AS Fors MW — firma, mida vältida, sest juhtkond lasi end täis ja haisu jätkub kauemaks
Eveliis Kund-Zujev. Pilt: Annika Haas, Eesti Ekspress.Internet on selline asi, et kui seal juba oled, siis välja enam ei saa. Tobedaim asi, mida keegi teha võib, on üritada internetist midagi välja tsenseerida, avaldada survet blogijale või mingil muul moel oma väiklust välja näidata. Sellise käitumise tulemus on täpselt vastupidine. Kui firma tahab, et teda halvas valguses ei näidataks, siis viimane asi, mida ta tegema peaks, on üritada blogijat tsenseerida, talle survet avaldada, teda vallandada. Kui firma aga sellisele teele läheb, siis saab seni suht anonüümsest ja kitsa tähelepanu all olevast asjast avalikkuse asi — lugu pannakse lehte, seni loomingulise üldistusega tegelased saavad endale külge konkreetsed nimed, blogosfäär kihab ja firma, kes soovis avalikkust vältida, muutub naerualuseks. Tulemuseks on läbikukkumine PR rindel ja ehk isegi ka klientuuri vähenemine, sest minusugune kipub küll teinekord valima teenuse või toote pakkujat selle järgi, milline on firma maine. Ja kui mainega on kaasas sõnavabaduse pärssimine ja inimese tagakiusamine, siis otsin kellegi teise ja soovitan sama teha ka teistel.
Seega edaspidi tean, et kui mul peaks olema vajadust metsa- ja põllumajandustehnikat soetada, siis hoian eemale firmast Fors MW.
Kui firma tegelased arvavad, et Eveliis Kund-Zujev (blogis nimega Johanna Maria Prangel) on oma nimetu blogiga firma mainet kahjustanud, siis tegelikult pole neil maine kahjustamises süüdistada mitte kedagi peale iseenda väikluse, lolluse, saamatuse, lühinägelikkuse.
Ma loodan väga, et Eveliis Kund-Zujevil jagub jõudu asi õiglase lõpuni viia ja olgu see PR-viga õpetuseks kõigile teistele ettevõtjatele.
Aktsiaselts Fors MW, Tule 30, Saue, 76505, registrikood 10094723, juhatus, pankrotihaldur, likvideerija — juhatuse liige Leif-Göran Bertil Fors, aktsiakapital 13 000 000 kr.
Eesti Ekspressi paberlehes on firma esindajatena nimetatud personalijuht Siiri Raid, turundus- ja kommunikatsioonidirektor Ulrica Fors Stenmarck, asepresident Peter Kastberg.
Väljavõte Johanna Maria Prangeli blogist:
Ja siis teatas Tähtis Inimene, et talle on blogi veel rohkem tõlgitud ning keegi peab Mutrikesele teatama, et Mutrike ei ole enam Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse oodatud. Mutrikese Kolleeg oli hämmingus ja küsis, et kuidas nii, alles eile oli teine pakkumine? Tähtis Inimene aga ütles, et tema arvates kahjustab blogi Suure Ja Tähtsa Ettevõtte mainet. Mutrikese Kolleeg helistas Mutrikesele ja teatas: „Mul on väga kahju, aga täna ei ole enam sama, mis eile. Tähtis Inimene palus edasi öelda, et sul pole enam Tähtsas Ja Suures Ettevõttes töökohta ning käskis sul ka oma blogi kustutada!“
Mutrike oli nii hämmingus, et ei osanud ei a-d ega o-d öelda. KUIDAS? Blogi kustutada? Mille pärast? Sest Tähtsad Inimesed ja Tatraveskid tundsid end tema blogis ära? Kui Tähtsad Inimesed ja Tatraveskid end ära tundsid, siis järelikult peaks tegu olema millegagi, mis neil südametunnistusel kripeldab, sest inimesed loevad ja mõtlevad teiste ütlustest välja täpselt seda, MIDA NAD ISE TAHAVAD. Ja kui päris aus olla, siis Mutrike ise on ka uudishimulik ning tahaks hea meelega päriselus ka kohtuda Hr. Tähtis Inimene ja Pr. Tatar Veskiga. Oleks huvitav kohtumine…
Nähtuse nimetus on Streisandi efekt, mille käigus Barbara Streisandi esialgne soov infot tsenseerida ja internetist kustutada põhjustas hoopis selle sama teabe plahvatusliku levimise. Juhtum, mis muidu oleks oma loomulikul teel hääbunud, jõudis tsenseerimispüüde tulemusena hoopis miljonite teadvusesse.
Sama saatus tabas ka saientoloogia kirikut, kui see üritas üht Tom Cruise saientoloogiateemalist videot internetist välja juurida. Wikipedia artiklist leiate vastavaid lugusid veel.
Miks ma seda skeptik.ee-s kajastan? Olen ju ka blogija, blogimine pole mu põhitöö ja on üritatud mindki tsenseerida ja kohtuga ähvardatud, kui Elukultuuri Instituudi poolt tehtud abort.ee kuum teema oli ja mäletan väga hästi, et iga toetusavaldus oli toeks.
@Nils Leven:
Vällik tundub küll tormakas. Kommentaarides on ta aeg-ajalt ise provotseeriv ja teisitimõtlejaid maha tegev. Alandamisele võivad järgneda tülid. Maire jutt paistis kaine ning ta kritiseeris siinseid probleeme millega nõustun. Näiteks kritiseeris ta pealkirjavalikut, mis paistab liialdusena.
Nils Leven ütles:
Aitäh, et põhjendad.
Aga … tont seda teab. Minu meelest on ta tolle tööandja lojalistina täiesti usutav ja mõjub siiralt. Siiani ei ole siinne thread ka palju ilmselgeid trolle kogunud, nii et tungivat põhjust puhastust tegema hakata veel ei ole.
Mõnikord ajabki. Aga siinsel foorumil on veel see iseärasus, et terve hulk paralasi vaatavad meid pealt ja ootavad iga võimalust, et skeptikuid seitsmes surmapatus — ja näiteks sõnavabaduse rikkumises — süüdistada. Milleks neile konte hambusse anda? Las otsivad ise.
@Maire:
Aga annate ehk teada kõigile kes lugema satuvad kuidas teile seestpoolt paistab, olen väga huvitatud! Ootan loo järge ja ausalt öeldes, tahan oma silmaga näha, kuidas Te seda nilbet lugu siluda kavatsete.
PS: kui vastate mu kirjale, paluks hoiduda usalduslikust sinatamisest.
Mul hakkab sellest ettevõttest juba täitsa kahju. Kuidas saab nii rumal olla? Vallandamise põhjusena piisanuks vaid viitamisest asjaolule, et osa blogiposte on koostatud tööajast (tõenäoliselt ka tööandja vahenditega).
dig ütles:
ahhaa! majanduskriis on tõsine asi ja iga uut võimalikku konkurenti kardetakse nagu tuld. küllap siis kartsid juristid, et vendeli näolgi on tegu mõne algaja pankuriga, kel pole äri kiire püstipanemise kõrvalt olnud mahti omale unikaalset nime ja logo välja mõtelda ning kasutas seetõttu esimest ettejuhtunut.
tjaaaaaaaaa……mõtlen vist kah, et peaks kuskile mujale kolima. no inimlikust perspektiivist ma muidugi mõistan pangaisandate reaktsiooni, aga samas mõtlen ma, et kui ma olen oma säästude kurja silma eest ära peitmise usaldanud sellistele härradele, kes on nii lollid, et isegi korralikult vassida ja vabandada ei ei oska, siis võibolla ei oska nad ka mu raha korralikult ära peita ning mõni kurinahk võib selle üles leida ja mult ära võtta.
kahju on muidugi sellest, et kuuldavasti polevat ka teised aardevalvurid palju arukamad.
Maire ütles:
kuna jobu on jobu, siis on ka kõik tema maskeerumispüüded jobulikud ja läbinähtavad.
