Kas pahalased tapavad massiliselt meie lapsi?
Mitut sorti vandenõuteooriad räägivad, et mingisugune hämar vandenõu on huvitatud rahvastiku üldarvu olulisest vähendamisest. Mõned säärased väited näitavad näpuga niinimetatud Uue Maailmakorra peale, teised süüdistavad kurje kapitaliste, kolmandad jälle räägivad salakavalast telgitagusest revolutsioonilisest eliidist. Mõned säärased väited räägivad, et inimeste arvu vähendatakse raadiosidega, teised, et reaktiivlennukite sabadega, kolmandad jälle, et vaktsiinidega. Kui säärane kurikaval vandenõu olemas oleks, oleks ilmselgelt tegemist inimkonna jaoks olulise küsimusega ning tõsise rahvatervise probleemiga. Aga kas on?
Seda, kui paljud inimesed lapsena surevad, on üsna hõlbus kokku lugeda ning riikide kaupa on need andmed kenasti kätte saadaval näiteks CIA World Factbook’i vahendusel. Mida me näeme? Näeme näiteks, et 224 riigist, maast ja territooriumist tervenisti 73’s on laste suremus enne aastaseks saamist alla ühe protsendi. 124’s — see tähendab, rohkem kui pooltes — on laste suremus alla 2%. Seega, kui tõepoolest keegi laste massilisest suremusest huvitatud oleks, ei ole ta ilmselgelt oma eesmärkide saavutamisele ligilähedalgi.
Edasi, peaaegu kõik vahendid, mida vandenõuteoreetikud “rahvaarvu kontrollimiseks” kasutatavatena postuleerinud on, on omased arenenud majandusele. Kui noid teooriaid veidigi uskuda, võiks arvata, et laste suremus arenenud majandustega riikides on oluliselt kõrgem kui laste suremus agraarsetes, “kolmanda maailma” riikides, kus inimeste eluviis on oluliselt lähedasem eelajaloolisele ja looduslähedasele idüllile. Kui aga statistikale otsa vaatame, näeme, et tegelikkus on õkva vastupidine: kõrgeim on laste suremus Angoolas, Afganistanis, Niigeris, Malis ning Somaalias. Kõik viis on just nimelt niisugused riigid, kus nii vaktsiinid, mobiiltelefonid kui lennukid kallid ja raskesti kättesaadavad on. (Peale Afganistani on kõik esiviisiku riigid Aafrikas.) Teistpidi, viis madalaima laste suremusega riiki on Monako, Singapur, Bermuuda, Rootsi ja Jaapan — kõik hästi arenenud majandusega riigid, kus nii vaktsiinid, mobiiltelefonid kui lennukid igapäevased on. Kuna arenenud majandusega riikides laste massilist suremust ei esine, pole aga ka põhjust kahtlustada, et majanduse areng toda mass-suremust põhjustaks.
Kokkuvõtteks võib isegi ilma konkreetsete väidetavate lastetapuvahendite väidetavaid toimemehhanisme süvitsi analüüsimata järeldada, et tänapäeval ei vii meie planeedil massilist lastetapuprogrammi läbi ei illuminaadid, tulnukad teistelt planeetidelt ega varjulised finantsmahhinaatorid. Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on: ei, mitte keegi — isegi mitte pahalased — ei tapa massiliselt meie lapsi. Kui aga keegi statistikast hoolimata järjekindlalt selle olematu fenomeni jaoks uusi toimemehhanisme leiutab, on mõtet kahtlustada luulusid.
… ütles:
Leetrid on küll haigus jah, mis vististi küll ise nii ohtlik polegi, aga mille tüsistusena võib näiteks kopsupõletikku jääda(sama lugu nagu gripiga siis umbes) Aga muidu jah, ei aita tõesti ei mesi, küüslauk ega kvantripats nimetatud nakkushaiguste puhul ja minu teada pole ka (või vähemalt polnud tollal kui mina lapsena põdesin) mingeid spetsiifilisi arstirohte olemas, tuleb lihtsalt läbi põdeda ja kogu lugu, kui oled juba haigeks jäänud. Tuulerõugete ville tavatsetakse muidugi tupsutada briljantrohelisega näiteks. Mumpsi teadagi peetakse poistele ohtlikuks, aga ega sealgi vististi peale voodireziimil püsimise palju teha pole, punetised jällegi on rasedatele ohtlikud (ohustades lapse tervist)
Leetrite põdemine on tänu vaktsineerimisele nii harvaks jäänud, et kipub ununema, et leetrid võivad kulgeda vägagi ohtlikult. Kospupõletik on leetrite tüsistusena üsna sage, aga see pole ainus tüsistus. Leetrite korral võib tüsistusena tekkida ajupõletik, seda nii ägedas haiguse faasis kui ka hilistüsistusena ja leetrid võivad lõppeda ka surmaga…
Lapsi ja ka täiskasvanuid keegi otseselt ei tapa jah aga vaadake kui haiged inimesed on.
Kui palju on juba sündides puudega inimesi.
Ja kui paljud inimesed on vanast peast juba nii sassis omadega, et ei suuda ise tagumikkugi pühkida.
Nii et kõik vast ei ole nii korras nagu tundub esmapilgul.
Vanasti surid vähegi kehvakese tervisega lapsed kas kohe sündides või mõne aasta jooksul pärast seda maha ja peaaegu keegi ei elanud nii kaua, et tagumiku pühkimisel oleks raskusi tekkinud. Igatsed seda aega tagasi?
Kriku ütles:
ülerahvastatusele ja selle perspektiividele mõeldes – jah. :-s
Mulle tundub, et globaalses mõttes pingutatakse ka ülerahvastatuse ohu hindamisel üle, sest maailma rahvastik vananeb.
Kriku ütles:
Hm?
Tahad Sa sellest rääkida?
Mis ma rääkida võiks?
Noh, näiteks, et kes hindab ja mis mõttes “sest”? Et siis kas pingutatakse üle, sest vananemise mõju ei arvestata piisavalt või pingutatakse üle, sest vananemise tõttu pööratakse teemale liiga palju tähelepanu või mismoodi? Et kas see ÜRO prognoos, et maksimum saab olema veidi üle 9 miljardi, on ülehinnang või on see usaldusväärne hinnang ja keegi teine pingutab üle?
Näiteks Jason pingutab mu meelest üle :) 9 miljardit tundub üsna usutav. Aga see koondub piirkondadesse, kus inimese kohta kasutatakse ressursse vähe ning arenenud riikides, kus ressursse kasutatakse palju, vananeb ja kahaneb jällegi rahvastik.
Iseäranis ulmekirjandus on täis pessimistlikke prognoose, milles terve planeet on üksainus linn ja kõik ressursid tasapisi ammenduvad.
Selge. Siis mitte “sest rahvastik vananeb”, vaid pigem “sest sündivus langeb”. Net reproduction rate, eesti keeles vist taaste netokordaja, mis 1965-1970 oli ülemaailmselt hinnanguliselt 1,9, on nüüdseks ainult 1,1. See tähendab siis enam-vähem keskmise naise tütarde arvu.
Aga üldiselt ära pane tähele, proffesionaalne idiotism lõi välja.
Saadaval on näide sellest, kuidas võiksid mainitud laadi tapatööle viitavad statistilised andmed välja näha.