Kaitseministri valeotsingud
Märtsi lõpp paistab silma kahe tähelepanuväärse sõnavõtuga inimeste poolt, kellest mõlemat võib pidada Eesti helgemateks peadeks. Artiklid ise ning nendega seonduvad küsimused on piisavalt mahukad, et neil peatuda pikemalt, kui seda võimaldab tavapärane kommentaar ajakirjanduse teemas.
Otsa tegi lahti akadeemik, endine TÜ rektor ja praegune kaitseminister Jaak Aaviksoo oma artikliga “Diplomaatias” (“Infokonfliktid ja enesekaitse”, 03/2011) ning talle vastas Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud (“Kui suurt valet me vajame?”, EPL 24.03.2011).
Raud leiab oma vastuses, et:
Ma ei ole ammu, aga võib-olla üldse lugenud mõne eesti poliitiku sulest midagi nii avameelselt küünilist kui Jaak Aaviksoo artikkel „Infovastasseisud ja enesekaitse” Diplomaatias nr 3 (märts 2011).
Lühidalt kokku võetuna seisneb artikli sõnum selles, et inimestel ja rahvastel on informatsioonilise enese-määramise õigus, ainult nemad ise tohivad otsustada, mis on nende kohta käiv tõde ja mis mitte. „Keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me seda ise ei taha,” ütleb akadeemik ning rõhutab, et „ei tohi ennast lasta petta ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine”. Mida sellele lisaks tuleb kasutada, võib järeldada igaüks ise.
Käesolevate ridade autor soovitab Rein Raua argumentatsiooniga igaühel endal tutvuda ja ei näe põhjust selle refereerimiseks. Küll aga ta tahaks ta skeptiku ja ajaloolasena avaldada arvamust mõningate Aaviksoo väidete ning nendega seonduvate küsimuste kohta.
Kaitseminister kirjutab, et:
Eneseteadlike subjektide ja mõistuse tekke kaudu on tekkinud võime ennast identifitseerida ning projitseerida oma tahet. Enesetunnetusest enam ei piisa, sest see oleks kasutu ilma võimeta otsustada ja seda otsust täide viia. Iga otsuse täideviimine on aga tahte projitseerimine endast väljapoole. See on alati ühepoolne akt ja sellisena oma loomult konfliktne.
Selline väide näib olevat fundamentaalselt mõrane, kuna hulga inimtegevuste juures on kas füüsiliselt või siis kultuurikontekstist tulenevalt vältimatu koostöö. Jahti pidada või maja ehitada on paljudel juhtudel üksinda füüsiliselt võimatu. Meie kultuurikontekstist on normiks konsensus järglaste soetamisel. Kuigi soovi oma geene edasi anda võib ju käsitleda iseka indiviidi tahte elluviimisena, loetakse selle mittekonsensuslikku vormi – vägistamist – sajandeid vana ühiskondliku kokkuleppe kohaselt raskeks kuriteoks ning see ühiskondlik kokkulepe muudab kõnealuse strateegia äärmiselt ebaefektiivseks. Järelikult ei piisa otsuse täideviimiseks paljudel juhtudel oma tahte projitseerimisest endast väljaspoole – selleks tuleb teha ka koostööd, lubada teistel eneseateadlikel ja isekatel subjektidel projitseerida oma tahet sulle. “Alati ühepoolse akti” asemele astub mitmepoolne vahetussuhe. Nii võib näiteks juhtuda, et kellelgi tuleb valida sobiva partneriga järglaste soetamise ning mõne oma eluviisi ja identiteedi osaks kujunenud tegevuse, näiteks suitsetamise vahel.
Loomulikult on ka Aaviksoo teadlik sellest, et indiviid üksi ei saavuta tihti midagi ja viitab sellele alljärgnevalt:
Mina sisse mahub kindlasti mina ise, mõnel mahub naine-lapsed ka, mõnel enam mitte. Paljudel mahuvad naabrid ja sõbrad, koduküla rahvas, Rotary Klubi. Mõnel mahuvad oma keele sugulased, oma rahvas või rahvus, teistel jälle oma usukaaslased, kuidas kunagi. Ometigi on see enesemääratlus kõigil kõrgematel tasanditel olemas ja sellisena seisab see enese säilimise ja säilitamise eest nagu meie oma väike mina.
Ometi jääb vastuseta küsimus, miks ei laiene ka nendele kogukondadele ülaltoodud püüdlemine lepinguliste suhete poole. Aaviksoo väidab, et:
Mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal – kui mina on hea, siis mittemina tasakaalustab seda head, et kokku tuleks null.
käsitledes niimoodi inimeste või inimorganisatsioonide vastastikust suhtlust nullsummamänguna. Samas on käesolevate ridade autoril meeles professor Aaviksoo loeng mänguteooriast ja vangi dilemmast. Kaks isikut istuvad vangis ning kui üks teise peale kaebab, saab kaebaja kohe vangist lahti ja teine peab istuma 10 aastat. Kui mõlemad üksteise peale kaebavad, peavad mõlemad istuma 5 aastat. Kui mõlemad vaikivad, saavad nad vaid 6 kuud, kuna enamohtlikumat koosseisu ei õnnestu tõendada. Seda 1950. aastal sõnastatud probleemi võib teisendada ka otsusteks poliitikas, majanduses jne. ja see illustreerib olukorda, milles subjektid on motiveeritud langetama otsuseid, mis objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast on ebaratsionaalsed. See motivatsioon tuleneb usaldamatusest – subjekt on sunnitud kalkuleerima, mil määral on kõrvalkongis istuv saatusekaaslane (või kaubanduspartner või naaberriik) usaldusväärne. Kui subjektid üksteist täielikult usaldavad, siis on nad mõlemad vait, istuvad oma pool aastakest ära ja kogu lugu. Kui subjektid üksteist üldse ei usalda, siis ei pääse neist kumbki enne viit aastat. Nende äärmuste vahele jäävad juhtumid, mil üks subjektidest on usaldav ja teine mitte ning mis võimaldavad tõesti ühel neist kohe pääseda.
Poliitik Aaviksoo räägib meile nüüd, et igal juhul on mõtet eeldada, et kõik mis jääb “minast” väljapoole, on ühtlasi sellega paratamatus ja fundamentaalses konfliktis. Kuidas on sellisel juhul võimalik saavutada olukorda, milles nii “mina” kui “tema” ülekuulamisel vaikiksid, jääb käesolevate ridade kirjutajale arusaamatuks.
Küll aga julgeb ta arvata, et 20. sajandi Euroopa suurim saavutus oli selle taasühendamine ning see sai teoks eelkõige autarkiaideest loobumise tagajärjel. Kui meil on mitu suurriiki, millel on enda territooriumil ja kolooniates ligipääs kõikvõimalikele strateegilistele ressurssidele, siis on põhimõtteliselt võimalikud kaks mudelit. Esiteks võib kumbki neist üritada ise hakkama saada, millega kaasneb pidev arutelu ressursside jagamise üle, lõputud vaidlused ja piiriõgvendused, et kindlustada olukord, milles igaühel on tükike igast Heast Asjast. Eriti tuliseks muutub asi arusaadavalt siis, kui avastatakse mõni uus Hea Asi. Sellised riigid püüdlevad autarkia, eneseküllasuse poole, mis oli ideaal juba Antiik-Kreeka linnriikide jaoks. Teine mudel on leppida sellega, et igal riigil on ressursse, mida teistel ei ole ning maksimeerida võimalusi nende omavaheliseks vahetamiseks. 20. sajandi Euroopa ajalugu näib olevat tõestanud, et teine mudel töötab ja esimene mitte – tänapäeva Euroopa suurriigid ei saa ilma üksteiseta hakkama (mida tõestab muuseas ka praegune finantskriis) ning uus suur sõda Euroopas viiks põhja nad kõik. Pole ühtegi põhjust, miks seda riikide kohta käivat näidet ei võiks laiendada riigiülestele üksustele nagu näiteks maailmajagusid hõlmavad liidud või vabakaubanduspiirkonnad.
Samamoodi tuleb meil leppida arusaamisega, et jumal või Darwin – jällegi sõltuvalt ilmavaatest – ei andnud meile eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida, mida mõned reformatsioonist ja valgustusajast hullutatud inimesed tänase päevani arvavad, vaid selleks, et ellu jääda.
Hakkamata süvenema indiviidi või tema geneetilise pärandi esilekestmise prioriteetuse küsimusse, tahaksin hoopis küsida: miks peab neid kaht eesmärki vastandama? Mis juhul on vääratele faktiväidetele rajatud õnnestunud poliitikat, mis suurendab shansse ellu jääda? Mismoodi saab ajada pragmaatilist “reaalpoliitikat”, olles ise reaalsusest hälbinud?
Või on kaitseminister arvamusel, et piisab sellest, kui objektiivset tõde teab äravalitud eliit, kes langetab juhtimisotsuseid?
Oleme otsustanud oma peamiseks eemärgiks pidada nüüd, kus on euro taskus, NATO vihmavari pea kohal ja Euroopa Liit koos Schengeni viisaruumiga avatud, pühenduda omaenese ellujäämise eest seismisele. Ometi ei pruugi see lihtsaks kujuneda, kui me ei suuda emotsionaalset enesemäärangut keele, kultuuri ja rahvuse kaudu laiendada tänapäevastele konstruktsioonidele, milleks on riik.
Etnilisest, rahvuslikust enesemääratlusest riiklik-rahvusliku enesemääranguni kasvamine seisab Eesti rahval veel ees.
Üldteada faktina on Läänemaailmas levinud kaks rahvuse määratlemise kontseptsiooni. Esimese järgi neist määravad rahvuse etnilised tunnused. Selle arusaama tugiala moodustavad piirkonnad, mille elanikud on tundnud oma etnilisi tunnuseid ohustatuina: Saksamaa, Venemaa ja Ida-Euroopa. Teise arusaama järgi määrab rahvuse kodakondsus või isegi riikkondsus – seda esindavad näiteks Prantsusmaa (mis ei tunnistanud väga hiljutise ajani põhimõtteliselt, et selle territooriumil on mingeidki rahvusvähemusi, saamata sealjuures OSCE käest noomida) ja oma ajalooliselt kodumaalt nagunii lahkunud immigrantidest moodustunud USA. Juhul, kui tõepoolest pidada eesmärgiks esimesest arusaamast loobumist ja teise omaksvõtmist, peaks senise ajaloo loogika kohaselt sellele eelnema olukord, milles puudub tegelik oht etnilist kuuluvust määravatele tunnustele. See väide on 21. sajandi alguse eesti rahvuse kohta ilmselgelt liialdatud ning seda kajastab ka Põhiseaduse preambul. Eesti Vabariigi kehtiva põhiseaduse kohaselt on Eesti Vabariigi kui inimorganisatsiooni eesmärk tagada “eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Eesti Vabariik ei ole eesmärk omaette. Alles 20. sajandi alguse maakaartidel leidusid Liivimaa ja Preisimaa, mille põlisrahvuste viimased esindajad olid oma etnilised rahvustunnused minetanud sajandeid varem (või siis lihtsalt maha tapetud). Juhul, kui EV kaitseminister austab põhiseadust, ei saa ta oma tegevuse eesmärke pidada täidetuks sellega, kui mõnesaja aasta pärast leiab maakaartidelt samasuguse Eestimaa või isegi Eesti Vabariigi.
Samas teeb käesolevate ridade autorit rahutuks ka mõte, et riiklikule bürokraatiamasinale võiks kanda üle emotsionaalse truuduse, mida indiviid tunneb grupi vastu, kuhu ta kuulub. Katsed seda saavutada on vististi alati leidnud aset vaid totalitaarsetes või autokraatlikes riikides ja on alati ka läbi kukkunud.
Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne. Ja kindlasti ma ei tahaks seda õigust võtta ainuüksi Eesti riigile ja rahvale, vaid laiendada seda õigust, või õigemini – elu on seda alati laiendanud – kõikidele organisatsioonidele, kellel eksisteerib mingilgi tajutaval tasemel eneseteadvus.
Informatsiooniline enesemääratlemine rahvusriigi tasemel tähendab ka seda, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha. Ja meist oleks rumal panna pahaks nende riikide tegevust, kes samuti ei soovi alati tõde rääkida.
Kindlasti on igal riigil õigus riigisaladusele ja vaevalt et ükski riik ilma selleta hakkama saab. Valetamine võib olla formaalselt õiguspärane ja võib seda ka mitte olla – näiteks kindlasti lasub Eestil õiguslik kohustus anda tõest informatsiooni oma liitlastele või lepingupartneritele. Kuid millises olukorras peaks valetamine olema Eestile kasulik? Mida on Eesti Vabariigil nii väga varjata? Kui möönda, et Eesti vajab oma eksisteerimiseks valesid, peame me ühtlasi möönma, et mingid väga olulised elemendid Eesti identiteedis või kuvandis ei vasta tõele. Millised need olla võiksid?
Seniste teaduslike uuringute alusel ei ole põhjust kahelda, et Eesti on eestlaste ajalooline kodumaa eelajaloolistest aegadest saadik. Sellele viitavad eesti keele katked Läti Hendriku kroonikas, Loode-Venemaa ja Baltikumi kohta käivad varasemad kirjalikud allikad ja ulatuslik arheoloogiline materjal, mis räägib selgelt asustuse järjepidevusest. Samuti on väga põhjalikult dokumenteeritud Eestis 20. sajandil toime pandud kuriteod. Meil ei ole vaja kokku valetada, et 1940. aasta sündmustes osalesid Nõukogude relvajõud ja neid korraldas koha peal Andrei Zhdanov või et Eestis arreteeriti ja küüditati kümneid tuhandeid inimesi. Meil ei ole vaja kokku valetada ei Vabadussõja võitu, venestuspoliitikat ega Laulvat revolutsiooni. Mis on see tõde, mida kaitseminister peab vajalikuks varjata? Kas ei kaasne valetamisõiguse rõhutamisega ka mööndus, et meil on midagi väga olulist, mille kohta meil oleks parem valetada?
Teiselt poolt – miks küll peaks meist olema rumal panna kellelegi pahaks väidet nagu oleksid eestlased vähegi pikemat aega elanud vaid Tallinna ümbruses umbes Luksemburgi suurusel maa-alal, millega tuli kunagi välja Vladimir Zhirinovski? Kas pole see väide ühtlasi nii väär kui pahatahtlik?
Aaviksoo rõhutab järgnevalt:
Kuhu suunatakse niisugused identiteedi rünnakud esmajärjekorras? Sellesse, mis on eriliselt oluline, mis moodustab identiteedist kõige olulisema – tuumikossa. Tuumikosa moodustab meie päritolu. See, kes me oleme ning mis on meie sünnipärane loomus. Just sellepärast hoiavad kõik riigid, rahvad ja inimesed kui kõige kallimat vara lugu oma pärinemisest ja sündimisest.
Ajaloolasena huvitab mind väga, mis osa meie päritolu käsitlevast informatsioonist võiks küll olla kokku valetatud ja millise tõe eest me peaksime ennast kaitsma. Kas tõesti on Aaviksoole teada midagi väga kompromiteerivat, mis on mitme põlvkonna teadlastel kahe silma vahele jäänud? Või valmistab ta meid ette paratamatuks paljastuseks, et kõik senised eesti ja Eestist kirjutanud välismaa ajaloolased, arheoloogid, keeleteadlased, geneetikud jt. on järginud vaikivat kokkulepet kujundada müüti Eestist kui eestlaste põliskodust ning fabritseerinud selleks kõikvõimalikke tõendeid, alates Hendriku kroonikast ja Valjala maalinna müüridest ning neist leitud nooleotstest ja lõpetades küüditatute nimekirjade ja siiani elavate kaasaegsete mälestustega? Et tegelikult oli kõik hoopis teisiti ning meie senine identiteet on vaid määratu vandenõu õnnestumise tulemus?
Mida küll meie identiteedi tuumikosast peab Aaviksoo tõeste väidete abil rünnatavaks?
@Kriku:
Miks mitte, võiksid küll postitada. (mu meelest).
… ütles:
Tsiviliseeritud bürokraatias on kombeks, et enne, kui bürokraat otsuse teeb, uurib ta välja relevantsed saadavalolevad arvamused, seisukohad, loosungid ja mõned faktid ka. Nõustajate ülesanne on see kõik kokku koguda ja peabürokraadile söödavasse vormi panna, et too saaks oma misiganes otsuse õigsuses kindel olla ja teisigi veenda. Tsiviliseeritumas ühiskonnas nõustuvad tema otsuse ja selle taga olevate argumentidega hulka inimesi kõiksugustest parteidest, barbaarsemas ühiskonnas eeskätt inimesed tema enda parteist.
Kui bürokraadil ei ole hulka nõustajaid, võib mõni asjasse puutuv detail kergesti kahe silma vahele jääda ja siis sõimavad vastaspartei poliitikud parajasti võimul oleva partei poliitikuid kehvas bürokraatias, tuulepäisa tehtud otsustustes ja seitsmes surmapatus. See oleks poliitiliselt piinlik juhtum; poliitikud eelistavad, et vastaspartei poliitikud süüdistaksid neid ainult paaris või kolmes surmapatus ja bürokraatide patte mängu ei tooks.
@ Mart K.
Mart K. ütles:
Tahtsingi just öelda, et sealt, kus mõõgad mängu tulevad, olgu nad ühe- või kaheteralised, ei saa kaugel olla kõikvõimalikud templid, rüütlid, roosid, ristid, põlledega mehed, Lesepojad jne.
Kuidas palun?
Mina pean templi (pitsat, trükituna lehele) all silmas lihtsamal juhul asutusesiseseks kasutamiseks.
Raskematel juhtudel salajaseks või täiesti salajaseks vormistatud materjale, millest isegi teksti lõike ei või kasutada.
Sellest seadusest, mis reguleerib tetud dokumente.
Tegelikult oligi muidugi kõik täiesti arusaadav; tunnistan üles, et templiteemalist vett sogasin muigamise eesmärgil meelega.
Mart K. ütles:
Sain valesti aru.
Tänan selgituse eest.
Ma arvan, et isegi mitte tõe poolt. Pigem teise, alternatiivse loo poolt.
Kas pole see “eestlaste identiteedi tuum” mitte lihtsalt üks lugu, mis ajaloolise tõega üsna heas kooskõlas on. Aga siiski mitte nii heas, et see ainus võimalik lugu oleks, mida ajalooline tõde lubab. Kui on nii, siis pole see lugu tõesti ainult tõe abil kaitstav.
Jah, märkus on õige, et tuleb eristada fakte ja nende tõlgendusi. Aga minule piisab täielikult faktidest. Mul on üsna ükskõik, mida arvab keegi sellest, kuidas eestlased siin maal elasid, kui tal mingeid fakte ei ole. See on ilukirjandus. Minu identiteedi tuumas ei sisaldu väiteid, et eestlased on kõige visamad, töökamad, rahuarmastavamad, ausamad või midagi sellist. Kindlasti on inimesi, kelle puhul on teisiti, aga ma ei näe küll põhjust, miks riik selliste müütidega tegelema peaks.
@Kriku:
Kas ei või olla tegemist meie lähiajaloo ümberkirjutamisega? Noh kusagil 30-40 aastat, veendunud kommunistid muudetakse Eesti iseseisvuse eest võitlejateks, kes õõnestasid näiteks Moskva seltsimeestele joomapidusid korraldades Nõukogude võimu.
Minu teada ei saa arhiividest ilma isiku loata, kelle kohta materjale otsitakse, midagi kätte. Seega tekib võimalus luua pooltõdede mütoloogia inimese tegevuse kohta sotsialismi ajal.
II MS materjalid on Inglismaal salastatud ja avalikuks peaks need väidetavalt tehtama 2015.a. kuid kardetakse, et salastatakse veel mingiks ajaks. Neil on üht-teist varjata, ka meie omad tahavad varjata oma tegevust.
@ Oakrock
kuid kardetakse, et salastatakse veel mingiks ajaks.
Mida seal veel salastada on?
N: Kuid sellest II MS ajal üks inglastele, kui võitjatele, väga negatiivse valgust jättev asi on ju täiesti avalik. See, kus käidi pommitamas sksamaa linnu, mis lepingute järgi olid mõeldud sõjapõgenike jaoks. Neil linnadel puudus õhutõrje ning pommitamise tagajärgedel hukkus kümneid tuhandeid tsivilistidest sõjapõgenikke.
Loomulikult seda ajalooõpikutes ei kirjutata, kuid varjatud sellised asjad ka ei ole.
Neil on üht-teist varjata
Mida siis?
Kuidas sa tead, et on midagi varjata?
Järelikult on sinul täpne ülevaade arhiividest.
Ei saa lähtuda sellest, et kõik mida sa ei tea on salastatud. Või kui materjalid avalikustatakse ja ei sisalda seda, mida ootatud (sakslaste lendavad taldrikud, tuumapommid jne), siis varjatakse edasi midagi.
Andestust, aga miks on kõigi jaoks nii loomulik arutada lühikokkuvõtet, kui olemas peaks olema ka täistekst?
Või on kusagil liikumas ettekande täisversioon, mida mina ei tea?
K_V ütles:
Täisteksti kandis minister ette ainult konverentsi kutsutud külalistele.
dig ütles:
Siis on see täistekst nigu Seitsme Moosese Raamat.
Konverentsist on Dozor Pidaras’i vahendusel saadaval ka SAFKA vandenõuteoreetiline käsitus:
K_V ütles:
Aga loe siis lühikokkuvõtet Diplomaatias.
@…:
Mida seal veel salastada on?
Liitlaste vangilaagrid, saksa naiste ja laste massivägistamised. Täpselt ei ole teada isegi seda palju liitlaste vangilaagrites inimesi hukkus, täpsemalt näljutati surnuks! Mingid dokumendid selliste sõjakuritegude kohta peaksid ju olema.
Ei saa lähtuda sellest, et kõik mida sa ei tea on salastatud.
Lugesin seda mingi artikli kommentaariumist, et poetakse isikuandmete kaitse seaduse taha ja salastatakse meie praeguste poliitikute tegevust kommunistliku partei liikmetena, juhul kui seal peaksid esinema nende isikuandmed.
Või kui materjalid avalikustatakse ja ei sisalda seda, mida ootatud (sakslaste lendavad taldrikud, tuumapommid jne), siis varjatakse edasi midagi.
Miks Te arvate, et ma jaburusi ootan ja usun? Selleks on inimestele mõistus antud, et vahet teha, mis on vale ja mis tõde.
Sellepärast, et see on kaalukas väljaandes eraldi artiklina avaldatud. Vihjamine, et tegelikult on see vaid lühikokkuvõte ja jutu mõttest saab päriselt aru ainult ettekande täisteksti lugedes, on demagoogia (see ei ole nüüd kriitika sinu pihta, K_V). Kui kirjutatakse artikkel, siis peab see olema terviklik ja selle kui terviku üle peab saama ka arutleda. Vastasel korral võiks ükskõik mis jampsi laduda ja alati öelda, et see on vaid lühikokkuvõte vms., mida on vääriti mõistetud. Näiteks konverentside teesid esitataksegi ju lõpuks lühidalt…
Loomulikult teab akadeemik professor Aaviksoo seda kõike ise ka ülihästi.
@Kriku:
Probleem on lahti seletatud vanas EPL artiklis, seega ei midagi uut siin päikese all, ainult areng ja mitte paremuse suunas….
„Eesti rahvusliku infojulgeoleku muutunud ohud“ Jaak Aaviksoo, kaitseminister 23. detsember 2009 08:00 http://www.epl.ee/artikkel/485442
Uus aeg on muutuste aeg. Nii inimese kui ka rahvana ellujäämise ülesandele on lisandunud vajadus iseendaks jääda. Jääda kestma sellena, kes sa oled, rajada oma tulevik parimale arusaamisele oma väärtustest, hoiakutest, tõekspidamistest ja uskumustest. Moodsa maailma arengud seavad meie identiteedi alused pidevalt küsimärgi alla ja imperatiiv kesta läbi aegade ei tähenda mitte tehnilises mõttes kestmist, vaid kestmist meiena ehk iseendana.
Infoilma keskseks eesmärgiks on strateegiline domineerimine ehk pealejäämine, millele võib tuua (ajaloolise) ususõdade võrdluse. …. Domineerimine tähendab võimet määrata inforuumi üldist strateegilist arengut ja trende. Olla see, kes määratleb inforuumi agenda, koosoleku päevakorra, määrab selle, mis on oluline, millest räägitakse ja mida arutatakse. Samuti määrab tabud ehk selle, millest ei räägita. Kokkuvõttes määrab see selle, kes me oleme.
Strateegilisele domineerimisele on loomuomane vajadus alistada oponeerivaid strateegiaid, mida kannavad võõrad identiteedid. Erinevalt füüsilise maalima julgeolekuriskidest, kus eesmärgiks on tappa, orjastada, füüsiliselt ja materiaalselt siduda, on infoilma väljakutseks ründed identiteedi vastu eesmärgiga identiteet allutada, asendada või ka hävitada, jättes tema füüsilise kandja puutumata (vabaks).
……………
Identiteedi alistamine, identiteedi asendamine ja identiteedi hävitamine toimub kahte kanalit pidi. Esmalt ründena välise identiteedi või subjekti kuvandi vastu välismaailmas. Oleme ilmselt kõik tajunud katseid meie välist identiteeti rünnata. Sildistada meid, luua meist kuvandeid, mis hävitaksid meie identiteeti, murendaksid ja määriksid seda teiste seas lähedal ja kaugel. Teiseks ründena meie sisemise identiteedi vastu. Ründena meie hoiakute, meie väärtuste ja kõige olulisemana – meie tahte vastu. See on tahte murdmine, tahte alistamine, vaimne vägistamine.
Need ründed on osa infoilma reaalsusest…..
Selliste rünnetega toime tuleku strateegia peab olema äärmiselt läbi kaalutud. Liiga aktiivne vastutegevus aitab kaasa ründe eesmärgi saavutamisele, sest sellisel juhul on oponent suutnud määrata agenda. Tasakaalust välja viimine, üle reageerimine jätab mulje ebausaldusväärsusest, ebastabiilsusest, ebaküpsusest, mis on ka kerge tulema ja millisest patust me alati puhtad ei ole.
Artikkel kirjutas:
Prantsusmaa kohta võib see ehk isegi enam-vähem kehtida, aga USA ajaloos on suurel arvul juhtumeid, kus immigrandid teisi immigrante etniliste tunnuste järgi stereotüüpinud on. Skeptikud, kes on lugenud Stephen J. Gould’i, mäletavad kindlasti, kuidas 20. sajandi alguses kasvanud ida-Euroopa etnoste immigratsioon USAsse tõi kaasa diskussioone nende etniliselt madala intellekti kohta, mis viis lõpuks välja esimese immigratsioonikvootide seaduse kirjutamiseni. Eesmärgiks oli loomulikult vanade immigrantide rahvus(t)e kaitsmine uute immigrantide rahvuste eest.
Eva Piirimäe: kas moraalne rahvuslus on võimalik?
salvey:
Ei ole kahtlust, et ühe rahvuse identiteedi aluseks on rahvuskultuur, mitte teaduslik tõde selle inimgrupi kohta.
Kõik legendid, pärimused, muinasjutud, kombed, tavad, rituaalid jne. Teaduslik tõde ja muinasjutt kõik läbisegi. Soovides rünnata pärimust Vabadussõjast või küüditamisest võib väita, et teaduslikult võttes pole eeposetegelane Kalevipoeg ühtegi talle omistatavat tegu teinud. Ju need uuemad lood on ka enamvähem samasuguse (teadusliku) tõeväärtusega. Pole ka mingit teaduslikku alust väita, et üks rahvuskultuur just selline peab olema, nagu ta eestlastel parajasti on.
Vale on aga sõna, mida vastaline kasutab vastalisuse objektiks oleva kultuuri kirjeldamisel.
[Rahvusel on õigus valele]=[nii sitt mees ma ka ei ole, et mul ühtegi vaenlast ei ole]
Ares müristab asjata
@K_V:
Asi hakkab päris hulluks minema! Tuleb välja, et me oleme igapäevaselt sõjajalal, tõsi raske on aru saada kellega. Mina isiklikult endaga igapäevaselt ei sõdi, kuidas Teiega on?
Rahvuslik identiteet kuulugu kõrgkoolide õppekavva
Jaak Aaviksoo, kaitse-, tulevane haridusminister
1. aprill 2011, 07:04 http://www.ohtuleht.ee/420749
Haritlased ja intellektuaalid ei näi mõistvat, et infoühiskonna strateegilised vastasseisud ja võitlused toimuvad meie kõigi peades. Seetõttu on igaüks meist justkui sõdur lahinguväljal ja samas ise osake sellest lahinguväljast. Võitluse tulemuse määravad meie meelekindlus ja usk iseendasse. Väikerahvana ei saa me lubada endale peale suruda suurriikide poliitilist agendat ja lasta end mõjutada ennetavatest informatsioonilisest löökidest, mida antakse iga päev, ent veel vähem võime tolereerida valgustusajast siiamaani hullutatud professorite arusaama, nagu oleks võimalik rahva püsimajäämist tagada vaid tõtt rääkides.
Jumal või Darwin ei andnud meile eneseteadvust mitte selleks, et teenida mingit abstraktset tõde, mis näib eksisteerivat vaid liigse innukusega klassikalise filosoofia kaevikutesse varjunud haritlaste peades. Eneseteadvus on meil olemas selleks, et ellu jääda, ning see pole mõni teoreetiline ülesanne, mida teadusgrantide peal ärahellitatud teadlaskond võib lahendada mitmesajaleheküljeliste traktaatidega, vaid konkreetsete tegevuste jada, millest vähemalt osa peab olema mõistetav riigi igale kodanikule.
Kui rahvusliku enesemääramise ja tuumikidentiteedi loomise vajaduses lähiajal põhimõttelist läbimurret ei toimu, pole võimatu, et peale küberrünnakutele vastuseismise tuleb meil end taas kaitsma hakata kineetilise relvaga. Küllap mõistavad aga isegi haritlased, et kui jutt on idanaabrist, siis ei saa me rääkida vaenlase füüsilisest elimineerimisest. Mastaabid ja kapatsiteedid on selleks liiga erinevad, mistõttu rahvusliku ja riikliku enesemääramise paradigma eeldab vältimatult ka Eesti geopoliitilise asendi kui paratamatuse aktsepteerimist koos kõigi sellest tulenevate järeldustega.
…………..
Viimane välistab abstraktsed ja viljatud arutelud tõe olemuse üle ning eeldab praeguse haridussüsteemi täiendamist informatsioonilise enesemääramise õpetusega. Selle kavatsen haridusministrina juurutada kõigis ülikoolides, muutes võimatuks kõrgharidust tõendava diplomi andmise neile, kes pole mõistnud rahvusriigi ees seisvaid tänapäevaseid väljakutseid.
Oakrock ütles:
Hulluks läheb asi siis, kui ühel päeval sellised fiktsioonid ilma esimese aprillita ja vastava hoiatuseta ilmuma hakkavad.
salvey:
Nagu esimene EPL kommenteerija ütles, nõuda pole võimalik. Kui pole tema riik, siis pole ka miskit nõuda.
Aga huvitav, kuipalju oli ratsionaalset kaalutlust vabadussõjalaste motivatsioonis või üteluses, et “ükskord on Eesti riik?”
Ma usun, et suurem osa inimestest on siiski võimelised vahet tegema ilmsel ilukirjandusel nagu “Kalevipoeg” ning teaduslikel andmetel Vabadussõja või küüditamise kohta.
Vabadussõjalased polnud ei vähem ega rohkem ratsionaalsed ja kaine meelega kui teised tollased poliitilised rühmitused.
Mis puutub Liivi ütelusse või siis Eesti PS preambulasse, siis ühelt poolt väljendavad need kindlasti väärtushinnanguid, mille ratsionaalsuse üle ei ole mõtet arutada. Teisest küljest aga näib siiski, et rahvusliku enesemääramise õigus ning väikerahvastele iseseisvuse andmine parandab julgeolekut ja nende kunstlikesse suurriikidesse kokku ajamine (nagu Jugoslaavias või Vene Impeeriumis) lõppeb varem või hiljem konfliktiga.
Elu näitab, et kui midagi järjepanu korrutada, siis hakkab mass seda uskuma, ükskõik kui absurdne väidetav nähtus ka poleks. Ma ise ka ajuloputuse vastane aga kui meie ajusid ei pese, siis teevad seda teised. Ja veel näitab elu, et teadlased pole pühakud ega ei kõhkle vajadusel jamades kaasa löömast kui see neile isiklikult kasulik või ohtlik on.
No ja siis veel andmete tõlgendamine. Kas Vabadussõda oligi eestlaste omavaheline käts, milles võõrriigid kaasa lõid, mitte üldrahvalik vastupanu? Ja kas küüditamine oli kuritegu või hädavajalik käitumine, et enne sõda võimalikke natside toetajaid tulevaselt lahingutandrilt eemaldada?
Tänapäeval tundub asi ilmselge olevat aga infosõjad kestavad aastakümneid. Euroopa segarassiliseks muutmine otsustati ära ju pea sada aastat tagasi. Ja alles paarkümmend aastat tagasi murdus ühiskonna vastupanu ning sai valge rassi dekonstrueerimise ning muldiks kultimisega pihta hakata.
Nii et massi terve mõistuse peale lootmine on minu arvates naiivne.
Tsiviilkaitsesoovitus inforünnaku puhuks.
Iga inimese muudab infosõja vahenditega rünnatavaks see, kui ta ise ennast määratleb mõne rahvuse liikmena.
Aga tehke nii, nagu ärakaranud ori Jim Huckleberry Finni seiklustes – teadvustage ennast lihtsalt inimesena. Tema vist küsis, et kui prantslased on inimesed, siis miks nad ei räägi nagu inimesed.
Rahvuse väiksuse ja rahvuskultuuri väikse mahu tõttu on sellele osale eestlasest inimese üldises eneseteadvuses raske hoopi anda. Palju õnnetumas olukorras on suurte rahvuste liikmed, kui nad peavad oma loomisloo mittevastavusega teaduslikule tõele kuidagi hakkama saama. Mõnel juhul paistab küll toore jõu vastandamine teaduslikule tõele päris edukas olevat.
Kui Eesti riigi ja rahva loomislugu peaks teadusliku tõega suhteliselt väga hästi kooskõlas olema, võib see asjaolu teisi kadedaks teha küll.
Nõukogude aeg näib siiski näitavat vastupidist. Kes seda punast jama ikka uskus.
Sellele küsimusele vastuse leidmiseks tuleb vaadata, kui palju eestlasi ning võõrriikide kodanikke osales Vabadussõjas kummalgi poolel.
Enne millist sõda? Ja tsiviilelanikkonna vastased sellised operatsioonid on kuritegelikud ka sõja ajal, rääkimata siis ajast enne sõda. Selles osas valitseb konsensus vähemalt Nürnbergi protsessist alates.
Mis mõttes?
Mulle isiklikult tundub, et sinu viimased väited hälbivad omajagu tervest mõistusest.
Konspiraator ütles:
Seda ei näita elu. Seda väidab natside propagandaminister, kes oli meister korrutamise alal. Kanäe, mass hakkas natside propagandaministrit uskuma ja kordab seda väidet nüüd ise ka.
Aga see ei vasta tingimata tõele. Kriku tõi juba ühe ilusa kontranäite.
Kriku ütles:
… ja siis tuleb mõni Well(e)s või Däniken või Brown või Bäckman, kes kirjutab ilukirjandust, mis meenutab dokumentalistikat — ning mõned inimesed jäävadki uskuma. Eriti head lojaalsust aitab tekitada see, kui kummalised ideed serveeritakse saladuslikkuse, müstika ja vandenõuteooriate sisse.
See pole enam ilukirjandus, vaid äbarteadus. Ka vakstiinivastaste jura ei ole ju ilukirjandus.
Sellega ei otsustanud ta midagi ära, vaid väljendas oma arvamust. CK ei olnud 1925. aastal mingi otsustaja.
Võttes arvesse, et rida negroidse rassi tunnuseid kandvaid geene on dominantsed, võiks arvata küll, et “The man of the future will be of mixed race”. Mitte et see käesolevas teemas kuidagi oluline oleks.
Kriku ütles:
Ei, see on illusioon. Tuleb mustreid otsiva primaadiaju kombest lahterdada naaberprimaate välimuse järgi ja valitseva kultuuri abil “omadeks” ja “mitteomadeks”, kusjuures kultuurilisest “normist” kõrvalekaldumine kipub kaasa tooma “omade” lahtrisse mittemahtumise. Enamik kultuure, kes “oma” fenotüüpi naabrite omast selgesti eristada suudab (s. o., mitte nagu Lähis-Idas), peab “segaverelisi” pigem pool-“võõrasteks” kui pool-“omadeks” — otsekui oleksid “võõrad” geenid “omade” üle domineerinud.
Kriku ütles:
Oleneb. Wells oli päris ilmselgelt ilukirjanik. Welles ka, tema vastu konspireeris juhus ja uus meedium. Von Däniken ja Bäckman ajavad küll ilmselgelt äbarteadust, aga isand Brown paistab lihtsalt olevat loonud nii keerulise ilukirjanduse, et see mõnedel inimestel Brain Overflow kaasa toob ja reaalsusega segamini läheb.
Vabas ühiskonnas ei saa me ju ilukirjanikule ette kirjutada, kui keerulist fantastikat ta kokku panna võib. SciFi hakkaks selle all esimesena kannatama. “Enne raamatu ostmist/laenutamist pead läbima selle tekstist arusaamise testi” oleks ka läänelike väärtushinnangutega karjuvas vastuolus.
Mine metsa oma jutuga. Ära otsi hinnanguid sealt, kus neid ei ole. Tahtsin lihtsalt öelda, et valge ja negroidse rassi segunemine paistab suht hästi välja ka siis, kui neegriverd vähe hulgas on. Põhjustel, mida geneetikud oskavad hästi kirjeldada.
K_V ütles:
Hiina kultuuris on Keskmise Riigi inimeste “kõige õigemateks inimesteks” pidamine üsna läbiv lõim. (Ja loomulikult ei ole siin põhjuseks mingi pentsik iseärasus, tegemist on lihtsalt kombinatsiooniga geograafilisest suurusest, vähesest läbikäimisest naabritega ja huvitavast majanduspoliitilisest ajaloost.) Kas see, mida Hiina Rahvavabariigi valitsus võõraste ideede rahvast eemale hoidmiseks teeb, Sinu meelest infosõja nime ei pälvi?
Kriku ütles:
Ainult kultuuris, kus norme defineerivad valged. Kultuuris, kus norme defineerivad mustad, on silmatorkamise kriteeriumid täpselt vastupidised ning ka vähesest “valgest verest” piisab, et inimene “võõraks” lahterdada. (Tõsi küll, ajaloolistel põhjustel on tänapäeval mitmetes “mustades” kultuurides mõnede valgete esivanemate evimine täiesti igapäevane ja sel põhjusel mitte-silmatorkav.)
Mööduva hiina turisti jaoks on nad muidugi ühed ümarsilmad kõik.
Allikas?
Kahjuks ei ole käisest võtta. Katsun googleda.
Mitte see, mida ma silmas pidasin, aga relevantne: South Africa Pencil Test:
dig ütles:
Kesk-Venemaa tavakodaniku ettekujutus Lääne kultuuri eripärast on geopoliitikat arvestades meite kandis olulisem.
See on ju igale pisemalegi hõimule loomulik seisukoht, et rahvused on mittehõimlastel, omad on lihtsalt inimesed. Ei eristu hõimutunnuse alusel. Teistele rahvustele ja hõimudele on loomulik samasugust maailmapilti lubada.
Indias austatavat isegi hulkuvaid lehmi, kuigi need pole üldse inimesed. Miks peaksid siis endaga võrreldes rahvustunnuseid omavad inimesed alavääristatud saama.
Samuti relevantne: Children’s Face Recognition Memory: More Evidence for the Cross-Race Effect
Cultural In-Group Advantage: Emotion Recognition in African American and European American Faces and Voices
K_V ütles:
Ainult siis, kui selles hõimus valitseb omaenda kultuur. Kui hõimus domineerib tuntavalt võõras kultuur, siis võib “lihtsalt inimese” mõiste tolle kultuuriga kaasa tulla.
Saadaval on ka elus illustratsioon:
Race as a Visual Feature: Using Visual Search and Perceptual Discrimination Tasks to Understand Face Categories and the Cross-Race Recognition Deficit
Kriku ütles:
Tähelepanuväärne, et mingisuguse tõuaretusega segaverelise karja loojate mõtted on terve mõistusega kooskõlas aga neile tähelepanu juhtija omad mitte. Isand Kalergi väljendas ennast kusjuures palju täpsemalt ja pikemalt.
“http://en.wikipedia.org/wiki/Richard_Nikolaus_von_Coudenhove-Kalergi#Views_on_race_and_religion
No üks variant on, et selgeltnägemine on võimalik, sest tänapäeva Euroopa igapäev on kirjeldatuga üsna sarnane. Teine, maapealsem võimalus on, et hetkeolukord on mõne seltskonna pikaajalise töö tulemus.
Või kuidas siis hetkeolukord, kus värvilised Euroopa-USA üle ujutavad, tervemõistuslike inimeste arvates võimalikuks sai…?
Ükski digi tsitaatidest pole siiski selle kohta, millest jutt käis – ehk siis sellest, kui suurest teise rassi geneetilisest pärandist alates ollakse suutelised seda ära tundma. Ma oleksin väga imestunud, kui see ei sõltuks Mendeli seadustest, nagu ülal juba mainitud.
Täiesti tähelepanuvääritu demagoogia. See “tõuaretus” toimub vaid sinu peas. Ei olnud mingil CK-l võimu kümneid miljoneid inimesi liikuma panna ei enne ega pärast sõda.
Ei ole 20. sajandi teisel poolel toimunud liikumised kaugeltki ainsad migratsioonid ajaloos. Kustkohast need maurid, kes 17. sajandil Hispaaniast välja aeti, sinu meelest sinna said? Kui aegade algusse tagasi minna, siis geneetikud on seisukohal, et ka põllumajandus laienes Euroopasse immigratsioonilainega.
Jajah, muidugi. Juudid ja vabamüürlased, kes muud. Nöörkeraamika kultuurist saadik.
Kriku ütles:
Ei, nii umbes 1960nendatest saadik. Mis need ajaloolised migratsioonid praegussesse hullumajja puutuvad?
Aga miks need ei peaks puutuma? See sinu ettekujutus, et praegu toimuv on kuidagi unikaalne, ei ole adekvaatne.