Uus hea raamat eesti keeles: dr Ben Goldacre “Pahateadus”

Pahateadus, Ben GoldacreLühidalt öeldes soovitan seda raamatut kõigile, keda huvitab teadus, tervis, meedia, iseenda ja teiste harimine, teavitamine.

Ben Goldacre’i tekste oleme eesti keeles varem saanud lugeda ajakirja Tarkade Klubi lehekülgedel, meditsiinist ja muidu teadusest huvitatud inimesed teavad kindlasti Beni blogi badscience.net või jälgivad regulaarselt samanimelist kolumni Briti ajalehes The Guardian.

Aga väga palju vahet pole, kas oled temast kuulnud või mitte, raamat on lugemist väärt ja sobib minumeelest lausa õpikuks kõigile, kes õpivad või praktiseerivad meditsiini arsti või õena, kirjutavad terviseteemadel ajakirjaniku, toimetaja või peatoimetajana, või kes on loomu poolest uudishimulik ja tahab teada, kuidas asjad käivad ja teadmised tekivad. Ja kõige selle teemade tõsiduse, statistika ja matemaatika, ahhetama ajava rumaluse paraadi juures oskab Ben Goldacre täiesti tõsiseltvõetavat ja akuraatset teadust esitada lõbusalt, ladusalt ja kohati lausa ülevoolavalt.

Tegelikult on mu lugemissoovitus eriti just ajakirjanikele suunatud, sest nende käes on vastutus ja võim paljundada ja levitada teavet läbi isikliku prisma. Ja nagu raamatust ilmekate näidete toel selgub, võib see teave kas tappa või päästa.

Kirjastuse loal esitan siin autori sissejuhatuse kui stiilinäite ja lühiülevaate raamatu sisust. Peab veel mainima, et eestikeelne versioon sisaldab peatükki, mida originaalis seoses ühe pika ja tüütu kohtuasjaga ei olnud, kuid sellestki kohtuasja põhjuseks olnud asjast saab raamatust pikemalt lugeda.

Sissejuhatus

Las ma räägin teile, kui hulluks on olukord muutunud. Lastele õpetatakse igapäevaselt, et kui nad jõnksutavad pead üles-alla, siis see suurendab verevarustust eesmistes ajusagarates ja aitab nii paremini keskenduda. Neile räägitakse, et kui nad hõõruvad oma sõrmi erilisel teaduslikul viisil üksteise vastu, siis see parandab „energiavoolu“ kehas. Ja veel, et valmistoit ei sisalda vett ning kui nad hoiavad vett keele peal, siis see niisutab aju otse suulae kaudu. Seda kõike räägivad neile nende õpetajad tuhandetes Briti riiklikes koolides. See on osa erilisest harjutuste programmist, mida nimetatakse ajuvõimlemiseks (Brain Gym). Me pühendame käesolevas raamatus osa aega nendele nii öelda harjutustele ja mis veel olulisem – nendele nõdrameelsetele meie haridussüsteemis, kes seda programmi toetavad.

See raamat ei ole vaid lihtsate absurdsuste kogumik, vaid järgib oma ülesehituses loomulikku crescendo’t. Alustades petiste rumalusest ja tavameedia poolt nendele omistatud tõsiseltvõetavusest, jätkates 30 miljardi naelase toidulisanditööstuse trikkidega ja 300 miljardi naelase ravimitööstuse pahelisuse teemaga, jõuame teadustulemuste kajastamises valitseva traagilise olukorra tõttu juhtumiteni, kus inimesed on sattunud vanglasse, muutunud naerualusteks või surma saanud ainult sellepärast, et meie ühiskonnas on levinud vähene arusaamine statistikast ja tõendusmaterjalist.

Pool sajandit tagasi, kui C. P. Snow esitas oma kuulsa teaduse ja humanitaaria vahekorda käsitleva loengu „Kaks kultuuri“, humanitaarid lihtsalt eirasid teadlasi. Tänapäeval on arstid ja teadlased sattunud vastamisi ülekaaluka ja neist paremini relvastatud inimeste leegioniga, kes leiavad, et neil on õigus avaldada arvamust tõendusmaterjalide kohta – mis iseenesest on imetlusväärne ambitsioon – vaevumata seejuures kõnealuste teemade kohta põhiteadmisi hankima.

Teile räägiti koolis kemikaalidest katseklaasides, liikumist kirjeldavatest võrranditest ja võib-olla midagi ka fotosünteesist – mida käsitleme hiljem lähemalt. Aga väga tõenäoliselt ei räägitud teile mitte midagi surmast, riskist, statistikast ega teadusest nende asjade kohta, mis võivad teid tappa ja mis ravida. Meie kultuuris on suur tühimik: tõenduspõhine meditsiin on olulisemaid rakendusteadusi, mis hõlmab mõningaid viimase kahe sajandi kõige targemaid ideid ning on päästnud miljoneid elusid, aga Riiklikus Teadusmuuseumis ei ole selles valdkonnas mitte ühtegi eksponaati.

Põhjuseks ei ole huvipuudus. Me armastame tervise teemat hullupööra – pool kõigist meedias avaldatavatest teadusteemalistest lugudest puudutavad meditsiini – ning meid pommitatakse pidevalt teaduslikena tunduvate väidete ja lugudega. Aga nagu te varsti näete, saame oma informatsiooni nendelt samadelt inimestelt, kes on korduvalt tõestanud, et nad ei suuda teaduslikke tõendeid näha, tõlgendada ega usaldusväärselt edasi anda.

Enne jätkamist lubage, et teen kokkuvõtte sellest, millest edasises juttu tuleb.

Kõigepealt vaatame, mida tähendab eksperimendi läbiviimine, tulemuste oma silmaga nägemine ja hinnangu andmine sellele, kas tulemused sobivad antud teooriaga või on mõni alternatiivne teooria parem. Need esimesed sammud võivad teile tunduda lapsikud ja üleolevad – toodud näited on tõepoolest värskendavalt absurdsed, kuid tavameedias on neid kõiki püütud esitada usutavatena ja autoriteetsetena. Vaatame ka meie kehade kohta esitatud teaduslikena tunduvate lugude köitvust ning segadust, mida need lood võivad tekitada.

Seejärel läheme edasi homöopaatiaga – mitte seetõttu, et homöopaatia oleks tähtis või ohtlik. Homöopaatia pole kumbagi, kuid kujutab endast ideaalset mudelit tõenduspõhise meditsiini õpetamiseks. Sest lõppude lõpuks pole homöopaatia tabletid muud kui väikesed mõjuaineteta suhkrutabletid, mis näivad siiski avaldavat toimet. Seega nad kehastavad kõike, mida teil on vaja teada ravimeetodi ausast testimisest ja sedagi, kuidas meid saab panna uskuma, et mingi ravimeetod on tõhusam kui tegelikult. Te saate teada, kuidas teste korralikult läbi viia ja kehvasti tehtud teste ära tunda. Tagaplaanil peidab end platseeboefekt, mis on inimese tervenemise vast kõige hämmastavam ja vääritimõistetum aspekt ning on midagi palju enamat kui vaid suhkrutabletid. See on intuitsioonile vastukäiv, kummaline ja kujutab endast meele abil keha tervendamise tõelist lugu ning on palju huvipakkuvam kui mis tahes väljamõeldud mõttetused kvantenergia terapeutilistest mustritest. Vaatame üle tõendid platseeboefekti mõjust ja laseme teil oma peaga järeldused teha.

Seejärel jätkame suuremate tegijatega. Toitumisnõustajad on alternatiivterapeudid, kuid mingil viisil on nad suutnud liigitada end teadusetegijateks. Nende vead on palju huvitavamad kui homöopaatide omad, sest neis on tõepoolest terake teadust. See teeb toitumisnõustajate eksimused mitte ainult huvitavamateks, vaid ka hirmutavamaks. Petturite tegelik ohtlikkus ei seisne klientide võimalikus surmas (eks vähesel määral esineb neidki juhtumeid, kuigi sellest pidevalt leierdamine oleks juhmivõitu), vaid asjaolus, et nad õõnestavad süstemaatiliselt üldsuse arusaama tõendusmaterjali olemusest.

Näeme oma silmaga retoorilist mustkunsti ja amatöörlikke vigu, mis on teid toidu ja toiteväärtuste osas korduvalt eksiteele viinud. Samuti näeme, kuidas see uus tööstusharu juhib inimesi kõrvale tegelikest eluviisis peituvatest ja halba tervist põhjustavatest ohuteguritest kui ka seda, kuidas see vähemmärgatavalt kuid sama ärevusttekitavalt mõjutab meie arusaamu endast ja oma kehast, nimelt laialt levinud viisi näol sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme meditsiiniliste probleemidena käsitleda, neid reduktsionistlik-biomeditsiinilisse raamistikku suruda ning neile probleemidele tarbekaupadeks muudetud lahendusi pakkuda. Viimaste näideteks on igasugused tabletid ja moekad dieedid. Ma esitan teile tõendeid selle kohta, et ehtsa akadeemilise toitumisalase teadustöö kõrval imbub Briti ülikoolidesse ka hämmastavalt suur valede arusaamade tulv. Samuti leiate sellest raamatu osast riigi lemmikdoktori Gillian McKeithi. Seejärel lahkame samade vahendite abil päris meditsiini ja vaatame, milliseid trikke kasutab ravimitööstus, et arstidele ja patsientidele „kotti pähe tõmmata“.

Pärastpoole uurime, kuidas meedia edendab avalikkuse väärarusaamu teadusest, samuti uurime nende kõikumatut kirge mõttetute, sisutute lugude vastu ning põhilisi eksiarusaamu statistika ja tõendite kohta – need selgitavad, miks me üleüldse teadust teeme: selleks, et mitte lasta oma üksikkogemustel ja eelarvamustel endid eksiteele viia. Raamatu minu jaoks kõige murelikukstegevamas lõpuosas näeme, kuidas kõrgetel mõju- ja võimupositsioonidel olevad inimesed, kes peaksid olema targemad, teevad ikkagi põhimõttelisi vigu, millel on ka rängad tagajärjed. Samuti näeme, kuidas meedia moonutas küüniliselt tõendeid kahe konkreetse tervisekaitsepaanika juhtumi korral ning jõudis sellega lausa ohtlike ja ausalt öeldes grotesksete mõõtmeteni. Teie ülesandeks on mõista, kui uskumatult levinud sellised asjad on, ning samas ka mõelda, mida te saaksite selles osas ette võtta.

Ei saa veenda inimest loobuma arvamusest, mida tal ei ole. Raamatu läbilugemise järel on teil vahendid võitmaks mis tahes vaidlust, mille te algatate – või vähemasti saamaks sellest aru – olgu siis vaidlusteemaks imeravi, MMR liitvaktsiin, suurte ravimifirmade pahelisus, tõenäosus, et ühel või teisel köögiviljal on võime vähki ära hoida, teadusest rääkivate lugude ülemäärane lihtsustamine, kaheldavad tervisekaitsepaanikad, üksiklugude kasutamine tõendusmaterjalina, keha ja vaimu seosed, irratsionaalsuse teaduslik käsitlus, igapäevaelu meditsiiniliseks muutmine või muu taoline. Te saate tõendeid mitmete väga populaarsete valede kohta ja omandate kasulikku teavet uurimistööst, tõendusmaterjalide tasemetest, erapoolikusest, statistikast (rahu, ainult rahu), teaduse ajaloost, teadusevastastest liikumistest ja petistest. Samuti leiate raamatust mõningaid hämmastavaid lugusid, mida loodusteadused meile maailma kohta jutustavad.

Garanteerin, et raamatu läbilugemine ei ole üldse raske, sest see on ainuke teadusealane õppetund, kus rumalaid vigu teevad teised, mitte teie. Ja kui te lõpuks olete ikkagi arvamusel, et minuga ei saa nõustuda, siis olete saanud kasu vähemalt niipalju, et kuigi te ikkagi eksite, eksite te kaugelt suurema teatraalsuse ja elegantsiga kui te seda praegu suudaksite.

Ben Goldacre
Juuli 2008

(c) Ben Goldacre 2008
(c) Tõlge eesti keelde: Kadri Koitsaar ja kirjastus NoriaBooks 2009

Raamatuid saab hinnaga 150 kr +postikulu tellida aadressilt kadri@noriabooks.com või helistades telefonile 5845 3452. Vaata ka Noriabooks blogi.

160 Replies to “Uus hea raamat eesti keeles: dr Ben Goldacre “Pahateadus””

  1. @ajeke: hehehee, paraku sa siiski eksid. muidugi võib ka SN’is kirjeldatavat manipuleerimiskunsti hookuspookuseks nimetada, ent igatahes ei loo SN mingit illusiooni sellest, et sa kontrollid mingeid universumi seadusi või raktobleere, vaid ütleb otse ära, et tegu on manipuleerimisega selle kõige peenemas ja ulatuslikumas vormis. tõsi ta muidugi on, et möödaminnes tuleb tiba juttu ka maagiast, ent see on rohkem ilukirss tordi peal, sest ükski satanismi nime sisaldav teos ei tohi ju ilma selleta olla ;-)

    nii, et kui see liigitada hookuspookuseks ja esoteerikaks, siis on seda ka politoloogia, psühholoogia jmt (noh, eks nad, nagu juba öeldud ongi veidike hookuspookused aga siiski mitte see päris hookuspookus a’la saladused jmt)

  2. Jason takseeris:

    nii, et kui see liigitada hookuspookuseks ja esoteerikaks

    Mhmhh, just seda ma teen, koos selle nimekirjaga, mis Sa sinna taha õmblesid. Olen rikutud ja sügavalt eelarvamuste küüsis, kuid ei vaevle sugugi selle pärast, vaid tunnen ennast küllaltki hästi ilma nende praktiliste vormeliteta, mida pakuvad deil-karnegid, tsirkusetolad, elukunstnikud-memuaristid, vudistid ja muud muidu abivalmid vormuleerijad. Ah, olgu — kuradima hästi! Kõiki ei saa õigele teele juhatada, Jason, ma olen üks neist, kellel meeldib oma eksiradadel jalutada. Seega — parandamatu. :)

  3. pole hullu. tänagem õnne, et ma ei kuulu isiklike arvamuste vastu võitlejate õilsasse klassi, muidu hakkaks siin karmimat sorti vastastikkune veristamine pihta.

  4. Jason julgustas:

    feel free to spend all your joney

    I don’t have any. What exactly does it mean – “joney”? ;)
    _____
    Joonealune vabatõlge neile, kel raskusi võõraste keeltega nagu minul:
    Ütelge tema majesteedile, et olen liiga vana uute tutvuste sõlmimiseks.” (Béranger)

  5. ajeke ütles:

    Oh ei muretse, üks käimata koht lisaks — täna jäigi poes käimata, eks homme astun sealt läbi. Kus see asub?

    Kas sa pead silmas Krishnat või poodi? Esimesele küsimusele on vastus, et kõikjal, aga teise vastus on juba keerulisem ja sõltub asukohast ja sajast muust asjast. :D

  6. ajeke ütles:

    Jason julgustas:

    feel free to spend all your joney

    I don’t have any. What exactly does it mean – “joney”? ;)

    Joney is the stuff people spend to keep up with the Joneses.

  7. dig explained*:

    Joney is the stuff people spend to keep up with the Joneses.

    Yeah, and the Joneses are… where people spend the stuff called joney, aren’t? Very droll. Thanks, but no thanks.
    _____
    * explained – salatses. Järgneb tõlkimatu sõnamäng ja arusaamatu mulin.

  8. @Jason: Ah, mis Sa tühja kallil laupäeval ennast sellega vaevad, sain niigi kohe aru. Tänu Sinu apsakale sain nüüd Digilt uue catchphrase‘i, mida enne ei teadnud. ;)

  9. Positiivne vastukaja:

    DevelopDesign blog: Pahateadus häbipostis
    Kristel Jalak

    Ühelt poolt saavad järjest enam hoogu toodete ja teenuste pakkujad, kes lähtuvad põhimõttest, et on ebamoraalne jätta lollile alles tema raha. Tänaseski Päevalehes vaatab vastu suur laserteraapia kuulutus, mis tõotab aidata nii kaaluprobleemide kui suitsetamisest loobumise korral, “stimuleerides teatud punkte inimese kehal, mis kiirendavad ainevahetusprotsessi ja vähendavad söögiisu. Protseduuri eesmärgiks on endoferiinide tootmine”. Kõlab veenvalt?

    Arvan, et kui koolitust on vaja, siis selle firma poole tasub pöörduda – nemad ei hakka sind Saladuse umbluuga tüütama.

  10. Huvitav küll, kuidas legendid sünnivad. Kommentaar delfi kollektiivsest ajust:

    ei saa aru, 23.11.2009 15:00
    Just äsja ilmus raamat “Pahateadus” ehk Ben Goldacre’i Bad Science’i tõlge, mida siin-seal ka perearstide piibliks nimetatud on. Kuigi see räägib peaasjalikult alternatiivmeditsiini varjukülgedest, on seal pikalt juttu ka rahusvaheliste ravimifirmade mahhinatsioonidest. Ma ei saa aru, kumba poolt autor ikkagi teenib? Pealegi tahaks teada, kas vastab tõele, et paljud perearstid tõepoolest seda raamatut loevad? Kui nii, siis miks? Kui mitte, siis kah miks?

  11. Kingin oma vanematele jõuludeks, et ehk tuleb mõistus pähe. Viriseksin natuke köite üle ainult, tundub odav ja kergesti lagunev :(

  12. @HolgerM:

    Rõhk on sõnal tundub, mina lugesin näidiseksemplari ja murdsin seda, kuidas tuju tuli (ei armasta neid liimköiteid, meeldiks kui raamat oleks ikka lõpuni avatav) ning me vist kinkisime selle raamatu pärast teenete eest kellelegi edasi. Et nagu ei ole seda lagunemiskalduvust seni täheldanud.

  13. @Robin:
    Ahhaa, siis on väga tore, ma nimelt kasutasin sõna tundub, sest konkreetse raamatu kohta puuduvad ilmselgelt kogemused. Küll aga on sarnaste köidetega olnud kurbe seikasid, kui lehed on lihtsalt lugemise käigus hakkanud välja tulema.

  14. mõnikord võib tõesti juhtuda, et liimköitel tulevad lehed välja, aga see nõuab mitme asjaolu kokkusattumist, millest kõige määravam on liimimasina termostaadi salajane persseminek – siis juhtub nii, et liim on vedel küll ja jookseb pealtnäha ilusasti, aga temperatuuri madaluse tõttu ei tungi siiski piisavalt lehtede vahele. just see lugu juhtus kunagi 2001a mu esimese eraviisiliselt välja antud raamatuga. eks siis trükikoda vabandas pärast ette ja taha, aga missa enam teed. samas hiinlastega pole seda veel ühegi puhul täheldanud, ehkki, nagu Robin juba ütles, on 2-3 pahateaduse näidist juba oktoobri lõpust saadik parajalt vatti saanud.

    igatahes püüame meiegi jõudumööda rohkem õmmeldud köiteid välja anda sest isegi kui liimköide ei lagune, on teda siiski ebamugavam avatuna hoida.

  15. hehehee…loogikat selles “väites” ju tsipa on, aga kui mina olen midagi skänninud, mis hästi ei avane, olen ma vajadusel lisaraamatu hankinud, lasknud selja maha giljotineerida ja muudkui aga rõõmuga skänninud. takkaotsa tuleb veel lisada, et digiajastu on sünnitanud automaatskänneri ühes söötjaga, mis sellise lehepaki automaatselt ja kahepoolselt sisse skännib, leheküljed sirgeks keerab, mõõtu ajab ja lõpuks täitsa iseenesest (tegelikult küll kavala programmi abil) pdf’ina väljastab. eriti kavalad mehhanismid teostavad lisaks ka OCR’i ehk optilise tähetuvastuse ning annavad korraliku algmaterjali korral tulemuseks suht korraliku digitaliseeritud teksti näiteks .doc formaadis.

    aga mõnikord on lihtsam soetada tutvusi kirjastustes (minu puhul ei lähe kahjuks läbi sest digifaile saavad vaid need, kes on otseselt raamatu tootmisega seotud ja kellel neid vaja läheb, aga mõnest kohast jagatakse neid veidi lõdvemalt)

  16. Jason ütles:

    hehehee…loogikat selles “väites” ju tsipa on, aga kui mina olen midagi skänninud, mis hästi ei avane, olen ma vajadusel lisaraamatu hankinud, lasknud selja maha giljotineerida ja muudkui aga rõõmuga skänninud.

    Just-just, klassikalise kopiprotektsiooni tunnuseks on ka, et ta häirib pühapäevanautijat, aga mitte tööstuslikku mereröövlit.

    dig näiteks skännib raamatust tavaliselt mingi konkreetse konteksti jaoks paar-kolm lehekülge korraga. Oleks tervet raamatut digitaalsena vaja, oleks korralikke vähem või rohkem automaatseid lahendusi jalaga segada, aga kolmeleheküljelise tsitaadi pärast lisaraamatut muretseda on kallivõitu.

  17. njah, see on veel peenemgi riist kui see, mida ma silmas pidasin, seda ei jaksaks ilmselt mitte keegi peale M$ billi osta, aga lihtsam on põmst samasugune nagu paljundusmasin – loeb lahtisi lehti. viimati oli selline näiteks veterinaarametis olemas…eks seal sai seda siis vahest kasutatud kui häda käes…

  18. @Jason:

    Täiesti nõus, et tõlke kvaliteedi osas veidi liialdasin. Olen raamatuga lõpuni jõudnud ning pikapeale tekstiga harjunud, mis ei tähenda, et ei oleks vigu leidnud. See on oluliselt paremini tõlgitud, kui mõned teised teadusest ja teadmisest raamatud, mis eesti keelde tõlgitud. Raamat on väga raskesti tõlgitav juba keerulise algmaterjali tõttu. See, mis aitab teksti paremaks saada on aeg. Mitu korda ja rahulikult tekst läbi töötada ja saab parema tulemuse.

    Pärast Goldacre raamatu kritiseerimist võtsin prooviks ette Feynmani raamatud (kirjutas Cargo Cult fenomenist, mis ei tule tõlkes päris hästi välja) ning tema tekstid on oluliselt lihtsamini ümber seatavad. Goldacre veebis on lobe tekst, mida ei olegi võimalik normaalselt tõlkida.
    Kui aus olla siis ei meeldi mulle isegi originaaltekst. Tema tekstide rütm ei ole päris normaalne, rohkem selline blogisse oma tunnete oksendamine, mitte mõtete kvaliteetne tulevastele põlvedele edastamine.
    Liiga palju ilustusi ja emotsionaalseid korduseid. Ving-ving ei ole mitte sellepärast, et raamatu peaks lugemata jätma vaid selleks, et head asja veelgi paremaks teha. Kui mitte nüüd siis järgmine kord.
    Aga ei oska ma ka ise korralikult kirjutada, mis õigusega siis teiste kallal viriseda.

    Hmm…
    Lehitsesin raamatut ja kohe jäi silma pealkiri leheküljel 109 “Kirsside välja noppimine” -> võiks olla “Kirsside noppimine” keegi neid ju sisse ei nopi? Aga jällegi võib alati vaielda. Võrdluseks: cherry-picking.

    Ehk peaks eraldi välja töötama mingid nõuanded ja reeglid blogide ja selletüübiliste päevaraamatute tõlkimiseks. Kui palju ja kuidas teksti toimetada

    Kes teab, äkki tekib kunagi kirjastus millele Feynmani pakkuda?

  19. Mõni tõlgiks cargo cult‘i süüdimatult konsumerismiks.

    dig nii jultunud ei ole ja soovitab mõistet ‘nännikummardamine’. Ka ‘lennukikummardajad’ on mõeldav.

    Aga kui keegi radikaalne toimetaja peaks arvama, et kuna sõna niigi lahti kirjutatud on, ei pea ta detailne olema, võib ‘nänlus’ päris huvitava tulemuse anda. Nänliku kiriku liikmed on loomulikult nänlased ja nad järgivad nänniusku.

  20. “Välja noppimine” tähendab, et mingist läbisegi erinevate asjade hunnikust eraldatakse just kirsid, st. oluline. Lihtsalt “kirsside noppimine” tähendab kirsipuu otsast kirsside allatoomist, st. kirsse korjatakse sealt, kus midagi muud peale kirsside nagunii pole ja tuleb lihtsalt puu tühjaks teha.

  21. Kargokultus, eesti keeles juba on kasutatud ka. Ma ei soovitaks üldse hakata siia omakeelset vastet otsima, kui ikka mõeldakse teatud ajajärgu Lõunamere saarte kultuurifenomeni, mitte midagi muud. Liiga spetsiifiline nähtus.

  22. @Jyrgen: ma ise pakkusin sellele kirsiteemale vasteks hoopis rosinate tagaajamist vmt (toots kiire katsikutel) aga toimetaja arvas siiski, et kirsid oleks ikka paremad. miskipärast.

  23. @Kriku:

    Kui kirsside noppimist veelgi peenemaks ajada siis peaks olema “Küpsete kirsside välja noppimine”. Eriti sellist teksti tõlkides on oluline säilitada (mõnel puhul ka luua) ladus loetavus ja tunne. Kui keegi on midagi halvasti tõlkinud ei tähenda see, et peaks sama asja kordama. Aja jooksul tekkis sobivam väljend – võtame kasutusele. Ilukirjanduse juures, kuid ka teaduslikes tekstides, toimub ju pidevalt sõnastuse parendamine. Antud juhul on siiski tegemist märksõnaga, terminiga, mitte tegevuse kirjeldusega. Püüdes (orjalikult) terminitesse mahutada korrektselt kõik sisalduvad toimingud ja eesmärgid kisub eesti keele kasutamine ikka tõsiselt rappa. Eks see ole ka põhjus, et nii ise kui paljud tuttavad eelistavadki juba populaarteaduslikku teksti originaalis või mõnes suurt tiraazi võimaldavas keeles lugeda. Ilukirjanduse puhul ei ole nõnda suurt vahet märganud.
    Tekst, mida eelistan lugeda peab olema võimalikult vähese sõnamulinaga edasi antud ehk siis vältima vesipruuli stiili. Mina tegin midagi -> tegin midagi.

    Kui tõlkides on viide nimele ja tema poolt öeldud või kirjutatud sõnale, lausele, mõttele siis tasub nii tõlkijal kui toimetajal vähemalt üks google päring teha. Nobelisti puhul võib ka mõne rohkem teha.

  24. Kriku ütles:

    Kargokultus, eesti keeles juba on kasutatud ka.

    Kargokultus, või ka prahikultus (“praht” on siin laeva lasti tähenduses).

    Ühe bändiga, mille liige ma küll enam ei ole, sai mullu välja lastud plaat, mille nimeks pidi algselt saama “Black Cargo Cult”. Plaadifirma palus aga teise pealkirja leida, kuna veebiotsing sellise fraasiga andis tulemuseks liiga palju viiteid mustadele pardilaskjapükstele (ingl cargo pants), peale selle arvati, et sihtgrupp pole prahikummardamise fenomeniga tuttav ega “habla ära”, millest jutt.

  25. dig pakkus:

    dig nii jultunud ei ole ja soovitab mõistet ‘nännikummardamine’.

    Miks ei, kui mõiste seostub suhu- või pihkutopitavaga, mulle isiklikult tundub tabav:
    nän’n (20: nänni, .nänni) murdes: ema; emarind; argi meened, kingitused jms

    Aga kummardamisega seostuvalt on olnud käibel üks iidne, võiks vist öelda, lausa piibellik väljend, kui nii võib öelda kristlikus kultuuriruumis, kus me hõljume: mammonakummardamine, mammonaorjus.
    .mammon (8: -a) maine vara, rikkus. ▪ Kogub, kummardab mammonat. Mammona+ori = +teener

    Olen osaliselt nõus Krikuga, et uut omakeelset vastet pole tarvis otsida, kuid põhjendusel, et see on juba olemas. Mis puutub spetsiifikasse, siis midagi üldinimlikku ei ole vast spetsiifiline? Kui nüüd lennukit spetsiifiliseks pidada, siis ka emarind on küllaltki spetsiifiline, mis võiks spetsiifiliselt sobida lennukaks eriasendajaks?

  26. Mammonaorjus ja kargokultus on kaks väga erinevat asja. Keegi on siin millestki valesti aru saanud.

    http://en.wikipedia.org/wiki/Consumerism

    Tarbimiskultus — arvamus, et tee lõplikule õnnele käib läbi asjade ja teenuste tarbimise.

    http://en.wikipedia.org/wiki/Cargo_cult

    Prahikultus — traditsioonilistes hõimuühiskondades vahete-vahel pärast kokkupuudet tehnoloogiliselt kõrgemal arenguastmel tsivilisatsiooniga tekkiv maagilise mõtlemise viis, mille kohaselt maagilisena tunduv tehnoloogia on esivanemate või jumalate hea tahte märk, ning et spetsiaalse posimisega on võimalik taolisi märke esile kutsuda.

    Huvitavat kõrvallugemist pakuvad artiklid:
    http://en.wikipedia.org/wiki/Prosperity_theology
    http://en.wikipedia.org/wiki/Mammon
    http://en.wikipedia.org/wiki/Achievement_ideology

  27. Kargokultus, eesti keeles juba on kasutatud ka.

    Kargokultus, või ka prahikultus (”praht” on siin laeva lasti tähenduses).

    Pigem mitte, sest eestikeelses tõlkes on juba vastavas tähenduses kasutatud “kargokultus”.

  28. Juba on kasutatud — ja see tähendab, et sobivamate versioonide otsimisel on kriips peal?

    Kui taoline reegel kehtiks, oleks eesti keel üks päris kole keel.

    Aga see on nii, üleüldiselt. Antud konkreetsel juhul nõustun, et “kargo-” on mitmes mõttes parem kui “prahi-“.

  29. Ei tähenda, aga see on argument, kui kaalutakse enamvähem võrdseid variante. Nii kargo kui praht lasti tähenduses on toorlaenud.

    Kargo sealjuures minu teada tähendab kaupa, praht võib olla mistahes last (ka ehitusjäätmed vms. praht enamlevinumas tähenduses). Ja topelttähenduse tõttu tekib “prahi” puhul mingi eelhinnanguline varjund, mis on antropoloogia seisukohast kohatu. Mida sa tõenäoliselt silmas pidasidki viimases lõigus?

  30. Mart K. kinnitas:

    Mammonaorjus ja kargokultus on kaks väga erinevat asja.

    Kas on keegi neid samadeks nimetanud? ;)

    Keegi on siin millestki valesti aru saanud.

    Ei vaidle vastu. Juhtub. (Ka peenemates peredes…) ;)

  31. Vot ongi käes. Cargo Cult viidates Feynmanile ei ole mitte mitte kuidagi seotud kaubandusega ega kaubaga. Selle puhul kummardatakse väliseid ilminguid, mitte sisu. Kui ma kannan Nike dressi siis ma olen, kui mul on Mercedes siis ma olen, saan, … (kuigi ka siin tuleb mängu teema, et tõepoolest riided ja auto teevad mehe aga see ei ole praegune teema.)

    http://parsek.yf.ttu.ee/inst/99 aadressilt:
    /—/ Tõepoolest, me peaksime lähemalt vaatlema mittetoimivaid teooriaid ja teadust, mis ei ole teadus. Eelpoolvaadeldud pedagoogilised ja psühholoogilised õpetused on näited sellest, mida ma nimetaksin lennukikummardajate teaduseks [Cargo Cult Science]. Vaikse ookeani saarte elanikel on lennukikummardajate religioon. Sõja ajal nad nägid maandumas lennukeid, mis tõid igasuguseid häid asju, ja nad tahavad, et nii oleks see ka praegu. Seepärast nad rajasid midagi lennukite maandumisradade taolist, süütasid nende äärde lõkked, ehitasid puust hüti, kus istub mees, kellel on peas puust kõrvaklapid bambusest antennidega – ta on dispetšer, – ja nad ootavad lennukite maandumist. Nad teevad kõike õigesti. Vorm on täiuslik. Kõik paistab välja nii nagu toona, kuid – see ei toimi. Lennukid ei maandu. Mina nimetan selliseid asju lennukikummardajate teaduseks, kuna inimesed, kes sellega tegelevad, järgivad vormiliselt kõiki ettekirjutusi ja viise, mida nõuab teaduslik uurimistöö; midagi väga olulist jääb neil aga kahe silma vahele, ja lennukid ei maandu. /—/

    Ehk siis etendatakse teaduse tegemist, meditsiini, õigusriiki, õiglusriiki jne jne

  32. Mina olen aru saanud, et just kaup oli nende jaoks selles nimekirjas kõige silmatorkavamal kohal. St. ma saan suurepäraselt aru, et sa räägid Suure Maailma puudutusest kui sellisest, aga see väljendus ju kõige silmatorkavamalt ikkagi kauba kujul…?

    Ma üritan väita, et selle nähtuse nimetuses ei ole kargo kauba tähenduses asjatu, muud midagi. Paljusid asju nimetatakse nende kõige silmapaistvamana näiva omaduse järgi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga