AS Fors MW — firma, mida vältida, sest juhtkond lasi end täis ja haisu jätkub kauemaks

Eveliis Kund-Zujev. Pilt: Annika Haas, Eesti EkspressEveliis Kund-Zujev. Pilt: Annika Haas, Eesti Ekspress.

Internet on selline asi, et kui seal juba oled, siis välja enam ei saa. Tobedaim asi, mida keegi teha võib, on üritada internetist midagi välja tsenseerida, avaldada survet blogijale või mingil muul moel oma väiklust välja näidata. Sellise käitumise tulemus on täpselt vastupidine. Kui firma tahab, et teda halvas valguses ei näidataks, siis viimane asi, mida ta tegema peaks, on üritada blogijat tsenseerida, talle survet avaldada, teda vallandada. Kui firma aga sellisele teele läheb, siis saab seni suht anonüümsest ja kitsa tähelepanu all olevast asjast avalikkuse asi — lugu pannakse lehte, seni loomingulise üldistusega tegelased saavad endale külge konkreetsed nimed, blogosfäär kihab ja firma, kes soovis avalikkust vältida, muutub naerualuseks. Tulemuseks on läbikukkumine PR rindel ja ehk isegi ka klientuuri vähenemine, sest minusugune kipub küll teinekord valima teenuse või toote pakkujat selle järgi, milline on firma maine. Ja kui mainega on kaasas sõnavabaduse pärssimine ja inimese tagakiusamine, siis otsin kellegi teise ja soovitan sama teha ka teistel.

Seega edaspidi tean, et kui mul peaks olema vajadust metsa- ja põllumajandustehnikat soetada, siis hoian eemale firmast Fors MW.

Kui firma tegelased arvavad, et Eveliis Kund-Zujev (blogis nimega Johanna Maria Prangel) on oma nimetu blogiga firma mainet kahjustanud, siis tegelikult pole neil maine kahjustamises süüdistada mitte kedagi peale iseenda väikluse, lolluse, saamatuse, lühinägelikkuse.

Ma loodan väga, et Eveliis Kund-Zujevil jagub jõudu asi õiglase lõpuni viia ja olgu see PR-viga õpetuseks kõigile teistele ettevõtjatele.

Aktsiaselts Fors MW, Tule 30, Saue, 76505, registrikood 10094723, juhatus, pankrotihaldur, likvideerija — juhatuse liige Leif-Göran Bertil Fors, aktsiakapital 13 000 000 kr.

Eesti Ekspressi paberlehes on firma esindajatena nimetatud personalijuht Siiri Raid, turundus- ja kommunikatsioonidirektor Ulrica Fors Stenmarck, asepresident Peter Kastberg.

Väljavõte Johanna Maria Prangeli blogist:

Ja siis teatas Tähtis Inimene, et talle on blogi veel rohkem tõlgitud ning keegi peab Mutrikesele teatama, et Mutrike ei ole enam Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse oodatud. Mutrikese Kolleeg oli hämmingus ja küsis, et kuidas nii, alles eile oli teine pakkumine? Tähtis Inimene aga ütles, et tema arvates kahjustab blogi Suure Ja Tähtsa Ettevõtte mainet. Mutrikese Kolleeg helistas Mutrikesele ja teatas: „Mul on väga kahju, aga täna ei ole enam sama, mis eile. Tähtis Inimene palus edasi öelda, et sul pole enam Tähtsas Ja Suures Ettevõttes töökohta ning käskis sul ka oma blogi kustutada!“

Mutrike oli nii hämmingus, et ei osanud ei a-d ega o-d öelda. KUIDAS? Blogi kustutada? Mille pärast? Sest Tähtsad Inimesed ja Tatraveskid tundsid end tema blogis ära? Kui Tähtsad Inimesed ja Tatraveskid end ära tundsid, siis järelikult peaks tegu olema millegagi, mis neil südametunnistusel kripeldab, sest inimesed loevad ja mõtlevad teiste ütlustest välja täpselt seda, MIDA NAD ISE TAHAVAD. Ja kui päris aus olla, siis Mutrike ise on ka uudishimulik ning tahaks hea meelega päriselus ka kohtuda Hr. Tähtis Inimene ja Pr. Tatar Veskiga. Oleks huvitav kohtumine…

Nähtuse nimetus on Streisandi efekt, mille käigus Barbara Streisandi esialgne soov infot tsenseerida ja internetist kustutada põhjustas hoopis selle sama teabe plahvatusliku levimise. Juhtum, mis muidu oleks oma loomulikul teel hääbunud, jõudis tsenseerimispüüde tulemusena hoopis miljonite teadvusesse.

Sama saatus tabas ka saientoloogia kirikut, kui see üritas üht Tom Cruise saientoloogiateemalist videot internetist välja juurida. Wikipedia artiklist leiate vastavaid lugusid veel.

Miks ma seda skeptik.ee-s kajastan? Olen ju ka blogija, blogimine pole mu põhitöö ja on üritatud mindki tsenseerida ja kohtuga ähvardatud, kui Elukultuuri Instituudi poolt tehtud abort.ee kuum teema oli ja mäletan väga hästi, et iga toetusavaldus oli toeks.

Be Sociable, Share!

81 Replies to “AS Fors MW — firma, mida vältida, sest juhtkond lasi end täis ja haisu jätkub kauemaks”

  1. Antud juhul täiesti põhjendatud poolehoiuavaldus… aga!

    Eestis ei puudu ka juhtumid, kus blogijad levitavad tagaselja isikute ja ettevõtete suhtes sulaselget laimu, mille mahaküürimine võib kujuneda väga kulukaks või suisa võimatuks. Selles valguses mõistan ettevõtteid, mis igasuguse blogimise suhtes väga umbusklikud on.

    See muidugi ei anna alust ülalkirjeldatud tsenseerimiseks ja tagakiusamiseks. Tahtsin lihtsalt rõhutada, et (sõna)vabadus on kahe teraga mõõk.

  2. Antud juhul siiski kehtib hea eesti vanasõna – pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Terve see blogi koosneb suuresti halast kui paha töökoht ja kuidas uut otsitakse, teisest küljest on eesti firmad töökeskkonnana ka tead hirmu ja tobeduste genereerimise kohad.

  3. @Viki: aga kust sa võtad, et tegu on justnimelt selle töökohaga ja kirjutatu väljendab üksühele autori tegelikke läbielamisi ja tundeid? Ja surveavaldamine ning ähvardamine stiilis “kirjuta meie firmast midagi head” ja “kustuta blogi ära või muidu…” on üsna sarnane survele totalitaarsete režiimide tingimustes elavatele kirjanikele ja muudele loojatele.

    EE artiklis on kirjeldatud ka muid nõiajahi võtteid, nt võeti liistule ka Eveliisi Facebooki sõbrad. No kuulge, selline nuhkimine töötajate eraelu kohta ei ole mitte ühelegi firmale väärikas tegevus.

  4. Lugu kirjutab:

    Nädal hiljem sai Vendelin Swedbanki juristilt kirja, milles paluti „viivitamatult sulgeda nimetatud veebileht või veebilehe osa, kus kasutatakse loata Swedbank kaubamärki ja logo”. „Ma ei osanud kahtlustadagi, et see lubatud ei ole,” rääkis Vendelin, kes pärast kirja saamist hägustas need kohad pildil.

    Tsiviliseeritud läänemaailmas on kombeks, et kaubamärgiõigus piirab ainult kommertskasutust ja mitte kriitikat või kommentaare — isegi siis, kui kriitika on kaunis terav. Eestis kirjutab näiteks Kaubamärgiseaduse §14(3) niimoodi:

    (3) Kaubamärgi kasutamine Internetis loetakse kaubamärgi kasutamiseks Eestis ainult siis, kui sellel on Eestis äriline tagajärg. Ärilise tagajärje kindlakstegemisel arvestatakse muu hulgas:
    1) kaubamärki Internetis kasutava isiku ärilist tegevust Eestis nagu tegelikud ärisuhted või äriliselt motiveeritud suhted, klienditeeninduse olemasolu ning Interneti-välise tegevuse olemasolu Eestis;
    2) kaubamärki Internetis kasutava isiku kavatsust pakkuda Interneti kaudu kaupu või teenuseid isikutele Eestis, arvestades kaupade transporti, rahaühikut, kaupade või teenuste pakkujaga sidepidamise viisi puudutavat informatsiooni, keelt ja Interneti viiteid;
    3) Internetis märgitud tingimust, et kaupu või teenuseid ei pakuta isikutele Eestis, ja sellest tingimusest kinnipidamist;
    4) teise isiku kaubamärgi omandatud maine või eristusvõime ebaausat ärakasutamist või selle kahjustamist.

    Kuna isand Vendelin oma blogi vahendusel pangandusteenuseid pakkuvat ei paista, ei ole mingit hägustamist tarvis — panga jurist blufib ja tuleks kukeseenele saata. Seaduse alusel saab pank ainult hoiatustähist nõuda. Vajadusel oskab Kriku soovitada, missugune jurist kõnealuses kontekstis kukeseente alal osav on.

  5. Mart K. ütles:

    Eestis ei puudu ka juhtumid, kus blogijad levitavad tagaselja isikute ja ettevõtete suhtes sulaselget laimu, mille mahaküürimine võib kujuneda väga kulukaks või suisa võimatuks. Selles valguses mõistan ettevõtteid, mis igasuguse blogimise suhtes väga umbusklikud on.

    Jah, ksenofoobia niimoodi töötabki. Kodaniku X vanaisa rääkis eluaeg paarist juhtumist, kus neegrid läksid ülekäte ja ei lasknud end ära lintšida nagu kord ja kohus — ning nüüd on kodanik X igasuguste neegrite suhtes väga umbusklik. Aga seda ei ole tarvis ratsionaalseks pidada või mõistmist väljendada.

    Vastupidi ka: mäletatavasti propageerisid mõned blogijad hiljuti Rimi boikoteerimist, kuna Rimis ei müüdavat eesti päritolu sealiha. Rimi võttis kätte, parandas end ja tänapäeval peab üleval suuri plakateid, millega nad teada annavad, et just neil kõige eestimaisemat päritolu sealiha on. Muist blogijaid ei lase end sellest häirida ja soovitavad ikkagi Rimi boikoteerimist, kuna Rimis ei müüdavat eesti päritolu sealiha. Pealegi näitab Rimi suhtumine ilmselgelt, et ta on ülekäte läinud ja ei lase end ära lintšida nagu kord ja kohus.

    Kokkuvõttes: blogi ei ole kuuluvustunnus nagu nahavärv või kõneletav keel. Blogi on sotsiaalse infrastruktuuri sõlm nagu kirik või kõrts. Väljastpoolt on mõtlematul inimesel neid mõisteid muidugi lihtne segamini ajada (“näe, tema on sellest hõimust, kes kõrtse ehitab! Ilmselgelt on tal pahad kavatsused ja ta tuleks kohe preemptiivselt ära lintšida!”), aga nii ei ole mõistlik teha.

  6. Vello42 paneb asjad taaskord paika nii nagu need tegelikult on:
    Jõletu gerilja-blogija Kund-Zujev tabatud!

    Selle sulni välimuse ja nimega naisterahva kirjutised blogis johannamariaprangel.blogspot.com on täis šovinistlikke (Üks Särtsakas Teist Keelt Kõnelev Daam), solvavaid (Tatraveski), stereotüübistavaid (Kuri Pangatädi) jne. hüüdnimesid, eranditult firma töökorraldust, inimesi ning kliente kritiseerivaid postitusi, samuti ka konfidentsiaalsete tööprotsesside lekitamist ning lihtlabast ühepoolset mahategemist. Ilukirjandusliku fassaadi taga peitub jõuline antireklaam AS Fors MW pihta.

  7. Mida kollijuttu!? See on küll üsna sarnane saientoloogide ja homöopaatide taktikaga oma kritiseerijate vaigistamiseks:

    Mõned päevad hiljem, 18. juuni õhtul saabus Vendelini postkasti aga kiri Swedbanki jurist Liina Heinmäelt, mille kohaselt käsitleb Swedbank mehe tegevust panga kaubamärgi omaniku ainuõiguse rikkumisena. Nii Vendelinile kui blogi majutavale AS-le Elion adresseeritud kiri sisaldab Vendelini sõnul palvet «viivitamatult sulgeda nimetatud veebileht või veebilehe osa, kus kasutatakse loata Swedbank kaubamärki ja logo».

    E24

    Arvan, et pank peaks keelama vastasmajadel klaaside kasutamise, kuna neilt võib nende panga logo ilma loata peegelduda.

    Kui meil oleks tobedate põhjenduste auhind, siis Swedbanga kandidatuur oleks päris tugev.

  8. Martin, ma olen selles firmas töötanud 10 aastat ja paremat tööandjat pole mul kunagi olnud. Miks sa lähed kaasa ühe pettunud töötaja algatatud mustamiskampaaniaga? Miks sa usud, et iga sõna, mida blogipidaja ja EE kirjutab, on tõsi? Pidid ju skeptik olema, võiks siis vähemalt esialgu veidi skeptiline olla.
    Sa näed mu meiliaadressi ja saad minu nime järgi teada ka mu telefoni kui tahad – helista mulle ja ma räägin sulle, kuidas asi seestpoolt paistab.

  9. @Maire: asi on ju avalik niiehknaa, vabalt võid oma arusaama ka siin kirja panna. Mina ju ei saa sind vallandada ega koondada :)

    EE artiklist loen ka seda, et asepresident Peter Kastberg keeldus kommentaarist, kui ajakirjanik seda küsis. Seega mille põhjal ma muud arvamust saan kujundada? Ei, ma ei usu, et iga sõna EE artiklis tõde on, aga ega sinu näägutamine ‘pidid ju skeptik olema’ uut teavet pole ju ka lisanud.

    Kedagi ‘pettunud töötajaks’ nimetada meenutab taaskord kangesti mõnest ususektist lahkunud inimese kohta algatatud laimu. Vabandust, kui mu paralleel kohane pole, aga mul pole hetkel ju muud materjali kui see, mida lehest lugesin ja sinu kommentaar.

    Kui ettevõte on lasknud asjal nii kaugele minna, et lehes ja blogosfääris asja nämmutatakse, siis igal juhul ei näita see ettevõtte võimekust sedalaadi kriisiolukordades hakkama saada, või mis.

  10. Ükski ettevõte ei ole kaitstud pahatahtlike või vaimselt ebastabiilsete inimeste eest. See kui PK ei osanud ootamatult midagi öelda, ei tähenda, et tal midagi öelda ei oleks. See näitab pigem seda, et ettevõtte pika ajaloo jooksul pole taolisi olukordi ette tulnud ja ootamatus olukorras võib igaüks kohmetult või valesti käituda. Mind tõesti masendab, kuidas inimesed usuvad sõna-sõnalt kõike, mida trükimust kannatab.

  11. @Maire: samamoodi paistab, et ükski töötaja pole kaitstud väiklase tööandja ja haavatud egoga ülemuste eest.

    Ettevõtte esindajal on alati võimalus paluda aega oma vastuse vormistamiseks, aga sedagi ei osatud teha, mis näitab, et ollakse selles osas oskamatud. Ja vaevalt, et selline küsimus ootamatult sai tulla, kuna see ju ei juhtunud eile.

    Veelkord, mul ei ole oma praeguse arvamuse muutmiseks hetkel mingit põhjust ja kui ka sina meid ei aita, siis ilmselt nii ka jääb ja ehk saame kunagi teada ka töövaidluskomisjoni otsuse.

