Miks “alternatiivmeditsiin” tarbetu on
Mõnevõrra lihtsustatult võime kõikmõeldavad ravimis- ja diagnostikavõtted jagada kolme kategooriasse: need, mida praktiseerivad koolitatud arstid (näiteks pimesoole eemaldamine), need, mida praktiseerivad “alternatiivmeditsiini” proponendid (näiteks akupunktuur) ning need, mida keegi ei praktiseeri (näiteks aadrilaskmine või akupunktuur telefoni teel). Teisel teljel võime — samamoodi lihtsustatuna — kõikvõimalikud mõeldavad ravimisviisid netokasu põhjal samuti kolme kategooriasse jagada: kasulikud (näiteks pimesoole eemaldamine ägeda pimesoolepõletiku korral), kahjulikud (näiteks gripi ravimine salvarsaaniga) ning mõjuta (näiteks suhkrutablettide manustamine lühinägelikkuse raviks). Kui me nüüd vaatame, kuhu ravimisviisid kahel teljel koos langevad, näeme, et kahjulikke võtteid ei praktiseeri peaaegu keegi, koolitatud arstid praktiseerivad peaasjalikult kasulikke võtteid ning “alternatiivmeditsiini” rahvas peaasjalikult mõjuta võtteid. Miks on see nii?
kasulikud | neutraalsed | kahjulikud | |
---|---|---|---|
meditsiin | tavaline meditsiin | mugavusteenused, platseebo | üksikud õnnetused |
ei kasutata | avastamata võtted | moest läinud või alles leiutamata ideed | vanad ideed, mis osutusid kahjulikeks |
alternatiivika | üksikud tõendamata uued leiud | pika ajalooga “alternatiiv- ja täiendmeditsiini” vormid | üksikud tõendamata uued ideed |
Osutub, et sellel on väga lihtsad küberneetilised põhjused. Ühest küljest on tsiviliseeritud ühiskondades reegliks, et kahjulikud ravivõtted jäetakse kõrvale. Need, mis on kahjulikud ja kasutud (näiteks raadiumiga toonik) keelatakse seadusega ära; need, mis on ohtlikud, kuid teatud tingimustel kasulikud (näiteks silmaläätse kirurgia) jäetakse kasutamiseks ainult koolitatud ja tegevusloaga arstidele. See aga tähendab, et selgelt kahjulikud ravimisviisid rändavad üsna kiiresti lahtrisse võtted, mida keegi ei kasuta, ükskõik, missuguses lahtris nad ka esimesena välja ilmusid.
Teisest küljest on arenenud teadustegevusega maades kombeks, et kasulikud võtted leiavad pärast testimist üsna kiiresti tee pärismeditsiini riistakasti. Klassikaline näide on röntgendiagnostika. Wilhelm Conrad Röntgen leidis kummalise kiirguse, mida ta X-kiirteks hüüdis, 1895. aasta novembris. Pärast mõningat katsetamist leidis 1896. aasta märtsis aset esimene teadaolev röntgendiagnostiline fotograafiasessioon ning 1903. aastal seati Mary Hitchcocki memoriaalhaiglas üles esimene püsiv röntgeniaparaat. See aga tähendab, et kui “alternatiivmeditsiini” lahtrisse ilmub tõendatavalt kasulik võte, lakkab see üsna kiiresti olemast alternatiivne; ta muutub pärismeditsiiniliseks võtteks.
Kuna need kaks mehhanismi eemaldavad “alternatiivterapeutide” pakutavate võtete seast kiiresti nii tuntavalt kasulikud kui tuntavalt kahjulikud võtted, jäävadki alternatiivsetena virelema üksnes niisugused menetlused, millest pole ei kasu ega kahju, näiteks homöopaatia. Teisisõnu, enamik “alternatiivmeditsiinist” — sealhulgas kõik, millel on pikk ajalugu — on kasutu, tarbetu, mõttetu.
Lisalugemist
- Respectful Insolence: Selective pressures and the evolution of alternative medicine
Liina ütles:
Kui üldse miski klassikalise meditsiini nime väärib, siis ilmselgelt on see Galenose õpetus vereringest, närvisüsteemist, hingamiselundkonnast, toiduhügieenist, neljast huumorist ning aadrilaskmisest. Õnneks aga on viimasest kahest tuhandest aastast tervenisti kolmandiku jooksul Euroopa meditsiiniteadust agarasti edasi arendatud ning tänapäevane meditsiin — iseäranis viimasel kahel sajandil praktiseeritu — töötab kordades paremini kui see, mida kunagine Rooma tipparst teha suutis.
Liina ütles:
Kui me õigustamisjutuga riburada pidi edasi läheme, jõuame sinnamaale, kus meditsiini alternatiividesse uskumise kätte ära surnud patsiendi vaim hakkab meile meediumite kaudu saatma sõnumeid stiilis I meant to do that!. Sorry, aga ratsionaalset meditsiinidialoogi niimoodi ei peeta.
Loomulikult ei ole siinkohal tegemist topeltstandardiga. Kui mõni pärisarst hakkaks pärast patsiendi surma keerutama, et “ongi hea, et ära suri, nüüd genereerib ta vähem kasvuhoonegaase” või “me lihtsalt vaatasime-katsetasime, kas ravita jäetud patsient ikka tõesti sureb”, lõpeks tema karjäär üsna kiiresti ja ilma aupaisteta. Pärisarstidel on õnneks aga tavaliselt mõistus peas ja sellepärast on nende puhul niisugused lollused kaunis haruldased.
dig ütles:
Hästi, informatsiooni assümmeetria on tervisega seotud teenuste puhul alati olemas olev tegur. Ma oma kogemuses näen mitmeid strateegiaid sellega toime tulemiseks nii klassikalises kui alternatiivsete meetodite juures. Patsiendi harimisega tegelevad mõlemad, samuti informeeritud nõusoleku kontseptsioon on üldlevinud.
Ka see on ideaal, milleni vaevalt ükski ühiskond jõuab.
Loen siit välja eeldust, et kõik arstid teevad eetilist ja vastustundlikku äri, siis kõik homöopaadid, refleksoloogid, akupunktuuritegelased ja mõnedes riikides ka kiropraktikud on põhimõttelagedad inimesed, kelle elu ja töö ainuke eesmärk on teisel inimesel/kliendil naha üle kõrvade tõmbamine. Kahtlen selles. Mõlemate seas on halvemaid ja paremaid inimesi.
dig ütles:
Kas arutelu ühiskondlike nähtuste olemuse ja tähenduste üle on meditsiinidialoog? Vaadates meditsiini ja selle erinevaid voole ühiskondlike nähtustena, ei saa tõsimeelselt väita, et üks olemasolev, levinud ja pikaaegne nähtus on tarbetu ja mõttetu. See on umbes sama kui põhimõtete tõttu jala käiv inimene ütleb, et autod on mõttetud ja tuleks ära keelata.
Ei, kindlasti arvavad paljud alternatiivterapeudid suhteliselt siiralt, et nad teevadki teistele head.
Ja kasu alternatiivterapeudi vaatepunktist ei ole ju (mitte ainult) rahaline – imeravitseja roll toidab kõrget enesehinnangut, annab mõju inimeste üle jne.
Ilmselgelt on ju väga raske toimetuid asju tegevatel inimestel loobuda arusaamast, et see mis nad teevad, on tõepoolest toimetu ja nad on tegelikult tarbetud – kes ikka tahaks seda endale tunnistada…
Kaugeltki mitte kõik heade kavatsustega tehtu ei tee tingimata head.
Detox jalavann ei puhasta organismi – sõltumata sellest, kas seda teenust pakkuv inimene in loomult hea või halb.
Liina ütles:
Kuidas Sa kujutad ette homöopaati oma patsienti adekvaatselt informeerimas?
dig ütles:
Samamoodi, nagu päris arst seletab patsiendile toimuvat, internetileheküljed, raamatud. Mis selles siis nii keerulist on. Iga müüja koolitab oma klienti.
Dig ütles:
Mis teine on?
Liina ütles:
Kas adekvaatne informeerimine saab seisneda valetamises?
Kriku ütles:
Kui inimene räägib seda, millesse ta ise usub ja mis tema arvates õige on, kas ta siis valetab? Kui sageli töö käigus on tulnud raha eest kas juttu ilusamaks teha või detaile teises valguses näidata?
Sellisel juhul informeerib homoöpaat patsienti adekvaatselt oma usu, mitte oma tegevuse toime kohta.
Sa tahtsid öelda, valetada?
Kriku ütles:
Usuteaduskond.
Kriku ütles:
Kui sa arsti juurde lähed, siis sa ju ka usud, et arst on õppinud ja tark ja teeb kõik nii nagu peab. Ning arst räägib sulle seda, mida tema on õppinud ja millesse tema usub. Ning teadusartikleid lugedes usud, et teised teadlased on teinud oma tööd ausalt ja eetilisi põhimõtteid järgides, ning retsensendid ja muud tegelased on piisavalt tööd kritiseerinud, et see usutav oleks.
Kuidas see on seotud mingi olemasoleva nähtuse tarbetuse ja mõttetuse selgitamisega?
dig ütles:
Saad sa näiteid tuua? Ma ise ühtegi kindlat juhtumit ei tea, kuid ega ma ka kõike ei tea. Välistada ka ei julge.
Ei usu, vaid pean kõiki lähteandmeid arvesse võttes tõenäoliseks. Need on kaks ise asja.
Kriku ütles:
Praegu ei saa. Aga ega mul kehakultuuriteaduskonna kohta neid ka varrukast võtta ei ole.
Liina ütles:
Võib juhtuda küll. Enesepettus või tahtlik teadmatus ei ole kindlasti tõsiseltvõetavaks vabanduseks, kui soolapuhuja arstina esinedes talle “siiralt” hambasse puhub — iseäranis siis, kui keegi surma saab.
@dig:
teisest küljest on ülikoolis olemas teoloogia, mis lihtsalt usundite uurimise asemel tegeleb ka praktiseeriva religiooniga, ühesõnaga nõidumisega.
@dig:
vaata ülikoolis on olemas selline värk, et sa saad võtta lisaks aineid, mis sind huvitab
ma siiski sooviksin vastust küsimustele:
miks tohivad eestis nõelraviga tegeleda ainult akadeemilise haridusega meditsiinitöötajad ? kui nõelravi on ilma mõjuta ja kahjutu soolapuhumine, ometi nõutakse akadeemilisi teadmisi !
teiseks miks tegeleb hulga lugupeetuid praktiseerivaid arste, lisaks oma erialale ka nõelraviga, aga mitte pendlite ja muu juraga ? ikka selle pärast, nad peavad nõelravi oma kogemusel põhinevalt toimivaks, aga mitte mingiks imeraviks, või soolapuhumiseks.
Mitte Tartu Ülikoolis.
Sest oskamatu torkimisega võib patsiendile kahju teha ja on lootust, et akadeemilise haridusega arst vähemalt anatoomiat ning hügieeni jagab…?
dig ütles:
Iseravimine on siis alternatiivmeditsiin. Juhhuuu!!!!
vabatmees ütles:
Kehakultuuriteaduskond annab küll akadeemilise hariduse aga mitte meditsiinilise akadeemilise hariduse, millele antud isik siin hirmsasti viidata üritab. Pole ime, et Eestis arstidesse nii halvasti suhtutakse kui rahvas ise ei suuda arstil ja võimlemisõpetajal vahet teha. (Pole mõeldud solvanguna võimlemisõpetajate suhtes. Kogu mu austus neile.)
vabatmees ütles:
teiseks miks tegeleb hulga lugupeetuid praktiseerivaid arste, lisaks oma erialale ka nõelraviga, aga mitte pendlite ja muu juraga ? ikka selle pärast, nad peavad nõelravi oma kogemusel põhinevalt toimivaks, aga mitte mingiks imeraviks, või soolapuhumiseks.
Ma küll ei tea ühtegi sellist arsti aga kui tegelebki, eks siis ikka selleks, et leiba teenida. Meil siin ju turumajandus ja nõudlus teenuse järele tekitab pakkumist. Ja lisaks on platseeboefekt vahel tõesti vajalik. Sellest on vist eelpoolgi korduvalt juttu olnud.
Saima Tischler
Tonda ütles:
Alternatiivmeditsiin ei ole teps mitte see raviviis, mis ei ole uuringutega kinnitust leidnud. Ka tõenduspõhine alternatiivmeditsiin jääb ikka alternatiivmeditsiiniks, ehk siis pärast meetodi toimivuse teaduslikku tõendust seda ei “tõsteta ümber” “päris”- meditsiini valdkonda.
Alternatiiv- ja täiendmeditsiin alla liigitatakse järgmised meetodid:
http://www.whccamp.hhs.gov/fr2.html
Paistab, et sulle on “alternatiivsus” väärtus omaette.
Erich ütles:
Sitta kah, Erich vaata, mis kõike akupunktuurist kirjutatakse:
Akupunktuur ei ole pelgalt platseebo
http://news.bbc.co.uk/2/hi/health/4493011.stm
ja paluks mitte tulla ütlema, et BBC pole tõsiseltvõetav allikas, igas artiklis on ära märgitud autorid, uurimisasutused ja kus teadustöö veel avaldatud on.
Akupunktuur aitab artriidi puhul
http://news.bbc.co.uk/2/hi/health/4111047.stm
Akupunktuur aitab südamehaigeid
http://news.bbc.co.uk/2/hi/health/4111047.stm
vice versa ütles:
Ja neist millis(t)e meetodi(te) toimivus on leidnud teaduslikku tõestust?
Starker ütles:
See on täitsa põnev raport lugemiseks. Aitäh!
Tsiteerime siis antud lingist vastust :
Tervislik toitumine südamehaiguste ennetamiseks ning naistepuna preparaatide kasutamine kerge kuni mõõduka depressiooni raviks ón meditsiini pärisosa ja ei ole mingi alternatiivmeditsiin (ükspuha, kumba alternatiivmeditsiini määratlust siinkohal kasutatada, kas seda, et alternatiivmeditsiin on toimetu alternatiiv päriselt toimivale meditsiinile või seda, et alternatiivmeditsiin on midagi sellist, mida tavameditsiinis ei kasutata). Juhin siiski tähelepanu, et naistepuna preparaatidel on päris palju kõrval- ja koostoimeid.
Glükoosamiiniga on selles mõttes keerulisemad lood, et (tava)meditsiinis seda kasutatakse ja kirjutatakse liigesvaevustega patsientidele välja üsna sageli, kuigi päris kindlalt tõestatud toimet osteoartroosi kulule tal siiski ei ole. Küll on glükoosamiinil tõesti vähe kõrvaltoimeid.
Nõeltega torkimisest on teatud kasu kroonilise valu korral on olemas (ükspuha kuhu tekitatud valuaisting leevendab valuaistingut kusagil mujal keha piirkonnas, nt kui pingepeavaluga inimene näpu ära lööb, siis sellejärgselt järgselt peavalu tunnetuslikult oluliselt leeveneb või kaob.).
Ainult et vahet ei ole, kuhu nõelu torgata, lisaks on selline ravimeetod võrreldes teiste ravivõimalustega väheefektiivne ja potsentsiaalseslt siiski üsna ohtlik ja subkejtiivselt paljudele ebameeldiv (tegelikult ei ole ikka nii tore, kui sind nõeltega torgitakse, toredaks võib teha ainult see, et inimene tunneb end kuidagi eriliselt kohelduna).
Väide toidulisandite potentsiaalsetest kasudest neuroloogiliste seisundite korral on niivõrd ebamäärane, et seda on võimatu kommenteerida.
M ütles:
Kuulge, lõpetage ükskord see hale eneseveenmine.
Või tegelikult, mis ütleja mina siin olen, laske samas vaimus edasi, pigistage iga kord silmad kõvasti kinni ja rullige üle kommentaaride, kus on viited nõelravi uuringute tulemuste kohta, millised teile ei sobi.
Hoidke oma veendumusi ikka kõvasti au sees edasi, skeptikud.
@ vice versa
Kas väärad tõestused said Sinul lõpuks otsa?
Muideks, päris maailm pakub enamat, kui puudulikuks jäänud fantaasia suudab välja mõelda.
Kas ma tohiksin paluda, et artikli autor selgitab selle kirjatüki kirjutamise eesmärki?
Liina ütles:
Kas Sul on alust arvata, et siinse artikli eesmärk erineb teiste omast?
dig ütles:
Ma ei ole just igapäevane skeptik.ee kasutaja, ning ilmselt ei taju kõige paremini siinse auditooriumi eripära ja artiklite eesmärki. Mul on paar hüpoteesi kirjatüki eesmärgi osas. Kuid et anda konstruktiivset kriitikat, siis oleks hea seda täpsustada.
Mul on kahju, kui autor on häiritud minu küsimustest. Ent kuna meditsiini teema ühiskonnas on mulle oluline teema, siis häirib mind see kirjutis õige mitme kandi pealt.
Reeglina kirjutatakse skeptik.ee’sse artikleid selleks, et valgustada lugejaid, populariseerida teadust ja/või juhtida lugejate tähelepanu meie ühiskonnas leiduvatele kahetsusväärsetele jamakohtadele. Siinne artikkel, nagu ka selle aluseks olnud ingliskeelne artikkel Respectful Insolence’ist, täidab kõiki kolme eesmärki korraga.
Liina ütles:
Kas artiklisse on lipsanud mõni konkreetne parandatav viga või käib jutt umbmäärasest ebamugavustundest?
Tänan dig! Need on üsna üldised eesmärgid. Minu ebamugavustunne on pigem mittespetsiifiline, seega norin ma enam põhimõtete kallal.
Kohati tajun ma lahmimist, ehk väga üldiste väidete esitamist. Kasvõi näiteks see pealkiri, mille üle ma juba eelnevates kommentaarides olen virisenud. Kui sa oleks väitnud, et kirjatöö eesmärgiks on tekitada elavat arutelu alternatiivmeditsiini üle, siis oleks selline pealkiri olnud täiesti omal kohal.
Rääkides eesmärkidest, siis mulle oleks meeldinud ka midagi sellist – tutvustada huvitavat kirjatükki alternatiivmeditsiini ja tavameditsiini suhete üle.
Teiseks ja minu arvates olulisemaks puuduseks võib lugeda täpsust mõistetes ja definitsioonides. See võib tunduda mõttetu ja tüütuna, ent on siiski oluline.
Näide: Sinu kommentaaridest loen ma välja, et tavameditsiin võiks olla see, mida praktiseerivad arstid. Kui me nüüd noriks, siis jääksid sellise seletuse järgi tavameditsiini alt välja kõik need tervishoiuteenused, mida pakuvad erinevad õed ja ämmaemandad. Seega, suur hulk meditsiinisüsteemis toimuvast oleks justkui alternatiivmeditsiin. Ma usun, et see ei olnud sinu eesmärk.
Teksti aluseks võttes tuleks siinkohal juhtida ka tähelepanu mõistete tervis, haigus, meditsiin ja teadus sisule. Mulle tundub, et erinevate taustade ja kogemustega inimesed täidavad neid mõisteid erinevate tähendustega. Kõiki neid lahata läheks väga pikale ja oleks omaette teema. Oletan kirjutatu põhjal, et oled kasutanud haiguse bioloogilist kontseptsiooni (haigus on häire organismi funktsioonides ja/või mistahes elundites ja kehaosades(Horacio Fabrega, vt lähemalt huvitav eestikeelne artikkel lk 102)). Bioloogiline haiguskontseptsioon sobib üsna hästi kasutamiseks arstiteaduse enda sees, ent tekitab probleeme sellistes aruteludes nagu praegune, kus juttu on meditsiinist kui ühiskondlikust nähtusest.
Ma võiksin pikalt edasi arutleda teemal kuidas haige olemine on sotsiaalne nähtus, ühiskonna poolt suures osas määratletud. Lihtsustades, inimeses toimuv bioloogiline muutus tekitab omamoodi sotsiaalse reaktsiooni (inimene nimetab ennast haigeks, läheb arsti või muu spetsialisti juurde, ravib ennast jne). See on ühiskondades erinevalt kokku lepitud, ajaloos muutuv ja inimese elu jooksul õpitud. Bioloogilisel on selles protsessis oma roll, ent sellel on piirid.
Mul on probleeme ka selle skeemiga, mida sa tekstis esitled, kuid ilma suurema analüüsita ei oska ma pakkuda head alternatiivset lahendust. Ühest küljest jätab see tähelepanuta kõik need raviviisid, mida inimesed iseenda ravimiseks kasutavad (eneseabi). Samamoodi teraapiad, mis on tõenduspõhised, kuid mida rakendavad näiteks psühholoogid (meditsiinivälised raviviisid). Kiirelt tulevad veel meelde füsioteraapia, muusikateraapia, kunstiteraapia. Ning veel võiks rääkida ka gruppides enda tervise heaks tehtavast tööst, kasvõi anonüümsed alkohoolikud. Arvan, et see loetelu ei ole ammendav ning pilt raviviisidest on veelgi kirjum.
Teisest küljest häirib mind see kasulikkuse ja kahjulikkuse teema. Aga selle üle arutlemine oleks filosoofiline ja ideoloogiline vaidlus. See tekitab küsimusi ja mina oma teadmiste juures ei julgeks raviviise sellisel moel jagada kasulikeks ja kahjulikeks. Kui ma neid jagada tahaks, siis äkki sellisteks, millel on olemas tõenduspõhisuse tugi ja selliseid, millel seda ei ole. Ent siis peaks hakkama defineerima tõenduspõhisust ja see lisab õli tulle juba mitmetele olemasolevatele vaidlustele.
Siin ilmselt oleks head näited. Pakkusin mõnda eespool kommentaarides. Vahepealse aja jooksul tuli meelde üks keerulisi küsimusi tekitav näide – sünnitaja sundimine selili. Tegemist on lääne meditsiinis ja arenenud ühiskondades levinud praktikaga. Seda praktiseerivad arstid, ning haiglate organisatsioon väga paljudes ühiskondades toetab arstide toimimist vastaval viisil. Uuringud näitavad ja talupojamõistus ütleb, et see ei ole kasulik ei lapsele ega emale, ent ometigi on seda viimase 200 aasta jooksul just arstide poolt praktiseeritud. Tervishoiusüsteemides, kus ämmaemandatel on enam otsustusõigust, on praktika paindlikum. Kellele selline praktika kasulik on?
See on vaid üks näide. Ma ei taha väita, et meditsiin on kasutu, sugugi mitte. Ma lihtsalt ei arva, et kogu meditsiini saab katta sildiga „hea, tõenduspõhine, positiivne“ ja muid raviviise siis vastavalt „halb, tõendamata, mõjutu, kasutu, negatiivne“. Edasise tõsisema huvi korral
Vastandamine, mis kirjatükis esile toodud on, on lihtne ja arusaadav vahend. Ent sellesse tuleb suhtuda ettevaatlikult, kriitiliselt.
Mis puutub nüüd viidatud artiklisse või blogipostitusse, siis kõige enam jäi mind vaevama järgmine probleem. Kui tolle kirjatüki autor väidab, et ta ei tea ühtegi sellist raviviisi, mis oleks olnud alternatiivravi osa ja mis oleks lihtsalt ära unustatud, siis selle tõenduseks ei esita ta mingeid viiteid. Selle väite tõestamiseks oleks vaja süstemaatilist ajaloolist ülevaadet eri aegadel erinevates ühiskondades kasutusel olnud raviviisidest. Piisaks või ülevaatest ühe ühiskonna või mingi konkreetse raviviisi lõikes. Ilma eluaeg pühendunud meditsiiniajaloolane olemata mina midagi sellist väita küll ei julgeks.
kommentaarist 87 on kaduma läinud link artiklile. Vabandust
Kogu selle tapeedi mõte on siis mis? Sa ei nõustu, et loodusteaduslike, sh. arstiteaduslike, väidete esitajad peaksid oma väiteid tõendama selleks, et nende väidete alusel saaks otsustada inimeste elu ja tervise üle?
Mõningaid ajalooliselt kasutusel olnud kõhnumisvahendeid.
Analüüs, miks toimetud või teinekord koguni kahjulikud ravitsemise viisid kiiresti unustusehõlma ei vaju.
Nõelravi toimimise olemusest kirjutati hiljuti ajakirjas Nature Neuroscience, vahendab Novaator.
Kriku ütles:
Antud kirjatüki autor ei esitanud ju arstiteaduslikke, vaid pigem meditsiini- ja ühiskonnateoreetilisi seisukohti, millede pädevuses ma julgesin kahelda.
Mind lihtsalt häiris see reduktsionistlik käsitlus!
M ütles:
See on küll hea artikkel kummutamaks üleval viidatud blogipostituse ja ka selle kirjutise ühte olulist väidet.
Tänud ka selle huvitava lähenemise eest.
Kirjatüki autor käsitleb sama küsimust, mille mina sulle esitasin ja millele sa ei vastanud.
Kriku ütles:
Ehk sa tooksid välja minu tekstidest selle lause, kus ma seda väidan?
Palun vasta küsimusele. Kas sa nõustud või ei nõustu, et loodusteaduslike, sh. arstiteaduslike, väidete esitajad peaksid oma väiteid tõendama selleks, et nende väidete alusel saaks otsustada inimeste elu ja tervise üle?
Kriku ütles:
sõltub ju väitest ja väitjast P
Olles teksti lugenud eest- ja tagant otsast ei ole mina nõus väitega, et artikkel tegeleb selle küsimusega, mida Kriku minule esitas. Artikkel tutvustab teooriat mis väidab, et tavameditsiini mittekuuluvad raviviisid püsivad sellistena, kuna nad ei ole efektiivsed.
Kommentaaride seas on välja toodud mitmeid näiteid asjadest, mis selle teooriaga vastuolus on.
piksepeni ütles:
Nagu juba eespool öeldud sai, siis nõeltega torkimisest võib olla teatud kasu kroonilise valu leevendamisel.
Ainult et kasu on väike (kui seda üleüldse on – sest väide kasude kohta põhineb peamiselt väikestel ja mitte just väga korrektselt läbi viidud katsetustel) ja nõelte kehasse torkimisega kaasnevad olulised ebamugavused ja riskid, ka ei sõltu torkimise kasu sellest, kuhu neid kehas torgatakse (küll võib sellest oleneda nõelte poolt tekitatud kahju).
Kui nüüd viidatud artiklit ennast lugeda, siis saab vaid öelda, et too hiirtel tehtud uuring aitas selgitada valu korral esinevaid biokeemilisi muutusi, kuid akupunktuuri kui ravimeetodi toimimise kohta ei saa selle artikli põhjal küll järeldusi teha.