Pilte 2011. aasta Umbluu preemia üleandmisest
Ingrid Peek, Umbluu preemia 2011 laureaat saatesarja “Hallo, Kosmos!” eest, kutsus mind 5. maiks oma päevasesse saatesse. Jutustasime tund aega ja muu hulgas andsin pidulikult eesti rahva kõrvade all üle ka preemia materiaalse kehastuse “Viltuse Pendli”. Lisaks Ben Goldacre’i raamatu Pahateadus.
Mulle kingiti väidetavalt kasepuust “töötav pendel” (nii mulle kinnitati), mille eest veelkord suur tänu — see on vahva mänguasi ja mälestusese. Pendli raskusel on kiri “HALLO, SKEPTIK!”.
Ingrid Peek oli üldse esimene Umbluu preemia saaja, kes sellest välja tegi. Päästeamet peab oma Sniffexit ilmselt ikka väga tõhusaks pommileidjaks, homöopaadid on Kutsekojale mütsikese pähe kudunud, Harmoonia Päevad ja Kadrioru Saksa Gümnaasium harmooniliselt leidnud uue sihtrühma lausa kooliõpilaste hulgast, et nemad ei vaevunud kuidagi reageerima.
Väljategemise eest muidugi suur tänu, aga see loomulikult ei pehmenda mu suhtumist, eksole.
Saateosa lõpuks oli kohale tulnud ka Kalju Paldis, keda on geobioloogiks nimetatud. Tordi ümber oleks vestlust jagunud pikemakski, kuid päevatöö kutsus.
Mõned pildid R2 stuudiost:
Pendlivahetus R2s
Ingridi poolne arvamus siis ilmselt, läbi nö huumoriprisma :)
Jutuajamine on ka järelkuulatavaks tehtud:
Positiivne uudis!
Kahjuks saavad sellised umbluu ja skeptiku positiivse ühisosa leidmised toimuda ainult meelelahutuse neautraalsel pinnal nii öelda vestlustel intellektuaalselt huvitavatel teemadel.
Kulla Ingrid, mille alusel sa väidad, et “Skeptik on olend, kes usub, et reaalne on vaid see, mida saab katsuda, mõõta, kaaluda ja teaduslikult tõestada.” Jah, see on trafaretne ja täiesti väär silt, mille on oma sõgeduses skeptikule omistanud usuinimesed. Tegelikult on skeptik lihtsalt inimene, kes ümbritseva reaalsuse hindamisel mingi väite või nähtuse tõeseks tunnistamiseks mingeidki tõendeid näha tahavad (mis ei pea olema tingimata “katsutav, mõõdetav ja kaalutav”). Eriti väidete puhul, mis kogu inimkonna valgustusaja järgse ajaloo jooksul omandatud teadmised pea peale pööravad. Eks neid ju võibki pea peale ehk pöörata, seda on ikka juhtunud, aga selleks peab ikka taaskord mingi suht tugev alus olema. Skeptikud ei pea midagi tõeseks lihtlabasel põhjusel, et see miski neile meeldib või kuna “süda nii ütleb”. Eriti ei pea skeptikud, erinevalt usklikest, tõeseks väiteid, mis tõendatult mittetõeseks on osutunud.
Samuti erinevalt (eriti uuema aja njuueidzh)usklikest ei pea skeptikud teadmisi ja mõistust ja objektiivset uurimist (vaata, palun ka, näiteks Wikipediast, järgi, mis kuriloom on teaduslik meetod) asjadest õigesti aru saamise vaenlaseks (et segavat nagu südant otsustamast)…
Nähes, et asi lõppes positiivselt on mul hea meel ning tuli tuju natuke lendlevalt kirjutada:
Mina usun, et kuskil mujal kosmoses on olemas intelligentne elu. Mitte seda, et iga atmosfäärinähtus on tulnukate ruumilaev või minutitega tõusev punane täiskuu on plõksutaja.
Mina usun, et inimene on paljukski võimeline. Mitte selle vaatenurga alt, et omab mingeid paravõimeid. Näiteks suudan ennast kontrollides südame lööke kiirendada või hingamisega aeglustada (kahjuks selle eest skeptiku auhinda ei saa). Kontrollin mõnikord oma unenägusid, kuigi see ei lase väljamagada. Lendamine on minu lemmik. Kuid see toimub minu peas, mitte kuskil teises dimensioonis või nn infoväljas, sest inimaju on üks suuremaid müsteeriumeid oma väljakujunenud ja kordumatu isiksusega.
Usun ja tean, et on olemas asju, millest me ka kõige parema teadusega väga hästi aru ei saa. Loomulikult mitte seda, millest umluuajajad jahuvad. Vaid see mida teadlased prognoosivad ja siis enamjaolt ka lõpuks avastavad ja kinnitavad.
Teaduslikus maailmas on tunduvalt rohkem väljakutseid ja müstikat, kui ükski müstik suudab ette kujutada.
Skeptik on pigem inimene, kes ei lase ennast alati tunnetest või teadmatuse hirmust mõjutada. Vaid püüab oma kogemuste ja meeltega tajutud kokku viia omandatud kontrollitud ja korduvalt tõestatud teadmistega, mida ta pidevalt juurde ammutab.
I.Peek võiks saada ka auhinna teaduse populariseerimise eest.
Ehk kõlab “umbluu” sõna väga sagedane kasutamine tüütavalt, lamedalt.
Saateosa lõpus küsis Ingrid minult küsimuse, et mis on elu mõte. See on üks nendest küsimustest, mille ta esitab ka kõigile “Hallo, Kosmos!” saatekülalistele ja vastuseid saab internetist otse kuulata. Ma põiklesin vastusest kõrvale ja viitasin, et häid vastuseid on kosmose-külaliste käest juba kuuldud. Seal on muidugi igasuguseid vastused ja ei oska kohe praegu ühtegi konkreetset minu arvamusega lähedast vastust otse viidata ja tegelikult võis olla hoopis sedasi, et ega mul sellist eetrikõlbulikku vastust vist kohe varnast ka võtta polnud, kuivõrd ilmselt ma siis ei mõtle elu mõtte üle nii sageli, et ekspromt mõni sügavamõttelisena tunduv aforism välja hüüda.
Aga olgu siis siin ja kirjalikul kujul üks võimalik vastus küsimusele “Mis on elu mõte?”:
Elul kõige üldisemas plaanis (bioloogiline elu, mis sai kunagi ürgsupis (või mis iganes need hüpoteesid ka pole) alguse ja mis on evolutsiooni käigus aastamiljardite jooksul väga mitmekesiseks kujunenud) ei ole mingit mõtet. Sellele mõtte otsimine või pakkumine on antropotsentristlik nabaimetlus, eriti kui arvata, et mõtteks on areng, mis peaaegu võib sisaldada lisamõtet, et arengu tipuks on inimene ja keegi väga tark ja võimas on asjad sedamoodi mõttega korraldanud, et asjad sedasi kulgeksid.
Mis aga konkreetse inimese elu mõttesse puutub, siis see on küll igaühe enda teha.
Inimühiskonnas mõtlevate inimeste arvamuste kokkuvõttena pakub dig seisukoha, et elu mõte seisneb elu mõtte otsimises ning teekonna imestlemises. Lühemaks või pikemaks ajaks mõne põneva leiu juurde laagrisse jäämine ei ole iseenesest paha, aga tolle leiu — as contrary to protsessi — universaalseks ning igikestvaks lõppmõtteks kuulutamine oleks ebaaus täpselt samamoodi nagu Texase täpsusküti tegevus, kui ta kõigepealt nooled välja laskis ja siis märklauad joonistas.
Loomulikult on see abstraktsioon paljudest erinevatest analüütilistest filosoofilistest ideedest. Peaaegu igaüks, kes on Dilbertist lugenud nõuandeid stiilis “nüüd levereerige sünergiat”, teab, et analüütilisest abstraktsioonist jääb tegevuse planeerimisel sageli väheks. Tegelikud inimesed lisavad oma mõtte-elule ka väärtushinnangulisi tegevusi, millest oluline osa on sotsiaalsed — näiteks on kaunis levinud idee, et (metafoorse) rännaku käigus abivajajat kohates oleks hea mõte tollele abi pakkuda. Natuke vähem levinud (kuid siiski kaunis populaarne) on seisukoht, et abivajajat kohates oleks hea mõte tolle rahakott sisse vehkida. Ja kui üks abivalmis inimene kohtab inimesi, kellel on vaja abi rahakottide mitte-just-päris-metafoorsel sissevehkimisel, siis sünnib Hallo, Kosmos.
Andres ütles:
You wish.
Tarvo Kruus ütles:
Ta vihjas saates, et on Deemonitest vaevatud maailma lugenud ning sai viltuse pendliga kaasa Pahateaduse. Nende kõrvale Wikipedia allikana pakkumine tundub mulle kaunis kahtlase väärtusega ettepanemisena.
Oleks võinud koogi sisse näiteks mündi panna (või siis vähemalt kinnitada, et see seal sees on) ja lasta kohe mündi asukoht kindlaks teha _töötava pendliga_ :) Või oleks see juba ülbitsemine?
Elu mõte, elu mõte… Ma ei saa aru, miks nämmutada teema kallal, mis on Monty Pythoni poolt ammu juba üheselt paika pandud.
Elu mõte on:
1. inimesed ei kanna piisavalt mütse
2. mateeria on energia
See teine vajab millegipärast küll pikka seletust, aga too esimene on ikka vägagi lihtne ja arusaadav. Ka väiksema ajumahuga indiviididele.
Tarvo Kruus ütles:
Sellepärast, et Peegil said otsa skeptiku-stereotüüpi puudutavad küsimused, nii et ta kraamis kapist välja filosoofi-stereotüübi kohta käiva küsimuse.
@Tarvo Kruus:
Kas seal filmi lõpus mitte polnud mingi taoline resümee elu mõttest, et et inimesed, olge üksteise vastu kenad, ärge sööge rasvast, jalutage ja lugege raamatuid ….vms
Oli küll, jah
siin ta on
Tervist. Veel kord aitähh sellise suure tunnustuse eest, mida te jagate vabalt mõtlevatele inimestele.
Väga meeldiv oli olla koos Märtin Vällikuga ühes ruumis.
Kindlasti ennem ma kuulasin osaliselt tema intervjuud ja lõpu osas ta muutus sentsitiivseks inimeseks- nimetas meid vabalt oma mõtteid väljendavaid inimesi (psüühiliselt haigeteks). Tore vaadake skeptikud ette Märtin Vällikust sai ennustaja ta juba diagnoosi panemisel näitas oma vaimukaid sentsitiivseid võimeid ja andis hinnangu.
Kindlasti ühine pilt ja tordi söömine olu väga tore.
Auhind millega tunnustasite meid ja meie ettevõtmisi on suur tunnustus.
Mind huvitaks siiski väga, kuidas on võimalik lihtinimesel vahet teha “vabalt mõtteid väljendaval” vaimuhiiglasel ja psüühiliselt haigel inimesel, kes nö”paneb segast”.
Kalju, ma üldse ei imesta, et sa suudad teiste sõnu täiesti vabalt ja iseseisvalt ehk meelevaldselt tõlgendada, olenemata sellest, mida tegelikult öeldi või mõeldi.
Esiteks oli Umbluu preemia mitte sulle ega teistele saatekülalistele, kes ise suurmalt jaolt ei saa midagi parata sellesse, millised nad on, kuidas mõtlevad ja maailma asjadest aru saavad, vaid Ingrid Peegile, R2-le, ERR-le saatesarja “Hallo, Kosmos!” eetrisse paiskamise eest. Kui mõned ajad tagasi olid nn parateemad (eksole – jätame välja mõned erandid – Tõnu Viik, Sven Grünberg ja ehk veel mõni) nö erialaväljaannete teemaks, siis praeguseks käib täie hooga nende meinstriimimine, mis on lühinägelik ja ohtlik.
Teiseks ei pidanud ma kõiki saatekülalisi nö vaimsete häiretega inimesteks (või kuidas see sõnastus oligi), selle enesekohase üldistuse või äratundmise lisad sa küll ise mu sõnade juurde. “Psüühiliselt haige” on täiesti sinu enda sõnastus.
Seega soovitan esmalt faktid üle kontrollida, siis jääks valetamist vähemaks.
Olgu veel lisatud, et tordi juures oli jutuks ka skeptik.ee 1000€ ja Randi miljoni teema ning soovitasin Kalju Paldisel kerget raha teenida. Tüüpilise pendliudutajana hakkas ta rääkima hoopis sellest, et hoopis mina (või teadlased) peaksid tõestama, et pendel ei tööta. Ja seda räägib mees, kes on pendeldamisest oma karjääri teinud, kes müüb oma sellekohaseid teenuseid raha eest. Samas keeldub ta näitamast, et tema poolt müüdaval teenusel ka mingi sisu on.
Martin Vällik ütles:
Mis, kui ma õigesti mäletan, kasvas välja idioomi “terve mõistus” vägistamisest.
Pöördumine (ei mingit lugupidamist kuni teatud lükkeni)
Elver Loho, Martin Vällik, Sven Jürgenson, Raivo Hein, Kulle Raig
Arko Olesk, Peeter Marvet, kui te olete arusaajad inimesed, siis peaksite mõistma, mida olete teinud väga paljudele inimestele Maarjamaal. Olen mees, kellele meeldib ja kes loeb palju populaar-teaduslikku kirjandust anorgaanilisest keemiast kuni emotsioonide psühholoogiani ja kes ei usu pendlite ja ripatsite umbluud, kuid vaatamata kõigele meeldib mulle Ingrid Peeki saade “Hallo, kosmos!” nagu paljudele teistele, sest seal ei käi ainult soolapuhujad. Arvan, et haarasite liig suure tüki hambusse, aga ahneks ei maksa minna, ahnus on inimese nõrkus.
Igatahes mu kevadpäevad on rikutud nagu paljudel minusugustel (üheks on näiteks mu sõber kitarrimeister Andrus, kes hakkab valmistama pilli Mari Pokinenile). Asju ei saa võtta huumoriga, asjadesse tuleb tungida süvitsi, nii ka sellesse teie preemiasse, siit edasi mõelda on aga kohutav.
Olen endast väljas.
Kui teile ei meeldi, kuidas liiguvad rahad ERR-is, siis pöörduge vastavate institutsioonide poole, kuid ärge solvake ja mõnitage Ingrid Peeki, lihtinimesi ja saates käinuid.
See on ääretult alatu.
Kui olete arusaajad, mitte ennasttäis ninatargad, siis palun võtke “Viltune pendel” Ingridi käest tagasi.
Sõjaveteran.
Ülaltoodud pöördumise valguses palun ennast vastu võtta MTÜ Eesti Skeptik liikmeks.
Teen ettepaneku kuulutada see artikkel siin mai ajakirjandusteemaks.
Kriku ütles:
Mina olen vastu ja teen ettepaneku avada hoopis minimalistlik mai ajakirjandusteema maipõrnika või maikellukese või Maimetsa pildiga, aga ilma uudisnuppudeta artikli kehas.
@darkest birds:
“Kingitud hobuse suhu ei vaadata”, nagu ütlesid vanad ninatargad eestlased.
A`millise sõja veteran Sa oled, ?
Salvey, kingitud hobusesuhu ei vaadata, kuid hiljem tuleb hobusehambaid siiski viilida. Minu elu algusaastad möödusid tillukeses puumajas hobusetalli kõrval ja tean lapsest saati seda, nagu ka seda, et hobune annab positiivsete energiat ning tema silmavaade on sõbralik (kuna teie seda kindlaks teha ei suuda, pole sellist asja olemas).
Mõned liitsõnad minu tekstis tuleb lüüa kaheks, nagu ütlesin, olen endast väljas ja tänu sellele on igasugused vead nobedad tulema.
Põhjus on teada.
Äkki aitab väike metsajooks enne postitamist? Ilm läks kah ilusaks.
@Kriku:
Palun saada MTÜ Eesti Skeptik juhatusele enamvähem selline avaldus:
Allkirjaks sobib ka digiallkiri. Isikuandmed hoiab juhatus oma teada. Uue liikme nimi ilmub peale juhatuse otsust “Mis on skeptik.ee” vastavas lõigus.
:) Peaks ka oma avalduse ära saatma
Tore näha, et jätkate endiselt selle teema reklaami. Ilma teie panuseta oleks infot sellest valdkonnast hoopis vähem. Tänud valdkonna edendamise eest :)
maali ütles:
Kas Sina kuulud nende hulka, kelle arvates lehma nimetamine on lehmakommireklaam, geibaari mainimine on homopropaganda ja hiiglasuure punase tähe joonistamine on kommunistlik propaganda?
(Sellesinase punatähe joonistas Euroopa Lõunaobservatoorium ja vahendas Universe Today.)
Hea, et saatejuht Ingrid üldse teiega tegeleda viitsis. Arvate ,et
on nüüd lahe, kui skeptikute kämblad niikaugele ulatusid? Kahjuks muidugi ei küündi teiesugused kaugelti mitte Hallo Kosmos saate teemadeni, seda ka see irvitav “auhind” näitab. Ja mitte üksnes saatejuhi vaid ka kõikide saatekülaliste pihta see “umbluu” preemia ju lendas.
Uurige tervisejuustusid või päästetöötajate abivahendeid ka edaspidi, sest selles valdkonnas on pusida veel küll ja küll.
Ja kui tore veel see on, et nii tubli ja tark inimene nagu Gunnar meile siia kirjutab!
Siin on aeg-ajalt öeldud, et käib parateemade mainstriiminine ja et see on ohtlik? Kas selle mainstriimise suurist saab ka kuidagi kvantitatiivselt hinnata? Samamoodi, kuidas mõõta selle ohtlikust? Ja kuidas üldse lahendada selliseid dilemmasid arvestades nii sõnavabaduse printsiipi, aga näiteks ka seda, et paranähtuste uskujad on ju samuti maksumaksjad?
@Mikk:
tänan heade küsimuste eest! Lühidalt neile vastata on muidugi keeruline, kuid minumeelest on skeptik.ee algusest peale püüdnud oma lugudega kõigile neile siit ja sealt nurgast juba ka vastata.
Mõistuloona võiks esmalt olukorda iseloomustada ehk sedasi, et suitsetajad on ka maksumaksjad, sõnavabaduse printsiip kehtib neilegi, aga kahju, mida ühiskond suitsetajate suitsetamisest põhjustatud haiguste ravimisele peab kulutama, on ka ju maksumaksja raha. Ja ühiskondlik hoiak on siiski kaldumas juba sinna poole, et suitsetamine ei ole cool tegevus, seda meil ei tutvustata kui põnev alternatiivne ellusuhtumine, kuigi selle tegevuse traditsioon on ajaliselt pikk ja otsapidi kaugetes eksootilistes kultuurides. Võib isegi öelda, et suitsutootjate tegevus (sh reklaam, mis kuulub sõnavabaduse hulka) on oluliselt piiratud.
Mis parateemade ohtudesse puutub, siis kõige ilmekamalt väljendubki see minumeelest tervishoiu valdkonnas. Kui inimene eelistab tõsise haiguse korral pöörduda peavoolumeedias kriitikavabalt asjatundjaks tõstetud posija poole, selmet arsti juurde minna, siis on otsene kahju kaotatud tervise või elu korral üsna samalaadne nagu nt suitsetamise puhul.
Vaktsiinivastasuse umbluu kohta on teadusuuringuid juba tehtud, kuna vaktsiinennetatavate haiguste levik on kasvanud ja ohustamas varsti terveid põlvkondi.
Praegu sedasi lühidalt, loodetavasti kaaslased jätkavad ja ehk täpsustad, Mikk, ka oma positsiooni või küsimusi.
Mikk ütles:
Jah, näiteks Euroopas leetritesse nakatunud on võimalik kokku lugeda. CBC kirjutab:
Mikk ütles:
Noh, näiteks meelde tuletades, et lihtsalt sellepärast, et joodikud nii enne kui pärast delirium tremens‘it makse maksavad, ei näita riigitelevisioon iganädalast saadet rohelistest kuradikestest. Teiste luuludega võiks samamoodi käituda, puudutagu nad siis paranormaalset uskumist homöopaatilise vee ravitoimesse või paranoilist uskumist lendavate taldrikute vandenõusse.
Uus sihtrühm kooliõpilaste hulgast?
Äkki keegi seletaks lahti..
@Mikk:
või mis! Meie kodusest Eestist on see Sniffexi juhtum ikka ilmne näide, kuidas parateema meinstriimimine otseses mõttes ohtlik on.
1. Arvatakse, et pendlimeetod on päris
2. Meedia kirjutab, et pendlimeetod toimib
3. Meedia kajastab pendlioperaatorid kui pendliasjatundjaid
4. Ametnikele, kes ka meediat tarbivad, pakutakse pendlimeetodil töötavat pommiotsimise vidinat
5. Ametnik ei väljanda piisavat valvsust ega skeptilist meelt, et libatööriista pakkujale ära öelda ja hangib selle
6. Libatööriist, mis peaks lõhkeaineid tuvastama, ei tee oma tööd
7. Iraagis, Taimaal (õnneks mitte veel Eestis) plahvatavad pommid ja hukkuvad inimesed, kuna libatööriist ei tee seda, mida tootja lubas
8. Kui juba selline vahva asutus nagu Päästeamet pendlimeetodit kasutab, siis miks ei peaks pendlimehed ja -naised seda meetodit mitmete muude teenuste pakkumiseks julgelt kasutama
9. Kui paljud inimesed kasutavad, siis on põhjust sellest meedias ka kirjutada, kas pole
10. Kui meedias kirjutatakse ja paljud kasutavad, siis ehk on põhjust mõnes ülikoolis vastav õppekava rajada?
@Mart:
asjassepuutuva vihje leiad siit
Tänud kiire vastuse eest!
Ise õpin põhikooli lõpuklassis seal samas koolis.Mr.Costello mainitud loeng ei olnud kohe kindlasti mitte esimene omataoline, ilmselt täpselt sama loeng tehti nii eelmine aasta, tõenäoliselt ka üleelmine aasta ning ka 2008 aastal, kui mina kuuendas klassis õppisin.Nõndanimetatud “loeng”, oli rohkem filmi vaatamise moodi, film ise rääkis, kui oluline on positiivselt mõelda.Filmis andsid intervjuusid paljud “doktorikraadiga” inimesed, kelle nime ees oli uhkelt pandud PhD, kuigi hiljem googeldades selgus, et tegu ei olnud doktorikraadi omandanud inimestega.Lisaks õppelajuhatajale, promos seda filmi ka veel üks matemaatika õpetaja.Aga õnneks on enamusel kuuenda klassi õpilastest piisavalt mõistust peas, et see asi väja naerda ja loodan siiralt, et kogu kooli ühte patta ei panda, sest koolis on ka väga häid õpetajaid(suurem enamus), kes sellist umbluud ei propageeri.Muuseas on koolil uus Direktriss, nii et äkki tasuks veel üks e-mail teele saata, äkki saab seekord vähe positiivsema vastuse?
vabandust vigade pärast tekstis, kirjutan väga väikesel klaviatuuril:P
Martin Vällik ütles:
Võrdlusmaterjalina on välja pakkuda tuntud skeptiku Steve Novella külaskäik tuntud alternatiiviku Mehmet Oz’i (kes, muide, on Pigasuse auhinna pälvinud nii sel aastal kui mullu) telesaatesse:
Kommenteerib Orac:
@Martin Vällik:
Martin, minu positsioon igasuguste parateemade suhtes on ükskõiksus. Kõige enam ma puutun nendega kokku üleüldse ehk sellesama skeptik.ee kaudu. Näiteks sellest saatest “Hallo, Kosmos” polnud ma varem isegi kuulnud ja ega ma ka praegu ei tea sellest suurt midagi.
Minu enda suhtumine, kui seda üldse eksiteerib, on – vaba maa, vabad inimesed, ise teavad, mida teevad. Aga ega ma ka pole sellepeale eriti mõelnud, sellepärast ka küsisin.
Mis puudutab sinu toodud suitsetamisteemalist näidet ja fraasi “ühiskondlikud hoiakud”, siis see teeb mind ettevaatlikuks, isegi skeptiliseks. Minu arvates pole ühiskonnal hoiakuid, hoiakud ja arvamused on ikka inimestel. Ühiskondlik huvi, ühiskondlik arvamus kipuvad aga liiga tihti muutuma autoriteeti väljendavateks fraasideks, mille abil ühed inimesed üritavad teistele oma arvamusi peale suruda. Näiteks suitsetamisest rääkides pole ma sugugi, kas riiklik sekkumine kohvikupidajate praktikasse kuidas nad oma ruumides suitsetamist lubavad või mitte, pole kohvikuomaniku õiguste rikkumine?
Sinu ja dig´i toodud näidetega olena ma tuttav, aga see ei lahenda minu jaoks ikkagi küsimust sõnavabadusest ja isiklikest õigustest. Samuti ei saa ma nende näidete põhjal teha üldistust kui suur ja ohtlik see parateemade probleem on. Ja milline on trend?
Tuues kõrvale teise numbri. Ameeriklased on hinnanud, et aastas võib neil ligi 100 000 inimest surra arstlike vigade tõttu http://www.nap.edu/openbook.php?record_id=9728. Või kasvõi selline kriitika meditsiiniuuringute kohta http://www.newsweek.com/2011/0.....wrong.html.
Ma ei taha nende näidetega öelda, et eelistada tuleb paraarste. Pigem seda, et probleeme kõrvuti pannes, tundub vähemalt mulle, parateadused olevat üks pisikene probleem, hoopis suurem probleem on tavaline klassikaline, aga lihtsalt sitasti tehtud teadus.
Mikk ütles:
Tõepoolest, hoiakud ja arvamused on kõige lihtsamas mõttes üksikinimestel. Aga samamoodi on oma värv igal puulehel. Sügisel on need erinevused iseäranis selgelt näha, kevadel on puulehed peaasjalikult erinevates rohelistes toonides. Kui aga kaugemalt vaadata, sulavad erinevused kokku ja üht värvi saab näha mitte enam igal lehel vaid igal puul ja põõsal, veel kaugemalt vaadates võib ka terve metsatukk ühte värvi olla. Samamoodi on hoiakute ja arvamustega.
Kaugelt värviliste lehtede vaatamine ei ole muidugi eriti täpne mõõteriist, aga tegelikult ei teegi ühiskondlikke arvamusi uurivad teadlased — sotsioloogid — seda sõna otseses mõttes. Nad kasutavad matemaatika haru nimega statistika, mille abil saab uurida suuremate inimhulkade koguarvamusi ja koguhoiakuid.
Tsiviliseeritud maailmas on selle vastu olemas vahendid. Näiteks on siis, kui naaber üritab sõnavabadust ebamõistlikult kasutada ja Sulle auku pähe rääkida, et Sa peaksid oma varanduse maha müüma ja maailmalõppu ootama hakkama, mõnikord otstarbekas sellist jabura arvamuse Sulle pealesurumist neutraliseerida talle ütlemisega, et ta ajab lolli juttu. Tsiviliseeritud maailmas garanteerib võimaluse seda teha sõnavabadus.
Suure L’iga Libertaarlaste, kes usuvad kohvikuomaniku õiguste absoluutsusesse, arvates ongi. Mõned teised inimesed jälle leiavad, et nii, nagu kohvikuomanikul ei ole õigust müüa botulismiga võileibu või pahaks läinud pirukaid, ei ole tal ka fundamentaalset õigust kohvikus tubakasuitsu levitada või seda võimalust külastajatele delegeerida. Paljud ühiskonnad on tubakasuitsu kohvikutes kunagi tolereerinud — mitte fundamentaalõiguste põhjal loogiliselt sunnituna vaid sellepärast, et oma vaba äranägemist mööda pidasid inimesed seda toona õigeks —, nüüd aga võivad inimesed jälle kollektiivselt oma vaba äranägemist mööda teistmoodi otsustada.
dig ütles:
Nojah, jõuame jälle fundamentaalse küsimuse juurde, kes asju otsustab, kas rahva enamus või siis valgustatud eliit.
Selver müüb rotimürki ja torusiili ning jätab kliendi otsustada, kas valmistada oma õhtueine neist või siis leppida purgisupi ja tomatimahlaga.
Miks kohvikuomanik ei või panna üles silti “siin tõmmatakse” ning jätta kliendi otsustada kas astuda sisse või mitte ?
Mikk ütles:
Mina, nagu siin näha on, ei ole ükskõikne ja leidub veel mõni inimene, kes ei ole ükskõiksed. Sinu ükskõiksus ei ole piisav selleks, et minu mitteükskõiksust mingis suunas muuta. Ja ilmselt ka vastupidi, kui me räägime kui eraisikud.
Tõesti, ega üks raadiosaade ei ole üksinda mingi näitaja ja ütlen ausalt, et ega sa paljust ilma pole jäänud. Aga nagu eelnevalt on juttu olnud, on see saade üks paljudest tegevustest, mis toovad parateemad ja libameditsiini (halva teadusega või üldse ilma teaduseta meditsiinisarnased tegevused) ilma kriitikata inimestele tarbimiseks. No näiteks on üks selle suundumuse osis homöopaatide registreerimine kutsekojas.
Pakun sellise näite: ukselt uksele käivad veefiltrite müügimehed, kes teevad vanematele inimestele elektrolüüsi katse ja väidavad juurde, et see kole tulem tuleneb nende kraanivee halvast kvaliteedist ja et end veel kuidagigi päästa, tuleks nende pakutav veefilter paigaldada. Aga kujutad sa pilti – skeptikud on sellistele petisele päris mitu aastat tagasi osundanud ja nüüd on lausa tarbijakaitse inimesi selliste tegelaste eest hoiatanud (sõltumatult skeptik.ee tegevusest ja eelkõige muidugi teadlikumate tarbijate pöördumistest lähtudes).
Muidugi on igal inimesel vabadus tarbida, mida ta soovib ja selle õiguse vastu ei kobise ükski skeptik. Aga toosama vabadus laseb mingis vallas teadlikematel kodanikel oma teadmisi välja hüüda ning hoiatada kaasinimesi varitsevate ohtude eest. Sõnavabadus seegi, eksole.
Õigus tarbida ja õigus selle tarbimise eest nööritud saada ja teinekord ka surma minna, igatahes. Aga valeväidetega kaupa müüa ei ole ilus, teinekord lausa seadusega vastuolus ja meil on tarbijakaitse ja politsei piiramas ettevõtlusvabadust.
Mõnikord kipub jah nii olema, nagu sa kirjeldad. Hoiakuid saab muuta, neid saab uurida, suunata jne. Ei saa ju eitada (või saab?), et hoiakud nt tollesama suitsetamise osas on viimaste kümnendite jooksul päris palju muutunud selles suunas, et seda tegevust pigem taunitakse. Ja ilmselt ei saa ka eitada, et meedial on selles hoiakute muutuses oma osa.
Siin skeptik.ee-s on igat masti teemasid käsitletud, ka selliseid, mis otseselt nö parateemaks ei liigitu, pigem ehk sinna tarbijakaitse suunas. Olles nüüd mõnda aega asjades sees olnud, siis paratamatult tekib mingisugune vaatenurk, mille otsast elu-olu teatud moodi paistma hakkab. Ja eks need üldistused sedasi ka tekivad. Inimene ju kipub seoseid looma ja mustreid nägema, ka seal, kus neid tegelikult ei pruugi ollagi :)
Aga miks sind siinkohal sõnavabaduse küsimus kummitab? Kas on juhtunud, et skeptik.ee püüab kellegi suud vägisi kinni toppida? Või kas paistab ajakirjanike ja ametnike, kes peaksid paremini teadma, südametunnistusele koputamine piiramisena? See võib mõnikord ebamugav küll tunduda, aga kes on öelnud, et kogu aeg mugav peaks olema.
Oh jaa, muidugi on see probleem, aga antud juhul ja teemaarenduses irrelevantne. Ja kui tahaks kiuslik olla, siis võiks isegi öelda, et tähelepanu kõrvalejuhtimine nt meedia ja meediainimeste vastutusest ning omamoodi siiski justnagu parameditsiini õigustus, umbes sedasi: “mis neist homöopaatidest ikka kottida, kui päris arstidelgi probleeme kuhjaga, mida lahendada vaja”. Aga inimkonnas on erinevaid inimesi ja grupeeringuid, kes võtavad endale lahendamiseks või ajamiseks just need teemad, mis nende arvates seda väärivad.
Esiteks kasvõi juba selle pärast, et see kahjustab ka kohvikutöötaate tervist.
Konspiraator ütles:
Ei jõua. Või ehk on Sul käes mingi lemmikhaamer, mis kõik küsimused naelana paistma paneb?
Konspiraator ütles:
… millel on mõlemal peal selge silt, millega on tegemist. Selver ei müü pudelit sildiga “Õhk. Hingamiseks.”, mis oleks täidetud tubakasuitsuga. Kui müüks, kargaks tarbijakaitse talle kaela.
Tegelikult ei puutu üldse asjasse, kas Selveris pakutaval õhul on küljes silt, et kliendid võivad selle tasuta ära tarvitada või peavad inimesed mõistlikkuse printsiibist ja sedasorti poodide äritavadest lähtudes selle peale ise tulema, et nad võivad poes ka hingata. Mõlemal juhul on neil õigus eeldada, et poeõhul ei ole tervistkahjustavat toimet. Päris kindlasti kaalub kliendi õigus hingata üles poodniku hüpoteetilise õiguse müügisalongid toidukaupade parema säilimise ning tulekahjuriski vältimise huvides õhu asemel süsihappegaasi, tetraklorometaani või mõne muu hingamiseks kõlbmatu gaasiga täita.
Mikk ütles:
Võib-olla tõesti, aga Eesti skeptikutel ei ole USA arstide praktiliste apsude vastu suurt midagi teha.
Suur osa skeptikutööst on meenutab kevadise põllumehe oma: kui koorem poliitilist, religioosset või kommertsiaalset pullisitta välja ilmub, siis hargid kätte ja laotama. Kui poliitikat, religiooni, kommertsi või ka meditsiini aetakse ilma pullisitata, siis ei ole see enam päriselt skeptikute rida. Isegi siis mitte, kui ajajad mingisuguseid vigu teevad.
Ausate vigadega tegelevad teised institutsioonid. Lääneriikide poliitikas on selle jaoks valijad. Usuvigade jaoks on kiriku uks. Kommertsvigadega tegelevad tarbijad ja turujärelevalve. Meditsiinivigadega tegelevad tervishoiuametid või mõnel pool arstide litsentsimise komisjonid.
Välismaisel skeptikul on sedasorti probleemidega tegelemisel veel 33% vähem õigusi kui Inglismaa kuningannal tähtsate riigiküsimuste asjus.
dig ütles:
Kuna minu vaated ongi sarnased libertaarlastele, siis ma ei saa sellise tõlgendusega nõustuda. See, mida mõned inimesed arvavad ja leiavad, on nende inimeste asi, minu jaoks on küsimus ikkagi selles, kes teeb otsuseid. Kui mingid inimesed teevad, nagu sa ütled, kollektiivselt oma vaba äranägemise järgi otsuse, mitte sinna kohvikusse minna, siis on see okei. Kui need inimesed aga hakkavad kohvikuomaniku eest tegema otsuseid asjades, mis minu arvates, on kohvikuomaniku õigus, siis see enam pole minu arvates nii okei.
Kriku ütles:
Eestis pole orjanduslikku korda. Igal inimesel on õigus töölepingut sõlmida ja igal ühel on õigus lepingu sõlmimisest keelduda. Keegi ei sunni sind kusagil töötama.