Toitumisteraapiast Eestis (3. osa)

Toitumisteraapiast Eestis (1. osa)
Toitumisteraapiast Eestis (2. osa)

Esimeses loos tegin refereeriva ülevaate Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsiooni (ETTA) ja Annely Sootsi Tervisekooli kodulehtedel kirjutatust. Teises loos uurisin, kas Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsiooni (ETTA) liikmete või juhtide (ETTA juhatuse esimees Annely Soots, ETTA juhatuse aseesimees Sirli Kivisaar) arusaam inimkeha toimimisest on “alternatiivne”. Selgus, et on küll alternatiivne.

Kolmandas loos uurin ETTA poolt tutvustatavaid ja Via Naturale poolt pakutavaid teste ning analüüse ja püüan jõuda selgusele, kui usaldusväärsed need on.

  • Cytotoxic test toidutalumatuse määramiseks.
    Inimese veri segatakse eri toiduainetega ja vaadatakse mikroskoobi all, kuidas verelibled reageerivad. Kui 1956. aastal, mil too test välja töötati, võis veel oletada, et testil võiks olla ratsionaalne alus toiduallergia määramisel, siis hilisem teadmiste kasv allergiliste reaktsioonide mõistmisel on selle aluse olematuks lihvinud. Esiteks ei kattu tsütotoksilise testi tulemused teaduslikult tunnustatud allergiatestidega (jah, toidutalumatuse proponendid tihti ei väidagi, et nad tegelevad toiduallergiatega, vaid toidutalumatusega, mille mõju võib ilmneda tundide või päevade pärast ja avaldada pikaajalist mõju), teiseks ei anna sama inimese tsütotestid järjepidevalt samasuguseid vastuseid, küll aga tehakse testist kaugeleulatuvaid järeldusi ja antakse pikaajalisi – lausa eluaegseid – toitumissoovitusi, mis sisaldavad tihti teatud toiduainete ja toidugruppide väljajätmist oma toidulaualt. Selliseid põhjalikke elumuutusi ei tohiks nii ebausaldusväärsele testile toetada.

    Tsütotoksiline test oli populaarne 1980. aastatel, Ameerikas soovitasid seda toitumisnõustajad, kiropraktikud ja ka mõned päris arstid, kuni sealne toidu- ja ravimiamet (FDA) keelas 1985. aastal tsütotoksiliste testide (tuntud ka kui Bryan’s test) reklaamimise ilma FDA eriloata.

    Algaegadel reklaamiti tsütotoksilist testi kui allergiatesti, tänapäeval, mil on teada, et toiduallergiat selliste testidega tuvastada ei saa, on võetud väga laia spektriga terviseseisund nimega toidutalumatus (mitte segi ajada päris talumatustega nagu tsöliaakia, laktoositalumatus, ensüümide puudulikkused jne), mille üks alaliikidest on Via Naturale sõnul toiduallergia, ja mille nähud ilmnevad kuni 72 tundi peale vastava toidu manustamist. Milleks keerulisena näivat efektset testi niisama ajaloo prügikasti visata, kui sellega saab jätkuvalt maksvatele klientidele usutavat etendust pakkuda? Selleks võeti testile kaaslaseks hajusa mõistekompleksi mõned nüansid, mida see diagnoosima peaks.

    Teaduspõhised allergiaorganisatsioonid nimetavad tsütotoksilist testi reas teiste tõendamatute testidega, mida tuleks vältida ja mille põhjal tehtud soovitusi ei tohiks tõsiselt võtta. Kui on kahtlus mõne toiduaine talumise suhtes, siis pöörduge päris arsti poole. Diagnoosimata allergia või talumatus võib olla eluohtlik, aga allergiaid tsütotoksilised testid ei tuvasta, samas võib ebapädeva testi põhjal tehtud toidupiirangud jätta inimese ilma vajalikest toitainetest, mis on samuti tervisele ohtlik.

  • Opioidsed peptiidid uriinis toidutalumatuse näitjana [sic!]

    Toidutalumatuse puhul leidub organismis sageli suurel hulgal opioidse toimega peptiide ehk valgulisi ühendeid, mida saab avastada uriini analüüsiga.

