Ajaleht Valgamaalane ähvardab kah skeptik.ee-d kohtuga
Head inimesed, oskate ehk selgitada, mis toimub.
Allpool on lugeda Valgamaalase lepingulise esindaja Tiia Luhti reageering skeptik.ee loole, mille avaldasin reageeringuna ajalehes Valgamaalane ilmunud loole Jure Biechonskist, kes esitleb end psühholoogi, terapeudi ja professorina. Otsustasin oma eelmise loo asjaolude selgumiseni mitteloetavaks teha. Olen selle juhtumiga seoses pöördunud Eesti Ajalehtede Liidu pressinõukogu poole ja loodetavasti saabub neilt kunagi ka vastus.
Kuna ma eelmise Valgamaalast ja Jure Biechonskit puudutava loo lugematuks tegin, siis esitan lühidalt faktid sedasi, kuidas mina neid näen:
- Ajaleht Valgamaalane avaldas 23. oktoobril trükis ja 24. oktoobril internetis loo Psühholoog julgustab tundeid näitama, autor Marge Väikenurm, reporter.
- Lugu saab kommenteerida ja esmaspäevaks 25. oktoobriks oli sellel 17 kommentaari.
- Kommentaarides väljandasin mina kahtlust loos portreteeritava isiku pädevuse osas — kust on pärit tema professori nimetus ja kas ametinimetus ‘psühholoog’ on ikka tagatud õpingutega akrediteeritud õppekavaga õppeasutusest. (Täpset sõnastust ma ei mäleta ja kontrollida ju ei õnnestu.)
- Kas kommentaariumis oli ka otseseid solvanguid, mõnitavaid väärtushinnanguid ja muud, millele Tiia Luht allpool oma kirjas viitab, ei suuda ma öelda ja sedagi pole võimalik kontrollida.
- Kui selliseid kommentaare ka oli, siis on mõistetav, et kõrvaldatakse just need kommentaarid. Selle asemel piiras toimetus ligipääsu kõikidele kommentaaridele ja samuti uute kommentaaride lisamine.
kuna kommentaarid antud teema juures olid suures enamuses ebasobivad, otsustas toimetus antud teema kommenteerimisvõimaluse sulgeda
- Kui selgitasin omalt poolt, miks on oluline, et end psühholoogi ja terapeudina esitlev inimene omaks vastavat haridust ja et on lugeja huvides, kui sellistele puudujääkidele osundatakse, siis viitas ajalehe Valgamaalane peatoimetaja Sirli Homuha kommentaaride hea tava leppele, mis küll selgitab üksikkommentaaride kõrvaldamist, aga mitte kogu kommentaariumi sulgemist.
- Peale kahte järelpärimist, kas toimetus suvatseb veel mulle midagi vastata, ning sellele järgnenud vaikust kirjutasin selgituse saamiseks Eesti Ajalehtede Liidu pressinõukogule. Koopia kirjast pressinõukogule saatsin ka Valgamaalase toimetusele.
- Täna (29. oktoobril) sain Valgamaalase lepinguliselt esindajalt allpool oleva kirja. Saatsin selle täiendava asjaoluna edasi ka pressinõukogule.
Lp Martin Vällik!
Avalikes huvides ei saa kuidagi olla see, et kohaliku elu tasandil tähtsat rolli omav ajakirjandusväljaanne avaldab mistahes isiku kohta ebaõigeid andmeid. Samas on ajakirjandusvabadus piiratud teiste väga oluliste põhiseadusest tulenevate õigustega – õigus au ja hea nime kaitsele (põhiseaduse § 17), õigus eraelu puutumatusele (põhiseaduse § 26).
Ajakirjandusvabadusega ei saa seega õigustada isiku kohta solvavate ja mõnitavate väärtushinnangute ning ebaõigete andmete avaldamist. Enamgi veel, seesugune tegevus on ilmselge ajakirjandusvabaduse kuritarvitamine. Võlaõigusseaduse mõttes on kommentaaride avaldajaks nii ajalehe väljaandja kui ka kommentaaride autorid. Tuletan meelde, et hagejal on õigus valida, kelle vastu ta hagi esitab. Internetiportaalis kommentaaride avaldamine on samuti ajakirjanduslik tegevus. Au ja head nime riivava halvustava väärtushinnangu puhul ei ole avaldamise ja avaldaja mõiste määratlemisel oluline, kas väärtushinnang järeldub avaldatud andmetest või on halvustav oma sisulise tähenduse tõttu.
