Arhiiv lugudest, mis on teemas 'ajalugu'

Apr 13 2011

Piirialad ja võõramaa mehed

Autor: teemas ajalugu,päris teadus

Kuna viimastel nädalatel on elavnenud arutelu meie “identiteedi tuumikosa”, st. meie päritolu üle ning kuna ses osas käibib mitmesuguseid oletusi ilmselgest mütoloogilisest mõtlemisest (E. V. Saks) kuni ilukirjanduslike spekulatsioonideni (L. Meri) ja kuna kommentaator Salvey seda eraldi palus, otsustasin siia postitada väikese ülevaate, mille tegin 2009. a. lõpus. Võimalikele vigadele või ebatäpsustele tähelepanu juhtimine on teretulnud.

Allpool refereeritud rahvastikugeneetika-alased uurimused tegelevad piirialadega: esimeste põlluharijate ning küttide-korilaste vahelise piiriga ning edasi juba Eesti ning selle naabritega, mis moodustavad soome-ugri maailma läänepiiri. Valdavas osas uuringutest on analüüsitud nii isaliinis edasi antava Y-kromosoomi DNA kui emaliinis edasi antava mitokondrilise DNA (mtDNA) markereid. Ajalooline rahvastikugeneetika on viimase 20 aasta jooksul üle maailma ja Euroopa väga suurt tähelepanu pälvinud. Eestis tegutsevad uurijad K. Tambets, R. Villems jt. Tegu on ühega vähestest loodusteaduslikest meetoditest, mis võimaldavad meil heita pilku minevikku. Keeleteadus võimaldab küll näidata erinevate keelte arengut ja seoseid, kuid selle leiud on väga raskesti dateeritavad. Arheoloogia jällegi tegeleb materiaalse kultuuriga ning arheoloogilise kultuuri mõiste sidumisel etnilise päritoluga tuleb eriti kaugemas minevikus olla väga ettevaatlik või sellest sootuks loobuda. Loe edasi »

57 kommentaari

Mar 27 2011

Kaitseministri valeotsingud

Autor: teemas ajalugu,meedia

Märtsi lõpp paistab silma kahe tähelepanuväärse sõnavõtuga inimeste poolt, kellest mõlemat võib pidada Eesti helgemateks peadeks. Artiklid ise ning nendega seonduvad küsimused on piisavalt mahukad, et neil peatuda pikemalt, kui seda võimaldab tavapärane kommentaar ajakirjanduse teemas.

Otsa tegi lahti akadeemik, endine TÜ rektor ja praegune kaitseminister Jaak Aaviksoo oma artikliga “Diplomaatias” (“Infokonfliktid ja enesekaitse”, 03/2011) ning talle vastas Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud (“Kui suurt valet me vajame?”, EPL 24.03.2011).

Raud leiab oma vastuses, et:

Ma ei ole ammu, aga võib-olla üldse lugenud mõne eesti poliitiku sulest midagi nii avameelselt küünilist kui Jaak Aaviksoo artikkel „Infovastasseisud ja enesekaitse” Diplomaatias nr 3 (märts 2011).

Lühidalt kokku võetuna seisneb artikli sõnum selles, et inimestel ja rahvastel on informatsioonilise enese-määramise õigus, ainult nemad ise tohivad otsustada, mis on nende kohta käiv tõde ja mis mitte. „Keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me seda ise ei taha,” ütleb akadeemik ning rõhutab, et „ei tohi ennast lasta petta ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine”. Mida sellele lisaks tuleb kasutada, võib järeldada igaüks ise.

Käesolevate ridade autor soovitab Rein Raua argumentatsiooniga igaühel endal tutvuda ja ei näe põhjust selle refereerimiseks. Küll aga ta tahaks ta skeptiku ja ajaloolasena avaldada arvamust mõningate Aaviksoo väidete ning nendega seonduvate küsimuste kohta. Loe edasi »

216 kommentaari

Feb 13 2011

Viljo Viljasoo

Elektromagnetmüstik, muinasmüstik, infomüstik, pildaja, posija

Hariduselt toiduainetööstuse külmutusseadmete insener, PhD, Eesti Maaülikooli dotsent. Lehekülg Eesti teadusinfosüsteemis.

Pseudoteaduslikud teooriad:

  • püramiidienergia: arusaam, et püramiidikujuline struktuur muudab või tekitab selle ümbruses elektromagnetvälju või elektromagnetkiirgust või muudab ioonide laenguid;
  • pildamine: veesoonte otsimine, “energiaväljade” mõõtmine pendliga;
  • kvant- ja infomüstika: reaalsuse loomine oma mõtetega, kosmilised infoväljad jms.
  • muinasmüstika: muistsed, tänapäeva teadusega võrreldavate teadmistega tsivilisatsioonid (Atlantis jt);
  • astroloogia: astroloogilised teooriad “Estonia” uppumisega seoses;
  • inimaju ebaefektiivsus: inimteadvus kasutab ajust vaid väga väikest osa ning inimareng seisneb selle osa suurendamises;
  • Maailmalõpu- või transformatsiooniteooriad 2012. aastaga seoses.

Loe edasi »

21 kommentaari

Jun 03 2010

Kuhu lähed, rahvusülikool?

2. juunil toimus Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudis Edith Kaldma bakalaureusetöö kaitsmine. Sündmus oli märkimisväärne mitmes mõttes.

Teema oli intrigeeriv: “Ideoloogilised manipulatsioonid: kristluse ja kommunismi võrdlus”. Juhendaja oli Tarmo Strenze ja oponent Henn Käärik. Kaitsmist oli kuulama tulnud rida tööga eelnevalt tutvunud inimesi paljudelt erialadelt, sealhulgas teolooge ja ajaloolasi. Etteruttavalt tuleb avaldada tunnustust oponendile tuumakate küsimuste eest töös kasutatud põhimõistete avamiseks ja selgitamiseks.

Autor käsitles nii kristlust kui kommunismi ideoloogiatena, mis kehtestavad ennast ühesuguste, sealhulgas ka vägivaldsete veenmismeetoditega. Selle tõendamiseks toodi ajaloost rida näiteid. Samas rõhutas autor, et tema eesmärgiks ei ole ei töös kasutatud Bellah’ ja Hammondi tsiviilreligiooni alaste seisukohtade ega kummagi käsitletava ideoloogia analüüs.

Loe edasi »

119 kommentaari

Aug 20 2009

Enn Kaljo

enn-kaljo
Igiliikurikonstruktor, pildaja, posija, vaktsiinivastane, sektant, vandenõuteoreetik

Pseudoteaduslikud teooriad:

Sektid:

11 kommentaari

Feb 16 2009

Märtsikuine Horisont saab kaasa TELESKOOBI-eri

Horisont on alati pakkunud rohkesti astronoomia-alast lugemist, seda enam siis rahvusvahelisel astronoomia aastal. Kõik, kes on vormistanud või vormistavad Horisondi aastatellimuse enne 24. veebruari 2009, saavad koos märtsinumbriga TASUTA lisaväljaande „TELESKOOBID eile, täna ja homme”.

Galileo Galilei ehitas 400 aastat tagasi teleskoobi ja hakkas sellega siis peaaegu kohe ka tähistaevast uudistama. Galilei olevat esimese teleskoobi valmis saanud 1609. aasta juunis, veidi suurema aga augustis. Taevavaatlusi alustanud ta sügisel. Horisont lisab juba märtsinumbrile TELESKOOBI-eri, milles Tartu Observatooriumi teadur ja astronoomia aasta korraldaja Eestis Kalju Annuk annab ülevaate tähtsamatest etappidest optiliste teleskoopide arenguloos. Autor kiikab ka tulevikku ja tutvustab, milliste teleskoopidega astronoomid lähematel aastakümnetel Universumit uudistama hakkavad.

Ka on Horisont TELESKOOBI-eri tehes meeles pidanud neid lugejaid, kes toimetusele alailma ajakirja algusaegade väikest formaati meelde tuletavad, ning kujundanud TELESKOOBI-eri just selles legendaarses vormis.

Vaata ka www.horisont.ee. Tellimine ja info: www.horisont.ee/tellimine ja 611 5320
Horisont

—————————-
Astronoomia-alaste tegevuste kohta leiab lisateavet: vaatleja.obs.ee.
Astronoomia-aasta Eesti leht: astronomy2009.ee
Astronoomia-aasta rahvusvaheline leht: astronomy2009.org
Kui soovid endale teleskoopi: teleskoop.eu ja taevatoru.blogspot.com

Kommentaare pole

Nov 18 2008

Akupunktuur — müüdid ja tegelikkus (osa 4)

Kolmandas osas selgus, et mõiste “traditsiooniline Hiina meditsiin” (TCM) on üsna hilise aja leiutis ja pääses mõjule tänu esimees Mao poliitilistele ambitsioonidele. Alles 1950. aastatel hakkas kujunema ühtsustatud teooria nii akupunktuuri kui muude nn traditsiooniliste Hiina meditsiini võtete kohta.

Neljandas osas heidame pilgu ajaloole läänemaise mätta otsast ja vaatame, kuidas hiinapärane ravikunst ja akupunktuur selle hulgas Euroopasse (tagasi) jõudis.

Hiina meditsiini mainis 13. sajandil oma põhjalikus reisikirjas frantsiskaani munk flaamlane Rubrucki Villem, kuid akupunktuuri nende mainingute seas ei ole. Sõna “akupunktuur” jõudis siiamaile 16. sajandi teises pooles samuti misjonäride vahendusel. 1680. aastal kirjutas jesuiit ja arst hollandlane Willem ten Rhijne traktaadi akupunktuurist, kus kirjeldab seda kui suurte kullast terariistadega toimetatavat tegevust, mille puhul jäeti need kerre kuni 30 hingetõmbeks. Polnud selles traktaadis mainitud meridiaane, spetsiifilisi punkte ega qi-d, vaid raviti “tuuli”.

18. ja 19. sajandi prantsuse tekstidest leiab akupunktuuri teemadel osade arstide kurtmist, et mõned arstid üritavad üht absurdset doktriini hästiteenitud unustusest taaselustada. 1821. aastast on teada, et Briti kirurg-akušöör Edward Joukes kasutas nõelu härra Scotti niudevalu leevedamiseks. 19. sajandi esimesest poolest on teateid akupunktuuri väidetavalt edukast ja edutust kasutamisest ja katsetamisest nii inimestel kui loomadel Prantsusmaalt (sh Louis Berlioz, kes ühendas nõelte külge Leydeini purgid, millega sai alguse elektroakupunktuur), Rootsist, Itaaliast, Saksamaalt ja otsapidi ka USA-st. Näiteks katsetasid USA arstid Edward J. Coxe ja Samuel Jackson akupunktuuri kui võimalikku meetodit uppunu elustamiseks. Inspiratsiooni olid nad saanud eurooplastelt, kes olla edukalt uppunud kassipoegi elule tagasi toonud torgates neile nõelu südamesse. Paraku ei õnnestunud ameeriklastel Euroopa ametivendade tulemusi korrata ja nad “loobusid tülgastusega” edasistest katsetest.

1860. aastaks näib ind raugevat.

20. sajandi alguses soovitas William Osler ravida valusid alaseljas nimmepiirkonda torgatud nõeltega. Euroopa akupunktuurile oligi iseloomulik torgata nõelu mitte metafüüsilistesse punktidesse energiakanalitel, et reguleerida qi voogu, vaid valutavasse piirkonda. Läänemaises kirjanduses pole selle ajani isegi ühtainsamatki viidet spetsiaalsetele punktidele ega kanalitele.

Alles 1939. aastal ilmus prantsuse diplomaadi George Soulié de Morant’i raamat L’Acupuncture Chinoise, kus esineb esimest korda sõna “meridiaan” energiakanali tähenduses ja kus autor võrdsustab qi “energiaga”. Morant arvas, et akupunktuuri abil saab ravida muu hulgas ka koolerat, kuna oli oma silmaga seda Pekingis epideemia ajal näinud. Ta tõlkis palju Hiina kirjavara prantsuse keelde ja populariseeris akupunktuuri.

1940.-50. rajatakse Euroopas mõned akupunktuuriga tegelevad seltsid – Prantsusmaal, Saksamaal Austrias. 1957. aastal leiutab Prantsuse arst Nogier “iidse Hiina raviviisi” — akupunktuur kõrvalestal. See põhineb asjaolul, et hea tahte korral võib inimese kõrvalestal näha inimese kujutist ja torgates nõela vastavasse siseorganit esindavasse kõrvalesta piirkonda, peaks see organ ravitud saama. 1970. aastatel jõudis kõrva torkimise idee ringiga Hiinasse, kus seda aretati koostöös Euroopa ametivendadega edasi ka veterinaaria vallas.

Väärib muidugi taas mainimist, et samal ajal, kui läänemaailm avastas “iidsed Hiina raviviisid”, vajus see idamaades aina enam unustuse hõlma ja kuni keelustamiseni välja, kui teaduslik meditsiin oma võidukäiku alustas. Ja seda kuni esimees Mao poliitilise otsuseni pakkuda laiadele rahvahulkadele midagigi leevenduseks, kui korralikku tervishoiuteenust vaid parteibossidele jagus.

Eraldi tasub rääkimist lugu sellest, mis juhtus Henry Kissingeri visiidil Hiinasse, kui ta Nixoni tulemist ette valmistas. Reisil oli kaasas ajakirjanik James Reston, kes haigestus ägedasse pimesoolepõletikku, mis teatavasti kiiret kirurgilist sekkumist vajab; ja tõmmatigi mees lauale, tehti kohalik tuimestus teada-tuntud kemikaalidega. Kuid peale operatsiooni olid ta vaevused ja valu suured ning kutsuti appi nõelaspetsialist, kes talle kolm pikka nõela jäsemetesse sisse torkas, ja taimetark, kes rohtu tossutas. Operatsioonijärgne kõhuvalu taandus nagu ikka, kui soolestiku liikumisvõime taastub ja gaasivaevused vähenevad. Legendides võttis see lugu teistsuguseid pöördeid — räägiti, et kogu operatsioon tehti vaid akupunktuurset anestesioloogiat kasutades ja operatsioon tehti Kissingerile. Sarnaseid raporteid Hiina imedest hakkas Ameerika ajakirjanduses rohkemgi ilmuma. Küll tehtavat avatud südameoperatsioone vaid akupunktuurse anestesioloogia abil ja küll ravitakse pimedaid nägijateks ja kurdid hakkavad kuulma. Teaduslikku kinnitust pole need kuulujutud küll kunagi leidnud, aga selliste imelugude saatel hakkas vastvalminud “traditsiooniline Hiina meditsiin” maailma vallutama. 1970. aastatel avati esimesed akupunktuuri õpetavad õppeasutused Kanadas ja USA-s. Isegi FDA võttis kiiresti meetmeid tarvitusele ja klassifitseeris nõelravinõelad meditsiiniseadmeteks, et tagada mingigi kontroll.

Sellest ajast peale on “traditsiooniline Hiina meditsiin” muutunud Läänes populaarsemaks kui Hiinas. 1995. aastal käis Hiinas sealse teaduse ja tehnoloogia ühingu kutsel rühm Ameerika arste, kes tõdesid, et Hiinas valivad umbes 15-20% patsientidest “traditsioonilise Hiina meditsiini”, kui nad on saanud diagnoosi biomeditsiini praktikult ja ka siis lisaks nn lääne meditsiini ravile. Läänemaailmas toetas eksootiliste raviviiside levimist pead tõstev New Age liikumine, mille raames kaevati välja vist peaaegu kõik ükskõik millal ja ükskõik kus harrastatud ükskõik kui absurdne meetot.

Järgmises osas püüame aru saada, kuidas tekkisid jutud punktidest ja kanalitest (meridiaanididest) ning kas sellised asjad üldse olemas on.

Lisalugemist ja allikad:

———————————–
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 3)

2 kommentaari

Nov 06 2008

Akupunktuur — müüdid ja tegelikkus (osa 3)

Eelmises osas vaatlesime ajalooürikuid ja arheoloogilist materjali, mis Vana-Hiina meditsiini kohta midagi kostavad ja selgus, et akupunktuuri tänapäevases mõistes võib neist leida vaid väga eesmärgipäraselt lähenedes.

Meie mõistes keskaeg ja uusaeg ei toonud Hiina meditsiinis kuigipalju selginemist, vaid eri koolkonnad ajasid oma asja. Võtted levisid Jaapanisse, Koreasse (mõned ütlevad, et hoopis Koreast Hiinasse). Eri allikad väidavad olemas olevat kas 11 või 12 “kanalit”, mis kas on üksteisega seotud või siis ei ole. Võimust võttis ka kosmoloogiline lähenemine, kus sündmused ja arvud taevas pidid leidma kajastust ka maa peal ning inimkehal. Sellest need 360-365 punkti kehal, mille torkimise, suitsutamise, vajutamise läbi peaks saama tervist parandada.

Selguse loomisel ei aita kaasa viie elemendi (vesi, tuli, metall, puu, maa) filosoofia ja Yin-Yang teooria ühildamatus ja vastuolulisus. Mõlemad kontseptsioonid leidsid kajastamist inimkehal ja tervisefilosoofias ning tootsid vastakaid praktikaid.

Peab muidugi meeles pidama, et kõik see toimus ajal, mil arusaamad füsioloogiast, biokeemiast ja tervenemise mehhanismidest olid tagasihoidlikud ja eelteaduslikud — omadused, mis on omased kõigile tolle aja ravisüsteemidele. Inimkeha avamine operatsiooniks või lahkamiseks oli keelatud, puudusid vaatluste süstematiseerimise meetodid. Kui haiget inimest raviti mingi meetodiga ja ta sai terveks, siis järeldati, et just see raviviis tegi ta terveks, kuid puudus arusaam haiguste olemusest, nende loomulikust kulust ega proovitudki uurida, kas seesama terviserike oleks möödunud ka ilma kohaldatud võtet kasutamata.

Sellises süsteemituses hakkas hiinapärane meditsiin jõudsalt hääbuma, kui Lääne moodi teaduslik lähenemine leidis oma tee Hiinasse. Vahe ei kujunenud siiski mitte Hiina ja Lääne vahel, vaid kas võte oli testitult efektiivne või mitte. Arutleti, et teadus on universaalne ja ei kuulu otseselt ei Läänele ega Hiinale.

Selles valguses üritas Hiina valitsus akupunktuuri ära keelata 1822. aastal ja hiljemgi. Jaapanis keelati akupunktuur 1876. aastal. 1911. aastast ei kuulunud akupunktuur Hiina keiserliku meditsiiniakadeemia uurimisteemade hulka. Enne II MS üritas Hiina valitsus kogu hiinapärast meditsiini keelustada. Isegi Hiina kommunistlik partei väljendas algul oma vastumeelsust tagurliku, irratsionaalse ja ebausust kantud rahvameditsiini suhtes:

Meie arstid ei mõista teadust: lisaks sellele, et nad ei tea mitte midagi inimese anatoomiast, ei taipa nad midagi ka arstimite analüüsist; bakteriaalsetest mürgistustest ja nakkustest pole nad kuulnudki…

Aastail 1927-36 ei ilmunud Hiina meditsiiniajakirjas Chinese Journal of Physiology akupunktuuri kohta ühtainsamatki artiklit.

Olukord muutus seltsimees Mao võimuletulekuga. Valik oli lihtne – mitte pakkuda lihtrahvale mittemingisugust arstiabi, kuna vastava haridusega inimesi lihtsalt polnud nii palju, et kvalifitseeritud arstiabi kõikjale jõuaks, või taaselustada kiirkorras rahvameditsiin, akupunktuur selle hulgas. Mao valis teise variandi, kuigi ta ise sellesse ei uskunud ja kasutas vajadusel ainult nn Lääne meditsiini.

Maoistliku poliitilise surve all pandi patsiendid, arstid, kirjastajad rahvameditsiini heaks tööle. Selleks, et kiirkorras vastavaid spetsialiste õpetada, pidi olemasolevast segadikust midagi koherentsemat kokku kirjutama, et oleks võimalik mingigi süsteemi järgi õpetada ja koostati vastavad õpikud, mille põhjal kujuneski see standardiseeritud mudel, mida praegusel ajal traditsiooniliseks hiina meditsiiniks nimetatakse. Kommunistlike ametnike poolt loodud termin “traditsiooniline hiina meditsiin” (TCM) ilmub kirjandusse esmakordselt aastal 1954.

Järgmises osas vaatame, kuidas hiinapärased võtted lainetena Euroopasse ja Ameerikasse jõudsid.

Allikad:
Robert Imrie, Veterinary Acupuncture
Stephen Basser, Acupuncture: A History
Harriet Hall, Puncturing the Acupuncture Myth

———————————–
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)

78 kommentaari

Oct 29 2008

Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)

Rekonstruktsioon Mawangdui hauast leitud võimlemisharjutustestHuangdi Neijing pole siiski ainus allikas, mille abil Vana-Hiina meditsiini uurida saab. 1973. aastal leiti Mawangdui haudadest muu hulgas ka hulk meditsiinialaseid traktaate, milles on kirjas põhjalik ülevaade tolle aja meditsiinilistest arusaamadest. Matus on dateeritud aastasse 168 enne meie käibeloleva ajaarvamise nullpunkti.

Protseduuridest on kirjeldatud moxa (puju) põletamist naha lähedal, suitsutamist, väiksemaid kirurgilisi operatsioone, massaaži, loitsimist, rituaalseid liigutusi (võimlemise moodi), survet kividega, lisaks on ülevaade 217 ravimtaimest.

Aga mida sealt ei leia, on akupunktuur. Isegi vihjet peente nõeltega torkimise poole ei ole.

Varaseim tuvastatud viide sõnale zhen seoses arstikunstiga on leida ajaloolises teoses Shiji aastast -90. Nagu eelmises osas kirjeldatud, tähistab sõna zhen igasugust tegevust, mis on seotud teravate või kuumade esemetega. Olgu siis karja märgistamine, mädapaise avamine või aadrilaskmiseks augu tegemine. Seega seost akupunktuuriga tänapäeva arusaama mõttes tuleb kaugelt ja meelevaldselt otsida.

Hiina meditsiini klassikaline teos Huangdi Neijing, mille varaseimad säilinud eksemplarid on pärit parimal juhul +V sajandist, defineerib “torkimist” kui soontes või kanalites voogava qi või tuulte manipuleerimist. Viiteid selle teose olemasolule on küll leitud juba -I sajandist, kuid pole kindel, kas sarnane pealkiri ka sama sisu tähendab.

Ajaloolastele on abiks arheoloogia ja 1968. aastal leiti prints Liu Shengi (surnud -113) hauast hulk terariistu, mida ravitsemise eesmärgil kasutati. Nende seas ka peenemat sorti nõela moodi asjad, mida osad inimesed akupunktuurinõelteks peavad.

Nende nõelte pikkus on kuni 7 cm, läbimõõt lubab oletada, et neid kasutati millekski muuks kui meridiaanides voogava qi korrigeerimiseks.

Kokkuvõte:

Akupunktuuri vanuseks väidetakse olevat üle 2000 aasta ja kaasaegsed autorid jätkavad vanade tekstide tsiteerimist, kui kirjeldavad selle teoreetilisi aluseid. Kui aga läheneda Vana-Hiina tekstidele kui ajaloolistele dokumentidele, mitte aga kui arstiteaduse lähtematerjalile, mida võib katkematult ümber tõlgendada, siis selgub tõsiasi, et on tohutu vahe, kuidas kasutati nõelu omal ajal ja kuidas kasutatakse neid akupunktuuris tänapäeval. See, mida tuntakse tänapäeval akupunktuurina, on pika arengu tulemus ja sel on vähe sarnasust oma varase eelkäijaga. (D.C. Epler jr)

Järgmises osas plaanin vaadata, kuidas tekkis see akupunktuur, mis tänapäeval tuntuks on saanud, ning kuidas see Läände jõudis.

————————-
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 3)

8 kommentaari

Oct 28 2008

Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)

Alustan artiklite seeriat akupunktuurist, mis põhineb suuremalt jaolt dr Robert Imrie loengumaterjalidel.

Artiklites püüame saada vastused küsimustele:

  • Kui vana on akupunktuur?
  • Kas akupunktuur on Hiina leiutis?
  • Kas nõelravipunktid on olemas?
  • Kas meridiaanid on olemas?
  • Kas nõelravi ravib?
  • Kas nõelravi üldse mõjub?

Akupunktuuri ehk nõelravi peetakse traditsioonilise hiina meditsiini (TCM) kõige iseloomulikumaks osaks, mille puhul

mõjutatakse nõelravipunkte nõelte abil haiguste ravi või profülaktika eesmärgil.
Nõelravipunktid asuvad meridiaanidel ehk kanalitel, mis ühendavad organismi tervikuks.
Allikas: noelravi.ee

Populaarsed tänapäevased müüdid pajatavad, et akupunktuuri puhul on tegu lausa mitmete aastatuhandete pikkuse ajalooga ning sügavalt hiinapärase meetodiga.

Olulisim allikas Vana-Hiina arstiteaduse kohta on teos Huangdi NeijingKollase keisri õpetus sisemisest (ei suuda vastutada tõlke kvaliteedi eest). See tekst arvatakse olevat pärit umbes aastast 200 enne meie ajaarvamist ja võib kajastada varasemaid tekste ning olla kogunud lisandusi järgnevatelt autoritelt. Vanim säilinud versioon on umbes meie ajaarvamise 5. kuni 8. sajandist. Kanoniseeritud versioon koostati 11. sajandi keskel. Selles raamatus räägitakse soontes või kanalites voogava qi või tuulte manipuleerimisest torkimise abil ja seda peetakse otseseks akupunktuuri kirjelduseks.

Mida see “torkimine” (zhen) täpsemalt tähendab, jääb lahtiseks. Klassikalises hiina keeles võib see “torkimine” tähendada igasugust tegevust, mis on seotud terava või kuuma esemega. Peamised “torkimised” tehti aadrilaskmise ja haiguskollete avamise eesmärgil. Samuti võis see tähendada karja märgistamist või armide tekitamist.

Tolleaegsed metallid olid kas liiga pehmed või rabedad ega võimaldanud valmistada selliseid nõelu, mida oleks saanud õrnalt naha sisse keerutada. Vastavat terastraati õpiti tõmbama alles umbes 17. sajandil.

Raamat Huangdi Neijing on üles ehitatud dialoogi vormis. Tuntud sinoloog Paul Unschuld oletab oma raamatus Chinese Medicine (Brookline, Mass: Paradigm Press, 1998, lk. 12), et teoses Huangdi Neijing esinev tegelane Qi Bo võib olla ei keegi muu kui Hippokrates. Lisaks siidile ja kalliskividele liikusid mööda iidseid kaubateid Ida ja Lääne vahel kindlasti ka ideed, õpetused ja teadmised. On ka näiteid Hiina ja Lääne meditsiinitekstide sõnasõnalisest sarnasusest. Samuti leiab samasust illustratsioonide juures näiteks hobuste ravimise ja inimkeha kujutamise teemadel. Kreeka ja ladina tekstides on hulganisti viiteid teatud kehapunktidele, kuhu torkimist ja mille kaudu aadrilaskmist peaks toimetama.

Seega on piisavalt tekstilist ja pildilist tõendusmaterjali väitmaks, et see, mida on harjutud nimetatama traditsiooniliseks hiina meditsiiniks, pole algupäraselt sugugi Hiina päritolu. Lisaks Euroopa, Araabia ja Pärsia allikatele, on Vana-Hiina teadmised saanud mõjutusi ka India ja Mongoli kultuuriruumist.

I osa kokkuvõte: kirjalikud tõendid akupunktuuri kohta pärinevad mitte varasemast kui 1600 aastat tagasi—teose Huangdi Neijing säilinud tekstidest, kuid selles kirjeldatud “torkimine” ei pruugi sugugi tähendada nõela torkamist tänapäevase akupunktuuri mõttes. Samuti ei ole “torkimine” algupäraselt midagi ainult Hiina meditsiinile omast, sarnaseid võtteid on kirjeldatud Vana-Kreekas ja võisid mööda iidseid kaubateid Hiinasse jõuda.

Järgmises osas vaatleme veel kirjalikele ja arheoloogilistele andmetele toetudes Vana-Hiina meditsiinivõtteid ning kas mõnda neist võiks pidada akupunktuuriks selles mõttes, nagu praegu seda mõistetakse. Samuti väärib uurimist, kui traditsiooniline see akupunktuur Hiinas ikka on.

————————————————
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)

52 kommentaari

Sep 08 2008

Teemaks Holokaust

Autor: teemas ajalugu

Teen lihtsalt eraldi pealkirja ja koondan siia alla kommentaarid, mis esialgselt paiknesid loo Skeptik Playboys: Mida mehed usuvad all.

Ajendiks viidatud loos poetatud lõik:

Vandenõud on ilmselt kõige levinumad. Selle elemente on leida ka ufousus, sest valitsused ju suhtlevad tulnukatega, omavad ja kasutavad nende tehnoloogiaid, aga varjavad vandeseltslaslikult; igiliigutajate leidureid kiusatakse taga auto- ja naftatöösturite poolt; Katoliku kirik on ka üks suur vandenõu tõelise Jeesuse sõnumi ja tõe varjamisel, lisaks teatakse, aga varjatakse Naatsareti Jeesuse lihaseid järeltulijaid (Püha Graali); teadlased on vandenõus omavahel, sest värisevad oma juba vankuva maailmapildi pärast ja seetõttu naeruvääristatakse nullpunkti energeetikuid, telekineesi, Uri Gellerit ja Pendli-Petjat. Samal moel leitakse, et holokausti pole toimunud, kaksiktornide langemine oli Bushi tellimus, Estonia lasti meelega põhja ja maailma lõpp saabub aastal 2012, kuna Maiade kalender lõpeb siis ära.

441 kommentaari

Aug 18 2008

Hans Kalm — sõjategelasest homöopaat

Kui vahistati Radovan Karadzic ja selgus, et ta oli libaravitsejaks hakanud, leidsid Soome skeptikud kaugele mitteulatuva seose sõjakuritegude ja libameditsiini vahel ka nende ajaloost.

Eesti päritolu Hans Kalm (1889 Pilistvere – 1981 Jyväskylä) oli Soome kodusõja keeristes valgete poolel kurikuulus omakohtu ja kättemaksuaktsioonide elluviijana. Tuntuim lugu oli Harmoisten haigla patsientide tapmine otse voodites ja ka kahe Punase Risti alluvuses töötava sanitari hukkamine. Suurem tapatalg leidis aset Lahti vangilaagris, mida Kalmi rühm valvas ja kus 500 hukatu seas oli umbes 200 naist ja tüdrukut alates 14. eluaastast.

Ajalehes Helsingin Sanomat ilmunud artikli kohaselt oli Hans Kalm kõige jõhkram valgete sõjapealik Soome kodusõjas. Tema pataljoni kutsuti “Kuhmoiste põrgulisteks”. Pealtnägijate kohaselt käskis Kalm maha lasta ka naised, kuna need on “hoorad”. Aeg oli muidugi ettekujuteldamatult keeruline. Punane terror niitis Soomes u 1600 inimest, sellele järgnenud valge terrori ohvrite arvu hinnatakse 8000-10 000 inimesele.

Kedagi kohtu alla siiski ei antud, kuna riigihoidja Svinhufvud andis hukkajatele puutumatuse.

Hans Kalm võttis osa ka Eesti Vabadussõjast, saavutas oma isepäisuse ja hulljulgete plaanidega Peterburg ära võtta legendaarse sõjamehe staatuse, kuid pöördus 1919. aastal oma Põhja Poegade salgaga tagasi Soome.

Hans Kalmi ja Põhja Poegade “vägitegudest” on kirjutanud Pekka Erelt Eesti Ekspressis: Põhja Pojad — sangarid ja röövlid.

Valgas olles kehtis Põhja Poegadel kirjutamata reegel: kui röövite, siis röövige lätlasi. Paraku ei peetud sellest alati kinni. Nii võtsid soome hobusemehed 900 kilo heinu ära ühelt talumehelt, kes osutus õnnetuseks peaminister Pätsi lähedaseks sugulaseks.

Kõige tipuks andis Põhja Poegade ülem Kalm 18. veebruaril otsese käsu minna lätlasi röövima: […]

Vange ei võeta ja juute ei hellitata, käskinud retkele minnes Kalm.

Samas:

Pahategudele vaatamata on soomlaste osatähtsust vabadussõjas raske üle hinnata. Kahtlemata oli neil sõjaline, eriti aga moraalne osa võidu saavutamisel.

Peale sõdu jättis ta sõjaväelase tee ja suundus edasi arstiteadust õppima, et heastada “noorusaegseid tapmisi”, nagu ta ise oma mälestustes väljendanud on. 1923-1933 õppis ja tegutses Kalm USA-s, sai meditsiinidoktoriks ning filosoofiadoktoriks. Arstiõpingutes keskendus Kalm muu hulgas naturopaatiale (loodusravi), orthopaatiale (õige toitumine) ja osteopaatiale (luuravi).

Tagasi Soomes rajas ta Pyhärannas omanimelise sanatooriumi, kuid peale pidevaid sõnelusi tervishoiu- ja muude ametnikega ta sulges oma asutuse 1940. aastal.

Jätkusõja ajal liitus ta ilmselt omal soovil Soome kaitsejõududega ja rajas Naarajärvil sõjavangide laagri, mille ülem ta mõnda aega oli, kuid suunati sakslaste poolt paari kuu pärast Saksamaale vangilaagrite toidu- ja tervishoiualasele koolitusele. 1943 oli ta Soomes tagasi, kuid 1944 vahetult peale N-Liiduga vaherahu sõlmimist sai Kalm hoiatuskõne seoses Naarajärvi vangilaagris toime pandud kuritegudega ja ta sõitis paadiga Rootsi, kust edasi liikus taas USA-sse.

Seal jätkas ta omasõnul meditsiinialast tegevust ning võttis kursusi ka homöopaatia kohta. Alates 1952. aastast kasutas ta oma praksises ainult homöopaatiat. Ta oli rahvusvahelise Hahnemanni arstiseltsi ja Londoni homöopaatilise teaduskonna liige ning avaldas artikleid Ameerika homöopaatiaajakirjades.

Kui poliitiline õhustik oli Soomes rahunenud, tuli Hans Kalm 1957. aastal tagasi Soome. Ta sai Soomes arstina tegutsemise õiguse ja oli alates 1958. aastast Soome arstide liidu liige. Ta kasutas oma patsientide ravimisel homöopaatiat ja toitumisravi. Väidetavalt oli Kalm esimene, kes kasutas Soomes akupunktuuri.

1968. aastal oli ta patsientide seas paar noort diabeetikut, kelle insuliinikogust ta oma ravimite varjus vähendas, kuni lõpuks täitsa ära jättis. Üks patsient langes koomasse, talle kujunes jääv närvikahjustus ja püsiv puue. Kahjude hüvitamise kohtuprotsess kestis pikalt, kuid tervishoiuamet keelas Kalmil patsientide vastuvõtmise ja ravimite väljakirjutamise. 1974. aastal võeti talt arsti õigused lõplikult ära. Protsessi käigus selgus muu hulgas, et Ameerikast kaasa toodud tõendid arstikoolituse kohta polnud pädevad.

Sellest ajast kuni surmani 1981. aastal elas Hans Kalm oma poja pere juures Jyväskyläs, kus ta kirjutas mõningaid toitumist puudutavaid artikleid.

Arno Forsiuse hinnangul olid Kalmi toitumisalased soovitused õigesuunalised, kuid patsiendile ravimite määramise protseduur pendli abil ei kannata mingit kriitikat. Kalmi raamat organotroopiast ilmus 13 trükis.

Allikad:
Puoli kansaa kuopan reunalla, Veli-Pekka Leppänen, Helsingin Sanomat, 15. aprill 2007
Põhja Pojad — sangarid ja röövlid, Pekka Erelt, Eesti Ekspress, 15. jaanuar 1999
Soome Wikipedia
Eesti Wikipedia
Hans Kalm (1889–1981) – virolaissuomalainen sotilas ja vaihtoehtolääkäri, Arno Forsius

———————————

Eesti keeles on ilmunud Hans Kalmi raamat Põhja Poegade retk. Uudis ajalehes Sakala:
Oma aega oodanud ajalooline teos Põhja Poegade uljast sõjaretkest, Heiki Raudla, ajaloohuviline

Eestikeelne Wikipedia ei maini Hans Kalmi sõjakuritegusid ega peatu pikemalt ta tegevusel libameditsiini vallas.

7 kommentaari

Jul 22 2008

Radovan Karadzic – kuulus New Age terapeut

Maailma uudistekanaleid vallutas täna teave koletegudes süüdistatava Radovan Karadzici (63) tabamisest.

skeptik.ee teemadega seob uudist asjaolu, et Karadzic töötas valenime Dragan Dabic all ja hästi maskeerununa alternatiivmeditsiini kliinikus New Age terapeudina. Tema spetsialiteediks oli vaikus ja meditatsioon. Ta pidas loenguid teemadel “rahu ja meditatsioon” ning “kuidas toita oma sisemist energiat”.

Samuti ilmus kohalikus terviseteemasid kajastavas ajakirjas mitu artiklit, mille autoriks oli märgitud Dragan David Dabic, kes väitis end olevad arsti Belgradist. Veel pidas alternatiivmeedikuna kuulsust kogunud libadoktor 23. mail vabaõhuürituse Doonau kallastel, kus pakkus külastajatele tasuta massaaži, joogatunde, tai chi-d ja capoeira harjutusi ning “bio-energeetilist tervendamist”.

Allikad:
Times Online
BBC

Wikipedia andmetel oli Karadzic õppinud psühhiaater, täiendanud end sellel alal aasta jagu New Yorgis Columbia ülikoolis ning on psühhiaatrina ka leiba teeninud.

15 kommentaari

Feb 29 2008

Taastame lõhutud Vabadussõja monumendi

Mälestus langenud vabaduse eest võitlejatele. Pilt Eesti Ekspressi võrgulehelt.Soovin pöörata tähelepanu sellele, et ristiga samba vastane võitlus sisaldab positiivset ja traditsioone taastavat programmi, mille üheks punktiks on Edgar Johann Kuusiku poolt projekteeritud ja 1928. aastal valminud ning 1950. aastal lõhutud omapärane arhitektoon Kaitseväe kalmistul.

Väljavõte sambakampaania tekstist:
Loe edasi »

Kommentaare pole

Dec 28 2007

Petlemma tähte pole olemas

Autor: teemas ajalugu

Tähetargad austavad Jeesust, Abraham Bloemaert (1564-1651)Jõulude ajal tuleb ikka jutuks see täht, mille järel hommikumaa targad kõndisid ja Jeesuse üles leidsid. Küsitakse astronoomide käest, kas selline asi sai võimalik olla ja lohutatakse end ebamääraste vastustega, et mõnda astronoomilist nähtust võib hea tahtmise korral sedaviisi tõlgendada.

Kogu meie teadmine sellest Petlemma tähest piirdub mõne lausega Matteuse evangeeliumist:
Loe edasi »

4 kommentaari

Jul 23 2007

Holokausti reaalsus ja Briti luure

Autor: teemas ajalugu

Füürer ja tema kindralid. Pilt Daily Mail-i artikli juurest.Suurbritannias on müügile tulemas raamat salajaste lindistuste üleskirjutustega. Aastail 1942-1945 kuulati Briti salajase luureteenistuse (SIS) osakonna MI19 korraldusel pealt kinnivõetud Saksa kindralite ja kõrgemate ohvitseride omavahelisi kõnelusi, millest selgub tõsiasi, et teave juutide, Loe edasi »

5 kommentaari