Selgeltnägijate tõeline ja päris tuleproov

Selgeltnägijate tuleproovi Geit, Hannes ja Teur osalevad skeptik.ee testis

Kes on juhtunud vaatama Kanal 2 saadet Selgeltnägijate tuleproov, siis küllap on jäänud silma, et neid katseid seal teaduslikuks küll pidada ei saa ja seetõttu on iga positiivne järeldus selgeltnägemise, pendeldamise või muu niiöelda paranormaalse võime kohta selle saate põhjal õigustamatu. Tegelikult pole ma veenvat õigustust ka mujal näinud, kuid see võib olla tingitud mu kitsast silmaringist.

Erakordsed väited ja võimed vajavad erakordset tõendusmaterjali, kuid selle saate raames sellist erakordset tõendusmaterjali ei saa tekkidagi, kuna katsed on pehmelt öeldes läbi mõtlemata, korralikest kontrollmehhanismidest pole kuuldudki ja üldse ei saa välistada, et saatetegijate eesmärk saade kuni lõpuni põnev hoida kasvatab kiusatust niinimetatud selgeltnägemisse või mõnedesse selgeltnägijatesse soosivamalt suhtuda.

See kõik õõnestab muidugi saates osalejaid, kellest ilmselt enamus ise usuvad oma võimetesse ja muidugi saate vaatajaid, kellest nii mõnigi ootab kinnitust oma usule, et selgeltnägijad ja nõiad suudavad nende elusid päästa, tervist parandada ja suhteprobleeme lahendada. See usk saab selle saatega halvasti teenitud. Mitte et mind isiklikult selgeltnägemine niiväga erutaks, aga inimeste petmine ja tühja lootuse müümine mulle ei meeldi.

Saade ei rahulda ka minu uudishimu, sest nagu öeldud, katsed on kehvalt ja mitteusaldusväärselt korraldatud. Montaažilaud on ka ilmselt üks oluline koht, kus “tõde” produtseeritakse.

Pikk sissejuhatus viib meid nüüd selleni, et pühapäeval 21. septembril käisid mul Jasoni saatel külas Selgeltnägijate tuleproovist tuttavad Geit, Hannes ja Teur, kes väljendasid selgesõnaliselt soovi oma võimed ka tegelikult ja päriselt proovile panna. Arutasime selle üle, milline katse võiks olla.

Lähtekohaks on see, et arvatav selgeltnägija nimetab ise, mida ta oskab ja millistes tingimustes see võime parimal moel avalduda võiks. Testi läbiviija asi on luua sellised tingimused, mis välistaksid kõrvalised tegurid, et sõelale jääks ainult see väidetav võime.

Ilusailmalise suvelõpupikniku jooksul jõudsime üldjoontes alloleva asjani, mida ma oma peaga täpsustanud olen ning mille osas kõigi lugejate ettepanekuid ootan. Testitavaks omaduseks või nähtuseks on väidetav võime ühest meelest teise kujutluspilte saata. Mis iganes see oletatav teoreetiline taust ka oleks, püüame siin kohalikes oludes selgitada, kas selline mõtete või kujutluspiltide ülekanne testitingimustes aset leiab.

  • Aiamajas istub “saatja” — selgeltnägijale tuttav inimene, kellega “energeetiline väli” aastate jooksul omaseks saanud või kelle vahendusel testialune (vastuvõtja) arvab meelepilte paremini saavat.
  • Üks katse läbiviija näitab saatjale ükshaaval erinevaid esemeid. Esemed on pigem lihtsad ja üheselt mõistetavad ning erinevatest eluvaldkondadest (mitte nii, et meil on õun, pirn, ploom ja apelsin ning viil, haamer, peitel ja kruvikeeraja).
  • Saatjaga koos olev katse läbiviija annab märku, kui ese ning saatja on valmis ning jälgib saatja tegevust selles osas, et ta muul moel vastuvõtjale märku ei annaks (koputused või muud hääled, tehnilised abivahendid…).
  • Selgeltnägija (vastuvõtja) on väljaspool aiamaja ning teine katse läbiviija, kes ei tea, mis eset saatjale näidatakse, jälgib vastuvõtjat ja vajadusel protokollib vastuvõtja poolt öeldut.
  • Vastuvõtja annab märku, kui ta selle esemega lõpetanud on.
  • Vahetatakse ese ning kõik kordub.
  • Esemeid võiks kokku olla 10 ja neid teab esialgu ainult see katse läbiviija, kes neid saatjale näitama hakkab. See tagaks piisava pimenduse.

    Katse teine osa võiks toimuda sedasi, et vastuvõtja teab, millised need esemed on ja püüab sellel baasil saatja mõttesaadetisi vastu võtta.

    Oli juttu ka sellest, kas teha katse MTÜ Eesti Skeptik 10 000 krooni pakkumise raames, kuid raha ei peetud antud juhul määravaks. Selles osas on aga veel aega meelt muuta.

    Nüüd küsimused laiale ringile:
    * Kuivõrd iga sedasorti katse lahutamatuks osaks on matemaatika ja statistika, siis hea nõu kuluks ära. Gaussi kõvera järgi võib õigetele vastustele teise katse korral juhuslikult pihta saada ka rohkem kui pooltel kordadel. Mitu katseepisoodi ühe vastuvõtjaga on mõistlik teha, et kõver keskväärtuse juures kitsamaks tõmbuks ja kui mitu pihtasaamist sel juhul katsealustele positiivne tulemus oleks?

    * Kuidas aga hinnata esimese katse tulemusi? Igapäevaseid esemeid, millest seljakotiga kümmekond kohale vedada, on ilmselt sadu ja nendest ühelegi juhuslikult arvamise teel pihta saada oleks üllatuslik, kuid sugugi mitte võimatu. Mitu tabamust võiks õnnestumiseks lugeda?

    * Kas testi tingimused on vettpidavad? Kas on midagi tähelepanuta jäänud?

    Loodetavasti jätkub ka saatesarja võitjal, kui see just Geit, Hannes või Teur ei ole, julgust end tõeliselt proovile panna.

    Loe veel skeptik.ee-s: Selgeltnägijate tuleproov

214 Replies to “Selgeltnägijate tõeline ja päris tuleproov”

  1. Kaks mõtet – kui sündmused on teineteisest sõltumatud, siis ei mõjuta esimese tulemus tõenäosusteooria järgi teist – kulli/kirja võid visata kasvõi sada korda ja kõik korrad võib kiri tulla, järgmine (101.) kord ikka tõenäosus 50-50.

    Teine asi – kui kontrollitakse mitut hüpoteesi sama andmekogumi peal, peaks valitud olulisuse nivoo olema vastavalt madalam – Bonferroni korrektsiooniks nimetatakse.

  2. Siin üritad Sa ehitada mudelit Sellest, Kuidas ESP Toimib, ning selle põhjal mingisuguseid katsearhitektuuri puudutavaid otsuseid soovitada. See on libe tee; kuna Sul pole lähtumiseks mingisuguseid teaduslikke allikaid ESP mudelitest ei ole, võid Sa niimoodi tohutul hulgal kummalisi ideid üles kergitada ja ei tea ikka, kas nendest aitab.

    Ei ehita. Ma küsin lihtsalt, mis saab, kui selgeltnägija ei suuda meeles pidada, mis 10 eset katses kasutati ja see teda segama hakkab.

    Mis sa teeks, kui sa näeks koera aias, kus sinu mälu järgi on ainult kassid ja hobused? Kahtleks oma mälus, oma nägemises või siis aiaaugu olemasolus. Kui nüüd oleks katse, milles testitaks sinu võimet neid loomi eristada, mida sa vastaks? Sa tead, et seal ei saa olla koera; sa näed koera; ja kui sa hakkad õiendama ning aiaauku ei leita, teed ennast lihtsalt lolliks.

  3. Ei-ei, arvuti on keeruline. Kurjad sortsid Venemaalt tulevad ja mõjutavad sihukest generaatorit! ;-)

    /me soovitab lihtsat mehaanilist abivahendit nagu täring. 20 küljega täringu leidmine ei tohiks kuigi raske olla ning protokoll täringuviske tulemuse piiramiseks ilma tõenäosuse ühtlust kaotamata on triviaalne:

    Algoritm juhuslike täisarvude vahemikus [1; N] genereerimiseks, kus N <= 20
    1. Visatakse 20 küljega täringut.
    2. Kui tulemus on suurem, kui N, minnakse tagasi punkti 1.
    3. Täringuviske tulemus on otsitav juhuslik arv.

  4. Tavaline täring, milles silmade arvust lahutatakse 1 ja tehakse 4 viset.

    Siis pigem juba 20-küljega täring.

    Raske hankida. 1 20-küljeline täring = 4 tavalist täringut.

  5. Vajadusel saab kuueküljelist täringut kaks korda visates genereerida täisarve vahemikus [1; 36], aga rehkendusreeglid on natuke keerukamad ja vähem-show‘likud:

    1. Visatakse täringut ja saadakse tulemus A.
    2. Visatakse täringut ja saadake tulemus B.
    3. Otsitav juhuslik arv on (A – 1) * 6 + B.

    Viimases sammus võib A – 1 asemel ka esimese täringu kuuenda külje väärtuseks nulli lugeda.

  6. Kriku kirjutas:

    Seljuhul peab nimekiri neist esemeist selgeltnägija käsutuses olema kogu katse vältel.

    Nagu ma ütlesin — pakk esemete fotosid :-)

  7. Mina esimesel korral ei kutsuks tv3 ja hunnikut vaatlejaid kohale. Olen kindel, et kui need testitavad ausal teel saavutavad märkimisväärse tulemuse, siis saab neid uuesti testida juba kaamerata ja suurema jälgijate arvuga. Kahjuks olen ma ette juba üsna kindel, et asi sinnani ei jõua, sest saavutatakse tavaline juhuslikult täppi panemise tõenäosus.

    Feynmani teadusliku aususe printsiip soovitab niisugust laadi selekteerimist välistada. Kui juba meediasündmust tehakse, tuleks see teha sõltumata sellest, kas resultaat on positiivne või negatiivne.

  8. Siis muidugi peab vaatama, et ainult selgeltnägija ise näeks neid fotosid. Märku anda võiks ta näiteks enda meelest õige foto üles tõstmisega, nii et teisedki seda näevad.

  9. Kriku, 4d6 ei ole päris ühtlane juhuarv.

    Muide, d20 täringuid oli vähemalt vanasti suhteliselt lihtne hankida, mingid rollimängijate poed on ikka ju veel olemas ? OK, Tartus on Võlukamber praegu kinni…

  10. Raske hankida. 1 20-küljeline täring = 4 tavalist täringut.

    Ei tohiks eriti raske olla, olen neid päris mitmel pool näinud. Võlukambrist saab ilmselt igal juhul. Kui robustsus on eesmärgiks, siis on 1 täring kindlasti etem kui 4 täringut, mille peal lahutamistehteid läbi viima hakata.
    Samas, see on juba üsna triviaalne detail :)

  11. Krt teab, mulle tundub, et 6-küljelist ausat täringut on kergem teha, kui 20-küljelist. Aga kui me poest ostame, siis loomulikult ei aita täringu võimalik vildakus katsealust.

    Kriku, 4d6 ei ole päris ühtlane juhuarv.

    Ja miks siis, kui küsida tohib?

  12. Kriku kirjutas:

    Tavaline täring, milles silmade arvust lahutatakse 1 ja tehakse 4 viset.

    … ja lõpuks liidetakse uuesti üks, sest muidu on vahemik [0; 1295]. Nähtavat aritmeetikat on üsna rohkesti, see aga mõjub publikule pahasti.

    Muide, rollimängudes on sageli kombeks kasutada lahendusi stiilis 4d6 — võta kuueküljeline täring, viska neli korda, summeeri tulemused. Sellises katses on see paha, kuna niisuguse summeeritud tulemuse juhuslikkus ei ole enam ühtlane. Nii näiteks on 4d6 kõige tõenäosem (tõenäosus 11,3%) tulemus 14 ning kõige ebatõenäosemad tulemused 4 ja 24 (kummagi tõenäosus ainult 0,08%). Selline keskkoha eelistamine on hea RPG’de kontekstis, kuna läheneb Gaussi jaotusele, aga teaduslikkusele pretendeeriv katse peaks sellisest tarbetust lisakeerukusest hoiduma.

  13. Siis muidugi peab vaatama, et ainult selgeltnägija ise näeks neid fotosid.

    Ei saa väga hästi aru, mida sa silmas pead. Seda, et “saatja” ja “vastuvõtja” ei saaks fotodega lehvitades sidet pidada?

    Märku anda võiks ta näiteks enda meelest õige foto üles tõstmisega, nii et teisedki seda näevad.

    Ma eelistaksin kirjalikku ülesmärkimist selgeltnägija enda poolt ja katse korraldaja kontrollimisel/kinnitamisel, et vältida hilisemaid arutelusid teemal “tõstsin kogemata vales käes oleva foto üles, teises käes oli mul selle õige eseme pilt”.

  14. ja lõpuks liidetakse uuesti üks, sest muidu on vahemik [0; 1295]. Nähtavat aritmeetikat on üsna rohkesti, see aga mõjub publikule pahasti.

    Ei saanud aru – ma räägin silmade summast? Järjekord ei loe.

    Aga üks oluline asi on nüüd küll. Esemeid ja nende pilte tuleb katsealustele näidata pärast seda, kui nad on isoleeritud. Ma usun, et keegi meist taha hakata osalema diskussioonis pärakuga kontrollitava lülitiga raadiosaatjast ning hambaaugus asuvast vastuvõtjast.

  15. Siis muidugi peab vaatama, et ainult selgeltnägija ise näeks neid fotosid.

    Ei saa väga hästi aru, mida sa silmas pead. Seda, et “saatja” ja “vastuvõtja” ei saaks fotodega lehvitades sidet pidada?

    Seda, et vastuvõtja publiku reaktsioonidest vastust ei loeks loomulikult.

  16. Stjuuv kirjutas:

    Ma eelistaksin kirjalikku ülesmärkimist selgeltnägija enda poolt ja katse korraldaja kontrollimisel/kinnitamisel, et vältida hilisemaid arutelusid teemal “tõstsin kogemata vales käes oleva foto üles, teises käes oli mul selle õige eseme pilt”.

    Mina kujutan ette, et publiku või kaamera jaoks pannakse üles stend, kuhu selgeltnägija foto asetada saab. Kui asetanud on, siis kõik plaksutavad (või vastupidi, kui selgeltnägija vastupidist eelistab), katseprotokolli kirjutatakse asetatud foto (vahet pole, kas selgeltnägija kirjutab ise või kirjutab keegi korraldajatest) ning minnakse järgmise katse juurde.

  17. Feynmani teadusliku aususe printsiip soovitab niisugust laadi selekteerimist välistada. Kui juba meediasündmust tehakse, tuleks see teha sõltumata sellest, kas resultaat on positiivne või negatiivne.

    Teatud mõttes olen nõus sinuga, see näitaks laiemale publikule, et mida siis korrektne test endast kujutab ja millised tulemused sellise testi käigus ilmnevad. Ühesõnaga on meediat mõtekas kohale kutsuda siis kui uudis on kajastamist väärt – olgu see siis positiivne või negatiivne. Ma lihtsalt ei kiirustaks meediat kohale kutsuma kui mingid suvalised tegelased midagi väidavad, enne kui nad pole vähimatki tõesstusmaterjali oma väidetele esitanud. Aga kui meedia ise huvi tunneb ja kohale tahab tulla siis miks mitte.

  18. Kriku kirjutas:

    Seda, et vastuvõtja publiku reaktsioonidest vastust ei loeks loomulikult.

    Loomulikult tuleb topeltpimeduse printsiipi ka publiku peal rakendada. Publik näeb korraga ainult vastuvõtjat või saatjat.

    Mulle tundub, et publikule vastuvõtja näitamine on natuke põnevam, kuna vastuvõtja saab hõlpsalt mõtteid mõlgutada, saatjal aga midagi temaatilist, mille üle spekuleerida, pole. Aga ka siin on ilmselt mõeldav selgeltnägijate arvamust arvestada.

  19. lucid kirjutas:

    Ühesõnaga on meediat mõtekas kohale kutsuda siis kui uudis on kajastamist väärt – olgu see siis positiivne või negatiivne.

    Siin tuleb mängu oluline paradigmade erinevus teadlaste ja ajakirjanike vahel. Teadlaste jaoks on kajastamisväärsus sõltumatu tulemusest. Aga ajakirjanike jaoks on kajastamist väärt ainult haruldane sündmus.

    Ma lihtsalt ei kiirustaks meediat kohale kutsuma kui mingid suvalised tegelased midagi väidavad, enne kui nad pole vähimatki tõesstusmaterjali oma väidetele esitanud. Aga kui meedia ise huvi tunneb ja kohale tahab tulla siis miks mitte.

    Selles kontekstis saame me meedia kohale kutsuda sellepärast, et “TV-st tuntud” staarid on osalised. See teeb sündmuse haruldaseks ja kajastamisväärseks sõltumata sellest, kas tulemus on positiivne või negatiivne.

  20. Seda, et vastuvõtja publiku reaktsioonidest vastust ei loeks loomulikult.

    “Vastuvõtjaga” ühes ruumis olevate isikute seast ei tohiks mitte keegi teada parasjagu “edastamisel” olevat eset. Kes on aiamajas, on aiamajas, ja kes on väljas, on väljas.

    Aga üks oluline asi on nüüd küll. Esemeid ja nende pilte tuleb katsealustele näidata pärast seda, kui nad on isoleeritud. Ma usun, et keegi meist taha hakata osalema diskussioonis pärakuga kontrollitava lülitiga raadiosaatjast ning hambaaugus asuvast vastuvõtjast.

    Ma sain justkui aru, et arutelu all on olnud ikkagi eelnevalt kõigi osapoolte poolt kokku lepitud esemetega katse? Või on eelistatud katse korraldaja poolt valitud esemete kasutamine, mida “saatja” näeb esimest korda alles siis kui see on juba juhuslikult “edastamiseks” valitud ja “vastuvõtja” näeb peale “saatjast” eraldamist fotodelt?

  21. Selles kontekstis saame me meedia kohale kutsuda sellepärast, et “TV-st tuntud” staarid on osalised. See teeb sündmuse haruldaseks ja kajastamisväärseks sõltumata sellest, kas tulemus on positiivne või negatiivne.

    Nõus, kuigi ainuke staar on saates seni olnud Nastja, teised on põrunud suht haledalt.

    Ja ma olen nõus sinuga, et teaduse seisukohalt on kõik uuringu tulemused ühte moodi publitseerimist väärt.

  22. Võib neile fotosid ja esemeid näidata ka vahetult enne katse algust mugavuse mõttes, aga nad peavad siis juba olema üksteisest isoleeritud. Tuleb absoluutselt välistada võimalus, et neil saab olla mingi ühine kood esemete jaoks.

  23. Jah, Tallinna kandis.

    Siis ei hakkaks mina vist live etteaste jaoks kohale tulema, kui kogu ettevõtmine nii või teisiti salvestatud saab ja kõigi asjaosaliste nõusolekul ehk ka avalikkustatakse.

  24. Võib neile fotosid ja esemeid näidata ka vahetult enne katse algust mugavuse mõttes, aga nad peavad siis juba olema üksteisest isoleeritud. Tuleb absoluutselt välistada võimalus, et neil saab olla mingi ühine kood esemete jaoks.

    Loll jutt suhu tagasi :)

    Ilmselt ei tohiks ikkagi esemeid ega nende fotosid ühele poolele üldse näidata. Vabandust, mul on raske päev olnud.

  25. Kriku küsis:

    Kriku, 4d6 ei ole päris ühtlane juhuarv.

    Ja miks siis, kui küsida tohib?

    Sellepärast, et erinevate summade väljatulemiseks on erinev arv võimalusi. 4d6 saab resultaati 14 genereerida tervenisti 146 erineval viisil, aga resultaati 23 ainult neljal (5+6+6+6, 6+5+6+6, 6+6+5+6, 6+6+6+5). Kuna iga täringu juhuslikkus on ühtlane ja kõik variatsioonid võrdtõenäosed, tähendab see, et nende resultaatide saamise tõenäosused erinevad üle kolmekümne korra.

    Kui Sa mind ei usu, võid ise lihtsa eksperimendi teha. Viska sada 4d6’t ja tabuleeri tulemused. Millised resultaadid on kõige tõenäosemad ja millised kõige haruldasemad? Ja samas võid need tulemused tabuleerida ka neljasaja 1d6 viskena. Kas sama muster nondes tabelites figureerib?

  26. Loll jutt suhu tagasi :)

    Ilmselt ei tohiks ikkagi esemeid ega nende fotosid ühele poolele üldse näidata. Vabandust, mul on raske päev olnud.

    Ei saa jälle väga hästi aru. Ma sain aru, et selgete ja konkreetsete vastuste ja tulemuse tõenäosuse täpsuse huvides tuleks ka vastuvõtjat vähemalt vahetult enne katse algust informeerida kasutatavatest objektidest.
    Kui mingit kokkumängu ei kardeta, siis võiks isegi need objektid mõlema poole koostöös välja valida, et oleks kindlustatud iga objekti selgelt identifitseeritav “meeleväli”, aga sellisel juhul poleks katse enam pime.

  27. Dig, nagu öeldud, mul on raske päev olnud. Vabandan veelkord.

    Stjuuv, kuidas siis ikkagi saada üle pärakus asuva raadiosaatja probleemist? See pole mingi katse, kus niisuguse võimalusega pole arvestatud.

  28. Stjuuv kirjutas:

    Ei saa jälle väga hästi aru. Ma sain aru, et selgete ja konkreetsete vastuste ja tulemuse tõenäosuse täpsuse huvides tuleks ka vastuvõtjat vähemalt vahetult enne katse algust informeerida kasutatavatest objektidest.
    Kui mingit kokkumängu ei kardeta, siis võiks isegi need objektid mõlema poole koostöös välja valida, et oleks kindlustatud iga objekti selgelt identifitseeritav “meeleväli”, aga sellisel juhul poleks katse enam pime.

    Täiesti nõus Stjuuviga. Ja mina ei näe probleemi isegi selles kui vastuvõtja ja saatja ka kaks aaastat järjest harjutavad nende enda poolt valitud 10 kokkulepitud eseme üksteisele läbi imevälja edastamist.

    Kõik taandub lõpuks ikkagi sellele, et katse hetkel, saatja ja vastuvõtja vahel peale imevälja mingit kommunikatsiooni võimalust pole ja et vaatlejad neid mitte mingit pidi ei mõjuta.

  29. Noh, raadiosaatjast saab lahti nii, et saatja või vastuvõtja on Faraday puuris. Aga kanakuut ei ole ilmselt meediasündmuse jaoks kuigi fotogeeniline ja ultraheli-modulatsiooni vastu see ikkagi ei aitaks.

  30. dig võtab jälle insenerimütsi ja deklareerib, et kui katsetingimused hoolitsevad, et pärakust hambasse kommunikeerimiseks vajaliku riistvara omahind oleks suurem, kui 10 000 krooni, on arvestamine piisav.

  31. Faraday puur võib varjestada ka mingi senitundmatu allikaga impulsi (loe: töötava telepaatia). Skänneri puhul on vist igasugu kitsaste sagedusribade probleem, aga ma ei jaga seda valdkonda absoluutselt. Pea mõne elektrooniku või raadioinseneriga nõu.

  32. Kriku kirjutas:

    Faraday puur võib varjestada ka mingi senitundmatu allikaga impulsi (loe: töötava telepaatia).

    Ja publiku genereeritavad telepaatilised signaalid võivad saatja üksiku signaali sootuks ära summutada. So what? Enne, kui selgeltnägija reaalselt kurdab, ei ole mõtet selle üle muretseda.

    Nagu ma ütlesin, ei ole Sul mingisugust reaalset teooriat, mille põhjal telepaatiaga seostuva suhtes arhitektuurilisi otsuseid teha. Ainus, mida Sa teha saad, on modelleerida teadaoleva füüsika põhjal toimuda võivat ning mõistlikkuse piirides selgeltnägijatele vastu tulla.

  33. Kui selgeltnägija on Faraday puuris, siis annab katse negatiivne tulemus meile teada, et tal pole telepaatilisi võimeid, mida ei annaks Faraday puuriga varjestada. Mis on minu arvates nigel tulemus.

    Nagu ma ütlesin, ei ole Sul mingisugust reaalset teooriat, mille põhjal telepaatiaga seostuva suhtes arhitektuurilisi otsuseid teha.

    Mistõttu selline varjestamine tekitabki kahtlusi. Kui teaks, et telepaatia võiks toimida mingil viisil, mida Faraday puur ei sega, poleks varjestamisega ka probleemi. Aga kuna me mitte midagi uuritava nähtuse kohta ei tea, tuleks jätta võimalikult palju tuntud meeltest erinevaid kommunikatsioonikanaleid avatuks.

  34. Kriku kirjutas:

    Tuleb absoluutselt välistada võimalus, et neil saab olla mingi ühine kood esemete jaoks.

    Võimatu. Vajadusel saavad neil olla ühised reeglid, mille põhjal kood käigu pealt luuakse.

  35. aitab vast see, kui esemete sortimenti pidevalt muudetakse. raske, ehkki mitte võimatu on pingsa jälgimise all märkamatult edastada sõnumit: “kardaanirist” või “tolmuimeja” vmt. pigem saaks kokku leppida juba näidatud esemete järjekorda ning seejärel edastada vaid konkreetne number. samuti võidakse igale esemele testi käigus kokkulepitud süsteemi alusel järjekorranumber omistada ning seda hiljem edastama hakata. selline lihtsam võimalus tulebki välistada ehkki päris 100% välistust on muidugi raske tagada.

    ütleme, et tehnilist abivahendit saab tegelikult kergesti avastada, kui tegu pole just mingi ülimegakõrgtehnoloogilise vidinaga.

  36. Jason kirjutas:

    aitab vast see, kui esemete sortimenti pidevalt muudetakse. raske, ehkki mitte võimatu on pingsa jälgimise all märkamatult edastada sõnumit: “kardaanirist” või “tolmuimeja” vmt.

    -.- .- .-. -.. .- .- -. .. .-. .. … –

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga