Kuidas skeptik Pealtnägijasse sattus (pildid)
Kes ETV saadet Pealtnägija on vaadanud, teab, et aegajalt leiavad seal kajastust sellised teemad, mille kohta skeptikutel ja muidu asjatundjatel hoopis teisi asju öelda oleks. Meenub muidugi omaaegne Vahur Kersna tondijaht ja ufo-uurimine ning viimasematest aegadest tuleb meelde Jasmuheeni inimvaenuliku tegevuse liiga leebe käsitlemine ning vana ja ammu unustatud müüdi elektriliinidele vähitekitamisest ülessoojendamine. Aga muidu on Pealtnägija hea saade.
Sel kolmapäeval (17. detsembril) võib juhtuda, et Pealtnägija saadab eetrisse lõigu, kus uuritakse telekineesi. Sõna- ja pildiaega antakse telekineetikutele Eestist ja Venemaalt ning ka asjasse skeptiliselt meelestatud inimestele, sealhulgas mullegi. Viimast montaaži pole ma muidugi näinud, aga siin loos pajatan veidi sellest, mida nägin. Rohkem peale saadet, kui huvi pakub.
Siin ilmunud lugu telekineesist oli tegelikult üks osa Pealtnägija saate tegemisest. Asja mõte oli see, et minult võeti arvamus enne katsele minekut ja ka peale katsel käimist. Umbes et kui olen enne katset umbusklik, siis peale katset olen ehk isegi telekineetikuks hakanud.
Seekord minust telekineetikut ei saanud ja seda ma vist siin Tallinna Tehnikaülikooli laboris seletama ka hakkan.
22. novembril toimus see minu telekineesiõping, 27. novembril käisime Tallinna Tehnikaülikoolis külas Arvo Merel.
Pealtnägija kaasautor Roald Johannson hakkab kohe Tallinna Tehnikaülikooli dotsenti Arvo Meret küsitlema.
Arvo Mere seisukoha võib kokku võtta ütelusega, et telekinees pole nähtus, vaid diagnoos.
Roald hakkab Gelja juhendamisel telekineesi proovima.
11. detsembril külastas Eestit Peterburist külla sõitnud Gelja, hariduselt eesti filoloog, kuid kes ka telekineesiga tegeleb. Ta rääkis eesti keeles ja näitas, kuidas kompassi nõel ta käe liigutuste peale liikuma hakkas. Pildi esiplaanil on tuttav spiraal, läbi mille kaks kompassi paistavad. Üks oli metallist korpusega ja kindlalt suletud, teisel käis kaas pealt maha. Kas ja kuidas nõelad liikuma hakkasid, seda ma veel ei ütle — vaadake saadet ja küllap saate isegi aru.
Igatahes rääkis Gelja pikalt oma eesti keele armastusest ning ka telekineesist, mille tarbeks Peterburis lausa vastav instituut tehtud on ja kus huvilised asja õppida ja harjutada saavad.
Enne saatelõiku Saku Suurhalli filmima minemist püüdsin nuputada, mis selle magnetnõela liikuma võiks panna ja kuidas üht või teist välistada. Üks viis oleks kasutada väikest aga tugevat neodüümmagnetit, seda saab peita nahavärvi liimiga peopessa, sõrmede vahele või ka küüne alla paigutada. Uri Geller kasutab oma kompassitriki tegemisel just seda moodust. Võimaliku magneti tuvastamiseks palusime appi juba tuttava detektoristi.
Detektorist Janos kontrollib Geljat.
Mingeid selliseid metallesemeid, mis oleksid võinud magneti nõela mõjutada, ei leitud, aga seninähtu põhjal poleks seda tegelikult vaja läinudki.
Teine idee oli see, et kui magnetnõel on kaetud mingi dielektrilise kihiga, nt sinine ja punane värvikiht nõela otstel, siis põhimõtteliselt saaks seda liikuma panna ka staatilise elektrivälja abil, mida meie riided koguvad. Selle idee testimise tarbeks oli meil vändaga elektrofoormasin ja õhupallid. Parem riistapuu oleks ilmselt olnud Van de Graaffi generaator, aga see saab meil ehk tulevikus olema. Jällegi, kohapeal nähtu põhjal polnud sedagi hüpoteesi vaja kontrollida.
Minu jaoks olid need kaks juhtumit (pöörlev spiraal ja liikuvad magnetnõelad) üsna üheselt selged: telekineesi pole vaja olevaks oletada, et seletada esemete liikumist. Millisele järeldusele Pealntägija jõudis, saame näha kolmapäeval (17. detsembril) algusega kell 20:05, kordus reedel kell 23:15 ja laupäeval kell 11:10.
Lisatud 7. jaanuaril 2009:
@inz – pole vaja melodramaatiliseks muutuda :-) Toredad lood on minupärast alati teretulnud. Sama teretulnud on muidugi ka torked ja märkused, mis imelistena tunduvaid lugusid kahtluse alla seavad või neile mõistuspäraseid seletusi pakuvad. Selle viimaseta poleks skeptik.ee see, milleks see ellu on kutsutud.
Viimane lugu nõelravi tuleb ka kindlasti. Selles vaatame otsa teaduslikule tõendusmaterjalile, kas ja mis puhul nõelravi töötab, kui töötab.
egert ütles:
Ma ei ole kunagi olnud võimet kontrollida selliseid asju – seega pole isegi palju katsetanud, sest niikuinii midagi ei juhtu. Mis minuga kunagi juhtunud on, on juhtunud nii, et ma pole seda isegi (võimalik et) esile kutsudes eeldanud, et selline asi ka toimub. Veel üks ja ainus, kirjeldatule sarnane juhtum, millest – nagu kuskil varem rääkisin – pararingkondades kunagi omamoodi linnalegend sai, käivitus täiesti juhuslikult ja lõõpides öeldud lausest.
inz ütles:
eks see tõestamiskohustus ole jah üks tüütu asi kuna võimed-nähtused kipuvad ilmnema ikka just siis, kui ühtki neutraalset tunnistajat käe pärast pole. miks see nii olema kipub, ma ei tea ja viitsi selle üle ka spekuleerida, muidu mõtled äkki jälle, et ma sind mõnitan.
mis aga just sellesse “mõnitamisse” puutub (sain ma ikka õigesti aru, et sa tundsid end mu sõnavõtust puudutatuna ja pidasid seda mõnituseks?), siis said täiesti valesti aru. mu eesmärk polnud teps mitte kedagi mõnitada vaid mõne näite varal selgitada, miks ei maksa kellegi jutte a’la “aga vot kus mina seitsmekümne teisel [lennutasin lusikat] [katsusin oma käega soos tanki] [töötasin ufo-laeval katlakütjana] [lennutasin mõttejõul pekitükk] (kriipsuta sobiv alla)” üleliia tõsiselt võtta. oht, et jutustaja selle vaid temale teadaoleval põhjusel välja on mõtelnud, on liialt suur. tegelikult on oht suuremgi veel sest üks teatav geen, mis teatud olukordades ellujäämist soosivalt sunnib meid kaaskondse siirast juttu uskuma, töötab mõnikord salamahti hoopis meie vastu.
huvitavaid jutte võib aga ikka ja alati rääkida ja ma loodan, et ka need, kes ei usu, võivad omalt poolt sõna sekka öelda, kartmata kellegi privaatseid tundeid riivata…
inz ütles:
a äkki on siiski tegu puhtakujuliste kokkusattumustega, mis lihstalt omas, subjektiivses kontekstis tunduvad paranormaalsed?
kui ma hästi meenutama hakkaks, leiduks minugi elus omajagu selliseid sündmusi. muideks üks neist on samuti teatud ringkonnas legendi staatusse jõudnud. sellegipoolest ei pea ma seda enamaks kui juhuseks.
Jason ütles:
Anna nadeks. Ma tõesti ei võtnud hetkekski sinu sõnu, ega siiani ka kellegi teise sõnu mõnitamisena. Pigem siis juba võinuks sina võtta mõnitamisena minu vastust. Kuigi ma ei teinud seda pahatahtlikult. Ja sina ei pannud pahaks ka. Nii et vabanda, et ei täpsustanud piisavalt oma mõttekäiku ja jätsin täiesti asjatult eksliku mulje.
Probleem on aga vastastikkune. Sinule on tõestamatu lugu lihtsalt jutuke, vägagi põhjendatult. Mina väidan endale, et mul on elus mitmeid päris imelikke juhtumisi olnud, ja pärast 30 aasta möödumist nende kõrghooajast ning siia foorumisse alustavat sisseelamist hakkasin arvama, et võiks ju mõnest neist rääkida ka. Aga paranähtused, või mis need ka ei ole, ilmnevad minu arvates enamasti spontaanselt ja kontrollimatult. Nende kogemist ei ole enamasti kuidagi võimalik teistele (välja arvatud ühised kogemused) tõestada, ja pole kunagi võimalik tõestada kõigile. See ei sõltu kellegi otsustusest. Seega patiseis. Otsustada võib aga selle üle, kas neist rääkida või mitte. Kunagi saadeti selliste juttude eest tuleriidale, veel tänapäevalgi jääks mõni selle tõttu oma leivast ilma, ja mõnituste objektiks sattumine ei ole kindlasti mingi erand. Ma eeldan ja püüan ennetada selle seisu saabumist. Sinna tõmbasin siis selle piiri – et kui neid hakkab tulema, siis ei hooliks neid taluma jääda. Ja absoluutselt mõistetav on, et kellegi luulude lugemine oleks ajaraiskamine ja selliste postitamine oleks foorumi risustamine. Selline on minu seis. Ja eks selline ole sinu seis. Aga allpool vastasid ise, nii et mahume vist küll ühele väljakule mängima:
Loomulikult. Jääb veel kriteerium “huvitav” :)
Võiksid oma lugu veelkord rääkida, Jason, mina näiteks pole kuulnud. Ja sügisel te millalgi arutasite ka seda teemat, kas mitte endaga juhtunud lugusid rääkida. Ehk oleks praegu just sobiv aeg.
Kriku raamatu lugesin ka läbi. Saan muidugi aru, et ei olnud tõesti sündinud lugu, õnneks.
See ei ole muidugi skeptik.ee teema. Aga nii jõulude puhul lihtsalt.
Jason ütles:
Ilmselt sõltub asjaoludest. On asju, mille võimalik seletus on kokkusattumus, on asju, mille puhul võib eeldada luulu, on asju, mille puhul alateadvuse poolt fikseeritud seost, mis teadvuse tasandile ei tulegi ja ilmselt on palju muidki võimalusi. Jätame pettuse siit reast välja, sest see muudaks mõttetuks kogu teema. Arvan ise ka, et väga mitmed nendest juhtumitest, mida olen kogenud, on seletatavad millegi taolisega. Aga kõik vist mitte. Kuna usun, et “tuumik” on tõesti raskesi seletatavate näol olemas, loen parade hulka ka mõned, mis sinna üksikutena ei peaks kuuluma. Kuna aga ma ei usu ühtki kirjasolevat või jutlustatavat teooriat paranähtuste sügavama olemuse kohta, siis kõige enam sobiks mulle neid nimetada (UFO lühendi analoogial) SSJ – seni seletamata juhtum.
Mõnede muude nähtuste hulgas ilmselt ei saa kokkusattumuseks lugeda reaalses maailmas ebaloomulikult käituvaid esemeid, kasvõi see pekitükk. Ma ei ole suutnud välja mõtelda seda jõudu, mis rebis pekitüki tardunud rasvast välja ja viskas üle kausi serva. Kõige loogika kohaselt ei oleks mingis praetud või keedetud pekikäntsakas isegi pärast tardumist tekkida sellise asja jaoks vajalikke sisepingeid, mis, näiteks, minu hingeõhust vallandusid. Aga mine tea. Ja vahel on kokkusattumisedki üsna uskumatut laadi.
ma mõtlen veel veidi selle oma loo üle. eriti ei tahaks seda enam meenutada (lihtsalt, kuna hõlmas ühte äärmiselt vastikut ja nagu meedia vahendusel kuulda-näha, siis aina vastikumaks muutuvat isikut). pean mõtlema, kas ja milliseid detaile on otstarbekas edastada. võibolla piirdun lakoonilise kirjeldusega. näis.
ETV arhiivis on võimalik 17. detsembri Pealtnägijat vaadata.
Kui kohe ei õnnestu pilti ette saada, siis proovi hiljem uuesti.
Kord olin üksinda Lenkomnatas,CA-s.Tõstsin silmad Lenini raamitud pildile ning see lendas vastu maad.Klaasosa purunes kildudeks.Keegi ei uskunud minu süü puudumist.Arvati,et tegin seda meelega!Vot selline paradoks.