    Selle testi tulemusena soovitatakse inimestele (tihti ka autistlikele lastele) gluteeni- ja kaseiinivaba dieeti, mis jätab toidust välja paljud teraviljad ning piimatooted. See dieet peaks teooria kohaselt parandama vaimset võimekust, kuna ajju ei pääse opioide, mis tekivad gluteeni ja kaseiini ebatäielikul lagunemisel soolestikus.

    Uuringud laseri ja mass-spektromeetriga aga näitavad, et autistlike ja mitteautistlike laste uriinis nimetatud peptiidide hulk ei erine, nimelt on nende määr alla tuvastuspiiri. Millise teadusliku meetodiga Via Naturale uriinist opioidseid peptiide tuvastab, ei ole teada. Puuduvad ka usaldusväärsed andmed selle kohta, et gluteeni- ja kaseiinivaba dieet parandaksid laste vaimset arengut.

    Teraviljavaba dieet on kindlasti abiks nendele inimestele, kel on tsöliaakia, kuid tsöliaakiat ei diagnoosita uriinialanüüsi põhjal, vaid spetsiifilise vereanalüüsi ning koeprooviga peensoolest. Selliste testide eest maksab Haigekassa. Teatud piimatooteid peaks vältima laktoositalumatusega inimene ja küllap on selliseid seisundeid (geneetilisi või elu jooksul kujunenud) veel, mille korral üht või teist toiduainet vältima peaks, aga kasutatagu nende kindlakstegemiseks valideeritud teaduslikult tõendatud diagnoosimeetodeid.

    Huvitava vahepalana mainin, et opiaatide arenguhäireid tekitavasse teooriasse andis oma panuse Eesti päritolu teadlane Jaak Panksepp. Ta süstis väikeseid koguseid opiaate noortele laboriloomadele ja täheldas neil autistlike lastega sarnaseid sümptoome.

  • Ainevahetuse analüüs VTA – Vital Terrain Analysis

    Analüüsi tegemiseks on vaja varahommikust sülge ja uriini.

    Analüüsiga väidetakse tuvastavat järgmisi asju:

    • keha liigne happelisus, hapete dreneerimise vajadus
    • raskemetallimürgistus
    • vajadus vitamiinide, mineraalide, toitude ja toidulisandite järele
    • nõrgad ja takistunud meridiaanid
    • rakuliste versus psüühiliste mõjutuste ülekaal

    Selle testi ebausaldusväärsuse näitamiseks piisab vast tsitaadist Via Naturale kodulehelt:

    VTA analüüs mõõdab eluenergiat, mida hiina meditsiinis nimetatakse Qi-ks ehk elujõuks ja mis kulgeb mööda meridiaane.

    “Elujõudu” ei ole vaatamata sajanditepikkustele otsingutele suudetud teaduslikult olemasolevaks tõendada, samuti ei vasta need “meridiaanid” ühelegi anatoomilisele featuurile inimese organismis.

    Testi väljatöötaja Timothy Ray sai oma orientaalse meditsiini doktorikraadi California akupunktuuri kolledžist. PubMed meditsiiniuuringute andmebaas ei näita, et tema nimega oleks meditsiinialaseid teadustöid ilmunud.

Veel pakub Via Naturale täielikku vereanalüüsi, täielikku väljaheidete analüüsi, parasiitide analüüsi ja veel üht-teist. Kõigi nende tutvustuste juures on kirjas:

Selle analüüsi tulemused kuuluvad toitumisteraapia valdkonda, antud tulemuste jälgimine aitab täiendavalt kaasa haiguste taandumisele või haigusnähtude ennetamisele. Sellega ei tohi asendada juba käimasolevat ravi.

Selline märkus on aga eksitav, sest millegagi ei ole tõendatud, et need tõesti aitaksid kas iseseisvalt või koos käimasoleva raviga kaasa haiguste taandumisele või haigusnähtude ennetamisele. Ühtlasi tõusetub küsimus, et kas selliste analüüside pakkumine Via Naturale poolt on kooskõlas Eestis kehtivate seadustega, sest Via Naturale ei ole registreeritud tervishoiuasutus, samas on tervishoiuteenus seaduses defineeritud kui “tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist”. Võibolla ei mõista ma seadusi piisavalt hästi ja tuleb Terviseameti spetsialistidelt üle küsida.

Käesolevaga pean ma tõendatuks oma algses artiklis (ja Terviselehes avaldatud) vihjamisi esitatud seose:

Olgem siis tähelepanelikud, kui toitumisalast nõuannet vaja läheb, et ei satuks selliste juurde, […] kes kahtlase väärtusega kalleid teste pakuvad.

Via Naturale, Annely Sootsi Terviskooli ja ETTA kodulehe materjalide põhjal saaks teha ka neljanda (autismi “ravist”, DAN!), viienda loo (toitumisnõustajate ja -terapeutide koolitus), kuid arvan, et peamine on vast öeldud ja piisavalt tõenditega kaetud – toitmisteraapia sellisel kujul nagu ETTA ja Annely Soots seda Eestis esindavad, on üks umbluupesa, kus saab ohtlikke nõuandeid, kahtlase väärtusega teste ning igast varrukast, hõlmast ja taskust punnitavad välja toidulisandite totsikud.

Allikaid

Be Sociable, Share!

23 Replies to “Toitumisteraapiast Eestis (3. osa)”

  1. Artikkel kirjutas:

    Teatud piimatooteid peaks vältima laktoositalumatusega inimene …

    Siinkohal olgu tähenärimise sildi all ära märgitud, et inimeste laktoositalumatuse määr võib erineda (ka ühe inimese korral kipub see elu jooksul muutuma) ning isegi inimene, kelle organism üldse laktaasi ei sünteesi, võib seda toidulisandina sisse võtta ja sedaviisi piimatooted ikkagi edukalt ära seedida.

  2. Tere,

    Ma olen skeptiku regulaarne lugeja. Lugesin ka postitused antud teemal läbi. Mind huvitab väga näha argumenteeritud kahepoolset diskussiooni, mitte vaid ühepoolset arvamust, nagu praegu. Kas olete oma küsimused ja väited ka Sootsile ja Kivisaarele esitanud?

    Mul kahjuks pole aega pikemalt kommenteerida ja kõigist kolmest artiklist minu jaoks küsimusi tekitavad väiteid välja tuua, aga kindlasti viitsiks seda teha artiklis mainitud toitumisterapeudid (loodan) ja saaksin ühtlasi nendepoolsed vastused.

  3. @M:
    alustuseks märgin ära, et see pole see M, kes meil varem meditsiinilistel teemadel sõna on võtnud.

    Sootsi ja Kivisaare diskussioon on seni piirdunud kaebuse esitamisega Avaliku Sõna Nõukogule, millele eelnes kirjavahetus Terviselehe toimetaja Aleksander Laanega.

    Samas – kogu nende argumentatsioon on ju vabalt nähtav nende kodulehel (seega pole kuidagi tegu “ühepoolse arvamusega”), samamoodi on vabalt loetavad minu lood siin ja kui nad peavad vajalikuks omapoolseid argumente esitada, siis skeptik.ee kommentaarium ei ole neile kunagi suletud olnud.

  4. Vabandust, kui mu “nimi” segadust tekitas, ehk sai nüüd parem.

    Ma ei nimetaks üldjuhul kodulehel olevat infot argumentatsiooniks. Antud artikliks on võetud kodulehelt mingid väited (mis kodukal võivad, aga ei pruugi, olla rohkem või vähem põhjendatud), millele on lisatud skeptiku kommentaar.

    Argumenteeritud diskussiooni all mõtlen mina seda, et nii nagu skeptik saab mingitele väidetele lisada oma selgituse, võiks olla lisatud ka vastaspoole selgitus, mis võib erineda suuresti kodulehel olevast “kompaktsest” infost. (Ja ei tasu minu sõnu närida seoses “kompaktsega” – veebilehtedel sisalduv on mõistlikul puhul kompaktne, mitte detailideni lahtiseletatud ja nii laias valdkonnas nagu meditsiin, pakun, võib tavalugejale avaldatav info olla palju kokkuvõetum ja lihtsustatum kui tegelikult.)

    Mõistan, et skeptiku portaalis toimub paneeldiskussioon kommentaariumis ja tegemist on mõnevõrra isikliku (jah, kuigivõrd viidatud) arvamusruumiga, aga meediavaldkonna inimesena meeldib mulle hea ajakirjandustava, mis annab sõna erinevatele arvamuspooltele juba eos (ehk siis artiklis). See muidugi võib olla vaid minu probleem, aga olen samasisulist ootust välja lugenud ka teiste kommentaaridest. (Ja nimetatud ootus ei ole soov skeptiku kontseptsiooni ümber teha, vaid mõtteaine edaspidiseks, kui skeptikul peaks olema näiteks tahtmine lugejaskonda kasvatada või lihtsalt rohkem süvitsi minna.)

    Isiklikult jätab mulle vastaspoole sõnaõiguse jätmine kommentaariumisse pisut ühekülgse mulje. Ka skeptiku sõnavõtud ei ole igas valdkonnas puhas kuld ja absoluutne tõde ja isegi kui siinkirjutaja seda eesmärgiks ei seagi, tõlgendavad paljud (laisemad?) lugejad asja just nii. Minu jaoks annaks vastaspoole kaasamine laiema ja tasakaalustatuma mõõtme artiklitele. Selge see, et on inimesi, kellega ei tule koostöö/mõistlik arvamuse avaldamine kõne allagi või kes lihtsalt keelduvad sellest, aga vastaspoolele sõna andmine on alati julge võte olla võimalikult objektiivne (vähemalt näiliselt, eks) ning tekitab lugejas avaldatud informatsiooni kohta rohkem usaldust.

    Kui skeptiku arvamus vastaspoolele sõna andmisest (vastaspoole arvamusest) piirdub nimetatud vastaspoole kodulehel olevale infole viitamisega, siis selleks on skeptikul omas ruumis täielik õigus. Minu jaoks jääb see info väheseks, üldiseks, ühepoolseks.

    Läks küll veidi offtopicuks. Ütlesin oma mõtte ära ja kuna pole suurem kommentaari-inimene, tegelen edaspidi lugemisega.

    P.S – kusjuures mind motiveeriks käesolevale sarnastel puhkudel kommenteerima just mitme osapoole arvamusega artikkel, kuna mind huvitavad vastused, aga isekeskis kellestki kolmandast arutada ei ole just ammendav. Paljugi, mis kommentaatorid ütlevad (triviaalselt – üks teatab, et “loll”, teine et “tark”), aga mina saan otsustada selle järgi, mida inimene ise ütleb. See, kuidas vastaspool vastab, sõnu valib, põhjendab, keerutab või ilusat mula ajab,…

  5. Hmh. Kui mu viimale lause ära ei mahtunud, siis siin see on:

    “See, kuidas vastaspool vastab, sõnu valib, põhjendab, keerutab või ilusat mula ajab, näitab minu jaoks üht-teist ning loob aluse minu arvamusele ja eelduse selle arvamuse avaldamiseks. :)”

    Kui mahtus, ära seda kommentaari avalda.

    Kõike head!

  6. MV ütles:

    Argumenteeritud diskussiooni all mõtlen mina seda, et nii nagu skeptik saab mingitele väidetele lisada oma selgituse, võiks olla lisatud ka vastaspoole selgitus, mis võib erineda suuresti kodulehel olevast “kompaktsest” infost.

    Kena keik. Ŭhesõnaga, Sa paned ette, et toitumisterapeudid võiksid nüüd teha sama, mis Martin — võtta väited, mida nad kahtlaseks peavad, skeptikute veebilehelt ette ja neid oma veebis kritiseerida?

    Mõistan, et skeptiku portaalis toimub paneeldiskussioon kommentaariumis ja tegemist on mõnevõrra isikliku (jah, kuigivõrd viidatud) arvamusruumiga, aga meediavaldkonna inimesena meeldib mulle hea ajakirjandustava, mis annab sõna erinevatele arvamuspooltele juba eos (ehk siis artiklis).

    Igaks juhuks olgu ära märgitud, et ülalnähtavas artiklis on päris mitu sõna “vastaspoolelt”. Kas on mingisuguseid konkreetseid sõnu, mida Sa näha eelistaksid, aga artiklist leida ei saa?

  7. dig ütles:

    MV ütles:

    Argumenteeritud diskussiooni all mõtlen mina seda, et nii nagu skeptik saab mingitele väidetele lisada oma selgituse, võiks olla lisatud ka vastaspoole selgitus, mis võib erineda suuresti kodulehel olevast “kompaktsest” infost.

    Kena keik. Ŭhesõnaga, Sa paned ette, et toitumisterapeudid võiksid nüüd teha sama, mis Martin — võtta väited, mida nad kahtlaseks peavad, skeptikute veebilehelt ette ja neid oma veebis kritiseerida?

    Ei. See on Sinu interpreteering. Jätsid äkki rea vahele? Vaata rida sõnaga “lisatud”.

    dig ütles:

    MV ütles:

    Mõistan, et skeptiku portaalis toimub paneeldiskussioon kommentaariumis ja tegemist on mõnevõrra isikliku (jah, kuigivõrd viidatud) arvamusruumiga, aga meediavaldkonna inimesena meeldib mulle hea ajakirjandustava, mis annab sõna erinevatele arvamuspooltele juba eos (ehk siis artiklis).

    Igaks juhuks olgu ära märgitud, et ülalnähtavas artiklis on päris mitu sõna “vastaspoolelt”. Kas on mingisuguseid konkreetseid sõnu, mida Sa näha eelistaksid, aga artiklist leida ei saa?

    Tere demagoogia. Kas Sinu arvates on kellegi kodulehe tsiteerimine (antud juhul kaheldav, aga ehk kirjutas need tekstid hoopis copywriter?) “sõna andmine” sellele inimesele? Uuri Pressinõukogust või kust tahes, mida tähendab “sõna andma”, enne kui plaanid järgmiseks minu eelmist lauset tsiteerida ja rääkida vastutusest oma kodulehe sisu eest, mis on hoopis teine asi ja mida ei saa käsitleda kellelegi sõna andmisena. Kui Sul on keelelisi raskusi arusaamisel, võin Sind eesti keele osas aidata, ent kui Sul on lihtsalt vajadus sõnu väänata ja otsida minu lausetest mõtteid, mida seal ei ole, ei viitsi mina seda sõnademängu kaasa teha. :)

    Et lugejaile ikka hästi selge oleks – mind huvitab, mida on Sootsil ja Kivisaarel öelda Martini väidete kohta. Kui neile on artikli koostamisel antud võimalus omapoolseteks selgitusteks ja nad pole seda kasutanud, on see nende probleem ja ma teen sellest järeldused. Kui neile ei ole antud võimalust Martini väiteid kommenteerida, ootaksin meeleldi sellist võimalust, sest üksinda Martini väidete alusel on mul eelnevas postituses toodud põhjusil keeruline järeldusi teha.

  8. MV, aga millest tuleb Su kurtmises säherdune põnev asümmeetria, et Sa kurdad, et siin ei anta sõna toitumisterapeutidele (mis, nagu ma juba esile tõin, ei vasta ju tõele), aga puudu on Sinu kommentaar toitumisterapeutide veebilehel kurtmas, et seal ei anta sõna skeptikutele? Näen ma äkki siin taga rääkimas taotlust, et viimane sõna jääks mõlemal pool toitumisterapeutidele, mitte skeptikutele?

  9. @MV:
    Siin on mitu asjaolu ja püüan selgitada. Esiteks ehk see, et ETTK ETTA inimesed võtsid end kokku ja kirjutasid ise, ilma toimetaja initsiatiivita Terviselehele, kui mu algne artikkel seal trükituna ilmus. See kirjavahetus jäägu nende vahele või avaldatagu nende osapoolte otsusel, aga minuga ei ole Soots-Kivisaar ühendust võtnud. Mina pole nendega ka ühendust võtnud. Saan järeldada, et artiklite lugemine on neile jõukohane ja nendele reageerimine samuti ilma selleta, et keegi neid spetsiaalselt paluma peaks.

    Teiseks on nende tegevust kajastatud nt Postimehe veebiväljaannetes ilma selleta, et keegi oleks mõnelt toitumisteadlaselt kommentaari küsinud. Nad on saanud kriitikavaba ja positiivset meediakäsitlust ja ma ei näe mittemingisugust põhjust, et ma peaksin spetsiaalselt vaeva nägema, et neilt kommentaari saada. Kodulehtedel on infot piisavalt ja usu mind – kaks nädalat ei ole piisav aeg, et kõige väidetuga end kurssi viia ja teaduslikult põhjendatud vastused leida, eriti olukorras, kus minu spetsialiteet (füüsika) ei võimalda hoomata kõiki nüansse ega ka aktiivset diskussiooni pidada ohtrate detailide üle, mida nende kodulehtedel lugeda saab.

    Kolmandaks puht isiklik märkus, mis ehk selgitab, miks mul pole eriti huvi neid mingisse diskussiooni kutsuda ja miks nad ise ei pea seda kuigi produktiivseks mõtteks. Nimelt nende kaebuses Avaliku Sõna Nõukogule on selline lause:

    Kas tõesti võib ajakirjanduses avaldatu põhineda vaid kellegi laimaja kodulehelt (skeptik.ee) võetud väidetel?

    Neljandaks võib tuua sellise võrdluse, et kui mingi mees müüb kodulehel kvantripatsit ja selgitab juurde, kui kvant ja nano see kõik on, siis kas ikka on mõistlik paluda tollel müügimehel seda juttu siin veelkord üle rääkida või ehk piisab tollest infost, mis kodukalt leida on. Kui ta leiab, et talle on liiga tehtud ja ta üle liiga laginal naerdud, siis siin kommentaariumis või oma ruumis on tal sõnavõtu võimalusi küll. Nagu me nägime, ei erine kvantripats või auradiagnostika või pendlikõigutamine usaldusväärsuse poolest kuigipalju Via Naturale poolt pakutavast. Võib ju arvata, et Via Naturale on väheke peenem kontor kui kvantkõigutaja katusekamber, kitlid valgemad ja analüüsid paistavad polikliinikulikumad, aga ma ei arva, et skeptik.ee selle välise imago pärast oma kombeid peaks muutma.

    Viiendaks julgen arvata, et skeptik.ee teeb teinekord ära selle musta töö, millega päris teadlased ja arstid oma käsi ja suud ei määri – nimetada umbluud umbluuks.

    Kui emal-tütrel Sootsil-Kivisaarel on midagi skeptik.ee-s väidetu kohta öelda, siis see võimalus on neil jätkuvalt olemas.

  10. 5+ oleks endalgi aega ja oskust nii häid artikleid kirjutada. Loodan et võtad järgmisena ette Holiistilise Kliiniku ja/või Instituudi. Samas on soolapuhujaid Eestis niipalju et kõigi kohta lihtsalt ei jõua kirjutada :D.

  11. MV:on tõstatanud huvitava teema.
    Ka mina olen regulaarne skeptik.ee lugeja ja mõistan, mis teda selleks ajendas. Kahepoolset argumenteeritud diskussiooni sooviksin ka mina siin kodulehel rohkem näha ja ilmselt meeldiks see ka valdavale osale skeptik.ee lugejatest. (Samas tegeleb skeptik.ee suuresti just selliste teemadega, mille puhul vastaspool ei ole üldse huvitatud argumenteeritud diskussioonist).

    Kui nüüd juhinduda ajakirjanduseetikast peaks iga skeptik.ee artikli puhul püüdma vastaspoolele sõna anda või saama selge keeldumise.

    Samas minule on jäänud mulje, et skeptik.ee ei püüa olla päris ajakirjandus. Pigem on tegemist kohaga, kus teaduslike argumentide abil püütakse vastu seista umbluule ja selle laialdasele levimisele meie riigis. Muidugi ei saa laiale publikule suunatud teave olla kuivalt teaduslik vaid pigem teadusest juhinduv – populaarteaduslik, kui soovite. Ometi ei ole see sama, mis ajakirjanduslik.

    Ajakirjanduse eesmärk on subjektiivse tõe selgitamine – kus otsustajaks on lugeja. Ajakirjanduse puhul on väga olulisel kohal esitus ja esitaja meisterlikkus oma vaate kaitsmisel. Vastaspoolele peab andma võimaluse enda vaate esitamiseks – selle kasutamine on tema enda asi – kuid artikkel peab sisaldama mõlema poole arvamust.
    Teadusliku meetodi eesmärk on objektiivse tõe selgitamine. Teaduse puhul on olulised faktid, nendele lisandub avaldaja tõlgendus varem avaldatu valguses. Faktid võivad varasemaid tõlgendusi toetada või ümber lükata ja anda alust uuteks hüpoteesideks, kuid iseeneses on faktid ühesed. Faktide põhjal jõutakse järeldusteni ja need on objektiivseks tõeks – kuni vastukäivate faktide ilmnemiseni. Teaduslik artikkel esitab põhimõtteliselt just ainult ühte seisukohta.

    See mida skeptik.ee teeb on teadusliku meetodi rakendamine avalikus inforuumis. Lähtutakse eeldusest, et kõik avaldatu pretendeerib tõe staatusele ja tõestatakse, kui see nii ei ole. Selline lähenemine eeldab, et vastaspool astub oma seisukoha kaitseks ise järgmise sammu ja lükkab omakorda esitatud tõestused ümber, tuues mängu täiendavad faktid või näidates viga oponendi esitatus. Kui seda ei tehta siis loetakse viimasena esitatud seisukoht objektiivseks tõeks. Kuid see tõde ei ole absoluutne vaid jääb ootama uusi väljakutseid, täpsustusi ja mõnel juhul sootuks ümberlükkamist.

    See ei ole kindlasti tasakaalustatud ajakirjandus.
    Kuid, kas see on kohe automaatselt halvem?

  12. Marlock ütles:

    Selline lähenemine eeldab, et vastaspool astub oma seisukoha kaitseks ise järgmise sammu ja lükkab omakorda esitatud tõestused ümber, tuues mängu täiendavad faktid või näidates viga oponendi esitatus. Kui seda ei tehta siis loetakse viimasena esitatud seisukoht objektiivseks tõeks.

    Eee … mähh?

  13. @dig:
    Kahjuks pole ma parim sõnasepp, aga grafomaania kipub ikka aeg-ajalt välja lööma.

    Mõte on üldjoontes see, et viimasena avaldatud argumenteeritud seisukoht loetakse tõeks, kuni keegi selle ümber lükkab või seda täpsustab.

    Kui tegu on vaidlusega on see muidugi natuke kummaline, aga põhimõtteliselt kehtib ka siis. Kuni sa oma argumenteeritud vastusega lagedale tuled on tõeks oponendi viimane seisukoht – eeldusel, et see on kõiki seni avaldatud fakte arvestades argumenteeritud.

    Rõhutan, et otsisin analoogiat teaduslikust meetodist ja põhimõtteliselt seisneb ju tänapäevane teadus faktides, mida pidevalt juurde otsitakse ja tõde on teooria, mis suudab kõiki olemasolevaid fakte arvestades kõik ära seletada – muidugi oma valdkonna piires.

  14. Marlock: näed nüüd, keegi Annely Soots luges Su kirjatükki ja jäigi uskuma, et tema seisukohti peetakse õigeks lihtsalt sellepärast, et ta viimasena sõna võttis ning argumente pole tarviski.

  15. Marlock ütles:

    See mida skeptik.ee teeb on teadusliku meetodi rakendamine avalikus inforuumis. /…/ See ei ole kindlasti tasakaalustatud ajakirjandus.
    Kuid, kas see on kohe automaatselt halvem?

    Paljud inimesed arvavad olevat endal ravivaid võimeid ja/või oskusi või nende poolt müüdaval kraamil tervendavaid omadusi (nt toitumisterapeudid ja nende poolt müüdav kaup). Ja ajakirjandus levitab neid arvamusi päris tõhusalt.

    Aga. Tervist puudutavate teemade käsitlemine meedias on ju väga vastutusrikas tegevus. Nendel käsitlustel on otsesed tagajärjed inimeste tervisele ja heaolule. Libaravide tõttu võib hilineda või olemata jääda tõhus ravi. Aega ja raha kulutatakse tühja. Või teine aspekt – meedia vahendusel võimendatud (alusetud) arvamused ühe või teise asja ohtlikkuse kohta tekitavad ärevust, tervisepaanikaid – ja viivad fookuse olulistelt terviseteemadelt eemale.

    Tervisealased teemad väärivad kindlasti teaduspõhist, mitte arvamuspõhist käsitlust. Seda ka meedias.

    Aitäh Martinile toitumisterapeutide teemat põhjalikult analüüsimast!

  16. @M:

    Tervisealased teemad väärivad kindlasti teaduspõhist, mitte arvamuspõhist käsitlust. Seda ka meedias.

    Olen sellega täiesti nõus!
    Püüdsin üksnes viidata tõigale, et teadusest juhinduv käsitlus ei pruugi päris hästi ajakirjanduslike tavadega kokku sobida.

  17. @dig:

    Kurb!
    Sest minu kirjatükk väitis ju hoopis vastupidist – argumentideta sõnavõtt on vaidlusküsimuses täiesti mõttetu.

  18. Toitumisterapeutide tegevusest, kõikvõimalikest toidulisanditest, toitumisega seotud müütidest on toitumisteadlased meedias kõnelenud küll. Kahjuks ei leita selliste saadete jaoks aega parimal eetriajal – selle koha hõivavad toitumisterapeudid, kelle väidete mittevastavus inimorganismi funktsioneerimise ja biokeemiliste protsessidega peaks olema vähemalt mingil määral läbinähtav inimesele, kes põhikooli bioloogiatunnis just pidevalt und ei pannud. Sellised toitumisterapeudid paigutatakse tõsielusaadetesse, kus ühtlasi sunnitakse 150 ja enamgi kilogrammi kaaluvaid inimesi tegema kitsehüppeid, tantsima diskotantsu ja jooksma ennast mööda Toompea treppe hingetuks. Mille peale igal spordiarstil, normaalse mõistusega treeneril ja kehalise kasvatuse õpetajal juuksed peas püsti tõusevad. Aga see on atraktiivne, see müüb – rahvas vaatab ja “õpib”. Haigekassa maksab hiljem liigeseproteesid kinni.

    Mihkel Zilmer on avaldanud raamatu normaalsest toitumisest. Ma olen üsna kindel, et kõikvõimalikud kvant-, nano- ja pH-raamatud löövad selle teose müügiarvud üle. Mihkel Zilmer tegi ETV saates Prillitoos pika ja põhjaliku sarja tervislikust toitumisest, kus käsitleti ka erinevaid (mh toitumisterapeutide poolt levitatavaid) müüte toitumisest – pH-dieet, gluteeni kahjulikkus (ma tean inimest, kellel ei olnud mingit füsioloogilist põhjust vältida gluteeni, kes tänu uhkele ajupesule vaatas iga saiapakendi pealt, ega seal ometi gluteeni sees ei ole, ja kui oli – no enamasti nisutoodetes ikka on – viskas saia plartsti põlglikult letti tagasi) jne. Kui paljud teist aga neid saatelõike näinud on? Vist mitte paljud…

    Just nimelt AJAKIRJANDUS, kui avaldab säherdusi artikleid, peaks lisama sinna ka skeptilise komponendi. Ajakirjanikud on aga muutunud arvamuskirjanikeks, kes kirjutavad lookesi sellest, mis neile meeldib ja mis võiks meeldida lugejale, vaevamata eriti pead selle üle, kas nende poolt kirjutatud loo sisu ka kuidagi tegelikkusele vastab. Korralik ajakirjanik oleks ju pidanud pöörduma mõne toitumisteadlase poole, praktiseeriva arsti, nt allergoloogi poole, ja uurima, kas kõik see väidetu ka paika peab ja kas inimese soolestik tõesti saiasöömisest umbe läheb (mida olen kahjuks paljudelt naistuttavatelt kuulnud – nad olla korduvalt saiast jummala umbes olnud, ma kohe kujutan ette, kuidas see nisutoode nagu kitt nende soole sees päevi ja nädalaid veetis ja mismoodi see karupunn lõpuks suure survega välja tuli – pidi ju tulema, muidu oleks nad surnud…), või soolesein lekkima hakkab ja sellest tekib tsüstiline fibroos…

    Kui ajakirjandus seda ei tee, st skeptilist komponenti ei lisa, peab seda tegema keegi teine nende eest.

  19. Tutvusin hiljuti paari uurimusega, mis käsitlevad jutuks olevat teemat e. väidetavat toitumisalast “ajupesu”. Veendusin, et skeptikut portaali pole mõtet usaldada.
    Gluteeni- ja piimavaba dieet ei teeks skeptikulegi halba – äkki vabaneb paranoilisusest. Teadupärast võivad talumatuse puhul vaimsed häired ägeneda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga