Leviteerimine – see on imelihtne! (video)
Psühholoogiaprofessor Richard Wiseman mängib meie meeltega. Ta näitab lihtsate vahenditega, kuidas me meeli petta saab, et jääks mulje imelisest. Elu on muidugi ka iseenesest imeline, aga mõista veidigi, kuidas me meel toimetab ja teatud tingimustes räige enesepettusega tegeleb, on igati lahe ja loomulikult ka vabastav.
Siin üks mõistatus – mõttejõul hõljuv kork:
:D Ja mida sa sealt kaevust leida loodad? Mutte või vihmausse?
Nõiavitsaga väidetavalt leitakse üles veesoon, et siis tead, sinna hea kaevu kaevata, saab vee kätte ja puha. Rõhk sõnal vee. Ja samamoodi ei tohiks probleemi olla nõiavitsaga vee ülesseleidmisel suvalisest anumast, või kuidas?
Aga äkki on hoopis rõhk sõnal soon või mis veel parem: soonte ristumiskoht? Ah?
Et vee leidmiseks need va nõiavitsad siis ei kõlba? Selge, võtame teadmiseks.
Tegelikult on rõhk asjapulgal, mida siin ei olegi mainitud. Arva ära.
Ausõna, ei viitsi. Kui sul midagi öelda on, siis ütle.
Kui ei viitsi, siis ei viitsi.
Ütlen aga hoopis muud.
Siin mingis teises jututeemas keelati kalakasvatajal sõna võtta kvantfüüsikas.
Tekkis küsimus, mis haridus keelajal ja teistel skeptikutel üldse on? Miks te arvate end olema pädevad kaasa rääkima antud (para)valdkonnas?
Senini on silma hakanud, et skeptikud võitlevad põhiliselt omaenda loodud arusaamadega asjast, ehk siis omaloodud vaimudega. ja veelkord mõtet korrates: võtate kindlalt sõna asjas, milles teil puuduvad elementaarsed teadmised.
tegelikult soonte ristumiskoht pole takisuseks. soon peaks kujutama endast liikuvat vett. niisiis saab varjatud kasti sokutada kaks ristuvat veejuhet. vitsamehe ülesandeks siis see kast teiste seast üles leida.
kalakasvatal ei keelatud mitte midagi ära. kalakasvataja tuli vehkima olematu doktorikraadiga. sellise valetamise peale vüib hullematki juhtuda, kui kerge tutistus.
“Senini on silma hakanud, et skeptikud võitlevad põhiliselt omaenda loodud arusaamadega asjast, ehk siis omaloodud vaimudega.”
___
njah…kahjuks ei suuda ükski paramees neis nähtustes mingit mõistetavat ega isegi mitte pädevana kõlavat seletust ega arusaama esitada. niisiis tulebki neid teemasid omal käel arusaadavaks tõlgendada.
Kes keelas oletataval kalakasvatajal millestki rääkida?! Pole ikka vaja lausvalet väita, onju.
Mees tuli kekutama oma phd-ga, justnagu annaks see talle erilise teadmise millestki, mida meiesugused “tavalised” inimesed pole võimelisedki teadma. Kusjuures olen kindel, et phd-sid käib siin teisigi :-)
Noja mida see kvatntfüüsika meile siis inimese toitumisest ja ainevahetusest räägib, jäi meil vaatamata oletatavale kalakasvatusele ja/või phd-le ikka selgusetuks.
Nõiavitsa ja veesoonte otsimisel ristumiskohal on kaks huvitavat mittetöötamiskohta. Esiteks ei tööta nõiavits nii, nagu woo-rahvas seda töötamist kujutab, teiseks ei ole pärisgeoloogias veesooni nii, nagu vanarahvas neid kujutab, olemas.
Tegelikult on kaevuteooria oluliselt lihtsam. Kaevu kaevamiseks sobiv koht on selline, kuhu maa all mõistlikus sügavuses vesi koguneb — ja soovitatavalt aastaringselt. Vee kogunemise seisukohast on kivimeid peaasjalikult kaht sorti: “hõredad”, mida mööda vesi üles-alla voolama pääseb, ning “tihedad” millest vesi läbi ei pääse. Loomulikult kipub vesi gravitatsiooni toimel allapoole liikuma, aga “hõredaid” kivimeid mööda imbub ta mõnikord kapillaarjõudude mõjul ülespoole ka.
“Tiheda” kivimi peale jääbki vesi püsima — lihtsalt sellepärast, et sellest allapoole tal valguda ei õnnestu. Seda hüütakse veehorisondiks. Mitmesugustel geoloogilistel põhjustel on tegelikult paljudes kohtades veehorisonte mitu üksteise peal, aga kirka ja labidaga kaevukaevajaid huvitab neist tavaliselt ainult kõige ülemine.
Kivimikihid on üldjuhul ladestunud mitmete aastamiljonit jooksul laiaulatuslike geoloogiliste protsesside tagajärjel ning seeläbi tavaliselt kaunis suured. Aga see tähendab, et kus veehorisont leidub, on ka selle piirkond tavaliselt kilomeetrites, mitte meetrites mõõdetav.
Aastaringsuse saavutamiseks on kasulik teada, et veehorisondis on vett seda vähem, mida kuivem aastaaeg — ning seda rohkem, mida niiskem aastaaeg. Seega, kui kaevu kaevata kõige kuivemal aastaajal niisugusesse sügavusse, et sealt vett rahuldavas koguses kätte saab, on mõistlik loota, et see kaev ka muudel aastaaegadel toimib. (Aga mitte tingimata eriti kuivadel aastatel.)
Kõige müstilisem kaevukaevamisparameetritest on sügavuse küsimus. Veehorisondi sügavust enne 20. sajandit olemasolnud riistadega enamasti adekvaatselt mõõta ei saa, aga on paar rusikareeglit, mis kasulikud on. Kõige ilmsem neist on, et kuna veehorisondid kipuvad enam-vähem tasased olema, on tavaliselt mõistlikum kaevata oru põhjas kui mäe tipus. (Allikate või arteesiakaevude esinemine on muidugi erijuht.) Loomulikult saaks vee kätte ka mäe tipust kaevates, ainult kaevamist on siis mäe kõrguse jagu rohkem.
Aga kokkuvõttes tähendab see, et kui olemasolevast kaevust paari kilomeetri raadiusse uut kaevu kaevata ja seejuures mitte väga lollisti plaanida, on vee kättesaadmine enam-vähem kindel, ükskõik, kus kaevata. Puurkaevudega veel enamgi, kuna puurides on iga meetri läbimine odavam, kui kaevates, ja “mõistlik sügavus” võib seega suurem olla.
Nõiavitsameeste jaoks on see probleem sellepärast, et nad võivad enam-vähem juhuslikult kaevamiskoha valida, ja on ikka “õigesti” valinud. Noh, “probleem” on suhteline mõiste — antud juhul pean ma silmas seda, et see fenomen võib neid kergesti juhtida oma vitsakest liigselt usaldama.
Miks veesoonte-uskumus populaarseks saanud on, seda ma paraku ei tea. Võib-olla maa-aluste jõgede — mis on olemas, aga sugugi mitte nii sagedased, et iga kaevu jaoks jätkuks — väärüldistusest?
Tere…oleks tore teada mid atähednab skeptik?