Maire ütles:
kuna ma ei häbene olla inimene pole mul ka midagi häbeneda, kui vahel mõne inimliku vea teen. vähemalt olen ma nõus oma vigu tunnistama ja vajadusel (no muidugi jälle minu subjektiivsest hinnagust lähtuvalt) oma seisukohti korrigeerima.
Maire ütles:
sellest kommentaarist järelduks justkui, et skeptikud peaks kirjutama/rääkima ainult vaieldamatult tõeseks osutunud asjadest, nagu näiteks see, et maa tiirleb ümber päikese, et õuntel on kalduvus maa poole kukkuda jmt.
ma ise küll sellega ei nõustuks. spekuleerimine on muidugi libe tee, aga kui spekuleerimise asemel asju süvakuti uurida, võib mõnigi algselt ühtpidi paistnud lugu lõpuks hoopis teistsuguseks osutuda. nii võib juhtuda ka selle teemaga.
Maire ütles:
aga kas sa seda kujutad ette, et mõni teine võiks nii teha? või astusid just sellesse subjektiivsuse ämbrisse? vaata, igaüks ei taha, saa või ei julge mingil põhjusel ära minna. äkki tal pole kuskile mujale minna? samas ma ei näe aga mingit põhjust, miks peaks tõsiasi, et ma kellegi heaks töötan eeldama, et ma temasse igal tasandil hästi suhtun. jah, see eeldab, et ma teen oma tööd nii hästi kui mult nõutakse ja selles mahus, mida minult nõutakse (vastavalt varasematele kokkulepetele) pluss veel teatavad konfidentsiaalsusnõuded jmt. aga nõue, et mul peaks olema mingi kindel arvamus? kurat, isegi prostituudilt ei nõua keegi, et ta oma klienti kinnimakstud aja jooksul armastaks.
Dr. Spinn ütles:
see tundus NII naljakas, et lihtsalt pidin kommenteerima!
militaarpäevilt mäletan tervet hulka värskeid allohvitsere ja vaid mõnda üksikut (vanem)ohvitseri, kes alama auastmega sõjarditelt peaaegu relvaähvardusel “kulbilöömist” ja korrektset, auastmele viitavat pöördumist nõudsid. jälgides neid ka muudes tegemistes-toimetamistes sai üsna ruttu selgeks, et tegu on tõsiste egoprobleemidega.
mina hoiatan kohe ette, et kuni ma pole purjus ja kedagi topelt ei näe, ei hakka ma ka teesklema, et ma teda topelt näen. minu arvates on see täielik mõttetus ja sinatamise üle virisevad ainult katkiste egodega kodanikud. kui keegi minuga seepärast lausa suhtlemast keelduks, siis see ongi parem variant kui selle varjamatu egoprobleemiga isikuga suhtlemine.
Mul tekkis seoses loetud kommentaaridega selline mõtete ja tundmustetulv, et lappasin eile õhtul eri riikide töövaidluskomisjonide akte ja artikleid, mis seotud lojaalsusega tööandja suhtes. Materjal sai paks ja huvitav ning kuigi ma eelmises kommentaaris ütlesin, et “skeptitsism ei puutu siin asjasse”, siis tegelikult puutub küll. Sest sõna- ja mõttevabadus puutub asjasse, ilma selleta pole skeptitsismigi. Ega mingit teisitimõtlemist. Siin pole keegi kustutanud kommentaare, mis mistahes teemas skeptikute väiteid ja seisukohti kummutada või naeruvääristada püüavad.
Ma ei taha jälle liiga pikalt jorutada, aga mõni asi jäi kangesti kripeldama. Esiteks see lause, et koer ei hammusta kätt, mis teda toidab. See tõi mulle meedle ühe teise riigi, kus sai mõnda aega elatud ja kus see tõde oli vaieldamatu. Selles riigis ei vaidlustatud ülemuste tarkust muidu kui käsu peale (kui oli vaja mõnda kriitilist nupukest “Noorte Häälde” nt). Ja oma peaga mõtles ainult see, kes elada ei osanud – teiste eest mõtles Riik, st Tähtsad Ülemused, kes teadsid kõike kõige paremini ja tegid alati kõike kõige õigemini. Selles riigis käisid emad oma laste pärast KGB-onude vastuvõtul, kui lapsed oli kuhugi lorilaulu kirjutanud. Ja ootasid poegi sõjaväest koju elusatena, said nad aga tagasi sageli kirstus ja koos kirjaga, kui õige asja eest see juhtus. Ja seda ei vaidlustatud ja sellest ei räägitud, sest toitvat kätt ei hammustata ja tuleb olla lojaalne. Selles riigis kiskus isa poja peast sini-must-valge peapaela ja laskis selle vetsust alla, sest keegi võis ju kaevata mittelojaalsuse kohta.
Sõna- ja mõttevabadus on tohutult tüütu asi. Kõik on nõus, et sõna- ja mõttevabadus peab kehtima NENDE sõnade ja mõtete kohta. Kui aga selgub, et põhimõte on üldine ja kehtib ka TEISTE sõnade ja mõtete kohta, tõuseb suur kisa ja hammaste kiristamine. Ma olen tuttav inimestega, kes nõuavad ENDA õiguste austamist ja ENDA lugupidavat ja õiglast kohtlemist, samal ajal õigustades teiste inimeste sõnavabaduse piiramist ja seadustest tulenevate õiguste rikkumist. Olen vaielnud inimestega, kes nõuavad tsensuuri, ja seda loomulikult teistele. Olen vaielnud inimestega, kes jutlustavad demokraatia halbusest ja vajadusest “karmi käe” järele, ise samal ajal adumata, et kogu nende heaolu tuleneb demokraatliku ühiskonna põhimõtetest, ka võimalus selle üle kurta.
Ütlete: “Aga see on hoopis teine asi!” Ei ole. Orwelli “1984”, mõttepolitsei. Lugege ka Orwelli elulooraamatut. Igal inimesel on õigus isiklikule elule, isiklikele mõtetele ja väljendusvabadusele. Kui kedagi on laimatud või solvatud, siis selle üle otsustab kohus TÕENDITE alusel. Ütlus “Kui ei meeldi, siis mine minema!” sobib inimese kõnepruuki, kes peab end jumalaks. Nii ütlevad mõned ülemused oma alluvatele, kui nood maksmata palga pärast kurtma tulevad; uusi töövahendeid, tööohutusnõuete täitmist või vetsu…
.. kätepesuks seepi nõuavad. Mul just üks konkreetne juhtum lähikonnas olnud, kus tänu ühele ebalojaalsele töötajad lõpuks oma palga kätte said. Siiras heameel, et tänapäeva noored oma peaga mõtelda julgevad. Mina olen ses mõttes vana, minu sees on veel see vana hirm.
KatrinV ütles:
Toda sorti lojalism ei ole kindlasti ainult selle ühe riigiga seotud. See on üks klassikalistest killukestest, mis paljudes inimestes ja paljudes ühiskondades ikka ja jälle üles kerkinud on. Tõsi küll, erinevad ühiskonnad ja erinevad organisatsioonid on lojalismile erinevaid väärtushinnanguid jaganud.
Kanada ja Põhja-Ameerika kontekstis on sedasorti suhtumist uurinud psühholoogiadotsent Bob Altemeyer.
Põhimõtteid põhjalikumalt põrnitsedes torkab silma, et nad on piinlikult pirtsakad. Ja pahatihti lähevad juurdunud tavadega konflikti ka.
Ettevõte tegi muidugi igas mõttes valesti kui üritas koondada töötajat blogis avaldatu pärast või kui nad tõesti üritasid sundida teda blogi kinni panema. (Kommentaarist keeldumine nüüd küll mingi asi ei ole mida kellegile ette heita võiks)
Aga ega Blogija nüüd ka mingi ingel pole.
1) Blogija kirjutas oma blogis selgelt halvustavalt oma kolleegidest, kõige lihtsam näide on kellegi “Tatraveskiks” hüüdmine.
2) Blogija kirjutas nii, et kõik kolleegid said aru kellest täpselt jutt käib ja seejuures oli teada, et osa tema kolleege loeb blogi. Seega, selgelt said kahjustatud ettevõtte töötajate suhted.
Blogija kirjutas ikkagi nii, et asjaga mitte kursis olev avalikkus teada ei saanud mis firmast kirjutatakse, seega avalikku mustamist ilmselt ei olnud ja seaduse ees on blogija puhas poiss. Aga inimlikult võttes minuarust küll mitte ja minuarust on arusaadav, et ettevõte temast lahti saada igatses.
Mina ütleks selle peale et “räägi inimestega”. Ehk siis ära tigetse kuskil blogis vaid räägi oma mured avalikult välja ja asjad saavad lahendatud. Kui kõik kolleegid on tõesti nii idioodid et midagi lahendada ei õnnestu, siis vaheta töökohta.
Muuseas, mõelge sellele kuidas te käituksite kui te oleks Blogija otsene ülemus? No mõnda aega pigistaksite ilmselt lihtsalt silma kinni aga kui mõni töötaja tuleb äkki teie juurde ja ütleb et tema keeldub selle inimesega edaspidi koos töötamast sest vaadake ise mis Blogija oma blogis tema kohta kirjutas? Keeruline.
Vanasti lisati lorilaulu lõppu järgmised read – olgu lugu lühike või pikk, peaasi et oleks õpetlik.
Käesolev lugu ei ole vist veel lõppenud, aga mingeid järeldusi saavad end reklaamida püüdvad noorkirjanikud selle põhjal ikkagi teha, kui lähtuda mõne vandenõuteoreetiku arvamusest, et kogu see skandaal oligi tegelikult sel eesmärgil korraldatud, et Johanna Maria Prangeli nimi igaveseks lugejate alateadvusse kõrvetada. Olgu sellega kuidas on, aga kardan, et avalikkuse tähelepanu ei olnud piisav, et see end tulevikus raamatute müügil ära tasuks, eriti kui peab lühemat-pikemat aega ilma kindla sissetulekuta elama.
Palju olulisem on, et positiivsed vastukajad ununevad üsna pea, kui kohe ei järgne raamatut poelettidel, mida siis kirjaniku andunud fännide käed haarama tõttavad. Hulluks läheb lugu kätte siis, kui raamat kipub kehvapoolne olema ja ostjad hakkavad selle soetamiseks tehtud kulutusi kahetsema. Nojah, selle kannatab ka veel ära, aga mida teha siis, kui vaja jälle palgatööle minna, aga igas asutuses ootavad ees kurjad tatraveskid, kes töölesoovija tausta internetist uurima hakkavad? Ennustan, et siis läheb lugu karmiks kätte ja seda mitte ainult läitulevikus vaid ka 10-20 aasta pärast, sest internetti kirjapandu teatavasti ei kustu mitte kunagi, kui just mõnd globaalset katastroofi ees pole. Isiklikust kogemusest tean, et minu internetiajastu algul loodud kodulehed, mille enda arust olen juba 90-te lõpus kustutanud, ilmuvad ikkagi veel teatud märksõnu guugeldades välja, mis siis veel ajalehearhiividest rääkida, mida keegi ei kavatsegi kustutada.
Tegelikult on hea, et selline asi juhtus, kuigi paljud sest haiget said. Usun, et Prangli õpetlik lugu jõuab ülikoolide ja ka gümnaasiumide meediatundidesse, mitte ainult sõnavabaduse teemadel rääkides vaid ka sellest aimu andmiseks, kuidas noor inimene tööl olles kaastöötajate ja ülemustega suhtlema peaks, nii et kõik probleemid saaksid ilma inimestele haiget tegemata lahendatud, eriti kui need inimesed ei ole mitte kuidagi süüdi, et lugu nii läks, nagu me nüüd lugeda võime.
Santa ütles:
äkki siis uuriks, et kui seda kaebajat niisuguses pahas rollis kujutati, äkki on selleks ka alust?
Santa ütles:
Mina ei pigistaks silma kinni. Mina esitaks ametikõrgenduseks, sest on näha, et Blogija ei näe mitte ainult oma kitsast töölõiku, vaid ettevõtet laiemalt, seda kuidas võiks töötegemist korraldada ja igasuguseid muid strateegilisi asju. Kui mina ka sooviks, et see firma rohkem teeniks, kus ma töötaks, siis ma tahaksin, et andekate inimeste anne saab rakendatud.
Antud loo hunte ja lambaid ei tea, aga enamasti tasub intrigant meeskonnast minema ajada ka siis, kui tegemist on kõige võimekama tegelasega.
Jalgpallis jäätakse ka suurimad staarid koju kui nad võiskonna sisekliimale ülemäära halvasti mõjuvad. Üksikaladel võib sellistele rohkem vastu tulla, aga kollektiivsete tegevuste korral on lood teised.
Oudekki, Blogija ei liigutanud sõrmegi selleks et neid töökorralduse puudusi lahendada, ta ainult kirjutas neist oma blogis.
Mul enda kolleegidest kohe võtta 2 head näidet – üks kurdab pidevalt kõige üle, õnneks küll mitte blogis vaid üsna avalikult ja tihti isegi mõnusalt humoorikalt. Teine võtab asjad kätte, räägib inimestega ja korraldab ära. Täiesti erinevad inimtüübid. Iseenesest pole mul kumbagi vastu midagi aga firma jaoks on teine ikka oluliselt kasulikum.
Santa, seda me ei tea ju. Mulle jäi mulje, et ta blogisse kirjutas neid asju, mida ta ei saanud muuta, parimagi tahtmise juures. Veel enam, mulle jäi mulje, et paljude asjade korraldamiseks ei olnud tal lihtsalt piisavalt ametivõimu…
Veel enam, ma arvan, et inimene peaks saama palka selle eest, kui ta firmas asju korraldab. Lihtsalt selle pärast, et vabatahtlik motivatsioon saab jube kiiresti otsa…
@Oudekki:
Võin sulle kinnitada, et pole teada mitte ühtegi korda, kus ta oleks oma konkreetsete ettepanekutega läinud firma omaniku juurde. Pole ka teada, et ta oleks nähtud probleemidest omanikku või nõukogu informeerinud. Tagaselja kritiseerida ja puudustest blogida oskab meist igaüks, aga vaid vähestel on piisavalt oskust ja tahet midagi ka reaalselt muuta. Tööandja eelistab otse loomulikult neid, kes oma ideid ja eesmärke põhjendada ja teostada oskavad.
Vastukommentaare ennetavalt olgu ka öeldud, et firma omanikule väga meeldivad sellised töötajad, kes parema tulemuse nimel oma ettepanekutega välja tulevad. Ja omadele kogemustele toetudes võin ka väita, et kui on mõistlik ettepanek, siis seda ka arvestatakse ja rakendatakse.
Tänases Delfis kirjutab Sandra Jõgeva eraviisiliste tülide avalikkuse ette lohistamise perspektiivikusest. Miskipärast tundus, et artikkel pealkirjaga “Kättemaksumeedia karjatused” sobib hästi siia haisust ja täislaskmisest rääkiva jutu sabasse.
Maire ütles:
Jah ja ei.
Kriku näiteks on jah selline loom, kes on võimeline ükskõik kelle kabinetti marssima ja ütlema, mis talle ei meeldi. Erilisi tagasilööke pole see seni põhjustanud, nii et julgen soovitada :) Igasuguste moodsas keeles bitchimistega on ka nii, et tavaliselt jääb Krikul üle vaid imestada, miks küll keegi temaga niimoodi ei käitu. Teiste jutu järgi maod ja ussid on Kriku kogemuse järgi meeldivalt malbed tegelased. Müügimehed hoiavad ka eemale. Isegi “hispaanlanna” ei võtnud kordagi ühendust, nagu Kriku polekski inimene…
Aga.
Kõik ei ole Krikud. Pahatihti juhtub nii, et inimene, kes ei oska enda eest korralikult seista, jääb dilbertliku korporatiivse kultuuri surve alla ja ei ajagi ennast enam püsti. Kui ettevõttes lastakse dilbertlusel vohada, siis jääb niisuguste tagasihoidlikumate natuuride panus tagasihoidlikumaks ja nad koguvad sellevõrra stressi rohkem. Nemad ei ole süüdi, et nad ei ole psühholoogiliselt või väitlusoskuse poolest võimelised oma ülemustele välja ütlema, mida on vaja teisiti teha. Tegelikult nad ei peagi seda olema, sest see on ju ülemuste töö, mitte nende oma.
Niisugune juhtum peaks olema professionaalsele juhile ohu märgiks, lakmuspaberiks. Lakmuspaberit ei ole mõtet sõimata või karistada selle eest, et see värvi muudab, eksole.
Üldiselt soovitan üle vaadata filmi “Office Space”.
Eesti Päevaleht vahendab juhtmi kohta kommentaare ja arvamusi:
Ja jätkub kauemaks…
Kriku ütles:
tänan. tasus ära.
Siinsetele seaduse-entusiastidele võib ehk huvi pakkuda Töölepingu seaduse paragrahvi 28 lõike 2 punkt 11, mis ütleb järgmist:
Maire
Võin sulle kinnitada, et pole teada mitte ühtegi korda, kus ta oleks oma konkreetsete ettepanekutega läinud firma omaniku juurde.
Alati ju võib öelda, et polnud piisavalt konkreetne ettepanek, aga ok, ei hamba.
Rohkem huvitab, mis sunnib inimest nii andunult oma tööandjat kaitsma?
Kes ise käitus ikka päris matslikult
Ja Maire pakkumine, helista, räägin su pehmeks, st, ostan ära, topin suu penne täis, ei tekita ka mingit usaldust.
Kas jutt pole mitte pangast, kes käitub meiega siin kui ülbe peremees orjadega?
Et sul pole paremat tööandjat olnud, Hitleri ja Stalini jooksupoistel oli ka selline arusaam, niikaua, kui neid vaja oli.
Mis sunnib inimesi lömitama, eriti kui selleks nagu põhjust ka ei ole, või on?
Ma loen ja mõtlen, et lugege kõik parem Dilbertit. Mitte ühte riba korraga kuskilt lehest, vaid ikka terve raamat korraga. Võin laenata.
Terve karjäär on üles ehitatud enda endiste tööandjate lolluste lahkamisele, millele aitavad kaasa lugejate kirjad. Ja miljonid loevad ja tunnevad ära.
@catlyn:
Ma kleepisin töö juures vahel Dilberti ribadest päevakohaseid lehekesi kokku ja avalikustasin neid puhkeruumis, rahvas nautis – nagu rusikas silmaauku!. Lahti ei lasknud mind keegi… Muide, ma tegin neid enne tööpäeva algust.
Mõnel pool kleepivat Dilberti koomuskeid üles juhtkond. Igavene häda, kui juhtkond töökeskkonda paremaks teha ei suuda ja siis tegeleb asendustegevustega nagu iseenda üle irvitamine.
Dilbert ei tegele ju ainult juhtkonna lollustega, seal on kõiksugu asju. Sh debiilsete töökaaslaste ja alluvate tegemisi. Ma olin ka millalgi “juhtkonnas” ja jagasin ka ühte dilberti koomiksit, mis sobis suurepäraselt ühte meie töötajat iseloomustama.
Kõiki puuduseid ei saa juhtkond kõrvaldada. Näiteks töötaja, kes teeb oma tööd hästi, aga arvab, et tal peab emme lapikesega järel käima, mis sellisega teha? Lahti ei lase ju, aga tüütu on.
New York Times kirjutab mõneti sarnasest juhtumist Connecticutis: