil. Näiteks on olnud juhuseid, isegi Eestis, kus kirikus kasutatakse hüpnoosi nn. jumala väe demonstreerimiseks ja tulemuseks on inimeste usu süvenemine jumalasse teadmata sealjuures midagi hüpnoosist. Hüpnoosi kasutatakse ka oma eelmiste elude ja tuleviku nägemiseks mis ei pruugi olla väga tore kogemus ja samuti tõene. Hüpnoosi seisundis võib inimene ka välja mõelda asju mida tegelikult ei eksisteeri ja jääda seda uskuma kui tõde. Hea näitena palus SACH hüpnoteraapia kooli rajaja Jure Biechonski, mingis ETV saates, oma ohvril ette kujutada ennast surivoodil, küsides vanust jne. Kuidas läheb nüüd edasi selle inimese elu, uskudes hüpnoosi ja tuleviku nägemise võimalusse, kui ta teab, et sureb 84 aastasena. Oleks ta seansi käigus öelnud enda vanuseks surres n. 34 oleks olukord veel hullem. Pole küll psühholoogiat õppinud kuid arvan, et selline käitumine hüpnotiseerija poolt võib kaasa tuua väga suurt kahju inimese psüühikale. Isiklikult olen hüpnoosi uurimise ja kasutamise poolt ning leian, et pole ka hullu sõprade seltskonnas natuke ka nalja teha. Ravi eesmärgil peaks aga terapeudil olema kõrgharidus vähemalt psühholoogias ja seejärel täiendõpe hüpnoteraapias.

  9. Teemasse: minister Aaviksoo süüdistab Ühtse Eesti Suurkogu neurolingvistilises programmeerimises.

    “See on sigadus, sest ma tajusin, et võin rahuliku südamega koju minna vaid siis kui astun teie erakonda. Ainult siis ei oleks ma enam kellegi teise poolt allutatud, vaid ise vaba inimesena koos teiste vabade inimestega otsustanud (jätkuvalt?) vaba olla. Niisugust manipulatsiooni nimetatakse neurolingvistliseks programmeerimiseks. See on meie tsivilisatsiooni tulevik. Me oleme nüüd programmeeritud. Võimu võtma.”

    (Delfi vahendus Aaviksoo blogist)

  10. Minu meelest on NLP mingi kaootiline segu täiesti erinevaid teooriaid ja hüpoteese.

    Minu meelest langevad need üldjoontes järgmistesse klassidesse:
    * Küllaltki head metoodikad, mida võib küll leida ka muudest psühholoogiavaldkondadest, mis on spetsiifiliselt “mehhaniseeritud” – NLP püüab vaadata inimest kui automaati.
    * Mingisugune täielik jama, mis meenutab natuke paljusid eneseabiõpikuid, aga pretendeerib suuremale tõhususele ja kindlusele, kui ülejäänud samu meetodeid tutvustavad allikad.
    * Sellised loogilised printsiibid, mis on justkui töövõtete komplektid ja tihtipeale kindlalt toimivatest asjadest kokku pandud.
    * New agest üle võetud tehnikad, mida on jällegi spetsiifiliselt mehhaniseeritud.

    Selles mõttes ei moodusta NLP eraldi distsipliini, teooriat või teadusharu – see on täielik pundar igasuguseid asju ja see nõuab tõsist kriitikameelt ennast sealt läbi süüa nii, et ka midagi kasulikku kätte saaks :)

  11. Ei vaidle vastu; teemat vaid servast nuusutanud võhikuna ei ole ma tuttav rohkem kui ühe arusaamaga NLP meetoditest ja sisust.

  12. NLP: neuro-lingvistiline programmeerimine

    Sellel on teatud mõttes usaldustäratav nimi – sellised nimetused võivad peale minna programmeerijatele.

    Kui on keeled – C++, Pascal, C# jne.. -, siis on ilmne, et ka närvides on mingi aluskeel, nagu närviassembler.

    Neurolingvistiline tähendaks seda, et uuritakse keelt, milles närvides olev info on kodeeritud. Närvikeel – keel, milles suhtlevad närvirakud.

    Praktikas näeme, et suur osa NLP’d on seotud siiski kõnekeelega. Seega ei tegelda mitte närvide assembleri, vaid närvide Pythoni või Lispiga – ega selleski pole midagi halba …et see on neuro-lingvistiline, tuleks paratamatult eeldada, et selles valdkonnas on närvide keel äärmiselt oluline.

    Ja et see on programmeerimine – olulised on ka vahendid, kuidas seda närvikeelt kirjutada, kodeerida.

    Neurolingvistiline programmeerimine on kaugel sellest, et selliselt püstitatud eesmärke faktiliselt täita. Siiski on selle suhtumine sarnaste eesmärkidega seotud – uuritakse seda, kuidas keel ajus “töötab” ning selle kaudu, kuidas inimene saaks oma aju efektiivsemalt tööle panna ja mõjutada. Teooriad ja hüpoteesid, mis tekivad, on tihtipeale huvitavad – ent siiski ei ole see mind pikaks ajaks köita suutnud.

  13. Heelium ütles:

    Kui on keeled – C++, Pascal, C# jne.. -, siis on ilmne, et ka närvides on mingi aluskeel, nagu närviassembler.

    Neurolingvistiline tähendaks seda, et uuritakse keelt, milles närvides olev info on kodeeritud. Närvikeel – keel, milles suhtlevad närvirakud.

    Praktikas näeme, et suur osa NLP’d on seotud siiski kõnekeelega. Seega ei tegelda mitte närvide assembleri, vaid närvide Pythoni või Lispiga – ega selleski pole midagi halba …et see on neuro-lingvistiline, tuleks paratamatult eeldada, et selles valdkonnas on närvide keel äärmiselt oluline.

    Närvirakud suhtlevad peamiselt impulssidega – seda võib kirjeldada kui lähimat asja asm-le. Sellisel tasemel aga töötamine ei oleks eriti mõtekas – võrdluseks proovi lennukit juhtida juhtmete kaudu. Kõnekeelega on tegemist palju sellepärast, et teise inimese konsulteerimiseks pead sa suhtlema temaga rääkides ning seega pead oskama talle hästi seletada ning soodustada tema muutust. Enamus tehnikatel on siiski suur osa visualiseerimisel, kuulmisel, tundmisel ja sisedialoogil.

    Neuro-lingvistika sõna valik on NLP kirjelduses minu meelest halb. Neurolingvistika tegelikult uurib
    seda kuidas keel on meie ajus esitatud ning kuidas protsessib kuidas õpib keelt jne. See NL(P) tundub viitavat rohkem sellele kuidas nö. “rääkida” oma ajuga kas siis keeleliselt, piltides, tunnetes või millegis muus.

    Ja et see on programmeerimine – olulised on ka vahendid, kuidas seda närvikeelt kirjutada, kodeerida.

    “Närvikeel” mida NLP kasutab on tõesti rohkem sarnane pythonile kui assembly-le.

    Enamus NLP meetoditest põhineb sellisel lihtsal põhimõttel:

    1.1. Kujutad enda kogemuse nö. metafoorina. Näiteks kujutad endale ette enda halba kogemust filmina. Ehk kirjeldad enda mingi osa lähtekoodi.

    1.2 Nüüd selgitad endale välja selle metafoori seisundi (submodalities). Näiteks milline välja näeb, kui kiiresti film liigub, kui kõvasti muusika on. Kas pilt on värviline jne. Analüüsid lähtekoodi ning uurid, mida on võimalik muuta.

    2. Nüüd muudad selle metafoori seisundit. Põhimõtteliselt muudad ära funktsiooni parameetrid. Tavaliselt teine funktsioonile teine argument ning tulemus teine. Näiteks teed pildi must-valgeks, paned filmi pausi peale jne.

    (3. Kinnistad ja kannad üle metafoori igasse eluvaldkonda, et muutus säiliks. Kujutad ette toimetulekut teistes situatsioonides ning paranemist probleemide korral. Ehk failsafe, compile ja deploy. )

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga