Geoloog Enn Pirrus vastab skeptik.ee küsimustele Tuhala teemadel

Geoloogia Instituudi kodulehel on lahke kutse, et inimesed küsiksid geoloogilt, kui kerkib küsimus, mis geoloogide kompetentsi kuulub, näiteks leiate mingi veidra metallitüki ja tahate teada, ega see äkki maavälist päritolu pole. Uudishimuliku inimesena küsisin minagi (MV) mitmeid küsimusi ja all järgnevad need koos geoloog Enn Aavo Pirruse (EP) vastustega.

Tere,
küsin geoloogilt, nagu teie koduleht lahkelt lubab.

Eriti viimastel päevadel, kuid tasases taktis ka eelnevatel aastatel on massimeedia vahendusel inimestele teada antud, et Tuhala-Nabala kandis on avastatud palju maa-aluseid jõgesid. Teada on, et Tuhala jõgi kulgeb umbes 1,5 km jagu maa all, sellel osal asub ka kuulus Tuhala nõiakaev, mis teatud tingimustel hakkab üle ajama ehk rahvakeeli “keema”. See on tore vaatamisväärsus, mida paljud loodushuvilised imetlemas käivad.

Palun, kas saate selgitada, mis on need tingimused, mille korral Tuhala nõiakaev “keema” hakkab?

EP: See on karstialadele tüüpiline (rakestatud) tõusuallikas, mille veehulk sõltub aastaajast — seega karstiõõnsusesse sattunud veehulgast. Nõiakaevu hüdraulika on hästi teada — neeldumisala Virulase karstioru täitumisel veega teatud kõrgusastmeni tõuseb surve ca 1,5 km lõuna pool asuvas allikakaevus sedavõrd, et see hakkab üle ajama (“keema”). Vesi Virulase karstinõkku saabub Tuhala jõe ülemjooksult Leva raba piirkonnast ja piisava suurveehulga korral tõusebki veetase vastava märgini, kuid seda ei juhtu igal kevadel. Vee päritolu rabaalalt näitab selle pruunikas värvus — A.Talioja tähelepanek. Seetõttu plaanitavad kaeveväljad põhja pool, allpool jõe voolusuunda, ei peaks mõjutama Nõiakaevu veeseisu — nii arvavad spetsialistid.

MV: Tuhala karstiala on aastakümneid uurinud Ülo Heinsalu ja teised teadlased, viimastel aastatel teised inimesed. Viimaste aastate uuringute põhjal on siis hakatud väitma, et lisaks juba teadaolevale Tuhala jõe maa-alusele osale on seal veel vähemalt 8 maa-alust salajõge, pikim neist lausa 11 km pikkune. Lisaks väidetakse, et Tuhala jõe maa-alune osa on kolmeharuline ja pikkust kokku 6 km. Sellest on lugeda ajakirjas Eesti Loodus: Kus voolavad Tuhala-Nabala piirkonna salajõed?

Tähelepanu köitis jõgede leidmise metoodika:

Geobiotopograafiline kaardistus. Maa-aluseid vooluveeteid Tuhala-Nabala piirkonnas otsiti geobioloogilise (biolokatsiooni) meetodiga, see põhineb radiesteesia õpetusel. Vastava pendliga saab kogenud sensitiiv välja selgitada maa-aluse jõe või veesoone asukoha ja kulgemise, kuid ka jõe laiuse, sügavuse ja isegi voolu suuna. Nende uuringute põhjal asuvad Tuhala-Nabala karstipiirkonna alalise vooluga, keskmiselt 4 meetri laiused salajõed 5–8 meetri sügavusel paekihtide vahel; veesoon on tavaliselt 0,3 meetri laiune.

Kas “geobiotopograafiline kaardistus”, mida viib läbi “kogenud sensitiiv” pendliga, on tänapäeval geoloogias (hüdrogeoloogias) levinud uurimismeetod? Kas ja kuidas selle meetodi usaldusväärsust on mõõdetud ja kuidas mõõteriistu kalibreeritakse?

EP: Kas “geobiotopograafiline” meetod on geoloogias tunnustatud ja käibel? Ei ole. Nagu teate, tehakse seda pendli abil “kogenud sensitiivi” poolt. Viimaseks võib end pidada igaüks — asi pole kontrollitav, kalibreeritav ega litsentseeritav. Sensitiivsed võimed on tavaliselt ülehinnatud ja ei asenda kunagi hüdrogeoloogilisi vaatlusi ja mõõdistusi-arvutusi. Igal juhul ei saa selle meetodiga kaardistada oletatavate mõõtmetega “jõgesid”, jälgida nende km-te pikkust kulgu ja joonistada üksnes fantaasiale tuginevaid kaarte. Seetõttu ei tunnusta toodud andmeid “unikaalsete maa-aluste jõgede” kohta ükski asjalik spetsialist

MV: Milliste muude meetoditega tuvastatakse maa-aluste jõgede olemasolu?

EP: Loomulikult otsene puurimine oletatavas kohas. Paraku on see kulukas ja võetakse ette üksnes põhjendatud alusandmete olemasolul. On kaudsemaid meetodeid: elektromeetria — geofüüsikaline sondeerimine kivimite elektrijuhtivuse määramise teel (veevooluteed on väiksema takistusega!); katsetatakse ka georadarit, mis raadiolainete peegeldumise abil pole selleks küll ette nähtud ja annab seni üsna ebamääraseid tulemusi. Seetõttu on senini usaldusväärseimad otsesed vaatlused maastikul: neelukohtade ja väljavoolude olemasolu, veehulkade arvestamine, üldgeoloogilise olustiku mõistmine. Just niiviisi teame Eestis 11 tõelise salajõe olemasolu.

MV: Mida läheb vaja selleks, et mõni loodusobjekt (jõgi, puu, kivi, paisjärv, maa-alune jõgi) saaks märgitud ametlikele aluskaartidele ehk millal saab kindlalt väita, et oletatava loodusobjekti olemasolu on piisavalt tõendamist leidnud?

EP: Ei tea. Arvan, et objekti tõestatud olemasolu, vähemalt asjatundjatest ekspertide ühisarvamus.

MV: Kuidas Teie defineeriksite mõisted “veesoon”, “jõgi”, “maa-alune jõgi”, “salajõgi”?

EP: Veesoon — see on eeskätt rahvalik, mitte teaduslik mõiste, mis sageli tugineb ekslikule ettekujutusele vee liikumisest maapõues. Põhjavesi liigub kivimites enamikel juhtumeil laia frondina — ühest pooriruumist (tühemikust) teise, näiteks liivades-kruusades. Nimetatakse filtratsiooniks, imbeks jt. Teatud tinglikkusega võib veesoonest rääkida üksnes selge lõhelisusega kivimites, näiteks mõnedes lubjakivideski. Kui aga liikumist jälgime laiemas piirkonnas, siis on see ikka filtratsioon ja veesoontest rääkida on üsna mõttetu.

Jõgi — see mõiste on ju selge: võimas pindmine veearter vms (võib ju vaadata entsüklopeediatest!).

Maa-alune jõgi ja salajõgi on minu arvates sünonüümid. Viimane on G.Vilbaste poolt möödunud sajandi algkümnendil kasutusele võetud ilus eesti sõna ja kasutagem seda siis väärikalt, mitte paljalt pendelmeetodiga määratud oletuse kohta! Maa-aluste veevoolude kohta tuleb silmas pidada, et need pole Eestis kunagi jõed, pigem ikka vaid ojad või koguni väikesed nired, karsti puhul on üldse ettevaatlikum rääkida pigem vooluteedest, voolukanalitest vms, sest enamasti kulgeb vesi neis mööda mitmeid lõhedesse paigutunud paralleelkäike.

Enn Pirrus endast:

Ma pole mäeinsener ega hüdrogeoloog, kuid olen külastanud peaaegu kõiki Eesti olulisemaid karstiilminguid, valdan kirjandust, teooriat ja geoloogilist olustikku, oman pädevust. Küsimus kustutamisest EELISest pole siiski minu rida, nagu sinna sisestaminegi. See on keskkonnaministeeriumi infotalituse valdkond ja minu teada lülitatakse sinna Eesti ürglooduse raamatusse registreeritud olulisemad objektid, infotöötajate otsustamisel. Olin EÜR koostamisel tegev 1994-2001 ja siitkaudu seostatakse mind sellega. Siinsed vastused on mitteametlik isiklik arvamus.

Veel Tuhala teemadel skeptik.ee lehel:

• Kas Tuhala nõiakaev üldse on ohus, et seda kangesti kaitsma peab?
• Tuhala pseudoteadus kogub uusi tuure ja saastab kaevud
• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 1)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 2)
• Maa-alused salajõed juba teel riikliku tunnustuse poole