Lisaks tahan juhtida Teie tähelepanu Riigikohtu otsusele, et kommentaari portaalist kustutamine ei ole postitaja sõnavabadusse sekkumine ja siin ei saa tugineda Põhiseaduse §ile 45 väljendusvabaduse riive õigustamisel. Mis tahes põhiõiguse kasutamisele seab piirid PS § 19 lg 2 – igaüks peab oma õiguste ja vabaduste ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. PS § 45 esimese lõike esimeses lauses tagatakse igaühe õigus väljendusvabadusele, s.o õigusele levitada mis tahes sisuga informatsiooni mis tahes viisil. Seda õigust on piiratud põhiseaduses sätestatud au ja hea nime teotamise keeluga (PS § 17).
Väljendusvabaduse ning au ja hea nime konflikti käsitlemisel tuleb Riigikohtu arvates silmas pidada seda, et keeluna sõnastatud PS § 17 ei välista au ja hea nime riiveid (sekkumist) üldse, vaid keelab üksnes au ja hea nime teotamise (VÕS § 1046). Teisisõnu, kõnealuse keelu eiramine ei oleks kooskõlas põhiseadusega (PS § 11). PS § 45 esimese lõike teises lauses sisaldub võimalus piirata väljendusvabadust au ja hea nime kaitseks seadusega.
Au ja hea nime kaitse huvides on väljendusvabadust piiravatena käsitatavad VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 lg 1, § 1047 lg-d 1, 2 ja 4, § 1055 lg-d 1 ja 2 ning § 134 lg 2.
Internetiportaali pidaja sekkumine kommentaari postitaja sõnavabadusse on aga õigustatud portaalipidajast ettevõtja põhiseadusest (PS § 17) ja seadusest (VÕS § 1046) tuleneva kolmandate isikute au ja hea nime austamise ja neile kahju tekitamisest hoidumise (VÕS § 1045 lg 1 p 4) kohustusega.
Seadusest tuleneva kahju tekitamisest hoidumise kohustuse tõttu peab portaalipidaja selgelt õigusvastase sisuga kommentaaride avaldamist ennetama. Tegelikkusele mittevastavatel andmetel põhineva au teotava väärtushinnangu avaldamist ei loeta VÕS § 1047 lg 3 kohaselt õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise vastu õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Keelelises väljenduses ebakohaste au teotavate väärtushinnangute avaldamist ei ole VÕS § 1047 lg-s 3 märgitud asjaoludele tuginedes võimalik õigustada: need hinnangud ei järeldu avaldatud andmetest, vaid on koostatud ja avaldatud au ja hea nime kahjustamise eesmärgil. Seega on selgelt õigusvastase sisuga kommentaaride avaldamine samuti õigusvastane.
Ülaltoodu on vastuseks Teie poolt algatatud diskussioonile veebiportaalis aadressiga www.skeptik.ee.
Lisaks esitab OÜ Valgamaalase Kirjastus MTÜ Eesti Skeptik vastu nõude lõpetada koheselt pärast selle kirja kättesaamist OÜ Valgamaalase Kirjastus kohta ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamine veebiportaalis aadressiga www.skeptik.ee, vastasel korral oleme sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole.
Lugupidamisega,
Tiia Luht
lepinguline esindaja
OÜ Valgamaalase Kirjastus
Tõstan siia alla ka teemakohased kommentaarid, mis eelmise loo peitmisega muidu loetamatud oleksid.
(Lugu Jure Biechonski — õrnahingeline terapeut, kes vajab ajalehe Valgamaalane tsensorite erikaitset ei ole enam peidetud. Loo ette on lisatud õiend.)
See muudab aga arusaamatuks “Valgamaalase” pretensiooni.
Kollasuse ja laimavuse suhtes ei võta ma enne asjaolude selgumist seisukohta.
Martin on võimas mees, kui tahab, muudab loo lugematuks. Tark on ta järelikult ka- valdab eesti keelt. Või ei valda?
“selle asemel piiras toimetus ligipääsu kõikidele kommentaaridele ja samuti uute kommentaaride lisamine.”
jabur. esiteks. kommenteerimise õigus ei ole inimõigus. ei saa siis ei saa. teiseks. miks peaks keegi soovima ajalehes võrguversiooni kommentaari kirjutada. okk, epl.ee on erand.
@toivo: nõus, et kommenteerimine ei ole inimõigus ja ükski leht ei ole kohustatud võimaldama kellelgi kommenteerida. Antud juhul on aga sedasi, et inimestel ju võimaldati kommenteerida, Valgamaalane on liitunud sellise asjaga — Online kommentaaride hea tava lepe, milles väljendatakse sedasi:
Valgamaalane viitas oma vastuses samale leppele, aga näib, et ta ise ei pea iseenda poolt kokku lepitust kinni. Ühest küljes kutsub inimesi kommenteerima ja seegi tegevus sisaldab tööd ja vaeva, inimeste ajalist ja intellektuaalset panust (nõus ka sellega, et mitte alati pole see nii), aga teisest küljest, kui kommentaaride suund näib kulgevat toimetuse arvates mittesobivas suunas, siis ei kustutata mitte üksikud ebasobivad kommentaarid, vaid kogu kommetaarium.
Kusjuures, pean hetkel kirjavahetust JB-ga ja tema stiilist ei kuma küll kuidagimoodi läbi, et tema oleks kommentaaride sulgemise osas toimetusele midagi kostnud. Aga küsin igaks juhuks üle.
Huvitav, kas mõrtsuka kohta mõrtsu või varga kohta varas ütlemine on ka au solvamine?
Jure Biechonski meenutab mulle kangesti Huck Finni loos figureerivaid kuningat ja hertsogi. Leidis väikese süütu riigikese ja muutus pärismaalaste silmis maailmakuulsaks. Aastaid tagasi googeldasin teda, ajendiks tema tollane peamine reklaamlause “rohkem kui 20 riigis tunnustatud…”. Google andis paraku vastuseks vaid eesti- ja venekeelseid lehekülgi (googeldasin välismaal nii et guugel ei saanud mulle ka teps mitte ise mulle sobivaid eestikeelseid lehekülgi anda). Lisaks neile leheküljile sain vaid teada, et tema Sach Internationalil läheb Inglismaal äraütlemata halvasti ja kurjad angelsmannid (kel ka kommunismist pärit rikutus?) ei taha teda kuidagi kohe tunnustada, ta on osalenud mingil indias toimunud new age teraapia seminaril ja kalifornias Primal Therapy (TM) koolis. Primal therapy on ise ka muidugi üks vägev asi, väärt googeldamist…
Kas olen nüüd piisavalt solvanud toda kõrgestisündinud isikut ja saan Martini kõrval ka Tiia Luhti poolt kohtusse kaevat?
toivo ütles:
See võib nii olla küll. Mida see tähendab? See tähendab, et kommenteerimise õigus ei ole võõrandamatu ja riiklikult ning rahvusvaheliselt eriliselt kaitstud õigus. Aga see ei tähenda, et kommenteerimise õigus oleks täiesti väärtusetu ning selle äravõtmine mittemärkimisväärne sündmus. Iseäranis ajakirjanduses kommenteerimise kontekstis.
Martin Vällik ütles:
Ilmselt on tal järgijaid, kes on suuremad katoliiklased kui paavst ise.
Minu teada on JB hüpnoterapeudid üritanud end psühholoogidena kutseregistrisse sisse suruda ja saada oma õppekavade psühholoogilisusele kõikvõimalikke aksepte. Õnnekombel aga on asjaomased ametnikud siiani ikka pöördunud EPL poolt ja saanud sealt ka …no ütleme, et mitte just toetava hinnangu. Et huvihariduse mõttes võivad niplispitsi, joodeldamise ja hüpnoteraapiaga tegeleda kes iganes, aga selle tasemega võiks hüpno puhul asi ka piirduda. Täpsemalt teab öelda EPLi raudvara Maie Kreegipuu (keda ma mälu järgi tsiteerin). Aga surve on jah olnud tugev ja mõju seltskonnal ilmselt suur, sest sinna koolitusse satub oma rahakotti tuulutama ka TÜ psühholoogia bakasid (ilmselt taas üks põhjus massilise kõrghariduse kvaliteedile mõelda).
Mis professoritiitli kasutamisse puutub, siis seda tehakse täna Eestis ikka väga vabalt. Nõnna palju on uksed sulgenud ülikoole-kõrgkoole. Nii mõnelegi sellise sulgunud kooli professorile on tiitel aga nii armas, et kohe kuidagi ei raatsita sellest loobuda.
Tänase päeva seisuga saan öelda, et Jure Biechonski ei olnud oma sõnul see, kes oleks Valgamaalase toimetusel palunud kommentaarid ära peita. Enamgi veel – võib juhtuda, et JB palub toimetusel hoopis need kommentaarid taas avalikuks teha.
Seega mu esialgne arvamus, et just “Jure Biechonski on õrnahingeline terapeut, kes vajab ajalehe Valgamaalane tsensorite erikatset” ei vasta tõele selles osas, et õrnahingelisus antud juhul ei ole omadussõna, millega peaks Jure Biechonskit iseloomustama ja erikaitset sellisel moel ta ei vaja.
Oijahh, nukker mees oled Sa va Skeptik…
Rohkem päikest Su peakohale!
Eesti Psühholoogide Liit, kutsetunnistuse omistamise kord:
http://www.epl.org.ee/files/kl.....121109.pdf
Nagu näha, on see igati mõistlik ja üpris karm. Ma tean konreetselt ühte isikut, kellel pole mitte mingit haridust ei meditsiini ega psühholoogia ega psühhiaatria vallas, aga kes nimetab end psühhoterapeudiks ja tegeleb inimeste peal regressioonteraapia löbiviimisega.
Eesti psühholoogide eetilised nõuded:
http://www.epl.org.ee/index.php?page=pohimotted
Nagu nähtub, siis ei pruugi igasuguste holistiliste ja terviklike psühholoogiaerakoolide juhid ja õppejõud neile tingimustele vastata (nt Psühholoog ei kasuta oma töös kontrollimata ja teaduslikult põhjendamata töömeetodeid ega vahendeid).
EPL liikmed:
http://www.epl.org.ee/index.php?page=liikmed
Jah, nimekiri on muljetavaldav. Rahuldusega näen, et presidendiks on minu kunagine õppejõud. Talis Bachmann, Endel Tulving – need nimed peaks midagi ütlema. Iga psühholoog muidugi liitu kuuluma ei pea, aga üks tõsine psühholoog võiks sellises seltskonnas ennast väärikalt tunda küll. Oleks ka võimalus ju riohkem mõjutada süsteemi nii, et see poleks nii kivinenud…
Ma sattusin neid psühholoogia imekoole sirvima, kui uurisin EAS-i kuulsat toetusesaajate nimekirja. Seal oli holistilise teraapia instituut (http://www.holistictherapy.eu/), ja kuidagi jõudsin ka Jure koolini. Õppemaksud on neis kooldies soolased, õppekavad leebelt öeldes kummalised. Loodetavasti oskavad inimesed vahet teha, mis on holistilise psühhoterapeudi ja psühhoterapeudi vahe (vastus – ametlikult tunnustatud atesteering).
Mis aga puudutab diplomit, siis esiteks – kas sa meelega kustutasid maha ainepunktid ja tulemused? Minu diplomiga tulid need küll eesti ja inglise keeles kaasa, sellel aga on need kohad tühjad. Huvitav lugu selle Roehampton Institute’iga – diplomil on selgelt aastaarv – välja antud 1994, allkiri kah. Dokument ise ei näe välja tagantjärgi välja antud õiendina, vaid on vormistatud nagu diplom kunagi. Seega peaks aastaarv olema õige. Minu teada küll pannakse täpne kuupäev (nt Soomes), mitte lihtsalt kuu ja aasta, aga ehk neil uduses Albionis teised tavad. Huvitav on hoopis see, et 1994. aastal kandis see õppeasutus nimetust Roehampton Institute of Higher Education. 2000ndal aastal ühendati ta Surrey University’ga. Ja 2004. aastal sai sellest koolist Roehampton University.
1994 ei saanud paberit välja anda University of Surrey, sest Roehampton Institute ei kuulnud siis selle ülikooli alla. Võiks arvata, et paberit on küsitud aastate 2000 ja 2004 vahel Surreyst. Esimesel lehel on aga hoopis Roehampton University logo – mis loodi 2004. aastal. Selline segadus. Miks? Kooli psühholoogiaosakond näib igati ok.
Ma leidsin kuupäeva ka, vabandust…
Nojah, nüüd ma olen aplausi ära teeninud, sest leidsin, et jah, “hinneteleht” on produtseeritud aastal 2009. Aga diplomil ikkagi nimed ei klapi. Kui see on originaal, peaks seal olema teine nimi. Kui see on õiend, siis peaks seal olema ka selle väljastamise kuupäev ja ikkagi teine nimi (Federal University of Surrey). Variant on see, et University of Surrey tunnistas Roehamptoni teatud erialade õppekavasid juba varem kui 2000ndal (nii oli), ja väljastas ka diplomeid.
Nii et vist tuleb välja, et kui J.B millegi vastu eksib, siis psühholoogide liidu poolt kehtestatud eetilistele tõekspidamistele, need aga talle kui mitteliikmele ei kehti niikuinii. Kas tal ka Eestis psühholoogi või psühhoterapeudi akrediteering on, seda ei tea ma mitte, sest see näib olevat segane valdkond. Kliinilise psühholoogi-psühhoterapeudi, koolipsühholoogi, lapsepsühholoogi ega kohtupsühholoogina teda kutseregistris ei ole, aga nagu ma aru saan, siis paljud praktiseerivad ja psühholoogi haridusega psühholoogid ei ole selles registris.
Ja küll mulle meeldib, kui mu isklikud õpingukaaslased bullshitti reklaamivad…
http://www.bioneer.ee/bioneer/.....s.aid-1901
Kui keegi viitsib J. B-d guugeldada, siis tuleb sealt tonnide viisi paravärki, sulaselges eesti keeles, ja ei mingeid teadusartikleid.
Mul tuli vahepeal uusi mõtteid. J.B kooli kodulehte ja teda mainivaid allikaid vaadates on näha, et kõlavate tiitlite ja rahvusvahelise haarde taga on esinemised tema enda loodud kooli ja erinevate alternatiiv-intuitiivkoolide üritustel. “Valgamaalase” erinevad artiklid J.B ja Katrin Eimla toimetamistest viivad mind aga hooga tagasi 90ndatesse, kui iga läänepoolne välismaalane oli kindlasti geenius, varustatud eriliste tarkustega ning väärt täielikku ja küsimusteta usaldamist. Mäletan üht artiklit kunagises noorteajakirjas, kus intervjueeriti kedagi USA kodanikku, ja mainiti rõhutatult ära tema tõsine teaduslik kraad, mis loomulikult andis tema sõnadele tohutu kaalu – bakalaureusekraad! Giovanni Sposatot mäletate? Ja siis oli meil üks piimaärimees, kes lausa presidendilt aumärgi sai. Usukuulutajad USA-st ja mujalt käisid koolides lapsi pööramas (ise olen sellisel üritusel olnud, kooli juhtkond käskis kõigil osaleda). Transendentaalne meditatsioon – keegi ei vaevunud uurima, mis on nende gurude taust, kõik tassisid oma viimased veeringud sinna. Igaüks võib tuua kindlasti veel näiteid.
Koolid – tollal tekkis erakoole nagu seeni peale vihma. Ja nad olid loomulikult paremad kui riiklikud koolid. Kõik üritasid oma lapsi sinna saada, või ise sinna pääseda. Neid nimetati kassikoolideks – istus metsas, kännu otsas, kutsus lapsi lugema… Kui suur oli inimeste üllatus, kui nende vaevaga teenitud raha ja kulutatud aeg osutusid väärt olevat üht paberilehte, omahinnaga ca 2 krooni. Lubatud rahvusvahelisest tasemest ja tunnustusest aga ei õhkagi, isegi Eestis ei tunnustatud neid lipakaid. Oli meil siin üks Moskva ülikooli filiaal, ja teisigi. Kas need õppetunnid on meelest läinud, või on rahval raha liiga laialt käes?
Diplomid ja tunnistused – mul on olnud hulk tuttavaid, kes on omandanud keskhariduse paberil. Klassiõde, kelle pea ei töötanud, lasi oma peikal kusagilt keskkooli lõputunnistuse osta. Paar koolivenda niisamuti. Jällegi õndsatel 90ndatel. Samal ajal tekkis meile ka välismaiseid eksperte, kes lehvitasid uhkete diplomitega väljamaa kooldiest, ja ega neid ei söandatud kontrollida. Nagu eespool öeldud – väljamaalane olemine juba iseenesest oli piisav põhjus usaldamiseks. Et aga tegelikult oli diplom võltsitud või kool eksisteeris ainult paberil või oli lihtsalt vilets – see tuli hiljem välja. Seda kajastati korraks ajalehes, mõnel oli piinlik ja siis asi unustati. Aga diplomiveskid jahvatavad tänase päevani ja põhimõtteliselt on võimalik osta mistahes kooli diplomit, küsimus on vaid rahas. Ja koole on maailmas väga palju.
Ma pean normaalseks, et minu hariduse tausta kontrollitakse, kui minuga leping sõlmitakse. Selles suhtes ei tohiks keegi solvuda, see on normaalne ja vajalik protseduur. Imelik on, kui keegi arvab, et nii tähtsas valdkonnas nagu meditsiin või psühholoogia on teatud inimesed väljaspool kriitikat ning kontrolli,…
Teine mõttearendus. Millist haridust ikkagi toetab riik? Kui koolil on riiklik koolitusluba, siis enamiku inimeste jaoks assotsieerub see riikliku tagatisega selle kohta, et tegemist on tõenduspõhise, teaduslikel alustel seisva hariduse jagamisega. Tegelikkuses antakse koolitusluba mistahes koolile või kursusekorraldajale, mis vaevub kokku panema õppekava. Ma võin endale luua nt mulliteraapia kooli, kus õpetatakse ravima stressi ja vabastama loovat alget seebimullide puhumisega. Ma mõtlesin selle juba läbi – seebimull, vesi, vee mälu, pindpinevus, mull kui universumi mudel, loomishetke kogemine…
Ma mõtlesin ka, et kui ma nt tahan registreerida multikultuuri ülikooli, kus õpetatakse Kesk-Ameerika rahvaste kultuure, ning õppekavas oleks selline aine nagu “Maiade ja asteekide rituaalid”, loeng ja praktika, praktika osas harjutused rinnakorvi kiire avamise ja südame väljarebimise harjutamiseks – kas siis tuleks piir vastu?
Biechonski kooli töö tulemusel on meile tekkinud inimesed, kes omal käel oma kodus teevad hüpnoteraapiat. Vt nt seda: http://www.maie.ee/maie_tutvustus.html
Hüpnoosi tänapäeval psühholoogid ja psühhoterapeudid enamasti ei kasuta. Seda tehakse filmides. Üks põhjus on see, et nagu näitavad uuringud, ei ole hüpnoosiseansi ajal patsiendi poolt väljaöeldud mõtted ja mälestused sageli mitte tema mõtted ja mälestused, vaid pigem terapeudi sekkumise tõttu kujunenud pseudomälestused. Üpris drastilisi näiteid võib lugeda nt C. Sagani raamatust “Deemonite käes vaevlev maailm”. Inimese psüühika on sellise suunitlusega – soov meeldida, soov ära teenida tunnustust ja rahulolu paneb inimese oma mälestusi ümber kujundama ning oma hüpnotiseerijale meeldivaid avaldusi tegema. On väga raske viia läbi hüpnoosiseanssi nii, et patsienti ei mõjutata, ütlevad õppinud psühholoogid. Meil aga on nüüd tekkinud hulk inimesi, kes oma korterites hüpnoteraapiat teevad, adumata vastutust, mis neile langeb. Ilmselt ei adu seda ka J.B, sest miks muidu on ta oma tegevuses eksinud iga viimase kui Eesti Psühholoogide Liidu eetikapõhimõtte vastu.
Lisaks on veel Holistilise Terapia Instituut, kus õpetatakse inimesi regressioonteraapiat tegema, st eelmiseid elusid meelde tuletama. Nende üle puudub igasugune kontroll. Mida aga asjatundmatu inimene põhjustab psüühikahäirete alla kannatavale, seda olen ma ise näinud (ja siin ka kunagi kirjutanud).
Me ei saa keelata ära inimestele luua koole oma soovi järgi. See on vabas ühiskonnas võimatu. Aga äkki oleks siiski vajalik teha koolidel vahet. Anda riiklik koolitusluba koolidele ja kusrustele, kus õpetatakse oskusi ja antakse edasi teadmisi, mis põhinevad teaduslikul mõtteviisil, faktidel ja tõenduspõhisusel (nõme lause, aga mõte on ehk arusaadav). Ja anda tegevusluba neile koolidele, mis otseselt kedagi ei kahjusta (ei õpetata inimohverdust), aga millel eelnimetet baasi ei ole.
pikka aega pole lugenud nii asjalikku ja julget kirjutist.
Ja see teema kehtib köigi eluvaldkondade puhul.
koristaja on ju nyyd öueoperaator-krt.muidugi tellin operaatori,siis saan kindla peale oma ala asjatundja.