Vanalinna Hariduskolleegium (VHK) — kvanthüpe keskaega (osa 3)
Teises osas vaatasin, millistele ideedele vanalinna kool rajatud on. Mõni lähtekoht on pehmelt öeldes veider (Illuminaatide vandenõu) aga nagu mõnedest senistest kommentaaridest näha, ei sega need siiski kooli suurepärast igapäevatööd, kuigi “õpetajate maailmavaateline lähtepositsioon” on kooli arengukavas probleemina üles tähendatud ja “kristliku kasvatuse ainesektsioonil” on teha suur töö, et “punk, satanism jt ohtlikud keskkonnategurid” (ilmselt ka “seksuaalsed anomaaliad”) lastele teadvustatud saaksid.
Vanalinna Hariduskolleegium pole mitte ainult kool, vaid ka kultuurikeskus. Aktiivselt võetake osa Tallinna ja eriti selle vanalinna kultuurielu ilmestamisel, õppetöös on suur tähtsus muusikal, eriti varasel Euroopa muusikal (gregooriuse laul) ja rahvamuusikal, mille traditsiooni kõrges aus hoitakse. Samuti peetakse meeles ja tähistatakse rahvakalendriga põimunud kirikukalendri tähtpäevi. Ja neid kauneid vilju on õnn nautida kõigil. Selles mõttes valitseb koolis keskaegne isetegemise vaim oma parimas võimalikus tähenduses. Ja nõustun kahel käel kommenteerijaga oHpuu, kes märkis, et Tallinnas oleks ilma VHK-ta tunduvalt vähem teha. Ei puudu ka minul isiklikud imelised mälestused samasse ringi kuuluva Vanalinna Muusikamajaga seoses.
Keskaeg polnud muidugi ainult pühakute tähtpäevad, käsitöö, meeleolukad laadad ja regilaul kohaliku maarahva seas. Toimis tõhus katoliku kiriku poolt juhitud mõttekontroll surma ähvardusel ning isegi normaalsete inimlike tegevuste jagamine headeks-halbadeks. Ja kes asjaga nõus polnud, leidsid ühel või teisel moel oma otsa (Kuidas eristada katarit katoliiklasest? “Tapke kõik, küll Jumal omad ära tunneb.”) ning dominiiklaste (nt kurikuulus Torquemada) panus nendesse koletutesse repressioonidesse polnud sugugi väike. Tänapäeval kedagi kaaki muidugi ei panda ja veeprooviga süütust ei määrata, aga püüd totalitaristlikule mõttekontrollile pesitseb VHK dokumentides silmnähtavalt sees. Kuuldavasti olla Lenin just kristlikelt kasvatajatelt tublisti õppust võtnud.
VHK pedagoogilise kontseptsiooni osas VHK HARIDUS- JA KULTUURIKONTSEPTSIOONI ALUSED, mis on vastu võetud VHK Suvekonverentsil 1993. aasta 8. juunil, on kirjas:
§ 1 Haridus peab võimaldama inimesele ettevalmistuse viljakaks ja mõtestatud eluks ühiskonnas (ja seda ühtlasi praktiseerima ka koolis), aitama tal oma inimsust täielikumalt realiseerida.
§ 2 Kristlase jaoks ei saa hariduse ülalnimetatud ülesannet lahutada tema ettevalmistusest täisväärtuslikuks kristlikuks eluks, mis on suunatud Jumala ja ligimese teenimisele ja mille lõppeesmärk on igavene elu uues loodus.
Lapsevanemal on küll õigus oma last kristlaseks, krišnaiidiks, saientoloogiks või kommunistiks ahistada, suunata teda pühapäevakooli õiget palvepoosi õppima, aga munitsipaalkoolis seada eesmärgiks “Jumala teenimine” ja “igavene elu” kõlab veidi õõvastavalt ning Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava sellist eesmärki ei püstita.
Et asi on vastuoluline ja potentsiaalselt konfliktne, annab minumeelest tunnistust samade aluste paragrahv 7:
§ 7 Igal inimesel on õigus oma usule vastavale haridusele, mis aitab tal kujundada terviklikku ja harmoonilist maailmapilti, mis toetub tema usule, lähtub sellest ja kinnitab seda.
Võibolla on võrdlus liiga labane, aga kui ma näiteks usun, et maakera on lapik, siis peaks minulgi olema õigus saada sellist haridust, mis seda usku kinnitab ja selle harmooniat ei lõhu. Ja seda siis maksumaksja raha eest. Kommentaarides sai märgitud, et paljude inimeste usulisi tundeid solvavad jutud evolutsioonist, kuna need võivad kahtluse alla seada piibelliku loomisloo ning lõhkuda seda terviklikku ja harmoonilist maailmapilti ning VHK aluste kohaselt peaks võimaldama rajada selliseid koole, kus bioloogias räägitakse evolutsiooni asemel või kõrval ka “alternatiivsetest” liikide tekke lugudest. Ignorantsus võib muidugi õnnestav olla, aga haridussüsteemi ülesanne on siiski olla teadmistepõhine, mitte aga usust lähtuv ja usku kinnitav. Kusjuures loodusteadusliku maailmapildi kujundamise eesmärk on riiklikus õppekavas mitu korda ära nimetatud. Vat nii!
§ 3 Haridus peab aitama inimesel lülituda ajaloo jooksul kujunenud rahvuslikku ja maailmakultuuri, mis kannab üldinimlikke kristlikke väärtusi.
Maailmakultuur ja üldinimlikke kristlikke väärtusi?! Õige jah, niinimetatud pluralism, demokraatia ja tolerantsus on ju kurjast ning Päike ja tähed tiirlevad ümber universumi keskpunktis oleva Maa, mille keskpunktiks on omakorda Püha Tool. Tasub meenutada ka katoliku kiriku aktiivset panust “paganlike” kultuuride hävitamisel, kuna need ei kandnud “kristlikke väärtusi”. Aga see läheb siinsest peateemast liiga kaugele ja viitan hoopis Umberto Eco artiklile Kokaiin rahvale Eesti Päevalehes.
Esimeses osas said kaks järgnevat tsitaati juba esitatud, aga need sobivad suurepäraselt keskaega iseloomustama:
Õppekavad ei tohi olla vastuolus kristlike tõdede ja väärtustega.
VHK töötajad ja õpilased ei tohi seada kristlikke tõdesid ja väärtusi kahtluse alla, neid ignoreerida või naeruvääristada.
Need kaks lõiku on niivõrd jaburad, et juba ainuüksi neist peaks piisama, et haista tõeministeeriumi kohalolu, tungi mõttekontrollile, isikuvabaduste piiramist, põhiseaduse rikkumist, riiklike õppekavade peale gregooriuse koraali punkversiooni esitamist. Või on siis usk nii nõder ja “kristlikud tõed” savijalgadel, et need ei kannatagi kriitikat ja kahtlusi välja ja peab väevõimuga kaitsma. Püha Miikaeli targal juhtimisel muidugi.
Huvitav-huvitav, kuidas sellisele asutusele üldse koolitusluba anti. Siin peaks küll riik jõuga EV seaduste ülimuslikkust kinnitama.
Esimese loo kommentaaris ütleb Oudekki tabavalt:
Kui inimene ei või midagi kahtluse alla seada, siis see on selgelt vastuolus sõnavabaduse printsiibi ja seega Eesti Vabariigi Põhiseadusega. See ei tohiks olla lubatud ükskõikmillises asutuses, sõltumata omandivormist. Samuti ma arvan, et ignoreerimine käib sõnavabaduse alla.
Naeruvääristamine on rohkem moraalikategooria, selle keelamisega ma olen nõus kristliku erakooli puhul leppima – ja soovitaksin üldse kõigil koolidel mõelda, kuidas milleiganes[
e] naeruvääristamist vältida.
Meenutame korraks EV Põhiseadust, mis tagab meile südametunnistuse-, usu- ja mõttevabaduse ning õiguse jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.
Täna lõpetame kirjakohaga VHK gümnaasiumi kodukorrast:
Nädalaalguse kogunemised (infominutid või teenistused vastavalt kirikukalendrile) on kohustuslik osa kooliprogrammist
Ja koduseks mõtiskluseks tähendamissõna EV Põhiseadusest:
§ 40. Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.
Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole.
Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.
Neljandas ja seekord viimases osas kirjeldan paari konkreetset juhtumit, millest selgub, et VHK ideoloogiline kasvatustöö pole mitte ainult sõnakõlks, millest normaalsed õpetajad kaarega ringi käivad, vaid see kannab tõepoolest vilja.
Ah soo. Sellisel juhul võtan muidugi ksenofoobia kohta käivad sõnad tagasi – aga sa ise oled ka mõnevõrra süüdi, rääkides VHK teema all läbisegi VHK-st ja religioonist üldiselt.
Kui religiooni ei oleks, ei oleks ka usuvabadust või see oleks täiesti teoreetiline kontseptsioon, mille üle arutamisel puudub mõte, sest poleks enam milleski vaba olla… Ühiskonnas, kus kõik on ateistid, on niisama mõttetu rääkida usuvabadusest kui ühiskonnas, kus kõik on katoliiklased. Samamoodi võiks rääkida vabadusest ilma abivahenditeta lennata.
Igasuguse religiooni eitamine on samuti mingi suhe religiooni. Religiooni puudumise korral puuduks selleks eituseks vajadus ning alus.
Kriku ütles:
Alg-, põhi- ega ka keskharidus ei tohiks sisaldada mõne konkreetse religiooni reklaami. Alg- ja põhihariduse puhul tuleks arvestada sellega, et lapsed ei pruugi aru saada sellest, et neile õpetakse kõigest üht paljudest võimalikest religioonidest ja võivad religioosseid argumente tõe pähe võtta. Siinkohal on rakse üldiselt argumenteerida, sest viimase argumendi paikapidavus sõltub sellest kuidas konkreetses koolis konkreetset religiooni õpetatakse.
Teiseks ei tohiks ka vanemad lapsi igas vaimus kasvatada. Näietks oma laste varastamisele või tapmisele õhutamine ei tohiks olla aksepteeritav.
Kolmandaks ei pea kool täitma kõiki vanemate nõudmisi. Kool ja kodu täidavad lapse kasvatamisel erinevaid rolle. Kuigi kool ja kodu võiks ja peaks koostööd tegema pole mitte kool alati see, kes peaks lapsevanematele järgi andma. Kooliprogramm ei tohi ega saa olla täiel määral demokraatliku potsessis jäigus langetatud otsuste objektiks.
Neljandaks, kui vanemad soovivad anda lastele teatud eriharidust, siis tuleks seda pakkuda väljaspool kooli või koolis vabatahtliku ainena. Religioosse kasvatuse pakkumist koos alg- ja põhiharidusega tuleks vältida.
Haridusse ei tohiks suhtuda kui ärisse.
Minu meelest on vastuoluline möönda, et vanematel on õigus last oma religiooni vaimus kodus kasvatada, kuid samal ajal väita, et vanematel puudub õigus korraldada tema sellist kasvatust koolis.
Kriku ütles:
Ei mingit vastuolu. Vanematel on õigus last teha.
Sellepärast ei ole neil veel tingimata õigust seda last koolis teha.
Oh, ära demagoogitse. Kool ei ole lapsetegemisasutus, küll aga on kasvatusasutus.
@Kriku – Kogu sell jutu point seisneski ehk selles, et kuigi vanemad võivad sellist kasvatust nõuda, ei tohiks kool sellist kasvatust pakkuda isegi siis, kui selle järgi on nõudlus. Kusjuures, kuigi vanemad võivad oma last selles vaimus üles kasvatada, on taoline kasvatus ülalnimetatud põhjustel taunitav.
Millistel “ülalnimetatud põhjustel” on vanemate poolt kristliku kasvatuse andmine taunitav?
Minu nooremal lapsel muuseas oli algklassides, kokku vist 1,5 aasta jooksul, vabatahtlik usuõpetuse tund kord nädalas. Kui nüüd küsisin, kuidas see tema meelest mõju on avaldanud, arvas ta, et mitte kuidagi ja et ei mäletagi midagi, peale mõne seiga, millel pole küll religiooniga ilmselt eriti pistmist.
@Kriku – Samadel põhjustel mis kooliski:
volli ütles:
See minu tsitaat küll ei ole ja palun seda mitte mulle omistada.
Tsiteeritud lõigus väljendatud seisukoht on paraku põhjendamata ja segaselt sõnastatud. Mida tähendab “võivad religioosseid argumente tõe pähe võtta”? Mis argumente? See, kui nad võtavad neile õpetatavad väärtushinnangud omaks, ongi ju igasuguse õpetuse ja kasvatuse eesmärk…
VHK-s on nii vanematel kui lastel teada, missugusest ideoloogiast kool lähtub. Seega on võimalik ka ideoloogia üle arutleda (nagu nähtub kommentaaride hulgast). Probleemiks on pigem see, et enamikus koolides ei sõnastata üldse seda ideoloogiat, millest lähtuvalt kogu õppe- ja kasvatusprotsess üles on ehitatud. Seega pole ka mingit võimalust aruteluks.
Haridusministeeriumis on idanemas idee väärtuskasvatusest. Kui seda ideoloogiat, mille alusel väärtusi valitakse ja reastatakse, selgelt ei sõnastata, muutub üleüldine väärtuskasvatus tõesti kontrollimatut ajupesu võimaldavaks kooliuuenduseks.
Lisaks: igale vanemale, kes oma last sellesse kooli soovib panna, räägitakse põhjalikult, mida see kaasa toob. Nõudmisteks on osaleda kord õppeveerandis kiriklikul talitusel ja respekteerida seal toimuvat ka siis, kui omaenda tõekspidamised päris samasugused ei ole (so osaleda võib ka vaatlejana). Kiriku liikmeks olemist ei nõuta, ristimistähte ei küsita (osad koolilapsed ega nende pered ei oma mingit seost ühegi kristliku ega muu religioosse konfessiooniga) ja lapse käekäigule koolis tema maailmavaade mingit mõju ei avalda.
@Kriku – Vabandust, see tsitaat kuulus muidugi minule.
Kriku ütles:
On olemas väiteid, mis seovad mõne konkreetse tegevuse väärtushinnanguga. Näiteks “varastamine on halb”. Sellised väited ei kätke endast mitte kui mingisusgust religioosset sisu. Et väärtushinnanguid annavad edasi just seda tüüpi väiteid, siis pole religiossed argumente väärtushinnangute õpetamiseks tarvis.
Religioossed väited (või religioossed elemendid väärtushinnangute kohta käivast väitest) seovad väärtushinnangud üleloomuliku motivaatoriga täpsustamata, millise tegevusega väärtuhinnangud seotud on. Näiteks “kui sa teed midagi halba, siis sa lähed põrgusse, kuid olles teinud midagi head, võid pääseda taevasse”. Selgituse selle kohta, mis siis täpselt hea või halb on, võib viimasele väitele üsnagi meelevaldselt lisada.
Selle asemele, et öelda “Varastamine on halb. Kes teevad halba, satuvad põrgu.” võib end ka lühemalt väljendada ja öelda näiteks: “Vargad satuvad põrgu”. Viimases väites on väärtuhinnangud üldse kõrvale heidetud ning lapse “õpetamine” tähendaks selles kontekstis juba võimalikult elava põrgu kuvandi loomist, mis tagaks sügava usu põrgu olemasolusse ja selle kaudu ka hirmu olemasolu põrgusse sattumise ees. Loomulikult ei tähenda kristlik kasvatus alati viimast.
Olgugi, et selliste võtted soovitud tulemusi võivad anda, on nende kaasutamine minu arvates taunitav. Seda juba juba seepärast, et üleloomuliku aspekti sissetoomine pole vajalik, sest sellel pole väärtushinnangutega mingit seost, ning üleloomuliku kasvatuse saaks alati asendada loomulikuga. (Näiteks lapse hirmutamiseks võib öelda: “Kui varastad, lähed vangi.”) Teiseks, kuna ebaratsionaalse mõtlemise juurutamine on ebaeetiline, ei tohiks ülimalt spekulatiivseid üleloomulikke protsesse lastele kindla tõe pähe esitada ka siis, kui need ühe või teise väärtushinnangu omaksvõttu soodustavad.
Loodan, et väljendusin nüüd selgemalt.
Nõus – aga mis sellest halba on, kui neid sellisena esitada? Väärtushinnangu sisu ju ei muutu sellest, kas see kuulub mingi(te) religioosse(te) süsteemi(de) juurde või ei? Karta on, et paljud isikud võtavad väärtushinnanguid paremini omaks mingi religioosse süsteemi osana.
Minu jaoks ei ole vahet väidetel “varastamine on nõme” ja “varastamine on patt”.
Vähemalt ristiusu kontekstis ei vasta see tõele. UT sisaldab – levinuima näitena mäejutluses – rea väga konkreetseid nõudmisi, mida ühe õige kristlase käitumisele esitatakse. Tänapäeva ristiusu kirikud on muidugi 2000 aasta jooksul märkimisväärsel määral täpsustanud ja kohandanud algkristlaste kogukonna jaoks kehtestatud norme moodsa ühiskonnaga, aga see on kõrvaline. Vähemalt peavoolu kristluse kontekstis on väärtushinnangud konkreetselt sisustatud ning kui neid väärtushinnanguid katsutaks totaalselt ümber teha, ei oleks tulemuseks enam ristiusk.
Ma ei ole nõus, et väide varaste põrgusattumisest ei sisalda hukkamõistvat väärtushinnangut varastamise suhtes.
Põrgu – või siis puhastustuli – võib olla hirmutavam perspektiiv kui vangla ja seetõttu paremini töötada. Teiseks on vargus muidugi primitiivne näide – iga religiooni puhul moodustavad väärtushinnangud loogilise süsteemi, mitte suvaliste keeldude-käskude kogu ning soovitavaks tulemuseks on selle süsteemi omaksvõtt, mis aitab leida lahendusele lähemale ka siis, kui mõne konkreetse olukorra kohta pole käsu-keelu tasemel midagi öeldud. Nii lihtsate küsimuste jaoks nagu vargus või akna sisse viskamine ei ole muidugi eriti keerulist filosoofilist aparaati vaja.
Religioon on ebaratsionaalne ainult maailma loodusteadusliku kirjeldamise kontekstis. Ma olen nõus, et ühelegi lapsele ei tohiks loodusteadusliku tõe pähe rääkida ülemaailmsest veeuputusest vms. Seevastu väita, et religioosne isik käitub oma elus ja tegevuses tingimata ebaratsionaalsemalt – siis mõistusevastasemalt – või edutumalt kui mittereligioosne isik, näib olevat väga ennatlik.
Kriku ütles:
1. Allikas?
2. Kuidas mahub loogilisse süsteemi kuulus näide mitut sorti kiudude üheks kangaks kudumise kohta?
Ee, mille kohta sa allikat tahad? Et religiooni käsud-keelud on loogiline süsteem…? Loe CIC kujunemise kohta, sellest on kilomeetrite kaupa kirjandust.
Palun täpsusta teist küsimust.
äkki 5ms 22:11 “Ära pane selga riiet, mis on segatud lõimest, villasest ja linasest!“?
Ei, ma ei tea, miks seal nii on öeldud. Küsige rabidelt.
Vana Testament on nagu internet, seal leiab mingis mõttes praktiliselt kõike, seega sellega millegi moraali- vm. teema tõestamine on absurd (kuigi kahjuks väga levinud).
“Keskaeg polnud muidugi ainult pühakute tähtpäevad, käsitöö, meeleolukad laadad ja regilaul kohaliku maarahva seas. Toimis tõhus katoliku kiriku poolt juhitud mõttekontroll surma ähvardusel ning isegi normaalsete inimlike tegevuste jagamine headeks-halbadeks.”
Sellistes lahmivates tsitaatides ilmneb autori khm, rumalus selgelt.
Keskaeg kestis u. 1000 aastat ja jaguneb mitmeks väga erinevaks perioodiks. Katolik kirik võimutses väga piiratud maa-alal, mis kogu Maa mastaabis on väike (Euroopa ja natuke Aasiat). Seega nii väita, et keskajal võimutses kogu maailmas katolik kirik on sama kui väita, et 20. sajandil domineerisid maailmas kommunistid või isegi natsid. Kiriku mõju ja julmust keskaegses maailmas on kõvasti utreeritud ja teised väga olulised mõjutegurid (nagu näiteks tavalised majanduslikud suhted inimeste vahel) täiesti unustatud.
Mnjah, samas “keskaja” mõiste kipub siiski oma traditsioonilist tähendust omama ainult Euroopa ja Vahemere basseini kontekstis, st. kunagi Roomaga seotud aladel.
Õpetlik lahmimine. Demonstreerib ilmekalt, et konteksti tasub tähele panna. Antud juhul on kontekstist selge, et kontekstis räägitakse keskajast Euroopa moodi ning keskaeg asteekide moodi või keskaeg bantude moodi ei puhu mingisugust pilli.
P. S. Euroopa on väga suur. Ka kosmosest on Euroopat näha. Kui ei usu, mine Kuu peale ja vaata ise järele.
Kriku ütles:
Teatavate mööndustega saab kaugemate Aafrikate servade ning mõnede Hiina aspektide kontekstis ka veel keskajast rääkida. Aga need on erijuhud, mis märgitakse siis kontekstis kenasti ära. Paljudes-paljudes keskajakontekstides räägitakse just keskajast Euroopa moodi ja kui näiteks Magalhãesi imeline merereis kuidagimoodi sisse lipsama, siis käsitatakse seda ka just selle põhjal, millist mõju see reis Euroopale avaldas.
Keskajast räägitakse tavaliselt Euroopa, Põhja-Aafrika, praktiliselt kogu Aasia ja teatud lühemal perioodil lokaalsemalt ka Lõuna- Ameerika mastaabis. Kõigis neis oli sel ajal kultuuriline ja tsivilisatsiooni tase aastatel 500 — 1500 täiesti võrreldav: kõikides olid linnad, kirjaoskus, metalli kasutamine, kivist ehitatud hooned, organiseeritud religioon ja päritav valitsemine.
Ajalugu ei ole nii lihtne, kui pealtnäha paistab. See ei ole ainult mingid totakad müüdid, mida aastasadu muudkui korrutada. Katoliku kiriku võimutäiuse tase muutus läbi keskaja ja piirkonniti väga oluliselt ja mingist totaalsest kontrollist läbi keskaja rääkida on ikka väga vulgaarne liialdus.
Kirikul oli paljudes piirkondades kirjaoskuse ja selle kaudu ka ajaloo monopol. Seega võib kirikust maha jäänud paberitest jääda kirikust palju võimsam mulje kui asi tegelikult oli. Reformatsiooni kiirus ja efektiivsus 16. sajandil näitas, et tegelikult katolik kirik polnud kaugeltki nii sügaval ajudes. Ateistlike ideede rohkus ja populaarsus 15. sajandil Itaalias eneses näitab sama. Kirik võis toimida ka paljalt organisatsioonina, umbes nagu Swedbank, ilma et tal oleks olnud kontrolli või võimu inimeste mõtete üle.
“Keskaeg” võeti siiski kasutusele tähistamaks perioodi, mis jääb Vana-Rooma languse ja Rooma (ladina) kultuuripärandi taasavastasmise vahele renessansi ajal (millest tuleneb ka “renessansi” nimetus). Hiinas või Jaapanis ei olnud sarnast spetsiifilist lagunemisperioodi.
Euroopast väljaspool ei joonistu see ajastu kuidagi erilisena välja – Lähis-Idast, Hiinast või Egiptusest annab ka aastal 1 AD või eKr ajast leida piirkondi, mille kultuuriline ja tsivilisatsiooniline tase oli kõrgem kui paljudes Euroopa piirkondades aastal 700 näiteks.
Niiöelda “laiendatud Euroopast” väljapoole jäävate alade puhul tähendab keskaeg siiski “seda, mis juhtus sealkandis siis, kui Euroopas oli keskaeg”.
Mitte et see antud teema raamides kuidagi asjasse puutuks.
Keskajast võib rääkida ka kui kultuuritüübist ja sel puhul võib rääkida tüpoloogilisest areaaliast. Keskaegsele kultuuritüübile on omane etniliste piiride vähetähtsus, püüd integreerida erinevaid rahvuskultuure ja saavutada universaalsus. Keskaja raskuspunktid on Euroopa areaal, islami kultuur ja nn. Kaug-Ida kultuur (generaatoriks India, mis tegelikult sellesse piirkonda ei kuulu); ülejäänud piirkonnad vallutati enne sellesse staadiumisse jõudmist.
Keskaegsele kultuuritüübile on omane ühelt poolt religiooni eri rahvuskultuure ühendav roll (religioon on keskaja kvintessents); teiselt poolt iseloomustab seda kultuuri kõikehõlmav hierarhia: eksisteerivad mitmed hierarhilised süsteemid, mis seovad kõiki inimvaldkondi. Hierarhilistes suhtetes on mees ja naine, ametid; valitsemisstruktuuris ja tsunftides eksisteerib astendik; ka kosmos on allutatud hierarhiale, mille maine astmestik on taevase peegeldus; see põhimõte kehtib isegi looduses aastaaegade suhtes. Selles jäigas skeemis on koht ka skeemivälistele nähtustele: loomad, kes pole loomad, vaid kehastavad jälkust; tegevusalad, mis oma jäledusega on väljaspool süsteemi. Samuti eksisteerivad aastaajad, mil hierarhia on lubatud kõrvale heita (karnevalid). Kõiki inimtegevusi ja tegusid hinnatakse ühe skaala alusel, s.o. sakraalsest seisukohast. Universaalsed moraalsed normid kehtivad kõikidele ühesuguselt.
Selline ühiskondlik süsteem areneb niikaua, kuni areneb hierarhia. Kui see on täielikult välja kujunenud, ühiskond stagneerub (parim näide: India kastisüsteem). Puudub arengu idee. Areng on destruktiivne, kuna lõhub täiuslikkust.
Krikule: mina õppisin ülikoolis Ajaloo kateedris, et keskaeg tähistab aega umbes 500 — 1500 ja seda vähemalt alal, kus kujunes välja feodalism või sarnane ühiskonnakord. Ja see kehtis täiesti minu poolt loetletud piirkondades. See “lagunemisperiood” puudutas sisuliselt siiski vaid osa Euroopast, Konstantinoopolit ja Põhja-Aafrikat.
Kriku esindab tüüpilist vulgaarset suhtumist keskaega. 1000 aastat ei saa ühe lauaga lüüa. Seda võisid endale lubada ehk ennasttäis nn. valgustusajastu filosoofid, kellelt see suhtumine pärit ongi. Praegu ajavad sama joru edasi romaani maade ajaloolased, kes endiselt hoolega halvustavad keskaega kuidas suudavad. Arusaadav — itaallastele ja gallialastele tähendas keskaeg oma suuraja lõppu, mujale Euroopale tähendas aga keskaeg tegelikult asustumist, väljakujunemist, tsivilisatsiooni laienemist paljudesse seni suht esiaja tasemel elanud piirkonkondadesse.
Te võite keskaega sõimata aga kuna ehitati Niguliste, Oleviste (pikka aega Euroopa kõrgeim ehitis) kirikud, Toompea loss jne? Ikka keskajal.
Ja kordan: katoliku kiriku mõju oli isegi keskajal ajati ja kohati väga erinev. Nii et mina küll hirmus suuri üldistusi ei teeks.
Küll aga muudab väärtushinnangu sisu minu jaoks sellesse hinnangusse indoktrineerimise ausus või ebaausus. Kristlane, kes istutab lapse alles kujunevasse mõistusse sadistliku neuroosipommi nimega Põrgu, käitub enda arust kindlasti hea eesmärgi nimel, ent tagajärjed ei pruugi sugugi toredad olla.
“Ex iniura ius non oritur” (“õguserikkumisest ei saa tekkida õigust”) peaks sobima ka siia. Valetamine-hirmutamine, ehkki valetaja-hirmutaja arust eesmärki pühitsev abinõu, on sama arukas kui õpetada koolilastele, et kanep tekitab kiiresti elupõlise uimastisõltuvuse ja viib vältimatult edasi kangemate ainete juurde: kuna lihtne on veenduda, et see lihtsalt pole tõsi, õõnestab see pigem õpilase usaldust sellise jutu ajajate ja kõigi nende väidete suhtes (millest mõned võivad olla ka tõesed, mistõttu tekitatud kahju on veelgi suurem). Või siis väita, et Eestis ei lööda varastamise eest tabatud isikul maha mitte ainult kätt, vaid ta ka kastreeritakse roostes sirbiga. Laps võib seda ju mõnda aega isegi uskuda, aga kui tõe teada saab, võib see ta hoopis vargaks pöörata.
Seda, kui palju kurjategijaid on kristlus vormnud inimestest, kes uskusid põrgusse ja, sooritanud mõne pisipatu ja olles pärast seda veendunud, et taevaväravad on neile edaspidi suletud, hakkasid tegema suuremaid patte, võib ainult oletada.
Kokkuvõtteks: ma ei usu, et lapsi peaks harima hirmutamisega, isegi siis, kui otseselt ei valetata. Laps ei peaks varastamisest hoiduma mitte hirmust karistuse ees, vaid sellepärast, et ta saab ratsionaalselt aru, miks varastamine on väär.
Mulle aga õpetatakse ajaloo osakonnas, et feodalism kujunes Euroopas välja keskaja jooksul :)
Mina ei näe mitte mingit vahet väidetega “kõik halb, mis sa teistele teed, tuleb sulle endale tagasi” vms., mis ei ole ei kristluse- ega üleüldse religioonispetsiifilised.
Teiseks, meie keskustelu on muutunud liialt õigussüsteemi keskseks. Religiooni ainuke funktsioon pole ju öelda, mida tohib või mida ei tohi. Ka kitsamalt väärtushinnangud ei kujuta endast ainult pidamiskorra norme.
Jaah? Varastamine ilma riskita vahele jääda võib olla väga ratsionaalne tegevus.
Kriku ütles:
Sa paistad eeldavat, nagu mõned marukristlased, et väljaspool usulist, s.t valetamise ja hirmutamise põhist “haridust” ei ole võimalik inimesele kasvatada südametunnistust, rääkimata suutlikkusest õige ja väära, hea ja halva vahel vahet teha. Ometi esineb altruismi, isegi liikidevahelist, ka inimesest madalamate loomade juures, kellel pole põrgust aimugi.
Selline suhtumine madaldab inimest kui liiki ja upitab religioosset mõtlemist teenimatult moraalibaromeetri ametisse. Ma ei leia, et on mõistlik võtta osaliselt aegunud, kultuuriruumispetsiifiline, olemuselt täiesti ebateaduslik ja irratsionaalne ning suuresti iseendale vastu rääkiv käskude-keeldude koodeks aluseks isikliku moraali kujundamisele või laste kasvatamisele; pigem vastupidi.
Meil on kaasasündinud empaatiavõime. Kui see on normaalselt arenenud, saame me väga hästi aru, et võõra vara omastamine on hoolimata vahelejäämise ohu suurusest olemuslikult vale. Isegi siis, kui varastame tüki leiba, et hinge sees hoida, või juhtmeid pidi mõne vajaliku koguse bitte, mida soovitud järjestuses lihtsalt ei ole võimalik muul moel omandada; me võime varastamist hädaolukorras ratsionaliseerida, aga ühiskond, mille iga liige on riski puudumisel valmis pikad näpud käiku laskma, ei saa kaua püsida.
Kriku ütles:
Esitasin lihtsa loogilise dekompositsiooni: Alustuseks nimetagem väideteks väärtushinnangu sisu kohta selliseid väiteid, mis sisaldavad vaid väärtushinnangu sisu (ning ei sisalda seetõttu üleloomulikku komponenti). Väärtushinnangut ja üleloomulikku komponenti sisaldava väite (a) saab aga lahutada väiteks (b) väärtushinnangu sisu kohta ja väiteks (c), mis seob väärtushinnangu üleloomuliku komponendiga (nii et, a = b ja c). Näiteks väidet “vargad lähevad põrgu” saab esitadada väidetana “varastamine on halb” ja “kes teeb halba, see läheb põrgu”.
Esiteks pole väärtushinnangute õpetamiseks tarvis kaastata üleloomulikku. Teisisõnu pole kristliku õpetusega seonduvate väärtuste õpetamiseks tarvis rääkida midagi kristlusest endast. Piisab kui lähtuda puhtalt väidetest väärtushinnangute kohta.
Teiseks on üleloomuliku kaasamine taunitav, kui lastele ei seletata, et üleloomuliku komponendi näol on tegemist fiktiivse või parimal juhul vägagi spekulatiivse nähtustega.
Üleloomuliku abil väärtushinnangute juurutamine on kolmas ent viimasest kahest paljuski sõltumatu teema, milles olen ühel nõul Mart K.-ga.
Mittekristlase jaoks pole põrgu ilmtingimata hea või halb. Hukkamõistvat väärtushinnangut sisaldab see väide siis, kui aksepteerida kristlikku (traditsioonilist) põrgu ja surmajärgse elu kontseptsiooni.
Põrgusattumist võib muidugi ka metafoorina esitada, kuid iseasi, kuiväga lapsed sellest aru saavad. Sel juhul tuleks lastele kindlasti selgeks teha ka asjaolu, et tegu on metafooriga.
Nõuda üleloomuliku aksepteerimist faktina pelgalt usu najal, käsitleda empiirilisi väiteid faktidena, kui neid pole empiiriliselt kinnitatud, on ebaratsionaalne igasuguses kontekstis. Nõuda seda lastelt pole enam mitte lihtsalt ebaratsionaalne vaid ka ebaeetiline.
Kriku ütles:
Feodalism oli põhimõtteliselt juba Rooma impeerimumi lõpufaasis olemas.
Aga minu point pole keskaja dateerimises vaid selles, et väita nagu oleks katolik kirik keelandu käskinud poonud põletanud kõik need 1000 aastat praktiliselt kogu Euroopas on lihtsalt vale. Ei olnud need asjad nii lihtsad.
Mõnele inimesele, (ja iseäranis lastele), võib ateistlik maailmapilt tunduda väga lohutu ja mõttetu: olemine taandub sel juhul suuresti söömisele, sigimisele, s..le; religioonid annavad inimesele (vähemalt tema vaatepunktist) elule varama mõõtme, mis ulatub väljapoole vahetut eluiga. Paljud lapsed (ja ka täiskasvanud) kardavad surma, mõni lausa paaniliselt; usklike hulgas on sedasorti kartust vististi vähem. (Vististi, sest kas selle kohta leidub mõnda uurimust, ei oska öelda, minu “andmed” piirduvad oma tähelepanekutel.) Vähemalt on mõned minu täiskasvanuna usule pöördunud tuttavad tunnistanud, et määravaks on saanud elu mõtte leidmine ja veendumus, et surmaga kõik veel ei lõpe.
Nii et kui siin oli juttu sellest, et Põrgu kujund on lapsele hirmutav, siis kuvand ei millestki pole sugugi lohutavam.
Surmakartjatele peaks sobima rohkem hinge taassünd nagu budismis. Kristluses enne viimset päeva midagi loota pole ja kuni sinnamaani pead pimedas hauas magama – ei ole just eriti lohutav?
Ja miks on ateistlik maailmapilt lohutu, samahästi võib olla see just vastupidi – kui ei saa kauni looduse, kunsti, inimese tarkuse üle rõõmu tunda vahetult, vaid pead vaevama oma pead selle üle, kes selle tegi…
Lisan veel, et kui kellegi maailmapilt taandub söömisele ja sigimisele, siis pole see küll ateismi probleem, vaid inimese enda piiratus. Võibolla tõesti siin religioon avitab.
miks peaks ateist surma usklikust rohkem kartma? sellal kui uskliku silme ees terendab ühe või testsuguse põrgu olemasolu, ei saa ta kuidagi olla 100% kindel, et ka tema sinna ei satu. ateistil seda muret pole – tema sureb ära ja sellega ongi kõik. ainuke hirm võib kaasneda vaid suremise kui protsessi ees – äkki langeb just konkreetsele indiviidile osaks mõni ebamugavam suremise viis. aga sellest hirmust pole vabastatud ka usklikud. mina näiteks suhtun ateistina aga ka suremise protsessi peaaegu ükskõikselt – isegi kui juhtub mõni sitemat sorti surm sattuma, siis ühel hetkel on see ikkagi möödas ja sealt alates on mul (niivõrd, kuivõrd seda niimoodi sõnastada saab) sellest kõigest kama, sest ma ei tea ega tunne nagunii enam midagi.
@ell – kui inimene ise enda eksistentsile väärt väljundit leida ei suuda, siis VÕIBOLLA tõesti religioon aitab. aga ka siis on tegu ikkagi pseudoabiga: väärtusliku eksistentsiaalväljundi pakkumise nime all muudetakse inimene tohutu ja mõttetu masinavärgi kütuseks ja määrdeaineks. ka lammas arvab, et tema eest hoolitsetakse – teda kasitakse, toidetakse, joodetakse, kaitstakse huntide eest jne – aga tegelikult on ta ikkagi olemas ainult selleks, et talt nahk maha võtta ja ülejäänu patta panna.
@Kristen –
Ja kas keegi kunagi sellele mõelnud on, mis siis saab, kui pärast surma midagi ei ole? Mitte keegi ei oska seda sajaprotsendilise täpsusega öelda, kas me sureme ja meist ei jää midagi järele või sünnime uuesti või satume paradiisi, mis iganes see siis ka kellegi kujutluse kohaselt poleks. Aga meil on üks elu, siin ja praegu. Huvitav on näha, kuidas inimesed näiteks kasiinosid ei salli, sest see on seotud suure riskiga, aga enda elu ollakse küll nõus ühe ilusa vale nimel panti panema.
Kas poleks ikkagi arukam läheneda ka laste kasvatamisel asjale sedasi, et esmalt õpetame last siinse maailma hüvedest rõõmu tundma, mitte ei hirmuta teda poolsurnuks juttudega sellest, et kui ta onu Jeesust ei armasta, siis … ? Ma ei ürita väita, et religioosne lähenemine on konkreetselt halb, vaid seda, et võib-olla sellepärast on maailm ka paljude jaoks trööstitu paik, et meid õpetatakse otsima mingid kauget praeguse elu välist mõtet ja suhtuma olemasolevasse kui nõmedasse vaheetappi? 60 aastat veel ja siis läheb paremaks… -.-
Ei paista. “Ratsionaalsest põhjendamisest” hakkasid sina esimesena rääkima.
Sünniga ei tule kaasa isegi “oma” ja “võõra” kontseptsiooni, rääkimata siis hinnangust omastamisele või vargusele.
Üldiselt on ülimalt soovitav ka mingi filosoofiline katus või taust, mis need väited süsteemiks ühendab. Teoreetiliselt ei pea see muidugi olema religioosne, kuid vaatlusliku faktina võid öelda, et suuremate ning mõjukamate väärtussüsteemide puhul see siiski nii on. Ma saan aru, et sinu arvates on tegu igandiga ja mõne sajandi või tuhande aasta pärast see enam nii pole ning seetõttu ei ole vaja otsida sellele nähtusele mingeid eraldi seletusi. Seda näitab tulevik, kuid ei tohiks siiski unustada, et religioossus näib olevat üks Homo Sapiensi liigispetsiifilisi omadusi, mis väga paljudes valdkondades väga eripäraselt ning võimsalt avaldub ning uurida religioonist puutumata inimesi on peaaegu võimatu.
Uusaja valgustusfilosoofid – kelle jälgedes näid sa käivat – teevad kõik minu arvates selle vea, et sõnastavad ühiskonna- ja moraalireegleid keskmise kodaniku jaoks, kes on niisama avara silmaringiga, salliv, arukas ning analüütiline kui nad ise. Ma olen kaunis veendunud, et religioon ei kao kuhugi, kui just “uut inimest” kasvatada ei õnnestu – ning seni on kõik sellised katsed lõppenud läbikukkumisega, paljudel juhtudel väga süngetel asjaoludel. Tegelik “keskmine inimene” näib siiski religiooni millekski vajavat.
Niiöelda ateistlikud kristlased on muide tänapäeval ka täitsa olemas – võttes omaks Jeesuse moraaliõpetuse, eitavad nad tema jumalikku loomust. Üldiselt ma olen muidugi nõus, et kui möönda UT üldist ajaloolist tõepära – mis on muidugi väga vaieldav – tuleks Jeesusesse lugupidamisega suhtuda ka lihtsalt kui oma tõde söakalt kaitsnud ja selle eest hukkunud inimesse. Tollal ei olnud moraaliõpetuse levitamine rahva hulgas ilma religioosse komponendita üleüldse mõeldav.
Loodusteaduslikus kontekstis olen ma täiesti nõus ja olen seda juba ennemgi öelnud.
Heh, rääkides faktidest või empiirikast, ei pääsegi sa loodusteaduslikust kontekstist – või heakene küll, teadusliku meetodi kontekstist laiemalt – välja. Religiooni kunstiteose loomiseks inspiratsiooni ammutamiseks kasutamine võib näiteks väga ratsionaalne olla.
Ma arvan, et meil pole mõtet vaielda selle üle, milles me niigi nõus oleme. Ma jagan täielikult sinu veendumust, et religioosset maailapilti ei tohi kellelegi – eriti lastele – sisendada kui objektiivse tegelikkusel parimat võimalikku kirjeldusviisi.
Potentsiaalne empaatiavõime kängub kasutamata-arendamata samamoodi nagu näiteks võime keelt mõista ja kõnelda (või üleüldse abstraheerida). Mõlemad on siiski looduslikud eeldused, mitte tehislikult konstrueeritud võimed. Väärtused nagu “oma”, “võõras”, “õige”, “vale” jne on rohkem populatsiooni või liigi (ja neist eristamatu kultuuri) arengust kui üksikisendi genoomist sõltuv nähtus, ent see ei tähenda, et nad ei alluks darvinistlikule loogikale. Geen on isekas, mis tähendab, et kui koostöö annab paremaid tulemusi kui konkurents, tehakse koostööd.
Siin me nüüd võiksime ilmselt hakata vaidlema selle üle, mida feodalismi all mõelda, kuid see läheb teemast ikka väga kaugele.
Jah, see on õige. Aga samas ei tasu kritiseerida kommentaatoreid – vähemalt mitte VHK teemas – kui nad väljendi “keskaeg” kasutamisel eeldavad, et selle all mõeldakse laiendatud Euroopat.
Ja kuidas sa vahet teed, kas too potentsiaalne võime on mingitel asjaoludel kängunud või siis hoopis tekkinud mingitel teistsugustel asjaoludel? Kõne puhul on vähemalt teada, et ajus on kõnekeskus, piirkond, mis sellega spetsiifiliselt tegeleb ja seega võiks nagu eeldada, et ka üksikul saarel kasvanud lapsed omavahel suhtlemiseks mingi keele välja arendavad (kuigi ka see väide on väga spekulatiivne). Millel põhineb sinu väide kaasasündinud emapaatiavõime kohta?
Väga paljud loomaliigid teevad koostööd tingimustel, mille määrab grupisisene hierarhia, mitte empaatiavõime. Kes on suurem, tugevam ja rohkem väljakujunenud sootunnustega, saab rohkem süüa ning paarituda ja teda ei huvita absoluutselt, kas mitu liigikaaslaslast samal ajal nälgivad või ei saa elu jooksul kordagi paarituda (nagu väidetavalt lõviosa elevandivasikatest).
Sain teie küsimusest aru. Ehkki empaatiavõime ei piirdu inimliigiga, on tegu ehk tõesti pigem õpitud käitumisega. Sellise käitumise omandamise võime on üksikisendile kasulik kenasti loodusliku valiku loogika sisse mahtuvatel alustel. Samas vastab religioosne mõtlemine kui inimesi veresuguluse-üleselt ohvrimeelsusele suunav (kultuuriline?) mutatsioon muidugi samamoodi liigi arengu jaoks olulise teguri kategooriale.
Siin esitaksin ma juba praktilise küsimuse: kui me peame loomulikuks oma tervise ja elujärje parandamist tehisvahenditega, andes endale aru, et sellega võime oikemas perspektiivis loovutada teatud osa suutlikkusest metsikus looduses bivahenditeta toime tulla, siis miks peaks religioon kui oma maailma seletava funktsiooni tsiviliseeritud, teaduspõhises maailmas suuresti kaotanud vahend jääma tehislike vahendite abil kasulikumaks vormimata?
Mida arvavad tänapäeva Eesti skeptikud sellisest nähtusest nagu Ateism 3.0 (vt nt http://www.usatoday.com/news/r.....lief_N.htm), mis tunnustab religioossust (teatud tngimustel) ühiskonda parendava fenomenina?
Tõstsin juba käed: ei pruugi olla kaasa sündinud, pigem õpitud. Samas — ka inimesest (praegu kehtiva hierarhia järgi) alamad loomad on empaatiaks võimelised.
Paljud, aga mitte kõik ja alati. Piisavalt on näiteid altruismist loomade hulgas, nii liigisiseselt kui isegi liikide vahel.
“Huvitama” on siinkohal muidugi antropomorfistliku maiguga termin. Siiski leidub eluslooduses palju huvitavaid näiteid, kus kõhetud ent nutikad nohikud kavalusega oma liini sama edukalt jätkavad kui jõhkradistest karjajuhid.
Tsiteeritud lõigud näivad olevat vastuolus. Miks peaks eeldama, et niiöelda maailma seletav funktsioon religiooni juures kõige olulisem on?
Seda, et kui jumalat poleks olemas, tuleks ta välja mõelda, ütles juba Voltaire. Tal võis õigus olla, aga raske on midagi kindlat öelda, kuni ühtegi mittereligioosset ühiskonda uuritud pole. Kuna religioon on nagu juba öeldud H. S. liigispetsiifiline omadus, jääb selline ühiskond tõenäoliselt puhtteoreetiliseks kontseptsiooniks.
Seda, kas religioossus tuleb ühiskonnale kasuks, on püütud uurida – ka skeptik.ee on ühe selle kohta käiva artikli avaldanud – aga see on väga keeruline teema, alates “kasuliku” määratlemisest ja lõpetades järelduste tõlgendamise ning neile võimalike alternatiivsete seletuste leidumisega (skeptik.ee leheküljel käsitletud uuringus näiteks leiti, et rida suhteliselt usuleigeid riike nagu Rootsi, Island või Austraalia on palju vähem sattunud sõjalistesse konfliktidesse, kuid seda võib vähemalt niisama edukalt seletada nende geopoliitilise asukohaga).
Mina piirduksin vaatlusliku faktiga, et religioossus või usk üleloomulikku on H. S.-ile omane koos kahe nendinguga: esiteks, et tõenäoliselt on sellise omaduse väljakujunemine olnud ka evolutsiooniliselt kasulik ja teiseks, et selle omaduse kunstlik kõrvaldamine ei ole teostatav.
Seejuures oleks niisugune katse ka mitmel tänapäeva Lääne kultuuriruumis üldtunnustatud alusel amoraalne.
Religioonil on oma roll täita ühiskonnas, rahuldades inimeste vajadusi nö spirituaalse elu vallas ja ühendades sellega ka eri sotsiaalseid kihte. Olgem ausad, peale religioossete organisatsioonide ei ole teisi, kus vähemalt formaalselt oleks võrdselt oodatud ühiskonna kõige viletsam ja võimsam liige. Kõik inimesed ei hakka kunagi lugema filosoofiat ja mõtlema teaduslikult. Kuid kirik peaks end hoidma rangelt lahus poliitikast ja võimust ja tegelema ainult oma igavikuliste teemadega ja ühiskonna probleemidesse sekkuma ainult sellelt positsioonilt. Arvan, et religiooni maine ainult võidaks sellest. Kahjuks on läänelikud religioossed organisatsioonid nagu kõik, läbi imbunud võimujanustest, kes oma haarmeid võimalikult kaugele sirutada ihkavad.
Tõsi ta on, aga see ei käib ka islami kohta näiteks.
Kriku ütles:
Väga hea, et me selleski ühel meelel oleme. Samas oli mu väide märksa tugevam. See seisnes nimelt selles, et (ka üleloomulike) nähtuste olemasolust ei tohiks rääkida enne, kui nende nähtuste olemasolu empiiriliselt kinnitatud on.
Religioon rikub seda põhimõtet alates hetkest, kui väidetakse, et Jumal on olemas. Jah, olen nõus, et on väga tõenäoline, et ühel või teisel moel üleloomulikku uskuvaid inimesed ei kao kuhugi, kuid kui nad nõuavad, et…
…siis peaks teaduslikku maailmapilti väärtustavad inimesed midagi ette võtma, et selliseid põhimõtteid hariduses järgima ei hakataks.
Kriku ütles:
Kogum üldiseid väärtushinnangute kohta käivaid väiteid ongi ju see filosoofiline taust.
Minu teada on uuritud üht hõimu, kel religioon puudub. Samas võib mälu mind siinkohal paljuski alt vedada. Proovin allika üles otsida.
Ühesõnaga tsensuuri alla nii piibel, “Odüsseia”, Goya maalid kui tondijutud…?
Aga nagu korduvalt öeldud, ei hakatagi ju kusagil mujal, kui nondesamade inimeste hulgas, kes nagunii üleloomulikku usuvad.