Usufanaatikud üritavad tegelikkust moonutada ehk valetavad
Maailma üks tuntuim loodusfilmide ikoon – sir David Attenborough – kutsub Briti ringhäälingukompaniid BBC üles, et see lõpetaks kristlike fundamentalistide kombe lõigata tema loodusfilmidest välja osi, mis viitavad evolutsioonile.
Hollandi kreatsionistid, kellele ei meeldi Charles Darwini ideed, on sir Davidi filmidest üllitanud versiooni, kust on välja toimetatud kõik viited evolutsioonile, liikide tekkimisele, miljonite aastate ajaskaalale.
Näiteks kui filmis on öeldud, et miski asi juhtus 70 miljonit aastat tagasi, on selles versioonis öeldud, et see juhtus väga ammu (fundamentalistid peavad universumi vanuseks 6000-10000 aastat). Näiteks on välja jäetud ka lause “see omadus on päritud mu soojaverelistelt esivanematelt” (fundamentalistid veavad Piiblist näpuga järge ja arvavad, et kõik liigid loodi jumala poolt valmiskujul). Sarja osa ahvidest ja inimestest on üldse välja jäetud (inimese ja ahvi ühisele arenguloole viitamine on lausa pühaduseteotus, sest jumal lõi inimese ju oma näo järgi).
Olukorra teeb piinlikumaks asjaolu, et evangelikaalsete kristlaste telekanalit, kust nuditud filme eetrisse lastakse, rahastab Hollandi riik maksumaksja rahast.
Hollandi teadlased saatsid BBC-le pöördumise, kus nõutakse, et BBC seisaks kindlalt oma programmide terviklikkuse eest. Või pandaks külge hoiatus, et saate sisu on muudetud.
Sir David mõistab Hollandi kolleegide muret ja toetab neid.
BBC esindaja ütles, et BBC müüb oma programme üle ilma tuhandete tundide jagu ja üldiselt on lubatud tunniajalisest saatest 5 minuti jagu kärpeid teha. Küll aga on BBC väga huvitatud oma kaubamärgi usaldusväärsuse hoidmisest ja suhtub sisu moonutamisse väga tõsiselt.
Allikas: Creationists rewrite natural history, The Telegraph
Selline tervikust oluliste tükikeste väljajätmine on usuvõitlejatele ja muudele demagoogidele oluline vahend tegelikkuspildi vägistamisel ja ideoloogilisel kasvatustööl.
Vaatame, kuidas antiikteadus areneb.
Ühest küljest on selle vahetuks allikaks — ‘alt üles’ suunas — mitut sorti käsitöölised. Selles kontekstis on käsitööliseks nii põllumees kui arhitekt, nii kirurg kui flööditegija.
Teisest küljest on selle allikaks — ‘ülevalt alla’ suunas — mitut sorti filosoofid.
Kommunikatsiooni toetab ühest küljest pärimus, teisest küljest kaubandusega kaasnev inimeste otsesuhtlus. Kirjavahetus oli juba vanadel egiptlastel olemas, keelebarjääridest oskasid kaupmehed ka kenasti üle saada.
Mehhanismi päristeaduse pseudoteadusest ja mitteteadusest eristamiseks ei olnud veel leiutatud. Inimesed, kes Kogu Maailma Teadust kokku koguda püüdsid — muide, veel mitu tuhat aastat oli see täiesti saavutatav, modulo Eriti Hinnalised Okultsed Teadmised — kogusid nii päristeadust kui vara-alkeemilist möga taevatähtedest ja elementidest.
Kuna Kogu Maailma Teadust(tm) veel vähe oli, ei pidanud enamik teadusetegijaid kuigivõrd spetsialiseeruma. Farmeril võis selle kokkukogumine ehk raske olla, aga arhitektil enam mitte eriti. Oluline on aga, et teaduse tegemine ei sõltunud veel otseselt teadusgrantidest ega millestki sellesarnasest — ja rahastamisest sõltumatu varateadlase jaoks tema teadustegevuse rahastamise katkestamine mingisugune tõsine ähvardus ei olnud. (Natuke keerukam oli loomulikult lugu preesterkonna varateadusega.)
Erinevad ühiskonnad suhtusid varieeruvatel aegadel “võrdlemisi puhastesse” teadusetegijatesse erinevatel viisidel. Mõned — nagu vanad kreeklased — pidasid neid au sees kui filosoofe, annetades ehk Diogenesele aeg-ajalt ka ülearuse sibula. Teised — nagu vanad kreeklased — pidasid neid kahtlase väärtusega tegelasteks, kellel “normaalseid” huvisid ei olnud ja kes selle asemel lapsi ateismiga hullutasid, ning mõistsid Sokratese surma.
Nagu ülevat näha võib, toimub varateadus niipea, kui tsivilisatsioon oma normaalset rada käib, enam-vähem paratamatult. Varateaduse progressi saab häirida eelkõige teadusetegijate otsene takistamine või tapmine, mis leiab aset
1. sõjategevuse jms. tagajärjel,
2. varateadlaste vastu suunatud tagakiusamise tagajärjel.
Muide, kommunikatsioon oli niivõrd aeglane, et lühiaegsed sõjalised kampaaniad tavaliselt kommunikatsioonivõrkude häirimise teel teadusprogressi kuigivõrd häirida ei suutnud — niikaua, kuni saaja elus püsis.
Sõjategevust esines, aga see ei olnud enamikes piirkondades kaugeltki igapäevane. Kui oleks olnud, oleks see lihtsalt kohaliku monarhi kukkumise kaasa toonud — ja teda asendanud vallutaja-monarh evinuks arvestatavat motiivi ja tõendatud võimekust uute potentsiaalsete vallutajate rünnakuid ära hoida. Samas, näiteks Archimedes sai rooma invasiooni tagajärel surma.
Ka haigusi esines, kuid enne suurte linnade teket oli epidemioloogia oluliselt lihtsam, kui pärast neid — ning haiguste laastav mõju vastavalt väiksem. Põua vastu on aga nii lihtsad ettevaatusabinõud olemas, et iga oma raamaturulle väärt olev varateadlane pidanuks neid teadma.
Seega, peamine allesjäänud mehhanism varateaduse progressi häirimiseks oli teadusetegijate tagakiusamine. Kuna “kiusake arste, nad on pahad” ei ole enne Stalinit kuskil kuigi populaarseks propagandateemaks saanud, oli selle jaoks kaks peamist mehhanismi:
* kõnealune teadusetegija uskus vale jumalat / kummardas vale valitsejat (vt. Amarna ketserite lugu, mis hulga preestrite surma kaasa tõi) ning tuli ketserina “likvideerida”;
* rahvamass, jälle kord veendunud, et must maagia (või, nagu üleval mainitud, ninatarga filosoofi jumalavallatud vested) nende õnnetuste põhjuseks on (kas ma juba mainisin, et vahet teaduse ja kummaliste religioonide vahel veel eriti ei olnud?) võttis oma tõrvikud ja sõnnikuhargid ja läks Seda, Kes Musta Kunsti Tunneb(tm), ära lintšima.
Loomulikult oli valitsevatele poliitilisele tegelinskitele mõnikord mugav esimese motiividel teist toimetada.
Aga lõppkokkuvõttes tähendab see, et antiikteaduse progressi häiris eeskätt aeg-ajalt üles kerkinud vihane võitlus “nõidade” ja “ketserite” vastu.
Renessanss tegi asja huvitavamaks. Aga antiikaeg oli selleks ajaks juba ammu läbi, nii et see ei ole enam see teema.
Santa kirjutas:
Päh! Ükski kristlane ei usu piibli sajaprotsendilisesse tõesusse. Literalistid võivad uskuda, et nad seda usuvad, aga see on ka kõik.
Katoliiklastel näiteks on terve Suur ja Põhjalik Süsteem(tm) otsustamaks, missuguseid lõike tuleb allegooriliste ja missuguseid literaalsetena võtta. Ametlikud katoliiklased näiteks ei ürita 1. Moosese raamatust kuuepäevast loomislugu tõe pähe võtta. (Aga on ka katoliiklikke sekte, kes seda sellegipoolest teevad.)
Fundamentalistid, kes üritavad uskuda, et nad piibli täielikku tõesusesse usuvad, ei saa sellist süsteemi eksplitsiitsena üleval pidada, ja sellepärast lähtuvad eelkõige pärimusest.
See “sa kas usud Täiesti Õigesse Literaalsesse Piiblisse või mitte” dilemma on eeskätt fundamentalistide sofism uute ja vanade liikmete veenamiseks selles, et nad peaksid fundamentalismi järgima, et mitte kurjad ja pahad ateistid olla. Seda tuleb vaadelda retoorilise ja didaktilisena, mitte teoloogilisena.
Martin kirjutas:
Sellega on jälle keerukam. Vanas Maailmas oli Lamarck juba laineid löönud ja see, et evolutsioon toimub, teadusringkondades enam kuigivõrd küsimus ei olnud — kuigi religioossed autoriteedid üldiselt inimest tollele protsessile allutama ei nõustunud. Vastupidiselt sellele, mida kreatsionistid väidavad, ei avastanud seda, et evolutsioon toimub, Darwin; Darwin üksnes selgitas välja, kuidas evolutsioon toimub.
Aga Darwin sai hakkama teise “sigadusega”: tema uurimistöö oli nii põhjalik ja näitlik, et see sai kiiresti kuulsaks. Paljude Uue Maailma dogmaatikute jaoks oli see esimene kord, kui nad evolutsioonist kuulsid, ning seeläbi hakkasid nad just Darwinit evolutsiooni avastamisega seostama — ja need, kellele evolutsioon ei meeldinud, sellepärast ka vihkama.
See, et Darwin konkreetset inimese põlvnemise rada välja pakkus, ei teinud dogmaatikute elu loomulikult mõnusamaks.
Martin kirjutas samal ajal:
Niivõrd, kui religioonis teadusvastaseid dogmasid ei ole, ei ole teadlasel tolle religiooniga tarvis peitust mängida. Tolleaegses läänemaailmas oli juhtiv dogmavaba religioon kristlusest ekstraheeritud deism ning ka ateismi avalik tunnistamine ei olnud enam üks suitsiidivorme.
Toomas Jürgenstein kirjutas:
Kõigepealt, ilmselt ei ole Sa piisavalt tüüpilisi kreatsionistlikke kirjatöid lugenud.
Teiseks, seda, et selline argument religioosse apologeesia vorm ja mitte ajalugu on, ei ole arvatavasti tarvis siinkohal põhjalikult argumenteerida. Haritud inimesena peaksid Sa teadma, et mõnedes religioonides sedalaadi ideid esineb; võib-olla huvitab Sind, ka, kuidas need tekivad — aga jutt sellest, et “enne meie religiooni tulekut keelasid kurjad paganapreestrid teaduseksperimendid ära” võiks nii ilmne jama olla, et seda süvitsi kummutama asuda ei ole mingisugust mõtet. Piisab elementaarsete lapsuste outipointimisest, kui sedagi.
Huvitav elementaarne lapsus: antiikmaailmas oli militaarressursse nii vähe ja inimesi (väljaspool Babüloni ja Roomat) nii hõredalt, et totalitaarkontroll ja teadlaste koju teki alla ajamine ei olnud kuidagi saavutatav.
Huvitav elementaarne lapsus: nii poliitilised kui religioossed autoriteedid (kelle vahe tingimata sugugi selge polnud) vajasid aeg-ajalt paratamatult teadusest huvitunud käsitööliste teenuseid. Vana valitseja näoga mündid ei vermi end ise uue valitseja näoga müntideks ümber, juunõu.
Aga mis Jaki ja kreatsionistide seostamisse puutub, siis soovitas juba tuntud teadusfilosoof Dzeržinski õpetlasega rääkida selles keeles, mida too mõistab. Kui matemaatikas argumenteeritakse loogika ning loodusteadustes eksperimentaalse kinnitatuse baasil, siis religioosse folkloristika (nagu ka suure osa filosoofia) peamine uurimissuund üritab mõista, kes kellega nõus on, kes kellega vaidleb ja kes keda tsiteerib. Kuna kellelgi Tõde(tm) ei ole, ei ole mõtet vaielda selle üle, kellel õigus on.
Link ka: http://www.creationism.org/csshs/v09n2p17.htm.
Toomas Jürgenstein kirjutas:
No las neid siis sõnastatakse. Kui religioon oma müüte ja dogmasid ümber teeb, siis on see religiooni siseasi.
Ei sugugi. Kui pärast DI laialisaatmist peaksid kreatsionistid tahtma Pasteuri Kirikut sisse seada, siis ei muutu pastöriseerimine religioosseks rituaaliks ega laboriteatmik veremikroobide mikroskoopiast pühakirjaks.
See, et mingit sorti religioosseid tegelasi või filosoofe eksisteerib, ei anna mingisugust teadusfilosoofilist alust nende uskumise kasulikuks või õigeks pidamiseks. Sellel eksisteerimis-teadmisel on mõte eeskätt folkloristide ja loomulikult eksisteerijate endi jaoks.
Kui teaduse ja religiooni integratsioon tähendab seda, et religioon ennast teadusega kohandab, siis ei ole mul sellise tegevuse vastu midagi. Aga seda “integratsiooniks” hüüda on eksitav.
Martin kirjutas:
Minu arusaamist mööda ei ole see mitte tõlkeaps, vaid varasemate pühameeste sünnimooduse laenamine. Kui juba Mithras oli neitsist sündinud, ega siis Jeesus saanud kehvem olla.
Martin kirjutas:
Jah, saab. Orwell hüüdis seda fenomeni doublethink‘iks: Orwell Today: Doublethink.
Aga teaduslikul diskursusel on see häda, et ta läheb kaksisoimaga karjuvasse konflikti, ja seda konflikti ühes peas hoida ning siis veel teadust teha on pagana raske — kuigi loomulikult mitte võimatu.
Minu arusaamine on, et kaksisoima olulised eeltingimused on:
* killustunud maailmapilt
* harjumatus maailmapilti üle vaadata ja tervikuks siduda
* kildude dogmaatiline aktsepteerimine
Teadusliku diskursuse olulisteks konflikteeruvateks alusteks on:
* nii terviklik maailmapilt, kui tõendid võimaldavad
* üksikleidude üksteisega ning varem teadaolevaga ühtseks tervikuks — teooriaks — sidumise vajadus
* üksikleidude mõõtmisvea võimaluse aktsepteerimine
ja enne, kui ma preaguseks grafomaaniaga lõpetan, kirjutas Toomas Jürgenstein veel:
… mis on vigane järeldusmehhanism.
ID-tegijatel ei ole vabadust teoloogiat teha. Teoloogia on neile ette kirjutatud. ID-tegijate ülesanne on sellele teoloogiale pseudoteaduslik soust ümber ehitada, et vesi sogaseks ajada ja kontroversi tiitšimist puššida saaks.
Idee sellest, et skeptika nõuab sümmeetriate ehitamist, on jama. Kunstlike konfliktide ehitajad loomulikult armastavad seda ideed, aga korralik skeptik näeb sellest läbi.
Teaduse piirid on juba 20. sajandi algusest üsna kenasti teada ning teadlased ei roni enam võõras kirikus kantslisse. Kes ronivad, pole selles rollis teadlased.
Mina kirjutasin:
See viide on siis tolle lehe ülemises otsas toodud tsitaadile. Tsitaadi järel on suur hulk vandenõuteoreetilist möga, mis folkloorihuvilisele skeptikule küll huvi pakkuda võib, aga käesolevasse teemasse mitte ei mahu.
Veidi usu ja teaduse teemasse:
Kas teadus muudab usu jumalasse vanamoeliseks?
Templetoni rahastu on muidugi usuorganisatsioon, aga paistab ausameelsem ja siiram kui Discovery Institute.
Ajakirjanduslik lühiülevaade eri inimeste vastustest sellele “suurele küsimusele”:
The Times
vabandan, ega ma kõigele vastata ei jõua.
Martin
Need anonüümsed jutud sügavast lõhestumisest enda sees on jällegi väga sarnased kreatsionistide stammlugudega religioossete kahtluste küüsis vaevlevatest ateistilikest teadlastest. Teadus ja religioon vastavad erinevatele küsimustele, kõnelevad erinevas keeles jne. Probleemid tekivad vaid literaalse piiblitõlgenduse võis siis poistivismi puhul.
Santa
Loomulikult ei pea religioosne teadlane loomislugusid eitama. Küsimus ei ole 100% või 50% Piibli uskumises, vaid selle tõlgendamises.
dig
Nojah – kui argument loomisõpetuse mõjust loodusteaduste tekkele on kristliku apologeetika vorm ei tasu selle vastu muidugi argumenteerida. Samas, mõni aeg tagasi esitleti skeptiku foorumis väga positiivselt Carl Sagani “Deemonitest vaevatud maailma”, näiteks tema võtab seda argumenti tõiselt ja argumenteerib (lk 230 – 233). Tundub, et ta pole vist päris õige skeptik.
dig
Teaduse piirid on juba 20. sajandi algusest üsna kenasti teada ning teadlased ei roni enam võõras kirikus kantslisse. Kes ronivad, pole selles rollis teadlased.
T.J.
Äkki seletad seda piiride värki natuke. Popper oli 20. sajandi alguses ju veel laps.
Toomas Jürgenstein kirjutas:
Niipalju siis sofismist, mida mina hüüan argumendiks kõigi skeptikute prioriteetide ekvivalentsist.
Siia juurde kõlbab veel kenasti sortsuke tarbetust üldistamisest — ja ongi suurepärane soust koos.
Toomas Jürgenstein kirjtuas veel:
Ja retooriline küsimus kõlab niimoodi:
Popper on Suur Nina(tm) küll, aga nii, nagu Darwin evolutsiooni ei avastanud, ei leiutanud Popper ka teadustegevuse mõistlikku piiritlemist. Tema piirid on üksnes parimate seas, mis meil praegu olemas on.
Toomas, tähendab et kristlik teadlane siis usub loomislugu aga lihtsalt tõlgendab seda nii et see evolutsiooniteooriaga kooskõlas on?
No tõesti, ära aja jama.
“Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi” EI OLE mõistuslikult võimalik tõlgendada “inimene arenes inimese ja ahvi ühisest eellasest.”
Kui juba esimene ettejuhtuv piibli fakt on nii selgelt teadusega vastuolus, siis kahtlemata leidub piiblis hulganisti täiesti selgeid teadusega vastuolus väited mille kohta teadusega kooskõlas oleva tõlgenduse välja punnitamine ei oleks muud kui hea huumor.
Aga Digi väites on vist tõesti iva et üks tõeliselt tubli kristlane heal juhul usub et ta usub täielikult piiblit.
dig
Tõesti ei saanud Su vastusest aru, kuidas 20. sajandi alguses oli teadus kenasti piiritletud, kuid Popperi tähtsustamisega olen nõus.
Santa
Vastuolus mitte Piibli, vaid literaalse piiblitõlgendusega.
dig
… mis on vigane järeldusmehhanism.
ID-tegijatel ei ole vabadust teoloogiat teha. Teoloogia on neile ette kirjutatud. ID-tegijate ülesanne on sellele teoloogiale pseudoteaduslik soust ümber ehitada, et vesi sogaseks ajada ja kontroversi tiitšimist puššida saaks.
T.J.
See vanem Sinu repliik veel. Pole ma kusagil väitnud midagi ID meeste teoloogiategemise vabaduse kohta.
Toomas,
võtame siis konkreetsemalt. Geoloog Kurt Wise, kes õppis paleontoloogiat ei kellegi teise kui S. J. Gould’i käe all, kel oli ees suurepärane tulevik teaduse alal, sattus konflikti oma fundamentalistliku kasvatusega, mille keskmes oli usk noore maa kreatsionismi parimate kaanonite kohaselt. Kasvatus (usk) ja teadus põrkusid tema peas kohe päris kõvasti. Ta võttis käärid ja piibli, lõikas raamatust välja värsid, mis olid otseses vastuolus õpitud teadusega. Piiblist ei jäänud palju järgi.
Praegu töötab ta Ken Hami loomismuuseumis ja õpetab babtistikoguduste õpetajaid.
Pole muidugi kindel, kas see lugu kvalifitseerub enamaks kui anonüümseks stammlooks, aga selline see on.
Aga millised on need küsimused, millele religioonid vastata suudavad ja teadus ei suuda? Kusjuures mingit tõeväärtust ja tõenduspõhisust evides.
Toomas Jürgenstein kirjutas:
ja enne seda:
Kui ID-tegijate frontend ei ole teoloogiliselt vaba, ei ole mõtet nende teoloogiat sellele frontend‘ile omistada — ja pole oluline, kas nad on biotehnikud, biogeoloogid või bioloogid. Kui Sa omistad ID-tegijatele kummalist teoloogiat tollele frontend‘ile, siis Sa eeldad, et neil on mingisugune teoloogiline vabadus.
Toomas ütles:
Pole nagu Sinu tase, Toomas ;-)
Aga loeme vahepeal raamatut ka:
Järgneb kirjeldus Kalahari kõrbes elavast !kung sani rahvast, kelle jäljeajamise oskust võib süvateaduslikuks pidada.
Mis muidugi ei tähenda, et Carl Sagan nüüd prohvet, pühak või jumal oleks, kelle iga sõna alati puhas kuld on.
Martin küsis:
Diogenest me juba mainisime. Üks korralik küünik küsiks selle peale:
;-)
Literaalne piiblitõlgendus tähendab, et asjad toimusid täpselt nii nagu piiblis kirjas.
Mitteliteraalne piiblitõlgendus tähendab, et asjad ei toimunud täpselt nii nagu piiblis kirjas. Ehk siis tunnistamine, et tegelikkus ja piibli tekst on omavahel vastuolus. Seega, mitteliteraalne piiblitõlgendus on juba iseenesest piibliga vastuolus.
Tegelikult tänu Sinuga vaidlemisele jõudis mulle nüüd asi kohale küll: kristlase ja evolutsiooniteooria(või misiganes teaduse) vahel ei pruugi tingimata konflikti olla kuna enamik kristlasi usub niikuinii piiblit vaid “mitteliteraalselt”.
See konflikt on tänapäeval nihkunud hoopis teise kohta: nimelt kui (mittefundamentaalne)kristlane väidab et ta usub piiblit ja ei lisa väitele mõnda täpsustavat terminit nagu “suures osas” või “mitteliteraalselt” vms.
Martin
Jah Martin, õige koht Sagani raamatus. Mina saan küll aru, et ta võtab argumenti loomisõpetuse mõjust teaduse tekkele tõsiselt ( Samas ei saa eitada, … lk 230) ja argumenteerib järgnevatel lehekülgedel, miks see tema arvates tõsi ei ole. Ei ühtegi vihjet Whiteheadi ja Needhami isklikele veendumustele. Vastupidist lähenemist (üleolevad laused, vihjed väite esitanud isiku maailmavaate pihta), nimetasin ma tüüpiliseks kreatsionistlikuks metoodikaks. Ja see viimane lause minu kommetaaris Sagani skeptilisuse kohta oli iroonia, oletasin, et see on arusaadav.
Mis lugudesse puutuvad, siis jah, enam-vähem niisugused need on. Keegi lõikab Piiblit, keegi kaotab usu mõne putuka tõttu, teine jälle leiab usu loomaaias (C.S.Lewis). Nende lugude tõeväärtuse kontrollimine on tüütu ja minu arvates ka üsna tulutu töö.
dig
Ah eeldasin, et ID loodusteadlastel on teoloogiline vabadus olemas, kui ütlesin, et vastavat suundumust võib vaadelda kui loodusteadlaste katset asjatundmatult teoloogiat teha. – Ausalt öeldes ma sellel küll ei mõelnud, ütlesin Martinile lihtsalt, et kuna argumendid kuuluvad enamasti loodusteadlaste pädevusse, siis pole teoloogidel seal suurt midagi teha. “Katse teoloogiat teha” on samas nii umbmäärane väljend, et seda võiks mõista ka teatud etteantud usulistele väidetele kinnituse otsimisena või siis “pseudoteadusliku sousti tekitamisena”.
Santa
Jah, lisaks muidugi seda, et mitteliteraalseid piiblitõlgendusi on üsna mitmeid: eksistentsiaalne, lunastuslooline, allegooriline jne. Ning need tõlgendused pole vastuolus siis mitte piibli, vaid selle sõna-sõnalise mõistmisega.
Küllap saaks erineval moel tõlgendada ka Punamütsikese lugu või sedagi, miks mul poes viimane kohuke nina eest ära võeti.
Martin
Kindlasti saab, kuid mõni tõlgendus on põhjendatum kui teine.
Toomas, kas teoloogia on rohkem piibliuurimine või jumala uurimine? Või hoopis midagi kolmandat-neljandat?
Kirjatundmine ja vanade kultuuride uurimine on muidugi tähtsad asjad, sest need on ju ometigi olemas. Aga teoloogial tähenduses ‘teadus jumalast’ puudub ju objekt, mida uurida annaks.
Tänapäeva ülikoolides on pilk jumalalt inimese ja kultuuride poole pöördunud – teoloogiateaduskondadest on saanud faculty of divinity‘d. Enam ilmselt ei arutleta nõelaotsale mahtuvate inglite arvu üle, vaid pigem otsitakse mõistmist, miks, kuidas, millesse inimesed ja rahvad usuvad ja kuidas neis erisustes hakkama saada.
Olgu nende erinevate piiblitõlgendustega kuis on, usklikule inimesele lisandub kindlasti veel üks tõlgendus – isiklik. Kui palju selles allegoorilist, lunastusloolist, eksistentsiaalset, literaalset või miskit muud on, jääb tänapäeval õnneks vist igaühe enda otsustada. Piibel on mahukas raamat ja arukas inimene suudab enamvähem ja üldjoontes vahet teha, mis kirjaosa midagi kajastama peaks.
Toomas, aga kuidas võtta usutunnistust? Seda lühikest kontsentraati. Usklikuna.
Skeptikud on ikka nii naljakad. Nad on skeptilised kõige muu suhtes peale selle, mida nemad usuvad. Ning skeptiline ei tohi mingil juhul olla teaduse ja mainstream tõekspidamiste suhtes, millest telekas räägitakse. Ehk siis skeptitsismi ei ole ollagi.
Padukristlased on ka ju satanismi ja evolutsiooni suhtes skeptilised. Äkki võib teid ühte kampa liita.
Ants,
spämmifilter oli Su kommentaarid automaatselt spämmiks märkinud. Edaspidiste segaduste vältimiseks võiksid end konkreetsemalt identifitseerida, sest ega ma spämmiks märgitud kommentaare tavaliselt üle ei vaata.
Martin
Vabandust viivituse pärast, et olen kommentaariumis pisteliselt – aasta lõpp on õpetajale kõige kiirem aeg.
Esimene küsimus on tõepoolest vägagi segadustekitav ja sellele võib kuulda erinevaid vastuseid. Aga üldiselt arvan ma, et alates Schleiermacherist peetakse teoloogia objektiks eelkõige kristlikku (või islami, judaistlikku jne) usku ehk religiooni. Selles teemas (teoloogia kui teadus) olen suuresti sama meelt Arne Hiobiga ja tema artikkel “Teoloogia kui teadus” on leitav kogumiskus “Kuradi tark ja jumala loll” (koostajad Enn Kasak ja Anne Kull, 2006. Eesti Päevalehe poolt välja antud).
Usutunnistus on minu jaoks tõepoolest minu poolt omaksvõetud maailmavaate kontsentreeritud kokkuvõte. Sarnaselt piibliga pole ka see üheselt mõistetav, seda annab mõista liberaalsemalt ja konservatiivsemalt. Siin olen suuresti nõus Toomas Pauli usutunnistuse lahtimõtestamisega (Maise matka poolel teel, lk 21-53, EELK 1996).
Santa kirjutas:
Religioossel tõlgendamisel on see positiivne omadus, et Occam oma noaga ei passi — tõlgendus võib olla nii veider, kui tahad.
Tänapäeval on veebifoorumites avataarad kombeks. Nood avataarad kujutavad üldjuhul üsna veidraid asjandusi, aga sageli on need mingis mõttes näo moodi.
Kui nüüd üks prohvet tuleb ja kuulutab, et Kõige Õigem Tõlgendus(tm) on, et Jumal laskis inimesel ahvist areneda ja seejärel Ületaevalikus Vaimuveebis inimestele jumalanäolised avataarad andis, missugune usklik siis tolle prohveti järgijaid selle “teooria” valesuses veenda saab? Eriti, kuna Suur Sissepääsulunastaja pole veel tulnud ja inimestele Ületaevaliku Vaimuveebi paroole jaganud, et nood avataarasid oma silmaga vaadata võiksid.
Niipalju siis tulevastest tehno-kultustest …
Toomas Jürgenstein kirjutas:
Ei saa mainimata jätta, et ka literaalseid piiblitõlgendusi on mitmeid.
Üks literatistide üksteisest erinemise viise on küsimus, missuguseid tekste tuleks literaalseina võtta. Näiteks Ameerikas on arvestataval määral tegelasi — enamik neist kristlikud fundamentalistid –, kes leiavad et literaalsena ei tule võtta mitte ühtki antiikteksti, vaid hoopis 1611. aastal anglikaani kiriku publitseeritud ingliskeelset tõlget.
Juhuks, kui sellest ei peaks piisama, on loomulikel keeltel põnev omadus olla ebatäpne. Näiteks kirjutab 3Mo11 niimoodi:
Loodusteadlased on tähele pannud, et neljajalgseid putukaid ei ole olemas. Kuidas literalistid seda probleemi lahendavad?
– on literaliste, kes väidavad, et kunagi neljajalgsed putukad olid ja nüüd on nad välja surnud.
– on literaliste, kes väidavad, et jutt käib putukatest, kes käimisel neljal jalal maha panevad — isegi, kui neil kokku kuus jalga on. (Mitte, et sihukesi putukaid oleks, aga nii nad räägivad.)
– on literaliste, kes väidavad, et lugeda tuleb ainult teatud piirist suuremaid jalgu. (Mõnedel putukatel — nagu rohutirtsudel — on jalgade suuruse-erinevused märkimisväärsed.)
– on literaliste (mina tean küll ainult üht), kes väidavad, et neljajalgsed putukad on vigased ja inimesed peaksid sööma ainult terveid, kuuejalgseid putukaid.
Niisiis, kelle seisukoht on kõige literaalsem?
Humoorikas visuaalne näide literaalse piiblitõlgenduse probleemidest esineb hiljutises Colbert Report‘is.