  12. Martin, selle inetu pealkirja siia blogisse panid ju sina. See, et sulle ei selgitata piisavalt tagamaid, on üks asi aga see, et sa ise kohe õhinal mustamisega kaasa lähed ja õli tulle valad, hoopis teine. Sa mustad firmat, mis on sulle täiesti võõras ja millest sa arvatavasti kuulsid täna esimest korda.
    Taltsuta oma noorusest tulenevat tormakust, see tuleb elus kasuks.

  13. Maire ütles:

    Ükski ettevõte ei ole kaitstud pahatahtlike või vaimselt ebastabiilsete inimeste eest.

    Tõepoolest, nii see on. Aga kuidas see käibetõde kõnealuse juhtumiga haakub? Kas Sul on näiteks andmeid, et kõnealuses firmas teevad töösuhte-alaseid otsuseid pahatahtlikud või vaimselt ebastabiilsed inimesed? Kui nii, siis anna sellest julgesti teada — ära hoia skandaali vaka all!

  14. @dig:

    Pahatahtlik on blogi kirjutaja ja seda ennekõike nende kolleegide vastu, kes sõna otseses mõttes alusetult mõnitamise osaliseks langevad. Ja ka tööandja vastu (mõtlen firma omanikku). Kui tööandja või töö ei sobi, tuleb ära minna, mitte alandada ja naeruvääristada avalikult nii ennast kui ka teisi.
    Seda kätt, mis toidab, ei hammustata.

  15. dig ütles:

    Kuna isand Vendelin oma blogi vahendusel pangandusteenuseid pakkuvat ei paista, ei ole mingit hägustamist tarvis — panga jurist blufib ja tuleks kukeseenele saata.

    Minu esialgset seisukohta kinnitab ka panga pressiesindaja, kes Postimehele pajatas:

    Swedbanki pressiesindaja Laura Käeseli sõnul ei teadnud panga juristid kirja saates, kas Vendelinil on ärilisi eesmärke või mitte ning pöördumise põhjus oligi blogipidaja eesmärkidest aimu saada. Käesel kinnitas, et tegemist oli vaid ettepanekuga ning et Vendelin võttis algse pildi maha vabatahtlikult.

    Selleks, et juhtumit paremini pilada, on Postimees lisanud ka pildi pangamajast, kus Swedbanki logo suurelt näha on.

  16. Maire ütles:

    Pahatahtlik on blogi kirjutaja ja seda ennekõike nende kolleegide vastu, kes sõna otseses mõttes alusetult mõnitamise osaliseks langevad.

    Hüva, oletame. Aga kui blogipidaja nii pahatahtlik on, miks ta siis oma blogis isegi tolle firma nime maininud ei ole? Isegi kõigil alusetu mõnitamise ohvrid on stereotüübid, pärisnimesid ei paista. Kas tegemist on nii kurja inimesega, et ta praktiseerib kõrgemat järku pahatahtlikkust, kus inimese mustamiseks teda isegi nimetada ei tule?

    Seda kätt, mis toidab, ei hammustata.

    Tsiviliseeritud läänemaailmas on tänapäeval üldiselt kombeks, et tööalane lojaalsus ei ole tingimata absoluutne. Ühendkuningriigi juriidikast võib lühidalt lugeda Tema Majesteedi Otsevalitsemise veebilehelt; teistes euroopalikes riikides on reeglid sarnased.

    Aga see käib Sinu mainitud vanasõna kohta. Kõnesolevas juhtumis ei paista lojaalsusprobleeme olevat; kõnesolevas juhtumis on tegemist sõnavabaduse küsimustega. Tsiviliseeritud läänemaailmas on tänapäeval üldiselt kombeks, et sõnavabadus on nii vägev õigushüve, et selle rakendamise pärsimine jääb taunimata üksnes väga vähestel juhtumitel — näiteks sotsiaalse viha õhutamise korral. Jällegi, imagoloogilisi probleeme võiks kõnealuses kontekstis koondamise alusena tõsiselt võtta siis, kui töötaja kõva häälega avalikus blogis teataks, et tema tööandja See Jasee ei kõlba kassi hänna allagi — aga kindlasti mitte siis, kui töötaja kirjutab töövälisel ajal följetone või joonistab töökeskkonnast naljapilte. Scott Adams joonistas neid Pacific Bell’is töötades kuus aastat ja vahetas karjääri alles siis, kui tema koomuskid juba kuulsad olid ja püsivat sissetulekut pakkusid.

    Kui tööandja või töö ei sobi, tuleb ära minna, mitte alandada ja naeruvääristada avalikult nii ennast kui ka teisi.

    Aga reaales elus on mittesobivuse astmeid ju päris hulka. Tööd, mis täiesti ilma mittesobivuseta oleks, ei ole kellelgi.

  17. Vaata, dig, nimesid polegi vaja kui meilidest on tehtud copy-paste (valikuliselt muidugi, lõigates konteksti ka oma kasuks, aga siiski arusaadavalt, et näha, kust mida võetud on). Blogi on sageli suhteliselt väikese ringi omavaheline suhtluskoht ja ma tean neid inimesi, kes kõnealust blogi on kuude viisi lugenud ja kaasa itsitanud. Nii, et mulle piisab sellest teadmisest ja neile itsitajatele piisab ka – selleks, et aru saada, kes on kes. E tegi halba ka oma sõpradele, kes selles samas firmas edasi töötavad.
    Inimeste mõnitamine ja naeruvääristamine on tegevus, millega ma kunagi ei lepi ja mida ma iial ei tolereeri.

  18. Maire, jah, ma polnud sellest firmast varem kuulnud ja üsna suure tõenäosusega edaspidi ei puutu ka. Ilmselt on nad omas nišis tublid tegijad, selles pole mul ka hetkel põhjust kahelda. Seda enam on see esimene kohtumine selle firmaga läbi ajakirjanduse veergude olnud hämmastust tekitav. No kuidas on võimalik nii lihtsate asjadega ämbrisse astuda ja hulganisti halba pee-erri enda pea kohale koguda!

    * Blogipidajale (kirjanikule või üldse loojale) ei öelda, mida ta peab oma erablogis kirjutama.

    * Blogipidajale ei öelda, et ta peaks oma lood kustutama.

    * Ettevõttel peaks keskenduma oma põhitegevusele, sellele, milles ta tugev on ja mitte tegelema oma töötajate tagant nuhkimisega.

    * Ettevõttel peaks olema piisavalt enesekindlust, et jätta oma töötajate eralõbudele tähelepanu pööramata.

    * Ettevõtja ei pea oma töötajatele ütlema, kes kelle sõber on või kellega Facebookis suhtleb.

    * Kui asi jõuab ajakirjandusse ja pakutakse vastulaset, kuid keeldutakse sellest, siis pole ausaltöeldes ju enam millegi üle kurta ega sinulgi, Maire, ettevõtet millegi eest kaitsta. Kui ise ennast ei kaitse, siis kelle asi?

    Ja sellise loo ja apsude rea peale polegi enam oluline, millest lugu täpselt alguse sai, sest ettevõtte poolne olukorra haldamine on olnud nõrk.

    Ma ei tunne ka neid inimesi, kellest oletatavalt jutt, aga eks nii on iga teksti lugemisega, et tuntakse end ära kord ühes kord teises tegelases. Kas peaksin nüüd kuidagi Dostojevski või Tammsaare vastu kohtusse minema, et nad minu arvates minust halvasti on kirjutanud? Või võta Mihkel Raua Musta pori näkku…

    Ja kui ettevõtte esindajatel puudub teatud kultuurikiht, siis väljendub see justnimelt haavatud ego väiklases solvumises, kättemaksuhimus ja paranoilises (ebaseaduslikus?) jälitustegevuses.

  19. Maire ütles:

    Vaata, dig, nimesid polegi vaja kui meilidest on tehtud copy-paste (valikuliselt muidugi, lõigates konteksti ka oma kasuks, aga siiski arusaadavalt, et näha, kust mida võetud on).

    Nimesid on vaja, kui Sinu argument on, et toimus kellegi avalik mustamine.

    Blogi on sageli suhteliselt väikese ringi omavaheline suhtluskoht ja ma tean neid inimesi, kes kõnealust blogi on kuude viisi lugenud ja kaasa itsitanud.

    Kui Sa oma argumenti muudad, siis võib küll ilma nimedeta toime tulla, aga kurtmine, et kurikael õhtuti joomakaaslastele (või muudmoodi “väikeses ringis”) oma rasket elu kurtis ning seeläbi ebalojaalne oli, oleks märksa pikantsem sõnavabaduse riive. Ja tööandja ettekirjutus, et töötaja peab ühel õhtul õlleklaasi taga tööandjat kiitma, näeks veel absurdsem välja.

    Nii, et mulle piisab sellest teadmisest ja neile itsitajatele piisab ka – selleks, et aru saada, kes on kes.

    Hüva, Sulle võib piisata. Aga selleks, et tööandja võiks töötaja suhtes sanktsioone rakendada, lääneliku moraaliruumi kontekstis ei piisa.

    E tegi halba ka oma sõpradele, kes selles samas firmas edasi töötavad.

    Tõsi ka või? Kuidas?

    Inimeste mõnitamine ja naeruvääristamine on tegevus, millega ma kunagi ei lepi ja mida ma iial ei tolereeri.

    dig arvab, et niisugune leppimatus on naeruväärne.

  20. Martin Vällik ütles:

    * Ettevõttel peaks keskenduma oma põhitegevusele, sellele, milles ta tugev on ja mitte tegelema oma töötajate tagant nuhkimisega.

    Noh, alati võib ju väita, et ettevõtte juhtkonda on imbunud keegi tasakaalutu tegelinski, kes ülemäära muretseb töötajate mõttemaailma või kuulujuttude pärast, ning ettevõte tervikuna tolle tegelinski nuhkimist ei toeta. Iseasi, missugustel tingimustel seda väidet mõistlik uskuda oleks.

  21. @Martin Vällik:
    Ettevõtja ei pööragi kellegi eralõbudele tähelepanu, sina lihtsalt järeldad, et pöörab, sest sa usud kuulujutte. Kui töötajate hulgas on üks, kes oma kolleege mustab, siis ei ole see ettevõtte huvides ja siis on küll ettevõtja see, kes peab olukorra lahendama. Lojaalsus on midagi, mida paljud noorema põlvkonna töötajad tänapäeval enam ei tunne, kahjuks.
    Juba see, et nimetad “ettevõtjaks” neid, kes selles firmas ettevõtjad ei ole, näitab, et levitad tegelikult kuulujuttu lumepallina edasi.
    Muide, mina ei tea, mis EE loos on tõsi ja mis mitte või kuidas asjad kontoris täpselt käisid, seepärast ei võta seda osa ka kommenteerida. Minu kommentaarid lähtuvad konkreetsest blogist ja selles kirjutatust ja vaid sellest, millega olen kursis ja mille kohta tean, mis tegelikult toimus.
    Sulle soovitan sama – toetu faktidele ja kui sul tõestatud fakte ei ole, siis ära parem oma järeldusi levita. Sõna jõud on suurem kui arvad ja selles loos siin on palju neid, kes saavad põhjuseta haiget.

  22. Maire ütles:

    Inimeste mõnitamine ja naeruvääristamine on tegevus, millega ma kunagi ei lepi ja mida ma iial ei tolereeri.

    see on küll ilmselt puhtal kujul mu oma eralõbu ja isiklik nägemus, emt minule isiklikult küll lausa meeldib igorantseid ja tobedaid jobusid naeruvääristada. olen oma pikal-pikal eluteel kogenud, et avalik naeruvääristamine on sageli ainus võimalus neid vaikima sundida.

  23. @Maire: palun loe tähelepanelikumalt, räägin ettevõttest ja ettevõtte esindajatest, eksole. Mustamine on sinu tõlgendus asjast, minu jaoks on tekst tõsielu sugemetega ja sealt inspireeritud ilukirjandus. Kirjandus ei pea ju tegelema ainult lilledest ja liblikatest luuletamisega. Ja nagu dig juba ütles, on mustamiseks ikka vaja konkreetsete inimeste konkreetseid nimesid. See, et keegi iseennast Tatraveskis ära tunneb, on tema isiklik omapära.

    Ühe asjaolu aga kordan veel üle — kui ettevõtte eesmärk oleks olnud oma töötajaid väidetavast mustamisest, nagu sina väljendad, kaitsta, siis sellega pole hakkama saadud, vaid just vastupidi — nüüd teab ilmselt terve Eesti mis värk on. Paari haavatud ego tõttu tõmmati avalikkuse tähelepanu enda peale; asi, mis varem oli kitsa siseringi teema, on üleriigilises ajakirjanduses. Palju õnne!

  24. Marie, Eveliis Kund-Zujev’i blogi oli enamus inimeste jaoks anonüümne ilukirjanduslik online teos. Tema tööst sõltumatu ja osa tema eraelust. Alustades blogija terroriseerimisega jõudis aga AS Fors MW nii kaugele, et kleepis ise oma nime tollele blogile külge. Kui keegi tuleks vallandada, siis too, kes firmas avalike suhetega tegeleb. Lihtsalt kohutav PR kala… Narriks jääb alati ikka too, kes enda üle naerda ei oska.

  25. @Jason:
    See on tegelikult suhteliselt libedale teele minek, sest kust sa tead, kes on jobu? ok, mõnikord on keegi tõesti krooniliselt ja lootusetult valesti käituja ja teeb sellega võib-olla teistele väga palju halba, aga see, kuidas me kellegi käitumist tajume, on sageli väga subjektiivne ega toetu konkreetsetele faktidele. Minu kommentaar oli siiski mõeldud selle nurga alt kui kedagi alusetult mustatakse, sest siinoleva loo puhul see mitmel juhul toimub (järeldan faktidele toetudes!).
    P.S. olen olnud skeptiku lugeja päris pikka aega, aga mind tõsiselt üllatab, et ma pole varem märganud kui palju skeptikud tegelikult ise spekuleerivad. Arvatavasti ma ei näinud seda, sest olin samas paadis. Hetkel olen nö teisel pool ja see on huvitav kogemus. Natuke kurb ka.

  26. @Martin Vällik:
    Ja mina räägin sellest, et sa ei tea, kes on ettevõtte esindajad.
    Mis avalikustamisse puutub, siis ei teinud seda mitte ettevõte ega selle esindajad vaid ikka Eveliis ise.

  27. Maire ütles:

    See on tegelikult suhteliselt libedale teele minek, sest kust sa tead, kes on jobu?

    Noh, kui Jason irvitabki mõnikord eksikombel mõne mittejobu üle, mis sellest siis katki on? Mõni teenib mittejobude üle irvitamisega igapäevast leibagi.

    (järeldan faktidele toetudes!).

    Küll oleks abiks, kui need faktid teistelegi saadaval oleksid. Muidu võib mõni veel arvata, et Sa oled mõni ebapiisavalt pettunud või ülemäära lojaalne tolle ettevõtte töötaja, kes kas käsu korras või omal algatusel blogis firmast head ja paremat räägib.

    P.S. olen olnud skeptiku lugeja päris pikka aega, aga mind tõsiselt üllatab, et ma pole varem märganud kui palju skeptikud tegelikult ise spekuleerivad.

    Skeptikute kavalus on selles, et vett mitte pidavad spekulatsioonid viskavad nad välja niipea, kui tõendid selleks põhjust annavad.

  28. @Maire: vaata, ma lugesin lehest, eksole. Seal on kirjas, et Peter Kastberg keeldus kommentaarist. Kui see pole fakt, siis mis see on? Või pole asepresident Peter Kastberg ettevõtte esindaja? Või ei käskinud keegi Eveliisil oma blogi kustutada? Või millest sa räägib või rääkimata jätad?

    Vabandust, aga kohati meenutab su jutt homöopaadi juttu sellest, et ‘kui ei tea, ärge rääkige ja mina ka teile midagi ei ütle, sest te olete uskmatud’, aga meil on ees artikkel, mis meid nii mõnestki asjast teadlikuks teeb ja miks seda eitama peaks või tähelepanuta jätma, ei saa ma aru.

  29. @dig:
    Faktid oleksid abiks jah, aga kahjuks pole mul õigust neid avalikustada. Asjaga tegelevad teised instantsid ja kui ükskord kogu see lugu lõpetatud, siis ehk võib mõne sõna ka poetada. Samas ei saa ma ju hakata omakorda oma töö meilboksist copy-pastet tegema, nii rumal ma ometi ei ole. Nii, et teil tuleb leppida sellega, mis teil on ja üleüldse – leidke parem muud huvitavat, mille üle arutleda, teil ju on ometigi mingi oma elu ka, mis blogide ja lehelugudeta elamist väärt:)

  30. @Maire: vaat selle jutuga teed sa sama vea nagu Fors MW — no mida asja on sul öelda, mida ja millal mina siin blogis kirjutan või ei kirjuta või mis mulle huvitav on või ei ole.

    Kui oled faktidega kitsi, siis ole, ootame ära ja hea meelega ootan su meeldetuletavat postitust, kui mingeid avalikustamist kannatavaid selgitavaid asjaolusid ilmuma peaks, aga seni tuleb ka sul leppida sellega, et internetis on selline lugu, mis näitab ettevõtet ja mõnda selle esindajat, nimelist või nimetut, halvas valguses.

    Fuck the internet once, it will fuck you back thousand times.

  31. @Martin Vällik:
    No sa kirjutad ju minu tööandjast ja kirjutad halvustavalt. Juba pealkiri on selline, mis ei kannata mingitki kriitikat.
    Sina ei tunne teda, mina tunnen, nii et rokem mul polegi siin enam öelda. Igaüks usub, mida tahab. Ja mõni üksik usub seda, mille kohta ka midagi teab:)

  32. Jah, ma olen kallutatud jõud:) Sest mind on nii kasvatatud, et oma tööandjaga tuleb aus olla. Ma ei kujuta ette, et oleksin oma tööandjaga rahulolematu ja siis levitaksin seda infot mööda netiavarusi. Kus ei meeldi, sealt lähen ära, nii lihtne see ju ongi:)
    Ja kui ei suuda olla palgatöötaja, siis teen oma firma ja kamandan ennast ise:)
    Teile soovitan sama suhtumist!

  33. Aga kas antud juhul tööandja oli oma töötajaga aus? Vägisi jääb mulje, et töötajale ei julgetud ametlikult midagi öelda, aga seljataga hakati otsima juba uut töötajat. Jätab väga selgrootu mulje, kui inimesele ei julgeta isegi otse öelda, et ta on vallandatud, vaid antakse sellest mõista kolmandate isikute kaudu.

    Minu jaoks liigitub see juhtum kategooriasse: Suurte Ettevõtete™ sita tai chi. Kõigepealt läheb midagi sitasti ja siis hakkavad kõik tegema selliseid tüüpilisi tai chi liigutusi, et jumala eest just tema sellega tegelema ei peaks.

  34. Aitäh, ma ei teadnudki, et selline blogi on olemas. Nagu ei teadnud ilmselt 99,999999999% eesti keelt vähemalt suhtlustasandil oskavatest inimestest. Kas see rahustab neid, kes selle juhuslikult üles leidsid ja ennast ära tundsid? Vist mitte, sest nad ei adu internetiavaruste lõpmatust.

    Uurisin seda blogi kohe üksipulgi. Mitte kusagilt ei selgu, kelle kohta see asutusesisese elu satiir käib. Mitte kusagilt. Elupildikesed reisidelt ja suguslastega kohtumistest vahelduvad tööpäeva kirjeldustega – enamus Eesti elanikke käib (veel) tööl. Nii et minu hinnang oleks, et kedagi ei ole avalikult ei laimatud ega mõnitatud ega ole ka firma mainet kahjustatud. Firma maine kahjustajaks oli firma ise, mis ise enda nime blogile külge kleepis. Muide, ma ei teadnud ka sellest firmast varem mitte midagi ja ka minu tuttavatest polnud keegi sellest firmast midagi varem kuulnud. Nüüd nad teavad :)

    Nii et see, kas blogija oli/on pahatahtlik ja/või ebastabiilne ja kas ta kirjutas sulatõtt või mitte, ei puutugi siin asjasse. Aga inimene, kes oskab sellisel viisil lugusid vesta ja neid asjakohaste vaimukate piltidega illustreerida ning seejuures MITTE MAINIDA ÜHTEGI TEGELIKKU NIME, ei ole ebastabiilne.

    Mis puutub lojaalsusesse, siis see on natuke keerulisem teema. Keegi vist ei arva, et kui juhtkonnast või alluvatest keegi sooritab nt mõrva, või omastab suures koguses riigi või klientide raha mõne petuskeemiga (Sniffex nt, imeparandajad, püramiidskeemid…), siis peaksid nad suurest lojaalsusest väitma end mitte midagi mäletavat. Vastupidi, kui me sellist ringkaitset kohtame (kusagil struktuurides on kallutatud jõud…), siis oleme väga kurjad. Kui inimene tunneb, et töökohal ei ole asjad korras ja inimestele tehakse liiga, siis on tal õigus enda isiklikule arvamusele. Sõna- ja mõttevabadus on Eesti põhiseaduse üks olulisemaid punkte.

    Selliseid asju arutatakse mõnel töökohal üldkoosolekutel, keskastme juhtide/töötajate vahel koos personalijuhiga. Kui see ei ole võimalik, kui sellist tava asutuses pole või ei pöörata sellele tähelepanu, siis mõni inimene laseb auru välja sõprade seltskonnas, ja siis, muide, näitab minu kogemus, räägitakse inimestest ja asutustest ÕIGETE nimedega. Mõni leiab teise viisi. Minu arvates (täiesti subjektiivne, isiklik ARVAMUS, ei pretendeeri tõele ega midagi!) olid need jutud tsiviliseeritud viis auru väljalaskmiseks. Kusjuures väga viisaka keelekasutusega, kedagi pole ropult sõimatud ega värdjaks või idioodiks tituleeritud (nagu sõpside vahel veiniklaasi taga seda tehakse). Hoopis tulemuslikum oleks varustada alluvad pealtkuulamisseadmetega, kui nad äkki juhtuvad seltskonnas ülemust kiruma. Skeptitsismiga pole siin midagi pistmist, sest kirjutised ei olnud mõeldud süüdistusmaterjalina.

  35. KatrinV ütles:

    Kas see rahustab neid, kes selle juhuslikult üles leidsid ja ennast ära tundsid?

    Ei. Confirmation bias jätab neile sellegipoolest tugeva mulje, et just neid isiklikult on solvatud.

  36. @Maire:

    Lugesin ka nüüd seda blogi – tegemist on suurepärase satiiriga. Suurepärasega just selle pärast, et sellest ei tunne ära üht konkreetset ettevõtet, küll aga tunneb ära suhtumised, mida leiab veel väga paljudes teistes ettevõtetes või muudes koostegemistes praeguses Eestis. Ma arvan, et autor ongi sedasorti inimene, kes niisugusi juhtumeid tähele paneb ja piisava kirjandusliku andega, et neid teistele jagada – ei leiduks ühtegi firmat, kust ta seesuguseid lookesi jätaks kirja panemata.

    Ja väga hea, et ei jäta. Sest kuidas üleüldse midagi muutuda saab, kui rääkida ei või…

  37. Följetonižanr on nii populaarseks saanud, et Postimees kasutab seda juba ajutode müügikski: Ausa mehe esindusauto

    Eriti armsaks muutis selle suveõhtu suvila sissesõiduteel seisev uhiuus auto. Veel poevahast läikiv ja plastmassi järele lõhnav Chevrolet Cruze, millega naabrimees Artur äsja suvilate vahel väikese tiiru oli teinud ja mida nüüd lähemalt uuris.

    Seesugused infomertsiaalidega saab Postimehest hõlpsasti paber-teleturg. Paremagi veel — elektroonilise teleturuga Artur ju suvila aknaid pesta ei saa.

  38. Maire ütles:

    Jah, ma olen kallutatud jõud:) Sest mind on nii kasvatatud, et oma tööandjaga tuleb aus olla.

    Aga kas sind pole kasvatatud, et lisaks tööandjale tuleb aus olla ka ülejäänud kaaskodanikega? Tuled ja teed siin inimestele etteheiteid, samas keeldud rääkimast olulistest faktidest, et ka teised saaksid olukorda mõista. Mis mõte on siis etteheidetel?

  39. Minu soovitus oleks Maire kommentaarid ära kustutada. Põhjendan ka, miks.

    Tegemist on väga tüüpilise nn ‘trollimisega’ ( http://en.wikipedia.org/wiki/Troll_(Internet) ), mis ei rikasta diskussiooni vaid mille eesmärk on vastupidi diskussiooni häirida ja välja suretada.

    Tavalised trollimise tunnused on Maire jutus näiteks isiklik rünnak (Martin olla “nooruslikult tormakas”), insaiderina esinemine (“Mina tean kogu seda asja palju paremini!”), faktoloogia täielik puudumine (leidke mulle selle ‘insaideri’ jutust kasvõi 1 asjakohane fakt), anonüümsus – kindlasti leiaks mõned tunnused veel.

    Olen webmasteri ja blogija rollis trollijatega omajagu kokku puutunud ning avastanud, et kõige parem on nende ila lihtsalt ära kustutada. Vaidlemine annab neile täiendavat mental kick’i, mille peal nad tegelikult väljas ongi. Aga ignoreeriv ülbe ärakustutamine ajab nad juba paari korra järel minema.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga