Uuesti: Miks usutakse, et imeravitsemine toimib?

Head vana aasta lõppu ja skeptilist uut aastat!

Olen juba nii vanaks saanud, et hakkan endale lubama varem ilmunud lugude uuesti postitamist. Väljavalituks saavad püsivama väärtusega lood, mida oleks niiehknaa hea aegajalt üle korrata, kuid mis on juba nii ammu ilmunud, et neid pole muu lasu alt kerge üles leida.

Esimeseks väljavalituks on psühholoogiaprofessori Barry Beyersteini (1947-2007) lugu sellest, kuidas kujuneb usk imeravitsemiste toimesse.

Miks usutakse, et imeravitsemine toimib?

Barry L. Beyerstein

Paljud kahtlased ravimeetodid püsivad turul peamiselt seetõttu, et rahulolevad patsiendid annavad neile pooldava hinnangu: “Ma proovisin seda ja sain terveks, seega peab meetod olema tõhus.”

Dr NickMeedia peab sedalaadi tunnistusi tavaliselt piisavaks tõendusmaterjaliks, kuid ilma korralike katseteta on raske või lausa võimatu kindlaks teha, kas ravi tõesti toimib. Vaevuhoomatavad jõud võivad panna ka väga intelligentseid inimesi – nii patsiente kui ka ravijaid – uskuma, et mingi raviviis on aidanud, kuigi tegelikult ei ole. See tõdemus kehtib nii uute teadusliku meditsiini meetodite, rahvameditsiini imeravimite, alternatiivmeditsiini võtete kui ka usuga tervendamise kohta.

On vähemalt seitse põhjust, miks inimesed järeldavad ekslikult, et ebaefektiivne ravimeetod mõjub.

1. Haigus on paranenud loomulikul teel.
Paljud haigused paranevad ise. Kui seisund ei ole krooniline ega fataalne, siis organism toibub ja tervis taastub.

2. Paljud haigused on tsüklilised.
Sellistel hädadel nagu artriit, sclerosis multiplex, allergia ja seedetraktihäired on tavaliselt paremad ja halvemad ajad. Ini­mesed otsivad abi pigem siis, kui asi halveneb. Sellisel moel on libaravil võimalusi kokku langeda paranemisajaga, kuigi inimesel oleks hakanud kergem ka ilma sekkumata.

3. Platseeboefekt.
Kui koos patsiendi sugereerimise või tema tähelepanu kõrvalejuhtimisega manustada bioloogiliselt kasutut ravimit, võib ta kogeda kergendust, mida on võimalik mõõta. Suur roll on siin haige usul, suurtel ootustel ja mõtteviisil. Mõnedel juhtumitel võib platseeboefekt esile kutsuda tegelikke füüsilisi muutusi. Teinekord on küsimus subjektiivses tundes – patsient tunneb end paremini, kuigi objektiivset muutust pole.

4. Inimesed kiidavad vale asja.
Kui paranemine ilmneb pärast seda, kui rakendati libaravi ja teaduspõhist ravi korraga, saab libaravi tihti ebaproportsionaalselt suure kiituse osaliseks.

5. Algne diagnoos ja prognoos võisid olla valed.
Arstid ei ole eksimatud. Ekslik diagnoos, millele järgneb reis alternatiivse ravitseja pühamusse, võib viia imelise paranemiseni tõvest, mis oleks ise ka mööda läinud. Teinekord on diagnoos küll õige, kuid paranemise aeg ebatäpne – seda on sageli väga raske prognoosida.

6. Ajutine meeleolu paranemine aetakse sassi tervenemisega.
Libaravitsejad on sageli tugevad ja karismaatilised isiksused. Kui sisendus on tugev, paraneb ka patsiendi tuju.

7. Psühholoogilised vajadused võivad moonutada inimeste tajusid ja tegusid.
Isegi kui paranemist tegelikult ei toimu, võivad libameditsiinile palju aega, raha ja energiat kulutanud patsiendid ennast veenda, et nad on abi saanud. Kui inimese kogemused on vastuolus tema hoiakute, tunnete või teadmistega, siis vastavalt tunnetusliku ebakõla (cognitive dissonance) teooriale järgneb vaimne kannatus. Inimesed kalduvad ebakõla leevendama sobimatu teabe moonutamisega. Kui paranemist ei tule, tunneb patsient sisemist ängi. Selle asemel et tunnistada endale või teistele, et kõik püüded on osutunud asjatuks, näevad paljud “ravis” ikkagi mingit päästvat väärtust. Libaparandajad ja nende kliendid on altid vihjeid vääriti tõlgendama ja mäletama asju nii, nagu nad soovivad. Nad võivad valikuliselt mäletada ja üle hinnata näivalt edukaid juhtumeid, ignoreerides ja õigustades ebaõnnestumisi või vähendades nende tähtsust.

Teaduslikud meetodid ongi suures osas välja töötatud selleks, et vähendada inimlike eelistuste mõju, mis muidu viivad uurijale meelepärastele järeldusteni. Kui inimene tunneb, et temasse suhtutakse hästi, tunneb ta tavaliselt kohustust vasta­ta samaga. Kuna enamik libaravitsejaid usub siiralt, et nad aitavad teisi, on üsna loomulik, et patsiendid soovivad vastuta­suks neile meelepärased olla. Ilma et patsient seda tingimata märkaks, on selline vastuteenekohustus piisav, et üles puhuda ettekujutust saadud ravi kasulikkusest.

Ettevaatust
Et eristada tõelisi ja valesid põhjuslikke seoseid, on vaja teaduslikke uuringuid ja rohketele andmetele toetuvat loogilist analüüsi. Need, kes loodavad liigselt oma intuitsioonile ja mitteametlikele seletustele, võivad teha saatuslikke vigu. Kui alustad ravi, peaksid olema väga ettevaatlik tõendite suhtes, mis põhinevad inimeste jutul, libaravitsejate endi kirjastatud buklettidel ja raamatuil ning väljavõtetel meediast.

Allikas: quackwatch.org

Pikem ja põhjalikum artikkel on lugeda ajakirjas Skeptical Inquirer.

Be Sociable, Share!

67 Replies to “Uuesti: Miks usutakse, et imeravitsemine toimib?”

  1. Üle 20 a. tagasi käisin 1,5 a. lapsega naha-arsti juures.( Dr. Silm Tartus). Lihtsalt pealevaatamise põhjal soovitas doktor dieeti: ainult üks piimatoit päeva jooksul ja mahladest ainult jõhvika oma, lisaks kõigi muude allergiat põhjustada võivate toitude vältimine. Lisaks ravimtaime- teed. Mälujärgi pune, raudrohi, pärnaõis.( Teised teed ei aidanud, pärnaõis aga küll. Ka edaspidi oli sellel lapsel naha- lööbe puhul just pärnaõitest abi.)

    Tuli meelde, sest mul kipub mulje jääma, et skeptikute arust soovitavad ravimtaimi (ja võimalik et ka dieeti laste puhul) ainult mingid libaravitsejad. Tegelikult on mulle ravimtaimi kõik nö vana-kooli meedikud soovitanud, kellega on tegemist tulnud teha, no see tähendab siis pere-, laste- ja naha-arst.

  2. @salvey:
    Kas alternatiiviks pärnaõieteele oli piim? Piimaallergia tekitab küll löövet.

    Ise usun sellistesse ravimtaimedesse mille toimemehhanismile leian selgitusi nagu näiteks unimaguna valu- ja kõhulahtisusvastase toime puhul.

  3. Minu kogemus ravimtaimedega on ka positiivne, paljud poes müüdavad rohud ju sisaldavad ravimtaimi ja seega ei peaks taimeravi pelgama. Iseasi kuidas inimesed taimi kasutada mõistavad ja kui palju imeravitsejad taimede farmakoloogilisest mõjudest midagi teavad.

  4. @salvey:
    Ega ravimtaimede kasutamine ja toitumisega seotud tegevused polegi ju mingi alternatiiv. Vähemalt põhimõtteliselt mitte. Tasakaalustatud toitumine ja teatud juhtudel eritoitumine või mõnedel juhtudel teatud toiduainetest hoidumine on ju täitsa tegusad tegevused tervise hoidmisel kui ka mõnede haigustega hakkamasaamisel.

    Häda on tihti selles, et libaravitsejad kipuvad üht või teist tegevust suhteliselt kriitikavabalt üle haipima ning kasutama pea kõikide haiguste ravimisel — hiv-i ja vähini välja.

    Sarnasest probleemist kirjutasin kunagi siin:
    Toitumisteraapia — posijate Trooja hobune

    Ravimtaimedega sarnane lugu — mõni ravimtaim omab spetsiifilist mõju teatud haiguste puhul (nt pajatasime siin hiljuti pikemalt piparmündist, millel on konkreetsed ja teaduslikult põhjendatud näidustused kenasti olemas). Aga asjaolu, et piparmündil on teaduslikult põhjendatud näidustused, ei tähenda, et nt aaloega maovähki või pH-dieediga muid surmahaigusi saaks ravida.

    Seega jah, ebaproportsionaalne ja teaduslikult põhjendamata nn toitumisteraapia ja ravimtaimede soovitamine on küll üks libaravitsejate tunnuseid, aga mitte igaüks, kes ravimtaimi või toitumisteemalisi soovitusi jagab, ei ole automaatselt libaravitseja.

  5. Ahti ütles:

    Minu kogemus ravimtaimedega on ka positiivne, …

    Olgu igaks juhuks ära märgitud, et ‘ravimtaimed’ ei ole mingisugune üks, lihtne ja terviklik maagiline must kast, et vajutad nupu peale ja maagia toimub. “Positiivne kogemus ravimtaimedega” on umbes sama jabur fenomen kui “positiivne kogemus elektriga” või “positiivne kogemus sularahaga”. 1910ndatel aastatel oli vähestel inimestel lennukitega nii positiivne kogemus kui Manfred von Richthofenil, aga surma sai vaeseke ikka lennukis.

    Muide, minu reisiapteegis on arvestatav kogus teekummelit. See sai sinna peaasjalikult reisiarsti nõuande peale koos soovitustega kasutada kummeliteed kui ühest küljest “pehmet” antibakteriaalset vahendit keskkonnavahetusesga kaasneda võivate soolenakkuste kontekstis. Kummelitee teine positiivne külg on see, et ta sisaldab rohkesti vett, mistõttu kummelitee joomine aitab leevendada soolenakkustest johtuda võivat dehüdratsiooni. (Ja kuna teevett juuakse keedetuna, on ta sanitaarsem kui kahtlasest kraanist pärinev külm vesi.) Kuigi arst konsultatsioonil mõlemaid nendest positiivsetest omadustest kirjeldas, oleks üsna jabur nüüd seda arsti kirjeldada “ravimtaimi kasutava arstina” või “vett kasutava arstina”, kas pole tõsi?

  6. Wiki kaudu leidsin valitsuse NIH lehekülje

    http://www.nlm.nih.gov/medline.....l/752.html

    Roman chamomile contains chemicals that can help decrease gas (flatulence), relax muscles, and cause sedation. Depending on the dose, it can either relieve or cause nausea.

    Are there safety concerns?
    Return to top
    Roman chamomile seems safe for most people when taken by mouth as medicine and in foods. In large amounts, it can cause vomiting. It can also cause an allergic reaction in people sensitive to ragweed, marigolds, daisies, or similar herbs.

    Keep in mind that natural products are not always necessarily safe and dosages can be important.

    Pregnancy and breast-feeding: Roman chamomile is LIKELY UNSAFE when taken by mouth in medicinal amounts during pregnancy. Roman chamomile is believed to cause miscarriages. Not enough is known about the safety of applying it to the skin during pregnancy. Avoid using Roman chamomile if you are pregnant.

  7. mina olen vist mingisugune freak of nature” sest mulle ei meenu ühtki juhtumit, kus mingi loodusravi või ravimtee vmt oleks mulle mõjunud, ja siinkohal ei pea ma silmas “paremini mõjumist” vaid üleüldse mõjumist.

  8. jason ütles:

    mina olen vist mingisugune freak of nature” sest mulle ei meenu ühtki juhtumit, kus mingi loodusravi või ravimtee vmt oleks mulle mõjunud, ja siinkohal ei pea ma silmas “paremini mõjumist” vaid üleüldse mõjumist.

    Võib-olla Sa pole lihtsalt mõjusid registreerinud? Vean kihla, et suitsetatud tubakas mõjub ka Sulle kerge lahtistina, kange tee ja kohv aga ergutina. Konkreetsed looduslikud medikamendid kõik.

  9. Vestlesin eile inimesega, kes oli osteopaadi juures käinud. Tema sõnum oli kindel: pandi käed pea peale ja sealt lähtus soojus allapoole kohtadeni, mis tal haiged olid (selg ja mingid liigesed, ma arvan). Inimese usk oli kõikumatu – see asi töötab, sest ta on seda ise kogenud. Ja ma arvan, et see ongi peamine põhjus.

    Kui me räägime uskumise põhjusest, ei ole vähimatki tähtsust sellel, kas tegu on platseeboefekti või autosugestiooniga. Inimene usub, sest tema kogemuse järgi asi töötab.

  10. Omamoodi skeptikuna tekkis mul seda artiklit lugedes üsna imelik tunne.
    Ühest küljest eitatakse/alahinnatakse inimese individuaalset kogemust. Inimese kogemus on täpselt samasugune teadmise allikas kui teadus. Või õigupoolest teadus kirjeldab ja kategoriseerib inimese/inimeste kogemust, ning on ilmselt vaid üks konkureerivatest viisidest. Ning öelda inimesele, et see, mida sa kogesid on kas ilmvõimatu või rumal või vale teeb inimese ütleja suhtes umbusklikuks, trotslikuks. See on siis selline filosoofiline kummaline tunne. Ma siiralt arvan, et inimene oma keha eksperdina saab ja võib oma kogemust pidada võrdväärseks muude teadmise saamise viisidega.

    Teisest küljest kui püstitada küsimus klassikalisest lääne meditsiinist kui ainukesest tõenduspõhisest ja “õigest” ravimise viiside kogumist, siis selle osas oleks mina väga ettevaatlik. Arstikunstis ei ole mitte kõik teadusuuringute põhjal tehtav. Ning on küllaldaselt teadusuuringuid, mille tulemusi ei taheta arstide ja riikide valitsuste/tervishoiukorraldajate/rahastajate poolt rakendada. Ehk, et meditsiini puhul kasutatakse tõenduspõhisust kui ühte sellist “tuge”, mis aitab tal püsida ja populaarne olla.

  11. @Liina:

    Ise pole väga ilmseid skandaale eriti leidnud ravimifirmadest. Populism mõjutab minu arust küll ravimite saadavust. Psühhotroopsete ainete puhul oldakse pigem liiga ranged ja pinnapealsed asjade keelustamisega.

    Näiteks käsimüügis on saada kodeiini paratsetamooliga ning kodeiin muutub kehas sekunditega morfiiniks. Paari tableti võtmisel olen tundnud selget kehalist ja psüühhilist heaolu kuid morfiini paratsetamooliga ei ole käsimüügis.

    Isiklike kogemustega on see probleem, et seisundeid kujutledes muutub hetkeenesetunne. Viies mõnusasse kohta hakatakse ennast hästi tundma ja seda saab ära kasutada naiivsemate puhul.

    Neurobioloogias ja psühholoogias on isiklike kogemuste küsimine väga tavaline osa.

  12. Vaevuhoomatavad jõud võivad panna ka väga intelligentseid inimesi – nii patsiente kui ka ravijaid – uskuma, et mingi raviviis on aidanud, kuigi tegelikult ei ole. See tõdemus kehtib nii uute teadusliku meditsiini meetodite, rahvameditsiini imeravimite, alternatiivmeditsiini võtete kui ka usuga tervendamise kohta.
    On vähemalt seitse põhjust, miks inimesed järeldavad ekslikult, et ebaefektiivne ravimeetod mõjub.

    1. Haigus on paranenud loomulikul teel.
    Paljud haigused paranevad ise. Kui seisund ei ole krooniline ega fataalne, siis organism toibub ja tervis taastub.

    3. Platseeboefekt.
    … Mõnedel juhtumitel võib platseeboefekt esile kutsuda tegelikke füüsilisi muutusi. …

    Paljud meetodid ongi keskendunud iseparanemise potentsiaali aktiveerimisele. Organism saab üldjuhul toibuda seda efektiivsemalt, kui teda toetatakse ja esimene samm on emotsionaalne häälestatus. Seda aktsepteerib ka tavameditsiin. Rahvameditsiin(i ime) kätkeb endas sajanditepikkusi kogemusi, samuti alternatiiviks nimetatud meditsiin (ime, jällegi) ja uus teaduslik meditsiin tihtipeale avastab vana ja need kõik võivad endas sisaldada järgmisi samme, mis aitavad meie organismi eneseparanemisvõimet forsseerida või midagi veel.

    Seda ebaefektiivseks ravimeetodiks nimetada on küll äärmiselt, khmm, rumal. Aga mida saabki nõuda inimeselt, kelle õpi- ja tööaastad on kulgenud tabletimeditsiini võidukäigu perioodil. Alles viimastel aegadel on hakatud rääkima ravimite kõrvaltoimesse suremise ärevakstegevast kasvust.

    Kuskilt sai loetud, et uus ravim võetakse käiku, kui 30% katseisikutest paraneb, 50%-l ei toimu muutusi ja 20%-l avalduvad kõrvalnähud. Kui see on efektiivne ravimeetod, siis mida nõuda nn. alternatiivilt!? Sadat protsenti?!
    Ja ka siin minul näiteks tekib küsimus, et ehk selle 30% -i seas on neidki, kes paranesid ise. Muide, ravimifirmad ongi hädas, otsivad platsebokindlaid inimesi.
    Kas selliseid ikka on?

    Ja teisest küljest, ravimite kuritarvitamine pidi halvama organismi loomuliku paranemisvõime, lümfotsüüdid muutuvat laisaks, pidavat olema ooterežiimil, ei viitsi kohe bakteritega sõdima asuda.

    Inimorganismi potentsiaal on see, mida eesrindlik meditsiin peaks uurimisobjektiks seadma.

  13. @vice versa:

    Miks sa usud, et alles viimastel aastatel on tablettide surmavus kasvanud? Ravimi vastuvõtustandardid sõltuvad riskidest ja kasust, kuid kasu peaks olema platseebo omast tugevam.

    Kui ravimtaim sisaldab mingi mõjuga aineid, siis teadus ja ravimifirmad uurivad seda, et kasulike toimeainetega teenida ning taimsed toimeained ei paista ohutumad tablettidest.

    Immunoloogia osas tundus su jutt ebausutav.

    “Inimorganismi potentsiaal on see, mida eesrindlik meditsiin peaks uurimisobjektiks seadma.”

    Minu arust on seda umbes meditsiini algusaegadest saati uuritud, et kuidas keha paremasse vormi saada. Lihtsalt ükski bioloogiline protsess ei paista täielikult ühekülgselt kasulikuna. Pole retseptoreid millega mängides saaks asju proleemideta ainult parandada.

  14. Liina ütles:

    Ning öelda inimesele, et see, mida sa kogesid on kas ilmvõimatu või rumal või vale teeb inimese ütleja suhtes umbusklikuks, trotslikuks.

    Vaata pilti:

    Pildil on pikk koridor, mis läheb kaugele-kaugele ekraani sisse ja mille lõpust paistab taevas. Ilmselgelt on ilmvõimatu, et ekraani sees oleks säherdune auk ning ainult rumal võib arvata, et kõik need inimesed mahuvad arvutikasti sisse ära.

    Mõistlikud inimesed saavad aru, et inimese tajud on ekslikud ning ei lähe teatris perspektiivdekoratsiooni nägemise peale umbusklikuks (Nad siin teatris ainult mängivad Anna Karenina surma! Näitleja elab ju edasi!) või trotslikuks (Teater on jama, lähen hoopis kinno! Seal näidatakse ehtsaid siniseid kasse!)

  15. vice versa ütles:

    Paljud meetodid ongi keskendunud iseparanemise potentsiaali aktiveerimisele.

    Missugune allikas lubab väita, et inimesel on iseparanemise potentsiaal, mida saab nupust sisse ja välja lülitada?

  16. Inimesel peab ikka enesel mõistus peas olema, mis haigust milliste vahenditega ravida. Haigused on ju raskusastmelt erinevad.Minu puhul on haavale kuusevaiku lihtsam peale panna, kui raisata pool päeva linnast salvi toomisele. Mõned looduslikud vahendid lihtsalt toimivad. Puugilt saadud haigusega poleks tavameditsiinile ju mingeid alternatiive, oleksin õige ruttu arsti juures.
    Ega usk tervenemisse veel paha ei tee, lihtsalt ei peaks mingitest vahenditest otsima ega ootama imet. Imeravitsejate juurest imet just otsitakse.

  17. Mart K. ütles:

    jason ütles:

    mina olen vist mingisugune freak of nature” sest mulle ei meenu ühtki juhtumit, kus mingi loodusravi või ravimtee vmt oleks mulle mõjunud, ja siinkohal ei pea ma silmas “paremini mõjumist” vaid üleüldse mõjumist.

    Võib-olla Sa pole lihtsalt mõjusid registreerinud? Vean kihla, et suitsetatud tubakas mõjub ka Sulle kerge lahtistina, kange tee ja kohv aga ergutina. Konkreetsed looduslikud medikamendid kõik.

    tubakas mõjub lahtistavalt vaid väga harva. lausa nii harva, et nende omavahelist seost leida oleks statistiliselt raske. kohv ja tee on muidugi ergutid ja ses suhtes ei vaidlegi vastu aga mõtlesin oma sõnavõtuga siiski seda, et kui näiteks vaevlen unetuse või mingi muu “kergema” sümptomi küüsis ja tarbin kellegi soovitatud taimseid substantse, pole ma kunagi nende mõju tajunud. no siin tekib muidugi jälle vastuolu kohvi mõju tajumisega aga samas pole ma kunagi kohvi unetuse vastu tarbinud. ma ei joo seda ei hommikul ega õhtul ega päeval. tarbin vahel imeharva lihtsalt niisama, ajaviiteks. ja hommikul saan üles ilma igasuguse kõrvalise abita (v.a. äratuskell).

    PS! muide kohvi mõju suhtes on mul kah kahtlusi. väidetakse, et kui vaja kaua üleval olla, tuleb (kanget) kohvi juua. noh, mul on vaja olnud ja ma olen kohvi joonu. isegi jäledalt kanget. ainus mõju on see, et kui ma olen ärkveloleku püüetele käega löönud ja magama kobinud, ei õnnestu lõplikult uinuda. samas päris ärkvel kah pole vaid viibin mingi lollakas vihale ajavas poolunes. ühesõnaga kohvi mul üleval olla ei aita :-(

  18. jason ütles:

    et kui näiteks vaevlen unetuse või mingi muu “kergema” sümptomi küüsis ja tarbin kellegi soovitatud taimseid substantse, pole ma kunagi nende mõju tajunud.

    Kurjad keeled tuletavad meelde, et korralik konjak on taimsetest substantsidest tehtud. ;-)

  19. ma mõtlesin ise kah korraks sellele, et kogu etanool on üldjuhul taimedest tehtud ja mitte ainult etanool aga noh, eks me kõik peame siinkohal ju silmas ikka (ilmselt?) kõiksugu taimeleotisi. noh…konjal, nagu ka vein ja õlu on muidugi rohkem leotised kui viin ja viski aga kas see on pädevaks aluseks selle üle vaielda?

  20. Ahti ütles:

    Minu puhul on haavale kuusevaiku lihtsam peale panna, kui raisata pool päeva linnast salvi toomisele. Mõned looduslikud vahendid lihtsalt toimivad.

    Tõepoolest, iseasi, kuivõrd see toimimine just inimeste huvides inimestele meelepärane on. Mõnedes kultuurides näiteks ravitakse vananemist sedaviisi, et kui aeg kätte tuleb, läheb patsient metsa või mägedesse. Kui just midagi ebatavalist ei juhtu, siis vanana sellise teraapia läbi teinud inimest tavaliselt enam ei nähta. Koiotid või šaakalid võivad säärase toimimise üle päris rõõmsad olla.

  21. jason ütles:

    kohv ja tee on muidugi ergutid ja ses suhtes ei vaidlegi vastu

    Mina olen kunagi ühelt proviisorilt kuulnud, et väikese hulga inimeste jaoks mõjub kohv uimastavalt ja palderjan ergutavalt. Kahjuks korralikumat allikaviidet ei ole :(

  22. väidetakse, et kui vaja kaua üleval olla, tuleb (kanget) kohvi juua. noh, mul on vaja olnud ja ma olen kohvi joonu. isegi jäledalt kanget. ainus mõju on see, et kui ma olen ärkveloleku püüetele käega löönud ja magama kobinud, ei õnnestu lõplikult uinuda. samas päris ärkvel kah pole vaid viibin mingi lollakas vihale ajavas poolunes. ühesõnaga kohvi mul üleval olla ei aita :-(

    Minu perearst ütles, et kofeiin tõesti ei lase ajul magama jääda, aga kuskil pole kirjas, et aju selle asemel midagi mõistlikumat teeb.

  23. Liina ütles:

    Ma siiralt arvan, et inimene oma keha eksperdina saab ja võib oma kogemust pidada võrdväärseks muude teadmise saamise viisidega.

    Vaevalt. Enamik inimesi ei tee vahet käär- ja jämesoolel, mina samuti mitte. Mul ei ole pisimatki kahtlust, et kümneid aastaid õppinud ja praktiseerinud arst tunneb minu keha oluliselt paremini kui mina.

    Oma kogemust võrdväärseks? Milliste tunnuste põhjal võrdväärseks? Kas tõesti erinevusi ei ole mingisuguseid?

    Arstikunstis ei ole mitte kõik teadusuuringute põhjal tehtav.

    Nimeta neist mõni asi, siis vaataks seda väidet edasi.

    Ning on küllaldaselt teadusuuringuid, mille tulemusi ei taheta arstide ja riikide valitsuste/tervishoiukorraldajate/rahastajate poolt rakendada.

    “tulemusi ei taheta rakendada” jääb mulle veidi uduseks väiteks. Kui uuringute tulemusena selgub, et mingit meetodit ei ole mõistlik rakendada, siis ei rakendatagi. Aga sina pidasid vist midagi muud silmas? Millised uuringuid sa mõtlesid?

    Omamoodi skeptikuna tekkis mul seda artiklit lugedes üsna imelik tunne.

    Skeptikud ei opereeri tunnete, muljete ja vandenõuteooriatega, skeptikud tahavad näha fakte.

  24. Hästi naljakas on lugeda, et keegi on “omamoodi skeptik”. Elu on näidanud, et tegelikult on valdav osa inimkonnast skeptikud, ja need, kes ei ole, on suure tõenäosusega kinnises asutuses ravil või lähisugulaste hoole all. Ei saa ju tänavale või metsa vahele lasta inimest, kes pimesi usub – hunt seisab tee peal, sõbralik loom, teen talle kalli-kalli… või tuleb mees vastu, ütleb – anna mulle kõik oma raha, ma panen selle panka ja siis sa saad kolmekordselt tagasi, ülehomme oled rikas! Kui sugulaste juures ulatatakse kausiga miskit lehkavat ollust ja nimetatakse seda värskeks süldiks, siis suurem osa inimesi enne nuusutab, mekib natuke ja ütleb, et oi, tegelikult ma otsustasin taimetoitlaseks hakata. Ebaviisakad muidugi nimetavad asju õigete nimedega ja ütlevad otse, et see värk on pahaks läinud.

    Skeptilisus tähendab lihtsalt tervet mõistust ja oskust seda kasutada, selle asemel, et pimesi USKUDA, mida keski kuskil väidab. Skeptik tahab TEADA, mitte uskuda. Ma võin ju uskuda, et punane ilus seen valgete täppidega on söödav, ja müüjatarist sõbranna võib seda mulle soovitada, aga siis ma võin hoopistükkis ära kooleda. Kui ma aga seeneteadlase raamatu võtan ja sealt loen, et see on mürgine ja tapnud mitmeid inimesi, siis ma jätan ta söömata. Inimesed on valdavalt VALIKULISED skeptikud, st neil on kujunenud mingid valdkonnad, kus uskumine ja mittekahtlemine annab neile emotsionaalse rahulduse, turvatunde. Mina olen nt otsustanud, et minu vennad-õed on ausad inimesed. Vastupidise avastamine lööks mul jalad alt, seepärast vaidlen vastu igaühele, kes muud väidab või kasvõi kahtleb selles.

    Mis puudutab mälu, siis… ilmselt on kõik abielus või kooselus elavad inimesed kogenud, kui erinevalt võivad kaks inimest üht ja sama asja mäletada. Mõlemad on muidugi oma mälestuse õigsuses ja eksimatuses kindlad. Sellisel juhul oleks vaja kedagi kolmandat, või veel parem – salvestist, et kindlaks teha, mis tegelikult juhtus. Inimese mälu on äärmiselt manipuleeritav ja ebausaldusväärne asjandus, aga sellel ebausaldusväärsusel on omad (evolutsioonilised) põhjused. See on põhjus, miks subjektiivseid hinnanguid ei saa kasutada tõendusena mingi ravi toimimisest, vaid ravi mõju on vaja kindlaks teha teaduslikku meetodit järgides. Teaduslik meetod iseenesest pole miski koll, vaid tähendab lihtsalt, et sobivamaid vahendeid kasutades katsutakse registreerida erinevus algseisundi ja lõppseisundi vahel piisaval hulgal inimestel (või piisava arvu katsete puhul), elimineerides samal ajal inimliku eksituse või pahatahtliku manipuleerimise võimalused. Seejärel kasutatakse statistilisi arvutusi, tegemaks kindlaks seost katsetingimuste/kasutatud ravimeetodite vahel. Et leitud seos võib olla juhuslik, tuleb hinnata ka seose usaldusväärsust.

  25. tooner ütles:

    Ma siiralt arvan, et inimene oma keha eksperdina saab ja võib oma kogemust pidada võrdväärseks muude teadmise saamise viisidega.

    Vaevalt. Enamik inimesi ei tee vahet käär- ja jämesoolel, mina samuti mitte. Mul ei ole pisimatki kahtlust, et kümneid aastaid õppinud ja praktiseerinud arst tunneb minu keha oluliselt paremini kui mina.

    Kui sinu käärsool või jämesool sind ei vaeva, ei olegi neil vaja vahet teha. Kui miski sind vaevab, siis seda, kust vaevab, tunned sina ise kõige paremini. Ent seda, kas sind vaevav peavalu vajab arstiga konsulteerimist või mitte, selles oled sina ekspert. Sina ise tekitad selle eristuse või piirid, kus sa otsid arstiabi. Mõnikord on vaja teiste inimeste abi, aga üldiselt inimene oma keha tunneb kõige paremini.
    Arsti teadmised on teistsugused, nad jah tõepoolest on õppinud keskmise keha füsioloogiat, anatoomiat ja nende kõrvalekaldeid ning nendega toimetulekut. Ent, kas iga inimene on keskmine või normi järgi toimiva kehaga inimene?
    Eriti hästi kogevad inimesed arstide mitte-ekspert olemist tavaliselt väikeste lastega. Küsi arstilt nõu teemadel normaalse, terve lapse toitumine, areng ja kasvamine ning sa võid saada pigem rumalat informatsiooni.

    Arstikunstis ei ole mitte kõik teadusuuringute põhjal tehtav.
    Nimeta neist mõni asi, siis vaataks seda väidet edasi.

    Ma ise olen seda kõige enam märganud selliste normaalsete toimingute juures, nagu seda on sünnituse juhtimine meedikute poolt, ning eelkõige Ameerika Ühendriikide ühiskonna näitel. See, kuidas seal arstid ja tervishoiusüsteem rakendavad keisrilõiget on pigem väga erinev tõenduspõhistest leidudest.
    Samuti antibiootikumide kasutamise poliitika.
    Tuntuim näide vast on aspiriini kasutuselevõtt ja sellele siis hiljem tõenduse tegemine.

    Ning on küllaldaselt teadusuuringuid, mille tulemusi ei taheta arstide ja riikide valitsuste/tervishoiukorraldajate/rahastajate poolt rakendada.
    “tulemusi ei taheta rakendada” jääb mulle veidi uduseks väiteks. Kui uuringute tulemusena selgub, et mingit meetodit ei ole mõistlik rakendada, siis ei rakendatagi. Aga sina pidasid vist midagi muud silmas? Millised uuringuid sa mõtlesid?

    Minu jaoks viimase aja näide seoses eelpoolmainitud teemaga – VBAC ehk normaalne sünnitus peale keisrilõiget. Tõenduspõhine info ütleb, et see on emale ja lapsele tulemuste suhtes positiivsem võrreldes automaatse planeeritud keisriga. USA-s on juhtumeid, kus ema kolib planeeritava sünnituse ajaks teise linna, kus on üksik haigla või arst, kelle juures saaks sünnitada normaalselt. Haiglad ja arstid kasutavad tõenduspõhise asemel kohtuasju ennetavat meditsiini. Ning need ei ole üksikud näited, vaid pigem tavaline, sage ja kurvastav.

    Inimene, ka skeptik pole masin, kes elaks ilma tunneteta. Rääkides…

  26. Mis lehkavasse värskesse sülti ja kärbseseentesse puutub, siis inuitidel on sihuke põnev roog nagu igunaq või high meat, mis kujutab endast käärima aetud liha. Kõige paremini pidavat käärima morsaliha, aga hädapärast ajavat ka hülge- või kalaliha asja ära. Kääritamisprotsess käib niimoodi, et suve lõpus valmistatakse lihatükid ette, pannakse sobivasse kohta väljas maha ja laotakse talle kivid peale (muidu söövad linnud väärt kraami ära). Suve jooksul toimub roiskumine, talve tulles külmub produkt ära. Umbes pööripäevaks (kahjuks erinevad allikad küsimuses, kas õige pööripäev on suvine või talvine) on lihas elutsenud bakterid tootnud niipalju etanooli, et kõlbab pidu pidada. Loomulikult on niisuguse pruuli tarbimine seotud põnevate terviseriskidega.

  27. Head uut aastat kõigile, skeptikutele kui ka mitte skeptikutele!

    Kõigepealt paar sõna Anti Skeptik-le. Kui skeptikud on pidurid, see ju sulle hea, konkurente vähem, tegutse ja ole rõõmus, et „lolle“
    rohkem oleks, sulle jääb suurem tükk siin suurel pirukajagamisel.

    Urgitsejatele skeptikutele, ärge laske ennast segada Anti Skeptik-te pehmelt öeldes provokatsioonidest.
    Sest paljud neist isegi ei varja, et tegelikuks eesmärgiks on oponeeritava närvi ajamine, ei muud.
    Tihti juhtub ka siin, et minnaks provokaatori õnge ja hakatakse jaburusi ümber lükkama, no milleks.
    Üpris tüütu on neid üllitisi lugeda, aga kuis tead, millal jälle asiseks jutuks läheb.
    Nagu antud teemas ravimtaimed, no pole kuulnud oma pika elu jooksul, et ravimtaimi imeraviks nimetatakse.
    Või ravimtaimedega ravitsejaid imeravitsejateks. Võiks ikka teada, et enamuse ravimite aluseks on taimedest leitud ained, nn, ravimtaimedest sünteesitud ained.
    Edu teemas püsimaks ja mitte lasta teemat häguks muuta- delfistuda.

  28. Liina ütles:

    Kui miski sind vaevab, siis seda, kust vaevab, tunned sina ise kõige paremini.

    Näe, jälle jama. Klassikaline näide on probleemid südamega; seoses kummalise asjaoluga, et inimese närvisüsteem on millegipärast üles ehitatud nii, nagu oleks inimene modifitseeritud kala, meenutavad südamest lähtuvad valusignaalid sageli õla- ja käsivarrevalusid. Patsient, keda arst selles osas hoiatanud on, võib niisugust “valest kohast vaevamist” iseseisvalt õigesti tõlgendada suuta ning õigeks ajaks arstile jõuda; riskirühma patsient, kes üritab oma valusid intuitsiooni põhjal tõlgendada, kipub kergemini loojakarja minema.

    Liina ütles:

    Arsti teadmised on teistsugused, nad jah tõepoolest on õppinud keskmise keha …

    Ai-ai, veel jama. Arstid ei ole nii juhmid, et nad oskaksid ainult üht arvu korraga tõlgendada. Arstid opereerivad sageli kolme arvuga koos: näit konkreetse patsiendi juures ning referentsvahemiku kaks otsa. Õpetlikuks näiteks võib olla see Medicumi tabel mitmesuguste huvitavate näitude ja referentsvahemikega. Kui hoolega vaatad, näed, et paljudel näitudel on eraldi referentsvahemikud naiste ja meeste jaoks; näiteks progesterooni puhul on ka naistele ette nähtud päris mitu erinevat vahemikku sõltuvalt vanusest, menstruatsioonist ning võimalikust rasedusest.

  29. Kui sinu käärsool või jämesool sind ei vaeva, ei olegi neil vaja vahet teha. Kui miski sind vaevab, siis seda, kust vaevab, tunned sina ise kõige paremini.

    See nüüd küll nii ei ole. Hulgal juhtudel ei ole seda vahet võimalik teha (näiteks on palju inimesi, kes helistavad arstile rinnalihaste valu pärast, kartes, et asi on südames) ja hulk valusid on ka psühhosomaatilised.

    Sina ise tekitad selle eristuse või piirid, kus sa otsid arstiabi.

    Kahetsusväärselt palju on neid inimesi, kes surevad või jäävad sandiks, sest ei otsi õigel ajal arstiabi.

    Eriti hästi kogevad inimesed arstide mitte-ekspert olemist tavaliselt väikeste lastega. Küsi arstilt nõu teemadel normaalse, terve lapse toitumine, areng ja kasvamine ning sa võid saada pigem rumalat informatsiooni.

    Kui hormoonid möllavad, peetakse tihtipeale teiste juttu rumalaks ja ennast kõige targemaks.

    Haiglad ja arstid kasutavad tõenduspõhise asemel kohtuasju ennetavat meditsiini. Ning need ei ole üksikud näited, vaid pigem tavaline, sage ja kurvastav.

    Asja põhjuse nimetad Sa ise ära ja see on ju meditsiiniväline. Arstid ega meditsiin pole süüdi, et õiguskord on nii jaburaks aetud.

  30. Märt ütles:

    @vice versa:

    Miks sa usud, et alles viimastel aastatel on tablettide surmavus kasvanud?

    Kust sa seda välja lugesid? Ei usu. Ma kirjutasin, et alles viimastel aegadel (vbdst luulelisuse pärast) on tablettide kõrvalmõjust rääkima hakatud ehk siis on juletud hakata üleravimise diagnoosiga laipasid kokku lugema, statistikat tegema.

    Kui ravimtaim sisaldab mingi mõjuga aineid, siis teadus ja ravimifirmad uurivad seda, et kasulike toimeainetega teenida ning taimsed toimeained ei paista ohutumad tablettidest.

    Mida sa siin öelda oled tahtnud? Et nagu keegi arvaks, et näiteks näsiniin, kuna see on looduses esinev taim, siis on selle toimeaine ohutum kui tabletiks pressitud näsiniine toimeaine või mida.
    Ma usun, et iga normaalne inimene saab isegi aru, mida tähendab toimeaine, olgu see mingis taime osas või tabletis, ja teab, et ohutus sõltub ikka toimeainest endast, selle doseerimisest ja ärgem unustagem… ka ainete “kokteilist”.

    Immunoloogia osas tundus su jutt ebausutav.

    Usu mida tahad, aga kas pole loogiline, et kui organism on keemiat või õigemini abi täis topitud, siis milleks ta end pingutama peaks või siis on lihtsalt purjus sisseuhatud ravimi-abikokteilidest ja seetõttu on reaktsioonid aeglasemad ja loiumad.

    ““Inimorganismi potentsiaal on see, mida eesrindlik meditsiin peaks uurimisobjektiks seadma.””

    Minu arust on seda umbes meditsiini algusaegadest saati uuritud, et kuidas keha paremasse vormi saada.

    Siiamaani pole meditsiin küll uurinud kuidas keha paremasse vormi saada, pigem on tegeletud tulekahju kustutamisega ja kõrvalise sekkumise efektiivsuse uurimisega. Inimorganismi potentsiaali katsutakse läbi nn. vaimsete praktika(u)te poolt ja seal on nii mõndagi huvitavat ning kasulikku, eriti sellepärast, et on võimalik piirduda miinimumiga, pole vaja muud, kui trenni teha, nii füüsilist kui ka psüühilist.

    Lihtsalt ükski bioloogiline protsess ei paista täielikult ühekülgselt kasulikuna. Pole retseptoreid millega mängides saaks asju proleemideta ainult parandada.

    Ega paremasse vormi ajamine ei pea tähendama ühekülgsusesse ajamist, millegi suurendamist ja ainult parandamist. Tervise tagab stabiilsus ja tasakaal ja elamine kooskõlas loodusega, kust me oma füüsilise keha saanud oleme. Lihtsad asjad, ühesõnaga, mille me unustanud oleme. Siis pole muret ka retseptorite vähesuse pärast. Ja lisaretseptorite külgekeevitamine ei aita kuidagi.

  31. dig ütles:

    vice versa ütles:

    Paljud meetodid ongi keskendunud iseparanemise potentsiaali aktiveerimisele.

    Missugune allikas lubab väita, et inimesel on iseparanemise potentsiaal, mida saab nupust sisse ja välja lülitada?

    Emake Loodus lülitab su välja, kui haige oled, tahad või mitte, ehk teisisõnu sa jääd magama.
    Magamise ajal su organism on täielikult lõdvestunud olekus ja su loll pea ei takista tal remonti teha.
    Seda teab ja räägib iga arst. Lisaks kuuleb:”lõdvestu, lõõgastu”, kui lähed diagnostikaaparaadi, näiteks EKG alla või torgitakse sind süstlaga.

    Lõdvestumist ja lollide mõtete ümbervahetamist tarkade mõtete vastu saab täpselt samamoodi sisse ja välja lülitada, kui oled seda õppinud tegema või teeb seda sinule kogenud lõdvestusmanipulaator-operaator, keda mõni nimetab imearstiks.

  32. Emake Loodus lülitab su välja, kui haige oled, tahad või mitte, ehk teisisõnu sa jääd magama.

    Neid haigeid, kes Internetti kommentaare vuhivad, ei ole teps mitte vähe. Teevad nad seda magades…?

    Mul ühel tuttaval oli pimesoolepõletik ja magama jäi ta alles siis, kui pimesool lõhkes. Kuna see juhtus haiglas (kohe ei lõigatud mingil põhjusel), päästeti siiski ära.

    Ülejäänud umbluu kommenteerimise jätan teistele.

  33. @vice versa:
    Antibiootikumid blokeerivad bakteritele spetsiifilisi rakuprotsesse. Interleukiinid on küll omamoodi immuunsüsteemi aktiivsuse suurendajad ning kortisool immuunsuse mahasuruja, kuid mis ainetest sa rääkisid, et immuunsus jääb ravimite pärast laisaks?

    Retseptoreid tuleb juurde ise, kui nende toime järele on suurem vajadus nagu mõne närvisüsteemi retseptori blokeerimisel.

  34. Ja teie arvate , et ravimisel ja imeravimisel on jäik vahe ning barjäär? Ja teie olete need otsustajad, kes teavad, mis on vale ja mis on õige?

  35. vice versa ütles:

    Emake Loodus lülitab su välja, kui haige oled, tahad või mitte, ehk teisisõnu sa jääd magama.

    Missugused evolutsioonilised protsessid võisid küll soosida immuunsüsteemi, mis töötab ainult tervetes inimestes?

  36. vice versa ütles:

    Usu mida tahad, aga kas pole loogiline, et kui organism on keemiat või õigemini abi täis topitud, siis milleks ta end pingutama peaks või siis on lihtsalt purjus sisseuhatud ravimi-abikokteilidest ja seetõttu on reaktsioonid aeglasemad ja loiumad.

    Ei ole. Loogika asemel meenutab säherdune jutt maagilist mõtlemist.

  37. Võib juhtuda, et käid järjest mitme (päris) arsti juures ja saadud diagnoosid ja/või ravisoovitused ei pruugi kokku langeda. Võib juhtuda, et tuleb siiski oma peaga mingi valik teha.
    No ja näiteks antakse ju ka enne operatsioone allkiri, et vastutus jääb su enda kanda (või miskit sinnapoole)
    Üldiselt võib juhtuda küll, et haigel, olgu siis lapsel või miks-mitte ka täiskasvanul, hakkab parem juba paljast (päris) arsti nägemisest (visiidist) Seegi nagu omamoodi imeravitsemine.

  38. Tunne iseennast on küll hea, aga katse-eksituse meetod võtab väga kaua aega. Lihtsam on lasta ikka analüüsid ära teha ja siis enda organismi vajaduste järgi käituda.

  39. Kriku ütles:

    Kui hormoonid möllavad, peetakse tihtipeale teiste juttu rumalaks ja ennast kõige targemaks.

    Kui inimene küsib abi ja saab vastuseks vastukäivat informatsiooni, mille õiguses ta oma talupojamõistusega kahtleb, siis kuidas on see seotud hormoonide möllamisega?

    Haiglad ja arstid kasutavad tõenduspõhise asemel kohtuasju ennetavat meditsiini. Ning need ei ole üksikud näited, vaid pigem tavaline, sage ja kurvastav.
    Asja põhjuse nimetad Sa ise ära ja see on ju meditsiiniväline. Arstid ega meditsiin pole süüdi, et õiguskord on nii jaburaks aetud.

    Ma ei nõustu sellega, et õiguskord ei ole osa meditsiinilisest praktikast. Meditsiin ei ole isoleeritud kast ühiskonnas, mis ei sõltu millestki peale teaduse ja tõenduse. Seega on kasulik vaadata meditsiinile otsa kui ühiskondlikule fenomenile. Süü kellegile omistamine on üldse keeruline ja vaidlusi tekitav koht. Vabalt on arstidel oma roll sellise korra tekitamisel.

  40. Kui inimene küsib abi ja saab vastuseks vastukäivat informatsiooni, mille õiguses ta oma talupojamõistusega kahtleb, siis kuidas on see seotud hormoonide möllamisega?

    Juhul, kui kriitikameel nõuandjate suhtes on eelnevalt tõusnud ja enesekriitikameel langenud?

    Loomulikult ajavad ka arstid aeg-ajalt jama. Aga üldistus, et just lastearstid annavad “pigem rumalat informatsiooni”, tekitab mõtte, kas see ei anna alust üldistuseks informatsiooni küsijate ja hindajate kohta.

    Ma ei nõustu sellega, et õiguskord ei ole osa meditsiinilisest praktikast. Meditsiin ei ole isoleeritud kast ühiskonnas, mis ei sõltu millestki peale teaduse ja tõenduse. Seega on kasulik vaadata meditsiinile otsa kui ühiskondlikule fenomenile.

    Sellisel juhul on osa meditsiinilisest praktikast ka näiteks linnaliikluse korraldajad. Teatavasti hukkus mõni aeg tagasi Tartus kiirabiautos transporditav patsient liiklusõnnetuse tulemusel, kui keegi halva nähtavusega ristmikule ettevaatamatult välja põrutas ja õnnetuse põhjustas. Arstid süüdi?

    Tallinnas aga vajus kiirabibirgaad koos patsiendiga liftishahti põhja. Jälle arstid süüdi?

  41. Ja teie arvate , et ravimisel ja imeravimisel on jäik vahe ning barjäär?

    Seda pole keegi väitnud.

    Ja teie olete need otsustajad, kes teavad, mis on vale ja mis on õige?

    Mitte vale ja õige, vaid töötav ja mittetöötav. See ei vaja otsustamist, vaid kontrollimist.

  42. Kriku ütles:

    Loomulikult ajavad ka arstid aeg-ajalt jama. Aga üldistus, et just lastearstid annavad “pigem rumalat informatsiooni”, tekitab mõtte, kas see ei anna alust üldistuseks informatsiooni küsijate ja hindajate kohta.

    Ma kaldun arvama, et arst on inimene ja inimese teadmistel on piirid. Arsti teadmised on spetsiifilised ja ei kattu inimese ootustega arsti teadmistest. Ent see on juba teine teema. Lihtsalt, arst ei ole jumal, meditsiin ei ole religioon. Ka neisse saab ja tuleb kriitiliselt suhtuda.

    Sellisel juhul on osa meditsiinilisest praktikast ka näiteks linnaliikluse korraldajad. Teatavasti hukkus mõni aeg tagasi Tartus kiirabiautos transporditav patsient liiklusõnnetuse tulemusel, kui keegi halva nähtavusega ristmikule ettevaatamatult välja põrutas ja õnnetuse põhjustas. Arstid süüdi?

    Aga miks ka mitte, poliitikud ja ettevõtlus on nagunii meditsiinipraktika oluline mõjutaja, miks siis ei võiks liikluskorraldus olla.
    Kas alati on kõige tähtsam välja tuua süüdlane ja ta siis maatasa teha?

  43. Arsti teadmised on spetsiifilised ja ei kattu inimese ootustega arsti teadmistest. Ent see on juba teine teema. Lihtsalt, arst ei ole jumal, meditsiin ei ole religioon. Ka neisse saab ja tuleb kriitiliselt suhtuda.

    Loomulikult. Aga mis arst sinna parata saab, et patsient ootab temalt imesid ja kui neid ei tule, väidab, et arstilt “saab pigem rumalat informatsiooni”?

    Mind ikka väga huvitab, kes ennast nii pädevaks peab, et selliseid üldistusi teha ja mis alustel.

    Aga miks ka mitte, poliitikud ja ettevõtlus on nagunii meditsiinipraktika oluline mõjutaja, miks siis ei võiks liikluskorraldus olla.

    Sellisel juhul võrdsustad sa oma “meditsiinipraktika” kogu ülejäänud ühiskondliku eluga. Kui keegi kuskil, ükskõik mis elualal teeb meelevaldseid, tõenditel mittepõhinevaid ja rumalaid asju, saab sel juhul alati ka meditsiini meelevaldsuse, tõenditel mittepõhinevuse ja rumalusega seostada. See pole aga enam meditsiinisüsteemi kriitika, vaid kogu ühiskonna kriitika.

  44. Liina ütles:

    Ma kaldun arvama, et arst on inimene ja inimese teadmistel on piirid. Arsti teadmised on spetsiifilised ja ei kattu inimese ootustega arsti teadmistest. Ent see on juba teine teema. Lihtsalt, arst ei ole jumal, meditsiin ei ole religioon. Ka neisse saab ja tuleb kriitiliselt suhtuda.

    Kahjuks elu näitab, et need kes usuvad arsti elavad oluliselt kauem kui need kes usuvad suvalist tervendajat. Eriti mis puudutab onkoloogiapatsiente. Kui just kedagi on vaja uskuda, siis parem juba oma raviarsti.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga