TV3 eetiliselt kahtlane käitumine ja üleskutse reklaamiandjatele

Maaleht annab teada, et kommertstelekanal TV3 hakkab sügisest näitama kodumaist saatesarja, kus “inimeste elukvaliteeti ja hädasid kutsutakse parandama Eesti tunnustatud tervendajad ning alternatiivmeditsiini asjatundjad”.

Selline saatesari on mitme nurga alt kahtlusi äratav ja neid kahtlusi süvendab Maalehe küsimustele vastanud saate toimetaja Aveli Jänes.

Esmalt hakkab silma hoiak, et “silmale nähtamatu” maailma olemasolu võetakse kui loodusteaduslikku tõsiasja ja on olemas “eriliste võimetega” inimesi, kes suudavad seda tõsiasja kasulikul moel rakendada ning päris inimeste tegelikke probleeme lahendada. Saatesarja eesmärk ei ole avatud meelega uurida väidetavaid “erilisi võimeid” ja neid väidetavalt omavaid inimesi ja nende mõju inimeste probleemidele, vaid võetakse aluseks jäik eeldus, et see maailm ja need võimed on olemas ning üldse ei vaevatagi oma uurivat aju sellega, et otsida alternatiivseid võimalikke põhjusi, miks jääb mulje, et on olemas “erilised võimed” ja millest tuleneb usk tolle maailma olemasolusse. Küll aga võetakse eneseindlalt suletud positsioon ja paisatakse inimesed eksperimenti, mille haldamiseks puudub igasugune pädevus.

Juba on alanud esimesed võtted ning abivajajate ravimisega algust tehtud, […].

Diagnoosimise ja ravimisega saavad tegeleda Terviseametis registreeritud tervishoiutöötajad. Suure tõenäosusega pole need ravijad end Tervishoiuametis registreerinud, kuigi mõni “alternatiivmeditsiini” viljeleja võib seda isegi olla. Samuti pole Terviseameti andmebaasis kirjas, et TV3 oleks vastavat tegevusluba omav tervishoiuasutus. TV3 ilmselt ei anna endale aru, et nad on alustanud tegevusega, milleks peab vastav tõendatud pädevus olema.

Peamine oht, mis isehakanute teenuste tarbimisega kaasneb, on asjaolu, et neil puudub pädevus tõsiseid seisundeid ära tunda ja klient/patsient võib adekvaatsest diagnoosist ja ravist asjatult pikalt eemale jääda. Teine negatiivne kõrvalnäht on aja ning tihti ka raha investeerimine tegevustesse, mille ohutus ja tõhusus ei ole millegagi kinnitust leidnud.

Uue saate toimetaja Aveli Jänes räägib:

Oleme võtnud nõuks viia konkreetne abivajaja kokku inimesega, kes tänu oma erilistele võimetele on just selleks sobiv.

Kes ja mille alusel on hinnanud kellegi erilisi võimeid ja tema sobivust konkreetse abivajaja nõuandjaks? Kas posijatel on olemas erialade andmebaas, kust saab vaadata, kes mingi probleemi lahendamisel sobilik on nagu Terviseameti andmebaasis arstide kohta? Imestan tihti, et kust võetakse see enesekindlus esiteks posijate endi poolt, et nad sedasi end välja pakuvad ja isegi televiisoripurki lasevad panna.

Skeptik.ee pakub 8000 eurot (summa võib jooksvalt muutuda) sellele, kes teaduslikult pädeval moel suudab oma “erilist võimet” tõendada. Kui enesekindlus lubab telesaates päris inimestega eksperimenteerida ja endale tasuta reklaami teha, siis mis takistab neil samadel inimestel skeptikutele kohta kätte näidata ja iseennast 8000 euroga premeerida? Küll aga leiavad meie kohalikud posijatele kaasakiitjad hulgaliselt põhjusi, miks nad ei peaks seda raha välja võtma. Telesaates kõlbab kümnete tuhandete ees tsirkust teha, aga mõne skeptiku sõbralikus seltskonnas ei kõlba end näidata… No ma tõesti ei saa selles loogikast aru.

Jätkab Aveli Jänes:

Meil kõigil on elus olukordi, kus oleme sattunud ummikseisu ega oska ise väljapääsu näha.

Esiteks ei ole ilus rääkida kõigi nimel ega laiendada isiklikku kogemust kõigile. Teiseks ei ole ilus mängida ummikseisus oleva inimese haavatavusel ning pakkuda lahendusena “tervendajaid” ja muid posijaid kui pädevaid lahenduste pakkujaid.

Samuti pole harvad olukorrad, mil oleme kimpus mõne tervisehädaga, mida tavameditsiin ei suuda ja lähedased ei oska lahendada. Just kõigil neil juhtudel võib sellest saatesarjast abi saada.

Millel küll põhineb usk, et posijad suudavad midagi lahendada? Asjaolu, et “tavameditsiin” ei suuda kõiki tervisehädasid lahendada, ei tähenda seda, et posijad (“erimeditsiin”) suudavad. Ükski teadusuuring ei näita, et posijatel oleks pakkuda midagi erilist, mida “tavameditsiin” ei suudaks, küll aga on kirjeldatud rida ohtusid, mis meditsiinile alternatiivsetele meetoditele lootjaid tabada võivad. Tajutavad positiivsed tulemused saab enamuses omistada mitmetele teistele nähtustele, tuntuim neist vast ajalise kokkusattumuse tõlgendamine põhjusliku seosena ja kui arvestada, et paljud tervisehädad on tsüklilise kuluga ja kui posija posimine satub ajaliselt kokku tervisehäda maksimumiga, siis treenimata aju ühendab kaks sündmust (posimine ja olukorra paranemine) põhjuslikkusega ja arvab, et posimine oli tulemuslik. See on ammu tuntud nähtus ja inimese omadus, mis ilmutab end vägagi mitmetes olukordades ja juhib meid sageli eksiteele. Selle vältimiseks tuleks kasutada teaduslikku meetodit, mis roogib inimlikud eelarvamused ja tajuapsud välja.

Teistest põhjustest, miks posimised tõhusatena tunduvad, saab lugeda artiklist Miks usutakse, et imeravitsemine toimib?

Kes hädasolijaid aitavad?
Nad on eriliste võimetega inimesed, tervendajad ja ravitsejad, kes suudavad just tänu oma võimetele teisi aidata.

Jällegi – kuidas on objektiivselt kindlaks tehtud, et neil on “erilised võimed”? Oletan, et kuulujuttude põhjal – keegi ütles, et kellelgi olla eriline võime ja kuuldavasti olla ta seda ja teist aidanud. Sellisel hinnangu kujunemisel on palju probleeme. Peamine vast see, et meil ei ole võrdlevat baasi nende kohta, kes ei ole tema käest abi saanud, et võrrelda seda abisaanute arvuga. Sellisel puhul võimendub üks võimalik positiivne lugu proportsioonidest välja, seda korratakse, seda müstifitseeritakse, lugu moondub ja muutub müüdiks, kus tõetera on keeruline tabada. Abi mittesaanud aga tavaliselt vaikivad ja tihti süüdistavad iseennast, sest “töö on tellija materjalist” ja küllap oli usk liiga nõrk. Lisaks võib see algne positiivne lugu (tervenemine, paranemine, olukorra leevendumine) olla tõlgendatav varem kirjeldatud ajalise kokkusattumusega ja sugugi mitte posija tegevusega.

Anekdootlikku lugu jagab ka saate toimetaja Aveli Jänes:

Meil on olnud üks juhus, kus kogu probleemi ja hädade põhjuseks oli halb vereringe, millele varem keegi tähelepanu ei pööranud. Vereringe parandamisel saadi jagu ka seni muret tekitanud olukorrast.

Tavaliselt pole meil võimalik neid väiteid mitte mingil moel sõltumatult kontrollida. Päris arst ei saa oma patsiendi kohta avalikkusele midagi rääkida, et me saaksime tõepärasema pildi, mis seisus inimene varem oli ja milliseid meetmeid oli kasutatud.

Moraalijutuga üht kommertstelejaama muidugi ei mõjuta ja seepärast kutsun reklaamiandjaid ning meediaplaneerimise ettevõtteid võtma selle eetiliselt küsiava saate osas seisukohta sellega, et nad spetsiifiliselt plaaniksid oma reklaamiklipid muudesse saadetesse, aga mitte sellesse. Eriti irooniline oleks näha saate vahepeal ravimireklaame koos kohustusliku hoiatusega “Tähelepanu, tegemist on ravimiga …”.

5 Replies to “TV3 eetiliselt kahtlane käitumine ja üleskutse reklaamiandjatele”

  1. Kommertskanalid näitavad igasugust sitta. Kusjuures selle produtseerimisel ja eetrissepaiskamisel näikse lähtuma põhimõttest või ideest, et mida vastuolulisem ja kurioossem, seda parem. Saadete valik toimub sotsiaalse skaala madalaima ühise nimetaja alusel. Ja sedasi toidetakse madala maitse ise-ennast taastootvat ringi.

  2. Sellisel puhul võimendub üks võimalik positiivne lugu proportsioonidest välja, seda korratakse, seda müstifitseeritakse, lugu moondub ja muutub müüdiks, kus tõetera on keeruline tabada.

    Cectic joonistab lähemalt:

  3. Kommertskanal vastab ju nõudlusele ja tolle 2004. aasta Eurobarometeri küsitluse järgi on meil siin üks suurimaid turgusid sedalaadi saate järele.

  4. volberg: Üleskutse, et reklaami-iharad jätaksid sellesse saatesse reklaami ostmata, ongi katse nõudlust modifitseerida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga