Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) arendab libateadusi
“Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus edendab ettevõtlus- ja regionaalpoliitikat Eestis ning on riikliku ettevõtluse tugisüsteemi üks suuremaid institutsioone, pakkudes ettevõtjatele, teadusasutustele, avalikule ja kolmandale sektorile rahalisi toetusi, nõustamist, koostöövõimalusi ja koolitust,” on kirjas EAS kodulehel tutvustuse osas. Ettevõtte arendamise puhul on väga oluline inimeste koolitamine (investeering inimkapitali arengusse, elukestev õpe ja muud vahvad nimetused). Ettevõtjate ja töötajate koolitamise soodustamiseks on rakendatud meedet nimega koolitusosaku toetus, mis tähendab seda, et kui ettevõte kavatseb oma töötajaid koolitada, siis saab ta selleks toetust küsida ja lõppkokkuvõttes makstakse need koolituseks tehtud kulud EAS-i poolt kinni. Raha selleks tuleb muu hulgas Euroopa Sotsiaalfondist.
Mitte igasugust koolitust ei toetata selle koolitusosaku meetme kaudu. Koolituse peab ostma nendelt koolitusfirmadelt, kes on kantud vastavasse EAS-i nimekirja. Toetuse suurus on kuni 15000 krooni ühe projekti kohta ja finantseeritakse kuni 100% abikõlbulikest kuludest.
Mitte igat sorti koolitus ei sobi sinna nimekirja, nagu selgub vastavast kokkuleppest (pdf):
Euroopa Ühenduse asutamislepingu lisas I loetletud põllumajandustoodete esmane tootmine; jahindus ja metsamajandus; kalapüük ja vesiviljelus; alkoholitootmine; tubakatoodete tootmine; hulgi- ja jaekaubandus; finants- ja kindlustustegevus, v.a fondide valitsemine; kinnisvaraalane tegevus; hasartmängude ja kihlvedude korraldamine
Nagu näha, ei paista pseudoteaduslike teooriate õpetamine mittetoetatavate valdkondade hulka, seega mis pole keelatud, on lubatud.
Lisaks riiklikele ja munitsipaalõppeasutustele on ses nimekirjas ka üle 300 muu koolitusorganisatsiooni. Nende 300 seas on kahtlemata kõrgetasemelisi teenusepakkujaid, kuid leidsin ka selliseid, mille puhul on sügav kahtlus, kuidas nad meie ettevõtjate ja töötajate konkurentsivõimet kasvatavad.
Vaatleme mõnda neist lähemalt:
- Annely Sootsi Koolitus OÜ — refleksoloogia, aroomteraapia, hiina meditsiin, kiropraktika, Hiina Traditsioonilise Meditsiini õpetus meridiaanidest, Ayurveedat tutvustav kursus massööridele ja teistele huvilistele, Maksa puhastumine, detoksifikatsioon toidulisandite ja toitumise abil, Toidu pH, selle seos tervisega ja palju-palju muud, mis teeks au küll põrandaalusele alternatiivkoolile, aga kuidas sellised asjad ettevõtlust edendavad, on keeruline mõista. Nojah, mitmekülgses õppeplaanis on näha ka esmapilgul täitsa viisakaid kursusi (pereõe ja koduõe õpe), kuid üleüldises pseudoteaduslikus kompotis tunduvad need pigem juhusliku mürana.
- Eesti NLP Instituut MTÜ — et paneme nimesse ‘instituut’ ja ongi kohe instituut? Neurolingvistiline Programmeerimine (NLP) on lihtsustatud, kommertsialiseeritud ja pseudoteaduslik ‘õpetus’ inimese ajust ja närvisüsteemist. Kuidas NLP ja teised ‘huvitavad’ psühhoteraapiad ohtlikuks võivad osutuda, kirjutas üks endine ‘terapeut’.
- Holistic Therapy Institute OÜ:
Koolitus ühendab tänapäevased transpersonaalse psühholoogia meetodid ammutuntud teadmistega inimese energiasüsteemist ja keha-vaimu seostest.
Üldinimlike psühholoogiliste teemade süvakäsitlus, õpetus inimese energiaväljast ja tšakratest, kvantfüüsikaline maailmanägemus, teadvuseseisundid, regressioon, intuitsioon, teadvustamine, elukvaliteet, suhted, mehelik ja naiselik energia, inimese võimed ja kasutamata potentsiaal, avatud süda, vaimsus argipäevas on mõned koolitust iseloomustavad märksõnad.
Peaaegu kõik pseudokvanthäma tunnused on olemas. Lisaks leiab pH muinasjuttu, tšakraid, ühtset energiavälja, ajulaineid, energiatasemeid, karmat ja kõrgemaid minasid.
- Seeder Konsultatsioonid OÜ — Eesti oma Feng Shui. Kas peab veel midagi lisama? Aga teade EAS koolitusosakustest on uhkelt koolituste lehel väljas.
- Sternum OÜ — Ülle Liivamägi emadekool, homöopaadid, aroomterapeudid, refleksoloogid ja koolitused samadel teemadel.
Töö toimub Haridusministeeriumi poolt kinnitatud õppekavade alusel.
- Terviklik Mina OÜ — SACH International’i esindaja Eestis. Jure Biechonski ja transpersonaalne umbluu.
Tunnistan, et igasuguseid psühholoogilisi nõustamisi ja kursusi on ilmselgelt üsna keeruline pealiskaudse pealevaatamise teel umbluuks ja umbluumaks liigitada, aga kui homöopaatia, Feng Shui, tšakra, energiatase ja muud signaalsõnad hindajates kahtlusi ei ärata, siis on kusagil miskit mäda.
Võibolla polegi EAS-l pädevust koolituste taset hinnata. Võibolla on sedasi, et kui koolitajal on juba olemas Teadus- ja Haridusministeeriumi koolitusluba nagu siin väljatoodud ettevõtmistel sagedasti on, siis pole ka EAS-i asi koolituste taset kahtluse alla seada. Aga miks THM sellistele asjadele koolituslubasid jagab, jääb müsteeriumiks.
Igal juhul on me riik auklik, kust riiklikule tunnustusele ja maksuraha allikatele pääsevad ligi ka libatervendajad, kes teesklevad arste, veidrad meelelahutajad, kes teesklevad teadlasi ja koolitajaid.
Vaata ka:
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) vastas skeptik.ee-le
Heelium ütles:
Nagu see, mis kaasnes N. Liidu kokkuvarisemisega?
Nagu see, mis kaasneks mõistmisega, et N. Liidu aegne konditsioneerimine oli reaalne [tõhus] töö inimpsüühikaga ja väga kaugel ebateadusest; et sellest ei saa üle lihtsalt siis, kui öelda, et see oli jama.
Aga tegelikult pidasin silmas sellist kultuurišokki, mis tekiks, kui näha totaalselt teistsuguseid maailma aluseid sama kehtivana, kui enda omad – nagu reaalselt näha, mitte intellektuaalselt mängida selle ideega ;)
Heelium ütles:
On ka vä?
Ma viitan parem identsusteooriale.
EAS inimesed on skeptik.ee lehele juba jõudnud. Olge tervitatud!
Jah. Iga korralik uurimus näitab, et seisundeid, mida seostatakse ilmutustega, on väga palju. Rääkides ühest “ilmutusele vastavast ajuseisundist” üldmõistena ilmutab inimene üheselt seda, et tugineb uurimustele, mis on aegunud – ja mis juba siis, kui need ei olnud aegunud, olid siiski võhiklikud.
Ma saan aru sellest. Kuigi kummaline, et sa identsusteooriat selliseks lõplikuks tõeks pead ;)
Aga mida ma silmas pidasin – isegi identsusteooria pinnalt ei ole tegemist “ilmutusele vastava ajuseisundiga”, vaid on terve rida erinevaid seisundeid. Rääkides mingist ühest “ilmutusele vastavast ajuseisundist” ei räägita millestki, mis reaalselt eksisteeriks.
hiina traditsiooniline meditsiin ei ole soolapuhumine. akupunktuuri praktiseervad eestiski lugupeetud arstid. lisan siia lingi viimastest uuringutest http://www.guardian.co.uk/scie.....painkiller
Heelium ütles:
Ja kes neist teadlane on?
Kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi… Niisuguse teema käsitlemisel tuleks mingi kognitiivne alus kangesti kasuks… Palun mitte isikliku solvanguna võtta, aga 1983. a. sündinud inimesel ei saa seda just palju olla.
Vabatmees, sisualast paremal on jaotus “Teemad”, millest leiab märksõnade loetelu. Akupunktuurile vastab 9 artiklit. Soovitan need koos aruteluga läbi lugeda.
Ma olen enamjaolt lugenud tsitaate kolmandatest allikatest – Dalai Laama, Rinponche jne… -, seega ma isegi nimesid päris täpselt ei tea. Siiski on need kolmandad allikad reeglina teatud printsiipide väga head illustratsioonid olnud ;)
Mida ma ennekõike rõhutan – teaduslikkuse esimesteks kriteeriumiteks jäävad nende teooriate puhul kaks aspekti:
1. Kui kehtivad on nende väited unenägude laadi ja seoste kohta muude unenägude, vaimse seisundi ning reaalsete sündmustega.
2. Kui toimivad on nende tehnikad unenägude mõjutamiseks.
Sellal, kui ebateaduslikuks liigitatakse neid [mõnede etnotsentriliste teadlaste poolt] hoopis muude kriteeriumite alusel:
1. Kui hästi nende taustaks olev ja lauseehitusest läbi kumav paradigma ning üldine loodusekäsitlus – ehk Tiibeti budism kui selline – vastab meie loodusekäsitlusele – ehk siis lääne teadusele.
2. Kui hästi sobivad teatavad falsifitseerimatud eeldused kokku eeldustega, mis on nende suhtes meie kultuuris.
Ja viimasest kahest teine on täielik nonsenss sealjuures – kui asja ei saa falsifitseerida, siis puudub sellel asjal [kui eeldusel või kontekstil] igasugune väärtus teaduslikkuse indikaatorina; teisalt paradigma ei mõjuta uurimuse enda väärtust – muidugi, kui keegi on sündinud keskkonnas, kus usutakse, et Universumit läbib nähtamatu eeter, milles olevast lainest moodustub valgus jms., siis ta oma psühholoogiatöös ei hakka seda ümber lükkama – aga see, et ta võib-olla ka igal teisel leheküljel ütleb elektromagnetlainete asemel “eetri võnked” vms., ei vähenda kõige vähimalgi määral tema teaduslikkust psühholoogina.
Ja selliste aluste teadvustamist miinimumkujul kutsutakse kultuuriliseks neutraalsuseks – ja mina usun, et kultuuriline neutraalsus on kõrgkultuuri esimene tunnus. Näiteks ei ole suurt vahet etnotsentristil ja isikul, kes ei oska ühtegi võõrkeelt – võõrkeelte oskamisest tulenev eelis on oluliselt väiksem, kui kultuurilisest neutraalsusest tulenev eelis.
Ma olen lugenud lademetes nõukogude kirjandust, sh. rahvateaduslikku kirjandust – näiteks kvantfüüsikast, geneetikast, loomade elust ja muudest valdkondadest. Samuti hea hulga ateismiõpikuid (kuna oli ka periood, kui need tundusid veenva filosoofilise tõena). Lisaks olen ma puutunud kokku paljude nõukogude inimestega ja tunnetanud, kuidas teatud laest võetud nõukogudeaegsed tõed on nende jaoks olulised elulised alused …aga seda on raske seletada – pigem peab seda kogema :) Kui sina ei ole seda kogenud, siis tasub kaaluda, et äkki sa oled osa sellest – reeglina on kaks võimalust, et kas sa näed midagi kõrvalt või oled selle sees. Kui kõrvalt ei näe, siis järelikult oled selle sees ja järelikult see mõjutab sind.
Tasub uurida:
1. Milliseid eesmärke täitis marksistlik dialektika.
2. Kas need eesmärgid on sinu puhul paremini täidetud, kui mõne nõukogude süsteemist puutumata inimese puhul – ja mitte sinu laste (sest konditsioneerimine ei muutu ühe põlvega), vaid inimeste, kes on kolmandat põlvkonda mittesovjetid.
3. Kas kõik need eesmärgid on põhjendatud (sest nagu igas ideoloogias, mis üldse rahvale kuidagi vastuvõetav on, peab ka selles olema palju tõtt).
Ühesõnaga sa räägid mingitest “sinu poolt toetatud teadlastest”, aga ei oska ühtegi nimepidi nimetada. Tänan, rohkem küsimusi ei ole.
@vabatmees: valu vaigistab ka memme musi ning pealepuhumine ja seda mitte ainult laborihiirtel-rottidel, vaid päris inimestel. Mida sel haiguste ravimisega pistmist on, ei oska öelda.
Lisaks muidugi see, et nõelte torkamine mingitesse erilistesse kohtadesse, mis justnagu mingitel kehameridiaanidel peaksid asuma, puudub jätkuvalt igasugune mõte, ehk akupunktuur kui selline on ikka eelteaduslik maagilise mõtlemise produkt ajast, mil paremat võtta ei olnud.
Jälle umbluu.
Dalai Lama ja Sogyal Rinponche on küllaltki tunnustatud õpetajad. Seda järge, et kes on kus liinis, kes on kelle õpetaja, kes on kelle ümbersünd jne… aja ise …mina eeldan, et tegemist on inimestega hoolimata sellest, et ma ei oska neid nimepidi nimetada. Mul läheb üldiselt kõik sassi, kui mõni Tiibeti õpetaja ennast mõnes raamatus täpsemalt tutvustama hakkab.
Igaljuhul ei pea ma vajalikuks tõestada, et need õpetused lähtuvad inimestest, kuigi ma ei tea täpseid nimesid. Ja ma üldiselt tunnustan neid inimesi – kellegi tunnustamiseks ei pea tema kohta tegelikult midagi enamat teadma, kui viited ja tööd.
Mina näiteks ei tarbi põhimõtteliselt mingeid valuvaigistavaid aineid – kunagi, kui vaidlesin sellel teemal mingi meedikuga, siis tema loogika oli see, et valu kui selline võib takistada asjade paranemist, so. et valuvaigisti võtab valureaktsiooni maha ja see soodustab reaalset paranemist. Mitte, et see minu seisukohti muutnud oleks – kuigi ma eeldan, et võib olla situatsioone, kus ma pigem tarbin valuvaigistit, aga see on juba eraldi küsimus -, aga siiski on see tõend, et mõni meedik võib argumenteerida valuvaigistava toimega ainete kasuks isegi siis, kui neil reaalset [muud] ravitoimet ei ole. Seda ma ei tea, kui teaduslik see seljuhul on :)
Mina liigitaks akupunktuuri pigem teatud juhtudel töötavate asjade hulka, mida aga hakati maagilise mõtlemise perioodil pidama võimsamaks kui see on ja millele mõeldi juurde igasugu põhjendamatuid keerukusi, et ägedam oleks (seesama punktide värk näiteks).
Nad ei ole teadlased. Ära aja pada.
http://en.wikipedia.org/wiki/P.....c_medicine
Paljud sellised uurimused on teostatud täpsete vaatluste ning kindlate järelduste alusel. Seda kutsutakse teaduseks.
Samas kui väide, et unenägu on hallutsinatsioon, mis on kaootiliselt seotud igapäevaeluga …isegi, kui see on täpne, on selles sedavõrd vähe andmeid, et ma pigem ei kutsuks seda teaduseks – see on rohkem nagu tähelepanek. Kui mõni psühholoog oma unenäouurimuses selle väitega piirdub, siis ma naeran välja igaühe, kes peab teda valdkonna spetsialistiks, uurijaks või pädevaks teadlaseks selles valdkonnas.
Samuti on kaks täiesti eri teadust, mis uurivad unenäo sisu ja füsioloogilist külge – siingi ei pruugi ajulainete ja faaside tundmine unenäo sisulise aspekti mõistmisele eriti midagi juurde anda. Igaljuhul need kaks on teadused – kolmas, mille “seletus” piirdub mingi ühe, ilmselt tõese, tähelepanekuga ja verbaalse või mitteverbaalse signaaliga, et edasi ei tasu uurida, see ei ole ettevõtmine teadmiste suurendamise eesmärgil; see ei ole teadus. Ja sellist mitteteadust olen ma kohanud päris palju unenägude teemal – ja mulle tundub, et see moodustab suure osa sellest, mis on paljude jaoks piisavalt “teaduslik” sellel teemal. Samas kui seda valdkonda ennast, mis uurib unenägude sisu, on arendanud hoopis teised inimesed – ja küllaltki kaugele arendanud.
Ja milliseid teaduslikke uurimusi on Dalail-laama ja Sogva Rinponche teostanud?
Aa, muidu, ma lugesin su väite üle …ma ei räägi, et nemad need asjad välja töötasid. Ma räägin, et nemad on nendest kirjutanud, keegi teine töötas need välja.
Ma ei ole kindel, kas nemad on unenäouurimusi teostanud, aga nemad on peamine allikas, kelle kaudu mina olen nendega tutvunud.
Neid uuringuid on igaljuhul teostatud ja vägagi täpselt – samas mingeid kindlaid nimesid välja selgitada oleks suurem töö, kui üldse võimalik.
Kriku ütles:
Ära lase end trollida. Heelium ei ole lihtsalt teadustöö erisustega tuttav. Samamoodi, nagu paljud teisedki, kes skeptikutele huvipakkuvaid väiteid esitavad, peab ta igasugust autoriteeti — olgu see laama, paavsti või keisri oma — võrreldavaks teadusautoriteediga, millist evisid suured astroloogid Galileo, Kepler ning Paracelsus.
Ma ei räägi autoriteedist. Ma räägin, et need inimesed, keda ma nimetasin, ei ole neid asju ise välja töötanud. Nende tööde kaudu olen mina nendest asjadest lugenud.
Need asjad on välja töötatud inimeste poolt, kes vaatlesid enda unenägusid palju aastaid väga põhjalikult ning tegid väga täpseid vaatlusi ja tähelepanekuid, töötades välja põhjalikud teooriad. Ja need inimesed on olnud teadlased selle sõna parimas tähenduses.
Ja ongi siis nii nagu ma ütlesin, et sa räägid mingitest “sinu poolt toetatud teadlastest”, aga ei oska ühtegi nimepidi nimetada. Nagu öeldud, rohkem küsimusi ei ole. Kui nimesid ja pealkirju ei tule, ei ole vaja ka niisama demagoogitseda.
Vaata, siit tulebki välja sinu idiotismile lähenev etnotsentrism.
Sa elad maailmas, kus iga teadlase auasi on oma nimi kuhugi kirja saada – see on omamoodi nimedemaagia, mille ajalooline taust on uskumus, et selle kaudu “saadakse surematuks”; ajalukku minemine on üks läänemaailma kõrgetest ideaalidest. Kui keskajal anti kooliõpikud välja veel ilma nimeta, kuigi imperaatorid pidasid ajalukku minemist oluliseks momendiks, siis praegusel hetkel kirjutatakse nimi iga suvalise paberitüki peale, mille keegi produtseerib.
Budistlikus maailmas on kogu lähenemine nimedele hoopis teistsugune ning mõni munk kuskil kloostris võib olla selle kloostri ja oma keskkonna standardite järgi kõrgeima astme vaimulik, aga ta ei näe sellist seost või metafoori surematuse ja nimedega seoses. Sellest tekib hulganisti “segadust”, nagu raamatud, mis on antud välja ilma autori nimeta ja mida seostavad autoriga raamatust täiesti sõltumatud legendid; samuti põhjalikud lood isikutest, kelle kohta mõned passiameti seisukohalt hädavajalikud andmed on välja jäetud.
Samuti asjade seostamine nime asemel:
* Õpetuse liiniga (mingi õpetuseliin sai alguse buddhast see-ja-see, aga see, kes seda vahepeal täiendas, on tähelepanu alt väljas).
* Ümbersündidega (mis võib seisneda selles, et mitut eri aegadel elanud inimest viidatakse sama nimega jne..).
Aga õnneliku juhuse läbi hinnatakse asju selles valguses, kui täpne on sisu, mitte selles valguses, kui täpselt on teada autorid. Viimane on pigem läänelik raamatupidamine, aga mitte teaduse eeltingimus. Ja inimesed, kes seda nimede, publikatsioonide ja refereeringute värki teaduse põhialuseks peavad, peavad tõesti suurema osa teadust mitteteaduseks nimetama – kelle ajal teaduslikke publikatsioone veel polnud, kelle puhul on ebaselgus sünniaastas ja kelle ajal veel korralikke sertifikaate välja ei antud. See on kõik etnotsentrism …keskmine budist usub mitmesuguseid asju, mis muudavad tema enda seisukohalt tema nime täiesti kõrvaliseks, nii et ta ei pruugi lihtsalt vaevuda enda epohhiloovat avastust nimega seostada – mitte mingist tagasihoidlikkusest, vaid lihtsalt selle tõttu, et ta ei seosta ka ennast selle nimega.
Ma elan maailmas, kus udujutt mingitest tundmatutest tarkadest mitte midagi ei maksa. Muinasjutte räägi oma lapsukestele, kui sul neid on.
Et olla täpne, siis budist loeks kaks järgmist läänemaailmas levinud väidet ilma küsimusteta müütideks:
1. Nime jäädvustamine ja ajalukku minemine on surematusele kõige lähedasem seisund, mida võib saavutada (või üldse, et see on lähedasem surematusele, kui ajalukku mitte minemine).
2. Kuulsus omab mingit seost inimese väärtusega.
Idamaade õpetajatel on kalduvus teha suuri asju ära ja minna omaette maale elama, kus keegi neid ei tunne ega tea; neil on kalduvus teha mitte midagi selle nimel, et oma nimi kuhugi kirja saada. Samas on budismis äärmiselt oluline õpetused ja teadmised siiski veenval kujul edasi anda – mis tähendab, et kuigi nime ei püüta talletada, autentsust ja infot püütakse talletada ja edasi anda. Samas tehakse sinna täpsustusi, parandatakse jne…
See on täiesti teine kultuurikontekst ja kui sa lähed mõnda budismimaa õpetaja õpetust hindama selle järgi, kui palju teda tsiteeritud on, siis sa mõjud pehmelt öeldes hullumeelsena.
See on äärmuslik tuginemine autoriteedile, mida sa siin esindad.
Mina kontrollin väiteid teistel meetoditel, mille juures nimi ei oma mingit tähtsust.
Ja need meetodid oleks…?
Tunnustatud naistetohter ja ühe Eesti sünnitusmaja peaarst, kellega oli mullu võimalus suhelda, kinnitas, et tema usub, et traditsiooniline nõelravi on täiesti töötav meetod (näiteks sünnutusvalude kõrvaldamiseks; ta väitis end ise olevat Hiinas näinud jahmatavaid demonstratsioone, ja ma usun, et temasugust kogemustega doktorit juba Mary Tofti jänesepoegade või Polüneesia õhupallikirurgia stiilis jamaga ära ei peta). Küll aga uskus ta sinna juurde veel üht mugavat asja — et õigesti oskavad seda ainult hiinlased. Nimelt oli ta täiesti veendunud ka selles, et kõik Euroopas tegutsevad nõelraviterapeudid on šarlatanid.
Aga üldiselt läheb see loba juba äärmiselt kaugele libaettevõtluse “arendamisest” ja sellega tegelevatest asutustest; vabandust lisaks lobisemast. Suurem osa täna aset leidnud “mõttevahetusest” väärib kõigiti tõstmist teemasse tühjemasse.
Minu soov ei ole siinkohal näidata, millised meetodid töötavad.
Minu soov on selgelt näidata, et sinu meetod ei tööta.
Ennekõike on mu soov näidata, et sinu meetod ei tööta jutu teemaks olevas kultuurikontekstis.
Lääne kultuuriruumis võib vähemalt toetuda sellele, et teatud kultuurilised mehhanismid loovad mingisuguse seose viidete, teadusajakirjade, tuntuse ning tõesuse vahel, kuigi loogiliselt ei ole väidet esitava isiku ja väite vahel kindlat seost. Ida kontekstis levinud praktikate tõttu tekib olukord, kus nende asjade vahel ei ole mingisugust seost – põhjalik ja tunnustatud teaduslik töö võib lähtuda täiesti tundmatust autorist.
See on seotud sellega, kas alused, mille põhjal Kriku või Martin midagi libateadusteks loevad, omavad alust. See, kas need on kultuuriliselt piiratud või laia haardega, on selle juures oluline faktor.
Esiteks räägid sa mingitest teadlastest, keda sina “toetad”. Siis ei suuda sa ühegi sellise “teadlase” nime nimetada ja kinnitad, et sinu meetodid ei vaja üldse nimesid. Kui sult küsitakse, et mis meetoditega sa kontrollid inimeste tegevust, kelle kohta sa isegi nende nime ei tea, ei suuda sa jälle midagi konkreetset vastata.
Mulle aitab. Ma loobun edaspidi sinu postituste lugemisest.
Kriku ütles:
Oi, kui ebaviisakas! :(
Ega Heeliumi lapsed siis selles süüdi ei ole.
Ma polegi väitnud, et Heeliumi lapsed on milleski süüdi. Pole siin mingit ebaviisakust. Lihtsalt õige sihtgrupi manu suunamine.
Näed siis …sinu jaoks muutub asi mõttetuks, kui sulle autori nime ei öelda :P
ma pean naeruväärseks sinu lähenemist igaljuhul,
et “teadlane” on mingi juriidiline instants
ja tõesust hindad inimese nime põhjal.
minu meelest on kogu see lähenemine järjekordne näide umbluust :)
Heelium ütles:
Minu viga, “ilmutusele vastav ajuseisund” oli mõeldud näitena, üks sõna jäi lause algusest kahjuks puudu.
Kust sa võtad, et ma identsusteooriat lõplikuks tõeks pean?
Parandasin oma vea. Minu meelest, muide, on see identsusteooria nonsenss – just see osa, et ei ole mingeid varjatud kvaliteete.
Ok, aga sellisel juhul võiksid siiski tuua mõne näite. Millist ajuseisundit pead silmas. Mõistega “ilmutus” võib tähistada äärmiselt erinevaid seisundeid.
priitp,
ma proovin selle asja sulle lühidalt lahti seletada, mida selline seisund endast kujutada võiks.
minnes mööda Lääne (kognitiivse) psühholoogia ajaloo teatud radu, leiab kõigepealt Freudi, kes kirjeldas midagi, mida ta kutsus alateadvuseks. Need on mahasurutud tungid, mille olemasolu lööb inimtegevuses teadvustamata kujul välja. Teiseks leiab eest Jungi, kes väitis, et kõik need ei ole maha surutud, nagu Freud kindlalt uskus. Need kaks läksid omavahel tülli ja tänu sellele on ka praegu koolkond Freudiste – kuigi Freudi teooriatest suur osa on verifitseeritud jamaks, suutis ta luua teatud illusiooni teaduslikkusest, mida Jung sellisel kujul ei taotlenud – Freudi teooriad klapivad ideaalselt primitiivse materialistliku kujutlusega (so. sellise, mis välistab igasugused mittelokaalsed vastastikmõjud). Jung nägi lisaks sellisele alateadvusele veel ühte olulist mõjurit – arhetüüpsed teadmised. Arhetüüpne teadmine on “teadmine instinkti taga” ehk siis kognitiivne protsess, mis põhjustab instinkti ilmingud. Siit tuleb Ken Wilberi poolt tehtud eristus, millega ta enda arvates Jungi teooriat edasi arendab – patoloogiline pool alateadvusest, mida kirjeldab Freud, on tema määratluses “alateadvus”, ent terve pool sellest, mida kirjeldab Jung, on “üliteadvus”. Sellist eristust mina näiteks (ja paljud teised) oma määratluses ei tee, kuna Jungi definitsioon hõlmab minu meelest seda nn. üliteadvust.
Aga kui nüüd võtta see eraldi välja, siis kaasaegse psühholoogia puhul on kaks põhisuunda:
1. Teadvustada ja korrigeerida patoloogilist alateadvuse osa ehk siis maha surutud teadmisi, mis moodustavad patoloogilised kompleksid ja haiglased reaktsioonid.
2. Jungi, Maslow jpt. poolt viidatud üliteadvuse teadvustamine “tipukogemuste” jms. käigus – ehk siis inspiratsiooni aktiveerimine.
Üliteadvusele omistatakse järgmisi omadusi:
1. Selle tegevuse tagamaaks on kas siis evolutsiooniliselt välja arenenud või igavikuliselt eksisteerivate arhetüüpide mõju.
2. Ratsionaalne teadmine – õpitud teadmine – ei ole sellega by default kooskõlas, so. õpitud teadmise ja arhetüüpse teadmise suuniste vahel on konflikt.
3. Jungi poolt kirjeldatud “integratsiooniprotsess”, mida teised on edasi arendanud ja mis on tegelikult suuresti üle võetud budistlikust filosoofiast, seisneb selles, et ratsionaalne teadvuse osa (mis on lääne inimese puhul reeglina teadvustatud) seostatakse arhetüüpse teadmise, nn. “üliminaga” selliselt, et ratsionaalsed otsustused oleks kooskõlas evolutsiooniliselt välja kujunenud andmepangaga.
Ja nüüd tekibki paradigmade “konflikt”, mida enamus TPP inimesi suht rahulikult ignoreerivad (kuna sellel ei ole olulisi implikatsioone) – nn. “ülimina” nimetatakse väga tihti “kõrgemaks minaks” jms. mõistetega; head sidet sellega kontaktiks Jumalaga. Kuna ülimina on äärmiselt hästi loodusprotsessidega kohastunud, siis on kontakt sellega efektiivselt…
Ehk siis täpsustan:
1. Budistliku taustaga psühholoogid seostavad ülimina budistlike mõistetega, mis on küllaltki hästi välja töötatud ja tähistavad kindlaid fenomene.
2. Lääne taustaga psühholoogid seostavad ülimina evolutsiooniprotsessi ja teatud bioloogiliste nähtustega või käsitlevad seda abstraktselt.
3. Kristliku või hinduistliku taustaga psühholoogid seostavad ülimina Jumalaga.
Need kolm vaadet eksisteerivad küllaltki rahulikult koos ja taanduvad praktikas labasteks terminoloogilisteks erinevusteks, mille üle laiema kultuuripinnaga psühholoogid – ja psühholoogias on lai kultuuripind äärmiselt oluline, kuna vaatluse all on ka kultuuri mõjud inimesele ja seisundid ning meelsused, mida leiab kindlast piirkonnast kindlal ajal – lihtsalt vaielda ei armasta. Igasugused konfliktid nende mõistete küsimustes piiravad inimese ära – tema käsutuses on ainult väike protsent tehtud tööd. Samas on integraalsed lähenemised, nagu TPP, võtnud taotlused viia kokku eri aegade psühholoogia.
Kuna kognitiivse psühholoogia uurimused lähtuvad teadvuseseisundite mõõtmisest ning tehnoloogia ei anna sellele palju juurde, siis ongi näiteks 1000 aasta tagune Jaapani psühholoogia umbes sama palju väärt, kui praegune – see uurib väga erinevaid nähtusi ja seisundeid, andes seega laiema pildi mõistmisele väga palju juurde.
Muide, froidistliku koolkonna (psühhoanalüüsi) ja näiteks jungiaanliku koolkonna (analüütilise psühholoogia) erinevus on tegelikult küllaltki lihtne.
Psühhoanalüüsi puhul eeldatakse, et kõik, mis on ajus ja mis ei ole mõisuslik, on patoloogiline, primitiivne igand.
Analüütilises psühholoogias, TPPs ja mujal eeldatakse, et ajus on hulk väga võimsaid süsteeme, mida esiteks saab teadvustada ja teiseks peaks teadvustama, kuna need pakuvad suures koguses endaga toimetulemise seisukohalt olulist informatsiooni.
See on umbes see, et kui sa saad aru, et sul on nälg – see on sisetunne, mis sulle seda ütleb (mitte mõistus). Kui selline arusaam ei oleks läänes kanoniseeritud – so. et lääne stiilis konditsioneeritud inimene saabki aru, et tal on nälg -, siis kutsutaks seda üliminaks ja seletataks inimestele, et nende kõrgem mina saab aru, millal neil nälg on, ning et nad ei pea kella järgi sööma. See on lääne inimesel küllaltki hästi selge, kuidas aru saada, millal tal nälg on – erandiks siis näiteks buliimikud. Ja kogu see “kõrgema mina” kontsept on umbes sama ebateaduslik kui väide, et näljatunnet tuleks kuidagi ratsionaalselt ennustada või hinnata …see, kui inimene peab vähegi mõistuslikult pingutama, et hinnata, kas tal on vaja süüa, on juba tegelikult patoloogiline seisund. Ja TPP ning paljud muud väidavad, et selliseid patoloogiaid on märksa rohkem ning need on väga levinud – ja ma võin kinnitada, et õigusega.
Martin Vällik ütles:
Tõsi. Aga väga imelikke itimehi on olemas.
dig,
ma märgin ära veel ühe aspekti sellest kõigest, mis on nii mõnelegi veenev…
Maailmas on palju inimesi – osad neist kristlased, teised ateistid ning kolmandad budistid.
Psühholoog ületab oma tööülesannete ja võimaluste piire, kui ta püüab neid kõiki konverteerida. Psühholoogil puudub igasugune seisukoht usu, rassi ja maailmavaate küsimustes – tema ülesanne ei ole inimese teatud seisukohti muuta.
Järeldus – psühholoogia peab oma kontseptid laiendama kõikidele uskudele ning viima sellisele kujule, et ravida kõiki. Ja rahvusvaheliselt on see väga oluline aspekt – psühholoog, kes läheb ravima budisti, ei saa teatada, et satori on pseudoteadus; ta jääks samal päeval enda tööst ilma. Vähemalt, kui see budist ei ole reisil läände.
Muud teadused on inimesest eemal ja saavad katsetada erinevate filosoofiatega, kuna nad puudutavad vähemusi – kristlast ei huvita, et tema televiisori ehitas ateist. Psühholoogia peab (muuhulgas) täiel võimsusel kõik võimalikud kultuurikontekstid kaardistama ning enda paradigmades kõik vajalikud järeleandmised tegema. Nimelt ühel lihtsal põhjusel – budism ega kristlus ei ole vaimuhaigused.
Psühholoogias kui teaduses on üks tõe hinnang – töötab või ei tööta. Iga kontsept, mis töötab, lastakse käiku ja ravi käigus loob psühholoog endale pildi patsiendi maailmavaatest ning uskumustest ning esitab talle oma väited sellega vastavuses, mitte vastupidi.
Ja see on hoopis teine külg kogu sellest asjast – miks õieti tunnistada kristlasele, et teatud asjad on side Jumalaga (sest kristlane ütleks ise, et need on side Jumalaga, kui ta neid kogeks – eriti kristlane, kelle jaoks isegi maalimine on side Jumalaga) ning samas ateistile seletada samu asju kuidagi teisiti. Lihtsalt seetõttu, et psühholoog on paindlik. Ja samuti on paindlik psühholoogia kui teadus.
@Martin Vällik:
Akupunktuuri teaduslik seletus:
http://www.minut.ee/article.pl.....ode=nested
Skeptikud- päris pimesi lahmida ka ei tasu. See mis on aastatuhandeid on olnud tulemusi andev ravimeetod kuid tänapäeva matemaatikud ei suuda seda valemitesse veel panna. ei tähenda et mõju ei oleks.
Skeptiku artikleid lugeda on kohe mõnus. Pimedatel inimestel on veel palju õppimise ruumi.
@Lemps: plaanin sellest uuringust ja tulemustest loo kirjutada, kuna ilmselt vajab mõni aspekt väheke lahti selgitamist, mida selle uuringuga uuriti ja tuvastati ja mida ei tuvastatud.
kustutatud autori palvel
Nõelravi tasub kindlasti edasi uurida, aga ma toon veel ühe näite, miks psühhiaatria peab olema multikulti temaatika.
Võtaks klassikalise näite:
Mõrtsukas, kes väidab, et jumala hääl ütleb talle, et ta peab tapma neid, neid ja neid.
Seda seletavad paljud kui näidet usu ohtlikkusest, ent siin tuleb arvesse võtta sellist psühholoogilist seletust:
Protsessid mõrtsuka ajus on objektiivsed, nende seletus jumala häälena subjektiivne. Sellistest häältest räägivad usklikud ja uskmatud (viimased küll võivad pöörata usku selle peale), samuti võivad samad asjad avalduda mitte hääle, vaid muude sümbolitena; samuti eetiliste kaalutlustena (milleks need võib-olla lõpuks taanduvad).
Eeldame, et mõrtsukaga toimub üks järgnevatest:
A: Hullumajas viibimine, kuni ta loetakse “terveks”.
B: Vangla, näiteks 15 või 5 aastat.
C: Eluaegne vanglakaristus.
D: Surmanuhtlus.
Juhul D ei ole ravi ilmselt oluline ühestki aspektist, juhul C oleks ravi puhtalt humaanne tegevus, ent juhtudel A ja B on ravi ülioluline.
Vaatleks nüüd võimalikke seletusi toimuvale:
1. Katoliiklik või kristlik seletus – tegemist ei ole Jumalaga, vaid tegemist on deemoniga. Kirikuõpetaja või psühhiaater peaks tegema inimesele selgeks, et tegu on deemoniga.
2. Ateistlik seletus – tegemist on hallutsinatsiooniga või valega.
3. Tegemist on arhetüüpse vormina, mida eri religioonides kutsutakse deemoniks (kristlus), meelepetteks (budism) või hallutsinatsiooniks (ateism).
Seletusel 2. ei ole mitte midagi viga seni, kuni ateist selle enda teada hoiab. Kui ateist kasutab 5 aastat vanglakaristust selleks, et püüda inimest ateistiks konverteerida, siis ilmneb kaks probleemi – esiteks on hääl inimese jaoks liiga reaalne, et seda meelepetteks lugeda; teiseks leiaks ateist teise sümboolse tähenduse sellele objektiivsele protsessile endas ning võiks tapmist jätkata. Ilmselt, siiski, ei tõsta deemon mitte kahte kätt üles ja ei tunnista, et ta on meelepete, vaid võib vabalt sellise “ravitseja” nimekirjas järgmiseks panna (kui võib sedasi “ähvardada”;).
Järelikult on vaja ühte kahest:
1. Kirikuõpetajat
2. Multikultuurset psühhiaatrit
Multikultuurne psühhiaater peab olema läbinud oma koolituse selliselt, et tema jaoks ei oleks tegelikult vahet, kas tegu on deemoni või meelepettega – erinevus oleks dialektiline ja psühhiaater näeks arhetüüpset vormi, mida mõlemad sõnad hästi väljendavad.
Ilmselt käituks Jung järgnevalt:
1. Otsiks antud juhul kristlikust kultuurist deemoni, kes kirjeldusele täpselt vastab (Jung on näidanud, et alati leiab – katoliikliku kiriku arhiivides on deemonite objektiivsed kirjeldused).
2. Koguks materjalid kokku ja teeks selgeks, kuidas sellise deemoniga võidelda. Annaks need materjalid vangile üle.
3. Selgitaks vangile kristlikus keeles spirituaalse arengu vajalikkust ning probleemi olemust.
Jungil oleks antud juhul õigus – tema oleks ainus, kes talle antud 5…
Eelmises näites, muide, on veel mitu aspekti:
1. Kas peale ravi oleks ohutu inimest konverteerida? See eeldab seda, et ravi arvestaks mitme paradigmaga – Jung kirjeldab vähemalt ühte juhtumit, kus “ateistiks konverteerimine” hullumeelsuse pöördumatult taastas (oma veana).
2. Kui psühhiaater või kirikuõpetaja oma seletust sügavalt ei usu ning kristlikku sümboolikat väga hästi ei tunnista, on see “silmakirjalikkus” läbinähtav ning kurjategija ei allu ravile.
Ja siit tuleb selgelt välja, miks katsed luua monokultuurset psühhiaatriat ei täida psühhiaatria rolli. Psühhiaatria roll on tagada inimeste integreerumine ühiskonda – toimetulek ning ohutus kaaskodanikele. Usuliste veendumuste muutmine või üldse omamine jääb psühhiaatriast väljapoole.