XX sajandi esimest poolt võib religiooniantropoloogias pidada aga funktsionalismi ajajärguks. Religioonist huvituvates antropoloogilistes uurimustes sai läbivaks püüe määratleda, milline on religiooni funktsioon nii üksikindiviidi kui ka sotsiaalse grupi seisukohalt. …

Teatud määral üleminekuperioodiks varasema („suurtele” teooriatele ja küsimustele keskendunud) ning tänapäevase religiooniantropoloogia vahel võib pidada ajavahemikku 1950–1980. …

Sümbolistliku ja tõlgendusliku religioonikäsitluse programmiliseks alustekstiks võib omakorda pidada Clifford Geertzi 1966. aastal ilmunud kuulsat esseed „Religioon kui kultuurisüsteem” … See ka eesti keeles ilmunud artikkel (Geertz 1990) ärgitas antropolooge religioonile uut moodi lähenema. Geertz kurdab, et religiooniantropoloogias pole pärast Teist maailmasõda suudetud välja pakkuda ühtki märkimisväärselt uudset ning teoreetiliselt läbimurdvat ideed. Religiooniantropoloogia tuginevat endiselt selle eellaste kontseptuaalsele kapitalile. Teoreetiliste arutelude lähtepunktiks on Geertzi arvates jätkuvalt Èmile Durkheimi, Max Weberi, Sigmund Freudi ja Bronislaw Malinowski ideed ning sellest kitsalt piiritletud intellektuaalsest traditsioonist väljapoole püritakse harva. Niisugune klassikaliste teemade „põrgatamine” uutes etnograafilistes kontekstides on Geertzi sõnutsi viinud religiooniantropoloogia stagneerumisele.

1980. aastate kriis antropoloogias tõi kaasa ka senisest kriitilisema suhtumise uurimuste objektiivsusesse. … Objektiivsuse teemaga haakub ka küsimus religioosse mõtlemise ja seletuste tõeväärtusest. Kuigi otseselt seotud 1960. aastate ratsionaalsuse debatiga, on see küsimus tegelikult läbiv kogu religiooniantropoloogia ajaloos. Võib öelda, et suurem osa religiooniantropoloogilisi uurimusi ei ole uskumuste tõeväärtuse küsimuses seisukohta võtnud.8 Samas võib ka väita, et kui antropoloogia peab end teaduseks, mille eesmärgiks on empiirilisele reaalsusele tuginev ratsionaalne maailmaseletus, peaks olema loomulik, et kui millegi tõeväärtuse puudumist on võimalik demonstreerida, siis tuleb seda ka teha. Sellise suhtumise tuntuim eestkõneleja religiooniantropoloogias on olnud James Lett. Ta väidab: „Religioossete uskumuste mõttetuse paljastamine on iga antropoloogi9 eetiline kohus sel lihtsal põhjusel, et teaduse olemuslik eetos [essential ethos] seisneb kindlas tõele pühendumises” (Lett 1997: 111).
……………..
Kuidas on lood meie endiste religiooniantropoloogide/nüüdsete religiooniuurijate mõttemaailmaga? Kas nad on objektiivsed? Skeptikut lahkava artikli autor ja snape on tõestanud, et objektiivsusest ollakse valgusaastate kaugusel. M.O.T.T.

Tartu Ülikooli usuteaduskonna populaarseim eriala religiooniantropoloogia sai möödunud aasta lõpul nimeks religiooniuuringud, kuid praegu juba sel õppe­kaval õppivates tudengites tekitab see pahameelt.

Religiooniantropoloogia lõpukursuse magistrant, kes ei soovinud oma nime lehes avaldamist, rääkis Tartu Postimehele, et talle on oluline, et lõpudiplomil seisab õppekava vana nimi ehk religiooniantropoloogia, sest see avardaks võimalusi minna edasi õppima välismaale doktorantuuri etnoloogia valdkonnas.

Kuigi otsest plaani, kuhu täpselt edasi õppima minna, veel ei ole, tundub talle, et sõna antropoloogia võiks anda talle konkurentsieelise. Lisaks leiab ta, et sellele õppekavale õppima asununa on tal ootuspärane õigus ka lõpetada samal erialal.

Peeter Espak
TÜ orienta­lis­tika­keskuse vanem­teadur

Religiooniantropo­loo­gia on religiooniuuringutega võrreldes kitsam mõiste. Selle võib eesti keelde tõlkida näiteks inimeseõpetusena. Religiooniantropoloogia on siis usundiline inimeseõpetus. Religiooniuuringud on lihtsalt laiem mõiste.

Arvan näiteks, et selle õppekava nimetusega lõpetanul on doktorantuuri lihtsam minna. Religiooniantropoloogia on kitsam ning sellise nime all õpetatakse seda võib-olla ainult mõnes üksikus kohas. Religiooniuuringud on aga olemas peaaegu igas maailma ülikoolis. Seega selle diplomiga võib edasi minna nii ülikooli teadust tegema kui ka kirikusse ametnikuks.

seda eriala õppis vististi ju ka antud uurimustöö autor, sestap kleebin siia.

Olles õppinud ladina keelt, võin ma kinnitada, et viidatud lehekülje sisu on tõenäoliselt kirjutatud inimes(t)e poolt, kes ei ole õppinud ladina keelt.

Nii see on. Erudeeritud ladina keele jaoks tuleks lugeda käsiraamatut Harvardi spetsialistilt.

Juhtum, kus kuri skeptik mõnitab vaest väetikest ropus ladina keeles, oleks muidugi keerulisem.

Olles õppinud ladina keelt, võin ma kinnitada, et viidatud lehekülje sisu on tõenäoliselt kirjutatud inimes(t)e poolt, kes ei ole õppinud ladina keelt.

MartK on teadupärast libertaan

See on mulle uudiseks, eriti kuna ma ei tea isegi sellist sõna. Väga suurte mööndustega olen end nõus nimetama liberaaliks; kindlasti mitte libertalistiks, libertariaaniks, libertaristiks, libretistiks ega, jumal hoidku, libertiiniks. Võimalik, et olen minevikus üht või teist parem- või vasaklibertaristlikku vaatevinklit esile tõstes jätnud vale mulje; vabandust.

[M]inu arvates ei anna see artikkel uut teadmist skeptikute kui liikumise kohta. Tore, et keegi on üritanud, loodan, et järgmine üritus saab olema sisukam. Teiseks, muidugi, võib-olla peaksime siin skeptikute lehel natukene ka rohkem teadusfilosoofia üle arutama (“mida saab nimetada teaduseks”, “mis on teadmine” jne).

Väga nõus mõlema arvamusega. Oudekki ütles viisakamalt ja kokkuvõtlikumalt ära kõik, mida oleksin tahtnud osata esile tõsta.

Aga kui Luts (keda ma kirjanikuna väga hindan) näiteks tuua, siis kuigi tal on ka palju meelt liigutavat looduskirjeldust ja hingeliigutuskirjeldusi ka, ei sobiks tema looming ilmselt kuidagiviisi taoliseks analüüsiks, no mõtlen siis jumaliku dimensiooni mängu tulekut…?

mõlesin järele. Küllap ikkagi sobiks. Meenutagem või kellamees Lible ja Arno jutuajamisi kirikutornis. Mnjah, pole mul ikka mõtet siin mütsiga vehelda, kui teemat korralikult ei valda ja metoodikat ei tunne nö. Aga eks see jutt hälbib vististi Marku Uibu uurimustöö juurest kusagile kirjandusteooriasse või Jumal teab kuhu.

Kirjapandud eesmärgid “Põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas” https://www.riigiteataja.ee/akt/174787 on ilusad, koolide õppekavad on jube kvaliteeditust enam-vähem kvaliteetseni, praktiline õpe koolis jätab järelikult soovida. Ei suudeta täita isegi formaalse kirjaoskuse tagamise nõuet, rääkimata funktsionaalsest kirjaoskusest. Lisaks veel õpitud abitus. Lootusetu!

See-eest Tartus skeptikute üle irvitavatel teoloogidel on vorstivõileib laual ka tulevikus, kirikud on täis kõikvõimalikke hädapätakaid.

Paremaks lahenduseks inimeste erinevatele hingehädadele oleks kooli õppeprogrammi psühholoogia lisamine,

Koolis õpetatakse ikka psühholoogiat ka – olemas on näiteks inimeseõpetus, olen ka perekonnaõpetuse õpikut vististi näinud, kui ma nüüd meenutan.
Aga kui jutt juba koolile läks, siis tooksin ära tsitaadi gümnaasiumi poeetiaõpikust (Aarne Merilai, Anneli Saro, Epp Annus), kus analüüsitakse Heideggeri hermeneutilise teooria näitel Juhan Liivi luuletust “Lumehelbeke”

Asjade (lumehelbeke, aken, tare) ja inimese ümber avanev ilmaruum omandab vaimse mõõtme tänu siseilma peegeldamisele kirjeldatavasse. Ajavoolu aeglustus ja helide vaigistus tekitab pühaliku tunde ning vaikuse, vastandudes argisele. Inimene on valmis loodu ja omaenda hinge sõnumi vastuvõtuks. Surelik ja kaduv temas kohtub ideaalse ja igavikulisega, mida peetakse jumalikuks. Ilma selle mõõtmeta ei ole inimelu suurt midagi väärt: algupäraselt asub surelik maa peal, taeva all ja jumaliku palge ees.
Viibivas vaikuses iseneb maailmaruut: maa, taevas, surelik, jumalik. Selle tervikus leiab inimene asu ja kodu.
Kodus on varjul elu süda – olemise vaikne rütm – millele inimrind ja luule ikka vastu tuksuvad osadust ja hingerahu otsides. Meelt vaigistades, kuulekana vaikuse kõnetusele otsib surelikpühaliku rahu, mis teda juba ammu ees ootamas on…

Ilusasti ja meeliliigutavalt kirja pandud. Oleksin väga nördinud kui see koht näiteks õpikust peaks ära jäetama. Aga kui Luts (keda ma kirjanikuna väga hindan) näiteks tuua, siis kuigi tal on ka palju meelt liigutavat looduskirjeldust ja hingeliigutuskirjeldusi ka, ei sobiks tema looming ilmselt kuidagiviisi taoliseks analüüsiks, no mõtlen siis jumaliku dimensiooni mängu tulekut…?
P.S. Gümnaasiumiõpilasel (sellel keskmisel) jooksevad need sõnad, kaldun arvama, nagunii mööda külgi maha. Eks nende mõistmiseks läheb veidi rohkem elukogemusi vast vaja.

See, kui mu laps saabus koolist terviseõpetuse tunnist saadud kaunis kindlate vaadetega vaktsineerimise kahjulikkusest ja kurjade ravimifirmade vandenõust, tegi küll murelikuks. Ja õpetaja ise kuulujärgi on tunni ajal toidulisandeid müügiks pakkunud. (müük müügiks, aga miks just ravimifirmade toodetud toidulisandid on head, vaktsiinid aga kurjast) Ja eks sa veena last ümber, et õpetaja õieti ei tea. (P.S. Ei soovi nimede osas täpsustusi teha, väldin reaalseid konflikte niipaljukest, kui vähegi võimalik, nii et võite lihtsalt kuulujutuks pidada ka kui soovite)

Palun natuke üles kerida ja lugeda minu postitust 63, mille ülespanek viibis, kuna seal on rohkem kui 2 linki, seega pidi dig või Martin selle kättesaadavaks tegema.

See peaks Teid veenma, et kristlusest ei ole midagi rääkida, kuna see on vägistatud paganausk. Seega ei peaks teoloogid nii tähtsust täis olema, et ateiste ja skeptikuid alavääristada, pidades end paremaks. Tuleb leppida mõttega, et religioon sureb varem või hiljem välja ja tuleks hakata uue elukutse peale mõtlema.

Martin, mul ei ole plaanis kristlikel teemadel vaidlema hakata, kuna loomkatsetega selgus juba varem, et usklikule ei ole võimalik midagi selgitada (katsejänes Andres), ma ei viitsiks seda korrata. Ma olen tänulik, et Te sekkusite. Tahtsin hr.teoloogile ainult tõestada, et usk on pettekujutlus, ei midagi reaalset. Kaudselt toetab seda seisukohta ka teadus. Sorry, et ma hoogu läksin, aga mulle tõesti ei meeldi kristlus. Tahaks saavutada seda, et kristlased tagasi tõmbuksid ja oma kirikutes vaikselt toimetaksid, kuni kristlus iseeneslikult likvideerub.

Mulle läks see Uibu etteheite moodi asi südamesse, justkui oldaks siin vaba sõna ja arvamuse avaldamist piiramas või midagi sellist, et küll ikka ollakse silmakirjalikud või umbes nii.

Kas Sind aitab tähelepanek, et Uibu artiklil pole isegi mitte tarandikku? Need tsitaadid, mis tema positsiooni aktiivselt oponeerivad, on lihtsalt artiklis mainimata jäetud.

(Inimestele, kes ladina keeles tu quoque öelda oskavad, olgu veel mainitud, et see siin ei ole mitte loogiline argument vaid emotsionaalne lohutus. See mainimine on kenasti eraldi lõiku paigutatud, et silmakirjalik “tugev modereerimine” lihtsamini edeneks.)

Mu siinset sekkumist võib siis pidada “tugeva modereerimise” näiteks, lk 351:

Lehekülge modereeritakse üsna tugevalt: näiteks loodi alates 2011. aasta aprillist alajaotus “aedik”, kuhu eraldatakse teatud inimeste teemapüstitused ja arutlused, mis skeptilist positsiooni aktiivsemalt oponeerivad. Tõepoolest, ehkki “aedikusse” eraldatud foorumi kasutajad esitavad oma seisukohti veendunult ja aktiivselt, lähevad “aediku” loomine ning selle vajalikkuse põhjendamiseks toodud argumendid vastuollu näiliselt olulise väärtusega demokraatlikust arvamuste paljususest ning foorumist kui vabast keskkonnast.

Arvan, et aediku eesmärk pole just eraldada neid, kes “skeptilist positsiooni aktiivsemalt oponeerivad”, olgu või O cookievaba Kameelioni endise nimega Oakrocki näitel. Tema puhul pole “probleem” selles, et ta oponeeriks aktiivselt skeptilist positsiooni, tihti on tegelikkus hoopis vastupidine, vaid algse teemaga või püstitatud küsimusega vähe seoses olevad ja pikad arutlused, mis kipuvad aegajalt peateema ära kaaperdama. Ta jõuab rohkem kirjutada kui mõni teine ja kui mõni tahakski oma targa sõna või arvamuse lisada, siis võib see eelneva tapeedi sisse ära kaduda.

Mulle läks see Uibu etteheite moodi asi südamesse, justkui oldaks siin vaba sõna ja arvamuse avaldamist piiramas või midagi sellist, et küll ikka ollakse silmakirjalikud või umbes nii.

Mõni inimene suudab rohkem teksti toota kui mõni teine, mõne inimese tekstis on rohke sisu kui mõne teise omas. Kui tahame arvamuse paljusust kultiveerida, siis aegajalt on hea mõte hoida mõni tuba nende jaoks, kellele meeldib lobiseda, samal ajal kui teises toas kontsentreeritum arutelu käib.

Marko Uibu ilmselt ei ole kuigi tuttav on-line arutelude ja tüüpide klassifikatsiooniga, et kuidas mingite teemade dünaamika võib kujuneda ja kas ja kuidas neid suunata on võimalik. Küllap on keegi selle kohta ka teadust teinud, kuid minu praktiline kogemus on algsest üliliberaalsest kõigi kõikelubatavusest liikunud mõõduka modereerimise ja suunamise poole (üks tegelane on ka bännitud ehk satub automaatselt ooterežiimi), et püüda hoida mingit joont, et mitte öelda kvaliteeti. Skeptik.ee ei pea olema näiteks antisemiitlike konspiratsiooniteooriate hääletoru või ühe astroloogiauskliku süljetops.

Mis Kameelioni sõnavõtus iseloomulikuna tundus ja mind tarbetult üldistama pani, oli seksuaalsuse ja religioossuse vastandamine ja viimase alandamine tarbetuks.

Ma ei vastanda seksuaalsust ja religioossust, lihtsalt kuna religioon tekkis tunduvalt hiljem, siis on see ka teisejärguline. Alguses oli seksuaalsus. Seda kutsutakse loogiliseks järelduseks.

Kas Teie arvates oli enne inimese tekkimist religioon välja kujunenud? Teie loogika järgi peaks ju sedapidi olema. Kes religiooni kujundas, kui puudusid inimesed? Kas ahvid? Kes?

Ilma VT käsuõpetuseta, mille kõige tähtsam käsk on: “Armasta võõrast nagu iseennast” on kristlus tarbetu ja absoluutselt mittevajalik. Meeldetuletuseks võiks heita pilgu Mäejutlusele.

Religioon sellisel kujul, nagu seda praegu õpetatakse, on inimese arengule kahjulik, kuna inimene ei soovi ennast paremaks muuta, vaid loodab, et jumal tuleb ja muudab teda. Kristlased räägivad “kasvamisest”. See on hale. Paremaks lahenduseks inimeste erinevatele hingehädadele oleks kooli õppeprogrammi psühholoogia lisamine, see aitaks paljusid, kes praegu segaduses kirikusse marsivad.

Mina ei leidnud uuringute kirjeldusi, milles oleks osalenud kristlased. Tõsi osa neurolooge on kristlased, seega esitatakse uuringutulemusi neile sobivas suunas ja tõestatakse religiooni esmast tähtsust. See pole objektiivne ega eriti teaduslik.

Seesama kirikiri artikkel, millele viitasid, kirjeldaski eksperimenti Tiibeti munkade ja frantsiskaani nunnadega. Frantsiskaanid on kristlased, mis kristlased. Uuringutulemuste kallutatus on ideoloogiline oletus. Vaid sõnad, sõnad…

O cookievaba Kameelion ütles:

Inimestel oleks aeg aru saada, et kirikus valetatakse, väites, et kõik inimesed on patused ja neid päästab Jeesuse vastuvõtmine. Sellist suhtumist võiks iseloomustada inimestega manipuleerimisena, kuna usklikud muudetakse nii mõtlemisvõimetuteks zombideks. Kas pole nii?

Andsid hea stiilinäite. Kunstniku ei raiuta kätt otsast selle eest, et ta kubistlikke plätserdusi teeb, sest need ei vasta reaalsusele.
Tähendamissõnad(mõistukõne) ja müüdiline keel ei allu teaduslikule analüüsile ja ei peagi, selle toime ja eesmärk on teist laadi. Keegi pole Teadusele tõemonopoli kätte mänginud. Kristlased üldiselt ei pahanda ju ka, et relatiivsusteoorias pole räägitud armastusest ega ilust.

Zombide jutu kohta. Kristliku patu mõiste tabamisel aitab edasi üks levinud definitsioon (Tillich): patt on enese asetamine olemise keskpunkti (see koht kuulub Jumalale). Sellest lähtub kõik – kristlase jaoks tuleb Jumal enne inimest ja paljud kristluse seisukohad võivad paberilt või arvutiekraanilt loetuna seetõttu kõledana näida.

O cookievaba Kameelion ütles:

Te eksite, ei uurita kristliku religiooni ja ajuteaduse piirialasid, vaid kõigi müstiliste kogemuste tekitatavate elamuste kajastumist ajutegevuses. Mis ajast buda mungad kristlased on?

Ja viimaks – ma pole kusagil kirjutanud ainult kristlikust religioonist. Tegelikult üha rohkem on mu süda kodus ka budismis ja hinduismis.

dig tunnistab siinkohal üles, et tunneb nüüd snape’i vastu teatavat järelarvamust. Tulevikus võib see muidugi eelarvamuse rolli täita

Polnud kõige (konteksti)sõbralikum sõnakasutus ja ehk isegi tulenes minu kogemuste järel kujunenud eelarvamusest. Ehk tõesti ei adresseeru see siin ja praegu kõige kohasemalt.

Mis Kameelioni sõnavõtus iseloomulikuna tundus ja mind tarbetult üldistama pani, oli seksuaalsuse ja religioossuse vastandamine ja viimase alandamine tarbetuks. Sarnaselt nagu kirutud kirik kunagi tegi, ainult pooluste sümpaatia on vahetunud. Pole ju neuroteoloogia leiutis, et seksuaalsus ja religioossus on tugevasti seotud. Selle seose olemus aga pole tõenäoliselt taandatav enda poolt soovitud põhjus-tagajärg suhtesse.

kusagil uuritakse silmad punni religiooni ja ajuteaduse piirialasid, tehakse eksperimente ja ollakse teadlik oma uurimisvõtete puudulikkusest ja tõepüüdluste kiuste tunnetatakse ehk “postmodernsest” ängi vastuste käestlibisemise kogemuses.

Te eksite, ei uurita kristliku religiooni ja ajuteaduse piirialasid, vaid kõigi müstiliste kogemuste tekitatavate elamuste kajastumist ajutegevuses. Mis ajast buda mungad kristlased on? http://www.google.ee/#hl=en&tbo=d&sclient=psy-ab&q=neurology+experiments+with+buddha+munks&oq=neurology+experiments+with+buddha+munks&gs_l=hp.3…735.13835.1.15250.32.31.0.1.1.0.386.3752.8j21j1j1.31.0.les%3B..1.0…1c.1.Rk1ikEmP0uc&pbx=1&bav=on.2,or.r_gc.r_pw.r_qf.&bvm=bv.1355534169,d.d2k&fp=74c555fb551f03b9&bpcl=40096503&biw=1306&bih=863

Mina ei leidnud uuringute kirjeldusi, milles oleks osalenud kristlased. Tõsi osa neurolooge on kristlased, seega esitatakse uuringutulemusi neile sobivas suunas ja tõestatakse religiooni esmast tähtsust. See pole objektiivne ega eriti teaduslik.

Ent nagu ülal skeptiku poolt selgeks tehti, on seegi neuro(teo)loogide pärusmaa. Las nemad seletavad teile teie psühhopatoloogiaid!

See nimetus pärineb teoloogi haridusega inimeselt, kuid see nimetus ei muuda fakti, et samad tulemused elik sama ajupilt saadakse nii mediteerivate buda munkade, või shamaanirännakut tegevate esoteerikute puhul. Seega nimetus lonkab, aga küll aeg selle paika loksutab.

Kindlasti ei ole see neuro(teo)loogide pärusmaa, kuna pettekujutlused tänapäeva inimesi enam ei rahulda ja midagi muud Teil pakkuda ei ole. Inimestel oleks aeg aru saada, et kirikus valetatakse, väites, et kõik inimesed on patused ja neid päästab Jeesuse vastuvõtmine. Sellist suhtumist võiks iseloomustada inimestega manipuleerimisena, kuna usklikud muudetakse nii mõtlemisvõimetuteks zombideks. Kas pole nii?

… tolerastide …

dig tunnistab siinkohal üles, et tunneb nüüd snape’i vastu teatavat järelarvamust. Tulevikus võib see muidugi eelarvamuse rolli täita.

Ma ei tea kui oluline vastus sellele küsimusele on.

Vastuse väljakäimine ei ole, aga selle üle mõtisklemine kindlasti. Oled Sa kindel, et Sa ei kuku auku, kus skeptikute foorumis figureerivad peavoollased konfirmeerivad bias‘t “kõik skeptikud on igavad grupimõtlejad” ja ääremaalased samal ajal bias‘t “kõik skeptikud on veidrad reduktsionistid/diskordiaanid/humanistid/ateistid/moslemid”?

Kummaline, et selle teadustöö tulemust siin ja eriti just siin tõlgendatakse nii nagu oleks tõesti religioossus seksuaalsete funktsioonide väljaarenemise kõrvalprodukt.

Kurb lugu küll, aga see asi on tõesti sedapidi. Teoloogiat tudeerinuna oleksite Te pidanud olema kursis asjaoluga, et kristlus on väljamõeldis. Kristlus varastas oma nimetuse pagana-usklikelt krestlastelt, sakramendid samuti (Alavääristada palun kirikuisasid ja antiikautoreid, kelle teoseid on tsiteeritud) –

Neitsi sünd, Püha vaimu laps – Child of the Holy Spirit http://www.pocm.info/pagan_ideas_virgin_birth.html

Ristimine – Christianity has baptism—but Paganism had it first http://www.pocm.info/pagan_ideas_baptism.html

Armulaud – kristluse kannibalism: http://www.pocm.info/pagan_ideas_sacred_meal.html

Surevad ja ülestõusvad jumalad: Dying and rising Gods, remnant of the Mythic Jesus theory http://www.pocm.info/pagan_ideas_dying_and_rising_gods.html

Surnust ülestõusmine – For the ancients, Raised From the Dead was common sense. http://www.pocm.info/pagan_ideas_raised_from_the_dead.html

Igavene elu – Eternal life was part of Pagan religion for thousands of years before Jesus http://www.pocm.info/pagan_ideas_salvation.html. Siin lingil on ka juutide poolt egiptlastelt varastatud 10 käsku, mis pärinevad Egiptuse Surnute raamatust.

Päästjad – Savior gods—Paganism had ’em first http://www.pocm.info/pagan_ideas_savior.htm

Paistab, et Te jätsite keiser Hadrianuse kirja lugemata, seal oli sõnaselgelt öeldud, et kristlased/tegelikult krestlased olid Osirise ja Isise kummardajad, ja see religion oli teadupärast orgastiline. Faktid ajaloost on kahjuks sellised!

Paneme veelkord lingi: kus piirkonnas need jumalale viitavad protsessid ajus toimuvad?: Religioosse kogemuse neurobioloogia ja neuroteoloogia http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=205

On tähelepanuväärne, et sama piirkond vastutab ka seksuaalsete ja õõvastavate mälestuste, dissotsiatiivsete ja depersonalisatsiooni-seisundite, [9] déjà vu-tunde, pettekujutluste [10] ja hirmu, õuduse ning viha genereerimise eest. Seejuures on viha tuntuim amügdaloidkeha aktiveerumisele viitav reaktsioon. [11] Nähtavasti on homo sapiens’i dispositsioonil MK-ks sügavalt bioloogilised juured. Religioon ei ole oopium rahvale, väljamõeldis ega leiutis, vaid aju bioloogilise ehituse ja “elektriskeemi” integraalne osa. [12]

Kahju lausa Teist teoloogidest, kui Te religiooni nii kehvasti tunnete. Teie jumalaga suhtlemine on tavaline pettekujutlus.

P.S. Kas nime snape olete Harry Potteri raamatust laenuks võtnud? Endal tuli kohe tahtmine oma postitusele Dumbledore alla kirjutada.

Jah. Juhtumisi on see külge jäänud (ligi 10 aastat tagasi).

Loomulikult, tänu Jumalale, eksisteerib skeptitsism, mis julgeb olla vähemasti agnostiline. Ei tulene ju iseenesestmõistetavalt teaduslikust meetodist ateism.
Üks huvitav lõik ühest huvitavast artiklist:
Kui jesuiidi preester Georges Le Maître esmakordselt Suure Paugu idee välja käis, leidis see küllaltki skeptilist vastuvõttu ning ateist Fred Hoyle’i loodud termin „Suur Pauk” oli algselt mõeldud halvustavana. Hoyle’i enda statsionaarse universumi mudeli hindamisel mõjus ateism aga pimestavalt ja võib kahtlustada, et ta tuli selle teooriaga välja peamiselt selleks, et vältida algusega universumist tulenevaid metafüüsilisi järeldusi. Praeguseks on ateistidest teadlased Suure Pauguga leppinud ja oma metafüüsikat vastavalt kohandanud – nagu ka enamik kristlasi, kes pärast mõningast arutelu evolutsiooniga nõustusid ja oma teoloogiat muutsid. Seetõttu on huvitav kuulata tänapäeval ateiste väitmas, et ka Jumalal peab olema tekkepõhjus, kuigi nende eelkäijad olid üpriski rahul universumiga, millel algpõhjus puudus.

Siis aga tuleb keegi “skeptik”, kellele on kõik selge: religioossus on evolutsiooniline häire

mina nii ei arva (kui see arvesse läheb) vaevalt religioossus sel juhul nii kaua vastu pidanud oleks ning mingeid väljasuremismärke ta ka justkui ei ilmuta veel, iseäranis, kui maailmamaastaape vaadata.

P.S. Kas nime snape olete Harry Potteri raamatust laenuks võtnud? Endal tuli kohe tahtmine oma postitusele Dumbledore alla kirjutada.

snape, kas Sa lahterdad Oakrocka idee nüüd rubriiki “skeptikute imelikud seisukohad” või “skeptikute ohvrite imelikud seisukohad”?

Ma ei tea kui oluline vastus sellele küsimusele on. Võib-olla tuleks pigemini mõelda selle üle, millele viitas ka Uibu: mehhanism, millega newagelased panevad kvantfüüsika saavutused oma teooriate järgi tantsima, toimib ka siinkohal; kusagil uuritakse silmad punni religiooni ja ajuteaduse piirialasid, tehakse eksperimente ja ollakse teadlik oma uurimisvõtete puudulikkusest ja tõepüüdluste kiuste tunnetatakse ehk “postmodernsest” ängi vastuste käestlibisemise kogemuses. Siis aga tuleb keegi “skeptik”, kellele on kõik selge: religioossus on evolutsiooniline häire (paraku tuleb kaasaegses tolerastide maailmas selle seisukoha ümber ettevaatlikult argumenteerida).

Religioossuse mõistmisel tuleks kasu kogemusest. Ent nagu ülal skeptiku poolt selgeks tehti, on seegi neuro(teo)loogide pärusmaa. Las nemad seletavad teile teie psühhopatoloogiaid! Analoogia põhjal poleks õige usaldada õuna maitse nautimist või selle kogemuse lõuendile laotamist mõne diletandi kätte – objektiivset reaalsust seletab meile ajuteadlane, kes tõepoolest teab hoopis paremini, millised neuronipolulatsioonid tuld annavad kui sügisjoonik hea maitseb.

Inimlik võime kogeda müstilis-religioosseid elamusi võrsub samast neuroloogilisest allikast, kus tekivad ka seksuaalsed orgasmid, tõestati sel nädalal Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöös.

Heldene aeg. Olen ise lõpetanud religiooniantropoloogia magistratuuri ja Roland Karo oli ka mulle õppejõuks. Lugesin toona läbi tema magistritöö neuroteoloogiast ja ositi ka furoori tekitanud erose ja müstitsimi teemalise doktoritöö.
Kummaline, et selle teadustöö tulemust siin ja eriti just siin tõlgendatakse nii nagu oleks tõesti religioossus seksuaalsete funktsioonide väljaarenemise kõrvalprodukt. Ok, god spotti me ei saanud, aga need onud on näidanud seal, et Jumal peesitab tsüklisse läinud sünapsites! Eh.
Sa ometi sööd ju õuna ka ja teatud piirkond ajus aktiveerub selle peale, kas sa väidad, et õuna nüüd seepärast ei eksisteeri? (Roland Karo näide)

Gallupi uuringu meetodiks olid – telefoni küsitlused ja näost näkku intervjuud.
Olen skeptiline erinevate uuringutulemuste suhtes, kuna tulemus on kergesti manipuleeritav nt. küsimuse õige sõnastamisega – vajalik tulemus on kindlustatud. Lisaks võib mõju avaldada näiteks küsitleja oma eelistuste ja vastumeelsustega, see võib olla tajutav vastaja poolt. Uuringud ei ole lisaks anonüümsed ja juba mõned aastad tagasi olid inimesed hirmul, et oma arvamust avaldada. Suhteliselt paljud keeldusid, öeldes otse, et nad ei usalda küsitlusfirmasid.

Guardiani 16.9.2011 artikkel Is Estonia really the least religious country in the world?, autoriks Ringo Ringvee.

Hr. Ringvee on teoloogia doktor, sellega on kõik öeldud, lisaks kuulub ta hr. Uibu’ga samasse uurimisrühma.

Miks peaks lugeja kahtlema skeptikuid materdavas artiklis toodud faktide õigsuses? Skeptikud paistavadki nende valguses selliste rohkem või vähem tuulest viidutena, kes võitlevad tuuleveskitega!!! Vaenlane, kes võib paljastada valede levitamise tuleb muuta naeruväärseks, et keegi skeptikuid tõsiselt ei võtaks. Kurb, aga nii lihtne see ongi.

Minusugune vaikselt küpsev vandenõuteoreetik ei imesta enam üldse kiriklaste sellise vassimise peale. Võibolla olen paranoiline, kuid ma tajun ohtu, kuna Eestis on valitsuse ja kirikuorganisatsioonide koostöö aasta aastalt tihenenud, rahavoog kiriku suunas on muljetavaldav, eriti arvestades Eesti riigi suhtelist vaesust (õhuke riik!). Vaikselt susiseb ka usuõpetuse kooli õppeprogrammidesse surumine. Eelmise aasta rahulolematust üritasid ära kasutada erinevad kristlikud liikumised. Kas Te panite tähele, et mõne petitsiooni taga olid kristlased? Kõik see paistab võimujanuna. Kristlaste poolne vee segamine ja rahva lollitamine on seljuhul vajalik rahva seas populaarsuse tekitamiseks ja enda tuntuks tegemiseks.

Paavsti sõnum eelmise aasta lõpul oli paljuütlev: Kristlastel on aeg maailma asjades kaasa lüüa http://www.e24.ee/1083744/kristlastel-on-aeg-maailma-asjades-kaasa-luua/

Kristlased ei tohiks maailmast kõrvale hoida, seda vältida. Vastupidi, neil tuleb kaasa lüüa, oma panus anda. Kuid poliitikas ja majanduselus tuleks neil tõusta kõrgemale igat liigi ideoloogiast.
………………
Kuna neid ideaale jagavad niivõrd paljud, on kristlaste ja teiste jaoks rikkalikult koostöövõimalusi. Siiski annavad kristlased keisrile vaid selle, mis kuulub keisrile – mitte selle, mis kuulub Jumalale. Läbi ajaloo on esinenud olukordi, kus kristlased keisri nõudmistega leppida ei saa. Alates Vana-Rooma isikukultusest kuni läinud sajandi totalitaarsete režiimideni on keiser üritanud haarata jumala rolli. Kui kristlased keelduvad kummardamast tänapäeva ebajumalaid, siis ei ajenda neid vastupanuks mitte ajast-arust maailmavaade. Pigem tuleb mõista, et me oleme…

Gallupi uuringu ja hinnangu „kõige madalamad” allikas artiklis puudub.

Gallupi uuringu ja hinnangu viide on siiski olemas. 17. allmärkus uuesti, kogu pikkuses:

Näiteks rahvusvahelisest Gallupi uuringust nähtus, et vaid 14% eestlaste jaoks on religioon oluline, Eurobaromeetri uuringust selgus, et vaid 16% vastajatest usub Jumala olemasolu. Need tulemused on Euroopa ja ka kogu maailma mastaabis kõige madalamad. Samas märkis Eurobaromeetri uuringus 54% eestlastest usku hingede olemasolusse, mis on Euroopa kõige kõrgem tulemus, vt Eurobarometer 225: social values, science & technology (Eurostat, 2005), http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_225_report_en.pdf (21.10.2011); vt ka Steve Crabtree and Brett Pelham, “What
Alabamians and Iranians have in common: a global perspective on Americans’ religiosity offers a few surprises”, Gallup news (2009), http://www.gallup.com/poll/114211/alabamians-iranians-common.aspx (21.10.2011).

Nagu allmärkuses märgitud, on andmed 2009. aastast, aga need pärinevad analüüsivast artiklist, mitte Gallupi küsitlustest endist (mis 2011. aastaks annavad juba teise pildi).

See 14% on ka Wikipedia lehel http://en.wikipedia.org/wiki/Irreligion_in_Estonia ja seal on selle allikaks viidatud BBC 1.7.2012 artikkel Spirituality in Estonia – the world’s ‘least religious’ country, kus aga märksõnad „Gallup”, „14”, „fourteen”, „percent” ja „per cent” üldse puuduvad. Lehekülje teine allikas, millega on viidatud väidet, et uskmatus on Eesti kultuuri tähtis osa, on Guardiani 16.9.2011 artikkel Is Estonia really the least religious country in the world?, autoriks Ringo Ringvee. Selle teine lõik kogu pikkuses:

A Eurobarometer poll in 2005 found that only 16% of the Estonian population believed in God. With this number, Estonia hit the bottom of the list. However, at the same time more than half the population (54%) believed in some sort of spirit or life force. Thus it could be claimed that 70% of the Estonian population are believers, at least in some sense of the word. Professor Grace Davie’s description of the British religiosity as “believing without belonging” seems to fit to the Estonian context as well.

Eesti on näide äärmiselt sekulariseerunud Euroopa riigist.

Veel selline ülesleidus siinse jutulõnga teemaks olevast artiklist. 17. allviide algab nii:

Näiteks rahvusvahelisest Gallupi uuringust nähtus, et vaid 14% eestlaste jaoks on religioon oluline, Eurobaromeetri uuringust selgus, et vaid 16% vastajatest usub Jumala olemasolu. Need tulemused on Euroopa ja ka kogu maailma mastaabis kõige madalamad.

Gallupi uuringu ja hinnangu „kõige madalamad” allikas artiklis puudub.

Huvitaval kombel on inglise Wikipedia uskmatuse levimuse artiklis (http://en.wikipedia.org/wiki/Irreligion_by_country) viidatud samuti Gallupile (2011. a andmed), aga saadud teistsugune tulemus: küsimusele, kas religioon on teie igapäevaelus oluline, vastas eitavalt Eestis 78% inimesi, aga Taanis 83% ja Rootsis 88%. Norras oli samuti 78%, Ühendkuningriigis 76%, Prantsusmaal 74%.

Pidamata Wikipediat teadusuuringu jaoks pädevaks allikaks (arvude Gallupist kontrollimiseks on vaja registreerida end selle kasutajaks, st seda ei saa sama lihtsasti kasutada kui Wikipediat), kummastab mind ometi see, et a) kergesti kontrollitav väide on teadusartiklis viitamata ja b) Eesti olukord ei ole erandlik. See, kui palju artiklit (või AA kogu erinumbrit) on üles ehitatud hüpoteesile, et on, jäägu uurida teistele :)

Natuke taustainfot: Skeptikuid puudutava artikli autor kuulub CECT kultuuriteooria tippkeskuse religiooni uurimisrühma:

Sekulariseerumine (deinstitutsionaliseerumine ja dekristianiseerumine): religioon Eestis uusajast tänapäevani

See on päris huvitav teadmine. Aitäh.

Sekulariseerumine (deinstitutsionaliseerumine ja dekristianiseerumine): religioon Eestis uusajast tänapäevani http://www.ut.ee/CECT/koosseis/religioon.html

Uurimisteema raames käsitletakse tänapäeva Eesti religioosset olukorda ja selle ajaloolisi tekkepõhjuseid. Eesti on näide äärmiselt sekulariseerunud Euroopa riigist. Sekulariseerumisena käsitletakse religioossuse institutsionaliseerituse vähenemist (deinstitutsionaliseerumist) ja kristlike praktikate ning uskumuste taandumist (dekristianiseerumist). Kombineeritakse sotsiaalajaloo, kultuuriantropoloogia ning kaasaegseid tekstianalüüsi meetodeid religiooniloo ning sotsiaalteaduste meetodeid (peamiselt kvalitatiivseid) tänapäeva religiooni uurimisel. Uuenduslik on religioossuse erinevate väljendusvormide analüüs üheks tervikuks seostatuna. Uurimisteema tulemusena avarduvad arusaamad religiooni kohast ühiskondlikes ja kultuurilistes protsessides Euroopas (Eesti kui äärmusliku juhtumi näitel) uusajast tänaseni.

Teemad ja grandid http://www.us.ut.ee/et/Teadus/grant
2. Sihtfinantseeritav teema

Usuteaduskonnas täideti 1998-2003 uurimisteemat “Religiooni sotsiaalkultuurilised funktsioonid”, juht prof Kalle Kasemaa, aastast 2003 lisandus uurimisteema “Religioon ja totalitarism Eesti lähiajaloos”, juht prof Tarmo Kulmar. 2004 uurimisgrupid liideti ja jätkati ühiselt nimetuse all “Religioossuse dünaamika tsivilisatsioonis”(kuni 2007). Teema juhiks sai prof Kalle Kasemaa, prof Tarmo Kulmar jäi juhtima religiooni ja totalitarismi seoseid käsitlevat alateemat uue teema sees. Amar Annus töötas järeldoktorina teema juures 2006-2007. 2011-2016 töötatakse sihtfinantseeritava teemaga “Sekulariseerumine (deinstitutsionaliseerumine ja dekristianiseerumine): religioon Eestis uusajast tänapäevani”, juht prof Riho Altnurme.

Eesti Teadusinfosüsteemis on ära toodud ka liikmete publikatsioonid.

Poliitikaga on tegemist siis, kui nõuda, et “avalikkus” need normid käitumises aluseks võtaks. Näiteks nõudmine, et ministeerium ei kasutaks nõiavitsa, kuna see ei ole teaduslikult tõestatud mõju, on puhas poliitiline nõudmine.

Aga ministeerium ei ole ju avalikkus, ministeerium on riigiasutus.

Võib pidada printsiipideks, antud küsimuses ei ole vahet. Poliitikaga on tegemist siis, kui nõuda, et “avalikkus” need normid käitumises aluseks võtaks. Näiteks nõudmine, et ministeerium ei kasutaks nõiavitsa, kuna see ei ole teaduslikult tõestatud mõju, on puhas poliitiline nõudmine.

Skeptika muutub poliitikaks peamiselt võitluses “umbluuga” ja selle avaliku rahastamisega, siis kui eksisteerivad mingid selgelt konkureerivad põhimõtted.

Arutelu “umbluu” üle ei pruugi alati olla poliitika, muidugi (ja seda enam oleks huvitav teada, kumba siin lehel enam on)

Poliitilise grupina saab skeptikuid uurida selles mõttes, et püütakse kaitsta normi “riigi ja kiriku lahutatus” või “avalikus ruumis / avalikust rahast ainult teaduspõhised tulemid”.

Aga miks pidada neid normideks poliitika mõttes enam kui näiteks printsiipideks filosoofia mõttes?

Võin ausalt öelda, et ise olen aastaid sotsiaaldemokraatide poolt hääletanud (kui kedagi huvitab); aga ma ei usu, et ükski neist päris skeptikuist (st need, kelle nimed ülal kirjas on) seda sama oleks teinud. (Miks ma nii arvan – no ka “ebamäärane kõhutunne” ütleb. Dig võib küll siinkohal erand olla) …

Natuke ja natuke mitte. dig on SDE kandidaadi poolt hääletanud ühel korral. Kandidaat oli Ilves ja tegemist oli Europarlamendi valimistega. Üheks ootamatult tugevaks faktoriks osutus Ilvese seisukoht tarkvarapatentide küsimuses.

Mis tulevikus juhtub, eks seda näe tulevikus. Samas, skeptilised riistad pihku võtta ja uurida, kas populaarne poliitiline idee X võiks jamale üles ehitatud olla, on üks asi, aga poliitiliste olemite eelistamine sõltubki paljudest dimensioonidest, natukestest väärtushinnangutest ja päris hulgast intuitsioonist, nii et minu poliitiline seisukoht ütleb, et ükski olem ei ole olemuslikult skeptitsismi mõttes huvitav.

No ma ei tea. Võin ausalt öelda, et ise olen aastaid sotsiaaldemokraatide poolt hääletanud (kui kedagi huvitab); aga ma ei usu, et ükski neist päris skeptikuist (st need, kelle nimed ülal kirjas on) seda sama oleks teinud.

Sõnakasutuse ebaselgus. Ma ei pidanud silmas mitte poliitikat kitsas mõttes (parteipoliitika, riigivalitsemine parlamendi kaudu) vaid kodanikuaktiivsuse poliitikat (ühiskondliku elu kujundamine, võimupositsiooni kehtestamine mingis valdkonnas). Poliitilise grupina saab skeptikuid uurida selles mõttes, et püütakse kaitsta normi “riigi ja kiriku lahutatus” või “avalikus ruumis / avalikust rahast ainult teaduspõhised tulemid”. Teisest küljest (seostub (c)-ga) võib vaadelda kui “teaduslikkuse lobby-gruppi”, mis mõjutaks võimulolijaid.

Näiteks leiab skeptikute veebilehelt põhjaliku ülevaateartikli, milles rõhutatakse, et alternatiivsete ravimeetodite eelistamise põhjus on kognitiivse andmetöötluse viga. Ülevaate autor Sven Toom väidab, et peamine põhjus, “miks inimesed otsustavad kasutada alternatiivmeditsiini “teenuseid”[…] on inimeste mõtlemisvead (kognitiivne defitsiit)”. Selline käsitlus on huvitav mitmest aspektist. Psühhopatoloogiliste terminite sedavõrd vaba kasutamine näitab suhtumise tugevust: on kõnekas, kui alternatiivmeditsiini poole pöördumine võrdsustakse kognitiivse defitsiidiga ehk vaimse alaarengu või tõsiste kognitiivsete puudujääkidega mingis kitsamas valdkonnas nagu näiteks düsleksia lugemisel või düsgraafia kirjutamisel. Selgitus illustreerib ka laiemat tendentsi seostada kognitiivse infotöötluse loomulikke vigu vaid alternatiivsete-pseudoteaduslike praktikate järgijatega, ehkki psühholoogide poolt kirjeldatavad tajumehhanismid rakenduvad inimestele üldiselt (sh ka skeptikutele).

Toom ise viitab artikli lõpus sellele, et tegu pole põhjaliku ülevaatega.
Kognitiivne defitsiit ei ole vaimne alaareng ja Toom vaimset alaarengut ei käsitlenud ka. Toome artikli puhul võiks tõesti siin-seal tähti närida, et ta ju ütleb “kognitiivsed võimed” (pealkirjas ja üks kord tekstis), mis justkui peaks viitama sellele, et alternatiivmeditsiini vms pooldajate üldised kognitiivsed võimed on madalamad kui nt skeptikutel. Aga võimetega on see lugu, et osad inimesed kasutavad oma võimeid võimalikult palju ja teised teatud põhjustel natuke vähem. Mõned inimesed lihtsalt pole sattunud keskkonda, mis neid mingil viisil mõtlema ergutaks ja nende võimed jäävad kohati kasutamata. Nad on võimelised märkama oma mõttevigu, kui keegi vigadele selgelt arusaadavalt osutaks ja asjad lahti räägiks.

Siiski üldjoontes on Toome jutt selle suunaga, et inimesed teevad mõtlemisvigu, kuna meil on selleks eelsoodumus (nt enesealalhoiuinstink) ja seetõttu tuleks tõsta inimeste teadlikkust ehk siis rääkida, millistes situatsioonides, millised vead juhtuda võivad. Eimingit juttu sellest, et keegid on alaarenenud ja siin ei saa enam midagi ära teha.

Ma ei leidnud “laiemat tendentsi seostada kognitiivse infotöötluse loomulikke vigu vaid alternatiivsete-pseudoteaduslike praktikate järgijatega”
Juttu oli lihtsalt-ainult inimestest ja teatud situatsioonidest

Artikli lõpus küll vihjatakse, et Eesti skeptikud on peamiselt (a), oma poliitilist eesmärki taotlev liikumine

No ma ei tea. Võin ausalt öelda, et ise olen aastaid sotsiaaldemokraatide poolt hääletanud (kui kedagi huvitab); aga ma ei usu, et ükski neist päris skeptikuist (st need, kelle nimed ülal kirjas on) seda sama oleks teinud. (Miks ma nii arvan – no ka “ebamäärane kõhutunne” ütleb. Dig võib küll siinkohal erand olla) Aga teadupärast need skeptikute MTÜ-sse kuulujad siin ju lobisemas ei käi ka. Isegi MV on viimasel ajal aru saanud, et aega võib targemaltki kulutada. MartK on teadupärast libertaan, aga ega ma päris täpselt pole aru saanud, mida see tähendab.

Eesti skeptikud on maailma mastaabis suhteliselt mugavas positsioonis, sest teadususku Euroopas on just eestlased omakorda teaduse suhtes kõige optimistlikumad.

Head uut aastat Teile ja kõigile teistele kaaa….

Minu arvates hr. Uibu esindab postmodernistlikku traditsiooni tema tugevas versioonis (postmodernism on teadusliku/ühiskondliku mõtte tippsaavutus ja kõik peaksid lähtuma just sellest / püüdlema selle poole). Seega tema peamine etteheide skeptikutele on asjaolu, et need ei ole postmodernistid. Just etteheide, mitte fakti konstanteerimine, sest artikkel kasutab halvustavat tooni/sõnakasutust. Kuid samas on artiklis siiski veel huvitavaid aspekte, ka neid, mis eeldustest (1) postmodernistid on head ja (2) mitte-postmodernistid on pahad liiga ei sõltu.

Artikli suurem probleem on aga see, et seal ei tehta vahet (a) skeptikutel kui poliitilisel liikumisel, (b) skeptikutel kui (ajakirjanduslikel) uurijatel, (c) skeptikutel kui teaduse populariseerijatel. (c) ja (a) on seotud, aga mitte üks-üheselt kattuvad. See vahetegemine on oluline just argumentatsiooniviiside uurimisel, retoorilised veenmisvõtted on (a) puhul täiesti mõistlikud ja ma arvan, et ka ausa mängu põhimõtetele vastavad, (b) osas peaks neid vältima. Tegelikult oleks huvitav teada, kuidas argumentatsiooniviisid nendes kolmes kategoorias skeptikute tegevuses eristuvad (ja kas), ma arvan, et sellest saaks palju huvitavaid tulemeid. Veel oleks huvitav näha, milline kategooria on Skeptik.ee lehe ümber koondujate tegevuses peamine, see annaks olulist teadmist “skeptikud kui aktivistid” nähtuse kohta.

Artikli lõpus küll vihjatakse, et Eesti skeptikud on peamiselt (a), oma poliitilist eesmärki taotlev liikumine, aga selle väite toetuseks ei esitata kahjuks selget argumentatsiooni (vaid mingi hulk teoreetilisi autoreid, valiku representatiivsus on segastel alustel) ja “kõhutunne” Skeptikute veebilehe lugemisel (meetod, mille alusel artiklis sisalduvad väited skeptikute kohta saadi on ka ebaselge).

Teine suur probleem on teadmise ja tõe eristamatuse küsimus. Artiklis oleks kindlasti pidanud mainitama, kas hr Uibu näeb oma analüüsi tulemusena, et skeptikud pole piisavalt sellele vahele tähelepanu pööranud (või ei tee vahet) või siis, ta ei ole ka ise sellele mõelnud.

Seega – minu arvates ei anna see artikkel uut teadmist skeptikute kui liikumise kohta. Tore, et keegi on üritanud, loodan, et järgmine üritus saab olema sisukam. Teiseks, muidugi, võib-olla peaksime siin skeptikute lehel natukene ka rohkem teadusfilosoofia üle arutama (“mida saab nimetada teaduseks”, “mis on teadmine” jne).

Mida tähendab olla religioosne/ religioosuse 10 käsku

Vaene olematu Jeesus! Kui ta vaid teaks milline variserlik inimmass peab ennast “jumala lasteks”. Piibel iseloomustab selliseid: Matteuse 23:27-28 http://www.piibel.net/sisukord.html#q=Mt%2023

27 Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te sarnanete lubjatud haudadega, mis väljastpoolt paistavad küll nägusad, aga seestpoolt on täis surnuluid ja kõiksugust roisku!
28 Nõnda paistate ka teie inimestele õigetena, aga seestpoolt olete täis silmakirjatsemist ja ülekohut.

Marko Uibu Juhendaja: Margit Keller, PhD

Peab tunnistama, et läbi ma seda küll veel ei lugenud, aga mu arust ei tohiks säärane magistritöö teema ise juba erilist põhjust arvamiseks anda, et autor oma doktoritöö kulutab (põhiliselt) skeptilise liikumise (võimalikule) eba-adekvaatsele/ebaõiglasele sarjamisele vmt?… Mingeid parandusi, täpsustusi, muid/teadlikumaid/adekvaatsemaid arvamusi?

vaevalt Sinu või minu või kelle tahes isiklik hea uus aasta siiski kuigivõrd Marko Uibu doktoritööst sõltub

Noh, mu isiklik heaolu ei pruugi otseselt sõltuda ka olukorrast Lähis-Idas, aga see ei tähenda, et ma sealset konflikti heaks kiidaksin ja sellele pikka jätku sooviksin.

Uibu kirjutises on ju selgelt kirjas, et religioossust käsitlevad sotsiaalhumanitaarsed teadusharud väldivad uurimisobjekti suhtes hinnangulisust

Religioossus???? Mis loom see on? Alltoodu alusel on inimene ikka seksuaalne olend, selle fakti teoloogidele meeldimine või mitte meeldimine on nende probleem.

Võiks olla kursis ka teoloogide teadustöödega, teoloogia doktor alates 2009, Roland Karo: inglise keeles: Eros & mysticism. Nautige!
https://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/11012/karo_roland.pdf;jsessionid=6307A2F4BBE4B067307162714CAFE9A3?sequence=1

Postimehes on tutvustus: http://www.postimees.ee/186502/usuteadlane-mustikakogemus-ja-erootiline-orgasm-parinevad-uhest-allikast/

Inimlik võime kogeda müstilis-religioosseid elamusi võrsub samast neuroloogilisest allikast, kus tekivad ka seksuaalsed orgasmid, tõestati sel nädalal Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöös.
………………….
Karo dissertatsiooni pealkirjas küsimärgi alla seatud väite esitasid 2002. aastal USA psühhiaater Eugene G. d’Aquili ja radioloog Andrew B. Newberg. Nad oletasid, et võime kogeda müstilisi elamusi on kõrvalprodukt, mis tekib närvitalituse tasandil seksuaalse orgasmi kogemise võime kaasnähtusena.

Religioosse kogemuse neurobioloogia ja neuroteoloogia http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=205

On tähelepanuväärne, et sama piirkond vastutab ka seksuaalsete ja õõvastavate mälestuste, dissotsiatiivsete ja depersonalisatsiooni-seisundite, [9] déjà vu-tunde, pettekujutluste [10] ja hirmu, õuduse ning viha genereerimise eest. Seejuures on viha tuntuim amügdaloidkeha aktiveerumisele viitav reaktsioon. [11] Nähtavasti on homo sapiens’i dispositsioonil MK-ks sügavalt bioloogilised juured. Religioon ei ole oopium rahvale, väljamõeldis ega leiutis, vaid aju bioloogilise ehituse ja “elektriskeemi” integraalne osa. [12]
…………………..
Õnneks vaatavad teadlased, nagu olen Tartu rindelt uudiseid kuulnud, skeptik.ee kampa heatahtliku muigega. Heatahtliku, sest pahatahtlikkuseks pole ka põhjust.

Tegelikult on kahju, et jumalat olemas ei ole, hea meelega naudiks viimasel kohtupäeval vaatepilti teoloogide nägudest, kui jumal küsiks nende käest: miks nad valet õpetasid? Kuhu kadus UT enne II MS seal olnud käsuõpetuse kehtimise nõue? Jeesus Mäejutluses hoiatas, et keegi ei tohi käsuõpetusest ära võtta isegi mitte ühte tähte, nüüd on käsuõpetus hoopis kadunud. Miks kehtib luterluses katoliiklik piibel? Meie esivanemate tarkusetera ütleb: kes viimasena naerab, naerab paremini! Kohtumõistja Yahweh sarnaneb VT kirjade järgi ehtsa maniakiga mäe otsas. Ma ei tahaks teoloogide nahas küll olla.

Uibu kirjutises on ju selgelt kirjas, et religioossust käsitlevad sotsiaalhumanitaarsed teadusharud väldivad uurimisobjekti suhtes hinnangulisust ja seda mitte pelgast viisakusest, vaid küllaldane distsiplinaarne pagas õpetab oma teadmiste ja metodoloogia piire tajuma.

küllap sel juhul Marku Uibu ka skeptikute uurimisel liigset hinnangulisust väldib.

Uibu kirjutises on ju selgelt kirjas, et religioossust käsitlevad sotsiaalhumanitaarsed teadusharud väldivad uurimisobjekti suhtes hinnangulisust ja seda mitte pelgast viisakusest, vaid küllaldane distsiplinaarne pagas õpetab oma teadmiste ja metodoloogia piire tajuma.
Skeptikud – kui siis pannagi neid ühte paati (ja see kogukond pole siin nii suur et kvalitatiivselt ei saaks üldpilti näha), – tahavad suu täis võtta asjadest, milledest on vaid pinnavirvendust tajunud. Aga ometi on igale poole toppida oma positivistlikku optimismi asjade äraseletamisest…

Õnneks vaatavad teadlased, nagu olen Tartu rindelt uudiseid kuulnud, skeptik.ee kampa heatahtliku muigega. Heatahtliku, sest pahatahtlikkuseks pole ka põhjust.

Aga dig muidu on võtnud vaevaks endale veidi selgeks teha, et mida ja kuidas antropoloogia kui teadus uurib? Ning mida teoloogia? Ning miks arvab dig, et just tema märkimisväärne isiksus antropoloogia uurimisobjektide hulgast välja peaks jääma?

Ma ei ole veel kogu tööd läbi lugenud, saati siis seedinud, aga praegu jääb mulle küll mulje, et need soovid vastastikku teineteist välistavad.

ee…vaevalt Sinu või minu või kelle tahes isiklik hea uus aasta siiski kuigivõrd Marko Uibu doktoritööst sõltub, peale tema enda oma muidugi.

Uuel aastal kõike head ja Marko Uibu saagu doktoriks

Ma ei ole veel kogu tööd läbi lugenud, saati siis seedinud, aga praegu jääb mulle küll mulje, et need soovid vastastikku teineteist välistavad.

Ja sõnakasutuse puhul tahaks ka konkreetselt teada, kui palju on nö õigete skeptikute poolt kasutatud negatiivseid/mõnitavaid nimetus (umbluulane, posija jne) vs nö ametlikke nimetusi, mida kõnealune endale omistanud on (kosmosepsühholoog, toitumisnõustaja jne). Siinkohal niisama ütleks, et Google vms otsingumootor vist arvestab sellega, kui palju otsitavat sõna lehel kasutatud on(?)

Guugeldasin huvi pärast (oma suva järgi) sõnu posija ja sensitiiv

skeptik.ee » Gunnar Aarma — Eesti posijate pealik

st skeptikute lehe esmane mainimine sõna posija kasutuse puhul ilmus väja 9. mulle väljapakutud lehel

sõna sensitiiv ilmus välja 20. välja pakutud lehel ja viitas skeptik.ee- ringiga

sensitiivid ärgake
naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?79,11637169
14 juuni 2012 – Veebileht Skeptik.ee maksab imetegijale, kes oma imetegu teaduslikult pädeval moel tõestab, 8000 eurot! Suure auhinnaraha saamiseks …

Uibu tõi välja mitmeid pigem ebaefektiivseid meetodeid (vastandumine, mõnitamine, üleolek).

Minu häbematu hinnang ütleb, et kahe esimese osas näeb Uibu seda, mis tema narratiivile meelepärane on, mitte seda, mis reaalsuses toimub. Kolmanda osas ei ole Uibu päriselt eksinud, kuivõrd ühe mehe enesekindlus ongi teise üleolek.

Praktikas on mulle veel silma torganud, et umbluu edendamise vastu huvi tundvate inimeste seas on märtrikompleks ja madal enesehinnang natuke sagedasemad kui rahva seas üldiselt. See võib tõsta tõenäosust, et umbluu-usklikud tunnevad end vastandatuna või mõnitatuna isegi siis, kui mõistlik inimene mingisugust vastandamist või mõnitamist ei näeks. Juhtum, kus kuri skeptik mõnitab vaest väetikest ropus ladina keeles, oleks muidugi keerulisem.

Siinkohal niisama ütleks, et Google vms otsingumootor vist arvestab sellega, kui palju otsitavat sõna lehel kasutatud on(?) Sellisel juhul oleks kahetsusväärne, kui ainult “umbluu” sünonüümina kasutamise pärast ei jõua inimene kohe skeptikute lehele, kui ta otsib nt sõna “esoteerika” või mõne konkreetse tegelase nime ja ametit.

Vaatame numbreid.
Google: umbluu, skeptik.ee on teisel kohal. Esimesel kohal on Aino Perviku raamat.
Google: esoteerika, skeptik.ee ei figureeri esimesel lehel.
Google: vandenõu, skeptik.ee on neljandal kohal.
Google: pendel, skeptik.ee’d küll ei kohta, aga Viltuse Pendli pildid on lehe alumises pooles näha.
Google: alternatiivmeditsiin, skeptik.ee on aukartlikul teisel kohal.
Google: pH ime, skeptik.ee on esikohal.
Google: Tuhala, skeptik.ee’d pole näha.

Kuidas on konkreetsete tegelaste nimede ja ametitega?
Google: Viljo Viljasoo, skeptik.ee on esimesel kohal.
Google: Luule Viilma, skeptik.ee esilehel ei figureeri.
Google: Veeliks Jalakas, skeptik.ee on kuuendal ja seitsmendal kohal.
Google: Ülle Adoberg-Mikk, skeptik.ee on esikohal.
Google: Hannes Vanaküla, skeptik.ee esilehel ei figureeri. (Aga see-eest tuleb välja Postimehe artikkel Maag Hannes Vanaküla: aastal 2012 hävib elu meie planeedil.)
Google: Andres Klemet, skeptik.ee on teisel kohal.
Google: kosmosepsühholoog, skeptik.ee on kuuendal kohal.
Google: Spinglo, skeptik.ee on kolmandal kohal.
Google: astroloogia, skeptik.ee’d ei paista.
Google: Martin Vällik, skeptik.ee on kolmandal kohal.

(Diskleimer ütleks muidugi, et need on isiklikud numbrid ja ei pruugi digi tööandja numbritega kokku langeda, aga skeptikud suhtuksid sellisesse diskleimerisse selles kontekstis vististi natuke küüniliselt. C’est la vie.)

Aga muidu pani artikkel mõtlema selle peale, kuivõrd on skeptikute eesmärgid toetatud teadusliku lähenemisega. Laias laastus on ju eesmärk edastada infot ja info edastamise strateegia peaks siiski mingil määral teaduslikult toetatud olema. Kui palju lähtutakse teaduslikult tunnustatud psühholoogia seisukohtadele, mis puudutavad inimeste harimist/suhtlemist/motivatsiooni? Kas kasutatakse võimaluste piires kõige efektiivsemaid meetodeid info edastamiseks? Uibu tõi välja mitmeid pigem ebaefektiivseid meetodeid (vastandumine, mõnitamine, üleolek). Kuigi Uibu artikkel pole päris teadus, siis tekkis ikkagi mure, et kui palju skeptikud üldse mõtlevad, mis on meie ühiskonnas/süsteemis teatud sihtgruppidele tõenäoliselt kõige efektiivsem viis konkreetsete vaadete/info edastamiseks.

1. Inimene on homo religiosus, religioossus ja spirituaalsus on inimeseks olemise lahutamatu osa.

Kes sellise kuldse mõttetera küll kirja pani? Algselt oli religioon rajatud seksuaalsusele, seega tõde on: Inimene on seksuaalne olevus, religioossus oli/on sellega seotud. Kristlus on esimene religioon, mis välistab inimese seksuaalsuse, seega on pandud kinni kõik arengu uksed. Kristlus on müsteeriumiusundite ülilahjendatud variant. Kõik, ka kristlased kummardasid Serapist/Osirist, tema naist Isist ja nende poega Horost.

Hadrian to Servianus
… The Christians among them are worshippers of Serapis, and those calling themselves bishops of Christ scruple not to act as the votaries of that God. The truth is, there is no one, whether Ruler of a synagogue, or Samaritan, or Presbyter of the Christians, or mathematician, or astrologer, or magician, that does not do homage to Serapis. The Patriarch himself, when he comes to Egypt, is by some compelled to worship Serapis, and by others Christ. … There is one God whom all worship (Serapis) both Christians, Jews and Gentiles.
History of Letter-writing By William Roberts 1843, pages 356-357 From the Earliest Period to the Fifth Century http://www.unz.org/Pub/RobertsWilliam-1843?View=ReadIt

2. Praktiseerija sesukohast on kõik religioossed ja spirituaalsed praktikad võrdse väärtusega.

Neuroloogia kinnitab seda väidet: ei ole vahet jumalaga kohtumisel, mediteerimisel või shamaanirännakul. Märksõnaks neuroteoloogia!

3. Aga inimene, kes ei tunne üldse mingit vajadust religioosse ja spirituaalse kogemuse järele ning seab niisuguseid kogemusi järjekindlalt ja kriitiliselt kahtluse alla, on inimesena mittetäisväärtuslik,

Olen uhkusega mittetäisväärtuslik, aga minu elu juhib antiikne humanism, mille nõudmised on lihtsad: Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et seda sulle tehakse. Pereraadiost on kuulda nende “jumalalaste erilisest väljavalitusest”, kuid inimestena ei järgi enamus Mäejutluses toodud käsuõpetust. Irw, irw, irw. Hale.

3. Aga inimene, kes ei tunne üldse mingit vajadust religioosse ja spirituaalse kogemuse järele ning seab niisuguseid kogemusi järjekindlalt ja kriitiliselt kahtluse alla, on inimesena mittetäisväärtuslik, sest vt punkt 1.

No ei pea sugugi tundma vajadust sääraste kogemuste järele, ma arvan. Aga mis seal salata, mul on enda omad siiski tagasihoidlikul moel olemas (võibolla/ilmselt ongi nende olemasolu ainus põhjus see, et ma olen nende järele vajadust tundnud ja minu jaoks on nad ikka väärtuslikud küll, kui nüüd järele mõelda.) Aga ega ma neid sündinud faktide pähe välja paku või kuidas seda nüüd õieti väljendada. Ei ole nad ju ei verifitseeritavad ega falsifitseeritavad ja omavad teatud väärtust vaid mu enda jaoks.

Mul on ka kuri kahtlus, et midagi on toimunud sõnaga “spirituaalne”, milles sisalduvad nii “vaimne” kui “vaimulik”.

Vikipeedia ütleb:
Spirituaalsus ehk vaimsus on inimese orienteeritus väärtustele, mis on seotud vaimuga ning on kõrgemal argikogemuse ringist.
Spirituaalsus ehk vaimulikkus on ilmalikkusele vastanduv omadus, mis seisneb kuulumises religiooni raamidesse või põhinemises religioonil.

Minu arusaamises kuuluvad vaimsete väärtuste ja vaimsuse hulka ka teadus, kaunid kunstid, filosoofia jms, mis ei pruugi üldse olla spirituaalsed selles teises, vaimulikus tähenduses.

Head uut vaimset aastat! ;)

Miks religiooniantropoloogia doktorant propageerib sellist ebateaduslikku jama? Ei saa pihta.

Õpetused põhinevad teaduslikule loogikale sarnanevale empiirilisele tõestusviisile, mis lähtub aga enda (sise)tundest ja kogemusest. See tähendab, et millegi kehtivuses tuleb otsustada ise omaenda (või kellegi teise endaga sarnase inimese) kogemuse pinnalt. Skeptikute argumentatsiooniskeem jääb esoteerikahuviliste jaoks seega nõrgaks, teaduslikke katsete tulemusi võib küll argumendina välja tuua, kuid isiklik kogemus loob vaimsete otsijate jaoks tõeväärtust palju enam.57

Selle peale võib jääda lootma imele, et skeptikutel õnnestuks ära moosida keegi neuroloogiat tundev skeptilise mõtlemisega inimene, kes kirjutaks lahti vaimsete praktikate ajal ajus toimuvad muudatused.

Olulise väärtusena tajutakse otsimist ja avatust uutele teadmistele-kogemustele, end sealjuures materialistliku raamistikuga mitte piirates. Esoteerilistes õpetustes kasutatav teaduslik keel sobib sellise loogikaga kokku ning toimib ühtlasi ka teaduse autoriteedi ülekandjana vaimsele õpetusele.

On asju mida ei ole võimalik seletada teisele inimesele, kes sama ei ole tundnud,sõnad ei ole tihti piisavad. Minus tekitasid läbielamised vastupidi huvi teaduslike seletuste vastu, mida ma tänu skeptikutele ka leidnud olen.

Lisaks: nii palju kui mina tean on maailma enam-vähem adekvaatselt tajuvaid inimesi vähe. Enamik petab ennast. Kuidas saaks enesepetja vaatlused muutuda teaduslikeks? Sellised teadlikult valed seisukohad lükkaks ümber artikkel neuroloogilistest protsessidest ajus. Pole olemas kohtumisi ei jumala, vaimude, deemonite jne, ma ei teagi kellega, mida propageeritakse.